Riigireform: Aeg tiksub Vol1

 

Rahvas, e. kõrgeim võim, on oma valikud Riigikogu valimistel teinud. Sümpaatne on, et võitjad on alustanud mitte miinimumist ja eristumisest, vaid laiapõhjalise kokkuleppe võimalusest ja positiivsest ühisosast. Millised on need suuremad küsimused, mis meie elu edasi viiks? Kuidas kaaluda õpetaja/päästja/õe sissetulekuvajaduse tõusu ja riigireformi ühtede ja samade kaaludega? Kogu selles soovide ja võimaluste virrvarris on kerge nii mõnigi tähtis küsimus kõrvale jätta või mugavalt unustada.

Pirogovi õllest utoopiani

Meile meeldib vaielda, kuid  harva arutleme eksistentsiaalsete asjade üle. Lihtne on arutleda,  kas Pirogovi platsil võib „võltsi libistada”. Ilmselt on see mõnegi inimese jaoks tähtis küsimus, kuid ilmselgelt ei ole meie ühiskonna jaoks eksistentsiaalne küsimus.  Meie arutelud sumbuvad mingitesse kõrvalteedesse või veidrustesse nagu mure laenupeetusegi üle. Nagu asendustegevused, et mitte koormata ennast keerukate valikutega. Kuid keerukad valikud ei kao kuhugi.  Seepärast kordan üle ühe elutähtsa aluspõhimõtte: riiki tuleb reformida. Me muutume,  maailm meie ümber muutub, ka riigi korraldus peab muutuma. Muutuma meile, mitte ainult jõukohaseks, vaid ka mugavaks. Lahedaks, et siin oleks jätkuvalt hea elada. Riik on see kehand, mis peaks olema meie loodud kasulike teenuste kogum, mitte käsuandja ja karistaja. Mitte ülemvõim, vaid teenindaja. Vajame vähem riigi karistavat ja ümberjagavat kätt ja rohkem kodanikuühiskonda, kogukonnaühiskonda. Vaid sellist riiki suudame me pidada ja edasi arendada. Üks tark naine on öelnud:  „Ükskõik kui kaugele me ka ei sooviks minna, tõsiasjaks jääb, et kohale jõuame ikka sammhaaval. Praegu vajame kõige enam, et otsustataks järgmised sammud – selle asemel et lasta end utoopilistel eesmärkidel kõrvale kanda. Utoopia ei saabu kunagi, sest me teame, et kui see saabubki, ei meeldiks see meile.”

11. käsk - lõpetatus

Riigireformi termin sisaldab igaühe jaoks erinevaid asju, kuid väga konkreetselt on selle sisu ja mehhanismi struktureerinud Lp hr J. Raidla  konverentsil „Tuulelohe lend” „10 käsku” Riigireformi (RR) läbiviimiseks. Lp. J. Rairla arvas, et RR peaks juhtima Peaminister (PM) isiklikult ja reform võiks aega võtta ca 10 aastat. Esitlusest ilmnes, et kõigil erakondadel olid mingid RR elemendid valimisplatvormides esindatud. Seega oleks aeg see lubadus tegelikkuseks muuta. Reformidega on nimelt niimoodi, neid kas tehakse kohe või neid ei tehta ei millalgi. Niisiis arvutame. Oletame, et kuu aega läheb VV kokkupanekuks (+ 2-3 nädalat). Ma olen J. Raidlaga sama meelt, et PM peab olema RR (jõuline ja aktiivne) peastrateeg. Kui PM peastrateegiks ei hakka, juhtub sama mis Haldusreformiga, see … muutub korduvkasutusega materjaliks või  toksiliseks prügiks. Seega, kui 100 päeva jooksul, pole PM loonud alget RR Mõttekojale, on RR selleks korraks läbi kukkunud. Niisama lihtne see asi ongi.

Juba kostub arvamusi, et „ vahva mõte, aga …”, „ärme hauka liiga suurt tükki, teeme väikeste sammukeste kaupa”, „saame kõigepealt haldusreformiga maha, siis …”. See kõik on tuntud bürokraattehnoloogia asjade mittetegemiseks. Meil peab olema üldplaan, isegi väikeste sammukestega minnes, peame me teadma, kuhu me läheme. Täna veel  ei tea me, mida me küpsetame, kas nisusaia või liivakooki. Võib-olla tellist? Kõik loetletud tegevused on toredad, kuid vajavad erinevaid materjale, seadmeid ja oskusi. Mida me siis teeme? Kui me teeme panuse tellisele, kuid varume jahu, siis oleme jahu raisku lasknud ja tellisele pole sammugi lähemale saanud. Või kuidas?

Ilmselt ei võeta RR veel piisavalt tõsiselt, sest kuidas saab majandus ja sotsiaalküsimusi enne arutada, kui üldrammistik ehk RR põhimõtteline kavand pole paigas. RR enese läbiviimine toob kaasa mitmeid kulusid, väljumisstrateegiaid. Leppides harjunud formaadis kokku eraldi eluvaldkonnad ja siis püüdes selle otsa sobitada RR-i elemente, tsementeerime me olemasoleva olukorra, mitte ei alusta meie ühiskonna innovaatilist muutust.  RR pole mingi bürokraatiamäng, RR on põhimõtteliselt uue riigi- ja ühiskonnakorraldusliku mudeli loomine. Vähem riiki tähendab, et riikliku käsu/keelu mehhanismilt tuleb üle (tagasi?) minna kogukonna ja kodanikuühiskonnale. Ühiskond, mis on elanud aastakümneid „juuraajastus”, kus kõike loodeti parandada seadusetähe keelu ja karistusega, tuleb harjutada iseseisvaks (isekeskis?) hakkamasaamiseks. Mullusuvine „avalikus kohas alkoholi pruukimise keelu/lubamise hullus” näitas ilmekalt, et ühiskond on võõrdunud iseseisvatest otsustustes, tavaõigusest. Nii, et ka seda kängu jäänud lihast tuleb riigil lähiaastatel arendad. Iseotsustamise ja isevastutamise tasakaalulihast.

Suured asjad

Tore oleks suure koalitsiooniga teha suuri asju. Selliseid asju, mis jäävad igikestvaks. Kes on tõstnud pensi paarkümmend eurot või muutnud toimetulekutoetust, seda ei mäleta varsti mitte keegi. Isegi saajad ei mäleta. Suured valitsusjuhid on alati mõelnud riigile, selle tulevikile, edasiliikuvale tasakaalupunktile. Ricelieu arvas, et  „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”( Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 Lk68) Ka Bismarc ei saanud tuntuks mitte seepärast, et ta oli kaasaegse pensionisüsteemi alusepanija, vaid seepärast, et ta oskas sisemisi ja välisprotsesse tasakaalu ja seekaudu edasi viia. Seda edasiliikuvat tasakaalupunkti otsimise vaistu ootaks ka neilt, kellele oleme oma kõrgeime võimu võõrandamatu õiguse loovutanud järgnevaks neljaks aastaks. Ja et julgustada läbirääkijaid, siis veel üks mõttetera eelmainitud raamatust: „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.”

Nullaeg

RR on niivõrd tähtis eksistentsiaalne probleem meie ühiskonna jaoks, et seda ei saa jätta isevoolu teed minema. RR tuleb hoida pideva avalikkuse valve all, vaid niimoodi saame me tulemuse. Tegeliku, töötava tulemuse. Seega võtame mingi ümmarguse numbri ehk 10 juuli 2015 (+2-3 nädalat), kena reedene päev, siis teame, kas „Tuulelohe lend 2015” õhku keerutatud  lohe lendab või ei. Miks? Väga lihtne. Juulis lähevad kõik puhkusele, sügisel ootavad ees rasked eelarvelahingud, varsti ongi jõulud. Siis on suusapuhkus  ja kaugel see järgmine … jaanipäevgi on, siis tulevad valimised ... Nii, et tõehetk/nullaeg on 10.07.2015. Ajaloendur tiksub.

Kui nullajaks midagi toimunud ei ole, siis on teada RR on meisterlikult koomasse lastud.

Kahju oleks 13.07 hakata kirjutama RR-e järelhüüdu, seda enam, et see poleks järelhüüd mitte ainult RR-e  vaid järelhüüd meie jätkusuutlikkusele. Sellest oleks kahju.

Tik-Tak. Tik …

 

Targutusi:

J.P. Kotter „Edujanu” AS Äripäev 2009

Lk 11”Edu sigitab rahulolu. See ei pea olema isegi viimase aja edu. Ettevõtte õitseaeg võib jääda kümnekonna aasta taha, kuid õitsengu rahulolu kestab edasi, sest sageli juhid ei märka seda. Arukal ja elukogenud juhil ei pruugi olla aimugi, et organisatsiooni hierarhias temast kaks tasandit allpool valitseb selline rahulolu, et tema tulevikuunistused ei saa kunagi tõeks. Ta võib olla niisama pime sellegi suhtes, et ta ise on ohtlikult rahulolev.”

 

M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009

Lk 93 „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”

Lk 100 „Teisalt – kui mõõta valesid asju, hakkavad juhtuma valesid asju, premeerima vale käitumist ja keerad kogu innovatsiooni täiesti tuksi.”

F Forsyth „Šaakali päev”

Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

 

R. Service „Spioonid ja komissarid” Varrak, 2014

Lk 85 „ Enamlaste tähtsaimad ideed olid tõeliselt suurejoonelised. Neile meeldisid linnad, tööstus, proletariaat ja riiklik planeerimine. Nad uskusid, et kogemusi saan jõuga kehtestada. Nad kiitsid korda ja kontrolli. Nende prioriteet oli pakkuda enda arvates tsivilisatsiooni põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne kindlustatus, toit, peavari ja haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas, kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi enamlaste meelest lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”

T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014

Lk 366 „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.”