Roheranna
kollalipp ja Sini(lipu)ranna rohelipp
Ehhee,
olen jäle rannas. Kus siis veel? Juba kolmas päev lehvib Sinirannas rohelipp. Stromka kohta öeldi, et seal on rohevetikad,
seepärast ei ole mastis rohelippu vaid kollana lipp. Kollane lipp, rohevee
puhul, pidi tähendama, et vette võib minna vaid omavastutusel. Mnjah, kui ma
siin Sinirannas seisan vees, mastis roheline lipp, kas see siis tähendab, et ma
võin ujuma minna vastutustundetult? Või on mul mingi vastutus ikkagi jäänud?
Kas „rannapidajatel” rohelipuga ka mingi vastutus on? No ma mõtlen
eesmärgipärane vastutus, mitte formaalne? Vaadake, mind lausa šokeeris see
Stromka kollase lipu juhtum. Ei saanud aru? Asi lihtne, kui rannas on
rohevetikas, mille kohta massimeedias esinevad „prohmessionaalid” ütlevad, et „eriti
mürgine”, siis … Kas te kujutate ette, et te olles näiteks perega rannas,
teades mürgistuse võimalust, jätate selle enda teada? Ei jäta ju? Kirjutate
bussipiletile mürgine ja panete selle lipiku taskusse? See, et vetelpääste
tõmbab vardasse kollase lipu ja kirjutab väikeste tähtedega oma „putka” peale,
et „vetikad - vette minek omal vastutusel” ei ole oma avaliku teenuse pakkumise
kohustuse igakülgne täitmine. See on formaalne ja pahatahtlik või hoolimatu või
asjatundmatu ,käitumine, sest need, kes on päästeputkast paarkümmend meetrit
kaugemal isegi ei aima, et nad on ohustatud. Mnjah, kui erainitsiatiivi ei ole,
siis ka … tegevust ei ole. Olen siin laisalt rannas ja iga natukese aja järel
hõiguvad mööduvad poisikesed „Ostke jäätist, ostke tšeburekke, ostke …”. Eraalgatus.
Samamoodi võiksid rannavahid käia mööda randa ja hõikuda „Ettevaatust, rannas
on …”. Pole ju raske, seda enam, et vahid käivad nii või teisiti rannas ringi,
mis see suu lahti tegemine siis … eritasu alla läheb? Polegi palju ju vaja
lihtsalt inimlikku hoolivust/hoolitsust ja heatahtlikkust.
Vaat
selline lugu, hea et olen Sini(lipu)rannas, mitte … mingis teises rannas.
Hapukurgi
hooaeg I
Nojah,
mitte sellest ei tahtnud ma targutada vaid uudisvoost. Hommikul vaatasin eilset
uudistesaadet ja kaks head (kodukamara) valve teemat jäid pilku püüdma: esiteks
avalikus kohas „joomise” lubamine (juba pikemaajaline tohletanud hapukurk) ja
teiseks Peamise linna transpordisüsteem. Õnneks tuli see Peamise linna
trammiteede ja sellega seonduva küsimus just nüüd, nagu jõulukingitus, on
millest kirjutada. Ja õige kah! Vaadake, see et linna on vaja moderniseerida ja
teid parandada on ilmselge, kuid avalik võim peaks seda tegema mitte
formaalselt „õigesti”, vaid niimoodi, et linnakodanik ka ellu jääks. Uuendus
peab tootma heameelt mitte pahameelt. Ja, ja tean isegi, et nädala pärast on
kõik enam vähem paika loksunud ja kõik on uue olukorraga harjunud, kuid siiski
arvan ma et avalik võim peab olema siin usin teenindaja ja isegi alandlik teener,
mitte ülbe kambriülem, et kõik teised on
süüdi: ise olete lollid ja lohakad, veoautosid on liiga palju ja me veel uurime
siin väärteomenetluse kaudu, kes krt märgid valesti pani. No see viimane on
ikka täitsa üle võlli ja vindi. Selle aseme, et ise õhtul/hommikul kõik
muutuskohad üle vaadata („jummel”, nii suur see meie linnake nüüd ka ei ole, et
pilk ei haara ühte sektoritki), kas märgid on kohal, hakkame me avaliku võimu
tegemata tööd väärteomenetlusega kinni maksma? See olevat kellegi teise süü. Ja
ega sellest menetlusest midagi kasu ei ole, ummikuid ja tusameelt ju tagasi ei
keera. Siin peaks prevaleerima ikka selline suhtumine nagu lahkel pererahval. Kui
külalised on kutsutud, siis vaadatakse laud üle, kas kõik on ikka korras. Mis
seal pärast seletada, st „Ega mina süüdi ei ole, Kaakas, rsk, sittes taldrikud
täis”, pidu on ikka mokkas. Isegi, kui cateringi tellite, ikkagi vaatate ju
laua üle, essused taldrikud lähevad külaliste silmis ikkagi ju teie hoolimatuse/hooletuse/pahatahtlikkuse
arvele. Sama ka liikluskorralduse muutmise korral, vaadake peolaud enne üle ja korrigeerige
operatiivselt, kui mõni teie külaline on näiteks … taimetoitlane. Lihtne inimlik hoolivus/heatahtlikkus
ja viisakus. Jälle.
Hapukurgi
hooaeg II
Ja
mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Oeh, tehelikult tahtsin ma olles rannas
rääkida „joomisest”. No midagi ei ole teha, nii kuum on, et ajab vägisi jooma.
Selleks on mul kaasas (plast)pudel karastavat … Peamise linna kraanivatt. Ei
maks peaaega midagi ja värskendab hästi. Kangkraamide manustamist kuumaga pole
ma kunagi aru saanud, kuid … Loeme seda minu isiklikuks probleemiks, samas on „joomisest”
kirjutamine paljude inimeste „leib”. Kuidas siis nii? Aga vaadake, see
seadusekene, mille seadusandja suve hakul vastu võttis ja mis lubab kangkraami
manustamise avalikes kohtades ja mida võiks nimetada „Seadus, mis lubab, et
keelata”, on ju massimeedikutele andnud teema, mida iga päev sügada, PoliitInimesekesd
karjas järel klähvimas, nagu oleks koerapööri rohtu söönud. Mis siis muutus?
Õige vastus on, et suurt midagi ei muutunud. Õigemini viidi regulatsioon ja elu
kokku. Polegi enam paralleelmaailmu. Või ütleme niimoodi, et see mis toimus
varem varjatult, toimib nüüd mitte nii varjatult ja nii nagu ikka püüab üks osa
inimesi proovida saadud „vabadust”. Noh, proovisid ära ja … said aru, et kui
pole keelatud, siis polegi nii magus. See kontingent ilmselt enam ei proovi ja
visuaalset statistikat ei reosta. Need kes ei oska tarbida … need korjatakse
nii või teisti ära. Nii, et palju kära ei millestki. Ehhe, kõige tobedamaid
põhjendusi osatakse juba tuua. Nägin „ viisurist”, kus kodanik kurtis, et näe
laps oleks peaaegu klaasikillu peale astunud ja … Oot, oot, mis põhjendus see
siis on? Kus siin seadusemuudatuse ja klaasikillu vahel põhjuslik seos on? Ka
enne oli ju keelatud klaastaaraga randa minna, olenemata sellest kas seal oli
mahl, veis, purgisupp või õlu. See on sama hea põhjendus nagu kümmekond aastat
tagasi, kui linnaisad tahtsid kangesti linnas teha liikluspiirangut 40 km/h,
siis toodi näiteks „bemar”, mis „lendas” elektriposti kiirusega120 km/h. Juht
joobes. No nii milline on selle näite puhul põhjuslik seos? Ei olegi! Juht kes
on joobes ja sõidab kiirusega linnas 120 km/h on täiesti ükskõikne selle
suhtes, kas linnas on piirkiiruseks 40 km/h või 50 km/h. Sellest saab teha
igasuguseid järeldusi, kuid ei saa teha järeldust, et piitkiirust linnas oleks
vaja alandada. Vaat niimoodi. Regulatsioon peab olema mõistlik ja heatahtlik.
Minu
sügava veendumuse järgi peaksime me rõhuma rohkem üldisele suhtumisele
igapäevaelus, mitte vaid käskudele ja keeldudele. Usun, et ka „joomine”
avalikus kohas loksub oma mõistlikesse raamidesse, kui me oma õiget suhtumist
näitame. Te ei usu? Nojah, see kes koguaeg on vihtunud süüa hamburgerit ja
makarone ei usu ka tervisliku toitumise võimalikkusesse, aga vaadake, kui palju
on meie toitumisharjumused muutunud tervislikumaks. Ja „oh sama mu meie” nagu
Vanaema Marie ütles , ilma igasuguse käsu ja keeluta. Ilma väärteomenetluseta?
Ei ole võimalik? Aga on võimalik, inimeste vaated ja hoiakud muutuvad. Mitte
ainult, et on võimalik see on normaalne. Inimene ja tema vaated on alati
muutunud. Vanaema Marie rääkis ühe külaloo, kus üks „maadam”, küsib teiselt „Ei
tea, kuhu see Jüri ka läks?”. Teine vastama: „Eks ta simmanile läks, ihus siin
terve päeva väitsa (pussnuga)”. Vaat niimoodi, oli lihtsalt selline komme, et
pittu mindi pussnoaga, iga simman lõppes kaklusega ja „Väitesed” tõmmati ka
välja. Tänapäeval … Saite aru ju, laske asjadel settida. Üks aianduslik näide. Kui
te külvate porgandeid ja roheliste lehtede
ilmumisel need välja kitkute ning asendate need peetidega ning need siis
välja katkute, et asendada kaalikaga, siis ei saa te iial ei porgandi, peete
ega kaalikaid. Vähe sellest, et te ei saa saaki, te ei saa tead isegi seda,
mida te oleksite saanud. Nägite vaid rohelisi lehti ja avasite et see oli
umbrohi. Nii ka regulatsioonide meisterdamisega, selles aias tuleb olla hoolas
kärner, mitte kits. Seadusloome omab oma kindlat energeetilist väärtust, nii
paranenud keskkonna näol, kui ka raisatud aja, paberi ja tühjategemise näol.
Ah
jaa, miks ma nimetasin seda „Lubamise seadus, et keelata”, eks ikka seepärast,
et kohalikud omavalitsused püüavad nüüd üksteis võidu asude dr Riigi asemel
keelamise „libemagusale” teele. Ikka loosungitega - rahva hüvanguks jne. Kas siis,
teie/meie , OMA valitsus, ei usalda OMA rahvast? Kas aedniku ainus tööriist
ongi giljotiin? Mnjah!
No
nii, sain minagi kirjutada hapukurgihooaja loo. Muide mulle meeldivad värsked
hapukurgid, sellised päeva-kaks soolas olnud. Nämma. Naabrinaine arvab ka, et
head kurgid, … küla värk, … kest linna, … mere ääres.
No
nii, ja nüüd jälle kupsu!
Targutusi:
Tass
on volitatud teatama Tallinn „Eesti Raamat” 1981
J
Semjonov
Lk
54 „Hemingway on meil tõepoolest ära unustatud. Teine asi kui ta oleks eelmisel
sajandil sündinud, aga ta on ju meie kaasaegne. Me olema teda näinud, temaga
koos viina võtnud, ja eided on meile rääkinud, kui nõrguke ta oli, ja lapsed on
talle peavalu valmistanud, ja naised on intervjuudes rääkinud kui ablas ta oli
… Kahekümnenda sajandi klassikuid pole olemas ega saagi olla , kuna massimeediavahendid
on oma õigustesse asunud. Tolstoi päevil olid kuulujutud, oli suusõnaline klatš,
praegu on see kõik aga vormistatud ajaleheveergudel silmatorkavate
pealkirjadega, katsu siis autoriteeti luua, proovi mitte uskuda kogu seda
sõnnikut, mida me ära trükime … Siis veel telefon … Suhtlemine inimeste vahel
on näotuseni lihtsustunud. Kas oli võimalik varem Jasnaja Polinasse helistada
ja intervjuud saada – võta näpust. Tuli enne luba paluda, siis kohale sõita …
See aga kohustas juba millekski, tõmbas mingisuguse joone tema ja meie vahele …
Nüüd aga muudkui helista: „Krahv, kommenteerige „Sõda ja rahu” …”
Parteijuht
lahkub surma läbi Bo Balderson Eesti
Raamat Tallinn 1995
Lk
8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel.
Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab
leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua
päeva jooksul muud teha …”
Lk
39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi
ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid
niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”
Lk80
„Kas te olete sellele mõelnud, et demokraatlikes riikides haugutatakse meid,
poliitikuid, kuni me tegutseme? Aga kui me oleme lahkunud või surnud, siis
kiidetakse meid taevani. Diktatuuririikides on täpselt vastupidi. Seal
ülistatakse juhte, kuni nad juhivad. Aga nad sülitatakse täis, salatakse maha
ja kuulutatakse riigireeturiks, niipea kui on ametist lahkunud või teise ilma
kolinud”
Lk
118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne
katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et
nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”
Vallavanem
tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja
vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil
planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal”
„”Aga planeerimisosakond oli ju all?”
„”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil
ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!”
hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja
teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel
on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast
kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”
Jne.
No comments:
Post a Comment