No nii, on ikka veel suvi, kuid … Jah minu jaoks liiga kuum, teate küll - põhjamaa inimese värk. Ühed sõbrad läksid just Kreekasse „suvitama”, oeh, küll on tore, et inimestel on nii palju võhma ja kannatlikkust. Kui nüüd tahta viriseda, siis vesi meie meres on ka külmaks läinud ja … Kuid ei virise, kõik on ju tegelikult vahva. Ühesõnaga – suvi. Nagu vanaema Marie ütles "Laizguuz gondiidez". Ja nii ongi.
Vaatan, paljud inimesed on randa tulnud jalgratastega, mõned koertega. Mina tulin jala. Nojah, rangelt võttes ei tohiks rannas ju koeraga käia, vähemalt sellised märgid on väljas, samamoodi nagu ei tohi randa minna purgisupi ja klaaspudelis õllega, aga …Keeld on keeld, elu on elu, kuhu sa ikka oma lemmiklooma jätad. Nüüd tekkiski mul kuumaga, mõtteühendus, et paistab nagu oleks osad „randlejad” nii kiindunud oma rattasse, nagu koeraomanik koera. Lemmiklooma, noh! Lisaks lugesin just üht artiklit, kus „Lugeja” küsib: „Kuhu panna linnakorteris jalgratas, kas riputan elutoa lakke või?”.("Vää?"). Võib-olla need kaks asja: „rannalaiskus” ja see lakke tõmmatud ratas tekitasidki mul sellise imeliku rattafilosoofilise mõttekese. Niisiis …
Nojah, kui niimoodi sisusse süüvimata lugeda, siis igati normaalne küsimus. Umbes nagu need „Lugeja” küsimused ikka on: kaua makarone keeta või kas lambapügamiskääridega muru tohib pügada? Kuid, kui küsitakse „kas tõmban ratta lakke „vää””, siis on tegemist kas raskekujulise omandatud abitusega või rattamaailma filosoofia mittetundmisega.
Olen sõitnud rattaga ja olen elanud ka kortermajas, nii et probleem on tuttav. Tõesti kortermajas on ratta „paneku” võimalused piiratud: paned keldrisse virutatakse ära, jätad koridori, ikka virutatakse ära … Muidugi oleneb ka kortermajast, selle asukatest, nende aktiivsusest ja pealehakkamisest. Võiks ju öelda ka "mariantonetilikult", kui ei ole kortermajas ratast kuskile panna,... ehitage endale eramu. Täiesti eraklik eramu. Muide meie naabrusse just üht sellist ehitatakse - betoon-terasaiad jne, sealt juba mingit ratast "põtsata" ei saa. No nali naljaks, kuid millised on lood/võimalused sellises hoolimatus-keskmises ühistus. Sellises mittekodanikuühiskodlikus? Ilma naabrivalveta? Ainuke kindel moodus on, et panete selle korterisse, kas esikusse või rõdule. No selline elamine, kus rõdu või lausa lodža on, on lausa lustiline olukord „rattaistile”. Teisalt, kui panete rattakese esikusse, siis on see suure tõenäosusega teistele korteriasukatele risuks jalus. Selline paigutus nõuab ilmselgelt perekonna/korterikaaslaste konsensuslikku nõusolekut. Ja siit algabki rattamaailma filosoofia, sest kui te ei taha panna ratast esikusse/tuppa, siis pole te ka „ratta võtmiseks” valmis. Just ratta võtmiseks, sest ratas on meie elu üks osa või lausa osaline elus, nagu lemmikloom (kass, koer, jne). Kui te näiteks kassipoja võtate (perre), siis te ju ei mõtle, et „Väk, ajab tolmu, toob tuppa liiva ja … „. Sama lugu on rattaga, kui teie ja teie pere ei ole valmis „kooseluks” rattaga, ärge seda võtke. Nagu öeldud, te ei ole selleks valmis, hajutage esmalt ennast ja teisi selle mõttega, kuni „küpseks” saate. Kui ei ole valmis, siis tuleb sellest otsusest vaid stressi ja jamasid, siis te küsitegi, kas tõmmata ratas lakke ja … Muide kui te kassioja endale võtate, kas te siis ka küsite, kuhu ta panna? Keldrisse, koridori, … lakke? Ei küsi ju. Vastupidi nunnutate nagu tobuke ümber selle karvakera, teete peent kitseema või kriiti söönud hundi häält ja olete õnnelik tema järelt loike koristades. Sama ka rattaga, ratta „võtmine” ei ole vaid uhke„kimamine” siidiste juuste lehvides, ratta omamine on ka töö ja hoolitsus. Ratta korteris „pidamine” nõuab selle omanikult pidevat hoolitsust ratta eest. Küll on seda vaja tolmust puhastada, vihmast kuivatada, sopast rookida ja … seda iga kord, kui tuppa tulete. Täpselt samuti, kui oleksite koeraomanik ja oleksite käinud temaga madaltaevalisel, vihmasel hommikul jalutskäigul. Just, just –jõudis kohale. Seega nii koera, kassi kui ratta „võtmisel” tuleb kõigepealt luua tingimused: perekonna nõusolek, hoolas suhtumine rattasse ja puhtuse pidamine. Kui neid tingimusi pole täidetud, ärge parem ratast võtke, te hakkate seda (teda?) vihkama ja ratas vastab teile samaga, küll on pidurid tuksis, küll ratas kõver, küll kumm toss. Te ei ole lihtsalt valmis. Lisaks arvestage veel sellega, et peate panema ratta talvetavotti ja kevadel kõik jupid lahti võtma ning üle määrima/puhastama/õlitama. Ilma selleta pole teie „kooselu” rattaga just pikaaegne.
Selles vist viga ongi, et me ei lähene „rattaismile” tervikliku filosoofilise süsteemi kaudu, vaid sellisel barbaarsel, poolmaterialistlikul moel. Just poolmaterialistlikul moel, sest ka see materialism on lõpetamata tegevus –poolik. Riiklikul tasandil räägime palju rattasõidu kasulikkusest, isegi vajalikkusest, lausa transpordiarengukavas on see osa transpordist saanud suure osakaalu, kuid filosoofilist süsteemi … ei näe. No või vähemalt tegudega ei kinnita. Muidugi on dr Riik (ja KOV-d) investeerinud üüratu raha „kergliiklusteedesse”, mis algavad ei kuskilt ja lõppevad ei kuskil. Kuid tee ise on vaid imepisike osa rattamaailmast. Vahel tundub, et KERGliiklusteid on vaja vaid selleks, et neid on KERGE pidulikult avada. Ülejäänud aja seisavad need lihtsalt tühjalt ja kergliiklejad, kellele need teed justkui loodud oleks, liiklevad edasi maanteel. Ega sellest igaratturi mõttemaailmast ka alati aru ei saa, kui maantee ja rattatee kulgevad paralleelselt, siis miks ikkagi maanteele tükkida? Kius? Harjumus? Mõtlematus?
Ja see lõpetamatuse sündroom vaevab meid igakülgselt, sest me pole asju läbi mõelnud, me tormame kohe tegema, nii nagu tühja tehtud jäätmejaamadega, mis osutuvad lõppkokkuvõttes ise jäätmeteks või hunnitute ristmikega, kus keegi ei sõida. Ka see muutub jäätmeks. Samas juhtusin hiljuti olema tunnistajaks juhtumile, kus noored inimesed olid kavandanud rattamatka, kuid mitte kesklinnast, vaid Harjumaa kaunist kalurikülast. Tore mõte, et paneme rattad bussi „pagassi” ja sihtjaamas tuhiseme vabade hingedena tuule vihisedes edasi …sai vastulöögi, kuna „pagassi” lubati panna vaid lahti võetud ja kotti pakitud ratast. Täielik absurd. Kujutate ette: tulete kodunt, sõidate Balti jaama, harutate tööriistakompsu lahti ja võtate rattad lahti. Seejärel elegantse käeliigutusega libistate rattahunniku kotti ning paigutate bussi kõhu alla. Sihtkohas avate jällegi rattatöökoja ja … Ja-ja, nii need rattasõidu mõttepojakesed välja surevadki. Juba eos. Järgmine kord need noored isegi ei mõtle sellisele põnevale rattamatka võimalusele. Minul pani see juhtum mõtte liikuma laiemas plaanis. Miks ei võiks just bussidega rattavedu olla üks transpordiarengukava osa, on ju need liinid põhiliselt Avaliku Teenindamise Liinid (ATL). Seega meie kõigi ühise rahaga ülalpeetavad liinid. Nendele saaks dr Riik küll kehtestada nõuded rattaveoks. Muide see mõttekesekene on laiem kui vaid lõbusõit ja rattamatk, see võimaldab ka hajaasustusega piirkondade inimeste jõudmise bussile ja tagasi koju. Vaat selline „suvekuumussegane” lugu.
Miks ma arvan, et jalgrattasõit ei ole vaid jalgrattas + inimene, vaid see on tihedate seostega läbipõimunud terviklik filosoofiline süsteem? Ja kas seda kuskil ka juurutatud on? Paarkümmend aastat tagasi sattusin ühte põhjanaabrite ministeeriumisse. Ministeerium, kui ministeerium ikka, palju tarku inimesi ja palju tarka juttu, kuid … Peale jutu oli ka tegusid, mis muutsid personali elu süsteemselt mugavaks: siseõuest pääses „rattatalli”, kuhu rattaga tulnud said panna oma lemmikud (koos ratta puhastamise võimalusega), seejärel siirduti riietusruumi, kus igaühel oli oma riidekapp. Edasi läks libedalt, spordiriided maha, higi dušši all maha pestud, kontoririided selga, värske ja reipana tööpäevaks valmis. Vaat seda nimetan ma süsteemseks lahenduseks. Ja kellelgi polnud küsida, kuhu ma oma ratta panen? Lihtsalt tegemist oli lõpetatud tsükliga, millest kõigil oli heameel.
Sellest kogemusest on paarkümmend aastat möödas, kuid meie pole veel süsteemset juhtimist selgeks saanud. Jah sadulasse oleme küll karanud, teid ehitanud (mis sest et ei kuskilt, ei kuhugi), küsime ikka kuhu rattas panna. Kui nüüd olla loova mõtlemisega, aga peamine ettevõtlik, mitte abitusest vaevatu, siis oleks päramine aeg korteriühistus kokku tulla ja oma lemmikule korralik „tall”organiseerida. Võib-olla isegi koos remondi(töökoja) ja dušši võimalusega. Ehhe, elu oleks nagu põhjanaabri ministeeriumiametnikul. See oleks selline kogukondlikkusest kantud filosoofia. Muide kogukondlikkus on jälle üks filosoofia, millest räägitakse palju, kuid tehakse … mitte nii palju. Nii, et kõik siin maailmas on seotud: liikumisvõimalused, rattasõit ja kogukondlikkus. Kuid kõike seda ei tule keegi teine tegema teie/meie eest, seda tuleb teha ise. „Lemmiklooma”heaks pole seda just palju nõutud. Või mis?
Kupsu täna ei lähe. Tundub, et kisub hoopis vihmale. Vaat niimoodi
Targutusi:
Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012
Lk 224 „Eitamise jõudu demonstreerib hästi paljude juristide reaktsioon DNA-analüüside tulemuste kasutamisele kohtuasjade lahendamisel, mille tagajärjel muudeti paljude varem kindlalt süüdi tunnistatud süüaluste kohtuotsuseid.”
„Prokuröri jaoks on vale inimese süüdimõistmine rabav avastus. Sotsiaalpsühholoog Richard Ofshe sõnul on see üks hullemaid ametialaseid vigu, mida prokurör teha saab. Teda võib võrrelda arstiga, kes eksikombel vale käe amputeerib. Õige oleks mõelda nii : „Olen küll hea inimene ja kogenud prokurör, kuid sellest hoolimata tegin vea.” Seda on ilmselt raske teha.”
A. Hailey„Kõrged ametikohad” Ersen 2000
Lk 26 „Meie ei saa küll riigiteenistujaid vallandada, kuid see-eest leidub rohkest sahtleid, kuhu võime neid toppida.” Kanada peaminister oma ministrile kaadrivahetusest.
J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”
Lk 129 „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.”
Lk164„ –Esimene kord: sõnum jääb muude sõnumite tulvas kuulmata.
-Teine kord: sõnumit kuuldakse, kuid sellest ei tehta välja
-Kolmas kord: sõnumit kuuldakse, kuid ei tehta välja.
Neljas kord: sõnumit kuuldakse ja usutakse, kuid mõistetakse valesti
-Viies kord: see on tõenäoliselt pärale jõudnud.”
Lk 180 „Ühel ja samal teekonnal näeb õnnelik autojuht kõiki rohelisi valgusfoori tulesid, tema kõrval istuv õnnetu reisija märkab ainult punaseid. Sarnane kogemus võib näida õnnelik või õnnetu, olenevalt sellest, millise stsenaariumi valid.”
No comments:
Post a Comment