Vabadust ei tuntud ära?

 

No nii, maailm on selles suhtes tore asjandus, et oskab pakkuda üha uusi ja uusi üllatusi. Neid on nii positiivseid, kui mitte nii positiivseid ja lausa totraidki. Mõtlesin, et olen ka kõiksugu totrusi juba näinud, aga ei arvanud ära. Maailma totruste mõõt on ilmselt lõpmatus. Kusjuures seda totrust tehakse mitte häbenedes, vaid rõõmuga, … lausa uhkusega.  Ma ei tea, mis kirp meid hammustanud on, kuid ilmselt kannab see edasi mingit  „alkoholist rääkimise tungiva vajaduse pisikut”. Ilmselt väga vinget pisikut. Ei usu? Kas sel suvel mingi teine teema teile nii aknast ja uksest sissetungiv on olnud? Isegi Ukraina lahingutandrid kahvatuvad selle „rääkiva massrünnaku” kõrval. Normaalne, terve Inimesekene ei suudaks ju nii pikalt ei miskist jahvatada – järelikult vinge pisiku süü. Tundub, et oleme enese ainuüksi alkoholist rääkides nii „äksi” täis ajanud, nagu oleks käes padujoomise viimane faas. Uskumatu. Keeran siis omaltpoolt vinti juurde, ehk hakkab mõnel nii valus, et võtab jälle pildi ette ja saab „tarblike” asjadega tegeleda.  Või keerab maailmapildi õigeks.

Asendustegevus

Ma ei teagi, kas see alkohoooooolsete jookide tarbimise küsimus avalikus ruumis on mingi suitsukate või aseaine tegelike probleemidega tegelemisest möödahiilimiseks ( Ega ma ei saa kogu küsimuse püstitusest aru, mul endal pole kunagi probleeme olnud, et peaksin kesk tänavat, märjukese kibekähku lahti korkima, kuid see on ilmselt minu viga, seega ajan ilmselt asjatundmatut juttu). Ja nagu hoomate „tegeleb asjaga” tuhandeid inimesi 24/7, ma mõtlen ametimehi ja PoliiInimesekesi. Ma arvan, et need kellest räägitakse on tunduvalt vähem, kui neid kes räägivad. Vähemus noh! Sellise uhkusega hääles ja tulihingelise võitleja pilguga tegelaste aktiivne mittemidagitegemine on pigem eneseõigustus, probleemide mittemõistmisele, nende lahendamisele, selline eneseõigustus, et me tegeleme „väga intensiivselt” „väga tähtsa küsimusega”. See „intensiivne ja tähtis”  vääriks ladusalt toimivas, mõtestatud Bürokraatiamaailmas mingit kolme närust rida valla ukaasis ja kolmekümmet minutit tööaega, … see  pole ei intensiivne ega ka tähtis, see on rutiin. See mida selle bürokraatliku rutiini asemel, mil üks regulatsiooni vorm asendub teisega, see suuremõõtmeline enesekiitmine ja teiste laitmine,  on … asendustegevus noh! Tegelikult „bürokraatiliselt” probleemi ju pole! Ei ole probleemi. Dr Riik ei käskinud ju, et jooge igal pool ja igal ajal, vaid et kallid kaaskodanikud, nüüd on teil enesel, nagu „Mogri Märdis” kirjutati, iseenese tarkusest, võimalik määrata, kuidas teie kodukandis asjad käivad.

Äratus

Hallooo – kallid Inimesekesed MEILE enestele anti vabadus määratleda, mida ja kuidas me teeme või mida me sallime, mida mitte. Nüüd on tõusnud mingi äraspidine pahameeletorm dr Riigi vastu, et „rsk jooma ajab”. Tegelikult on ju olukord selline, et peame olema pahased eneste peale või vähemalt eneste valitud KOV peale, millised ei ole suutnud vormistada, kõige elementaarsemat paberikest: mida/kus/millal tohib, mida mitte. Ilmselt on KOV-d ise nii üllatunud, et on saabunud vabadus otsustada … äää …, mida sellega veel peale hakata, mitte vabadust ei tahtnud me, vaid andke raha. Raha andke.

Vabadust ei tuntud ära

Nojah, see ei käi muidugi kõigi KOV-de kohta, Suvepealinn ja mitmed teisegi KOV-d reageeris kohe ja asjalikult, mõned  … mitte nii kiiresti. Mõni arvas, et suvine aeg, me puhkame, ei saa siin kiirel suvitamise ajal volikogusid koormata, küll sügisel … No senikaua viriseme ja … iriseme. Sügavalt häiriv on, et sellesse probleemi pole peaaegu keegi viitsinud süüvida võib-olla vaid Prefekt oma filosoofilis-praktilise traktaadiga kodanikuühiskonnast ja vastutusest/vabadusest on asjade olemuse ja sisu lahti harutanud. Mnjah, tegemist on pigem kahe filosoofilise kihi kokkupõrkega: ühelt poolt vabadus ja vastutus ning teisalt käskude/keeldude ootamine ja siis nende kirumine ning  … mittetäitmine. Mind paneb kõige rohkem hämmastama, see, et me ei olnud valmis … vabaduseks. Ja mis veel hullem, ka meie poolt volitatud PoliitInimesekesed ei saanud aru, et tegemist ei ole mitte keelu tühistamisega, vaid regulatsiooni tasandi ja mehhanismide muutumisega. Vabadust ei tuntud ära?!

Peamise linna saba ja sarved

No aga Peamine linn „sülitas ikka kõik üle”. Kui kuuled linnapealike käest sellist mõttetut, taevani tõusvat totrust, et „ …praegu võivad napsitajad vabalt linna peal juua ja laaberdada, … tasuta kontserdil tuikus lava ees enneolematult palju purjus inimesi jne”., siis on see ilmne näide, et regulatsioonist, KOV kohustustest ja õigustest ei saada ülepea aru. Pole sellel jutul saba ega sarvi, tühi sõnade jada. Pealegi on selles jutus kaks asjasse mittepuutuvat väidet. Esiteks ei tohtinud, ei enne ega nüüd ega homme purjus päi lällata avalikus kohas ehk, see on igal juhul politsei pärusmaa. ( Muide „tarvitamine” ei tähenda, et peaks kohe ämbritäie „kangerit” ära jooma ja pildituna kodumaa kamarale langema). Teiseks, kui mingil linnaväljaku kontserdil (kas KOV korraldatud?) käis ohjeldamatu ja vääritu märjukese liig- ja kuritarvitamine, siis oli see KOV tegemata jäänud töö, nende regulatsioonipuudulikkus. Ning puändiks on muidugi linnapealike otsus, et Tallinn siiski täidab oma kohust ja piiritleb alkoholi manustamise raamid, kuid oma äraspidisel, veidral moel, et „Tallinna  jääb paar märgistatud kohta, kus inimesed võivad ( sic! Mitte kus ei tohi) avalikult alkoholi juua ehk määruses on avaliku napsitamise piirkonnad täpsemalt välja toodud, need jäävad Toompea lossi ja Kadrioru lossi ümbrusesse ja siis veel viimane kabjahoop „ seega kohtadesse, kus avalikku alkoholitarvitamist riigi poolt soositakse”.

Uskumatu, kui palju peab PoliitInimesekestel olema kogunenud sappi, et sellise totrusega välja tulla. Kõik need linnapealikud ja aseülemad oleksid nagu koerapöörirohtu söönud, mingis äraspidises kättemaksurõõmus loodud paberikesega püütakse kergitada oma egokest, et ehhee, lõpuks saime dr Riigile tema koha kätte näidata. Ainult, et tegemist ei olnud koha kättenäitamisega, vaid kõige ehtsama oma isikliku töö tegemata jätmise reklaamiga. Oma asjatundmatuse suuremahulise eksponeerimisega Inimesekestele „head tegemise” sildi all. Kuid head ei tehta, tehakse kurja, mängitakse tobu ja seda kõike meie raha eest. Kui mõelda, kui palju aega väärkasutati selle tühidokumendi tootmiseks,  nõupidamisteks, vormistamiseks, kooskõlastamiseks, õigus ja mitteõigusosakondades ja pressikates, siis oleks võinud nende kümnete tuhandete „euronite” väärtuses midagi kasulikku teha.

 

Ikka spiraali mööda alla või üles.

Loed/kuulad neid avaldust ja ei usu oma silmi ega kõrvu. Ja ega sellega siis veel ei piirduta oma tegematajätmiste eksponeerimisel. Järgmine aseülem „paneb aga hagu juurde”, et ega see määrus nüüd korrektne (juriidiliselt) ei ole, sest lauskeelamist ju seadus ette ei näe, aga vaat niimoodi on mõnusam dr Riigile äsada. Möh? Kuhu me sattunud oleme? Kas see on mingi kõverpeegliline riigi(omavalitsuse) valitsemine?  Kas tõesti on avalik võim niivõrd alla käinud. Ei, ei - riik ega vald/linn pole tsirkus, need on tõsised asjad, tõsiste inimestega, tõsistele inimestele, tõsistele tegevustele.

Dr Riik kui lapsehoidja

Ma ei tea. Kas dr Riik oleks pidanud võtma KOV-d, nagu lapsukesed käekõrvale, ja ütlema, et on selline „seadusekesekene” tegemisel, mis annab teile ise vaba voli määrata, kas, kus ja millal Inimesekene teie oma valitsemise alal „viina visata” tohib ( ei tohi). No nii need asjad ei käi, KOV on ju Põhiseaduse järgi … sõltumatud, … oleks tõusnud taevani kostev lärm, et keskvõim ahistab KOV-i, surub neid raamidesse. Mnjah, kui mõni vald tahab ikka olla „Viska viina viltulõug” vald, las see siis olgu, seal, kus inimesed on vastutustundlikumad , kus oleks välja kujunenud tavaõigus, vastastikune austus, oleksid ilmselt piirangud pidanud olema vähesemad, kuid seal kus kasvatamatud, maotuid inimesi rohkem kokku kogunenud, piirangud ka  karmimad. See ongi KOV ülesanne – hoolitseda oma inimeste eest. Tegelikult on see KOV ainuke ülesanne.

Muide, Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus,  kehtib juba 1993 aastast. Mida tarka, see seadus meile siis ütleb? Aga palun:

§ 3. Kohaliku omavalitsuse põhimõtted

Kohalik omavalitsus rajaneb järgmistel põhimõtetel:
1) kohaliku elu küsimuste iseseisev ja lõplik otsustamine ja korraldamine;
2) igaühe seaduslike õiguste ja vabaduste kohustuslik tagamine vallas ja linnas;
3) seaduste järgimine oma ülesannete ja kohustuste täitmisel;
4) valla- ja linnaelanike õigus osaleda kohaliku omavalitsuse teostamisel;
5) vastutus oma ülesannete täitmise eest;
6) tegevuse avalikkus;
7) avalike teenuste osutamine soodsaimatel tingimustel.

§ 6. Omavalitsusüksuse ülesanded ja pädevus

 (3) Lisaks käesoleva paragrahvi 1. ja 2. lõikes sätestatud ülesannetele otsustab ja korraldab omavalitsusüksus neid kohaliku elu küsimusi:
1) mis on talle pandud teiste seadustega;
2) mis ei ole seadusega antud kellegi teise otsustada ja korraldada.

 

Kõik ju ilusasti paigas, miks siis ühed KOV-d saavad teha, teised … mitte?

 

Ja nüüd siis selline Peamise linna käsulaud, mille kohta aseülemad rõõmsameelselt kõkutavad, et me mööname, et juriidiliselt me teeme nihu, kuid niimoodi saab kõige paremini dr Riigile käkki keerata. Karjapoisi temp, aga mitte suurima omavalitsuse pealike vastutustundlik, riigimehelik käitumine. Fui! Oma vaesustunnistusele allakirjutamine. Kui see oleks olnud klipp „Ärapanijast” või Rohke Tebelaki „Libauudistest” oleks saanud suutäie naerda, kuid nüüd …

Rätsepaülikond

Vaatame veelkord olukorda. Jutt pole ju sellest, et dr Riik lubab nüüd kõigil, pulsi kaotuseni, igal pool ja igal ajal juua (napsi). Jutt on hoopis regulatsioonimehhanismide muutumisest, sellest, et KOV on antud vabadus ise otsustada, kuidas ja mis. Vastavalt vajadusele. Nagu rätsepaülikond. Dr Riigi poolt tehtud massülikond on tihtipeale selline, mis ei sobi peaaegu mitte kellelegi, kellele jääb lotendama, kellel kaenla alt kisub  (Piragovi pargis joodi (kultuurselt), kuid me nagu ei märganudki seda ehk rikkusime seadust, ehkki inimesed korda ega kaaskodanike rahu ei rikkunud)) . Tuleb välja, et me oleme millalgi (millal siis ometi?) harjunud sellise näotu ja maotu ülikonnaga, mis meile küll ei meeldi, kuid kui meile antakse luba ise oma ülikond disainida, hakkame valjuhäälselt protestima. Peame rätsepaülikonda räigeks diskrimineerimiseks. Me oleme minetanud oskuse ise oma vabadusi koostada ja neid nautida. Rumal lugu. Eriti rumal on Peamise linna pealike reaktsioon: ah nii te annate meile õiguse ise otsustada, siis oksendame me teie revääri peale. Oeh!

Huvitav on see, et ka kõige sügavamal/süngemal karjapoisteajal leidub riigi mehi isegi riigimehi. Tulevad justkui tühjast, nagu eelmainitud Prefekt, kellest ma enne midagi kuulnudki ei olnud, kuid … mul on tõsiselt hea meel, et sellised arukad riigi mehed ja ka naised on olemas. Suur tänu teile!

Mis nüüd edasi?

Edasi … äää … või tagasi. Tundub, et mitte edasi vaid siiski tagasi. Näe JUMI juba  nendib kurvalt, et tahtsime anda õigust aga ei tulnud välja. Et ilmselt ei ole me veel valmis. Oeh, milleks me valmis ei ole? Kas selleks, et määratleda, millisel pargipingil võib pikniku pidada või millise puu all võiks koer jalga tõsta. Mjah, vabadus on kange kraam, tükimaad kangem kui alkohol, seda tuleb osata pruukida. Täpselt samuti nagu alkoholi tuleb osata pruukida ehk nagu Vanaema Marie ütles „,Šnaps on vaid tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see veel tobumaks”. Vaat niimoodi, ei tea, kas vabadus on ka tarkade inimeste jaoks, tobud teeb see … Tahaks loota, et ajapikku teeb see, et peab ise mõtlema ja ise otsustama, isegi ise vigu tegema ja neid ise parandama, ka mittetargad Inimesekesed targemaks, lihtsalt harjutada on vaja, mitte loobuda … mõtlemast … vabadusest.

Siiski, lootus ei ole kadunud, sest JUMI nentis, et „ … mina usun inimeste korrektsusesse ja sellesse, et enamiku asju reguleerivad inimesed ise ilma seadustetagi oma käitumises, oma lugupidamises teiste vastu.” Vaat see on tore ja kindlat meelt ning hälbimatust talle sellel teel.

Aga üks on selge, pealikel tuleb teha pealiku tööd, riigimehe või vähemalt riigi mehe tööd, isegi siis kui ta on linnapealik, mitte mängida karjapoissi. Ja muide see vabadus millest mina räägin on vabadus otsustada, mitte vabadus juua Mnjah, võib-olla peaksime me asutama „Vabaduse äratundmise kooli”, kui me muidu vabadust ja isetegemise lusti ära ei tunne. Mh, ah, nagu küsis vana apteeker O.Lutsu „Suves”?

 

Targutusi:

M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013

Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi. Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”

Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”

 

Lk 205 „Liiga tihti serveeritakse riigi valukohti ühiskonna valukohtadena. Samamoodi: kui on vaja tegutseda, kutsutakse reageerima ühiskonda. Aga ühiskonda kui sellist pole olemas, välja arvatud mõistena. Ühiskond koosneb inimestest. Just inimestel on kohustused ja veendumused ja meelekindlus. Just inimesed teevad asju.”

Ta (Margaret Thatcher) eelistab mõelda üksikisikute ja perekondade tegudest kui ühiskonda tegelikult koos hoidvatest sidemetest, mitte ühiskonnast kui abstraktsest mõistest. Tema lähenemine ühiskonnale peegeldab tema sügavat usku isiklikku vastutusse ja valikusse. Asjade jätmine „ühiskonna” hooldeks tähendab põgenemist tõeliste otsuste, praktilise vastutuse ja tõhusa tegutsemise eest.

A.   Tuchman „Augustikahurid”  Eesti Raamat 1977

 Lk 9. „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad. Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest: kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.”

 

Lk 220 „ Sõja teine traditsiooniline paarimees viin pandi keelu alla. Viimase mobilisatsiooni ajal 1904 aastal, kui reservväelased tuigerdades kohale saabusid ja tsaariarmee tagavarapolgud joobnud magajate ja katkiste pudelite segaputru meenutasid, oli korratuse likvideerimine võtnud  terve nädala lisaaega. Nüüd, kus prantslased iga päevapikkust viivitust elu ja surma küsimuseks pidasid, kehtestas Venemaa mobilisatsiooniperioodiks ajutise abinõuna keeluseaduse. (…) … iseloomuliku hilisromaanovliku järelemõtlematusega kehtestas valitsus  22 augusti ukaasiga keeluseaduse kogu sõja ajaks.. Et viinamüük oli riigi monopol, lõikas see toiming hoobiga ära kolmandiku valitsuse sissetulekuist. „

 

J.P. Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009

Lk 11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”

 

C v. Clausewitz „Sõjast”  Eesti Keele Sihtasutus 2004

Lk 31 „Kui tahame vaenlast alistada, tuleb meil kohandada oma jõupingutusi vastavalt tema vastupanujõule; see väljendab tulemis, mille tegureid ei saa üksteisest lahutada, nimelt: olemasolevate vahendite mahus ja tahtejõu tugevuses.”

Lk 133 „Lõppeks on eripäraseks raskuseks veel kõigi andmete suur ebakindlus sõjas, sest kogu tegevus toimub mõnes mõttes pimedas kobades, mis lisaks kõigele muule annab üsnagi tihti , otsekui udus või kuuvalgel, asjadele ülepakutud ulatuse, groteskse väljanägemise.

See, mida see nõrk valgustus täielikust nägemusest varju jätab, peab anne ära arvama, või jääb see hea õnne hooleks. Seega on siis jällegi anna või koguni juhuse soosing see, mida tuleb objektiivse tarkuse puudumisel usaldada.”