Tagasi
„Everestilt”
Jõudsin
just oma isikliku „Everesti” retkelt tagasi, no teate, see minu lõputu, juba
mullu sügisel alanud, köögiremont. See „Everesti” katsumus oli tõesti samaväärne
katsumus päris Everesti otsa ronimisega ja tunne, järeltunne, on ka sama, kui
see roppus on lõppenud, siis tead, et elu on tegelikult vaha. Väga vahva. Tore.
Me
kolmekesi tuleme Präänikutemaalt
Ehhee,
ja ega pärsielus ka igav hakka, vahepeal on KOLE valmis saanud. Seekord klapiti
siis kolme peale, neljas ja need kellega mängida ei tahetud jäid maha nagu
piparkoogikitseke tuntud lastelaulust „Me kolmekesi tuleme Präänikute maalt”.
Ja nii see ongi, präänikuid on peomeeleolus lubatud kõvasti, pitsitusest kuuleme
alles nüüd. Kui valimispeo ajal kuulsime ohralt sõnu magusast glasuurist ja mõnusast maitsest, siis praegu KOLE ühisretsepti vaadates on küll kõik osanikud oma piprakoguse taignasse sokutatud saadud, kuid magusmaitse on kuidagi kuhtumas. No kõigi retsept algaski niimoodi, et "Kõigepealt lisada pipart, siis ... ". Saate isegi aru, et ühisloomingu puhul kõiki koostisosi lisada ei saa, ainult kõige tähtsamad. Kuid mis parata, see ongi elu. Raskuste ületamine nimelt. Muidugi ei
pääsenud KOLE kokkupanekul kentsakatest juttudest, eneseõigustustest,
dramaatilistest tukaviskamisest ja piinlikest juhtumitest, kuid see mis ei tapa
teeb … KOLE. Valmis see ongi
„Kitsekesega”
oli
see rumal lugu, et nagu laulusalm ütles: „Ei
viitsinud veel tõusta ta ahjuplaadi pealt, kuid tervitusi palavaid saadab teile
sealt.” No pole hullu, las küpseb järgmise tsüklini. Peamine, et „kitseke”
ennast nüüd korralikku konditsiooni viiks, seda enam, et järgmiseks jõuluks on
kõik piparkoogimehikesed kel „ jalas püksid magusad,
kuub on magus ka! Nüüd näärikuusel ripume kolmekesi reas, meil silmadeks on rosinad, mütsid viltu peas. Me usume, et kindlasti rõõmustame teid”, … et need mehikesed on meid tõesti rõõmustanud ja me oleme nad … ära söödud. Tere tulemast „kitseke” (täna veel pooltoores … õnneks).
kuub on magus ka! Nüüd näärikuusel ripume kolmekesi reas, meil silmadeks on rosinad, mütsid viltu peas. Me usume, et kindlasti rõõmustame teid”, … et need mehikesed on meid tõesti rõõmustanud ja me oleme nad … ära söödud. Tere tulemast „kitseke” (täna veel pooltoores … õnneks).
Nojah „kitsekese” lugu näitas meile reljeefselt, mitte ainult
„kitsekese” enese küpsemise vajadust, vaid ka meie poliitilise kultuuri
küpsemise vajadust. Me ei ole veel valmis kuulama osapooli, neid arvestame,
neid sobitama. Suurt koalitsiooni ei sündinud. Kahjuks. Uuendust? Mnjah, ilu on
vaataja silmades ja uskumine kõrvade vahel, uuendus … paberil. Eks näis.
Unustatud Sobitamisvalitsus
Kuigi meie lähiajaloos on üks küllaltki suur sobitamisvalitsus
olnud, nimelt tänamatult unustatud Mart Siimanni vähemusvalitsus.
Vähemusvalitsus tähendab seda, et kokkuleppeid tuleb hõõruda kõigiga, mis
tegelikult tähendab visa diplomaatilist ja oskuslikku käitumist. Paindlikkust. Eelkõige
ärakuulamist. Paradoksaalsel moel oli vähemusvalitsus oma olemuselt peaaegu
nagu suur koalitsioon. Nojah, lihtsustatult võiks käsitleda seda vähemusvalitsuse
olukorda, et iga erineva regulatsiooni teostamiseks tuli leida erinev
kombinatsioon osalisi ehk erinev koalitsioon. See kõik oli küll veidi eklektiline,
kuid üllataval kombel toimis.
Lahkmeele või kooskonna valitsus?
Pole vähetähtis küsida,
milline valitsus see on, mis KOLE-da põhjal tööle hakkab. Kas nad üksteist
mõistavad ja tekitavad ühiselt mõistliku sünergia – selline kooskonna valitsus. ” Kooskond koguneb
ümber algse probleemi või võimaluse. See võib ise organiseeruda olenevalt
sellest, millised huvid on osalejatel, kes võtavad vastutuse struktuuri ja
asjade käigu eest.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”). Sellisel asjal
oleks jumet ja suur võimalus õnnestuda.
Samas,
kui VV osutub vaid sunnitud liiduks, mille koosolekut toidab vaid olude sund,
siis on see lahkmeelevalitsus ehk nagu kirjeldab nagu seda A. Tyerman „Jumala sõda. Ristisõdade uus ajalugu”: „ Aineliste vallutuste ja nende põhjustatud
poliitilise konkurentsi baasil puhkes kriis, mis viis lõpuks välja Jeruusalemma
pealetungile. 1. Novembril 1098 aastal läksid juhid peaaegu käsitsi kokku. /…/
Ainult sõjaväe põhimassi häälekaks muutunud surve sundis vürste kuidagi
omavahel leppima: „lahkmeelsus” oli väljend, mille üks pealtnägija hindas nende
suhteid.” Sellise VV puhul oleme küll hädas, sest enamus energiast läheb
üksteise süüdistamisele. Oma seljataguse valvamisele ja partnervaenlaste halvustamisele.
Ilmselt tähendab see lihtsalt pikemat või lühemat vindumist ja eitamist nagu Mary Roach „Reisisiht
Mars. Kosmoses elamise veidram pool” raamatus pajatab eitusest piiratud ruumis.
Üldiselt käsitleb raamat kosmoselendudel tekkinud ja edaspidi tekkida võivatest
probleemidest. Meie teame neid lende vaid kangelaspiltide taustal, kuid
igapäevaelu on … kuidas seda viisakamalt öeldagi, võib-olla üllatav. Tegelikult
elu nagu elu ikka, kuid piiratumates tingimustes. Üks situatsioon tuletas mulle
kangesti poliitilist eitust meelde. Lugu ise umbes järgmine. Ka orbiidil olles,
kaaluta olekus jäävad Inimesekestele samad füsioloogilised vajadused, ainult et
seal kaasneb kaalutuses purgimise igikestev saaga ehk mure irrutamise pärast.
Kosmoses teatavasti „väljakäiku” ei ole, sest nagu aru saate kuhugi „välja”
minna ei saa. Seepärast on kõik see asendatud keeruka tehnikaga, mis igakord ei
pruugi toimida. „Arvestades ülesande keerulisust, tuli ette ka põgenikke ehk
ringihõljuvaid fekaale”. Toodud on Staffordi, Cernani ja Youngi rõõmsameelne
vestlus, kelle „omandus” parajasti sõelub mööda kabiini, kusjuures keegi ei
tunnista irdobjekti omaks … Kuni Cernan ütleb: „Ma ei tea, kelle oma see on. Ma
ei saa seda ei omaks võtta ega ümber lükata. (naer)”. No nii, nagu hoomate,
kolm meest 300000 km kaugusel lähimast tualetist, ei suuda ühte viltulaskmist
omaks võtta, mis siis poliitmaastikul kõik võimalik on. Nii, et ei mäleta, ei
tea, ei võta omaks, ega lükka ümber on täiesti OK vastus. Või siis ei ole?
Ma
isiklikult loodaksin esimese variandi peale ehk koostegemise rõõmu peale, kui
nii ei lähe pole tegemist kooskonna ega lahkmeelega vaid lihtsalt äpardumisega
ja tuleviku mahamüümisega: „Tuleviku mahamüümine toimub siis, kui keskendutakse
rohkem ettevõtte lühiajalistele tulemustele, mitte pikaajalisele tervisele.”(
M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist”)
No
nii, nüüd on kõik hoiatused tehtud, nüüd vaadakem mida KOLE sisaldab.
Ilust vaataja silmades ja KOLE-st
KOLE on mahukas dokument ja ma ise arvan, et heast tahtest
sündinud. Või oleks õigem öelda head teha tahtmisest sündinud. Igaüks, kes
pliidiplaadilt ennast ülesse viitsis kergitada sai mingi oma heateo, rosinakese
või glasuuriplärtsu, realiseeritud. Kuivõrd harmooniline ja kunstipärane see on
ning, kuidas see pikemajalist seedetegevust mõjutab on iseküsimus. Osa
vähemusosanikke, maldamata tulemusi ootama, kippusid juba teatama, et KOLE on
suuresti nende nägu. Kuidagi hapu näoga öeldi. Kuid võib-olla ongi see nende
tavaline näoilme, mine sa tea. Kuigi PoliitInimesekene peaks olema rõõmsameelsem,
… tegema oma tööd rõõmuga. Teate küll seda laulukest Lumivalgekesest „käib töö
ja vile meil käsikäes …”. No, kuulge nii kole või hapu selle KOLE nägu nüüd ka
ei ole, et tegijate eneste näo kipra tõmbab. Või on? KOLE kubiseb „head
tegemisest”, kuid midagi väga uut ei ole, on vaid vanad tegemised teises mahus
või teist moodi, aga seda meie oma knihvi, mis meile uue hoo sisse annaks, ma
küll ei leia. Tore, et Riigireformi küsimus on omaette käsitluse ja ministrigi (REMI)
saanud, kuid kui see ei alga regulatsioonide
tarvilikkuse/tarbetuse analüüsist, vaid tõdemusest, et iga aasta on vaja
avalikus teenistusest kahida tuhat ametnikku, siis ei ole see reform. See on
õõnestustegevus. Sama palju või rohkemgi regulatsioone ja vähem ametnikke
õõnestab Dr Riigi autoriteeti, sest puht füüsiliselt pole võimalik kõike
kontrollida. Kui ei ole võimalik kontrollida, milleks siis reguleerida, seda
mis toimib niigi. Tavaõigusest lähtudes. Igaks juhuks? Mõttetu raiskamine. Kõik
oleneb kaadritest, nagu Vaheriigis öeldi, sama ka siin, kõik oleneb, kui
jõuliselt PM ja REMI protsessi veavad. Just veavad, mitte pelgalt ei
koordineeri. Nii, et mingeid liigutusi õiges suunas KOLE ette näeb. Kuid mitte piisavalt. Nüüd vahetame
allegoorilist tausta ja läheme piparkoogi jutult üle piloodijutule, lennunduse teemale.
Läheme lendama. Vist. Pean kahetsusega tõdema, et üldisi väljakujunenud trende,
halastamatuid statistilisi rööpaid ja Inimesekese mugavust arvestades … ei
jätku meil/teil/neil KOLE+ elluviimiseks piltlikult öeldes kütust sihtkohta
jõudmiseks. Me kukume lihtsalt enne sihtpunkti alla. Punkt! Finita la comedia!.
Te ei saanud aru? Ega see kerge olegi … eee … tavalise tähelepanelikkuse (
õigemini tähelepanematuse) tingimustes. Seepärast võtkemgi kogu seda KOLE
keerukust võrrelda lennureisiga.
Miks lennuk?
Lennuk
on hea näide meie olukorrast, füüsika põhitõdedest, suletud süsteemist ja selle
juhtimise võimalustest. Nojah, kuumaõhu pall oleks veelgi parem näide, kuid
aitab sooja õhu liigutamisest, seda on valimiste niigi liiast olnud. Nii, et
jääme lennuki näite juurde. Lennukiga on ka see lugu, et selle puhul ei saa
veiderdada moosise suuga, kas kinnitad või ei lükka ümber, seal on lihtne, kas
lendad või … Seega olukord: Lend on välja kuulutatud, reisijad pardal, pagas
ka, piloodid on indu täis, kõik pilootides stjuardessideni tahaksid … silma
paista, kuid meie, st. reisijad … Meie tahaksime vaid kohale jõuda .. eee … tervelt ja õnnelikult. Alustame siis algusest, ehk … Ups, meele tuli, enne asja kallale minekut
pole asjatu küsida lõpuks: Kuhu me üldse tahame jõuda? Milline on meie eesmärk?
Reisisiht.
Mis
meie reisisiht on?
Millist
Eestit mina tahan, seda olen kirjeldanud ilmselt tüdimuseni, ikka jätkan oma sama
joru: avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik, innovaatiline, sõbralik,
nutikas, koostööl põhinev, meie/kogukond, väärtuspõhine, valikuvõimalus, loov,
ettevõtlik, haritud jne. Tore ju, ainult et … niimoodi nägime me 2018 aasta vaadatuna 2012 aastast. Kuipalju me
sellele reisisihile lähemale oleme jõudnud?
Õige, olen nõus, et sellised eesmärgid nihkuvad ka olude paranedes kaugemale,
sest Inimesekesed tahaksid veelgi õnnelikumat, veelgi innovaatilisemat ja
veelgi loovamat Eestit, kuid ikkagi, me pole püstitanudki selliseid eesmärke,
me oleme pannud eesmärkideks alampalga kasvu, toetuste kasvu, SKT kasvu. Ehk
äraseletatult, me oleme pannud eesmärkide kohale mehhanismid. Kas keegi meist
sööb SKT või kütab sellega maja. Muidugi mitte, see on vaid suhtarv, mitte
suhtumine. Kui palju KOLE meid edasi aitaks meie eelnimetatud eesmärkidele
lähemale jõudmiseks? Ei tea. Mitte keegi isegi ei tea, et ta peaks seda teadma.
Vaat kus lops!.
Kuid
see kõik tundub nii argine, et kuigi kõik tahaksid sellist EESTIT, siis keegi
ei viitsi sellele mõelda. Seepärast kasutamegi allegooriat, Vist. Laseme mõtte
lendama, lihtsalt vabalendu. Peale mõttelennutamise valime endale mingi
lennureisi soovitava sihtpunkti. Võrdleme lennumarsruute, piletihindu ja
mugavusklassi. Võtame näiteks reisisihiks mingi juhusliku linna. Võib-olla võis
valida nagu laulus öeldi „kaunim linn on Eestis Tartu …”, või „puhkused veedame
kõik Viljandis …” või valgerlikult Pärnus? Mnjah, neid reisisihte valida ei
saa, sinna lennukid ei lenda, tuleb leida mingi teine sihtkoht nagu näiteks
lauluke ette ütleb, et „reisisihiks oli meile Rotterdam”? Leiame midagi, mis
pakuks pinget, väljakutset, ütleme et see siht võiks olla Rooma – Igavene Linn.
Roomates Rooma ei saa, tuleb lennata. Me kõik valisime selle lennu, sest
enamusele meist meeldis müügimeeste ilus jutt, teistele meeldis pilootide
kuued, stjuardesside kelmikad kübarad või lennuki sabatuled. Isegi need, kes ei
valinud on sunnitud meiega ühinema, sest mingit teist lendu ei olegi. Niisiis
Rooma! Mine sa võta kinni, mille järgi keegi meist vahel valikuid teeb, nii
erakondlikus eelistuses, pereplaneerimises või rõivamoes? Igatahes meie oleme
valinud oma näitlikuks reisisihiks Rooma. Teadagi kauge maa, mägesid ka veel
terve hunnik teepeal ees. Pealegi veel Euroopa kõrgeimad mäed, nii et jällegi
laulusalmi järgi „tahaks lennata, aga mitte eriti kõrgelt”, mitte midagi head
välja ei tule. Niimoodi lendame vastu mägesid. Põmm. Seega tuleb lennata
kaugele ja kõrgelt, kuid … Mnjah, siin on paar kuid, mis ilulennu ära rikuvad. Kütust sihtkohta ilmselt ei järku. Ei jätku
selles mõttes et oleme väheneva ja vananeva elanikkonnaga seltskond. Vaevleme
kütusenappuses (uut põlve tuleb na napilt peale). Peame arvestame oma võimete
ja võimalustega. Kui õhku tõustes me seda veel ei hooma, siis lennu kestel
antakse meile meie võimaluste piiratusest teada. Ohutuled hakkavad plinkima,
kuid enamus meist on läbi aastate tulnud, kui läbi lõputu ohumere, siis
ohutuled meid ei heiduta, me peame neid … valgusmuusikaks. Isegi siis kui keegi
meile ruuporiga kõrva karjuks, et oleme kokkupõrkekursil, peaksime seda heaks …
karnevalinaljaks. Meile ju öeldi, et lendame, järelikult lendame. Mnjah, ütleme
et positiivsus mulle meeldib, kuid mitte kokkupõrkekursil ignorantne käitumine.
Vaade salongist kokpitti
Alguses mõtlesin, et panen pealkirjaks „Vaade kokpitist”, kuid,
siis sain aru, et mina ei tea kokpitist midagi, mina asun salongis, mitte
kokpitis. Tegelikult ei teagi me, mida kokpitis tehakse, võime vaid aimata, mis seal toimub. Aimame
siis.
Tänaseks teame, et KOLE osalised leppisid kokku KOLE maksumuses. Just, just, NÜÜD leppisid kokku, enne polnud
aimugi, nagu kirjandusklassikas Ilf
& Petrovi „12 tooli”. Ehhee, mäletate, seal olid ka nupuvennad, kellel
polnud pennigi raha, kiired pakkuma, et
toolid õhtul, raha hommikul. Nii ka meil, kõigepealt valige meid, siis me
ütleme, kui palju te peate maksma … meie valimise eest. Vahva. Kui päriselus ka
niimoodi saaks. Aga ei saa, sest see lehkaks vängelt kurja teo järgi. Tavaelus me ei tee ju niimoodi, et kõigepealt
valime külmiku välja, aga hinda meile ei öelda. Ilus kapp, viime koju ja siis
saame teada, et energiaklass on selline, et vajab omaette elektrijaama ja
maksumus on selline, et … valus hakkab? Ei tee ju, kuid poliitikaturul on kõik
veidi teisiti, see koosneb justkui heategudest.
„Hea tegu” ja heategu poliitturul
„Hea tegu” on selline tegu , mille käigus ühed Inimesekesed ehk
PoliitInimesekesed võtavad teistelt Inimesekestelt raha ja jaotavad selle
kolmandatele Inimesekestele, sellega ongi Poliitinimesekesed „hea teo”
sooritanud. Seejuures jättes mulje, et nad ei jaga laiali mitte meie raha, vaid
oma isiklikku raha. Teate ju küll selliseid lausekatkeid „Meie anname …”, „meie
võimaldame …”, „meie tegime …”, „meie ehitasime …” ja see
PoliitInimesekese „meie” ei ole üldlevinud
meie, vaid selline eriline „meie”, selline heal juhul kildkondlik-parteiline „meie” või selline
kuninglik „meie” (enese mitmuses kõnetamine), mis tegelikult on … mina. Heateod
on head, kuid kas need aitavad meid sihile jõuda? Või muudavad osa meist
lohelaisaks ja konkurentsivõimetuks?
Pole
prognoosi …
„Pole
diagnoosi, pole ka prognoosi. Pole prognoosi, ei ole ka kasumit.” Lefevre „Aktsiamänguri pihtimus”
Räägime
natukene KOLE sisust või õigemini selle võimalikest järelmõjudest. Nagu me
tänasel päeval teame KOLE maksumus saadi kokku, katteallikad ka. Kaugelt
vaadates ja silmi kissitades paistab, et kõik oleks justkui tasakaalus, … ei tea vaid kas
nominaalses või reaalses.
Tore, et RM oli väljastanud tabeli KOLE
kuludest ja selle katteallikatest. See on tubli ja ilmset enim, mida RM oleks
võimeline nii lühikese ajaga tegema. Seega profesionaalne ametnikkond sai oma
ülesandega „perfekto” hakkama. Samas on tegemist vaid KOLE tühja karkassiga,
skeletiga. Kuna KOLE on raha ümberjagamise projekt, mitte juurdetootmise
projekt, siis me ei tea mitte midagi nende raha ümberjagamise tulemustest. Järelmõjudest.
Vaadake, kui me lennunduse näitel tõstame osa reisijaid parda taha, et
lennukaalu vähendada, sellega lennuaega pikendades, siis selle tulemusena ei
saavuta me oma lõppeesmärki, ehk kõik reisijad sihtpunkti viia. Tulemuseks on
vaid see, et osa reisijaid kukub surnuks. Veelgi hullem sõjanduse näitel võiks
seda võrrelda nihkesse läinud arusaamaga sellest, et õilis moto: „kedagi ei
jäeta maga, ei langenudi ei haavatuid”, asendatakse millegi sellisega, et „haavatud
ja langenud veokitesse mahuksid laseme osa võitlusvõimelisest kontingendist
maha”. Puhas mahuarvestus. Mis parata, niimoodi oli kokku lepitud. Sama ka
majanduses, tõstes ühtesid makse, jagades seda teiste Inemesekeste raha
kolmandatele, ei ole kindel, et need kellelt võetakse, … piltlikult öeldes surnuks ei kuku.
Mõjuanalüüsi pole ju. Siin on mul küll minul, kui valijal selge suunis
PoliitInimesekestele, kui te oma lubadusi välja käite, siis laske
majandusanalüütikutel teha mõjude, tegelike mõjude, mitte sooja õhu liigutamise
analüüs. Mis toimub, kui muudame mingit maksu? Kuidas ahel edasi toimib? Võiks
arvata, et Eesti on mõjudeta maa, iga asja kohta, et mõjusid ei ole. Kuulge
niimoodi ei saa olla, kui liblika tiivalöök Andides põhjustab liivatormi
Saharas, siis niivõrd massiivne ühiskonna tulude ümberjaotamine on ka massiivsete
tagajärgedega. Elementaarne. Kes kooleb, kes elab? Võib-olla polegi lennu
lõpuks enam kellegi ” head teha”, sest … kõik on ühel või teisel moel parda
taha tõstetud. Muide, kui kokpitis on kolm pilooti ja igaüks valib välja
milliseid reisijad tema võib parda taha tõsta (näiteks kaupmehed pakendimaksuparašüüdita,
talumajutuse käibemaksutinassabastega, rekkamehed topelttõusuga + mingid
salamaksutõusu ihalused), siis … on meie lood räbalad. Õige räbalad. Mida teha?
Praegu on veel kõik võimalik, kedagi pole veel parda taha tõstetud, keegi pole
surnuks kukkunud. Tellige see krt analüüs sama kirglikult ja sisemise põlemisega nagu te tellite
poliitreklaami. Õigemini tellige majandusanalüüs, poliitreklaami asemel, muidu
võite saada paralüüsi, …
… majandusparalüüsi.
Mnjah,
tahaks teada millised on mõjud turismile, tööstusele, transpordile,
kõigile meile ja neile, kes mootorikütusega seotud nii otseselt, kui kaudselt.
Kui „käraka” pruukimine ja „tobi” kõhvimine on igaühe isiklik asi, siis
kütusehindade tõstmine puudutab igat Inimesekest eraldi ja meid kõiki koos.
Meie konkurentsivõimet ja ostujõudu. Mis saab meie konkurentsivõimest? Ma ei
ole kuulnud mingisugustest KOLE-st lähtuvatest PoliitInimesekeste poolsest
prognoosidest, et seoses sellega jääb meile näiteks tulemata 200 tuh (või 300
tuh, või …) turisti vähem (küll aga väidavad seda turismitööstuse esindajad),
seoses sellega panevad oma uksed kinni sellised ja sellised majutusasutused,
sellised ja sellised söögikohad, sellised ja sellised kauplused, sellised ja
sellised turismifirmad, tööta jääb nii ja naa palju inimesi. Ehk osa
Inimesekesi, kes täna pakuvad tööd iseendale ja teistele, muutuvad nüüd ise
töötuks, teistest rääkimata. Millised on ühiskonna kulud üldiselt, kui
maksutõus ja nn vaeste aitamise programm toob kaasa osade firmade ärist
väljumise? Kuidas see kõik on kooskõlas PoliitInimesekeste
üleskutsega/lubadusega keskmise palga „tõstmisest” 800-1000 EUR/kuus ? Mis
juhtub selle taustal nn palgavaeste arvuga? Ei tea.
Bilanss:
aktsiisimaksude tõus + käibemaksuerisuste kaotamine – tulude kaotamine
ettevõtluses ja palgasaajatel + töötuse tõus = ….
Kas
see on positiivne või on negatiivne. Kas ajutine tagasilöök või fataalne hukk?
Mitte midagi ei tea, kuid otsus on tehtud, nn uusvanapartnerite pulmamängude
kulud on vaja katta. Aga selline ongi meie poliitilise kultuuri arengutase,
meie teeme, teie (st. meie valijad) kannatate ära, … mis siin arvutada,
prognoosida. Kui keegi avaldab, kahtlust, siis löö talle tempel otsaette –
huvigruppi esindaja. Nagu häbimärk. Pole vaja ajada seda vana jora, et need
hoiatused on kõik tehtud „vastikute huvigruppide” poolt, kui oleks olemas
PoliitInimesekeste arvestused, siis ei saaks ükski „huvigruplane” vett sogada,
siis oleks kohe näha, kellel õigus, kellel … mitte nii õigus. Viitamine
pahatahtlikele huvigruppidele on vaid enese tegemata töö tunnistamine.
Kõlvatustest
ja pahedest. Kütuse kasutamine kui pahe.?
On
huvitav, kuidas ajas ja ruumis mõisted muutuvad. See mis veel eile oli moodsa
majanduse progressivedur, võib juba täna osutuda pahelisuseks või lausa
kõlvatuseks. Samas mõistavad Inimesekesed ühte ja sama mõiste erinevalt või nad
sisustavad selle mõiste oma … eee … vajaduste või rikutuse astmest lähtudes.
Üks vahva seletus on Šveigi juttudes
ehk „ … nagu see anekdoot
teenijatüdrukust, kes läks pastorihärra juurde pihile, ja kui ta oli juba
igasuguseid patte pihtinud, hakkas järsku häbenema ja ütles, et ta on iga öö
kõlvatusi teinud. Teadagi, kui pastorihärra seda kuulis, hakkas tal kohe suu
vett jooksma, ja ta ütles: „ Noh, ära häbene ühtigi, kallis tütreke, mina olen
jumala asemik, ja räägi mulle ilusti ja täpselt, mis kõlvatust sa oled teinud.””
Tüdruk pistis nutma, et tal on häbi, et tema hingel lasub väga kole kõlvatus.
Õpetajahärra jälle seletama, et tema on ikkagi tüdruku vaimne isa. Viimaks
alustas tüdruk pika puiklemise järel sellest, et ta võtnud igal õhtul riided
seljast ja pugenud voodisse. Aga edasi ei saanud ta enam sõnagi suust ja kukkus
jälle ulguma. Õpetajahärra ikka oma, et ärgu tüdruk häbenegu, et inimene on
patune juba oma sündimise poolest, kuid jumala arm on lõpmata. Viimaks võttis
tüdruk siiski südame rindu ja seletas läbi nutu: Kui ma õhtuti riided seljast
võtsin ja voodisse pugesin, siis … siis kraapisin ma varvaste vahelt musta … ja
nuusutasin seda.” See oligi kogu tema kõlvatus.”
Mnjah,
nii, et sellest rakursist vaadates pole midagi hullu, kui nimetada liikumist
paheks. Täitsa „loogiche”. Kuid ei maksa saavutatul peatuma jääda, vahetagem
veel mõned „mittekõlvulikud” sõnad „kõlvulisemate” vastu. Vahva, nagu vasak ja
parempoolne liiklus ühekorraga. Nimetame punase ämbri siniseks saapaks ja nii
ongi … eee … st, et ämber on endiselt ämber ja punane, kuid me kutsume seda,
mida me teadsime ämbrina saapaks ja siniseks saapaks. Eks see veidi
segadusttekitav ole, kuid küll me ära harjume. Sõna on vaid kokkuleppe küsimus.
Lõppkokkuvõttes kõik ju hea asja nimel. Nii ka pahelise mootorikütusega.
No
ma ei tea, kellele sellist kometimängu on vaja, et seletada, me maksustame
pahesid. Oeh! Me oleme ju täie mõistusega Inimesekesed ja saame aru, et kui
TEIE LUBATE (madalapalgalisi abistad, peresid abistada, üürikortereid ehitada
jne) siis MEIE MAKSAME. Niisama lihtne see ongi, mitte mingit teist raha Dr
Riigil ei ole, kui meie, kodanike raha. Seepärast on kuidagi veider kuulata
jutukesi, et me „teeme head”, „me
võitleme pahede vastu”. Nii tekkivadki veidruse a´la kütuseaktsiis kui pahede
ohjaja. Tekkib tunne, et suur osa maailma elanikke on pahelised. On siis või?
Peaaegu kõik me kasutame kütust, kes isikliku sõidukiga, kes ühisega, kes
manustab kütuse lisamaksu läbi toasooja, kes läbi leivakannika, kes läbi
lapsemähkmete. Nii, et kõik me oleme
pahelised
Mina, ...
katteallikas
Mida selline sõnajada peaks tähendama?
Võib-olla kaasaegse tsivilisatsiooni lõpu taotlust? Öelge lihtsalt: andke raha.
Punkt. Me saame aru küll. Kui see raha läheb õige asja ette, siis oleme ka
nõus. Mis puutub vahepealkirja, siis õhtusööki valmistades kõlasid uudiseid,
kus MAMI oli öelnud, et tema küll ei poolda majutusasutustele käibemaksu
erisuse kaotamist. No tule seesamune sealtsamusest appi, nagu üheksakümnendate
algaastad oleksid tagasi saabunud, mil ministrid tulid riburada mööda istungilt
välja ja teatasid, et otsus võeti vastu, aga ega tema isiklikult … oli kindlalt
vastu. Nojah, niimoodi kõik järjepanu. Kes siis poolt oli? Teised. Nagu
lasteaed. Nojah, see teadmine mittenõustumisest tuli peale selle, kui MAMI 2
positsioon oli kinnitatud. Miks ometi nii hilja, miks olite vaiki KOLE ajal?
Nojah igal maal omad kombed, soomlastel on suur õnnetus, kui neil on tulipalo,
meil … eee … Nojah tühja sellest, kuid värske RAMI oli selle peale sõnakas
mees, sest esines just möödunud päeval olukorrahinnanguga, mis näitas et
lähiaastatel ei anna meil „riie välja”, et ülikonda õmmelda, vaid ninarätiku
jagu riiet saab olema. No eelarve läheb miinusesse. Kui nüüd sellest veel
tükike ära haugata, siis … Jah, kuid RAMI oli positiivne, selline lausa
rõõmsameelne, et tuleb … leida katteallikad. Uued katteallikad. Mnjah, see oli
meie jaoks tõe hetk. Ma sain aru, et me pole mitte mingid Inimesekesed, vaid me
olemegi taandatud Pilvepiiri mõttepildis pelgalt „katteallikateks”. Vähemalt
hea teada, võin uhkelt ennast tutvustada, mina – katteallikas. Äh!
Leping
autopiloodiga?
Ja
teate minu pärast tehku pulmi (uued ja erinevad koalitsioonid), käigu reisil,
puhaku ja armatsegu, kuid kui meie … tahame Rooma lennata, siis peavad paagid
täis olema ja meie sihtkohta veetud. Turvaliselt. Selline oli leping. Leping ei
olnud selline, et Raplas esimene vahemaandus, seal küsime kütuseraha juurde,
siis veame Riiani välja, sel küsime teilt maandumistasu, peale Vilniust laseme
stjuardessidel reisijate pastakad „õiglaselt” ümber jaotada, Varssavis
kehtestame hapnikutasu, Praha taga viskame stjuardessid välja ja Alpides
sõidame vastu mäge. Enne seda hüppame ise langevarjuga välja. Ei tahaks olla
hüljatud lennukis vaid koos autopiloodiga. Ehk nagu kõlab üks vana lorilugu
lennundusest, mil pardaruupor teatas „Kallid reisijad, vaadake palun paremale,
mida te näete? Õige parem mootor ei tööta, Nüüd pöörake palun tähelepanu
vasakule poole. Mida te näete? Õige, vasak mootor samuti ei tööta, Nüüd palun
vaadake alla. Mida te näete? Te näete nelja langevarju. Kes need on? Õige, see
on teie meeskond. Meeldivat reisi jätku soovib … autopiloot.!” Kas meil oli
leping autopiloodiga? Ei tule tuttav ette. Vaat niimoodi.
Edasi
…
Muidugi
kui sama loogikat pidi edasi minna, siis ei maksaks poolele teele peatuma
jääda, … ikka edasi. No inimese seisukohalt on kõige tähtsam kütus – õhk. Pole
õhku, pole elu. Elutegevuse tulemus on tedagi saaste. Näiteks Inimesekese
hingamisprotsessis tekitab CO2. Järgmisena
teatatakse meile ilmselt, et hingamine on … pahe. Maksustada! Hingata saab vaid
saastekvoodi alusel, ülejäänud pahe eest peate maksma eritasu. Kui nüüd keegi
veel metaaniga mängib, siis on topeltkoormus keskkonnale kohe olemas. Maksustada.
Nüüd võib mõni PoliitInimesekene hüüda „Heureka!”, et sellised pahed nagu
hingamine ja kõhupuhitused tuleks kindlalt maksustada. Kui nüüd edasi arutada …
No ei edasi ma ei aruta, sest ma ei tea milline on PoliitInimesekeste
huumoritaju ja mida nad tõepähe võtavad. Kas te olete selle juba unustanud, kui
üks Poliitinimesekeste punt tahtis alles lähiminevikus lehma kõhutuule maksu
alla panna, pidi olema suurema kahjuliku mõjuga, kui ükski autopark seda iial
suudaks. Nii kui õhk lehma ihust läbi käib, nii on osoonikihis auk sees. Vaat
selline arvamus oli. Samas lugesin millalgi ühte energiatarbimise raportit, kus
oli välja arvutatud, et loomaliha tootmine on kõige energiamahukam liha
tootmine üleüldse. Selles teadmises pole iseenesest mitte midagi uut, kuid
järeldus/soovitus oli rabav – loomaliha tarbimise vähendamiseks peaksid
Inimesekesed enesele külge aretama punase liha talutamise. Oeh! No ja üks
selline ettepanek oli ka, et edaspidi peaks „tegema” vaid väikeseid
Inimesekesi, nende energiavajadus on väiksem. Raportist küll ei selgunud, kas
väiksust tahetakse saavutada mingite füüsiliste mõjutusvahenditega või fiskaalmeetmetega.
Aga ega hulle usku või, nagu Vanaema Marie ütles. Jälle Oeh, küll ikka maailm
on imelik oma lihtlahendustes. Nii, et ma ei tihka mingeid soovitusi anda peale
ministeeriumiametnik Konfutsiuse oma – ära tee teistele seda, mida sa ei taha
et sulle endale tehakse.
Kes
maksab Pilvepiiriministri pahede eest?
Muide
seda jutujada kirjutades eksisin veidi kõrvalradadele. Sellistele mitte
pahatahtlikele vaid pahelistele. Võib-olla hoopis põhimõttelistele? Kas oma
pahede eest peavad kõik ise maksma või osade eest maksavad teised Inimesekesed.
Need, kes otseselt pahelisuses ei osale. Umbes nagu rongisõidus, mil üks
Inimesekene, kes sõidab, saab sõita vaid seepärast, et neli Inimesekest, kes ei
sõida, selle reisi maksumuse katmises osalevad. Kas Pilvepiiriministrid peaksid
pahesid tarbides oma sõitude aktsiisiosa ise oma isiklikust tengelpungast kinni
maksma? Miks meie peame teiste pahelist käitumist toetama? Ühe Inimesekese
pahesid ei pea teps mitte teised Inimesekesed kinni maksma. Mnjah, on mille üle
mõtelda.
Veelkord
Trahviministri vajalikkusest/võimalikkusest
Kolm
aastat tagasi kirjutasin blogijutukese: „Muinasjutt Vol 6: Jutustus kavalast lõksuseadjast ja
kasulikust karistajast ehk kas Eesti vajab Trahviministrit.” Järgmist: „Mõnel maal on majandusministeerium,
mõnes turismiministeerium, mõnes IT ministeerium, mõnes arenguministeerium.
Gruusias olevat vanglaminister. Hollandis jälle vanurite minister. Nojah, eks
ta ole, igal maal on omad prioriteedid ja majanduse põhisuundumused. Vaadates
nüüd meie suundumust karistus- ja trahvimajanduse eelisarendamise radadele,
peaks meil MAMI koha kohe ja päevapealt ära kaotama ja selle asendama
trahviministri kohaga. Küsite miks nii? Väga lihtne, kuna trahvimajandus on
tõusmas meie majanduse liidriks ja lipulaevaks, on MAMI kogu oma arengu ja
innovatsiooniga seda trendi vaid segamas. Niisiis, oleks tarvis tõsta täie
teravusega üles küsimus, kas Eesti majanduse kasvuveduriks on trahvimajandus,
kas Eesti vajab Trahviministrit?” Oeh, seda nüüd lugedes tuleb kõhedus peale,
oleksin nagu selgeltnägija. Selgeltnägija … kahjuks. MAMI kohta küll ei
kaotatud ära, vaid lausa kahekordistati täpselt nagu trahvimäärasidki. Juhhei!
Olemegi leidnud oma isikliku Nokkija, trahvid, kui Eesti arengumootor. Nii
lihtsat lahendust ei osanud minagi ette näha.
Kahe
kordne trahvimäärade tõstmine (jälle pahede maksustamine?) on selge märk
sellest, et meie areng on kriisis. Sügavas kriisis. Me ei oska muidu raha kokku
roopida, kui kõige primitiivsemal moel, trahve kordistades. Ptüi, areng või
asi. Rumal lugu on selles, et ka see on
ümberjaotamine, mitte juurdetootmine. Neil Ineimesekestel jääb dr Riigile antud
raha võrra vähem raha osta turult kaupu ehk avaldada lugupidamist ettevõtjatele,
tegelike väärtuste loojatele. Vaadake, trahv pole enam karistus pahede eest,
see on muutunud Dr Riigi kahekordseks (planeeritud) sissetulekuallikaks.
Katteallikaks. Arvate, et paras neile rikkujatele? Las maksab rsk? Mnjah,
selline arvamus näitab teie asjatundmatust, te ei tea ilmselt 98% regulatsioonidest, mille järgi teid võidaks
karistada. Teie/meie elame suuresti tavaõiguse järgi. Me hakkame oma
teadmatuses kõikvõimalikke regulatsioone rikkuma kohe hommikul vara, nii kui
ärkame ja tänavale läheme, nii rikume midagi. Hullem veel, ilmselt rikume me
isegi magades mitmeid regulatsioone. Võiksin nimetada ridapidi selliseid
keelde, mille peale ta ilmaski ei tule, kuid … ei nimeta, et mitte
Trahviministri tööpõldu laiendada tasuta heade trahvi väljakirjutamise
ideedega. Vaat niimoodi. Trahvide küsimus
on meie kõigi asi. Õigemini peaks meie asi olema eluvõõraste
regulatsioonide vähendamine ja inimeste pigem aitamine, kui karistamine. See
karistamise „värk” viib paratamatult Vaheriigi sündroomile, mil kogu rahvas oli
kui üks suur maad läbiv rong, milles pooled olid „jänesed”, pooled
kontrollijad. Tulemus oli see, et ei „Jänesed” ega kontrollijad ei maksnud
pileti eest. Kas teate kuhu see rong jõudis? Õige, ei kuhugi.
Mnjah,
kõrgelt lendamise plaani ei ole. Maksude tõstmine, oma isikliku valge käekesega
oma konkurentsivõime ruineerimine ja trahvide kordistamine ei vii meid üle
mägede. Praegu oleme täiega kokkupõrke, mitte kokkuleppe kursil. Kahju.
Ah,
et mida ma kogu selle ülemise lennundusjutuga ütlesin? Mitte midagi ei öelnud,
sest head öelda ei ole, siis positiivne loomus essu asja öelda ei luba. Vaat
kooskond oleks vahva variant. See tekitaks tunde, et üle mägede on võimalik
lennata. Mina igatahes usun. Ja mulle meeldiks, kui meie piloodid võiksid oma
memuaaridesse kirjutada midagi nii suurt ja isetut nagu on kirjutanud suured ja
isetud liidrid:
„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006
G. Washington Hüvastijätukõne 17 sept. 1796 „
… Vaadates tagasi minu valitsuse ajal toimunud sündmustele, võin öelda, et ma
pole kunagi tahtlikult eksinud. Sellegipoolest olen liigagi teadlik oma
vigadest, mis lasevad mul järeldada, et olen võib-olla palju vääratanud.
Millised need vead ka poleks olnud, palun ma härdalt Kõigeväelist Jumalat, et
ta hoiaks ära selle halva, mis taolistest vigadest võib kaasneda, või
leevendaks seda. Samuti loodan, et riik ei lakka kunagi olemast mu vigade
suhtes salliv ja et pärast seda, kui olen elust nelikümmend viis aastat
pühendanud oma riigi ausale ja innukale teenimisele, vajub mu väheste oskuste
süü unustuse hõlma, nagu ka ma ise taandun peagi puhkuse häärberisse.
Toetudes
nii selles küsimuses kui ka muudes asjades riigi headusele ja olles ajendatud
selle vastu lõõmavast armastusest, mis on nii loomulik inimese jaoks, kes näeb
selles riigi enda ja eelnevate põlvkondade kodumaad, ootan rahulolevalt oma
taandumist, pärast mida saan nautida segamatult oma kaaskodanike keskel vaba
valitsuse heade seaduste soodsat mõju. Vaba valitsus on mulle alati kõige südamelähedasem
ning see mu uskumist mööda autasu meie ühise muretsemise, ühiste tööde ja
ohtude eest.
Lk
44 T. Jefferson Inaugaratsioonikõne 4. Märts 1801
„Mõnikord
öeldakse, et inimene ei saa usaldada omaenda valitsust. Kas ta saab siis
usaldada teiste valitsust? Või kas me oleme avastanud inglid kuningate näol,
kes teda valitseksid? Sellele küsimusele vastaku ajalugu.”
Lk
46. „Ma käitun sageli valesti valeotsuse tõttu. Kui ma käitun õigesti, siis
saavad sellest sageli valesti aru need, kelle positsioon ei võimalda vaadet
kogu olukorrale. Ma palun teilt leplikkust omaenda vigade suhtes, mis ei ole
kunagi meelega tehtud, ja teie toetust parandamaks teiste vigu, et ei
mõistetaks hukka seda, millest aru ei saada. Heakskiit, mille vihjavad teie
antud hääled, on suur lohutus mulle mineviku eest, ja minu tulevane hool on
meeles pidada nende arvamust, kes on andnud selle avansiks., et lepitada
teistega, tehes neile kõike head, mis on minu võimuses ja olla kõigi õnne ja
vabaduse tööriistaks.”
Targutusi:
Guido
Knopp „Tippspioonid” Olion 2001
Willy
Brandt luureskandaali kohta lk 184 „Ma tolvan, poleks pidanud ilmaski teise
tolvani nõuannet kuulama!”
No comments:
Post a Comment