Järjejutt Vol 2: Meie Paristajapojad Unistajad

Mammutitegu

Kõik tahavad teha suuri asju, küll seadust, küll arengukavu. Meil on olemas TAK (transpordi arengukava), kus on väga kunstipäraselt laotud tulpadesse sadu miljoneid EUR, kuid kui palju viivad nad meid lähemale ÜTS (ühistranspordiseadus) eesmärkidele? Kulutuste vähendamisele? Võib-olla peaks alustama pisikestest asjadest. Vaadake, ega mammut ei koosne mammutitest. Mammutist ei arenenud rakud vaid rakkude teatud kombinatsioonist tekkis mammut. Sellist pisiasja peaksime silmas pidama ka oma elu planeerimisel. Isegi unistamisel.

Unistus

Olen oma unistusest rääkinud juba mitu-setu aastat, kuid … Tunnen ennast vahel nagu kuuldamatu mees.  Räägid klaasseina taga ja … teiselpool seina toimub mõrv. Mõrv ühises rahakotis. Lootusetu juhtum? Võib-olla, kuid mis on Inimesekene ilma unistuseta? Õige, ei kedagi, isegi ei midagi - selga seisak ja vaikne tagasivalgumine … eimillessegi. Mulle istub rohkem H. Fexeuse „Võimumängude” mõttetera: „Sõnumi äratundmine on meie alateadvuses toimuva seisukoha kujundamise suhtes tunduvalt olulisem kui see, kellelt see pärineb. Sõnumi kordamise fakt on isegi tähtsam, kui isikute hulk, kes seda tegelikult kordavad. /…/ Et seisukohta või tegevust saaks pidada rühmanormiks, piisab nimelt sellest, kui seda järgib üksainus isik. Kui ta vaid seda piisavalt sageli kordab. /…/ Ei ole mingit vahet, kas sama juttu on rääkinud viiskümmend inimest, igaüks ühe korra või seda on korranud üks inimene viiskümmend korda”.  Niisiis ma kordan ja jään kordama oma unistust. Nojah, mul on ilmselt veel pikk maa korrata, sest ma pole viiekümnele veel lähedalegi jõudnud. (Homeerilise naeru koht!)

Iga visioon vajab unistust. . Minul on unistus. Ma unistame, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime, milline roll selles on ühisel transpordil? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku.

Eesti Arengumootor

 Minu arvates on Eesti Arengumootoriks: Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihe/asjakohane Haridus. Mis asjandus on Ülihea ühistransport? See on: linnades bussipeatus 300 m raadiuses, nö. saabuv buss on „nägemiskaugusel”, kogu riigis saab inimene oma tegevused ära korraldada mõistliku aja jooksul vaid ühist transporti kasutades. Just liikumisvõimalus ja mobiilsus on muutunud ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku keskkonda. Tuleviku kohta on mitmetes eelnevates visioonides leidnud keskse koha integreeritud ühise transpordi süsteem, mis hõlmab bussiala, nii kaug-, lähi- kui ka linnaliine, hõlmates ka teisi transpordiliike sh. raudteed. Arvan, et sellise tõhusa, tasakaalustatud süsteemi loomine on suur väljakutse, kuid meie ressursse arvestades ainuvõimalik optimeerimisülesanne reguleeritud konkurentsi raames. Heaks alguseks võiks olla tõdemus, et inimese üheks põhivajaduseks , on vajadus liikuda. Vajadus liikuda on ka õigus liikuda, liikuda kodu ja töökoha vahel, millest tuleneb ka õigus valida erinevates kohtades asuvate töökohtade vahel. Saab inimene tööl käia, saab ka makse maksta ehk kokkuvõttes on toimiva ühise transpordi loomine, arendamine ja jätkusuutlikus hüveks kogu ühiskonnale. Seega nõuavad kõik muudatused ühise transpordi korralduses tähelepanelikkust ja analüüsi, eesmärgiga saavutada jätkusuutlikus.  Seoses sellega on mul unistus, et  on võimalik ja kasulik kasutades ühist transporti sõita mugavalt ja mõistliku hinna eest, kasutades oma põhiseaduslikku õigust ja loomulikku vajadust liikuda. Igast majandusõpikust võib leida, et hind saab olla mõistlik,  kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liinivõrk saab olla piisavalt tihe, kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liikumisgraafik saab olla piisavalt tihe, kui on piisavalt reisijaid. See kõik moodustab kokku mugavuse, kui sellele lisada kvaliteet, saame kvantiteedist uue kvaliteedi ehk Mugavuse suure algustähega. Seega, millised võiksid olla lahendusteed, et saada rohkem inimesi ühistransporti, eelkõige bussitransporti, kui kõige laialdasemasse ja paindlikumasse transpordiliiki? Tähelepanu väärib, et paindlikkus ja mobiilsus pole mitte ainult arengumootoriks vaid seob kokku arengumootori erinevad komponendid, olles ühtlasi ühiskonnas sidusust loovaks elemendiks.

Vaadates tulevikku, et saavutatud teenindustaset hoida ja edasi arendada,  vajavad vedajad investeerimiskindlust. Uus aeg ja muutunud olustikud vajavad ka uutmoodi visiooni ühisele transpordile tervikuna. Vaid pikaajalise ja stabiilse ettevõtluskeskkonna loomine võimaldab edukat arengut.

Seadustest kah.

Ootasime, ootasime ja tegelikult … ikka ootame uut Ühistranspordi seadust (ÜTS). No nii, lõpuks jõudsime ära oodata, kuigi napilt läks. Kaua tehtud kaunikene (või kadunuke?) käivitub  … eee … viinakuul. Tore, loodetavasti ei võta jalust nõrgaks see viinakuu keedus. ÜTS-i ootab kogu bussisektor  juba pea kümme aastat. Ise olen teemaga tegelenud aastat kaheksa, kuus aastat tagasi viisin vedajatele läbi koolitusi uue regulatsiooni eripäradest. Tundus, et kohe-kohe saab valmis, kõik asjaosalised lootsid, et kohe, kohe … Aga ei arvanud ära, regulatsiooni kehtestamine läks väiksemate ja suuremate erimeelsuste tõttu venima nagu KOV reform. Selle aja jooksul on mitmed postulaadid muutunud, mitmeid muuta tahetud, osa otsekohalduvaid EL sätteid juba teiste dokumentidega ellu kutsutud. Nüüdne ÜTS eelnõu on õige samm, õiges suunas, kuid kas piisavalt õiges suunas? Kas me ei taha juhuslikult kahte kokkusobimatut asja korraga: konkurentsi ja korda? Ja vaadake, kuna seda seadust on nii kaua tehtud, siis on see tehtud eile, üleeilsete kogemuste najal ja homme … vananenud. Aeg ja konkurentsiolukord turul muutub vapustava kiirusega ja „uus kord” ilmselt hakkab juba eos piirama turul püsimise põhivabadust, mis on paindlikkus ja kiirus. Kuid, elame näeme, see oli lihtsalt minu eriarvamus.

Seadus ja tegelikkus

Tegelikkuses ei sõltu niipalju mitte sellest, mida on kirjutatud seadusesse, vaid kuidas me seda seadust igapäevaselt sisustame. Milline on meie tegevus, et meie, reisijate huvid oleksid kõige paremal moel tagatud. Kommertsturul tagame selle heaolu meie, sõitjad,  ise oma tegevusega. Nagu riigikogu valimistel, ostes pileti , hääletame me selle või teise vedaja toote poolt, selle poolt, kas see toode meile meeldib või mitte. Meie tegevusest, meie tänust, oleneb vedaja hea käekäik ja vedaja püüab teha kõik enesest oleneva, et meile meeldida. Hoopis teine on olukord seal, kus turg ei toimi ja turgu püüab imiteerida dr Riik oma Avaliku teenindamise lepingute (ATL) kaudu. Seal ei pea vedaja meeldima mitte reisijale vaid hanke korraldajale. Kuid see on hoopis teine asi, siin ei toimi otsest sidet vedaja, tema teenuse ja reisija vahel, siin püüab ametnik arvata, mida tema arvates reisija võiks tahta. Oma olemuselt on tegemist õilsa mõtlemisega, isegi õilsa eesmärgiga, kuid kõik sellised mitteotsesidemed on sama eluvõõrad nagu nõukaaegne kõigi õnnelikuks tegemine Riigiplaani risttabelite abil. See lihtsalt ei toimi. Kuigi võiks arvata, et üks ühistransport või Ühine transport kõik  siis nii see päris ei ole, kommertsvedu ja ATl mõjutavad hoopis erinevad mehhanismid ehk teenuse saaja ja teenuse pakkuja on üksteisest eraldatud. Nagu mainisin ühes eelnevas kirjatükis, siis piltlikult öeldes, kui kommertsvedudes teeb peigmees kõik, et meeldida pruudile, püüdes aimata tema igat soovi, siis ATL puhul püütakse meeldida ämmale. Mnjah. Sama on ka ÜT-s, kui me seame endale valed eesmärgid, siis saame ikka kehvema tulemuse. Kui „ämm” seab hangetel noorpaari ehk vedajate ette valed eesmärgid, siis sellisest protsessist midagi asja ka ei saa.

Valed eesmärgid

Maakonnaliikluses on valed eesmärgid st. mitte nauditava teenuse pakkumine, vaid odavalt "ära vedamise" vähempakkumine turu tapnud. No saate isegi aru, et see on vaid ühistransport mitte ühine transport. Seda rada mööda edasi minnes tapame ka surnud turu ehk isegi ämmale ei püüa keegi enam meeldida. Tapetud turust on kaks väljavingerdamise võimalust: esiteks lihtsam ja käepärasem, kuid kallim - "riigiettevõtte loomine", mis suudaks ehitada üles, kui Pilvepiiril niipalju planeerimisvõimet oleks, uue ühtses süsteemis toimiva teenuse või muudetakse hankereegleid niimoodi, et uuelaadse teenuse saaksid ülesse ehitada ettevõtjad. Ka see uuelaadne teenuste  ülesehitus vajab riigi abistavat ja toetavat suhtumist, kuid hoopis teiselaadset, kui primitiivne „riigiettevõtte” loomine. Pooldan siiski seisukohta, et: „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.” (R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012)

Laske ettevõtjatel toimetada, Dr Riik ei pea ise igal pool näppupidi juures või kaelani sees olema.

Järgneb ….

Targutusi …

Max Jacobson „Tulevik?” Tänapäev 2006

Lk148 „Rahvusvahelise Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi „Titanic””, kirjutasin  hiljem „

Lk 77 „Eisenhower ehk Ike, nagu teda familiaarselt kutsuti, sobitas presidendi tegevusse oma sõjamehe karjäärist saadud kogemusi. Ta lõi endale staabi, mis hoolitses selle eest, et president ei pidanud tegema midagi sellist, mida võis teistel teha lasta. Talle jäi ohtralt aega golfimänguks, mis oli tema kirg.”

-Alain Danielou „India ajalugu” Valgus 2003

Lk48 „Ašvamedha ehk hobuseohver, kuningate riitus, kujunes tseremooniate jadaks, mille käigus said mitmeks kuuks tööd tuhanded preestrid, ning mis neelas suurema osa riigi sissetulekutest. Vahel muutusid ohvriteenistused suureks tapatalguteks. Preestrite võim valitses kogu ühiskonda. Eelajaloolise aarjalaste ajastu lõpuks oli kogu elu muutunud lõputuks rituaalseks ettevõtmiseks ning igasugused keelud ja käsud halvasid inimliku läbikäimise.”

Antony Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012

Lk.52. „”Lisaks ohule pimendamise ajal vastu laternaposti joosta muutus suurimaks ohuks auto alla jäämine. Londonis sai 1939. aasta viimase nelja kuuga surma üle 2000 jalakäija.”

S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012

„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”

Järjejutt: Meie Paristajapojad "Õhtuks koju!"

Kolm Kreutzwaldi

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.” (Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953„Paristaja-poeg”)

Seekordset järjejuttu ärgitas mind kirja panema mitmed mind häirivad uudised. Uudised ise on positiivsed, sellised koostegemise üllad üritused. Just selline ühistegevus annab usku, et on võimalik asju ka mõistlikult ajada. Kuid kui viimase kuu aja jooksul kuuled et ühistegevuse käigus on Sinilillekampaanias kokku kogutud raha vigastatud sõjameeste kõnnirobotite, Pardirallil laste palatitele jälgimismonitoride jaoks, ühisfondid korjavad raha väga haigete inimeste jaoks, kelle jaoks Dr Riigil raha ei jätku (on nad „maha kirjutanud”)  ning sama hingetõmbega uneletakse luksusrongide ostuks kasutada (30++++ milj EUR) sedasama raha mida ei jätku ei kõnniroboti, jälgimismonitoride, kallite ravimite ja muu elutähtsa jaoks, siis hoomad, et Dr Riigi hierarhiapuu kasvab valet pidi. Täitsa valet pidi. Selle asemel, et investeerida inimestesse, investeerime ikka rauda ja betooni. Vanaaegselt. Nagu Paristajapojad.

Kaks rahvuseepost?

Igal rahval on oma kangelased, lood nendest kangelastest ja nende tegudest. Eepos on pikk jutustav teos, mida nimetatakse sageli ka rahvaeeposeks või kangelaseeposeks. No selge see, et meie Eepos on „Kalevipoeg”, kuid huvitavaid rahvalugusid ja muistendeid on teisigi. Kunagi viskas mu kolleeg mokaotsast, et meie rahvuseeposeks sobiks hästi Kilplased”. Mõttepaus. Tundus kuidagi veider mõttepojukene. Veider või mitteveider, kuid otsustasin uuesti selle jutu üle vaadata. Ehhee, esimene äratundmine oli see, et autor oli F.R. Kreutzwald. Seega sama mees, kes pani kirja Kalevipojalood. Nii, et … Ei, ei eeposeks see lugu kohe kindlasti ei sobi, kuid hoiatava eeskujuna ja  tarku tähelepanekuid on selles küllaga ( „Kilplased” Varrak 2004), justkui tänapäevast maha kirjutatud. Selline huvitav lugu ülima tarkuse üleminekust ülimale alpusele. See peaks olema meile kui mitte äratuskellaks, siis hoiatuseks küll:

 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”.  „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.”.  „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”

Vaat millised asised õpetussõnad.

Kaks maailma

Küll see maailm on imelik. Mnjah, võib-olla mitte imelik vaid selline lühijalgne, vaid tänases päevas elav. Me ei aruta oma eksistentsiaalseid küsimusi, peljates neid. Asendustegevusena püüame nagu keskaja aadlidaam oma pesematust ja täikuplaid varjata aroomiglamuuriga.

Imelik „värk”, ei tea, kas me elame kohati mingis paralleelmaailmas või lihtsalt püüame ennast petta ilusate juttudega. Üks maailm on selline, kus Dr Riik ütleb meile, et suure kruusiga viina joomine on paha, see lühendab teie eluiga ja SOS/SMS laenu võtmine on paha, sest mängite enese niimoodi võlaorjusesse. Ja siis riigi enese tasandil teeb Dr Riik just selliseid raiskavaid ja tervistkahjustavaid, fataalselt lõppevaid otsuseid. Mõtlete, tühja kah, mind see siin ja praegu ei puuduta? Ehhee, tulemus on täpselt sama fataalne, sest riik ei ole mitte midagi muud kui meie kogum.

Glamuurne glamuuriajastu lõpp

Kuigi meid jääb iga päevaga vähemaks ja me jääme vanemaks, sii mingi hullunud glamuuriiha pole osasid meist siiani maha jätnud. Käitume nagu teismelisi matkivad vanurid. Ei usu? No kuulen „head” glamuuriuudist, et vaid mingid „tühise”  30 mil eoronit oleks vaja et kolme luksuslikku rongi osta Tallinn-Tartu liinile. Esimesel pilgul, maksumusele mõtlemata, täitsa jumekas mõttepojukene, kuid … Meid vaevavad ilmselt kaks geneetiliselt sisestatud müüti: üks on maaelu „ihalus” , kuigi me ise elame linnas, kuid tunne on selline, et maal on midagi romantilist, midagi … eh … midagi … Teine müüt on , et Inimesekesed „tahavad sõita rongiga”. Eriti hästi teavad seda müüti PoliitInimesekesed. Kui rääkida PoliitInimesekestele, et rongisõit on hirmkallis, siis vaatavad nad sulle surnud karpkala silmadega otsa ja ütlevad: „Ma tean küll, aga Inimesekesed tahavad ju!” Klõps, ” panivad” suu kinni ja mõtlemise ka. Paljugi mida keegi tahab, mõni tahab oma kodukuudi katuselt helikopteriga Nuustakule sõita ja siis? Või raketiga? Ega me ei torma seda tahtmist ju kinni maksma? Mina tahan näiteks lapsepõlvest peale Rio karnevalile minna, pole märganud, et ma saaksin seda teha rongipileti hinnaga. Ja õige ka, kõiki Inimesekeste soove ja hulluseid ei saagi ühiskond oma ühisrahast kinni maksta. Selleks milleks raha kulutada on olemas vajaduste/võimaluste hierarhiapuu. Kõigepealt teeme ära elutähtsad toimingus ja siis kui raha juhtub üle jääma teeme ka „iluasju”. Seda ülejäämist pole siiani märganud järelikult teeme oma otsuseid SOS/SMS laenu põhimõttel, tulevase arengu hoo pidurdumise ja lastelaste võimaluste arvel. PoliitInimesekene, ära võta teistele SOS/SMS laene, me ei taha neid. Pealegi midagi väga paljut ei ole kunagi hea. See kas unustatakse või muutub vastikuks.  „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129)

Ja muidugi ei tohiks „trikitada” mõistetega nagu investeerimine, sotsiaalne mõõde, innovatsioon. Võlg jääb võlaks olenemata sellest, kas seda nimetada võlaks, investeeringuks või punaseks ämbriks. Ikka peab selle keegi kinni maksma, kui just ei taheta langeda nii madalale nagu on juhtunud Bürokreekaga.

Ühistransport, ühine transport & ühine raha

Me räägime kord rongide eelisest, kord busside kasulikkusest, kuid unustame ühe väga tähtsa momendi, nad koos moodustavad  ühise transpordi.  Nende ühine ülesanne on muuta tarbijakäitumist, moodustades sellise tootepaketi, mis sobiks inimesele rohkem kui autosõit. Meil käib millegipärast võistlus kommertsliiniveo ja doteeritava teenuse vahel. Võib-olla on asi selles, et senini jäänud lahti mõtestamata ühistranspordi sügavama filosoofilise sisu : Kas see on ühiskondlik transport ehk riiklik/ühiskonnastatud või ühine transport, mida me üheskoos kasutame individuaalsõidukite asemel. Ühisel reisil?  Kui me mõtleme ühistranspordile vanaaegsel moel ehk kuidas olemasolevate vahenditega, hädapäraselt ja kuidagi moodi teenindada reisijaid liinikilomeetritega, ametkondlike ja administratiivsete barjääridega lõhutud liinidega, mis ei alga ei kuskilt ja lõppevad ei kuskil ning on killustatud territoriaalselt, liinivõrgu tüübi (maakonna, valla, linna jne.) järgi ja veovahendi (buss, rong) tekitades ühiste rahadega   konkurentsi täiesti valesse kohta , ühise transpordi ja ühise transpordi vahele, siis ei ole meil ka vaja korrastada oma mõttemudelit ühiskonnast ja ühisest transpordist. Ühise transpordi ja ühise raha kasutamise eesmärgiks on suurendada ühiskonna sidusust mitte eraldatust. Seepärast oleks mõistlik kasutada edaspidi terminit ühine transport, mis annab olukorrale ja meie pürgimustele selgema raamistiku.

„Õhtuks koju”

Põhjanaabrite Transpordirevolutsiooni kõrval panid mind mõtlema kaks tähelepanekt: esiteks see, et ääremaa valla keskusest läheb maakonnakeskusesse viis eri omaniku bussi, kuid vallarahvas sõidab maakonnalinna autoga ja teiseks see, kui ühes uurimuses selgus, et inimene valib olenemata ÜT liigist või vedajast selle, millisega ta saab õhtul kodule kõige lähemale. Niisama lihtne see ongi: inimene tahab hommikul tööle/kooli ja õhtuks koju. Ta tahab lihtsat ja selget teenust, kasvõi osaliselt iseteeninduslikku, mitte jutte liinikilomeetritest. Mida siis teha, et saavutada väheste vahenditega rohkemat?

 Kui me tahame edu saavutada, siis ei pea me midagi mitte „tasuta” andma, vaid tegema niimoodi, et vedaja oleks huvitatud liine kasumisse sõitma või vähemalt kasumlikumaks sõita. See võiks olla ka kriteeriumiks nagu EL määruse 1370 puhul, et see kes saab positiivset tagasisidet ja vähendab dotatsiooni vajadust saab õiguse edasi toimetada liinil. Vaadake, ega reisijad niisama liinile ei tule, nad tuleb sinna tuua, meelitada, harjutada kasutama ühist transporti. Olukord, mil keegi teeb 5-7 aastat ränka tööd et tuua liinile reisijaid, parandada logistikat, luua peaaegu dot vaba liin peab selle sendise parema pakkumise puhul loovutama ülevõtjale ei innusta kedagi dotatsiooni vähendama vaid pigem vastupidi. Milleks rabeleda, küll riik kõik kinni maksab. Riik? Meie? Mina? Sina? Kas Sa üldse näiteks rongiga sõidad? Või doteeritud bussiga? Ei sõida? Mina ka ei sõida, aga maksame mõlemad. On mille üle mõelda.

Järgneb ...

Targutusi:

 Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Lk 15 „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „

K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012

Lk 64 „Üks ema Columbuse Mississippi osariigis sattus 2009 aastal ajalehte, sest politseinikud ähvardasid esitada talle süüdistuse lapse ohtuseadmises kõigest põhjusel, et ema lubas kümneaastasel pojal omapead poole kilomeetri kaugusele jalgpallitrenni kõndida.

Kolm matust (küündiMATUS, mõistMATUS ja teadMATUS) ja üks pulm (koerapulm)

 

Nojah, see lookene on tegelikult oma olemusel  eelnevast seeriast: „Poliitilise looma söötmine”. Mõtlesin, et saan oma järjejutu lõpetatuks lugeda, aga … ei saa. Ei tahaks kirjutada. No mitte kuidagi ei tahaks kirjutada teemal, mida nüüd sonkima hakkan, kuid hinges  midagi nagu pakitseks. Selline kummaline hinge mattev tunne. Kui ausalt ära räägin, võib-olla hakkab eneselgi „veits „ kergem.

Kõigepealt pulmadest

Kuna  pealkirjas on  kirjas, et tuleb juttu ka pulmadest, siis sellest alustamegi. Midagi rõõmsamat, nagu öeldakse. Tasakaalustuseks matustele. Kui pealkirjas niimoodi seisab, siis tuleb sellest ka midagi rääkida. Igatahes õpetas meie austatud emakeele õpetaja Tšehhovi näidendeid kommenteerides, et kui esimeses vaatuses on püss sinale riputatud, siis peab see hiljemalt viimases vaatuses ka pauku tegema. Ärme siis hakka viimast vaatust ootama, vaid … Paugutad ma ei kavatse, kuid poliitpulmad on jätkuvalt  aktiivsed … nagu koertel jooksuajal, igaüks igaühele, igaüks igaühega. Või teisega. Või kolmandaga. No ma saan aru, et selline tuhin on peal valimisteperioodil, natukene särtsu ka järelmängu ka lepete sõlmimisel, kuid … Kuid pidev kosimine on liiast. Hei, annan kõigile spordisõpradele ja muudele mutukatele teada, et jooksuaeg on lõppenud, nüüd tuleb nende järelmitega tegelda. Koerapulm ei kesta ka igavesti,  koerte jooksuaega nii nimetataksegi - koerapulm. Looduses on see edasiviiv jõud, inimühiskonnas millegipärast nimetatakse seda põhimõttelageduseks. Võib-olla oleme inimestena lihtsalt ekslikud, võib-olla on koerad lihtsalt targemad? Elutargad? Ei tea.

Vanad sisud ja noored kestad

Olen nüüd juba umbes kaks tosinat aastat poliitikamaailma kõrval kulgenud ja … sellist „segasumma suvilat” pole küll enne trehvanud. Mõtlete, et ah mingi lorajutt, kuidas ennemuistsel ajal oli taevas sinisem ja rohi rohelisem. Mnjah, tõsi see on et olen üldiselt optimistlik inimene ja meeles on ikka head asjad, … mitte need teised. Loomus on selline. No ja kui ei ole selline aeg, et pole optimismiks erilist põhjust, siis mõtlen asja ilusaks, nagu Vanaema Marie õpetas, või teesklen optimismi. Ikka parem, kui vingus näoga ringi käia. Optimistlik meel hoiab ühtlasi meele nooruslikuna. Aga mitte endas ei tahtnud ma pajatada, vaid maailma asjadest ja meeltest. No võib-olla mitte esimese hooga kogu maailma asjadest, vaid meie enda käpikusuurusest kodusest maast. Seega: Siinkohal olen aga sellisel meelel, et meie Poliitnoored on kuidagi … eee … vanaks jäänud. Või vanainimeselikult käituma hakanud. Vanaks jäänud enne, kui on saanud noored olla. Ajavad täitsa vanainimese juttu. Kurb lugu. Vanade maa. Justkui edasiviivat särtsu oleks vähe ja see vähenegi  kulub omavahelisele pusklemisele. Aga ärgem puselgem enam, ärgem raisakem energiat (energia jäävuse seadust ikka mäletate?), saagem targaks.

Pusklejas targaks

Mul üks näide kohe varnast võtta. Aastate eest rääkis üks mu sõber, et nad olid vennaga kogu aeg tülis, sõimlesid ja pusklesid, nii toas kui õues. Põhjust leidus küllaga ja kui põhjust ei olnud, kraageldi harjumusest. Vana hea Eesti värk. Nojah, ükskord, sõber vaatama, et naabermaja peremees lükkab lund ja jälgib , suu kõveralt muigel, nende  sõnasõda. Sõber, tark mees, arutas omaette, et : „Naaber vaatab, et kaks tobu omavahel sõimlevad, kuid ta ei tea ju, et mina olen tark, vend on ju topski!”. Peale seda sõber enam ei sõimelnud, ei kraagelnud, ei „ussitanud”, tema oli ju tark vend. Nüüd on sõber üks Eesti jõukamaid inimesi. Selline tagasihoidlik, aga tegus. Vaat kui palju oli kasu ühest kõrvalseisja kõver/põlastavast muigest. Poleks seda olnud, sellele järgnenud olukorra analüüs, käitumismustri muutus, poleks ta tänast edu ilmselt maitsnud. Kogu energia oleks läinud vaid viha kiskumisele. Miks ei võiks meie PoliitInimesekesed omati aru saada, et me kõik vaatame nende pusklemist ja sõnasõda pealt sellise naabrimehe kõvera muigega, et … on ikka tobud. Nii, et võiks teha järeldused ja näidata, kes on tark, kes mitte nii tark. Ja muide, kui keegi arvab, et vanus annab tarkust, siis nii see päris ei ole, kõige targemad oleme ca 3 aastaselt kui oskame ise süüa, rääkida ja potil käia. Nullist kolmeni on meiega toimunud tormiline areng, mida ei juhtu enam kunagi, peale seda … hakkame koguma vaid kavalust.

Objektiivne õhuakna tõmbetuul

Eks see noorte kiirel hingelise vananemise sündroomil ole ka mingite objektiivsete asjaolude raamistus. 90-te alguses ilmusid areenile uued, „metsast tulnud”, tundmatud paari-kolmekümneaastased energilised tegijad, kes lülitasid endisest hierarhiaootuslikest süsteemidest välja terve rea nelja-viiekümneseid tegelasi. Neile kes ei suutnud uue aja ja regulatsiooniga kaasa minna oli ootuste üleminek tippujõudmiseks asendumine vaikseks vegeteerimiseks kiire vananemise ja sügava negativismi generaatoriks.  Tegelikult ei sõltunud inimeste liikumine edasi tagasi või kõrvale muidugi mitte niivõrd nende vanusest, vaid nende meelelaadist. Just, just – meelelaadist. Küsimus oli pigem selles, kas suudeti süsteemselt mõelda ja muuta ennast vastavalt ajale. Oli terve rida viiekümne-kuuekümneaastaseid, kes noorusliku entusiasmiga tormasid uude turumaailma, kus loodi ka edukaid impeeriumeid. Te ei tea neid? Ehhee, ega asjata ei anna vanadus  juurde kavalust. Milleks muuta ennast haavatavaks, milleks uhkustada asjadega millest  sa ise tead, et oled nii kõva, et …  Sellest tõsisele tegijale ka piisab. Nii, see ongi, et ajalehtedest nendest inimestest ei loe ja üldsus neid ei tunnegi. Seega vana või noor, edev või tagasihoidlik, kõik see edu johtus vaid maailma mõistmisest ja nooruslikust meelelaadist. Väike näide elust enesest. Mul oli Soomes hea sõber, kellel oli Helsingi külje all kaks edukat modernset kuid põlist suurtalu, kus oli õige paljude kombainide,  traktorite ja muude vidinatega, mille igaühe maksumus oli paari „Mersu” jagu. Ise ta sõitis Helsingisse tööle (oli  ülesoomelise maineks nõuandekeskuse juhataja, paari panga nõukogu liige ja mitmete rahvusvaheliste projektide peasekretär jne. ) … igivana Fiestaga. Kui see „lõplikult ära kulus”, siis asendas selle kohaliku koolidirektori ärapeetud Swivtiga. Ta arvas, et talle pole rohkemat vaja. Tegemist ju puht tarbeesemega. Ma arvan, et ta oli just sedasorti mees, kes ei vajanud „upitamist” igasugu iluasjadega, vaid ta teadis, mis ta ise väärt on ja kuidas tal mugav elada on. Ah jaa, vaatamata oma suurele töökoormusele ei pidanud ta paljuks nädalavahetusel teha oma metsast puid ja müüa neid naabruses olevasse tanklasse küttepuudeks. Vaat selline isetu inimene, kes oskas kaasa minna kõige uuega. Selline Inimesekene, kes võiks paljudele eeskujuks olla.

Lendurässad

Lugesin kunagi lendurässadest, kes neljakümnendatel jäid truuks oma propellerlennukitele ega õppinud ära reaktiivlinnukestega piloteerimist. No ütleme, et osa neist võitlesid reaktiivide vastu nagu põlvkond varem olid ratsaväelased võidelnud „tankiistide” vastu ja … taevas sulgus nende ees. Igaveseks. Noored kogenematud lennukooli aspirandid õppisid muidugi lendama reaktiividel ja neile avanesid uued horisondid. Niimoodi ka majanduskeskkonna ja poliitsüsteemi muutustega, kes uut liini ära ei taba, selle ees sulgub ka kõrgustesse tõus. Kuid muidugi on igal medalil ka teine pool. Meie juhtumis on teine pool selles, et noored üheksakümnendate piloodid (pangajuhid, ministrid, juhatuste esimehed jne) said lennukõlblikeks sellises eas, mil neil on „kasulikku lennujaksu” veel ca 40-ks aastaks. Ja nad ei väsi juhtimast ei täna ega ka kahekümne aasta pärast. Kogemused teevad neid vaid kui mitte targemaks, siis nagu eelpool tõdesime kavalamaks kindlasti. Oskusi on rohkem, kuid jah, … lusti on vähem. Ilmselt annab tunda lahinguväsimus ja teatud optimistliku meele erosioon. Samas on selline „ebaloomulik” pikaealisus piloteerimises on rikutud teatud järelkasvu loomulik konveieri. See tähendab, et nende endiste uus-ässade varjus ei sünni mitte väga tihti uus-uus-ässasid. Turg, ässade turg, on lihtsalt täis. Õigemini turg ei ole täis, vaid konkurents on läinud väga tihedaks ja … jälle on saabunud unistuste purunemise aeg. Ebareaalsete unistuste purunemise aeg.

Unistuste purunemise  aeg

Vaadake unistuste purunemine on vähemalt kahesuunaline. Üks neist on selline, et inimene korjab oma ebareaalsete unistuste killud kokku ja teeb endale realistliku unistuse.  Teine tee on inimeste kapseldumine, käegalöömine … lootusetus. Süüdlase otsimine. Ise olen nõus Jaak Jõerüüdiga, kes kirjutas PM-s: „Kõigele käega löömise põhjuseid on jalaga segada. Ometi olen ma veendunud, et ma pole ainuke, keda jälitab endiselt tugev tunne, et kui oled kusagil sündinud, siis on sellel sügavam mõte, kui esialgu paistab. Sest teist Eestit pole meile antud. See, mis on, on oma teha.”. Just, just - pole antud ja ei antagi. Meile anti unikaalne võimalus võita endale riik … kahel korral, nüüd ei saa käega lüüa, nüüd tuleb käega löömine asendad lootusega, saavutatavate unistustega.

Kuid ikkagi purunemisest. Lennuässadel juhtub ikka ka purunemisi. Põhjuseid võib olla mitmeid, pilootide väsimusest konkurentsitihedas valdkonnas kuni tehnilise praagini. Üha uued ja uued piloodid hingavad oma kirglikku hingeõhku tänastele pilootidele kuklasse. Sellest ka närvilisus. Ilmselgelt tahaksid järgmised uued piloodid ka ässadeks saada, kuid pole võimalik. Mäletate, eelmised ässad on ikka veel juhtkangide juures ja ilmselt on seda veel paarkümmend aastat. Seda ei saa pahaks panna, kuid uued piloodid on ju kasvatatud teadmises, isegi nõudmises, peaaegu et ühiskondlikkus tellimuses, et kõik peavad kahekümneselt saama, kas panga presidendiks või peaministriks. Nonses, elus niimoodi ei juhtu. No ei saa, kohta pole. Jääbki üle kas leppida tavaarengu raske teega, oma äri püsti panna ja tõusta oma isikliku lennukiga kõrgustesse  või olla pettunud keset oma purunenud ebareaalsete unistuste lennuangaari. Nojah, unistused olid muidugi ebareaalsed. Ebareaalsed seepärast, et see, mis toimus 90-te murrangulistel ajal oli vaid hetkeline õhuakna avamine  värsketele tuultele. Harilik maailm liigub hoopis teises rütmis, ikka õpipoiss, sell, meister, mentor konveieril. Aeglaselt kuid kindlalt. Kui seda loogikat ei mõisteta, siis ollaksegi pettunud ja tekkib meeletu kihk minna ära, minna välismaale, muidugi mitte peaministriks, kuid välismaa - Londoni pizzarestoran, Pori müürikellur või Dublini kalkunikitkumine - tundub kuidagi väärikam, kui kodune õpetajaamet. Nojah, eks kõik peavad tegema valikuid, kuid kahju on, kui kaotame oma noori piloote seepärast et oleme kehutanud neid taga ajama valesid unistusi. Vaid uued, saavutatavad unistused hoiavad noorpiloodid koduväljadel, selliseid  unistusi peamegi siinsamas looma, mitte ikka uuesti ja uuesti pakkuma mingit abi ja toetust, millega niikuinii lendu ei tõuse. Sõimame neid „vaesteks” või „vaesekesteks”, kärpides juba sellesama nimetamisega nende tiibu. Tahet, ka . Kes see püüab õhku tõusta, kui keegi kogu aeg soigub kõrval „OH sa vaeseke, tupsununnuks, ära pinguta, me  anname sulle … mudellennuki. Või kargud.” Abiks seegi. „Me ju hoolime Sinust, me aitame!”. Aga ei ühti, see ei ole abi, see ei ole sõbrakäsi, see on libe minnalaskmise tee. Tulemus: Abi küll saavad, kuid pettunud on ikka. Arengut ei toimu, tiivad pehkivad. Niiviisi on lood pärismaailmas. Mitte seda ei taha meie piloodid, et neid vaesteks arvatakse, mitte tagastusraha ei taha meie piloodid, vaid õhkutõusmisvõimalust!!! Andke neile õhku, andke võimalust! Kui me laseme nad lendama, toovad nad meile, maad ja ilmad kokku. Vaat niimoodi, unistusi tuleb luua, nende poole püüelda, mitte neid purustada. Me ei taha ju, et neis saaksid veel enne lendutõusu ärapeetud inimesed?

Ärapeetud inimesed

Vaadake, ka edukusel, nagu taevalgi, on piirid. Mõni ei kannata kaua kõrgustes viibida, mõni ei kannata välja kiiret tõusu, mõni õhuaukude uperpallitamist. No kas ei pea füüsis vast või pole vaim valmis, siis tuleb leida turvaline maandumisviis ja koht. Teate ju, et on  inimesi, kes on olnud edukad meelelahutuses, äris, spordis, meedias (massimeedikuid), kes on … Ma ei teagi, mis nendega juhtunud on, kas osa neist on väsinud või on neile lihtsalt võimete piir ette tulnud. Võib-olla on see tüdimus oma senisest tööst ja nad mõtlevad, et ma olen ju „pann” edukas ma kõlban ka … poliitikasse. Heureka: Poliitika, kui turvaline varulennuväli. Tegelikult on nad vaid „veits” väsinud, ärapeetud inimesed. Kuid, ärapeetud või mitte, nagu öeldakse: mõeldud, tehtud. Aga, …  See ei ole niisama lihtne, et olin massimeedik ja homme hopsti, teen ajuoperatsioone. Prrr. Nii ka poliitikasse minekuga, see ei ole mitte mingi laiatarbekaup, igaühe kodukäsitööharrastus, kuuritagune oma lõbuks nokitsemine, see on omaette valdkonnaspetsiifiline eriala, mis vajab ka spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Täpselt samuti nagu ajukirurgia. Paradoksaalsel moel kitsas eriala, mis vajab laia teadmiste pagasit ja … valdkonnaspetsiifika asjatundjatest nõuandjate võrgustikku. Muidugi siis, kui tahad olla edukas  poliitik. Ilma kõige eelnevata oled vaid täitematerjal parteiehitises.

Ettevaatust: Vana kest, uus sisu.

Nende eilsete edukatega, kes täna on algajad poliiterialal, on see jama lugu, et me ei adu nende sisuvahetust. Nad ise ka ei adu seda, et nende senine sisu on kaduma läinud, välja voolanud, kangete poliitiliste maomahlade poolt lahustatud ja väljastamiskulgla kaudu eemaldatud.  Kuidas siis niimoodi? Lihtne, nad on uuel tundmatul turul, poliitturul. Nad püüavad uues olukorras, ilmselt iseendale aru andmata, esiteks sulanduda seltskonda , teiseks oma endist edukust säilitada samas ebakompetentsust varjata sellega et kopeerivad teisi juba kogenud poliittegelasi. Täpselt samuti nagu nad seni on äris teinud, kui sisened uuele turule püüad ikka „šnitti” võtta kogenutelt. Aga vaadake, meie, valijad-valitsejad, oma kiirete asjatoimetuste virr-varris ei adu seda sisu muutust alati ja kohe. Meil ei ole aega süveneda sellesse … ja võib juhtuda, et võtamegi puhta kulla pähe nende juttu. Võtame näiteks ühe hüpoteetilise massimeedik-raadiohääle, kes igal hingamispäeval on sarjanud PoliitInimesekeste  rumalust, raiskamist ja valskust? Ja siis, upsti, sai ta Seadusandvasse kogusse pea-aeguliikmeks ehk asendusliikmeks. Ilmselt oli see „napikas” muidugi meeldiv päästerõnga kogemus. Kõik oleks ju korras olnud, napikaid on ennegi ette tulnud. Aga võta näpust, juba järgmine päev oli ta selle eelmisel päeval sarjatud kogu liige ja oli … hoopis teine mees. Mitte ainult teine mees, vaid ka hoopis uue jutuga mees. Lausa uue sisuga mees. Nüüd oskab see uus mees ära põhjendada kõik majanduslikud totrused ja poliitilised ülenurgalaskmised, sama soravalt nagu enne ta neid häbiposti naelutas. Pealegi seadusandjaks olevat ta pürginud vaid seepärast, et tahtis vaeste olukorda parandada. Oh, seda lihtsameelsust, oh seda jagamisrõõmu, oh seda ühise ( mitte enese) raha jagamise rõõmu. Ei tea kas tegemist on mingi tärkava uussotside pidukonna algseemnega postisamaalise pidukonna rüppes või isikliku traagilise valikueksitusega? Ei tea.  Mnjah, siin on mul talle uudis, raha ümberjagamine ei ole majanduse arendamine ega vaesuse vähendamine, see on vaid vaesuse laialilaotamine. No igatahes on neid arvamuseavaldusi piinlik kuulata. Klassik on selle kohta öelnud: „Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist” – see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.”. Võiks ju õppida nendelt, kellel on kogemusi.

 Kui üleminek on pikemaajaline, siis on sisumuutus võrreldes kestaga hulka raskem tuvastada. Siinkohal tuleb silme ette üks endine analüütik. Just selles mõttes, et endine. Me mäletame teda, kui päris nutikat arvamuse avaldajat, kuid … ta ei ole enam analüütik. Ta on nüüd PoliitInimesekene ja PoliitInimesekesel on hoopis teised jutud – poliitjutud, mitte analüüsid. Aga paneme selle jutu siinkohal ootele ja vaatame üht teist küsimust, et siis tagasi tulla endise analüütiku juhtumi juurde. Niisiis …

Sinu hüüdja hääl (poliit)kõrbes

Lugesin lehest majutusettevõtjate jt asjaosaliste pöördumist seadusandjate poole. Südantlõhestavat, südamele koputavat, südamest tuleval appikarjet.

„Erinevad ettevõtlusorganisatsioonid on viimase kahe kuu jooksul korraldanud üle kolmekümne kohtumise Riigikogu fraktsioonides, komisjonides ja üle Eesti maakondades, saartest setuni. Need kohtumised on kinnitanud väga selgelt ühtetänases Riigikogu koosseisus ei ole 51 saadikut, kes leiaks, et „kobarseaduse“ vastuvõtmine oleks tark tegu. Enamik Riigikogu liikmetest on eraviisiliselt sellele ühemõtteliselt vastu ja ainult parteide diktaat sunnib Riigikogu liikmeid minema vastuollu valijale antud lubaduse ning isikliku veendumusega.”

No neid hüüdja hääli kõrbes on ennegi olnud, kuid seekordne oli hästi ja mõistetavalt koostatud, polnud mingi kantseliit ega ähvardus, isegi mitte virisemist. Lihtne ja puhas … aga ikkagi hüüdja hääl poliitkõrbes. Kuid see reljeefsus pani mind mõtlema, kas erakonnad on Inimeste jaoks või on inimesed erakondade jaoks. Täpselt samamoodi, kas riik on inimeste jaoks või on riik mingi „võõras onkel”, kes kasutab vaid inimesi omadel eesmärkidel. Kas meie ühiskond koosneb siis vaid poliittehnoloogides, ärapeetutest ja ärakasutatutest. (Just siin on kohane meenutada JJ arvamust ükskõiksusest).  Mnjah, vastust teame me kõik, kuid elus … elus juhtub ikka igasuguseid asju. Hekseltabelitena ( sõnast hekseldama)  primitiivarvestuses esitatud tulud-kulud ei ole analüüs. Isegi teiste näited ei ole analüüs. See võib olla vaid olukorra illustreering. Majanduses edu saavutamiseks tuleb kuulata keskkonda, majanduskeskkonda, kõrv vastu maad nagu vanad kütid. Vaid siis on võimalik saaki/kasumit/maksusid saada. Kes arvavad, et rüsivad täie hooga metsa, lärmates ja räusates, saavad küll vermeid ja muhke, kuid saaki … ei saa. Niisama lihtne see ongi. Ja veelkord nagu küsivad pöördumise esitanud, kas erakond on indiviidide kogum või … tahtetute , valijale kasutute, käsutäitjate kogum? Ja veel üks tähelepanek, kui meid on siin maal veel umbes 1,3 milj, siis seda maad saab juhtida ca 750 toetajaga. Just niipalju hääli sai valitsuskoalitsiooni juhtivpidukonna (12764 liiget) esimees viimastel esimehe valimistel. Nii, et ütleme mandaat ei ole just väga muljetavaldav. Ütleme niimoodi, et on mille kallal tööd teha ja mida/keda kuulata.

Tagasi kestade ja sisude juurde

No nii ja nüüd tuleme tagasi endise analüütiku jutukese juurde, kes tulihingeliselt kaitseb aktsiiside tõusu. No põhimõtteliselt, nii üldfilosoofiliselt, õhutühjas, staatilises mudelis, on tal õigus - makse tuleb tõsta siis kui on head ajad, mis võimaldavad makse tõsta ja kehvematel aegadel … Nojah, meil on kombeks ka kehvematel aegadel makse tõsta. Rahvas ju mõistlik, saab aru, kui on vaja tõsta. Kuid vaadake rahvas saab ka seda aru, kui ei ole vajalik tõsta. Tulla lollitama rahvast majandusõpiku põhitõdedega on … publikumi alahindamine. No ma ei tea, kuidas saab üks analüütik väita, et näe enne olid kõrgemad kütusehinnad, nüüd on madalamad (justkui see oleks Pilvepiiri teene?), me lihtsalt võtame maksudega selle ära, mis tootehinna langusest tekkis. Justkui ülejääk, noh! Aga selles jutus, mitte analüüsis, on kolm põhimõttelist viga. Esiteks, kannatas kogu majandusüldsus pideva ja lõputuna tunduva kütusehinna ära. Just kannatas ära, sest saadi aru, miks kütusehind tõuseb. Sel raskel ajal ei tulnud dr Riik ettevõtjatele appi, et kütuseaktsiisi alandada, ettevõtluskeskkonda toetada, dr Riigil ei tulnud sellist asja pähegi. Vastupidi dr Riik nautis protsentidest tulenevat aktsiiside lõputut tõusu. Teiseks ei ole meil saabunud mingid „majanduslikult head ajad”, mis võimaldavad makse tõsta, ettevõtjad on tihedas konkurentsis, koomajärgses seisus, sapsude värisedes, higistanud välja viimase rasvamolekuli ehk varud, et ellu jääda. Kolmandaks, olid paljud veoettevõtjad pideva kütusehinna tõusuga ja vähempakkumiste hangetega mänginud enese tugevalt allapoole „vaterlaini”. Neid ähvardas reaalne uppumisoht. Nende jaoks on kütusese hinna  iga sent, selle langus või tõus, eksistentsiaalne küsimus. Ja-ah, kui selliseid elementaarseid asju analüüsides arvesse ei võeta, siis need ei ole analüüsid. Need on poliitloosungid poliitloomadelt teistele poliitloomadele. Seega ettevaatust, kui kuulete midagi „endiste” suust, siis teadke, on toimunud mitte kestavahetus vaid sisuvahetus. Kest on petlik, ütleksin. Eksitav. Sügavalt eksitav. Suurushullustuse uus laine ehk järgmine matus

Unistus massiparteist

Tundub, et parteiloomad tunduvad hulka tähtsamate tegemistega, kui meie igapäevased mured. Pidukonnaülemad nimelt tunnevad vastupandamatut kihku  luua … massiparteisid. Kui nüüd keegi mäletab, siis pole see esimene kord. Esimest korda kuulsin seda juttu, kui Vabariiklased areenile astus. Ise polnud veel erakondki, kuid kihutuskoosolekul räägiti juba 100 tuh liikmega massipartei loomisest. Tundus kuidagi … eee … üleelusuurune mõttepojakene, meie tagasihoidlike inimressursside juures. No jah, mis sellest pidukonnast sai on teada, sai peaaegu mittemidagi. Viimased valimised olid vaid üks hädaorg ja munadega  vahel tantsimine. Lõpuks mindi viimases meeleheites lausa sotsialistlikule, uussotsialistlikule, platvormile ja … põruti täiega. Nii juhtub ikka kui ei kuulata kõrv vast maad. Nüüdne pealik saab vähemalt aru, päästavad vaid muudatused ja kõva töö võivad selle pidukonna . Õige see on, eks aeg annab arutust. Samas ega väga suurt tulemust ei oska ka oodata, kui neil on vaid „oma lugu” jutustada ja edasi viia. Nimelt on nende uus lugu selles, et neil on lugu rääkida. Ootan huviga.  Viimane lugu oli küll imelik, rohkem selline sotsialistlik ümberjagamise „värk”. Lõputu „vaeste” jutt. Ja selle najal raha jagamine on … eee … Ei tahagi öelda, mis see on, kuid näeb välja kui (küündi)matus.  Raha tuleb panna reformidesse, rahvas tuleb selleks programmeerida, mitte programmeerida teda abisid vastu võtma, vaid siis on võimalik muuta keskkonda: raha õigete asjade tegemiseks ja lootuse andmine. Kui uussotsid arvavad, et „vaestele” raha tagastus paneb pidurid väljarändele ja vanasotsid arvavad et inimesed rändavad välja seepärast et üür on kõrge, siis … Oeh, puhas (tead)matus maailma liigutavatest jõududest ja perspektiivplaneerimisest. Sama lihtne mõttemall nagu Vaheriigi sotsialismiehitajatel: milleks meile lehmad, piima saame ju poest.

Pea kaotanud hobusest.

Siiski muutumine on raske. Põhiküsimus on, kuhu muutuda? Hakata lihtsalt heaks? Tore mõte! Aga kellele? Mnjah, nagu vana muinasjutt, lähed paremale, kaotad hobuse, lähed vasakule kaotad elu. Mida valida? Nihkud ühele poole ja seguned rahvuslastega, lähed teisele ja oled täissots valmis. Raske on oma lugu leida, ilma, et peaks teiste laulujoru kaasa leelotama. Aga proovima peab. Võiks ju õppida meistritelt.

 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitust kui ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”

  „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”

 „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.”

 Koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte „Palju ma kuus pean tagasi maksma?” (Tänapäev 2012)

 „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.”

Vaat kui erakond suudaks ülalnimetatud põhimõtetel oma loo kokku panna, siis oleks tal tõesti lootust. Muide hobusest ja peast niipalju, et see, kes valib tee, millel tuleb ohverdada oma truu lahingratsu, kaotab ka pea. Seda näitab ilmekalt ka kõrvalolev pilt pea ja sihi kaotanud erakonnast. Ehhee, vaid julge sööst ja äge võitlus võib praegu veel printsi päästa.

„Genseki” unenägu, massipartei vol2 ja vol3

Mäletate seda laulu, et „algab jälle kõik, algab uuesti … „ Sama ka massiparteide loojate unelmatega.  Eelkirjeldatud polnud teps mitte ainus katse  massiparteid luua, ka Muutustepidukond on mitmel korral püüdnud ennast (a)steroide täis pumbata. Mäletate vast veel DASA/PASA-del oomise ideed ? Häbitu ühiseraha lunimise skeem demokraatia arendamise sildi all. Üks variandike pidukondadele järelkasvu toota. Ei läinud napilt läbi, kuigi asjaosalistel juba sülg suunurgast tilkus ja neelud käisid uue rahalaari ja liikmepuntide järgi. Siis käis järgmisena mingi vabaliikmete kampaania, mis … ei lõppenud ka eriti võidukalt. Nüüd … No see oli ikka täiesti superüllatus kui pidukonna „ gensek” avaldas arvamust, et jätame liikmemaksud hoopi ära, siis saame ca 50 tuh liikmeliseks. Et meie partei saab olema nagu arvamusfestival, pidev, jätkuv ja alaline arvamusfestival.  No tule seesamune, sealtsamusest appi, mis sest arvamusfestivalist luua, kui nagunii ei kuulata inimeste arvamusi. Isegi teadjainimeste arvamust ei kuulata. Kogu see filosoofia näitab, et pidukonna juhtfiguurid ei adu üldse publikumi meeleolusid. Mitte ainult ei adu neid vaid teevad nendele risti vastupidiseid otsuseid. Kogu valimiste kampaania jooksul oli ju juttu sellest, et pidukonnad peaksid elama (rohkem) oma liikmemaksudest ja mitte meie ühisest rahast ja nüüd nagu näkku sülitamine … Täielik matus, mõist(matus).

Eridemokraatia?

Arvamusfestivalist veel niipalju, et Muudatustepidukonnas ei ole kohta mitte mingitele muudele arvamustele kui vaid eridemokraatlikele arvamustele. Te ei tea, mis on eridemokraatia? Eridemokraatia on selline demokraatia vorm, kus on alati kaks arvamust: pealiku arvamus ja valearvamus. Ei usu? No näide elust enesest. Möödunud nädalal, avaldas üks meie tuntud „seitung” uurimistulemused „millestki”, millest ilmnes, et meie koht tabelis on langenud. Isegi Läti ja Leedu olid meist mõõda läinud. Piinlik lugu. Peaks vaatama peeglisse ja arutama, mida me mitte nii hästi pole teinud ja mida teised on paremini teinud, et oma teekond korrigeerida. Aga ei arvanud ära! Nojah, meie Pilvepiril ei ole peeglikest, on vaid nututelefon, mis kogu aeg kordab salvestatud teksti, et: „Me oleme kõige iluseamad ilmapääl! Me oleme … ”. Nii, et ei mingit analüüsi, ei mingit alandlikku rahvateenri käitumist, ei mingit selgitamist, vaid ajakirjanikud taoti ninaaukudeni maa sisse, et mis nad korjavad kogu aeg ülesse vaid negatiivseid uudiseid ja tahavad pisendada meie saavutusi. Oeh! Selge see, et ajakirjandus on äri, samamoodi nagu poliitikagi, ja vahel on sõnumid müügiedu saavutamiseks ka üledramatiseeritud või noh ütleme … tuunitud, võimendatud. Kuid anda ajakirjandusele suuniseid millised uuringud on õiged ja millised on valed on ühe teise riigikorralduse moodi.  Pilvepiir ei tohiks ei millalgi unustada, et ajakirjanduse puhul on tegemist neljanda võimuga ja selle võimu maasse tagumine nagu lehmaoheliku vaia, …  pole sünnis. See ei vasta demokraatliku elukorralduse mängureeglitele. Vilav pilk, mossis nägu ja viril hääletoon ei sobi Pilvepiirile. Mis mind aga sügavalt hämmastas oli see, et sõnavabaduse „lõukoer” isegi ei niutsatanud selle ajakirjanduse paika panemise peale, rääkimata sellest, et oleks eksinu ribadeks kiskunud. Ei tea, kas „vabaduse valvurid” ei arva enam Pilvepiirist midagi ? On ta maha kandnud? Ei tea, kuid kuidagi imelik järelmaik on asjal. Imelik lõpetamatuse järelmaik. Lõpetamatuse järelmaik seepärast, et tasakaal maailmas lähtub mõjudest ja vastumõjudest.   Milliseid „suuniseid” „õigete” uuringute leidmiseks võib järgmisel korral oodata? Vastumõju ju polnud, nii et mõjud liiguvad edasi. Harilikult kiirenevas tempos. Tähelepanu, massimeedikud, see suuniste andmine muutub harjumuseks. Halvaks harjumuseks. Eridemokraatiaks. Kuid mis siis ikka, tundub, et pidukond on enese veatsooni mänginud ja … naudib seda. Seni veel. Veatsoon lõppeb teadagi millega.

Alma lehma sündroom

Massiparteid meil tulemas ei ole, kui just riigikord ei muutu. Me rohkem ikka sellised tamsaarelikud kõrtsmiku moodi inimesed, kes vaatavad, mõtlevad ja siis urisevad kõrtsikakluse ja keelatud võtete peale „Litsid mehed need Vargamäe mehed!”. Me pole käegalööjad, me pole ükskõiksed, oleme vaatlejarahvas. Umbes nagu soomlased, kui hommikul tuleb võõras metsas vastu ja ütleb „Tere hommikust, külamees!”, siis õhtul teda kohates ühmatakse vastu „Õhtust!”. Mõtlete, et igavene pikatoimeline mats selline? Ei arvanud ära. Õige mees mõtleb, kellega ta räägib, kuidas ta räägib või kellele terekätt annab. Nii oligi meie näitel. Mõtles külamees terve päeva, kas tasub tervitus vastu võtta või mitte. Õhtuks otsustas, et tasub. Vaat niiviisi. Tundub, et oleme samast tõust ja massiparteilasi meist ei saa. Ei huvita. Mis huvitab inimesi? Poliitika? Vahel tõesti. Vahel huvitab rahvast see, miks Alma piima lehm on kolme jalaga. Ehhee, just selline lugejaküsimus oli ühes meie „seitungis” täie tõsidusega ära trükitud. Muide mitte ainult trükitud vaid ka vastus antud. Huvitav, huvitav.

Ükskõiksus, käegalöömine, väsimus on tõsised ohu märgid, need võivad lõppeda fataalset. Sama fataalselt kui mõttekene, et puhkame korraks kärekülmal talveööl lumehanges. Vaid korraks!.  Oh, kui mõnus. Veel viiv. Veel … Lõppjaam. See korraks, mõnus ja viiv on igavesti. Nagu lähiminevik on näidanud on väsimus ja tüdimus omavahelistest kraaklemistest suigutanud unele demokraatia nii Paatlaste maal, kui Pustarahva. Juhtunud on nagu meie mõnede seadusandjatega, kest on endine, justkui oleksid demokraatlikud protseduurid, kuid sisu on muutunud … rituaaltantsuks. Peaaegu oleks see ka  Türgis juhtunud, kõik oli ju planeeritud, kuid … ei läinud läbi … seekord. Lihtsalt publikum leidis eneses jõudu ülesse ärgata sekund enne lõpplahendust. Tubli saavutus ja äratuskell kõigile.

Mul on vaid üks küsimus, kui me oleme nii terased, et märkame Alma piima pakendil seda, et kunstnik on stiliseerinud lehma kolmejalgseks, siis miks me ei märka poliitloomade individuaalset tarkust ja karjana möirgavat tobetsemist? Mh-ah, nagu tavatses küsida Paunvere apteeker?

Oeh, millega lõpetada? Vast sellega, et sooviks väheneks küündiMATUS, mõistMATUS ja teadMATUS ja põhiline, pulmasid tahaks rohkem … pärispulmasid.

 

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

 „On küll hea, kui Rootsi poliitikul on nägemused. Ja suurepärane, kui tal on selgelt seatud sihid. Ja lausa võrratu, kui tal on energiat, entusiasmi ja hea kuulsus. Aga see, mida ta tõeliselt vajab, on raudne kõht. Kõht, mis talub piiramatut arvu kohvitasse ja peaaegu piiramatut kogust saiu ja kooke.”

Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „

T. Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk50 „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

Lk 73 „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.”

Valitsemise valu ja moderne riik ehk narrrr lugu

 

Meie võitsime, meie valitseme

Mnjah, kas teil on vahel olnud selline imelik tunne, et midagi on viltu? Tunne on selline. Esmapilgul seletada ei oska, kuid midagi on täitsa viltu. No näiteks jäin autoga aastate eest aprillikuise lumetormi kätte, õnneks jõudsin läbi häda, vahepeal jalaga teeperve kobades, kohale. Parkisin masina.  Nagu aprillis ikka juhtub, ilmad on muutlikud, järgmine päev oli ilus päikesepaisteline, ainult et …. masin ei käivitunud. Teen siis kapoti lahti ja … kapoti alune on tihkelt täis ilusat, säravvalget, värsket lund. Vaatad ja vaatad, tunned, et midagi on justkui valesti, aga … Nojah lumi on teatavasti märg, eriti kevadpäikeses sulav lumi, ega sealt säde hästi läbi tule. Ilu ja vajaduste kokkupõrge. Vaat niimoodi tundsin ka siis kui adusin, et valitsus on hakanud … valitsema. Valitsema? Kas meil on valitsejad? Kas sõnad -  „valitsus”, „valitsemine”, on tekitanud meie poolt valitud tegevjuhtidel väärkujutelma, et nad on valitsejad? Me valisime ju juhid, mitte valitsejad. Juhtimine ja valitsemine on väga erinevad asjad. Kui me pöörame valitsemise teele, siis oleme silmitsi läbikukkumisega. Juhtimise, eriti kaasatud võrgustikulise juhtimisega, võime saada modernseks riigiks. A. Mayo „Ettevõtte inimväärtus „ (Kirjastus Pegasus 2004 Lk 1) on kirjutanud, et :„”Teooria X” eeldab, et inimesed on töövahendid – inimressursid – ja et juhtimine seisneb tööülesannetega tõhusas toimetulemises, kusjuures töösooritusele läheneti „piitsa ja prääniku” – meetodil. Teiselt poolt väitis McGregor, võib lähtuda seisukohast, et inimesed otsivad tegelikult väljakutset ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida ning ideed ja võimed valla päästa. Sellele pani ta nimeks „teooria Y”.

Kuna poliitika pole mitte midagi muud, kui samasugune majandussektor nagu iga muugi, vaid turu nimi on poliitikaturg (nagu jäätiseturg, jalatsiturg), siis on X,Y teooria kohane kasutada ka Poliitika, juhtimise ja „valitsemise” küsimuse lahtiharutamisel

Valitseja ja „manager”

Sõna „Valitsema” tuleb ilmset vanast ühiskonnakorraldusest, mil juhid valitsesid ehk kui valitsejad valitsesid. Kuid ärgem laskem ennast nimetustest segada, kui me ütleme rongi kohta „raudruun”, siis me ju ei oota, et see oleks ruun ja veel rauast. See on vaid kunagise asja nimetus. Nii ka valitsuse ja valitsemisega. Nimi on jäänud, kuid sisu on muutunud. Vist? Tänapäeval tähendab valitsus midagi muud, mitte valitsemist oma alamate üle, sest need „alamad” on ju ühtlasi nende „ülemad”, kes on valinud   juhtijad teatud töid tegema, teatud õigused, isegi mitte võimu. Need õigused on antud vaid eduka juhtimise, ühishuvide parimaks teostamiseks. Kas tänapäeva parlamentaarse riigi valitsus võib olla (ise)valitsuslik valitsemine? Minu arust ei või, sest Vanaaegsetel valitsejatele oli võim anud nö Kõigevägevama poolt ja Inimesekesed olid vaid alamad, ehk töötas „X teooria”. Kas teil on tunne, et te olete kellegi alamad? Ei ole? Õige kah, me oleme vaba rahvas vabal maal. Tänapäeval töötab ka poliitiline maailm nagu aktsiaselts: aktsiaomanikud (kodanikud) valivad nõukogu (Riigikogu), mis omakorda määrab ametisse juhatuse (valitsuse). Tegevjuhtkonna noh.  Tegemist on tänapäevase valitsuse puhul rohkem  mõisavalitseja või moodsas kõnes „manageriga”, kes täidab omaniku tahet. Iga organisatsioon vajab juhti, head juhti.

Oleme veel noor demokraati, meil on palju õppida. Osasid tegevusi teeme „vanemate poiste” järgi, neid järgi ahvides, kuid nende tegevuste tegelikkust mõõtekusest aru saamata. Sama lugu tundub mulle ka toimivat valitsemise/juhtimise valdkonnas. Tänapäeva juhtimises on esikohal vastutus, kõik hüved, kui neid on, tulevad vaid peale seda. Võim on eelkõige vastutus.  Meil … Meil lõppeb justkui maailm selle koha peal, kui aktsionärid on aktsiaseltsi üldkoosolekul  aktsiaseltsi nõukogu valinud.  Selle koha peal saab meil „vanemate poiste” jäljendamise tuhin otsa ja hakkame mingit valitsemise värki harrastama, justkui ei peakski enam omanike tahet, suuniseid, järgima ega omanikele oma „äriplaane” ja investeeringuid selgitama. Siis …

Lingvistiline lõks

Ilmselt on siin meie noore demokraatia jaoks veel üks lingvistiline komistuskivi. Milline? Vaadake VALItsemine ja VALImine algavad ühte moodi, mis ilmselt osale PoliitInimesekestele on tekitanud väära kuvandi, et neid on valitud valitsema. Ei, ei, mitte valitsema ei valitud teid, vaid teid valiti teatud tööle. Teatud tööd tegema. Arvati, et teete seda tööd innuga. Peeti kohaseks just teile usaldada teatud töökoht. Või asusite lihtsalt täitma teatud töökohta? Muidugi on algus uues ametis segadusttekitav, nagu uues ametis ikka: „Mind valiti! Mind valiti? Mida valiti? Keda valiti? Kui mind valiti, kuid minu „pidukond” sai 15% toetust, kas siis tuleks meie „lubadusi” täita 15% ulatuses?” Küsimuse, küsimused … põhiliselt minaküsimused, millesse võibki uppuda. Teadagi on igaühe energeetiline ressurss piiratud ja kui minaküsimused võtavad ära liialt palju energiat, siis juhtimiseks ega edasiviivate ideede genereerimiseks aega ei jäägi, aega jääb hädapärast vaid … valitsemiseks. Kuid … Tänapäeva valitsus, kes mõtleb, et ta on seatud valitsema, on allakäigutrepi algusesse jõudnud. On enese risti löönud suure X peale. Niipalju siis „X teooria” võimalustest tänapäevamaailmas

Suhtumine klienti/omanikku ja peapööritus edust.

Tundub, et terve hulk PoliitInimesekesi, kelle me oleme omateada palganud meie soove rahuldama, meie elu paremaks looma, on sättinud ennast meid valitsema: „Suru kasti. Tapa mõtlemine. Meie teame … Vaid meie teame … ” Pole just parimad juhtimisinstrumendid A. McAlister „Uus Machiavelli” (Fontes 2001) on kirjutanud:  „ … ärge mitte iial, mitte üheski olukorras mõelge oma klientidest halvasti, rääkimata juba nende kohta halvasti ütlemisest. Olgu klient kuitahes talumatu ja olgu temaga õiendamine kuitahes väsitav – äri ei ole ala, kus võiks lubada endale isiklike tunnete luksust, ja ärge unustage, et ükskõik kui isiklikud teie tunded ka on, nad on teiste poolt aimatavad; niisiis õppige oma klienti armastama sügava ja püsiva armastusega, sest ilma klientideta ei ole firmat.” Ja  „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu. Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.” Kõik see käib täiel määral ka poliitika kui majanduse kõrgeima vormi kohta.

Valitsemine kui äri, äri kui loodus

„Loodus on loonud meid ellu jääma ja paljunema ning aastatuhandete jooksul oleme sellega hakkama saanud uskumatult edukalt. Sümptomid, mida inimesed tunnevad, on osa evolutsiooni kõige võimsamast ja targemast liikumapanevast jõust – ellujäämistungist. Vabanemine sümptomitest neid põhjustanud tingimusi muutmata on keha intelligentsuse solvamine.” (Junger, M.D. A. Greeven „Puhastumine” ) Meie ühiskonnal, kui kehal on mitmeid sümptomeid, me anname märku, kuid dr Riigi poolne tegevus tuletab meelde enam sümptomitest vabanemist, kui neile reageerimist. Kas see on meie (keha) intelligentsuse solvamine? Tahtlik solvamine? Lihtsalt tundetus? Sümptomite suhtes?

 

Modernse riigi kavand ja mehhanismid

Minul ei ole kahtlust, et moderne riik põhineb riigi ja Inimesekeste tiheda läbipõimunud koostööl. Sellisel võrksüsteemil ,mis loovad üksikute intellektide vastastikus koosmõjus kvalitatiivselt uuelaadse kollektiivse intellekti. Vaid niiviisi on võimalik saavutada tänapäeva maailmas edu. Võib-olla ajan ma nüüd täielikku jama ja erialaasjatundjad vabandagu mind ette, kuid mul on kuskilt meelde jäänud üks kujund inimese ja äädikakärbse geneetilisest „millestki”. Jutu mõte on selles, et need geneetilised „miskid” on väga sarnased, kuid inimesel on seal kus äädikakärbsel on tühi koht, vahel võimendid. Just, just, kui neid võimendeid ja koostööd ei oleks, oleksime vaid … Nii ka riigi ja ühiskonnaga, kui loobume meie käsutuses olevatest võimalustest, võimenditest oleme kui äädikakärbes. Sellisel juhul ei maksa imestada, kui keegi meile virutaks … Ei, ei mitte kärbsepiitsaga, selleks pole isegi niipalju energiat vaja raisata. Piniseme ja piniseme, kuni maha kukume. Aga võiksime olla … Vaat selline vahva, kuid ilmselt vaga vaba tõlgendus geneetikast. Eh, mina lihtsalt ei taha olla äädikakärbes. Seega võimendite juurde. Avalik teenistus, pigem teenindus , on  selles protsessis väga tähtis lüli/võimendi. AT peab olema selle protsessi koordineeriv, korraldav ja kontsentreeriv lüli. AT on riigi skelett, millele toetub kogu konstruktsioon, seepärast on just esmatähtis, milliseks me kujundame oma AT.

Veelkord detsimeerimisest

Modernset riiki ei saa luua kärpekääridega, detsimeerimismeetodiga (igal kümnendal pea maha), nagu Vana-Rooma leegionääre nuheldi häbistava taganemise puhul. Kuid tundub, et just mehhaanilise kärpimise ja ümbernimetamise teed kavatsemegi minna. Ehhee, panna linnapoiss Põllumajandusministeeriumi etteotsa ja nimetada see Maaelu ministeeriumiks on vaid … eee … mittemidagi. Ups, vabandust, eksisin, on küll midagi, PM juba küsis süsteemi asutustelt, kui palju siltide ja muude mudrude vahetamine maksab. Seega veelkord vabandust, mittemidagi oli rängalt ja valesti öeldud, midagi see ikkagi maksab. Kuid kas on vaja? Kulutada ma mõtlen. Või on meil ikkagi raha nii tuimalt üle, et ei tea, mida sellega teha? Ei usu? Vastupidi. Viimasel ajal on palju räägitud meie suutmatusest pidada ülal üleelusuurust avalikku teenistust. Väljendid „teenistus” ja „ülal pidada” on iseenesest alarmeeriv. Muide kõrvalpõikena, kuid mitte kõrvalküsimusena, detsimeerimist võiks kasutada küll ja isegi mitu korda järjest, mõttetute regulatsioonide väljakahimiseks. See meetod annaks võimaluse tõelise AT ülesehitamiseks. Vabastaks väärtuslikku tööjõudu ja säästaks kogu ühiskonna kõige limiteeritumat ressurssi – aega.

Avalik teenistus – ülalpeetav?

Avalik teenistus ei tohi olla ülalpeetav, vaid rahulolu ja turvatunnet genereeriv avali teenindus, mille eest me kõik (rõõmuga?) maksame. Kõik teised variandid on ebaõnnestumine. Midagi on siiski liikuma läinud, sellele viitavad arglikud deragulatsiooni katsed ja Avaliku teenistuse 2014 a aruanne. Ise tunnen „üüratut” heameelt selle üle, et on võetud kasutusele deregulatsiooni mõiste. Ise olen seda mõttepojukest propageerida juba ca 15 aastat, kui sain aru, et pidev reguleerimine ja järelvalvamine kipub ühiskonna kogu senise loomisrõõmu ära närbutama. Nii närbutas ka Vaheriik oma kõige reguleerimise ja keelamisega oma olemasolu. Nonii, vähemalt mõiste on nüüd kasutusse võetud, olgem õnnelikud sellegi üle, tulemused … Ootame, kuigi see õige deraguleerimine vajab hoopis teistsugust filosoofilist lähenemist. Esialgu piirdutakse ametnike vähenemisega piirduda ja nagu AT aastaraamatus mööndakse „põhimõtteliselt peaks” … See põhimõtteliselt tuletab mulle jälle meelde Vaheriigi ühte naljalugu, mil poed olid tühjad, kuid parteipaelaik oli öelnud, et põhimõtteliselt on meil kõik olemas. No üks maakolkast tulnud vennike paluski taksojuhil ennest viia poodi „Põhimõtteliselt”. Ehhe, taksojuht, kes teab ju kõike, sellist poodi ei teadnud. Või kuidas sa tead midagi, mida pole olemaski. Seepärast teevad mind väljendid nagu "põhimõtteliselt" väga valvsaks. Põhimõtteliselt.

Ametnike vähesus ja raha üleküllus

Nüüdseks on selge, et plaanitakse nelja aastaga koondada tuhandeid ametnikke. Õige suund, kuid … kas me teeme seda targalt või hoogtöö korras, toimemehhanisme hoomamata?. Kui väidetakse, et meil on ametnikke liiga palju, siis on see tänases situatsioonis vale. Ametnikke on liiga vähe. Ametnikke on loodud Juuraajastu kohta liiga vähe. Ametnikke on liiga vähe nende hunnitute regulatsioonivirnade menetlemiseks, mida me oleme kokku kuhjanud. Just kokku kuhjanud, sest mõistmata kehtivat tavaõigust, oskamata reguleerida tegelikke reguleerimist väärivaid sõlmpunkte, oleme asendustegevusena teinud üha uusi ja uusi seadusi. Umbes nagu võrgupüük, põhimõttel - „ähk läheb õnneks”. Seda ajal, mil kogu maailm liigub „rätsepaülikonna” (individuaalne teenindamine) ja meelelahutuslikkuse poole? Massilisel reguleerimisel on ka teine, lausa laastav mõju ühiskonna loomingulisusele, kaob isemõtlemise, otsustamise ja vastutuse harjumus. Kaob evolutsioon. Oodatakse vaid käsku või kellegi otsust ja … selle teise vastutamist. Kuulge, kui Riigikogu võttis vastu ühe nädalaga (tõsi küll koosseisu viimane nädal) poolsada seadust, siis … on meil inimressurssi ja raha liiga laialt käes. Kui me teeme arengukavasid, mille ainukeseks eesmärgiks on Eurorahade jaotamine ja Eurodokumentide kohaldamise tööplaani kribimine, ilma omapoolse „miskita”, siis oleme jätnud midagi väga tähtsat tegemata. Kas elu on läinud liiga heaks, et ise midagi välja mõelda? Teiste raha jagamine ei ole arengutegevus. Kui meil on töö tegemise asemel aega teha regulatsioone, mis uurivad palju ihuliste tunnuste järgi inimesi on käinud koolitustel või puhkusel, siis oleme omadega läinud täiesti … rappa. Järgnevaks käsime esitada aruandeid margikogujate ja mudellennunduse huviliste kohta? Kui me teeme seadusi, mille järgi tapeedi panemiseks peab olema ehitusprojekt või määrame külade järgi ära millised võivad olla ühes või teises külas majade küljemõõdud ja katusekalded, siis on meil ilmselgelt liiga palju ametnikke. Kui me nimetame ümber asja, mis näevad välja nagu auto, käituvad nagu autod ja sõidavad nagu autod … motorolleriks, siis on kuskil tehtud loogikaviga.. Viga tavatähelepanelikkuse ja tavaõiguse suhtes. Selline trikitamine on kaigas loogikakodaratesse. Selliseid regulatsioone saab ette võtta vaid sügavast igavusest või targema töö puudumisest. Puhas asendustegevus. Ja edevus. Me toodame pidevalt juurde uusi regulatsioone justkui pidades oma inimesi poolearulisteks, kes ei oska iseseisvalt mõelda ega käituda. Oskavad, kuid inimesed ei tea 90% ulatuses seadusi, isegi juristid teavad hästi vaid paarikümmend protsenti oma spetsiteedist, me kõik elame üle 90%  oma elust tavaõiguse järgi. Tulemus on see, et selliseid tühiseadusi lihtsalt ei täideta. Ei usu? Lihtne näide. Kui te püüate kaupluse parklas liigelda vastavalt paremakäe reeglile, siis te kaua ei liikle. Teile sõidetakse esimese 45 sek sisse, sest 90% liiklejatest kasutab „otsetee reeglit” või „suurema auto õiguse reeglit”. Kasutatakse loogikat.

Vimm

Ja nüüd tulen kõige tähtsama juurde: kui ei täideta, tuleb sundida. Sund tähendab teadagi lisaametnikke, menetlemist, kohtute koormamist, advokaattunde, kodanike raisatud lisaaega, ja ilmselt ka raha, kuid see ei tooda midagi peale vimma. Vimma

Dr. Riigi vastu, milline paneb jätkuvalt valesid diagnoose. Kõik see on mõttetu kulu. Meie kulu.

Seaduskonveier, juhtimisvigade viigileht

Seadused „töötavad” vaid siis, kui need on kooskõlas ühiskonna ootustega, kui neid mõistetakse. Kui need ei vasta ootustele, siis need unustatakse. Just äsja oli uudis, et Iirimaal on vaikselt tühistatud neljasajaaasta tagune seadus, mis nägi ette iga baski tapmise, kes Iirimaa rannikule astub. Seadus ise sündis peale üht kohalike ja baski meremeeste vahelist verist arveteõiendamist … hülgerasva küsimuses. See seadus ei „töötanud” … õnneks. Kas kujutate ette mis oleks juhtunud, kui keegi oleks pööranud selle seadsepojukese täitmisele? Sunniga, tappa iga Iirimaal olev bask? Järelvalvega, et oleks tapetud? Ja kui ei ole tapetud, kuidas siis nuhelda mittetapjat?  Mnjah, hullusi ikka juhtub, kuid võiksime „veits” targemaks saada. Teha seadusi, mis ei toimi, teha seadusi, mida ei suudeta järele valvata on vaid lõksude seadmine oma kodanikele. Ja muide need, kes selliseid seaduseid teevad võiksid kord mõelda, et nad ise võivad sellise nuhtlusseaduse alla sattuda. Ei või iial tead, millal mõni asjapulk tuleb teilt küsima … ega te juhuslikult bask ei ole? Seega regulatsioone peab olema minimaalselt ja need peavad olema arusaadavad. Täidetavad ka.

AT puulõhkumise näitel

Muidugi tuleb ametnike arvu vähendada, kuid seda ei saa teha kampaaniakorras 800-1000 in. aastas. Tõhusalt kärpida saab vaid tehes õigeid asju, õiges järjekorras:  kõigepealt tuleb vähendada regulatsioone. Vaid kärpides muudame me riigi toimimise tõmblevaks hädatapuks ja sealjuures lõputult venivaks. Vähenev kontrollijate arv ei suuda lihtsalt kõike menetleda või menetletakse seda ebanormaalselt kaua. See omakorda toob kaasa üldise seaduskuulekuse vähenemise. Aeg on lõpetada kurja riigi mängimine ja minna üle tõhusale avalikule teenindusele, kõigest teenindussektoris sisalduvaga. Tõhusust ei saavutata, kui meil on näiteks kaks inimest 10 m2 puid lõhkumas, siis ühte ametikohta ära kaotades ei saa me puid kiiremini lõhutud. Tegelikkuses tuleb neid lõhkuda kaks korda kauem või pole vähem või poole kehvemalt. Muide ei aita ka see, et üks puulõhkuja (ametnik) viiakse üle näiteks kirveteritajaks või higipühkijaks (töötaja, ostetud teenus), kulu tellijale sellest ei vähene, pigem tõuseb. Tõhustamiseks tuleb … asjale uutmoodi läheneda, panna tavategevusse „midagi”, mida teised pole mõistnud teha. Niisama lihtne see ongi. Ametnike arvu mehhaaniline vähendamine ei ole mingi uuenduslik edasiliikumine, vaid samm kõrvale. Seisakusse.

Uuenduslikkus vs. reeglid

Pole midagi uut siin Päikese all. Uuendusvaeguses vaevleb kogu Euroopa. Uuendusvaeguses ja vananemises. Vananemine toob tihti kaasa uuenduspeetuse, sest ollakse harjunud paljude asjadega. Samas vananev elanikkond ilma järelkasvu ja uuendusteta on määratud … allakäigule. Ühte neist kahest halvast tendentsist peame me muutma. Tegelikult arvan ma, et mõlemat on võimalik muuta, kuid ainult siis, kui me tegeleme kõigepealt uuenduslikkusega, mis loob mõnusa noori meelitava keskkonna, siis ülejäänud on juba looduse teha. Taastootes eilset … Ühes meie „seitungis” refereeriti äsja Wall Street Journali arvamust artiklit, mille arvates on Euroopa majandusprobleemide üks tähtsaid allikaid uuenduste vähesus. Ilmnes, et Euroopa uuenduse statistikas näitab, et USA-le jäädakse alla praktiliselt igas valdkonnas ning Euroopa enda riikide vahelised erinevused suurenevad. Osades  riikides on uuendusprotsess lülitanud sisse isegi tagurpidikäigu, sest surve eelarvetele on suur ja ka uuendusele kulutatava raha hulka ollakse sunnitud vähendama. Uuendusvajadus on ju tegelikult tunduvalt laiapõhjalisem, kui vaid tehnoloogiaettevõtete tingimuste paremaks muutmine. Uuendust on vaja kõigis sektorites ja tihtipeale on Euroopa Liidu reeglid ja mitte ainult EL reeglid, vaid ka meie oma „mulgikapsas” see, mis on saanud suurimateks uuenduste takistusteks.

Ehk, kui me alustasime sellest, et poliitturg on samasugune nagu iga teinegi turg, kuid hulka tähtsam turg, sest siin saab vaid paberiga mägesid liigutada, sõnaga protsesse juhtida, siis peab ka see turg, koos aktsiaseltside nõukogudega (parlamentidega) ja tegevjuhtkondadega (valitsustega) olema uuenduslik. Muide asjatundjate võrgustiku loomine, olukorras, mil meil ministeeriumides on üks asjatundja kahe kuni kuue valdkonna peale, on edu saavutamiseks esmatähtis. Spetsiifilisi erialaoskusi on vaja kaasata kõikjalt. See, et meie ministeeriumid, ametid jne on Lõustatahvlil, Twitteris või mõnes muus võrgustikus esindatud on, kus mesimagusa häälekesega öeldakse, et „tule sõbraks”, siis see ei ole asjatundjate võrgustiku loomine, milline suudaks mõistlikku nõu anda ja ideid genereerima. Selline „enese näitamine” on puht asendustegevus ja püüe publikut võrgutada. Uuenduslik puht enese alalhoiuinstinktist ja sümptomitest lähtudes. Seega ega meil midagi targemat üle ei jää, kui „Y teooriat” kasutada. Mäletate veel: luua süsteem, et inimesed saaksid otsida väljakutset ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida ning ideed ja võimed valla päästa. Valla päästa, mitte sundida, valitseda jne.

 

Narratiiv vs. narrus

Uuenduslik väljakutse, lausa narratiiv, oleks modernse riigi loomine. Me peame kohandama riigi enese jaoks mugavaks ja võimetekohaseks. Kui me modernset riiki ei loo, jääb narratiivist järgi vaid narrus. See oleks küll narr lugu.

Targutusi:

„Kõned, mis muutsid maailma” Pegasus 2006

Lk188 C. Herzog Kõne ÜRO Peaassambleel 10.10 1975

„Ma tulin siia, et hukka mõista kahte suurt pahet, mis ähvardavad ühiskonda üldse ja eriti rahvuste ühiskonda. Need kaks pahet on vihkamine ja rumalus.”

 

S. Johnson „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013

Lk 155 „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”

 

 

E. M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998

Lk 48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei mõtle üldse.”

 

Lk 49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea, mis on sinu eesmärk.”

Lk 51 „Alex, sa ei saa tootlikkuse mõistest aru, kuni sa ei tea, mis on eesmärk. Sinnamaani mängid sa ainult mitmesuguseid mänge numbrite ja sõnadega.”

Lk 60 „Nüüd ma lõpuks taipan. Tootmisettevõtte eesmärk on raha teenida.”

Lk 193 „Kui te olete samasugused, nagu on enamik tootmisettevõtteid, siis teil on võimalusi, mis on teie eest varjul, kuna teie mõtlemises leidub vigu.”

 

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 77 „Kuid tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel. See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht, siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast jagajaks ehk killustajaks.

Erinevalt vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik. Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”