Vest ja Vaal

Festivaaaal, arvamus festival või vaid vest ja vaal

Kirjutan seda jutujora Balti keti 25 aastapäeval ning uhke on tõdeda, et nii palju oleme saavutanud. See on lausa uskumatu. Olen tõeline optimist ja seepärast tahan, et see hea hoog ka jätkuks. Et edaspidine oleks pelk tõhus tegusus, mitte kastutult tuulde lastud võimaluste tühiväli. Tahan … edasi liikuda. Edasi saavad protsesse liigutada vaid inimesed ise, oma mõtte, teo ja arvamusega. Seega …

Arvamusfestivaal

Mulle see arvamusfestivali mõte meeldib. Kohe väga meeldib. Tore mõte, tore algatus, tore … Nii, ja mis edasi. Järgmine aasta jälle? Muidugi. Ja kui niimoodi vaadata, siis kui rockfesivalil käia, ega siis keegi ka mingit ilmamuutust või maailmaparandust sellest ei oota. Lihtsalt teeb ühel „õhtal” meele rõõmsaks ja tuju heaks. Kui arvamusfestivali eesmärk on samasugune „tujutõstjaks” olemine, siis on kõik korras, kuid … midagi jääb nagu kripeldama. Mitte ainult kripeldama, lausa kriginal kriipima, et nii palju head mõttematerjali kulus … kuidas seda viisakamalt öeldagi … äää … võib-olla – vaid õhu soojendamiseks? Nojah, kuid see on minu kui arveametniku, kes kõigest tahab kasu saada, eriarvamus.

Heade arvamuste kompostiväli

Olen läbi aegade näinud tohutu hulga häid ideid ja samavõrd nende kuhtumist. Idee on nagu lilletaim, kui sa seda ei väeta, kasta ja toe(s)ta, siis ilusat lille, ega magusat marja otsa ei tule. Näiteks Minu Eesti mõttetalgud, Visioonikonverents Eesti 2018+, Jääkeldriprotsess, rahvakogud olid suurepärased üritused, suurepäraste mõttevälgatustega, kuid … sinna see jäigi. Olen ise olnud juhtimas paari mõttetalgut ja see on hämmastav, kui palju tuumakaid ettepanekuid võivad inimesed paari-kolme tunni jooksul genereerida. Ja muide see ei olene sellest, kas see on „ääremaa” või tippjuhtide või isegi töötute seltskond – tarku mõtteid ja tähelepanekuid jagub kõigil. Talgujuhina formuleerisin ettepanekud Bürokraatiamaailmale arusaadavaks, kuid sinna kuskile paberiväljadele (või elektroonilise impulsside väljale) need kadusidki. Kõik tühja toimetatud. Isegi aitäh ei öeldud ettepanekute tegemise ja üritamise eest nagu tsiviliseeritud maailmas kombeks. Tühja sest minu tööst, mina olen karastunud dokumenditreial, kuid need „lihtsad” inimesed, kes silmade särades ja põskede õhetades oma aruteludel elu edendamise parimaid variante vaagisid (ja muide need ei olnud sellised ettepanekud, et andke meile raha või riik peab või kas me sellist …), nende ind ja kirg läksid luhta. Kui kaua nad on veel valmis mõttelippude alla kogunema, kui malev kunagi liikuma ei lähe. Sööb oma mõttekaraskid kohapealsed vainul ära, peab mokalaata ja läheb koju tagasi … võidutult. Tekkib tüdimus ja selline abituse tunne, mis viib omandatud abituseni. Ja siis hakkab pihta: riik peab, KOV peab, mul on õigus, mul on veel rohkem õigust … saada … saada jne. Kuid alles  eile oli see Inimesekene valmis andma, andma oma arvamusi, andma enda energiat nende mõtete elluviimiseks. Olla kaasatud. Mnjah, kehv väljavaade , ehk see ressurss, mida me võiksime kasutada edasiliikumiseks kasvatame me pikemas perspektiivis ümber … abivajajateks. Ja mitte ainult abi vajajateks vaid abi valjuhäälseteks nõudjateks. Seda me ju ei tahaks? Õigemini, me ei saa seda endale lubada. Meid on nii pann vähe ja me muutume ikka vanemaks.

 

Teatejooks ja auruvile

No nii, tagasi arvamusfestivali juurde. Arvata on tore, kuid arvamine, õigemini geniaalse idee sähvamine, on vaid asjade käigu esimene etapp, mitte lõppfaas. See on nagu teatejooks, vähe on sellest, kui esimese vahetuse jooksja maailmarekordi püstitab ja järgmine …  Ehhee, järgmine jooksja asub järgmisel staadionil. Ja ootab, ja ootab ja …. Sellest kujuneb lihtsalt tsirkus, pole festivali on vaid Vesti Vaal. Seega, kas see arvamusfestival saab olema vesti suurune kujunduselement või lausa vaala mõõtmetes tegu/tulemus, oleneb sellest, kas keegi teatepulka ka edasi kannab? Ega sooja jutu ajamine kedagi edasi ei vii, ikka tegu peab sellele järgnema. Korraldajad, festivali korraldajad,  ise on teinud uskumatu algatuse (BRAVO!) , õigemini uskumatu teo,  … ei millestki, loonud uue platvormi, kuid „keegi” meist (pange tähele umbisikulisest) peaks (määramatus) selle ka edasi viima. See peab olema mingi  (määramatuse määramatus) … oeh, olen sellest kirjutanud korduvalt, kuid mis siis ikka, kirjutame siis veelkord ja kui vaja siis veel kord ja veel … Luua tuleb Analüüsikeskus, milline kõik ettepanekud läbi analüüsiks, need sobivasse maatriksisse paneks ja ettepanekute tegijatele aitüma ütleks ning teada annaks, mis nende ettepanekuga juhtunud on. Siis tekib ka harjumus ettepanekuid teha. Ja nende kulgu järgida. Nõudlikult, mitte nõutult. Teatepulka tuleb edasi viia, mitte häbelikult maha poetada (Täpsemad ettepanekud „Bürokraat, võim ja Vanaemas” ja eelmistes postitustes nt. „Lõpetamatus hullem kui tegevusetus”, „Märkmeid kogumiselt – rahvakogumiselt” jne)

Elu on nagu igavene võitlusväli. Võitluse käigus koguneb pingeid, tekib arusaamatusi ja ülerõhkusid. Normaalne.  Vahel on ka auru vaja välja last, isegi vilet on vaja lasta, kuid vaadake, aurumasina eesmärgiks ei ole vaid vilet lasta ja rõhuklappi kuritarvitada. Inimkond mõtles aurumasina välja ikka selleks, et see ta elu kergemaks teeks, mitte kui vilet andva kuluelemendi. Ikka kasu ja mugavuse eesmärgil. Sama on ka arvamustega, olgu need arvamused tehtud või vest väel või vaala kõhus, tähtis on nagu öeldakse, kas mõte muutub … lihaks. Mõtte elustamine, selle materialiseerumine.

Teie reisisiht?

Kui Aadu, tubli mees,  kunagi, olles ajast tüki maad ees, arvas „tarbliku” olevat rahvusliku kokkuleppe loomist, et kuidas kõige tõhusamalt ühiselt edasi toimetada, siis poliitringkondades ei leidnud see kuidagi mõistmist. No see oli ka mõneti arusaadav, alles kunstlikkust koomast väljunud riigi tegelastel oli energiat üleliia, veri vemmeldas ja tegu tahtis tegemist ja järsku mingi rahvuslik kokkulepe? Ütleme, et poliitinimeste jaoks oli see kohatu, lausa solvav ettepanek, see justkui võttis ära tükikese nende mängumaast. Isegi tuntud demokraatiatugisambad arvasid, et meil Riigikogu ju  töötab ja valimistel saadud mandaadid kestavad 4aastat (nagu vanasti autojuhi tervisetõend), vastavalt sellele ka toimetame. Mis, pann kokkulepet siin veel vaja on? Kuid see ei ole päris niimoodi, ma arvan, et mingid suured plokid arenguteel tuleks kokku leppida, vaid siis saame me tõhusa tulemuse (näiteks ei saa ühel ajal arendada head elu/töövõrgustikku kogu riigis ja samal ajal koguda kogu elanikkonda Tallinnasse ja . Vaadake, kui me lepime kokku minna Paidesse, näiteks arvamusfestivalile, siis ei saa samaaegselt minna Narva  ja Haapsallu. Saite ju aru! Kui hakkate minema kõiki kolme kohta korraga, ei saa te Tallinna Bussijaamast kaugemale. Kogu lugu. Seisak. Ja mitte ainult seisak, nagu poleks midagi teinud, vaid kogu ressurss on ära kulutatud ja tulemus on tulemusetus. Sama kehtib ka arenguteede valikute kohta. Valida tuleb oma sihtpunkt ja siis ressursid paigutada selle sihi saavutamiseks. Muide ega see parem ei ole, kui iga valimiste järel muutub sihtpunkt, küll on selleks Paide, küll Haapsalu, küll Narva, kompromissina saame nimetu ja kuulsusetu teivasjaama. Erinevatel poliitinimestel on erinevad ettekujutused, kuidas meid „lihtsaid” inimesi „õnnelikuks teha”, kuid see ettekujutus on vaid duunimine, parima lihvi andmine projektile. See, mida duunida peame me ikka ise valmis meisterdama. Vaat sedaviisi.

Ohud: lõpetamatus ja ülevõtmine

Muide mulle tudub, lõhna järgi, et arvamusfestivali ähvardab lõpetamatuse kõrval veel üks oht – ülevõtmise oht. Praegu veel on tunda tegijate puhast tegemise rõõmu, kuid õhus on tunda ka teatud kindla voolusängi, lausa kanali loomise, sellise institutsionaliseerutud ürituse tekitamise soov. Inimene on ekslik ja võib-olla ma eksin seekord, kuid on kaks eri moodust asju ajada: kas inimesed tulevad kokku ja esitavad oma „sõnanumbreid” ja poliitinimesed püüavad sellest voost lantida endale „kasulikke” ideepojukesi järgmiseks valimisperioodiks või püüavad poliitinimesed oma , mis asi see nüüd oligi, ah-jaa, programmilisi-maailmavaatelisi vaateid seltskonnale sisse sööta. Programmeerida noh! Ühesõnaga „valimispropat”  teha. Kui see kanaliseerib viimase stsenaariumi järgi, siis on kogu ettevõtmine omadega … kanalisatsioonis. Seega valvsust! Nii, et kes kelle  üle võtab, kas inimesed või poliitinimesed, on tähtis küsimus.  Tundub, et juba on tekkimas „korralduslik” raamistik, mis hakkab suunama voogu õigesse sängi. Säng võib olla väga mitmetähenduslik ja otstarbeline: säng võib olla voodi, ehk üritus pannakse tuttu või voolusängi ehk muudetakse see keskkonnale kahjutuks või pannakse midagi liikuma nagu hüdroturbiiniga või vesiveskiga.

Kas see on platvorm, mis genereerib uusi (hästi unustatud vanu) ideid või võtavad poliitinimesed selle kanali üle ja püüavad selle kaudu oma „agendat” arendada. Aga kas me seda üldse tahamegi? Kas see isetegemise tahtmise jutt on „äkkiste” muutunud vaid sõnakõlksuks. Poosiks, mida viisakas seltskonnas tuleb mitte ainult üle vuristada vaid soravalt ja ilmekalt ette kanda? Võib-olla on ka rahulolematus Pilvepiiriga viisakas seltskonnajutt, … kedagi peab ju kiruma. Tegelikult meile võib-olla meeldib, et meie eest otsustatakse: endal väiksem energiakulu ja vastutaja on ka nagu varnast võtta. Nagu ätilt küsiti, et mis vahet on puulõhkumisel ja teejoomisel? Te ei tea seda lorajuttu? Ehhee, taat, mõtles, maigutas suud ja ütles elutargalt: „ Vaata pojuke, lõhkuda puid või juua teed, pole mitte mingit põhimõttelist vaget – higistad nii või teisiti, aga teed juues on tolmu vähem.” Mnjah.

Alt ülesse või ülevalt alla

Aga arutleme selle üle natukene. Niisiis, võib-olla oleme me minetanud … ma ei teagi täpselt mida … võib-olla tervet mõistust või tulevikku vaatavat pilku või seda imelikku ajamis on vabadus. Vabadust,  ise otsustada ja ise vastutada. Me ei tahagi võib-olla ise otsustada, me tahamegi, et keegi kuskil kaugel ja kõrgel otsustab ja siis ka vastutab. Ehhee, ja meie muudkui parastame, et vaata lollikesi seal Pilvepiiril, ei oska otsustada ega midagi. Äh, ei teagi, kas läksin liiga pateetiliseks või? Pidumeeleolu ju! Kuid midagi pole teha, tunne on vaat selline. Vaatame seda asja tahtmise, tegemise ja vastutuse „värki” veidi edasi. Nii, massimeedikud on ju, ma ei tea enam täpselt mitmes võim, kuid kuna tegemist on massimeedikutega, siis võim on ka massiline/massiline. No vaat, needsamad massimeedikud on ju „über” demokraatiakaitsjad, kuid vahel …  Vahel kaotavad nemadki valvsuse, vahel lööb läbi kiiskava demokraatiajutu välja Vanariiklik ülevalt käskimise/keelamise ihalus. Vahel … Seejuures, kõrvalõikena, tuleb meelde üks vana anekdoot vanariigist. Jutt selline, et impeeriumi pealinna jõudis kuuldus, et taiga taga, külmal maal, on üks taat, kes unikaalselt kõhutuulega oskab välja võluda imelisi muusikapalu. Impeeriumipealikud läksid ka õhku täis, et telliks selliselt unikaalselt sellilt, peaaegu kohalik Nokia, lähenevaks pidupäevaks hümni esitluse. No ega selles ju ka midagi imelikku ei ole, oleme ju kuulnud nii jalkamatšide, kui ka muude suurürituste algatuseks, selliseks omamoodi apetiiteriks, kõige veidramaid hümnitõlgendusi. No nii, selle impeeriumihümniga oli aga selline lugu, et harjutati mis harjutati, aga vahetult enne pidustusi kanti ülemustele ette, et muidu on kõik korras, aga vaat selle koha peal, kus on sõnad „ … läheb elu meil ikka paremaks …”, vaat just selle koha peal, kipub „vahel” vedelat vahele viskama. Vaat selline „vahel” juhtumise õpetlik looke. See „vahel” tuli mul meelde ühte „raadiumi” saadet kuulates. Nojah, millest mehed ikka räägivad: esiteks räägivad nad …., siis räägivad nad … äää … ja siis räägivad viinast. Muidugi rääkisid nad viinast, mitte neist kahest esimesest võimalusest. Ega nad tobud ei ole, nendest esimestest punktidest poleks sünnis rääkida, võid tahtmatult eksida, siis on juba ette teada, et saad sugeda. Demokraatia. Demokraatia enesetsensuuri vormis. Viinast või õigemini alkoholi tarbimise lõputu saaga on kahjutu jututeema, selline omamoodi täidismaterjal, mida võib alati arutada. Lõputult. Mõttetult.  Ikka kas seda võib lubada avalikus kohas ja kas selle peaks kinnitama KOV või dr Riik ise. Samas avaldas üks Politseiprefekt väga sügavmõttelise artikli just sellel seadusemuudatuse ja selle mõjust vabadusele teemal, kuid „raadiumi” saade kujunes mõningal määral Politseiprefekti üle ilkumine. Uskumatuna näiv lugu, et hierarhilise süsteemi pealikul oli mõisted vabadus, iseotsustamine ja demokraatia paremini paigas, kui massimeedikutel, neil igipõlistel vabaduse ja demokraatia valvuritel. Mis siin pattu salata, eks see oli ka väga hea artikkel, väga … harjumatu artikkel. Nõudis mitte ainult lugemist, vaid ka süüvimist ja mõtlemist. Süvamõtlemist. Ma ei hakka seda artiklit ümber jutustama, kuid soovitan lugeda. (PM 15.08.14„Alkoholil peab ikka võimas mõju olema, kui ainuüksi sellest rääkimine võib kaine mõtlemise varjutada.”)  Ups! Antaksegi õigus ise otsustada ja … tulebki otsustada. Siin koorubki välja Isetegemine valuline sünd  ja Totaalriiklik kõige tipust otsustamise erinevus. Mõttemaailma jäikus. Uskumatu. Osad KOV teevadki juba „oma alkohoolsete jookide tarbimise piiramise” kordasid. Las teevad, see muutub harjumuseks … ise teha. Tekkibki lõpuks OMA valitsus, mitte ISE valitsus. Mnjah, tahame olla iseseisvad, teha ise otsuseid, kuid otsuseid võtku vastu keegi teine, sest … siis ta ka vastutab selle otsuse eest. Ja tehtud vigade eest ja … Ei. Ei nii need asjad ei käi.

Kokkuvõtteks. Seni kuni ülekande ja tagasisidemehhanismi jutu ja tegude vahel ei ole tekkinud laseme vaid vilet, seekord siis arvamusvilet.

Ja mehhanismidest, ülekandemehhanismidest veel niipalju, et  M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” on väitnud:

 „Hierarhia ja ajaloo salanõuks on ühendada mõtlev osa tegevast osast lahti. Kui mõtlemine ja tegemine ei ole omavahel ühendatud, on innovatsioon võimatu. Kreeka filosoofid kavandasid teleskoobi, kuid ei suutnud seda teoks teha seetõttu, et ei suhelnud klaasi tootvate käsitöölistega. 1600 aastat hiljem muutsid kolm klaasilihvijat teleskoobi tõelisuseks.”

 

Kas niimoodi ongi?

 

 

Targutusi:

P. Kriwaczek „Babülon. Mesopotaamia ja tsivilisatsiooni sünd” Imeline ajalugu 2014M.

Lk. 65 „Need ühiskonnad, kus tõsidust, traditsioonide austamist, kuuletumist ja ammustel aegadel kehtestatud (ning sageli jumala poolt ette kirjutatud) tegutsemisviise peetakse reegliteks, mida tuleb rangelt järgida, on läbi aegade kogu maailmas enamuses olnud. Niisugused inimesed ei paista silma huumorimeele ega lennukate käsitlustega ning naeratus ilmub nende näole harva. Muudatused on nende jaoks alati kahtlasevõitu ja enamasti hukkamõistu väärt ning inimühiskonna arengusse on nende panus pisemast pisem.”

 

M. R. Beschloss, S. Talbot „Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014

Lk. 108 „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe kriisiga korraga.”

 

K. Le Billon „Kuidas Prantsuse laste kombel sööma õppida.” Tänapäev 2014

Lk 25 „Prantsuse psühholoogid ja toitumisspetsialistid on süstemaatiliselt hinnanud, kui mitu korda peavad lapsed uusi toite keskmiselt proovima, enne kui on nõus neid vabatahtlikult sööma – keskmiselt seitse korda, kuid enamik kasvatusraamatuid soovitab katsetamist jätkata 10-15 korrani. Tuleb välja, et sellal, kui mina eeldasin, et minu lastele lihtsalt ei meeldi teatud liiki toidud, siis minu prantslastest sõbrad eeldasid, et nende lapsed ei olnud seda toitu veel piisavalt palju kordi proovinud, ja tavaliselt täitsid lapsed vanemate ootusi.”

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

 

Lk 28 „Iga uus idee koosneb vanadest ideedest. Originaalsus ei sõltu millegi loomisest eimillestki. See sõltub ideede ja materjalide uutmoodi kokkusobitamises. Parimal juhul viib see olemasolevad vajadused kokku uute ideedega või hoopis loob vanadest ideedest uued vajadused.”

Lk 33 „Toyota usub, et väikeselt panustades võidad suurelt. Ühel aastal tegid nende töötajad rohkem kui 750 000 parendusettepanekut. Ettevõte kasutas neist ära üle 80 protsendi! Eraldi võttes oli enamik ideid väikesed ja olemasolevat täiendavad. Kuid kolmveerand miljoni paranduse ühine mõju tugevdab kindlasti Toyota innovatsioonikultuuri  - paremaks saamine on komme, milleni jõutakse harjutades.”

Lk 93 „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”

Lk 175 „Meid edutatakse meie tegude eest. Häda on selles, et lõppude lõpuks võib see, mida sa tead, olla vale, vanamoodne, aegunud, kasutu ja koguni ohtlik.”

Lk176 „Öeldakse, et eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem aina vähematest asjadest. Heakene küll. Me vajame ekspertide sügavaid teadmisi kitsastel teemadel. Kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem üha ebaolulisematest asjadest, on meil probleem. Ja kui eksperdid teavad aina rohkem ja rohkem, kuid neid huvitavad üha vähem inimeste teadmised ja arvamused, on meil samuti probleem. Ja kui eksperdid ajavad rohkem teadmise segi kõiketeadmisega või mõtleva, et nende ühiskonna oletused võrduvad teadmistega, on ka see probleem. Nad kaitsevad vanu positsioone ja ründavad uusi lähenemisviise.”