Maailmade kokkupõrge: Vol1. Tapke analüütikud?

 

 Kohus ja kodanikukohus

Vanasti põletati nõiad, sest kõik kes teadsid rohkem, erinevalt või mõtlesid teisiti olid ohuks usule. Ühiskonna arengule? Kuid kas areng ongi hea? Üks arvamus on selline, et nõiapõletamine oli välja mõeldud inimkonna hüvanguks, et … eee … liiga targaks ei saaks. Liiga targaks saamine kätkeb enese ka ohtu olla märgatud ja hävitatud saadud. Lihtne enesehävitusliku mehhanismi vastase pidurdamismehhanismina kasutatigi ... kõigi erinevate väljakahimist. Tänapäeva äraarvamiskunsti viljelevad analüütikud. Kui analüütik ei kaaguta kaasa peavoolujutule, siis  ... kas ta on oht? Pidur? Suitsuandur? Ehhee, tuld tema pihta sest kus suitsu seal ka tuld.  Mis ta segab, meid õnnelikud olemast. Kuid kas see on ka õige käitumine? Näiteks, kui seisate ristmikul punase tule taga ja keegi kipub autovoolu viskuma, kas vaatate pealt? Ei sekku? Tuli on tuli, isegi punane tuli on tuli. Aga võib-olla tasuks hüüda, et „Ärge minge … „., nagu hüüe „Ärge lükake mind kaevu, … aevu … , …. aevu …, … aevu, … ae ….”. Võib-olla tasuks kuulata analüütikuid? Võib-olla tasuks neid ka kaitsta? Tühja neist analüütikustest, kui sellistes, kuid võib-olla aitab see meid endeid kukumast kaevu, …. aevu …, …. aevu …  Kahju, et RA (Ruta Arumäe) kaitseks nii vähe välja on astutud, pigem annab tooni ebalev hoiak. Võib-olla on kõige adekvaatsem H. Vitsuri arvamus, et ju teda ei mõistetud "seal". Nojah, aga Heido on ka väga andekas analüütik. Tema teab. Eks RA julge arvamuseavaldus ongi meie tingimustes ebatavaline. On see kuritegu? Vääritu käitumine? Või hoopis oma kodanikukohustuse täitmine? Ma rvan, et just see viimane. Seega pean minagi täitma oma kodanikukohust või ka riigi mehe kohust  (vt. MINA RIIGI MEES. http://peetertammistu.blogspot.com/2014/03/mina-riigi-mees.html) ja esitama oma kaitsekõne Analüütiku kaitseks.

Kaitsekõne:

 Lugupeetavad kohtunikud, timukad, kõrvalseisjad, pealtvaatajad, uurime seda juhtumit „veits” sügavamalt. Esmapilgul  tundub juhtum ju lihtsakene, lausa banaalsena tunduv. Mõelda vaid, üks nõunik avaldas arvamust. No ja siis? Vaba maa, igaüks võib arvamust avaldada. Vist. Siiski, ärgem tehkem rutakaid järeldusi: süüvides juhtumi sisusse on sellel mitmeid kaugeleulatuvaid järelmeid ja lausa pööraseid arenguid.

Juhtumi osapooled

Lp kohtunikud, osapoolteks antud juhtumis on bürokraatiamaailm (mida esindab Pilvepiir) ja tegelikkus (mida esindab Analüütik). Mida rohkem asjade käigu üle järele mõelda, seda selgemaks saab, et RA  juhtum on tegelikult kahe väga erineva kultuuri, lausa kahe erineva maailma kokkupõrge, tuues välja kaks märgilise tähtsusega tõsiasja. Esiteks, näitab juhtum ja reaktsioon sellele kuivõrd kaugel asuvad üksteisest Bürokraatiamaailm (BM) ja Pärismaailm. Nende kokkupuude on juhuslik, valuline  ja pinnapealne. Jätkatakse  tiirlemist küll olude sunnil koos, aga erinevas rütmis. Vahel lausa erinevas suunas. Bürokraatiamaailm isegi ei saa aru, mis Pärismaailmas toimub ning seal toimuv on talla sügavalt häiriv , segav ja mõistmatu.  Teiseks, ilmneb ikka ja jälle, et poliitika maomahlad on nii kanged, et isegi tavaelus täiesti normaalsed inimesed seeditakse nende mahlade poolt imekiiresti läbi. Uskumatu, kuid juba paari nädala pärast oskab vastne poliitik tuua kuuldavale juba sellise sõnajada, mille väljaütlemise võimalikkusest tal enne poliitikasse suundumist isegi aimu ei olnud. Mnjah, oleme aastate jooksul näinud mitmeid särasilmseid äriilmast või avalikust teenistusest tulnud inimesi, kes on tahtnud poliitmaailma kudu maailma muuta, kuid … Varsti on enamus neist „läbi seeditud”. Kest on sama, kuid jutt on hoopis teine. Kes sellest aru saanud, hüppab enne püsivate kahjustuste tekkimist poliitikast välja. Teate küll nagu konna keetmise puhul piimas. Kui piimapotile kuumust tasahaaval lisada, ei saa konn arugi olude muutumisest ja … keeb ära. Kui konn visata juba tulisesse piima, siis tunnetab ta keskkonna ohtlikust ja hüppab välja. Seega on meil tegemist terava konfliktiga keedetud konnade ja elus konnade vahel. Evolutsiooniteooria järgi ei jää püsima need isendid, kes on kõige tugevamad, kiiremad, targemad vaid need, kes on kõige kohanemisvõimelisemad. Tundub, et see teooria peab paika. Mnjah tundkem siis rõõmu selle üle, et osad jäävad ellu.

Kas see peab niimoodi olema? See pole ju alati niimoodi olnud. Avalik teenistus nimelt.

 Mida ta tegi?

Lp kohtunikud, ega ei teinudki midagi erilist. Ka muinasjutus „Kuninga uued rõivad”, lapsuke, kes tuli  ja ütles, et kuningas on … alasti ei teinud ka midagi erilist. Ta lihtsalt ütles, kuidas asjad on. Tegelikult. Nii ka meie juhtumi puhul: tulebki iseseisvalt mõtlev Analüütik, keda poliitmahlad veel rikkunud ei ole ja … Mida teha? Millised on Pilvepiiri valikud? Võimalikud lahendused. Esiteks, oleks võinud kuulata sõnumitoojat (kasvõi viisakusest), a´la et võib-olla tõesti on Pilvepiiril toimetajatel midagi suures töötuhinas märkamata jäänud. Võib ju niimoodi juhtuda? Muidugi, kellega meist poleks sellist juhtunud. Võib-olla tuleks midagi teisiti teha? No näiteks lõhute õhinal puid, tahaks lõhkuda ikka rohkem ja rohkem puid. Kuid ei saa, teie puulõhkumise nõunik ütleb teile, et tubli töö, aga sul on 10 minutiga juba kolm korda kirves varre otsast ära lennanud, löö tihenduskiil vahele. Lihtne, parandad „kerve” ära ja saad kolm kord hoogsamalt puid lõhkuda. Mida teete? Kuulate head nõu? Jätkate raiumist? Kuni kirvetera pähe kukub? Lasete nõuniku lahti? Või … Nojah sama asja teistmoodi tegemine olekski: nõunikku tänada, kiil sisse lüüa ja mugavamalt/tõhusamalt tööd jätkata. Mõistlik? Mulle küll tundub niimoodi.

Kaitse positsioon: Lojaalsus kellele?

Lp kohtunikud, teiseks võimaluseks olukorda lahendad, oli  Pilvepiiril kiirkorras kuningale „riideid selga mõelda” (Impeeriumi vastulöök). Mõeldud, tehtud. Mõtlesidki riided selga – arengukavad ja strateegiad. Uskumatu, kui kiiresti reageerisid valvepoliitikud Analüütiku teatele tegelikkusest, oma halvustavate sõnaseadmistega. Mis seal pattu salata, mõned avaldused olid sügavalt piinlikkust tekitavad.  Eriti inetuks kiskus asjalugu, kui loo peategelasele heideti ette   peaaegu reetmist. Ürgsemad lausa ähvardasid, et oled usaldust kuritarvitanud, nüüd ei saa sa tööd. Oeh, isegi  erasektoris mitte. Vaat kus lops. No mis see siis oli? Teadmatus? Võimu näitamine selle kõige inetumas ilmingus? Ametniku vande mittetundmine? Pahatahtlikkus? Sügav pahatahtlikkus? Paanika? Vaadake, kui ametnikud asuvad ametisse, siis nad annavad vande „ … olla ustav Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pidada mulle usaldatud ametit ausalt.” VV liikmed annavad kraad kangema vande „… Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.» ja RK liige saab läbi lihtsama vandega „ … jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale”.  No neid vandeid võiks Pilvepiir ikka teada, mõned neist on ju peaaegu sarivandujad (osa sarikirujad). Kas meie juhtumis on tegemist EV või selle põhiseadusliku korra vastase tegevusega? Muidugi mitte, kui just pinnapealsuse (võib-olla küündimatuse) paljastamine pole põhiseadusliku korra vastane tegevus. Senini pole sellisest süüteost midagi kuulnud, seega lootkem, et sellist ka ei tule ja kui tuleb, siis pole meil enam põhjust põhiseadusest rääkida. Kui süüvida veelkord vande teksti, siis kõik me, kes me ametitesse astume, vannume üldjoontes olla ustavad maale ja rahvale (EV kõrgemaile võimule), mitte erakonnale, sõpruskonnale ega meeskonnale. Selles mõttes täitis meie loo peategelane oma kohustust täiel määral. Oli lojaalne EV-e ja selle põhiseaduslikule korrale. Vaat selline lugu. Kogu selles inetuses on vaid üks positiivne asi – PM on jäänud oma väljaütlemistes korrektseks, isegi hillitsetuks. Tubli. Sedasama oleks oodanud ka teistelt.

Kaitse argumendid: ühtselt meeskonnalt eksimuskonnale  

Lp kohtunikud, meie positsiooni toetuseks lubage esitada asjakohased pretsedendid. „ Me teame, et evolutsiooni suunavad variatsioonid ja valik. Bioloogiline variatsioon sünnib tänu mutatsioonidele ja sugulisele paljunemisele, mille puhul kombineeruvad vanemate geenid. Valik seisneb selles, et edukamad isendid jõuavad enne surma anda elu järglastele, kes nende geene kannavad. Sama mehhanism toimib ka turumajanduses – edutud ideed surevad, kuid head ideed paljunevad, sest konkurendid püüavad neid kopeerida. Katse-eksituse meetod ongi evolutsiooniline protsess.” Ja „Kas tippjuhid on sama saamatud ja liiguvad üksnes käsikaudu kobades läbi udu? Võrdlus bioloogilise evolutsiooniga just seda ütlebki. ( T. Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012) Eks ole põnev mõttekild meie kaasuse kontekstis. Ilmneb, et ka juhid on … ekslikud. Enamgi veel, autori arvates sünnivad parimad lahendused võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid, vältides  enamuse pealesurutud üksmeelt. Mitmed näited kitsapiirilise siseringi ja nn ringisisese eneseveenmise kohta oma otsuste õigustes tooksin esile L. Johnsoni näite, kes arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Kurbloolisus oli selles, et kitsa ringi arutluste  põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Tegemist oli omamoodi ideaalse hierarhiaga. Kuid ideaalne hierarhia osutus fiaskoks, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda, samas kui käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu. Ilma käsuliini ja meeskonnata ei sa ka poliitikat ellu viia,  samas on oht, et „tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Kas need T.  Harfordi näited võiksid meile midagi õpetada? Kas meie Pilvepiiri seltskond samuti veenab „ … ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses”? Võib-olla oleks kasu samas kirjeldatud Yunus ideest, et asju tuleb näha ussi perspektiivist, mis tähendab et lähedalt vaadates näeb asju selgemalt. Teele ilmunud takistustest saab ussikese kombel ümber minna.  Selles viga ongi, et meil tahavad kõik olla kas uljad ratsamehed või kotkana Pilvepiiril liuelda, keegi ei taha ussikesena mulda kobestada. Viljakandvaks kobestada.

 

Eelistung: Nõunike debatt

„Raadiumis” toimunud debatt kahe exnõuniku vahel (või oli üks exelnõunik? Ei mäleta), teeemal (vabatõlke), kas enne lubadused ja siis arvestused või vastupidi. Oli huvitav. Lausa üllatav. Järjekordne maailmade kokkupõrge. Ühelt poolt a´la meil on kindlasti häid ideid, kuidas „neid asju” finantseerida ehk meil on laual veel terve hulk kavalaid maksude kehtestamise võimalusi ja teisalt  … kui jätaksime ära „selliselt toetuste jagamise”, siis ei peaks ka aktsiisi tõstma ja olekski juba üks probleem lahendatud.  Just, just selles ongi küsimus, kas me korraldame oma elu meie võimaluste või ülejõukäivate vajaduste järgi. Iga otsus, iga rahaeraldus, kas arendab midagi või põlistab. Aga, kas me oleme analüüsinud, mida üks või teine maksu kehtestamine arendab või põlistab?

Maksud on ja jäävad. Maksustada võib kõike Peeter I maksustas bojaaride habemed,  maksustatud on tänavapoolseid aknaid, maja korruseid jne. Ilselt on üks edukamaid maksustajaid Kleopatra (S. Schiff „Kleopatra” Tänapäev 2013) „Tema alamad maksid soolamaksu, tammimaksu, karjamaamaksu; üldjuhul maksustati kõike, millele sai nime anda”

Pigem on küsimus, mida selle kogutud rahaga tehakse? Ei saa olla õigustuseks, et ega „mina seda inetut maksu ei tahtnud”, koalitsioon on selline … ja siis püütakse „ilusti” öelda partneri kohta võimalikult inetult. Inetu lugu. Kogu seltskond on nii süüvinud maksude kehtestamisse, et see on muutunud omaette eesmärgiks. Eee … kui vahend on muutunud eesmärgiks, siis on meie lood kehvad.

 

 

Kaitse argumendid analüüside puudumisese kahjulikkusest.

Lp kohtunikud, tänase juhtumi keskmes ei seisa mitte üks inimene, vaid see, kas meie riigi  arenemine toimub piisavalt pikaajalise ja taibuka analüüsi alusel või on see ainuüksi tänases päevas elamine. Kaitse esitab järgmise tõendi analüüsimatusest: milline mõju võiks olla 1% sotsmaksu alandamisel? Või on see vaid „linnukese tegemine” valimislubadustesse? Ehhee, mitte sotsmaksu vähendamine vaid lausa tööjõumaksude vähendamine (+ tõstame tulumaksuvaba miinimumi 205 euroni kuus).

Kuid mis on sellise (tööjõu)maksu alandamise mõte? Kas ikka see primitiivne „rohkem raha kätte”? Aga majanduse areng? Aga struktuurimuutused? 2010 esitasid  Minu Eesti ja Tark Eesti Riigikogu majandus- ja rahanduskomisjonile majandusprogrammi „Golfi hoovus”. Tähtsaimad ettepanekud olid seotud konkurentsivõimeliste tarkade töökohtade loomise motiveerimisega sotsiaalmaksu lae (20 tuh EEK) ja väikeettevõtjatele litsentsitasu kehtestamiseks. Kas seda analüüsiti? Ei analüüsitud, öeldi et me ei saa seda teha. Tegelikult kardeti nagu kardetakse viigipükstes ja tänavakingades üle oja hüppamist. Lähme parem vaikselt vuta-vuta ringi, ehk tuleb mõni sild vastu. Kuid teiste järgi komberdades esimesena tulevikku ei jõua. Need ettepanekud olid tegelikult üleskutseks majanduse struktuurseks ümberkorralduseks. Ravim just sellele, millest me iga päev räägime, vähene ettevõtlustahe, valed tööd, valed töökohad, vale palk ja vale maksupoliitika. Ilmselt sotsmaksu 1% üldine alandamine viib vaid raha eelarvest välja ega anna meile midagi tagasi, ei lisatöökohti, ei uut struktuuri, ei paremat toimetulekut. See vaid tsementeerib madala lisandväärtusega majanduse jätkumist. 2010 a ettepanekul oli tõesti see iluviga man, et oleks sotsmaksu löönud ca 3-4 aastaks korraliku augu, kuid seejärel oleks kasu ka riigikassale olnud märgatav, rääkimata ümberkorraldatud majandusstruktuurist. Just siin on see koht kuhu tasuks riigilaenu kulutada. Seda ma ostaks. Isegi kassid ostaksid. See on tulevikuinvesteering (täpselt samuti kui investeering haridusse). Mis on saanud sellest projektist tänaseks? Ei midagi. Julgusetuse võit. Jälle. Tuluprojekt mugandus kuluprojektiks. Kahju. Jälle üks võimalus käest lastud. Aga käestlastud võimalusi me ei analüüsi, meie tahame lihtsalt raha.

RAMI raha otsimas

Lp kohtunikud, RAMI olukord pole tänasel päeval kadestamist väärt. See on ränkraske ja lugupidamist vääriv töö. Tuleb kokkuhoiukohti leida. Kohe ja palju. Nagu kuulda, algab kõik jälle sellest, et kahime avalikku teenistust, paneme kokku seda ja teist, ning korraldame ümber … Stopp. Kahimine ei aita. Meil on vaja kogu avalik teenistus ja selle ümber olev liiglihana õilmitsev käskude/keeldude pundar ümber korraldada. Vaid sealt on võimalik saada seda head „materjali”, millega on võimalik nutikaid töökohti luua, vabaneb raha nende nutikate töökohtade loomise keskkonna tekitamiseks. Ja haridus. Haridus, ülihea haridus ja ümberõpe on need, mis suudavad uut keskkonda toimimas hoida. Vaid selline uus mudel suudab „raha juurde tekitada”, loobudes kõige ja kõigi järelvalvest ning mõttetust ümberjagamisest.

Muide, väljaspool päevakorda üks märkus: Kuigi hariduse küsimus on ülioluline ja selle keskne figuur e. õpetaja koos oma staatusega on ülitähtis, ei alustaks ma seda „kabajantsikute ohjeldamise programmiga”.

 

Allaheitlikud tsüaniidisõltlased?

Lp kohtunikud, kui vahendid on muutunud eesmärkideks, siis on ka eesmärgid valed. Valed on ka esitatavad õigustused/süüdistused ja küsimused. Me ei viitsi mõelda sügavamalt, millise eesmärgiga meile üldse makse kogutakse? Tundub, et lihtsalt peab. Ikka rohkem. Kui keegi pakub välja mingi maksutõusu, siis me ei küsi , miks üldse? Me oleme nii allaheitlikud, et hakkame arutama valede küsimuste üle. Näiteks: kas aktsiisitõusude asemel oleks õiglasem kehtestada automaks. See on umbes samasugune küsimus, kas te tahate hommikuks juua tsüaniidi või  ritsiini? Kui te vastate, et ma ei taha tsüaniidi, siis teile vastatakse: OK, kui ei taha peate võtke ritsiini. Aga milleks, me peame üldse mürki võtma, vabandust hindu tõstma? Nii automaks, kui ka aktsiisimaks settivad kulutustesse ehk tõstavad toote omahind ja  elukallidust. Kui me küsime valesid küsimusi, siis saame me ka valesid vastuseid.

 

Kaitse olukorrahinnang: Vaesuse tsementeerimine.

Lp kohtunikud, meil on maksudest kokku kogutud teatud hulk raha, mida me saame kasutada kogu ühiskonna arendamiseks. Meie valida on, kas me kasutame seda uhke kodanikuühiskonna loomiseks või sõltlaste kasvatamiseks. Vaesuse tsementeerimiseks. Kas me teeme tegusid majanduse struktuurimuutusteks või tsementeerime vaesust? Praegused kokkulepped viitavad viimasele variandile.  Meie olukord on nagu vinttungraua kerimine, seda saab kerida vaid allapoole või ülespoole. Seda ei saa teha kahes suunas korraga. Lõhume masina ära.

Me teeme tegusid nagu tahaksime saada üheksakümnendate aastate põhjamaadeks. See on vale eesmärk, valed vahendid ja vale kulutused. Põhjamaad lõid enne väärtusi ja siis alles hakkasid kulutama. Seegi oli vaid ajaloo hetkeline, unikaalne viiv, mis tänaseks on kadunud. Isegi nemad peavad oma tegevust korrigeerima, sest see on viinud nad konkurentsivõitluses mahajääjate hulka. Meie …? Meie püüame jagada seda, mida meil mitte kunagi pole olnud ja mida meil mitte kunagi ei saa olema, kui me jagame seda mida ei ole.

Lõputute abide süsteemi tekkimine pole ju mitte midagi muud, kui sõltlaste,  kasvatamine. Iga liigutus, mis ei vii meid lähemale sellise süsteemi loomisele, mille eest me saame väärika töö eest väärikat palka, vaid peame ootama riigi poolset üürikorterit, riigi poolset sõidusoodustust, toetusi ja veelkord toetusi viib meid vaid uute maksude kehtestamise vajaduseni mitte heaoluühiskonnani. Me müüme maha oma tuleviku.

Lp kohtunikud, kõik mõistlikud analüüsid on näidanud, et tuleviku ehitamine peab käima läbi riigi reformimise, keskkonna loomise, mis ärgitab tarkasid töökohti looma, võrksüsteemide ja ühise kompetentsi loomise, hariduse superarendamise ja loovuse ja veelkord loovuse ärgitamise. Need on tulevikulahendused. Naabrite parlamendivaidluses jäi meelde üks mõttekene, et neil ei ole mitte töökohti vähe, vaid ettevõtjaid on vähe. Ex PM ütles, et nüüd tuleb struktuursed reformid ilmtingimata ära teha, vaatamata populaarsusele või selle kadumisele. Ta arvas, et ajalugu annab neile au. Vahva. Aga meie ei otsi tulevikulahendusi, meie otsime raha. Aga raha ei saa olla eesmärk, raha saab olla tulem. Seda mitte mõistes langemegi veatsooni.

Kes on veatsoonis?

Lp kohtunikud, Pilvepiir on huvitavas olukorras, mis tuletab meelde järgmist: „… organisatsiooniline relv võimaldab tõmmata vaenlasi vearuumi, kus tema igasugune tegevus viib kokkuvõttes tema positsioonide halvenemisele. Vastane/oponent tegutseb aktiivselt, kuid see ei too talle edu” („Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov OÜ Infotrükk). Millegipärast tundub praegu iga  Pilvepiiri ütlemine  just sellise veatsoonis rabelemisena. KOLE tegemisi-toimetamisi püütakse mingi pöörase järjekindlusega seletada, vaid kui palju saab mingi pere raha „puhtalt kätte”. See on pehmelt öelda kummastav. Raha tuleb teenida ja mitte saada. Saadud rahal ei ole väärtust. Pilvepiiri ülesandeks ei ole „rohkem raha kätte organiseerida” vaid julgete, kaalutletud riskidega keskkonna loomine, milles iga inimene saab teenida väärikat palka. Kuni sellest aru ei saada, jäädaksegi veatsooni. Sellest oleks kahju. Väga kahju.

Lõppsõna. Kaitse argumendid: Miks ta seda tegi?

Lp kohtunikud, nüüd oleme käsitlenud mõningaid analüüsi vajalikkuse aspekte ja sõnumitooja rollist selles. Just sõnumitooja, mitte süüaluse. Kõlanud on erinevaid arvamusi, et …  Võib-olla on loo peategelane andetu? Võib-olla solvus? Võib-olla ei tulnud toime? Võib-olla …? Kuid võib-olla ta hoopis uskus maailma muutmise võimalust? Tervet mõistust? Lugupeetavad kohtunikud, kaaluge palun sellist võimalust. See peaks ju olema hea argument põhjendatud kahtluse tekkimiseks. Võib-olla ta ei tahtnud vegeteerida lihtsa „juhtmena, lohena ega lohvina”. Lp. kohtunikud, kaaluge ka seda võimalust. Võib-olla oli tal missioon nagu kindral Bufordil. „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” („Surmainglid” M. Shaara  Tallinn Kunst 1998).

Niisama lihtne see oligi: töö tuli teha ja ta uskus, et tegi õiget asja. LP kohtunikud, kaaluge seda kui süüd välistavat asjaolu. Lp kohtunikud otsustades võtke arvesse ka seda, et Bufordi usk õige positsiooni hoidmisse määras suuresti ära Gettysburgi lahingu ja seega ka kogu sõja saatuse.

Lp kohtunikud, millise lahingu edule aitab kaasa  teie otsus?

 

Targutusi:

I Gentles „Cromwell” Kunst 2014

Lk233 „Pärast ohvitseridega nõupidamist otsustas Oliver kokku kutsuda kolme kuningriigi jumalakartlike meeste ehk „pühameest” esinduskogu. Sinna ei pidanud kuuluma ükski jurist ega tegevteenistuse olev ohvitser. Kulus peaaegu kaks nädalat, enne kui kiideti heaks nimekiri, kuhu oli kantud 140 „jumalakartlikku ja ustavat” meest.”

Lk 235 „ Neli aastat hiljem sündmustele tagasi vaadates kirjeldas Cromwell Barebone´i  parlamenti kui „mu enda nõrkuse ja rumaluse lugu”. Kuidas küll juhtus, et esinduskogu, mille liikmed oli ta ise koos oma ohvitseridega hoolikalt välja valinud, osutus tema jaoks selliseks pettumuseks?”

Lk 238 „Kulus vähem kui kaks kuud, et puruneksid kõik Cromwelli illusioonid, mis olid seotud uue esindukoguga. Kirjas oma väimehele kindral Fleetwoodile kurtis ta, et parlamendiliikmed „ ei tunne lahkust … peaaegu mitte kellegi suhtes”. (…) Varsti pärast seda olevat ta öelnud, et talle „teevad lollid praegu rohkem muret, kui varem petised.””

Lk 240 „Lamberti põhiseaduse pealkirjaks oli „Valitsemise vahend” (Instrument of Government) ning selle kehtivusaeg (1654-1658) oli esimene ja viimane ajaperiood, mil Inglismaa elas kirjapandus konstitutsiooni järgi”

S.  Morgan „Benjamin Franklin” Kunst 2004

 „Ta meenutas oma kaaslastele, et iga valitsuse edu sõltub „üleüldisest usust selle valitsuse headusesse ning valitsuse liikmete tarkusesse ja aususesse.”

 „Juba 1754 aasta Albany kongressil oli ta kolooniate liidu kavas ette näinud, et Suure Nõukogu liikmetele ei tohiks anda „liiga suurt palka, et see ei ahvatleks mittesobilikke inimesi kasu pärast end sellele kohale sokutama.” Edaspidised kogemused Inglismaal veensid Franklinit, et kõrged palgad riigiteenistuses on valitsuse korrumpeerinud ning lahutanud ühiskonnast, mida ta pidi teenima. Nagu selgub tema 1789naastal kirjutatud testamendilisas, oli ta veendunud, et põhjustel, mis ta on ära toonud ühes osariigi põhiseaduse punktis, „ ei tohiks demokraatlikus riigis olla tulutoovat riigiteenistust.”

„Kuna igal vabal mehel peaks sõltumatuse säilitamiseks (kui tal pole piisavalt vara) olema mingi elukutse, kutsumus, tegevusala või talu, mille toel ta võib ausalt elada, ei ole tulutoova riigiteenistuse loomine tarvilik ega kasulik, vaid selle tavapäraseks tulemuseks on ametisolijate ja sellele ametile lootjate seas vabadele meestele sobimatu sõltuvus ja orjameelsus; ning teiste inimeste seas lõhestumine, riid, korruptsioon ja korralagedus. Aga kui keegi kutsutakse riigiteenistusse ning see kahjustab tema eraasju, on tal õigus mõistlikule hüvitusele: ja kui mõni riigiamet muutub palkade tõstmise läbi sedavõrd tulutoovaks, et paljud inimesed hakkavad seda ametikohta taotlema, peaks seadusandlik võim palka vähendama.”

Gerhard Herm „Foiniiklased. Antiikaja purpuririik” Olion 1998

„Vahemere asukaile, esmajoones kreeklastele, olid foiniiklased olnud alati veidi õudsaks mõistatuseks. Hellenid ei mõistnud, kuidas õnnestus sellel tillukesel rahval rajada riik, mis hõlmas peaaegu kogu piirkonna Gibraltari ja Liibanoni ranniku vahel; nad said sellest aru seda vähem, et see riik tegelikult mitte kuskil konkreetseks  ei muutunud. See ei avaldunud mitte tugevate linnade ja suurmaavaldustena, vaid pigem kaubamarsruutide tiheda võrguna, mis oli nähtav ainult laevade hapra kiiluvee jäljena.!”