Saturday, August 30, 2014

Vabadust ei tuntud ära?


 

No nii, maailm on selles suhtes tore asjandus, et oskab pakkuda üha uusi ja uusi üllatusi. Neid on nii positiivseid, kui mitte nii positiivseid ja lausa totraidki. Mõtlesin, et olen ka kõiksugu totrusi juba näinud, aga ei arvanud ära. Maailma totruste mõõt on ilmselt lõpmatus. Kusjuures seda totrust tehakse mitte häbenedes, vaid rõõmuga, … lausa uhkusega.  Ma ei tea, mis kirp meid hammustanud on, kuid ilmselt kannab see edasi mingit  „alkoholist rääkimise tungiva vajaduse pisikut”. Ilmselt väga vinget pisikut. Ei usu? Kas sel suvel mingi teine teema teile nii aknast ja uksest sissetungiv on olnud? Isegi Ukraina lahingutandrid kahvatuvad selle „rääkiva massrünnaku” kõrval. Normaalne, terve Inimesekene ei suudaks ju nii pikalt ei miskist jahvatada – järelikult vinge pisiku süü. Tundub, et oleme enese ainuüksi alkoholist rääkides nii „äksi” täis ajanud, nagu oleks käes padujoomise viimane faas. Uskumatu. Keeran siis omaltpoolt vinti juurde, ehk hakkab mõnel nii valus, et võtab jälle pildi ette ja saab „tarblike” asjadega tegeleda.  Või keerab maailmapildi õigeks.

Asendustegevus

Ma ei teagi, kas see alkohoooooolsete jookide tarbimise küsimus avalikus ruumis on mingi suitsukate või aseaine tegelike probleemidega tegelemisest möödahiilimiseks ( Ega ma ei saa kogu küsimuse püstitusest aru, mul endal pole kunagi probleeme olnud, et peaksin kesk tänavat, märjukese kibekähku lahti korkima, kuid see on ilmselt minu viga, seega ajan ilmselt asjatundmatut juttu). Ja nagu hoomate „tegeleb asjaga” tuhandeid inimesi 24/7, ma mõtlen ametimehi ja PoliiInimesekesi. Ma arvan, et need kellest räägitakse on tunduvalt vähem, kui neid kes räägivad. Vähemus noh! Sellise uhkusega hääles ja tulihingelise võitleja pilguga tegelaste aktiivne mittemidagitegemine on pigem eneseõigustus, probleemide mittemõistmisele, nende lahendamisele, selline eneseõigustus, et me tegeleme „väga intensiivselt” „väga tähtsa küsimusega”. See „intensiivne ja tähtis”  vääriks ladusalt toimivas, mõtestatud Bürokraatiamaailmas mingit kolme närust rida valla ukaasis ja kolmekümmet minutit tööaega, … see  pole ei intensiivne ega ka tähtis, see on rutiin. See mida selle bürokraatliku rutiini asemel, mil üks regulatsiooni vorm asendub teisega, see suuremõõtmeline enesekiitmine ja teiste laitmine,  on … asendustegevus noh! Tegelikult „bürokraatiliselt” probleemi ju pole! Ei ole probleemi. Dr Riik ei käskinud ju, et jooge igal pool ja igal ajal, vaid et kallid kaaskodanikud, nüüd on teil enesel, nagu „Mogri Märdis” kirjutati, iseenese tarkusest, võimalik määrata, kuidas teie kodukandis asjad käivad.

Äratus

Hallooo – kallid Inimesekesed MEILE enestele anti vabadus määratleda, mida ja kuidas me teeme või mida me sallime, mida mitte. Nüüd on tõusnud mingi äraspidine pahameeletorm dr Riigi vastu, et „rsk jooma ajab”. Tegelikult on ju olukord selline, et peame olema pahased eneste peale või vähemalt eneste valitud KOV peale, millised ei ole suutnud vormistada, kõige elementaarsemat paberikest: mida/kus/millal tohib, mida mitte. Ilmselt on KOV-d ise nii üllatunud, et on saabunud vabadus otsustada … äää …, mida sellega veel peale hakata, mitte vabadust ei tahtnud me, vaid andke raha. Raha andke.

Vabadust ei tuntud ära

Nojah, see ei käi muidugi kõigi KOV-de kohta, Suvepealinn ja mitmed teisegi KOV-d reageeris kohe ja asjalikult, mõned  … mitte nii kiiresti. Mõni arvas, et suvine aeg, me puhkame, ei saa siin kiirel suvitamise ajal volikogusid koormata, küll sügisel … No senikaua viriseme ja … iriseme. Sügavalt häiriv on, et sellesse probleemi pole peaaegu keegi viitsinud süüvida võib-olla vaid Prefekt oma filosoofilis-praktilise traktaadiga kodanikuühiskonnast ja vastutusest/vabadusest on asjade olemuse ja sisu lahti harutanud. Mnjah, tegemist on pigem kahe filosoofilise kihi kokkupõrkega: ühelt poolt vabadus ja vastutus ning teisalt käskude/keeldude ootamine ja siis nende kirumine ning  … mittetäitmine. Mind paneb kõige rohkem hämmastama, see, et me ei olnud valmis … vabaduseks. Ja mis veel hullem, ka meie poolt volitatud PoliitInimesekesed ei saanud aru, et tegemist ei ole mitte keelu tühistamisega, vaid regulatsiooni tasandi ja mehhanismide muutumisega. Vabadust ei tuntud ära?!

Peamise linna saba ja sarved

No aga Peamine linn „sülitas ikka kõik üle”. Kui kuuled linnapealike käest sellist mõttetut, taevani tõusvat totrust, et „ …praegu võivad napsitajad vabalt linna peal juua ja laaberdada, … tasuta kontserdil tuikus lava ees enneolematult palju purjus inimesi jne”., siis on see ilmne näide, et regulatsioonist, KOV kohustustest ja õigustest ei saada ülepea aru. Pole sellel jutul saba ega sarvi, tühi sõnade jada. Pealegi on selles jutus kaks asjasse mittepuutuvat väidet. Esiteks ei tohtinud, ei enne ega nüüd ega homme purjus päi lällata avalikus kohas ehk, see on igal juhul politsei pärusmaa. ( Muide „tarvitamine” ei tähenda, et peaks kohe ämbritäie „kangerit” ära jooma ja pildituna kodumaa kamarale langema). Teiseks, kui mingil linnaväljaku kontserdil (kas KOV korraldatud?) käis ohjeldamatu ja vääritu märjukese liig- ja kuritarvitamine, siis oli see KOV tegemata jäänud töö, nende regulatsioonipuudulikkus. Ning puändiks on muidugi linnapealike otsus, et Tallinn siiski täidab oma kohust ja piiritleb alkoholi manustamise raamid, kuid oma äraspidisel, veidral moel, et „Tallinna  jääb paar märgistatud kohta, kus inimesed võivad ( sic! Mitte kus ei tohi) avalikult alkoholi juua ehk määruses on avaliku napsitamise piirkonnad täpsemalt välja toodud, need jäävad Toompea lossi ja Kadrioru lossi ümbrusesse ja siis veel viimane kabjahoop „ seega kohtadesse, kus avalikku alkoholitarvitamist riigi poolt soositakse”.

Uskumatu, kui palju peab PoliitInimesekestel olema kogunenud sappi, et sellise totrusega välja tulla. Kõik need linnapealikud ja aseülemad oleksid nagu koerapöörirohtu söönud, mingis äraspidises kättemaksurõõmus loodud paberikesega püütakse kergitada oma egokest, et ehhee, lõpuks saime dr Riigile tema koha kätte näidata. Ainult, et tegemist ei olnud koha kättenäitamisega, vaid kõige ehtsama oma isikliku töö tegemata jätmise reklaamiga. Oma asjatundmatuse suuremahulise eksponeerimisega Inimesekestele „head tegemise” sildi all. Kuid head ei tehta, tehakse kurja, mängitakse tobu ja seda kõike meie raha eest. Kui mõelda, kui palju aega väärkasutati selle tühidokumendi tootmiseks,  nõupidamisteks, vormistamiseks, kooskõlastamiseks, õigus ja mitteõigusosakondades ja pressikates, siis oleks võinud nende kümnete tuhandete „euronite” väärtuses midagi kasulikku teha.

 

Ikka spiraali mööda alla või üles.

Loed/kuulad neid avaldust ja ei usu oma silmi ega kõrvu. Ja ega sellega siis veel ei piirduta oma tegematajätmiste eksponeerimisel. Järgmine aseülem „paneb aga hagu juurde”, et ega see määrus nüüd korrektne (juriidiliselt) ei ole, sest lauskeelamist ju seadus ette ei näe, aga vaat niimoodi on mõnusam dr Riigile äsada. Möh? Kuhu me sattunud oleme? Kas see on mingi kõverpeegliline riigi(omavalitsuse) valitsemine?  Kas tõesti on avalik võim niivõrd alla käinud. Ei, ei - riik ega vald/linn pole tsirkus, need on tõsised asjad, tõsiste inimestega, tõsistele inimestele, tõsistele tegevustele.

Dr Riik kui lapsehoidja

Ma ei tea. Kas dr Riik oleks pidanud võtma KOV-d, nagu lapsukesed käekõrvale, ja ütlema, et on selline „seadusekesekene” tegemisel, mis annab teile ise vaba voli määrata, kas, kus ja millal Inimesekene teie oma valitsemise alal „viina visata” tohib ( ei tohi). No nii need asjad ei käi, KOV on ju Põhiseaduse järgi … sõltumatud, … oleks tõusnud taevani kostev lärm, et keskvõim ahistab KOV-i, surub neid raamidesse. Mnjah, kui mõni vald tahab ikka olla „Viska viina viltulõug” vald, las see siis olgu, seal, kus inimesed on vastutustundlikumad , kus oleks välja kujunenud tavaõigus, vastastikune austus, oleksid ilmselt piirangud pidanud olema vähesemad, kuid seal kus kasvatamatud, maotuid inimesi rohkem kokku kogunenud, piirangud ka  karmimad. See ongi KOV ülesanne – hoolitseda oma inimeste eest. Tegelikult on see KOV ainuke ülesanne.

Muide, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus,  kehtib juba 1993 aastast. Mida tarka, see seadus meile siis ütleb? Aga palun:

§ 3. Kohaliku omavalitsuse põhimõtted

Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.

§ 6. Omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevus


 (3) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi:
1) mis on talle pandud teiste seadustega;
2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.


 

Kõik ju ilusasti paigas, miks siis ühed KOV-d saavad teha, teised … mitte?

 

Ja nüüd siis selline Peamise linna käsulaud, mille kohta aseülemad rõõmsameelselt kõkutavad, et me mööname, et juriidiliselt me teeme nihu, kuid niimoodi saab kõige paremini dr Riigile käkki keerata. Karjapoisi temp, aga mitte suurima omavalitsuse pealike vastutustundlik, riigimehelik käitumine. Fui! Oma vaesustunnistusele allakirjutamine. Kui see oleks olnud klipp „Ärapanijast” või Rohke Tebelaki „Libauudistest” oleks saanud suutäie naerda, kuid nüüd …

Rätsepaülikond

Vaatame veelkord olukorda. Jutt pole ju sellest, et dr Riik lubab nüüd kõigil, pulsi kaotuseni, igal pool ja igal ajal juua (napsi). Jutt on hoopis regulatsioonimehhanismide muutumisest, sellest, et KOV on antud vabadus ise otsustada, kuidas ja mis. Vastavalt vajadusele. Nagu rätsepaülikond. Dr Riigi poolt tehtud massülikond on tihtipeale selline, mis ei sobi peaaegu mitte kellelegi, kellele jääb lotendama, kellel kaenla alt kisub  (Piragovi pargis joodi (kultuurselt), kuid me nagu ei märganudki seda ehk rikkusime seadust, ehkki inimesed korda ega kaaskodanike rahu ei rikkunud)) . Tuleb välja, et me oleme millalgi (millal siis ometi?) harjunud sellise näotu ja maotu ülikonnaga, mis meile küll ei meeldi, kuid kui meile antakse luba ise oma ülikond disainida, hakkame valjuhäälselt protestima. Peame rätsepaülikonda räigeks diskrimineerimiseks. Me oleme minetanud oskuse ise oma vabadusi koostada ja neid nautida. Rumal lugu. Eriti rumal on Peamise linna pealike reaktsioon: ah nii te annate meile õiguse ise otsustada, siis oksendame me teie revääri peale. Oeh!

Huvitav on see, et ka kõige sügavamal/süngemal karjapoisteajal leidub riigi mehi isegi riigimehi. Tulevad justkui tühjast, nagu eelmainitud Prefekt, kellest ma enne midagi kuulnudki ei olnud, kuid … mul on tõsiselt hea meel, et sellised arukad riigi mehed ja ka naised on olemas. Suur tänu teile!

Mis nüüd edasi?

Edasi … äää … või tagasi. Tundub, et mitte edasi vaid siiski tagasi. Näe JUMI juba  nendib kurvalt, et tahtsime anda õigust aga ei tulnud välja. Et ilmselt ei ole me veel valmis. Oeh, milleks me valmis ei ole? Kas selleks, et määratleda, millisel pargipingil võib pikniku pidada või millise puu all võiks koer jalga tõsta. Mjah, vabadus on kange kraam, tükimaad kangem kui alkohol, seda tuleb osata pruukida. Täpselt samuti nagu alkoholi tuleb osata pruukida ehk nagu Vanaema Marie ütles „,Šnaps on vaid tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see veel tobumaks”. Vaat niimoodi, ei tea, kas vabadus on ka tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see … Tahaks loota, et ajapikku teeb see, et peab ise mõtlema ja ise otsustama, isegi ise vigu tegema ja neid ise parandama, ka mittetargad Inimesekesed targemaks, lihtsalt harjutada on vaja, mitte loobuda … mõtlemast … vabadusest.

Siiski, lootus ei ole kadunud, sest JUMI nentis, et „ … mina usun inimeste korrektsusesse ja sellesse, et enamiku asju reguleerivad inimesed ise ilma seadustetagi oma käitumises, oma lugupidamises teiste vastu.” Vaat see on tore ja kindlat meelt ning hälbimatust talle sellel teel.

Aga üks on selge, pealikel tuleb teha pealiku tööd, riigimehe või vähemalt riigi mehe tööd, isegi siis kui ta on linnapealik, mitte mängida karjapoissi. Ja muide see vabadus millest mina räägin on vabadus otsustada, mitte vabadus juua Mnjah, võib-olla peaksime me asutama „Vabaduse äratundmise kooli”, kui me muidu vabadust ja isetegemise lusti ära ei tunne. Mh, ah, nagu küsis vana apteeker O.Lutsu „Suves”?

 

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”

Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”

 

Lk 205 „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.

A.   Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

 Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

 

Lk 220 „ Sõja teine traditsiooniline paarimees viin pandi keelu alla. Viimase mobilisatsiooni ajal 1904 aastal, kui reservväelased tuigerdades kohale saabusid ja tsaariarmee tagavarapolgud joobnud magajate ja katkiste pudelite segaputru meenutasid, oli korratuse likvideerimine võtnud  terve nädala lisaaega. Nüüd, kus prantslased iga päevapikkust viivitust elu ja surma küsimuseks pidasid, kehtestas Venemaa mobilisatsiooniperioodiks ajutise abinõuna keeluseaduse. (…) … iseloomuliku hilisromaanovliku järelemõtlematusega kehtestas valitsus  22 augusti ukaasiga keeluseaduse kogu sõja ajaks.. Et viinamüük oli riigi monopol, lõikas see toiming hoobiga ära kolmandiku valitsuse sissetulekuist. „

 

J.P. Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009

Lk 11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”

 

C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004

Lk 31 „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”

Lk 133 „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”

Sunday, August 24, 2014

Vest ja Vaal


Festivaaaal, arvamus festival või vaid vest ja vaal

Kirjutan seda jutujora Balti keti 25 aastapäeval ning uhke on tõdeda, et nii palju oleme saavutanud. See on lausa uskumatu. Olen tõeline optimist ja seepärast tahan, et see hea hoog ka jätkuks. Et edaspidine oleks pelk tõhus tegusus, mitte kastutult tuulde lastud võimaluste tühiväli. Tahan … edasi liikuda. Edasi saavad protsesse liigutada vaid inimesed ise, oma mõtte, teo ja arvamusega. Seega …

Arvamusfestivaal

Mulle see arvamusfestivali mõte meeldib. Kohe väga meeldib. Tore mõte, tore algatus, tore … Nii, ja mis edasi. Järgmine aasta jälle? Muidugi. Ja kui niimoodi vaadata, siis kui rockfesivalil käia, ega siis keegi ka mingit ilmamuutust või maailmaparandust sellest ei oota. Lihtsalt teeb ühel „õhtal” meele rõõmsaks ja tuju heaks. Kui arvamusfestivali eesmärk on samasugune „tujutõstjaks” olemine, siis on kõik korras, kuid … midagi jääb nagu kripeldama. Mitte ainult kripeldama, lausa kriginal kriipima, et nii palju head mõttematerjali kulus … kuidas seda viisakamalt öeldagi … äää … võib-olla – vaid õhu soojendamiseks? Nojah, kuid see on minu kui arveametniku, kes kõigest tahab kasu saada, eriarvamus.

Heade arvamuste kompostiväli

Olen läbi aegade näinud tohutu hulga häid ideid ja samavõrd nende kuhtumist. Idee on nagu lilletaim, kui sa seda ei väeta, kasta ja toe(s)ta, siis ilusat lille, ega magusat marja otsa ei tule. Näiteks Minu Eesti mõttetalgud, Visioonikonverents Eesti 2018+, Jääkeldriprotsess, rahvakogud olid suurepärased üritused, suurepäraste mõttevälgatustega, kuid … sinna see jäigi. Olen ise olnud juhtimas paari mõttetalgut ja see on hämmastav, kui palju tuumakaid ettepanekuid võivad inimesed paari-kolme tunni jooksul genereerida. Ja muide see ei olene sellest, kas see on „ääremaa” või tippjuhtide või isegi töötute seltskond – tarku mõtteid ja tähelepanekuid jagub kõigil. Talgujuhina formuleerisin ettepanekud Bürokraatiamaailmale arusaadavaks, kuid sinna kuskile paberiväljadele (või elektroonilise impulsside väljale) need kadusidki. Kõik tühja toimetatud. Isegi aitäh ei öeldud ettepanekute tegemise ja üritamise eest nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks. Tühja sest minu tööst, mina olen karastunud dokumenditreial, kuid need „lihtsad” inimesed, kes silmade särades ja põskede õhetades oma aruteludel elu edendamise parimaid variante vaagisid (ja muide need ei olnud sellised ettepanekud, et andke meile raha või riik peab või kas me sellist …), nende ind ja kirg läksid luhta. Kui kaua nad on veel valmis mõttelippude alla kogunema, kui malev kunagi liikuma ei lähe. Sööb oma mõttekaraskid kohapealsed vainul ära, peab mokalaata ja läheb koju tagasi … võidutult. Tekkib tüdimus ja selline abituse tunne, mis viib omandatud abituseni. Ja siis hakkab pihta: riik peab, KOV peab, mul on õigus, mul on veel rohkem õigust … saada … saada jne. Kuid alles  eile oli see Inimesekene valmis andma, andma oma arvamusi, andma enda energiat nende mõtete elluviimiseks. Olla kaasatud. Mnjah, kehv väljavaade , ehk see ressurss, mida me võiksime kasutada edasiliikumiseks kasvatame me pikemas perspektiivis ümber … abivajajateks. Ja mitte ainult abi vajajateks vaid abi valjuhäälseteks nõudjateks. Seda me ju ei tahaks? Õigemini, me ei saa seda endale lubada. Meid on nii pann vähe ja me muutume ikka vanemaks.

 

Teatejooks ja auruvile

No nii, tagasi arvamusfestivali juurde. Arvata on tore, kuid arvamine, õigemini geniaalse idee sähvamine, on vaid asjade käigu esimene etapp, mitte lõppfaas. See on nagu teatejooks, vähe on sellest, kui esimese vahetuse jooksja maailmarekordi püstitab ja järgmine …  Ehhee, järgmine jooksja asub järgmisel staadionil. Ja ootab, ja ootab ja …. Sellest kujuneb lihtsalt tsirkus, pole festivali on vaid Vesti Vaal. Seega, kas see arvamusfestival saab olema vesti suurune kujunduselement või lausa vaala mõõtmetes tegu/tulemus, oleneb sellest, kas keegi teatepulka ka edasi kannab? Ega sooja jutu ajamine kedagi edasi ei vii, ikka tegu peab sellele järgnema. Korraldajad, festivali korraldajad,  ise on teinud uskumatu algatuse (BRAVO!) , õigemini uskumatu teo,  … ei millestki, loonud uue platvormi, kuid „keegi” meist (pange tähele umbisikulisest) peaks (määramatus) selle ka edasi viima. See peab olema mingi  (määramatuse määramatus) … oeh, olen sellest kirjutanud korduvalt, kuid mis siis ikka, kirjutame siis veelkord ja kui vaja siis veel kord ja veel … Luua tuleb Analüüsikeskus, milline kõik ettepanekud läbi analüüsiks, need sobivasse maatriksisse paneks ja ettepanekute tegijatele aitüma ütleks ning teada annaks, mis nende ettepanekuga juhtunud on. Siis tekib ka harjumus ettepanekuid teha. Ja nende kulgu järgida. Nõudlikult, mitte nõutult. Teatepulka tuleb edasi viia, mitte häbelikult maha poetada (Täpsemad ettepanekud „Bürokraat, võim ja Vanaemas” ja eelmistes postitustes nt. „Lõpetamatus hullem kui tegevusetus”, „Märkmeid kogumiselt – rahvakogumiselt” jne)

Elu on nagu igavene võitlusväli. Võitluse käigus koguneb pingeid, tekib arusaamatusi ja ülerõhkusid. Normaalne.  Vahel on ka auru vaja välja last, isegi vilet on vaja lasta, kuid vaadake, aurumasina eesmärgiks ei ole vaid vilet lasta ja rõhuklappi kuritarvitada. Inimkond mõtles aurumasina välja ikka selleks, et see ta elu kergemaks teeks, mitte kui vilet andva kuluelemendi. Ikka kasu ja mugavuse eesmärgil. Sama on ka arvamustega, olgu need arvamused tehtud või vest väel või vaala kõhus, tähtis on nagu öeldakse, kas mõte muutub … lihaks. Mõtte elustamine, selle materialiseerumine.

Teie reisisiht?

Kui Aadu, tubli mees,  kunagi, olles ajast tüki maad ees, arvas „tarbliku” olevat rahvusliku kokkuleppe loomist, et kuidas kõige tõhusamalt ühiselt edasi toimetada, siis poliitringkondades ei leidnud see kuidagi mõistmist. No see oli ka mõneti arusaadav, alles kunstlikkust koomast väljunud riigi tegelastel oli energiat üleliia, veri vemmeldas ja tegu tahtis tegemist ja järsku mingi rahvuslik kokkulepe? Ütleme, et poliitinimeste jaoks oli see kohatu, lausa solvav ettepanek, see justkui võttis ära tükikese nende mängumaast. Isegi tuntud demokraatiatugisambad arvasid, et meil Riigikogu ju  töötab ja valimistel saadud mandaadid kestavad 4aastat (nagu vanasti autojuhi tervisetõend), vastavalt sellele ka toimetame. Mis, pann kokkulepet siin veel vaja on? Kuid see ei ole päris niimoodi, ma arvan, et mingid suured plokid arenguteel tuleks kokku leppida, vaid siis saame me tõhusa tulemuse (näiteks ei saa ühel ajal arendada head elu/töövõrgustikku kogu riigis ja samal ajal koguda kogu elanikkonda Tallinnasse ja . Vaadake, kui me lepime kokku minna Paidesse, näiteks arvamusfestivalile, siis ei saa samaaegselt minna Narva  ja Haapsallu. Saite ju aru! Kui hakkate minema kõiki kolme kohta korraga, ei saa te Tallinna Bussijaamast kaugemale. Kogu lugu. Seisak. Ja mitte ainult seisak, nagu poleks midagi teinud, vaid kogu ressurss on ära kulutatud ja tulemus on tulemusetus. Sama kehtib ka arenguteede valikute kohta. Valida tuleb oma sihtpunkt ja siis ressursid paigutada selle sihi saavutamiseks. Muide ega see parem ei ole, kui iga valimiste järel muutub sihtpunkt, küll on selleks Paide, küll Haapsalu, küll Narva, kompromissina saame nimetu ja kuulsusetu teivasjaama. Erinevatel poliitinimestel on erinevad ettekujutused, kuidas meid „lihtsaid” inimesi „õnnelikuks teha”, kuid see ettekujutus on vaid duunimine, parima lihvi andmine projektile. See, mida duunida peame me ikka ise valmis meisterdama. Vaat sedaviisi.

Ohud: lõpetamatus ja ülevõtmine

Muide mulle tudub, lõhna järgi, et arvamusfestivali ähvardab lõpetamatuse kõrval veel üks oht – ülevõtmise oht. Praegu veel on tunda tegijate puhast tegemise rõõmu, kuid õhus on tunda ka teatud kindla voolusängi, lausa kanali loomise, sellise institutsionaliseerutud ürituse tekitamise soov. Inimene on ekslik ja võib-olla ma eksin seekord, kuid on kaks eri moodust asju ajada: kas inimesed tulevad kokku ja esitavad oma „sõnanumbreid” ja poliitinimesed püüavad sellest voost lantida endale „kasulikke” ideepojukesi järgmiseks valimisperioodiks või püüavad poliitinimesed oma , mis asi see nüüd oligi, ah-jaa, programmilisi-maailmavaatelisi vaateid seltskonnale sisse sööta. Programmeerida noh! Ühesõnaga „valimispropat”  teha. Kui see kanaliseerib viimase stsenaariumi järgi, siis on kogu ettevõtmine omadega … kanalisatsioonis. Seega valvsust! Nii, et kes kelle  üle võtab, kas inimesed või poliitinimesed, on tähtis küsimus.  Tundub, et juba on tekkimas „korralduslik” raamistik, mis hakkab suunama voogu õigesse sängi. Säng võib olla väga mitmetähenduslik ja otstarbeline: säng võib olla voodi, ehk üritus pannakse tuttu või voolusängi ehk muudetakse see keskkonnale kahjutuks või pannakse midagi liikuma nagu hüdroturbiiniga või vesiveskiga.

Kas see on platvorm, mis genereerib uusi (hästi unustatud vanu) ideid või võtavad poliitinimesed selle kanali üle ja püüavad selle kaudu oma „agendat” arendada. Aga kas me seda üldse tahamegi? Kas see isetegemise tahtmise jutt on „äkkiste” muutunud vaid sõnakõlksuks. Poosiks, mida viisakas seltskonnas tuleb mitte ainult üle vuristada vaid soravalt ja ilmekalt ette kanda? Võib-olla on ka rahulolematus Pilvepiiriga viisakas seltskonnajutt, … kedagi peab ju kiruma. Tegelikult meile võib-olla meeldib, et meie eest otsustatakse: endal väiksem energiakulu ja vastutaja on ka nagu varnast võtta. Nagu ätilt küsiti, et mis vahet on puulõhkumisel ja teejoomisel? Te ei tea seda lorajuttu? Ehhee, taat, mõtles, maigutas suud ja ütles elutargalt: „ Vaata pojuke, lõhkuda puid või juua teed, pole mitte mingit põhimõttelist vaget – higistad nii või teisiti, aga teed juues on tolmu vähem.” Mnjah.

Alt ülesse või ülevalt alla

Aga arutleme selle üle natukene. Niisiis, võib-olla oleme me minetanud … ma ei teagi täpselt mida … võib-olla tervet mõistust või tulevikku vaatavat pilku või seda imelikku ajamis on vabadus. Vabadust,  ise otsustada ja ise vastutada. Me ei tahagi võib-olla ise otsustada, me tahamegi, et keegi kuskil kaugel ja kõrgel otsustab ja siis ka vastutab. Ehhee, ja meie muudkui parastame, et vaata lollikesi seal Pilvepiiril, ei oska otsustada ega midagi. Äh, ei teagi, kas läksin liiga pateetiliseks või? Pidumeeleolu ju! Kuid midagi pole teha, tunne on vaat selline. Vaatame seda asja tahtmise, tegemise ja vastutuse „värki” veidi edasi. Nii, massimeedikud on ju, ma ei tea enam täpselt mitmes võim, kuid kuna tegemist on massimeedikutega, siis võim on ka massiline/massiline. No vaat, needsamad massimeedikud on ju „über” demokraatiakaitsjad, kuid vahel …  Vahel kaotavad nemadki valvsuse, vahel lööb läbi kiiskava demokraatiajutu välja Vanariiklik ülevalt käskimise/keelamise ihalus. Vahel … Seejuures, kõrvalõikena, tuleb meelde üks vana anekdoot vanariigist. Jutt selline, et impeeriumi pealinna jõudis kuuldus, et taiga taga, külmal maal, on üks taat, kes unikaalselt kõhutuulega oskab välja võluda imelisi muusikapalu. Impeeriumipealikud läksid ka õhku täis, et telliks selliselt unikaalselt sellilt, peaaegu kohalik Nokia, lähenevaks pidupäevaks hümni esitluse. No ega selles ju ka midagi imelikku ei ole, oleme ju kuulnud nii jalkamatšide, kui ka muude suurürituste algatuseks, selliseks omamoodi apetiiteriks, kõige veidramaid hümnitõlgendusi. No nii, selle impeeriumihümniga oli aga selline lugu, et harjutati mis harjutati, aga vahetult enne pidustusi kanti ülemustele ette, et muidu on kõik korras, aga vaat selle koha peal, kus on sõnad „ … läheb elu meil ikka paremaks …”, vaat just selle koha peal, kipub „vahel” vedelat vahele viskama. Vaat selline „vahel” juhtumise õpetlik looke. See „vahel” tuli mul meelde ühte „raadiumi” saadet kuulates. Nojah, millest mehed ikka räägivad: esiteks räägivad nad …., siis räägivad nad … äää … ja siis räägivad viinast. Muidugi rääkisid nad viinast, mitte neist kahest esimesest võimalusest. Ega nad tobud ei ole, nendest esimestest punktidest poleks sünnis rääkida, võid tahtmatult eksida, siis on juba ette teada, et saad sugeda. Demokraatia. Demokraatia enesetsensuuri vormis. Viinast või õigemini alkoholi tarbimise lõputu saaga on kahjutu jututeema, selline omamoodi täidismaterjal, mida võib alati arutada. Lõputult. Mõttetult.  Ikka kas seda võib lubada avalikus kohas ja kas selle peaks kinnitama KOV või dr Riik ise. Samas avaldas üks Politseiprefekt väga sügavmõttelise artikli just sellel seadusemuudatuse ja selle mõjust vabadusele teemal, kuid „raadiumi” saade kujunes mõningal määral Politseiprefekti üle ilkumine. Uskumatuna näiv lugu, et hierarhilise süsteemi pealikul oli mõisted vabadus, iseotsustamine ja demokraatia paremini paigas, kui massimeedikutel, neil igipõlistel vabaduse ja demokraatia valvuritel. Mis siin pattu salata, eks see oli ka väga hea artikkel, väga … harjumatu artikkel. Nõudis mitte ainult lugemist, vaid ka süüvimist ja mõtlemist. Süvamõtlemist. Ma ei hakka seda artiklit ümber jutustama, kuid soovitan lugeda. (PM 15.08.14„Alkoholil peab ikka võimas mõju olema, kui ainuüksi sellest rääkimine võib kaine mõtlemise varjutada.”)  Ups! Antaksegi õigus ise otsustada ja … tulebki otsustada. Siin koorubki välja Isetegemine valuline sünd  ja Totaalriiklik kõige tipust otsustamise erinevus. Mõttemaailma jäikus. Uskumatu. Osad KOV teevadki juba „oma alkohoolsete jookide tarbimise piiramise” kordasid. Las teevad, see muutub harjumuseks … ise teha. Tekkibki lõpuks OMA valitsus, mitte ISE valitsus. Mnjah, tahame olla iseseisvad, teha ise otsuseid, kuid otsuseid võtku vastu keegi teine, sest … siis ta ka vastutab selle otsuse eest. Ja tehtud vigade eest ja … Ei. Ei nii need asjad ei käi.

Kokkuvõtteks. Seni kuni ülekande ja tagasisidemehhanismi jutu ja tegude vahel ei ole tekkinud laseme vaid vilet, seekord siis arvamusvilet.

Ja mehhanismidest, ülekandemehhanismidest veel niipalju, et  M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” on väitnud:

 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

 

Kas niimoodi ongi?

 

 
Targutusi:

P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd” Imeline ajalugu 2014M.

Lk. 65 „Need ühiskonnad, kus tõsidust, traditsioonide austamist, kuuletumist ja ammustel aegadel kehtestatud (ning sageli jumala poolt ette kirjutatud) tegutsemisviise peetakse reegliteks, mida tuleb rangelt järgida, on läbi aegade kogu maailmas enamuses olnud. Niisugused inimesed ei paista silma huumorimeele ega lennukate käsitlustega ning naeratus ilmub nende näole harva. Muudatused on nende jaoks alati kahtlasevõitu ja enamasti hukkamõistu väärt ning inimühiskonna arengusse on nende panus pisemast pisem.”

 
M. R. Beschloss, S. Talbot „Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014

Lk. 108 „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe kriisiga korraga.”

 
K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014

Lk 25 „Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.”

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 

Lk 28 „Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Lk 33 „Toyota usub, et väikeselt panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri  - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse harjutades.”

Lk 93 „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

Lk176 „Öeldakse, et eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem aina vähematest asjadest. Heakene küll. Me vajame ekspertide sügavaid teadmisi kitsastel teemadel. Kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem üha ebaolulisematest asjadest, on meil probleem. Ja kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem, kuid neid huvitavad üha vähem inimeste teadmised ja arvamused, on meil samuti probleem. Ja kui eksperdid ajavad rohkem teadmise segi kõiketeadmisega või mõtleva, et nende ühiskonna oletused võrduvad teadmistega, on ka see probleem. Nad kaitsevad vanu positsioone ja ründavad uusi lähenemisviise.”

Thursday, August 7, 2014

Laisalt rannal lebades: Vol 4: Ratas kui "lemmikloom"

No nii, on ikka veel suvi, kuid … Jah minu jaoks liiga kuum, teate küll - põhjamaa inimese värk. Ühed sõbrad läksid just Kreekasse „suvitama”, oeh, küll on tore, et inimestel on nii palju võhma ja kannatlikkust. Kui nüüd tahta viriseda, siis vesi meie meres on ka külmaks läinud ja … Kuid ei virise, kõik on ju tegelikult vahva. Ühesõnaga – suvi. Nagu vanaema Marie ütles "Laizguuz gondiidez". Ja nii ongi.

Vaatan, paljud inimesed on randa tulnud jalgratastega, mõned koertega. Mina tulin jala. Nojah, rangelt võttes ei tohiks rannas ju koeraga käia, vähemalt sellised märgid on väljas, samamoodi nagu ei tohi randa minna purgisupi ja klaaspudelis õllega, aga …Keeld on keeld, elu on elu, kuhu sa ikka oma lemmiklooma jätad. Nüüd tekkiski mul kuumaga, mõtteühendus, et paistab nagu oleks osad „randlejad” nii kiindunud oma rattasse, nagu koeraomanik koera. Lemmiklooma, noh! Lisaks lugesin just üht artiklit, kus „Lugeja” küsib: „Kuhu panna linnakorteris jalgratas, kas riputan elutoa lakke või?”.("Vää?"). Võib-olla need kaks asja: „rannalaiskus” ja see lakke tõmmatud ratas tekitasidki mul sellise imeliku rattafilosoofilise mõttekese. Niisiis …

Nojah, kui niimoodi sisusse süüvimata lugeda, siis igati normaalne küsimus. Umbes nagu need „Lugeja” küsimused ikka on: kaua makarone keeta või kas lambapügamiskääridega muru tohib pügada? Kuid, kui küsitakse „kas tõmban ratta lakke „vää””, siis on tegemist kas raskekujulise omandatud abitusega või rattamaailma filosoofia mittetundmisega.

Olen sõitnud rattaga ja olen elanud ka kortermajas, nii et probleem on tuttav. Tõesti kortermajas on ratta „paneku” võimalused piiratud: paned keldrisse virutatakse ära, jätad koridori, ikka virutatakse ära … Muidugi oleneb ka kortermajast, selle asukatest, nende aktiivsusest ja pealehakkamisest. Võiks ju öelda ka "mariantonetilikult", kui ei ole kortermajas ratast kuskile panna,... ehitage endale eramu. Täiesti eraklik eramu. Muide meie naabrusse just üht sellist ehitatakse - betoon-terasaiad jne, sealt juba mingit ratast "põtsata" ei saa. No nali naljaks, kuid millised on lood/võimalused sellises hoolimatus-keskmises ühistus. Sellises mittekodanikuühiskodlikus? Ilma naabrivalveta? Ainuke kindel moodus on, et panete selle korterisse, kas esikusse või rõdule. No selline elamine, kus rõdu või lausa lodža on, on lausa lustiline olukord „rattaistile”. Teisalt, kui panete rattakese esikusse, siis on see suure tõenäosusega teistele korteriasukatele risuks jalus. Selline paigutus nõuab ilmselgelt perekonna/korterikaaslaste konsensuslikku nõusolekut. Ja siit algabki rattamaailma filosoofia, sest kui te ei taha panna ratast esikusse/tuppa, siis pole te ka „ratta võtmiseks” valmis. Just ratta võtmiseks, sest ratas on meie elu üks osa või lausa osaline elus, nagu lemmikloom (kass, koer, jne). Kui te näiteks kassipoja võtate (perre), siis te ju ei mõtle, et „Väk, ajab tolmu, toob tuppa liiva ja … „. Sama lugu on rattaga, kui teie ja teie pere ei ole valmis „kooseluks” rattaga, ärge seda võtke. Nagu öeldud, te ei ole selleks valmis, hajutage esmalt ennast ja teisi selle mõttega, kuni „küpseks” saate. Kui ei ole valmis, siis tuleb sellest otsusest vaid stressi ja jamasid, siis te küsitegi, kas tõmmata ratas lakke ja … Muide kui te kassioja endale võtate, kas te siis ka küsite, kuhu ta panna? Keldrisse, koridori, … lakke? Ei küsi ju. Vastupidi nunnutate nagu tobuke ümber selle karvakera, teete peent kitseema või kriiti söönud hundi häält ja olete õnnelik tema järelt loike koristades. Sama ka rattaga, ratta „võtmine” ei ole vaid uhke„kimamine” siidiste juuste lehvides, ratta omamine on ka töö ja hoolitsus. Ratta korteris „pidamine” nõuab selle omanikult pidevat hoolitsust ratta eest. Küll on seda vaja tolmust puhastada, vihmast kuivatada, sopast rookida ja … seda iga kord, kui tuppa tulete. Täpselt samuti, kui oleksite koeraomanik ja oleksite käinud temaga madaltaevalisel, vihmasel hommikul jalutskäigul. Just, just –jõudis kohale. Seega nii koera, kassi kui ratta „võtmisel” tuleb kõigepealt luua tingimused: perekonna nõusolek, hoolas suhtumine rattasse ja puhtuse pidamine. Kui neid tingimusi pole täidetud, ärge parem ratast võtke, te hakkate seda (teda?) vihkama ja ratas vastab teile samaga, küll on pidurid tuksis, küll ratas kõver, küll kumm toss. Te ei ole lihtsalt valmis. Lisaks arvestage veel sellega, et peate panema ratta talvetavotti ja kevadel kõik jupid lahti võtma ning üle määrima/puhastama/õlitama. Ilma selleta pole teie „kooselu” rattaga just pikaaegne.

Selles vist viga ongi, et me ei lähene „rattaismile” tervikliku filosoofilise süsteemi kaudu, vaid sellisel barbaarsel, poolmaterialistlikul moel. Just poolmaterialistlikul moel, sest ka see materialism on lõpetamata tegevus –poolik. Riiklikul tasandil räägime palju rattasõidu kasulikkusest, isegi vajalikkusest, lausa transpordiarengukavas on see osa transpordist saanud suure osakaalu, kuid filosoofilist süsteemi … ei näe. No või vähemalt tegudega ei kinnita. Muidugi on dr Riik (ja KOV-d) investeerinud üüratu raha „kergliiklusteedesse”, mis algavad ei kuskilt ja lõppevad ei kuskil. Kuid tee ise on vaid imepisike osa rattamaailmast. Vahel tundub, et KERGliiklusteid on vaja vaid selleks, et neid on KERGE pidulikult avada. Ülejäänud aja seisavad need lihtsalt tühjalt ja kergliiklejad, kellele need teed justkui loodud oleks, liiklevad edasi maanteel. Ega sellest igaratturi mõttemaailmast ka alati aru ei saa, kui maantee ja rattatee kulgevad paralleelselt, siis miks ikkagi maanteele tükkida? Kius? Harjumus? Mõtlematus?

Ja see lõpetamatuse sündroom vaevab meid igakülgselt, sest me pole asju läbi mõelnud, me tormame kohe tegema, nii nagu tühja tehtud jäätmejaamadega, mis osutuvad lõppkokkuvõttes ise jäätmeteks või hunnitute ristmikega, kus keegi ei sõida. Ka see muutub jäätmeks. Samas juhtusin hiljuti olema tunnistajaks juhtumile, kus noored inimesed olid kavandanud rattamatka, kuid mitte kesklinnast, vaid Harjumaa kaunist kalurikülast. Tore mõte, et paneme rattad bussi „pagassi” ja sihtjaamas tuhiseme vabade hingedena tuule vihisedes edasi …sai vastulöögi, kuna „pagassi” lubati panna vaid lahti võetud ja kotti pakitud ratast. Täielik absurd. Kujutate ette: tulete kodunt, sõidate Balti jaama, harutate tööriistakompsu lahti ja võtate rattad lahti. Seejärel elegantse käeliigutusega libistate rattahunniku kotti ning paigutate bussi kõhu alla. Sihtkohas avate jällegi rattatöökoja ja … Ja-ja, nii need rattasõidu mõttepojakesed välja surevadki. Juba eos. Järgmine kord need noored isegi ei mõtle sellisele põnevale rattamatka võimalusele. Minul pani see juhtum mõtte liikuma laiemas plaanis. Miks ei võiks just bussidega rattavedu olla üks transpordiarengukava osa, on ju need liinid põhiliselt Avaliku Teenindamise Liinid (ATL). Seega meie kõigi ühise rahaga ülalpeetavad liinid. Nendele saaks dr Riik küll kehtestada nõuded rattaveoks. Muide see mõttekesekene on laiem kui vaid lõbusõit ja rattamatk, see võimaldab ka hajaasustusega piirkondade inimeste jõudmise bussile ja tagasi koju. Vaat selline „suvekuumussegane” lugu.

Miks ma arvan, et jalgrattasõit ei ole vaid jalgrattas + inimene, vaid see on tihedate seostega läbipõimunud terviklik filosoofiline süsteem? Ja kas seda kuskil ka juurutatud on? Paarkümmend aastat tagasi sattusin ühte põhjanaabrite ministeeriumisse. Ministeerium, kui ministeerium ikka, palju tarku inimesi ja palju tarka juttu, kuid … Peale jutu oli ka tegusid, mis muutsid personali elu süsteemselt mugavaks: siseõuest pääses „rattatalli”, kuhu rattaga tulnud said panna oma lemmikud (koos ratta puhastamise võimalusega), seejärel siirduti riietusruumi, kus igaühel oli oma riidekapp. Edasi läks libedalt, spordiriided maha, higi dušši all maha pestud, kontoririided selga, värske ja reipana tööpäevaks valmis. Vaat seda nimetan ma süsteemseks lahenduseks. Ja kellelgi polnud küsida, kuhu ma oma ratta panen? Lihtsalt tegemist oli lõpetatud tsükliga, millest kõigil oli heameel.

Sellest kogemusest on paarkümmend aastat möödas, kuid meie pole veel süsteemset juhtimist selgeks saanud. Jah sadulasse oleme küll karanud, teid ehitanud (mis sest et ei kuskilt, ei kuhugi), küsime ikka kuhu rattas panna. Kui nüüd olla loova mõtlemisega, aga peamine ettevõtlik, mitte abitusest vaevatu, siis oleks päramine aeg korteriühistus kokku tulla ja oma lemmikule korralik „tall”organiseerida. Võib-olla isegi koos remondi(töökoja) ja dušši võimalusega. Ehhe, elu oleks nagu põhjanaabri ministeeriumiametnikul. See oleks selline kogukondlikkusest kantud filosoofia. Muide kogukondlikkus on jälle üks filosoofia, millest räägitakse palju, kuid tehakse … mitte nii palju. Nii, et kõik siin maailmas on seotud: liikumisvõimalused, rattasõit ja kogukondlikkus. Kuid kõike seda ei tule keegi teine tegema teie/meie eest, seda tuleb teha ise. „Lemmiklooma”heaks pole seda just palju nõutud. Või mis?

Kupsu täna ei lähe. Tundub, et kisub hoopis vihmale. Vaat niimoodi

Targutusi:

Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 224 „Eitamise jõudu demonstreerib hästi paljude juristide reaktsioon DNA-analüüside tulemuste kasutamisele kohtuasjade lahendamisel, mille tagajärjel muudeti paljude varem kindlalt süüdi tunnistatud süüaluste kohtuotsuseid.”

„Prokuröri jaoks on vale inimese süüdimõistmine rabav avastus. Sotsiaalpsühholoog Richard Ofshe sõnul on see üks hullemaid ametialaseid vigu, mida prokurör teha saab. Teda võib võrrelda arstiga, kes eksikombel vale käe amputeerib. Õige oleks mõelda nii : „Olen küll hea inimene ja kogenud prokurör, kuid sellest hoolimata tegin vea.” Seda on ilmselt raske teha.”

A. Hailey„Kõrged ametikohad” Ersen 2000


Lk 26 „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest.

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 129 „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.”

Lk164„ –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.

-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja

-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei tehta välja.

Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti

-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”

Lk 180 „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.”

Tuesday, August 5, 2014

Laisalt rannas lesides Vol 3: Lubamise seaduse keelamine



Roheranna kollalipp ja Sini(lipu)ranna rohelipp

Ehhee, olen jäle rannas. Kus siis veel? Juba kolmas päev lehvib Sinirannas rohelipp.  Stromka kohta öeldi, et seal on rohevetikad, seepärast ei ole mastis rohelippu vaid kollana lipp. Kollane lipp, rohevee puhul, pidi tähendama, et vette võib minna vaid omavastutusel. Mnjah, kui ma siin Sinirannas seisan vees, mastis roheline lipp, kas see siis tähendab, et ma võin ujuma minna vastutustundetult? Või on mul mingi vastutus ikkagi jäänud? Kas „rannapidajatel” rohelipuga ka mingi vastutus on? No ma mõtlen eesmärgipärane vastutus, mitte formaalne? Vaadake, mind lausa šokeeris see Stromka kollase lipu juhtum. Ei saanud aru? Asi lihtne, kui rannas on rohevetikas, mille kohta massimeedias esinevad „prohmessionaalid” ütlevad, et „eriti mürgine”, siis … Kas te kujutate ette, et te olles näiteks perega rannas, teades mürgistuse võimalust, jätate selle enda teada? Ei jäta ju? Kirjutate bussipiletile mürgine ja panete selle lipiku taskusse? See, et vetelpääste tõmbab vardasse kollase lipu ja kirjutab väikeste tähtedega oma „putka” peale, et „vetikad - vette minek omal vastutusel” ei ole oma avaliku teenuse pakkumise kohustuse igakülgne täitmine. See on formaalne ja pahatahtlik või hoolimatu või asjatundmatu ,käitumine, sest need, kes on päästeputkast paarkümmend meetrit kaugemal isegi ei aima, et nad on ohustatud. Mnjah, kui erainitsiatiivi ei ole, siis ka … tegevust ei ole. Olen siin laisalt rannas ja iga natukese aja järel hõiguvad mööduvad poisikesed „Ostke jäätist, ostke tšeburekke, ostke …”. Eraalgatus. Samamoodi võiksid rannavahid käia mööda randa ja hõikuda „Ettevaatust, rannas on …”. Pole ju raske, seda enam, et vahid käivad nii või teisiti rannas ringi, mis see suu lahti tegemine siis … eritasu alla läheb? Polegi palju ju vaja lihtsalt inimlikku hoolivust/hoolitsust ja heatahtlikkust.

Vaat selline lugu, hea et olen Sini(lipu)rannas, mitte … mingis teises rannas.

Hapukurgi hooaeg I

Nojah, mitte sellest ei tahtnud ma targutada vaid uudisvoost. Hommikul vaatasin eilset uudistesaadet ja kaks head (kodukamara) valve teemat jäid pilku püüdma: esiteks avalikus kohas „joomise” lubamine (juba pikemaajaline tohletanud hapukurk) ja teiseks Peamise linna transpordisüsteem. Õnneks tuli see Peamise linna trammiteede ja sellega seonduva küsimus just nüüd, nagu jõulukingitus, on millest kirjutada. Ja õige kah! Vaadake, see et linna on vaja moderniseerida ja teid parandada on ilmselge, kuid avalik võim peaks seda tegema mitte formaalselt „õigesti”, vaid niimoodi, et linnakodanik ka ellu jääks. Uuendus peab tootma heameelt mitte pahameelt. Ja, ja tean isegi, et nädala pärast on kõik enam vähem paika loksunud ja kõik on uue olukorraga harjunud, kuid siiski arvan ma et avalik võim peab olema siin usin teenindaja ja isegi alandlik teener, mitte ülbe kambriülem,  et kõik teised on süüdi: ise olete lollid ja lohakad, veoautosid on liiga palju ja me veel uurime siin väärteomenetluse kaudu, kes krt märgid valesti pani. No see viimane on ikka täitsa üle võlli ja vindi. Selle aseme, et ise õhtul/hommikul kõik muutuskohad üle vaadata („jummel”, nii suur see meie linnake nüüd ka ei ole, et pilk ei haara ühte sektoritki), kas märgid on kohal, hakkame me avaliku võimu tegemata tööd väärteomenetlusega kinni maksma? See olevat kellegi teise süü. Ja ega sellest menetlusest midagi kasu ei ole, ummikuid ja tusameelt ju tagasi ei keera. Siin peaks prevaleerima ikka selline suhtumine nagu lahkel pererahval. Kui külalised on kutsutud, siis vaadatakse laud üle, kas kõik on ikka korras. Mis seal pärast seletada, st „Ega mina süüdi ei ole, Kaakas, rsk, sittes taldrikud täis”, pidu on ikka mokkas. Isegi, kui cateringi tellite, ikkagi vaatate ju laua üle, essused taldrikud lähevad külaliste silmis ikkagi ju teie hoolimatuse/hooletuse/pahatahtlikkuse arvele. Sama ka liikluskorralduse muutmise korral, vaadake peolaud enne üle ja korrigeerige operatiivselt, kui mõni teie külaline on näiteks  … taimetoitlane. Lihtne inimlik hoolivus/heatahtlikkus ja viisakus. Jälle.

Hapukurgi hooaeg II

Ja mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Oeh, tehelikult tahtsin ma olles rannas rääkida „joomisest”. No midagi ei ole teha, nii kuum on, et ajab vägisi jooma. Selleks on mul kaasas (plast)pudel karastavat … Peamise linna kraanivatt. Ei maks peaaega midagi ja värskendab hästi. Kangkraamide manustamist kuumaga pole ma kunagi aru saanud, kuid … Loeme seda minu isiklikuks probleemiks, samas on „joomisest” kirjutamine paljude inimeste „leib”. Kuidas siis nii? Aga vaadake, see seadusekene, mille seadusandja suve hakul vastu võttis ja mis lubab kangkraami manustamise avalikes kohtades ja mida võiks nimetada „Seadus, mis lubab, et keelata”, on ju massimeedikutele andnud teema, mida iga päev sügada, PoliitInimesekesd karjas järel klähvimas, nagu oleks koerapööri rohtu söönud. Mis siis muutus? Õige vastus on, et suurt midagi ei muutunud. Õigemini viidi regulatsioon ja elu kokku. Polegi enam paralleelmaailmu. Või ütleme niimoodi, et see mis toimus varem varjatult, toimib nüüd mitte nii varjatult ja nii nagu ikka püüab üks osa inimesi proovida saadud „vabadust”. Noh, proovisid ära ja … said aru, et kui pole keelatud, siis polegi nii magus. See kontingent ilmselt enam ei proovi ja visuaalset statistikat ei reosta. Need kes ei oska tarbida … need korjatakse nii või teisti ära. Nii, et palju kära ei millestki. Ehhe, kõige tobedamaid põhjendusi osatakse juba tuua. Nägin „ viisurist”, kus kodanik kurtis, et näe laps oleks peaaegu klaasikillu peale astunud ja … Oot, oot, mis põhjendus see siis on? Kus siin seadusemuudatuse ja klaasikillu vahel põhjuslik seos on? Ka enne oli ju keelatud klaastaaraga randa minna, olenemata sellest kas seal oli mahl, veis, purgisupp või õlu. See on sama hea põhjendus nagu kümmekond aastat tagasi, kui linnaisad tahtsid kangesti linnas teha liikluspiirangut 40 km/h, siis toodi näiteks „bemar”, mis „lendas” elektriposti kiirusega120 km/h. Juht joobes. No nii milline on selle näite puhul põhjuslik seos? Ei olegi! Juht kes on joobes ja sõidab kiirusega linnas 120 km/h on täiesti ükskõikne selle suhtes, kas linnas on piirkiiruseks 40 km/h või 50 km/h. Sellest saab teha igasuguseid järeldusi, kuid ei saa teha järeldust, et piitkiirust linnas oleks vaja alandada. Vaat niimoodi. Regulatsioon peab olema mõistlik ja heatahtlik.

Minu sügava veendumuse järgi peaksime me rõhuma rohkem üldisele suhtumisele igapäevaelus, mitte vaid käskudele ja keeldudele. Usun, et ka „joomine” avalikus kohas loksub oma mõistlikesse raamidesse, kui me oma õiget suhtumist näitame. Te ei usu? Nojah, see kes koguaeg on vihtunud süüa hamburgerit ja makarone ei usu ka tervisliku toitumise võimalikkusesse, aga vaadake, kui palju on meie toitumisharjumused muutunud tervislikumaks. Ja „oh sama mu meie” nagu Vanaema Marie ütles , ilma igasuguse käsu ja keeluta. Ilma väärteomenetluseta? Ei ole võimalik? Aga on võimalik, inimeste vaated ja hoiakud muutuvad. Mitte ainult, et on võimalik see on normaalne. Inimene ja tema vaated on alati muutunud. Vanaema Marie rääkis ühe külaloo, kus üks „maadam”, küsib teiselt „Ei tea, kuhu see Jüri ka läks?”. Teine vastama: „Eks ta simmanile läks, ihus siin terve päeva väitsa (pussnuga)”. Vaat niimoodi, oli lihtsalt selline komme, et pittu mindi pussnoaga, iga simman lõppes kaklusega ja „Väitesed” tõmmati ka välja. Tänapäeval … Saite aru ju, laske asjadel settida. Üks aianduslik näide. Kui te külvate porgandeid ja roheliste lehtede  ilmumisel need välja kitkute ning asendate need peetidega ning need siis välja katkute, et asendada kaalikaga, siis ei saa te iial ei porgandi, peete ega kaalikaid. Vähe sellest, et te ei saa saaki, te ei saa tead isegi seda, mida te oleksite saanud. Nägite vaid rohelisi lehti ja avasite et see oli umbrohi. Nii ka regulatsioonide meisterdamisega, selles aias tuleb olla hoolas kärner, mitte kits. Seadusloome omab oma kindlat energeetilist väärtust, nii paranenud keskkonna näol, kui ka raisatud aja, paberi ja tühjategemise näol.

Ah jaa, miks ma nimetasin seda „Lubamise seadus, et keelata”, eks ikka seepärast, et kohalikud omavalitsused püüavad nüüd üksteis võidu asude dr Riigi asemel keelamise „libemagusale” teele. Ikka loosungitega - rahva hüvanguks jne. Kas siis, teie/meie , OMA valitsus, ei usalda OMA rahvast? Kas aedniku ainus tööriist ongi giljotiin? Mnjah!

No nii, sain minagi kirjutada hapukurgihooaja loo. Muide mulle meeldivad värsked hapukurgid, sellised päeva-kaks soolas olnud. Nämma. Naabrinaine arvab ka, et head kurgid, … küla värk, … kest linna, … mere ääres.

No nii, ja nüüd jälle kupsu!

Targutusi:

Tass on volitatud teatama Tallinn „Eesti Raamat” 1981

J Semjonov

Lk 54 „Hemingway on meil tõepoolest ära unustatud. Teine asi kui ta oleks eelmisel sajandil sündinud, aga ta on ju meie kaasaegne. Me olema teda näinud, temaga koos viina võtnud, ja eided on meile rääkinud, kui nõrguke ta oli, ja lapsed on talle peavalu valmistanud, ja naised on intervjuudes rääkinud kui ablas ta oli … Kahekümnenda sajandi klassikuid pole olemas ega saagi olla , kuna massimeediavahendid on oma õigustesse asunud. Tolstoi päevil olid kuulujutud, oli suusõnaline klatš, praegu on see kõik aga vormistatud ajaleheveergudel silmatorkavate pealkirjadega, katsu siis autoriteeti luua, proovi mitte uskuda kogu seda sõnnikut, mida me ära trükime … Siis veel telefon … Suhtlemine inimeste vahel on näotuseni lihtsustunud. Kas oli võimalik varem Jasnaja Polinasse helistada ja intervjuud saada – võta näpust. Tuli enne luba paluda, siis kohale sõita … See aga kohustas juba millekski, tõmbas mingisuguse joone tema ja meie vahele … Nüüd aga muudkui helista: „Krahv, kommenteerige „Sõda ja rahu” …”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

Lk80 „Kas te olete sellele mõelnud, et demokraatlikes riikides haugutatakse meid, poliitikuid, kuni me tegutseme? Aga kui me oleme lahkunud või surnud, siis kiidetakse meid taevani. Diktatuuririikides on täpselt vastupidi. Seal ülistatakse juhte, kuni nad juhivad. Aga nad sülitatakse täis, salatakse maha ja kuulutatakse riigireeturiks, niipea kui on ametist lahkunud või teise ilma kolinud”

Lk 118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”

Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”

Jne.