Rahvas,
e. kõrgeim võim, on oma valikud Riigikogu valimistel teinud. Sümpaatne on, et
võitjad on alustanud mitte miinimumist ja eristumisest, vaid laiapõhjalise
kokkuleppe võimalusest ja positiivsest ühisosast. Millised on need suuremad küsimused,
mis meie elu edasi viiks? Kuidas kaaluda õpetaja/päästja/õe sissetulekuvajaduse
tõusu ja riigireformi ühtede ja samade kaaludega? Kogu selles soovide ja
võimaluste virrvarris on kerge nii mõnigi tähtis küsimus kõrvale jätta või
mugavalt unustada.
Pirogovi õllest utoopiani
Meile
meeldib vaielda, kuid harva arutleme eksistentsiaalsete
asjade üle. Lihtne on arutleda, kas
Pirogovi platsil võib „võltsi libistada”. Ilmselt on see mõnegi inimese jaoks
tähtis küsimus, kuid ilmselgelt ei ole meie ühiskonna jaoks eksistentsiaalne
küsimus. Meie arutelud sumbuvad
mingitesse kõrvalteedesse või veidrustesse nagu mure laenupeetusegi üle. Nagu
asendustegevused, et mitte koormata ennast keerukate valikutega. Kuid keerukad
valikud ei kao kuhugi. Seepärast kordan
üle ühe elutähtsa aluspõhimõtte: riiki tuleb reformida. Me muutume, maailm meie ümber muutub, ka riigi korraldus
peab muutuma. Muutuma meile, mitte ainult jõukohaseks, vaid ka mugavaks.
Lahedaks, et siin oleks jätkuvalt hea elada. Riik on see kehand, mis peaks
olema meie loodud kasulike teenuste kogum, mitte käsuandja ja karistaja. Mitte
ülemvõim, vaid teenindaja. Vajame vähem riigi karistavat ja ümberjagavat kätt
ja rohkem kodanikuühiskonda, kogukonnaühiskonda. Vaid sellist riiki suudame me
pidada ja edasi arendada. Üks tark naine on öelnud: „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna,
tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et
otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel
eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see
saabubki, ei meeldiks see meile.”
11. käsk - lõpetatus
Riigireformi
termin sisaldab igaühe jaoks erinevaid asju, kuid väga konkreetselt on selle
sisu ja mehhanismi struktureerinud Lp hr J. Raidla konverentsil „Tuulelohe lend” „10 käsku” Riigireformi
(RR) läbiviimiseks. Lp. J. Rairla arvas, et RR peaks juhtima Peaminister (PM) isiklikult
ja reform võiks aega võtta ca 10 aastat. Esitlusest ilmnes, et kõigil erakondadel olid mingid
RR elemendid valimisplatvormides esindatud. Seega oleks aeg see lubadus tegelikkuseks
muuta. Reformidega on nimelt niimoodi, neid kas tehakse kohe või neid ei tehta
ei millalgi. Niisiis arvutame. Oletame, et kuu aega läheb VV kokkupanekuks (+
2-3 nädalat). Ma olen J. Raidlaga sama meelt, et PM peab olema RR (jõuline ja
aktiivne) peastrateeg. Kui PM peastrateegiks ei hakka, juhtub sama mis
Haldusreformiga, see … muutub korduvkasutusega materjaliks või toksiliseks prügiks. Seega, kui 100 päeva
jooksul, pole PM loonud alget RR Mõttekojale, on RR selleks korraks läbi
kukkunud. Niisama lihtne see asi ongi.
Juba kostub
arvamusi, et „ vahva mõte, aga …”, „ärme hauka liiga suurt tükki, teeme
väikeste sammukeste kaupa”, „saame kõigepealt haldusreformiga maha, siis …”.
See kõik on tuntud bürokraattehnoloogia asjade mittetegemiseks. Meil peab olema
üldplaan, isegi väikeste sammukestega minnes, peame me teadma, kuhu me läheme.
Täna veel ei tea me, mida me küpsetame,
kas nisusaia või liivakooki. Võib-olla tellist? Kõik loetletud tegevused on
toredad, kuid vajavad erinevaid materjale, seadmeid ja oskusi. Mida me siis
teeme? Kui me teeme panuse tellisele, kuid varume jahu, siis oleme jahu raisku
lasknud ja tellisele pole sammugi lähemale saanud. Või kuidas?
Ilmselt ei
võeta RR veel piisavalt tõsiselt, sest kuidas saab majandus ja sotsiaalküsimusi
enne arutada, kui üldrammistik ehk RR põhimõtteline kavand pole paigas. RR
enese läbiviimine toob kaasa mitmeid kulusid, väljumisstrateegiaid. Leppides
harjunud formaadis kokku eraldi eluvaldkonnad ja siis püüdes selle otsa
sobitada RR-i elemente, tsementeerime me olemasoleva olukorra, mitte ei alusta
meie ühiskonna innovaatilist muutust. RR
pole mingi bürokraatiamäng, RR on põhimõtteliselt uue riigi- ja
ühiskonnakorraldusliku mudeli loomine. Vähem riiki tähendab, et riikliku
käsu/keelu mehhanismilt tuleb üle (tagasi?) minna kogukonna ja
kodanikuühiskonnale. Ühiskond, mis on elanud aastakümneid „juuraajastus”, kus
kõike loodeti parandada seadusetähe keelu ja karistusega, tuleb harjutada
iseseisvaks (isekeskis?) hakkamasaamiseks. Mullusuvine „avalikus kohas alkoholi
pruukimise keelu/lubamise hullus” näitas ilmekalt, et ühiskond on võõrdunud
iseseisvatest otsustustes, tavaõigusest. Nii, et ka seda kängu jäänud lihast
tuleb riigil lähiaastatel arendad. Iseotsustamise ja isevastutamise
tasakaalulihast.
Suured asjad
Tore oleks
suure koalitsiooniga teha suuri asju. Selliseid asju, mis jäävad igikestvaks.
Kes on tõstnud pensi paarkümmend eurot või muutnud toimetulekutoetust, seda ei
mäleta varsti mitte keegi. Isegi saajad ei mäleta. Suured valitsusjuhid
on alati mõelnud riigile, selle tulevikile, edasiliikuvale tasakaalupunktile.
Ricelieu arvas, et „Inimene on surematu,
tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust
antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”( Henry Kissinger
„Diplomaatia Varrak 2000 Lk68) Ka Bismarc ei saanud tuntuks mitte seepärast, et
ta oli kaasaegse pensionisüsteemi alusepanija, vaid seepärast, et ta oskas
sisemisi ja välisprotsesse tasakaalu ja seekaudu edasi viia. Seda edasiliikuvat
tasakaalupunkti otsimise vaistu ootaks ka neilt, kellele oleme oma kõrgeime
võimu võõrandamatu õiguse loovutanud järgnevaks neljaks aastaks. Ja et
julgustada läbirääkijaid, siis veel üks mõttetera eelmainitud raamatust:
„Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad
tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”
Nullaeg
RR
on niivõrd tähtis eksistentsiaalne probleem meie ühiskonna jaoks, et seda ei
saa jätta isevoolu teed minema. RR tuleb hoida pideva avalikkuse valve all,
vaid niimoodi saame me tulemuse. Tegeliku, töötava tulemuse. Seega võtame mingi ümmarguse numbri
ehk 10 juuli 2015 (+2-3 nädalat), kena reedene päev, siis teame, kas „Tuulelohe
lend 2015” õhku keerutatud lohe lendab
või ei. Miks? Väga lihtne. Juulis lähevad kõik puhkusele, sügisel ootavad ees
rasked eelarvelahingud, varsti ongi jõulud. Siis on suusapuhkus ja kaugel see järgmine … jaanipäevgi on, siis
tulevad valimised ... Nii, et tõehetk/nullaeg on 10.07.2015. Ajaloendur tiksub.
Kui nullajaks midagi toimunud ei
ole, siis on teada RR on meisterlikult koomasse lastud.
Kahju oleks 13.07 hakata kirjutama
RR-e järelhüüdu, seda enam, et see poleks järelhüüd mitte ainult RR-e vaid järelhüüd meie jätkusuutlikkusele.
Sellest oleks kahju.
Tik-Tak. Tik …
Targutusi:
J.P.
Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009
Lk 11”Edu
sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg
võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest
sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi,
et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline
rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama
pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”
M.
McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009
Lk
93 „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte
lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”
Lk
100 „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju,
premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.”
F
Forsyth „Šaakali päev”
Lk
28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma
olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi
edasi elama.”
R. Service „Spioonid ja komissarid” Varrak, 2014
Lk 85 „ Enamlaste tähtsaimad ideed olid tõeliselt
suurejoonelised. Neile meeldisid linnad, tööstus, proletariaat ja riiklik
planeerimine. Nad uskusid, et kogemusi saan jõuga kehtestada. Nad kiitsid korda
ja kontrolli. Nende prioriteet oli pakkuda enda arvates tsivilisatsiooni
põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne kindlustatus, toit, peavari ja
haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas, kelle
hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi enamlaste meelest lähedal
olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”
T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014
Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist
saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”