Uskumatu,
aga tõsi. Ikka veel on suvi. Juba mitu päeva … järjest. No ja kuna on nii
palav, et tööd teha ei saa, siis ikka randa. Mereinimeste värk, seisad vees ja
võtad päikest ja mõlgutad imelikke mõttepojukesi.
Mereinimesed
ja Maainimesed
Inimene
on ikka püüdnud teisi inimesi liigitada tuttavatesse rühmadesse. Ilmselt on see
seotud mingi ürgse turvaelemendiga. Nii on inimesi jaotatud kütt-korilasteks ja
põllumajanduse viljelejateks, neid omakorda põllupidajateks ja
karjakasvatajateks jne. Mina arvan, et inimesed jagunevad mereinimesteks ja
maainimesteks. Ma ise olen mereinimene, ilmselt seepärast, et mu vanemad viisid
mind juba pisipõnnina randa ja suvi ilma lõputu rannamõnuta on minu jaoks
käsitlematu. Muidugi on ka mõni järv päris asine, näiteks Peipsi meremõõtu
veekogu. Käisime kunagi Kauksis perega (sel ajal oli seal „tuusikutega”
telklaager) ja oli tõesti vahva - soe vesi, lõputult lõpnud kalu (mis ei
rikkunud tuju), mustikametsad ja „kuresaapad” pidevast vette ja välja
kooserdamisest. Kuid siiski … meri on meri. Parafraseerides üht Kunni: „Pool
kuningriiki, puhtas mererannas veedetud suve eest!”. Mnjah, kui oled
mereinimene, siis arvad, et kõik on sedaliiki inimesed, aga … ei arvanud ära.
Ma ei saanud juba vanariigi ajal aru, miks suvilakrunte anti võimalikult
kaugele merest, lepavõssa, soo äärde, samas, kui kaunid mereäärsed alad hoiti
inimtühjana. Noh tol ajal arvasin, et see on puht pahatahtlikkusest, kiusust, et
las laevad oma sisepinged lepavõsaga võideldes ja maad kuivendades maha, siis
ei hakka riiki pöörama. Või oli see tasuta uudismaa väärindamise kava? Mõned arvasid, et mereääre tühjus pidi kuidagi
olema seotud kaitsega vaenlase ja „spiuunide” vastu. No mine sa võta kinni.
Tänapäeval arvan, et „pumba juurde” oli saanud lihtsalt liiga palju maainimesi.
Jaa, jaa - tuleb välja, et on olemas ka maainimesed. Nagu ma mainisin, siis ma
ei kahtlustanudki, et on inimesi, kes pelgavad merd. Mina teadsin
kogemuslikult, et kõik „normaalsed” inimesed tahavad puhata ja elada mere
ääres, kuid nagu öeldakse, ei arvanud jällegi ära. Ärge pahandage minu
ühekülgse maailmapildi pärast, lihtsalt ümberringi olid mereinimesed, sealt ka
selline „normaalsuse” tajumine. No nii sellega peaks nüüd selge olema. Olen
selline kuulajainimene, lisaks mereinimeseks olemisele. Lugu järgmine. Olin hea
sõbra juubelipeol, mil lauanaaber suure innuga rääkis, kuidas ta olla suurest
vaevast lahti saanud, olla Viimsi maja saanud ära müüa ja ostnud maja … Keila
taha. Möh? Ma ei saanud midagi aru. Mida sellest „ümberpistmisest” rõõmustavat
oli? Aga ei ühti, lauanaabri ülekeev ehe õnn
ja võidurõõm oli nii suur, et jutuvada ei tahtnud lõppeda. Selgus ka
tõsiasi, et mere ääres pidi ikka „väga vastik” elada olema, et tuuline ja
niiske ja … Vaat siinkohal läkski mul „lamp põlema”, sain aru, et tegemist oli
puhtakujulise maainimesega. Ei, ei ärge arvake, et mul midagi maainimeste vastu
on, vastupidi, hea meel, et kõik randa
ei tüki. Samas pani see tõdemus ka paljud senised veidrana tundunud nähtused paika. Ega maainimene merd eriti,
kuidas seda peenemalt öeldagi, armasta (?), salli … No ja teadagi, kui miski
asi pelutab, siis püütakse sellest ka eemale hoida. Kasvõi alateadlikult. Asjakesel
on muidugi ka üks konksukene. See konks on selles, et kui meri pelutab, kuid
mood „käsib” olla mereinimese moodi, siis püüab maainimene reguleerida mere
äärde mineku pea võimatuks. Ka mereinimesel. Vaadake, kui teha regulatsioonid
selliseks, et mere äärde ehitada ei tohi või minna on raske (välja on mõeldud
üüratu hulk „viigilehti” oma pelguse varjamiseks, küll looduskaitse, küll keskkonnakaitse, küll
muinsuskaitse jne), siis … ei pea oma pelgu varjama, vaid võib selge silma ja sirge
seljaga seista ning öelda, et tahaks küll, aga ei saa. Sama nagu Vanaema Marie
ütles, kui ta midagi teha ei tahtnud, et „ Ei saa teha, pöidlad on ühel pool.” Vanaema
pani pihud vastastikku kokku ja liigutas paralleelselt asetsevaid
pöidlaid. Ehhee, minu arvates üks
geniaalsemaid mittetegemise vabandusi. Vaat sedasi on lood mereinimestega ja
maainimestega, „spiuunide” eest ennast vanamoeliselt tühimaaga ennast enam
kaitsma ei pea, aga maainimeste pelg mere ees on püsinud jätkuvalt seljaajus,
geneetilises koodis. See on selline
sisetunne, mida ei teatagi eneses peituvat, kuid … see tunne vajab kogu aeg
lisarahustust. Ja niimoodi sünnivadki üha uued ja uued
Tühimaa
Arengukavad.
Üks
värskem üllitis on Lahemaa rahvuspargi
kaitsekorraldus kava eelnõu. Sõbrad saatsid, et ma ütleksin, mida ma arvan
sellest „dokustaadist”. Esmapilgul selline tuumakas ja asjalik dokument,
parajalt paksuke, tabelite ja graafikutega ja puha. Dokumente oleme õppinud
vorpima oskuslikumalt, kui vanariigi aegadel. No ma olen ikka mitme tihumeetri
jagu seadusi, arengu(peetuse)kavasid ja muid dokumente lugenud ja mis seal
pattu salata, ka ise jõudumööda üllitanud. Arvasin, et olen kõik maailma
veidrused ja tühisused ära näinud, aga jällegi … ei arvanud ära. See konkreetne
dokument on puhtakujuline Bürokraatiamaailma eestvõitlejate ja maainimeste
pealetung ning hävitamissoov mereinimeste suhtes. No ja nagu
Bürokraatiamaailmas kombeks, palutakse lahkelt teha ettepanekuid, kuid … Ei saa
arutada küsimuse üle, kas te soovite et teid hukatakse pea kehast eraldamise
meetodil, või on teil teisi soovitusi? Näiteks tera paksuse, metalli koostise
või timuka mütsivärvi suhtes? Jabur!
Mnjah, nagu mainisin, selliseid dokumente nagu arutatav kava ei
tohiks üldse sündida, see on puhas ühise raha raiskamine. Pikaajaline,
massiline ja jätkuv. Peaaegu igavikuline, kui me laseme sellel jätkuda. Sellest
lähtudes on kõik parandused selle juurde samuti raiskamise (tühjade ametniktundide
lisandumine) rohkendamine. Minu meelest
on B. Gates (eestindatult Villu Väravad) öelnud midagi seesugust, et
ebaefektiivsuse efektiivistamine rohkendab vaid ebaefektiivsust. Ja nii ongi.
Kodanikuühiskond?
Sõnades me justkui pooldaks kodanikuühiskonda, lausa kiljume
selle järgi. Kuid tõsiasi on ka see, et me pole harjunud kodanikuühiskonnaga,
vaid keelamise ja käskimisega (ja siis sellest uhkelt möödahiilimisega), et
meil ei tule mõttessegi, et mõni dokument on oma olemuselt mõttetu. Nojah,
kui need oleksid mõttetud, siis oleks tegemist vaid ühekordse kuluga. Seda
võiks käsitleda, kui Peamise linna reisisaatjate projekti, sellist sotsiaalabi
ilustatud vormi. Kuid tegemist ei ole vaid mõttetute dokumentidega, enamasti on
tegemist mõttetuse reguleerimise kahjulike dokumentidega ehk püsikahjumi
tootmisega (järelevalvamine, kontorid, autod, menetlused ja kaaskodanike
rikutud tuju).
Vaatan
seda dokumenti ja … Mind on alati hämmastanud, kuidas linnarahvas, oma
betoonkõrbes, oskab kirja panna, kuidas rannarahvas elama peab. Teisalt
hämmastab mind, kuidas ametnik (mitteomanik) peab mind (omanikku) täitsa
tobuks. Nii tobuks, et kirjutab mulle ette, et vana tüüpi maja katusekalle peab
olema 35-42 kraadi, uutel 40-45 kraadi ja et jätaks tõsiteadusliku mulje, siis
abihoone katusekalle võib olla 30-35 kraadi ja uutel 42-45 kraadi. Kõik täpselt
välja mõõdetud. Aga kui vaar, sunnik selline, pani katusekaldega mööda? Lõhun maja laiali
„vää”? Minu arvates ei peaks selliseid „bürokraatilisi” dokumente üldse
sündima. Konkreetne eelnõu on „väärt” ilmselt sadu tuhandeid ametniktunde e.
maksumaksja raha. Ja kõik selleks, et öelda ette, et (NB!) ühes külas peaks
olema elamute katusekalle ning laiuse ja pikkuse suhe1:2 kuni 1:3 (
asundustüübil 1:1,5 kuni 1:2), teises külas elamu laiuse ja pikkuse suhe 1:1,5
kuni 1:2 (1:1,5 kuni 1:2). Huvitav, kuidas on kontorist võimalik määratleda, et
kahes kõrvuti asuvas külas peab olema
elamu proportsioonide piirväärtused erinevad. Lisaks millisest põhimõttest on
lähtutud, et asundusmajade /uusehitiste/ laius on teistsugune kui rehitüübil
/vanad/, kui ajaloolise küla mõistes on rehitüüp „õige”. Nii, et täiesti
mõttetult tehtud töö. Tühja tehtud töö.
„Ajalooline”
ja „väljakujunenud”
Ja
sama hooga pannakse „padavai” edasi. No ei saa pidama. Uute hoonete paigutamisel tuleb järgida külas väljakujunenud elamu ja
abihoonete rütmi (elamud ja sellega seotud abihooned lubatud vaid õue
läheduses). Tõsiasi on selles, et „väljakujunemine” toimus aastasadade ja
kümnete vältel vastavalt vajadustele. Enne seda oli „välja kujunenud” püstkoda
ja enne seda koobas ning enne seda … Kui meie esivanemad oleksid jäänud
ajaloolise väljakujunemise doktriini juurde, siis poleks nad isegi mitte puu
otsast alla saanud tulla, sest mingist amööbist poleks arenguspiraalis ilmselt
edasi jõutud. Inimene ongi inimene seepärast, et tema ise ja tema ümbrus on
pidevas arengus. Kohanemises oludega. Tänapäeva inimeste vajadused on
teistsugused, kui sajand tagasi, mis eeldab, et ei lähtutaks enam ainult ajaloolisest
väljakujunemisest. Ja see ei ole enam
„bürokraatiline” küsimus, vaid tulevikku suunatud eksistentsiaalne
küsimus. Kui tänapäeva inimene ei saa kasutada tänapäevaseid mugavusi, siis on
see ohuks ka kogu piirkonnale ja võib viia selle arengupeetusele. Pikapeale tekkib sellistes kohtades Tühimaa.
Kas see ongi eesmärk: Tühimaa Aregukava? Mina olen mereinimene ja arvan, et
mere ääres puhata on hea. Miks keelata seda inimestele, et nad saaksid oma
patareisid mõnusalt täita. Milleks need suurkinnistud? Me ei kasvata ju tänasel
päeval ei lehma, ei kitse, isegi kartuleid ei kasvata, üritame vaid puhata ja
patareisid täita. Kas see suurmaalisuse iha on mingi maanäljas concistadoori märg
unenägu? Kas suurkinnistuid on vaja selleks, et lõputult nädalalõppudel muru
niita. Mu üks kolleeg just kurtis, et reedel sõidab suvilasse ja hakkab niitma,
pühapäeva õhtuks saab enam-vähem valmis ja siis kohe (rampväsinult ja
tülpinult) koju. Nädala pärast … sama lugu. Kas see on mingi peenemat sorti
piinamisviis või lihtsalt pahatahtlikkus? Ei tea, kuid kumbki pole hea. Kindlasti
ei kuulu linnavurle mugavusse 7000-10000 m2 kinnistu niitmine jne.
Puupead ja treipalgid
Ja üllatused ei lõppe ega lõppe. Ikka väga tihkelt on keeldusid
„treitud”. Lausa nii tihkelt, et tehase treipalk pole enam õige palk. Mitte
ainult katusekalle, igas konkreetses külas, pole ära määratud, ka „Õige palk”
on ära määratud. No tule seesamune sealtsamusest appi! Seega, „õigeks”
viimistluseks tuleb lugeda ümarpalki või laudist, kuid … viimistluses ei ole
lubatud kasutada tehases toodetud ümarpalki. No selline esitlusviis näitab vaid
sügavat tänapäeva turu ja tehnoloogia mittetundmist. Esiteks on võimalik
ehitada ka tahutud kantpalgist, kas see ei ole siis lubatud ( kuigi külades
selliseid leidub)? Teiseks tehases toodetud ümarpalk on selge ülepingutus.
Tänapäeva tehase ümarpalk ei ole mitte ainult telefoniposti laadne
treipakk, vaid ka vanandatud ja kunstlike
tahumisjälgedega palk. Olen ise sellises tehases viibinud. Selline palk ei
erine visuaalselt mitte millegi poolest nn naturaalpalgist, küll aga on
kvaliteetsem ja energiasäästlikum.
Nojah, lisaks on selles „Tühimaa Arengukavas” käsitletud mitmeid
teisigi veidrusi, kuid kaunil suvepäeval pole mahti kõike ülesse lugeda. Kurb
on kuidagi sellise tühitöö eest maksta ja seda veel … mitmekordselt.
Heast meelest, mässumeelest ja tusameelest
Ilmselt mässan asjatult, kuna dokument on juba valmis, kuid ega
see sellest „parandamisest” ilusamaks ei muutu. Siiski, kui kõik vaiki on, siis
… jõuame ringiga varsti sinnasamasse tagasi, kuskohast alustasime – hakkaksime
jahuussidele ja puruvanakestele hindugi määrama. Ainult, et seekord ei tehta
seda impeeriumi pealinnast vaid ise teeme. Seepärast ei saagi vaiki olla, me
nägime üle tosina aasta kurja vaeva, et jaburustest lahti saada ja nüüd … Oeh,
mulle meeldib järgmine ütlemine: („Ei ühtegi kerget päeva” Mark Owen As Äripäev
2013
Lk
341) „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis
on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.”
Selles ütlemises on nii uhkust riigi üle, eneseväärikust, kui ka pürgimust,
vaid niimoodi saab ehitada kodanikuühiskonda.
Tundub, et meie ühiskond on leppinud alla neelama igat jaburust.
Ups, kuhu siis kodanikud ja ühiskond jäid? Uhkus? Väärikus?
Tegelikult jätab „”see regulatsioon” paljugi lahendamata ehk
otsustusõigus jääb järgmise tasandi
bürokraatiamasinale, mis võimaldab omakorda kõikvõimalikke ilminguid,
mis meile ei meeldi. Tekitades terve kaskaadi „luban-ei luba-lubankuitahan”
mänge. Teate küll see ropp „K” tähega sõna. Üldse ei meeldi.
Kellele see heategu? Kellele see kaitse?
Ja
ikkagi, kelle jaoks või kelle/mille kaitseks see dokument on koostatud? Kas
nende elanike jaoks kes seal elavad? Külastajate jaoks?
Kui
meil oleks sellised usinad regulatsiooniametnikud olnud sajandeid tagasi poleks
meil ei Pikka Hermanit (rikub hansakaupmeeste kogedelt vaadet linnale) ega
Paksu Margaretat (ei sobi ümbritsevate hoonetega), Kolme õde
(ebaproportsionaalne ja maotu ehitis) ega neidsamuseid rannakülasid
(tervistkahjustavalt rõsked ja ei vasta energiamärgistuse nõuetele). Ka rannakülad peavad olema arengus.
Tänapäeval, mil rannakülades on vaid mõni üksik püsisuits ja need on kujunenud põhiliselt
linnarahva suvepuhkuse kohaks, peaks neiski tekkima tingimused, mis soosiks nii
püsi-, kui puhkerahva kohalolu.
Sellistes oludes terrasside, rõdude jne. kaasaegsete „vidinate” keelamine on
naeruväärne. Õnneks jõudsid möödunud sajandi piiritusevedajad oma häärberitele
verandad ehitada, muidu oleks need ka keelatud.
Arvestades
elanikkonna vananemist ja vähenemist, siis on küsimus selles, et kas ja kes
edaspidi suudab seda muuseumivärki ülal pidada. Kas järgmine põlvkond suudab?
Tahab? Või on ikkagi tegemist Tühimaa projektiga?
„Nobelitski”
Kokkuvõtteks:
kogu see dokument on selge ülepingutud, alustades vundamendi kõrgusest,
abihoonete erinevates suurustest erinevates külades, kuni katusekalleteni
välja. Kogu selle nn uurimuse võiks kanda ajaloolise väljakujunemise uurimuse
kuludesse ja lõpetada tühjatoimetamine. Olen ise ajaloohuviline ja ajaloo ning
kujunemislood on mulle alati meeltmööda, kuid see, et Adru Juhani metsast sai
selliseid puid, millest andis teha 8X4 m maja ja Mõla Matsi mets andis vaid
selliseid puid, millest sai teha 7X5 m maja omab vaid ajaloolist väärtust, kuid
oleks tulevikku vaadates sõidu üritamine läbi tahavaatepeeglite. Muide väga
väikeste ja uduste peeglite. Seega, ajaloolise uurimusena väga hea dokument, tulevikuprojektsioonina, mitte mingil juhul. Nagu öeldud, olen palju dokumente lugenud, olen ise
palju dokumente koostanud, kuid see on Bürokraatiamaailma „Nobelitskit” väärt.
saavutus Ainult üks hoiatus: kui me liiga tihti selliseid asju, mida meile
šokolaadikommi pähe pakutakse alla neelame, siis pole see hea meie tervisele.
Pealegi „essusööjaid” ei austata kuskil
Võib-olla
oleks aeg eneseväärikuse ja kaaskodanike austuse märgiks loobuda edaspidi
selliste „Nobelitskite” ,mitte ainult tegemisest, vaid nende tegemise
talumisest.
Oeh,
palav on. Suvi jätkub. Pann soe on, see paneb lausa ajud kärssama. Lähen
„kupsu” kuni … veel saan, kuni pole mõeldud välja mingit dokustaati, mis … Ah,
mis siin ikka targutada, saite ju aru.
Targutusi:
M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik”
SE&JS 2013
Lk 33 „Arvan, et viimase paari-kolme aasta
suur viga on olnud see, et valitsus on püüdnud tagada või seadustega
reguleerida peaaegu kõike. Selle poliitika juured on osaliselt sõjajärgse
ülesehitusplaanides, kui valitsused võtsid endale kõikvõimalikke kohustusi.
Selline suund oli omal ajal ehk õigustatud, (…)”
Lk 34 „ Kui alustasime, soovis rahvas, et
valitsus teatud valdkondades rohkem sekkuks. See soov täitus. Ühes sellega
saabus hetk, kui sekkumine oli kasvanud sedavõrd ulatuslikuks, et valitsus
sellega enam toime ei tulnud ning vaja läks järjest rohkem ametnikke ja
bürokraate. Praegu on inimestel raske, kui mitte võimatu pääseda otsuseid
langetava ametniku jutule ja paradoksaalsel kombel – kuigi sekkumise määr on
suurem – on valitsus liikunud inimestest järjest kaugemale. Seetõttu on
demokraatliku protsessi tänane tulem järjest suurenev autoritaarsus.”
Lk
11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte
õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi,
sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla
aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb
selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla
niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”
S.
Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013
Lk
107 „Hipokratese kolmesaja-aastane retsept nurisünnituse esilekutsumiseks –
seitse korda üles hüppamine, nii et kannad korralikult kannikaid puudutavad –
pani mõned esimese sajandi abinõud tundma täiesti mõistlikena. Ämblikumuna, mis
enne päikesetõusu hirvenahaga kinnitatakse keha külg, võib kaheteistkümne kuu
vältel ära hoida viljastumise. (…) Kleopatra ajal oli oma rasestumisvastaste
mõjude poolest krokodillisõnnik, nagu ka muula neerust ja eunuhhi uriinist
tehtud keedust.”
Lk
117 „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul
maksustati kõike, millele sai nime anda”
„See
süsteem kutsus end kuritarvitama ning sellele kutsele vastati. (…) Võimu
kuritarvitamised olid piiritud. (…)
Kokkuvõttes sai Kleopatra ametnikele osaks sama palju vihkamist, kui
pistiseid.”
Lk
118 „ … Kleopatra perekond pühendas palju aega hea ametniku määratlemisele. Ta
peaks olema valvas, aus, hea tahte eeskuju. Ta peaks kahtlasest seltskonnast
eemale hoidma. Ta pidi uurima kõiki kaebusi, kaitsma väljapressimise eest ja –
oma valvetundidel – „kõiki rõõmustama ning tuju tõstma.””
No comments:
Post a Comment