Kolm matust (küündiMATUS, mõistMATUS ja teadMATUS) ja üks pulm (koerapulm)

 

Nojah, see lookene on tegelikult oma olemusel  eelnevast seeriast: „Poliitilise looma söötmine”. Mõtlesin, et saan oma järjejutu lõpetatuks lugeda, aga … ei saa. Ei tahaks kirjutada. No mitte kuidagi ei tahaks kirjutada teemal, mida nüüd sonkima hakkan, kuid hinges  midagi nagu pakitseks. Selline kummaline hinge mattev tunne. Kui ausalt ära räägin, võib-olla hakkab eneselgi „veits „ kergem.

Kõigepealt pulmadest

Kuna  pealkirjas on  kirjas, et tuleb juttu ka pulmadest, siis sellest alustamegi. Midagi rõõmsamat, nagu öeldakse. Tasakaalustuseks matustele. Kui pealkirjas niimoodi seisab, siis tuleb sellest ka midagi rääkida. Igatahes õpetas meie austatud emakeele õpetaja Tšehhovi näidendeid kommenteerides, et kui esimeses vaatuses on püss sinale riputatud, siis peab see hiljemalt viimases vaatuses ka pauku tegema. Ärme siis hakka viimast vaatust ootama, vaid … Paugutad ma ei kavatse, kuid poliitpulmad on jätkuvalt  aktiivsed … nagu koertel jooksuajal, igaüks igaühele, igaüks igaühega. Või teisega. Või kolmandaga. No ma saan aru, et selline tuhin on peal valimisteperioodil, natukene särtsu ka järelmängu ka lepete sõlmimisel, kuid … Kuid pidev kosimine on liiast. Hei, annan kõigile spordisõpradele ja muudele mutukatele teada, et jooksuaeg on lõppenud, nüüd tuleb nende järelmitega tegelda. Koerapulm ei kesta ka igavesti,  koerte jooksuaega nii nimetataksegi - koerapulm. Looduses on see edasiviiv jõud, inimühiskonnas millegipärast nimetatakse seda põhimõttelageduseks. Võib-olla oleme inimestena lihtsalt ekslikud, võib-olla on koerad lihtsalt targemad? Elutargad? Ei tea.

Vanad sisud ja noored kestad

Olen nüüd juba umbes kaks tosinat aastat poliitikamaailma kõrval kulgenud ja … sellist „segasumma suvilat” pole küll enne trehvanud. Mõtlete, et ah mingi lorajutt, kuidas ennemuistsel ajal oli taevas sinisem ja rohi rohelisem. Mnjah, tõsi see on et olen üldiselt optimistlik inimene ja meeles on ikka head asjad, … mitte need teised. Loomus on selline. No ja kui ei ole selline aeg, et pole optimismiks erilist põhjust, siis mõtlen asja ilusaks, nagu Vanaema Marie õpetas, või teesklen optimismi. Ikka parem, kui vingus näoga ringi käia. Optimistlik meel hoiab ühtlasi meele nooruslikuna. Aga mitte endas ei tahtnud ma pajatada, vaid maailma asjadest ja meeltest. No võib-olla mitte esimese hooga kogu maailma asjadest, vaid meie enda käpikusuurusest kodusest maast. Seega: Siinkohal olen aga sellisel meelel, et meie Poliitnoored on kuidagi … eee … vanaks jäänud. Või vanainimeselikult käituma hakanud. Vanaks jäänud enne, kui on saanud noored olla. Ajavad täitsa vanainimese juttu. Kurb lugu. Vanade maa. Justkui edasiviivat särtsu oleks vähe ja see vähenegi  kulub omavahelisele pusklemisele. Aga ärgem puselgem enam, ärgem raisakem energiat (energia jäävuse seadust ikka mäletate?), saagem targaks.

Pusklejas targaks

Mul üks näide kohe varnast võtta. Aastate eest rääkis üks mu sõber, et nad olid vennaga kogu aeg tülis, sõimlesid ja pusklesid, nii toas kui õues. Põhjust leidus küllaga ja kui põhjust ei olnud, kraageldi harjumusest. Vana hea Eesti värk. Nojah, ükskord, sõber vaatama, et naabermaja peremees lükkab lund ja jälgib , suu kõveralt muigel, nende  sõnasõda. Sõber, tark mees, arutas omaette, et : „Naaber vaatab, et kaks tobu omavahel sõimlevad, kuid ta ei tea ju, et mina olen tark, vend on ju topski!”. Peale seda sõber enam ei sõimelnud, ei kraagelnud, ei „ussitanud”, tema oli ju tark vend. Nüüd on sõber üks Eesti jõukamaid inimesi. Selline tagasihoidlik, aga tegus. Vaat kui palju oli kasu ühest kõrvalseisja kõver/põlastavast muigest. Poleks seda olnud, sellele järgnenud olukorra analüüs, käitumismustri muutus, poleks ta tänast edu ilmselt maitsnud. Kogu energia oleks läinud vaid viha kiskumisele. Miks ei võiks meie PoliitInimesekesed omati aru saada, et me kõik vaatame nende pusklemist ja sõnasõda pealt sellise naabrimehe kõvera muigega, et … on ikka tobud. Nii, et võiks teha järeldused ja näidata, kes on tark, kes mitte nii tark. Ja muide, kui keegi arvab, et vanus annab tarkust, siis nii see päris ei ole, kõige targemad oleme ca 3 aastaselt kui oskame ise süüa, rääkida ja potil käia. Nullist kolmeni on meiega toimunud tormiline areng, mida ei juhtu enam kunagi, peale seda … hakkame koguma vaid kavalust.

Objektiivne õhuakna tõmbetuul

Eks see noorte kiirel hingelise vananemise sündroomil ole ka mingite objektiivsete asjaolude raamistus. 90-te alguses ilmusid areenile uued, „metsast tulnud”, tundmatud paari-kolmekümneaastased energilised tegijad, kes lülitasid endisest hierarhiaootuslikest süsteemidest välja terve rea nelja-viiekümneseid tegelasi. Neile kes ei suutnud uue aja ja regulatsiooniga kaasa minna oli ootuste üleminek tippujõudmiseks asendumine vaikseks vegeteerimiseks kiire vananemise ja sügava negativismi generaatoriks.  Tegelikult ei sõltunud inimeste liikumine edasi tagasi või kõrvale muidugi mitte niivõrd nende vanusest, vaid nende meelelaadist. Just, just – meelelaadist. Küsimus oli pigem selles, kas suudeti süsteemselt mõelda ja muuta ennast vastavalt ajale. Oli terve rida viiekümne-kuuekümneaastaseid, kes noorusliku entusiasmiga tormasid uude turumaailma, kus loodi ka edukaid impeeriumeid. Te ei tea neid? Ehhee, ega asjata ei anna vanadus  juurde kavalust. Milleks muuta ennast haavatavaks, milleks uhkustada asjadega millest  sa ise tead, et oled nii kõva, et …  Sellest tõsisele tegijale ka piisab. Nii, see ongi, et ajalehtedest nendest inimestest ei loe ja üldsus neid ei tunnegi. Seega vana või noor, edev või tagasihoidlik, kõik see edu johtus vaid maailma mõistmisest ja nooruslikust meelelaadist. Väike näide elust enesest. Mul oli Soomes hea sõber, kellel oli Helsingi külje all kaks edukat modernset kuid põlist suurtalu, kus oli õige paljude kombainide,  traktorite ja muude vidinatega, mille igaühe maksumus oli paari „Mersu” jagu. Ise ta sõitis Helsingisse tööle (oli  ülesoomelise maineks nõuandekeskuse juhataja, paari panga nõukogu liige ja mitmete rahvusvaheliste projektide peasekretär jne. ) … igivana Fiestaga. Kui see „lõplikult ära kulus”, siis asendas selle kohaliku koolidirektori ärapeetud Swivtiga. Ta arvas, et talle pole rohkemat vaja. Tegemist ju puht tarbeesemega. Ma arvan, et ta oli just sedasorti mees, kes ei vajanud „upitamist” igasugu iluasjadega, vaid ta teadis, mis ta ise väärt on ja kuidas tal mugav elada on. Ah jaa, vaatamata oma suurele töökoormusele ei pidanud ta paljuks nädalavahetusel teha oma metsast puid ja müüa neid naabruses olevasse tanklasse küttepuudeks. Vaat selline isetu inimene, kes oskas kaasa minna kõige uuega. Selline Inimesekene, kes võiks paljudele eeskujuks olla.

Lendurässad

Lugesin kunagi lendurässadest, kes neljakümnendatel jäid truuks oma propellerlennukitele ega õppinud ära reaktiivlinnukestega piloteerimist. No ütleme, et osa neist võitlesid reaktiivide vastu nagu põlvkond varem olid ratsaväelased võidelnud „tankiistide” vastu ja … taevas sulgus nende ees. Igaveseks. Noored kogenematud lennukooli aspirandid õppisid muidugi lendama reaktiividel ja neile avanesid uued horisondid. Niimoodi ka majanduskeskkonna ja poliitsüsteemi muutustega, kes uut liini ära ei taba, selle ees sulgub ka kõrgustesse tõus. Kuid muidugi on igal medalil ka teine pool. Meie juhtumis on teine pool selles, et noored üheksakümnendate piloodid (pangajuhid, ministrid, juhatuste esimehed jne) said lennukõlblikeks sellises eas, mil neil on „kasulikku lennujaksu” veel ca 40-ks aastaks. Ja nad ei väsi juhtimast ei täna ega ka kahekümne aasta pärast. Kogemused teevad neid vaid kui mitte targemaks, siis nagu eelpool tõdesime kavalamaks kindlasti. Oskusi on rohkem, kuid jah, … lusti on vähem. Ilmselt annab tunda lahinguväsimus ja teatud optimistliku meele erosioon. Samas on selline „ebaloomulik” pikaealisus piloteerimises on rikutud teatud järelkasvu loomulik konveieri. See tähendab, et nende endiste uus-ässade varjus ei sünni mitte väga tihti uus-uus-ässasid. Turg, ässade turg, on lihtsalt täis. Õigemini turg ei ole täis, vaid konkurents on läinud väga tihedaks ja … jälle on saabunud unistuste purunemise aeg. Ebareaalsete unistuste purunemise aeg.

Unistuste purunemise  aeg

Vaadake unistuste purunemine on vähemalt kahesuunaline. Üks neist on selline, et inimene korjab oma ebareaalsete unistuste killud kokku ja teeb endale realistliku unistuse.  Teine tee on inimeste kapseldumine, käegalöömine … lootusetus. Süüdlase otsimine. Ise olen nõus Jaak Jõerüüdiga, kes kirjutas PM-s: „Kõigele käega löömise põhjuseid on jalaga segada. Ometi olen ma veendunud, et ma pole ainuke, keda jälitab endiselt tugev tunne, et kui oled kusagil sündinud, siis on sellel sügavam mõte, kui esialgu paistab. Sest teist Eestit pole meile antud. See, mis on, on oma teha.”. Just, just - pole antud ja ei antagi. Meile anti unikaalne võimalus võita endale riik … kahel korral, nüüd ei saa käega lüüa, nüüd tuleb käega löömine asendad lootusega, saavutatavate unistustega.

Kuid ikkagi purunemisest. Lennuässadel juhtub ikka ka purunemisi. Põhjuseid võib olla mitmeid, pilootide väsimusest konkurentsitihedas valdkonnas kuni tehnilise praagini. Üha uued ja uued piloodid hingavad oma kirglikku hingeõhku tänastele pilootidele kuklasse. Sellest ka närvilisus. Ilmselgelt tahaksid järgmised uued piloodid ka ässadeks saada, kuid pole võimalik. Mäletate, eelmised ässad on ikka veel juhtkangide juures ja ilmselt on seda veel paarkümmend aastat. Seda ei saa pahaks panna, kuid uued piloodid on ju kasvatatud teadmises, isegi nõudmises, peaaegu et ühiskondlikkus tellimuses, et kõik peavad kahekümneselt saama, kas panga presidendiks või peaministriks. Nonses, elus niimoodi ei juhtu. No ei saa, kohta pole. Jääbki üle kas leppida tavaarengu raske teega, oma äri püsti panna ja tõusta oma isikliku lennukiga kõrgustesse  või olla pettunud keset oma purunenud ebareaalsete unistuste lennuangaari. Nojah, unistused olid muidugi ebareaalsed. Ebareaalsed seepärast, et see, mis toimus 90-te murrangulistel ajal oli vaid hetkeline õhuakna avamine  värsketele tuultele. Harilik maailm liigub hoopis teises rütmis, ikka õpipoiss, sell, meister, mentor konveieril. Aeglaselt kuid kindlalt. Kui seda loogikat ei mõisteta, siis ollaksegi pettunud ja tekkib meeletu kihk minna ära, minna välismaale, muidugi mitte peaministriks, kuid välismaa - Londoni pizzarestoran, Pori müürikellur või Dublini kalkunikitkumine - tundub kuidagi väärikam, kui kodune õpetajaamet. Nojah, eks kõik peavad tegema valikuid, kuid kahju on, kui kaotame oma noori piloote seepärast et oleme kehutanud neid taga ajama valesid unistusi. Vaid uued, saavutatavad unistused hoiavad noorpiloodid koduväljadel, selliseid  unistusi peamegi siinsamas looma, mitte ikka uuesti ja uuesti pakkuma mingit abi ja toetust, millega niikuinii lendu ei tõuse. Sõimame neid „vaesteks” või „vaesekesteks”, kärpides juba sellesama nimetamisega nende tiibu. Tahet, ka . Kes see püüab õhku tõusta, kui keegi kogu aeg soigub kõrval „OH sa vaeseke, tupsununnuks, ära pinguta, me  anname sulle … mudellennuki. Või kargud.” Abiks seegi. „Me ju hoolime Sinust, me aitame!”. Aga ei ühti, see ei ole abi, see ei ole sõbrakäsi, see on libe minnalaskmise tee. Tulemus: Abi küll saavad, kuid pettunud on ikka. Arengut ei toimu, tiivad pehkivad. Niiviisi on lood pärismaailmas. Mitte seda ei taha meie piloodid, et neid vaesteks arvatakse, mitte tagastusraha ei taha meie piloodid, vaid õhkutõusmisvõimalust!!! Andke neile õhku, andke võimalust! Kui me laseme nad lendama, toovad nad meile, maad ja ilmad kokku. Vaat niimoodi, unistusi tuleb luua, nende poole püüelda, mitte neid purustada. Me ei taha ju, et neis saaksid veel enne lendutõusu ärapeetud inimesed?

Ärapeetud inimesed

Vaadake, ka edukusel, nagu taevalgi, on piirid. Mõni ei kannata kaua kõrgustes viibida, mõni ei kannata välja kiiret tõusu, mõni õhuaukude uperpallitamist. No kas ei pea füüsis vast või pole vaim valmis, siis tuleb leida turvaline maandumisviis ja koht. Teate ju, et on  inimesi, kes on olnud edukad meelelahutuses, äris, spordis, meedias (massimeedikuid), kes on … Ma ei teagi, mis nendega juhtunud on, kas osa neist on väsinud või on neile lihtsalt võimete piir ette tulnud. Võib-olla on see tüdimus oma senisest tööst ja nad mõtlevad, et ma olen ju „pann” edukas ma kõlban ka … poliitikasse. Heureka: Poliitika, kui turvaline varulennuväli. Tegelikult on nad vaid „veits” väsinud, ärapeetud inimesed. Kuid, ärapeetud või mitte, nagu öeldakse: mõeldud, tehtud. Aga, …  See ei ole niisama lihtne, et olin massimeedik ja homme hopsti, teen ajuoperatsioone. Prrr. Nii ka poliitikasse minekuga, see ei ole mitte mingi laiatarbekaup, igaühe kodukäsitööharrastus, kuuritagune oma lõbuks nokitsemine, see on omaette valdkonnaspetsiifiline eriala, mis vajab ka spetsiifilisi teadmisi ja oskusi. Täpselt samuti nagu ajukirurgia. Paradoksaalsel moel kitsas eriala, mis vajab laia teadmiste pagasit ja … valdkonnaspetsiifika asjatundjatest nõuandjate võrgustikku. Muidugi siis, kui tahad olla edukas  poliitik. Ilma kõige eelnevata oled vaid täitematerjal parteiehitises.

Ettevaatust: Vana kest, uus sisu.

Nende eilsete edukatega, kes täna on algajad poliiterialal, on see jama lugu, et me ei adu nende sisuvahetust. Nad ise ka ei adu seda, et nende senine sisu on kaduma läinud, välja voolanud, kangete poliitiliste maomahlade poolt lahustatud ja väljastamiskulgla kaudu eemaldatud.  Kuidas siis niimoodi? Lihtne, nad on uuel tundmatul turul, poliitturul. Nad püüavad uues olukorras, ilmselt iseendale aru andmata, esiteks sulanduda seltskonda , teiseks oma endist edukust säilitada samas ebakompetentsust varjata sellega et kopeerivad teisi juba kogenud poliittegelasi. Täpselt samuti nagu nad seni on äris teinud, kui sisened uuele turule püüad ikka „šnitti” võtta kogenutelt. Aga vaadake, meie, valijad-valitsejad, oma kiirete asjatoimetuste virr-varris ei adu seda sisu muutust alati ja kohe. Meil ei ole aega süveneda sellesse … ja võib juhtuda, et võtamegi puhta kulla pähe nende juttu. Võtame näiteks ühe hüpoteetilise massimeedik-raadiohääle, kes igal hingamispäeval on sarjanud PoliitInimesekeste  rumalust, raiskamist ja valskust? Ja siis, upsti, sai ta Seadusandvasse kogusse pea-aeguliikmeks ehk asendusliikmeks. Ilmselt oli see „napikas” muidugi meeldiv päästerõnga kogemus. Kõik oleks ju korras olnud, napikaid on ennegi ette tulnud. Aga võta näpust, juba järgmine päev oli ta selle eelmisel päeval sarjatud kogu liige ja oli … hoopis teine mees. Mitte ainult teine mees, vaid ka hoopis uue jutuga mees. Lausa uue sisuga mees. Nüüd oskab see uus mees ära põhjendada kõik majanduslikud totrused ja poliitilised ülenurgalaskmised, sama soravalt nagu enne ta neid häbiposti naelutas. Pealegi seadusandjaks olevat ta pürginud vaid seepärast, et tahtis vaeste olukorda parandada. Oh, seda lihtsameelsust, oh seda jagamisrõõmu, oh seda ühise ( mitte enese) raha jagamise rõõmu. Ei tea kas tegemist on mingi tärkava uussotside pidukonna algseemnega postisamaalise pidukonna rüppes või isikliku traagilise valikueksitusega? Ei tea.  Mnjah, siin on mul talle uudis, raha ümberjagamine ei ole majanduse arendamine ega vaesuse vähendamine, see on vaid vaesuse laialilaotamine. No igatahes on neid arvamuseavaldusi piinlik kuulata. Klassik on selle kohta öelnud: „Demokraadid nõudsid ka „varade, sissetulekute ning võimu õiglasemat jaotamist” – see oli eufemism töötavate ja midagi tootvate inimeste sissetulekute konfiskeerimiseks ja seda mittetegevatele inimestele ümberjaotamise kohta.”. Võiks ju õppida nendelt, kellel on kogemusi.

 Kui üleminek on pikemaajaline, siis on sisumuutus võrreldes kestaga hulka raskem tuvastada. Siinkohal tuleb silme ette üks endine analüütik. Just selles mõttes, et endine. Me mäletame teda, kui päris nutikat arvamuse avaldajat, kuid … ta ei ole enam analüütik. Ta on nüüd PoliitInimesekene ja PoliitInimesekesel on hoopis teised jutud – poliitjutud, mitte analüüsid. Aga paneme selle jutu siinkohal ootele ja vaatame üht teist küsimust, et siis tagasi tulla endise analüütiku juhtumi juurde. Niisiis …

Sinu hüüdja hääl (poliit)kõrbes

Lugesin lehest majutusettevõtjate jt asjaosaliste pöördumist seadusandjate poole. Südantlõhestavat, südamele koputavat, südamest tuleval appikarjet.

„Erinevad ettevõtlusorganisatsioonid on viimase kahe kuu jooksul korraldanud üle kolmekümne kohtumise Riigikogu fraktsioonides, komisjonides ja üle Eesti maakondades, saartest setuni. Need kohtumised on kinnitanud väga selgelt ühtetänases Riigikogu koosseisus ei ole 51 saadikut, kes leiaks, et „kobarseaduse“ vastuvõtmine oleks tark tegu. Enamik Riigikogu liikmetest on eraviisiliselt sellele ühemõtteliselt vastu ja ainult parteide diktaat sunnib Riigikogu liikmeid minema vastuollu valijale antud lubaduse ning isikliku veendumusega.”

No neid hüüdja hääli kõrbes on ennegi olnud, kuid seekordne oli hästi ja mõistetavalt koostatud, polnud mingi kantseliit ega ähvardus, isegi mitte virisemist. Lihtne ja puhas … aga ikkagi hüüdja hääl poliitkõrbes. Kuid see reljeefsus pani mind mõtlema, kas erakonnad on Inimeste jaoks või on inimesed erakondade jaoks. Täpselt samamoodi, kas riik on inimeste jaoks või on riik mingi „võõras onkel”, kes kasutab vaid inimesi omadel eesmärkidel. Kas meie ühiskond koosneb siis vaid poliittehnoloogides, ärapeetutest ja ärakasutatutest. (Just siin on kohane meenutada JJ arvamust ükskõiksusest).  Mnjah, vastust teame me kõik, kuid elus … elus juhtub ikka igasuguseid asju. Hekseltabelitena ( sõnast hekseldama)  primitiivarvestuses esitatud tulud-kulud ei ole analüüs. Isegi teiste näited ei ole analüüs. See võib olla vaid olukorra illustreering. Majanduses edu saavutamiseks tuleb kuulata keskkonda, majanduskeskkonda, kõrv vastu maad nagu vanad kütid. Vaid siis on võimalik saaki/kasumit/maksusid saada. Kes arvavad, et rüsivad täie hooga metsa, lärmates ja räusates, saavad küll vermeid ja muhke, kuid saaki … ei saa. Niisama lihtne see ongi. Ja veelkord nagu küsivad pöördumise esitanud, kas erakond on indiviidide kogum või … tahtetute , valijale kasutute, käsutäitjate kogum? Ja veel üks tähelepanek, kui meid on siin maal veel umbes 1,3 milj, siis seda maad saab juhtida ca 750 toetajaga. Just niipalju hääli sai valitsuskoalitsiooni juhtivpidukonna (12764 liiget) esimees viimastel esimehe valimistel. Nii, et ütleme mandaat ei ole just väga muljetavaldav. Ütleme niimoodi, et on mille kallal tööd teha ja mida/keda kuulata.

Tagasi kestade ja sisude juurde

No nii ja nüüd tuleme tagasi endise analüütiku jutukese juurde, kes tulihingeliselt kaitseb aktsiiside tõusu. No põhimõtteliselt, nii üldfilosoofiliselt, õhutühjas, staatilises mudelis, on tal õigus - makse tuleb tõsta siis kui on head ajad, mis võimaldavad makse tõsta ja kehvematel aegadel … Nojah, meil on kombeks ka kehvematel aegadel makse tõsta. Rahvas ju mõistlik, saab aru, kui on vaja tõsta. Kuid vaadake rahvas saab ka seda aru, kui ei ole vajalik tõsta. Tulla lollitama rahvast majandusõpiku põhitõdedega on … publikumi alahindamine. No ma ei tea, kuidas saab üks analüütik väita, et näe enne olid kõrgemad kütusehinnad, nüüd on madalamad (justkui see oleks Pilvepiiri teene?), me lihtsalt võtame maksudega selle ära, mis tootehinna langusest tekkis. Justkui ülejääk, noh! Aga selles jutus, mitte analüüsis, on kolm põhimõttelist viga. Esiteks, kannatas kogu majandusüldsus pideva ja lõputuna tunduva kütusehinna ära. Just kannatas ära, sest saadi aru, miks kütusehind tõuseb. Sel raskel ajal ei tulnud dr Riik ettevõtjatele appi, et kütuseaktsiisi alandada, ettevõtluskeskkonda toetada, dr Riigil ei tulnud sellist asja pähegi. Vastupidi dr Riik nautis protsentidest tulenevat aktsiiside lõputut tõusu. Teiseks ei ole meil saabunud mingid „majanduslikult head ajad”, mis võimaldavad makse tõsta, ettevõtjad on tihedas konkurentsis, koomajärgses seisus, sapsude värisedes, higistanud välja viimase rasvamolekuli ehk varud, et ellu jääda. Kolmandaks, olid paljud veoettevõtjad pideva kütusehinna tõusuga ja vähempakkumiste hangetega mänginud enese tugevalt allapoole „vaterlaini”. Neid ähvardas reaalne uppumisoht. Nende jaoks on kütusese hinna  iga sent, selle langus või tõus, eksistentsiaalne küsimus. Ja-ah, kui selliseid elementaarseid asju analüüsides arvesse ei võeta, siis need ei ole analüüsid. Need on poliitloosungid poliitloomadelt teistele poliitloomadele. Seega ettevaatust, kui kuulete midagi „endiste” suust, siis teadke, on toimunud mitte kestavahetus vaid sisuvahetus. Kest on petlik, ütleksin. Eksitav. Sügavalt eksitav. Suurushullustuse uus laine ehk järgmine matus

Unistus massiparteist

Tundub, et parteiloomad tunduvad hulka tähtsamate tegemistega, kui meie igapäevased mured. Pidukonnaülemad nimelt tunnevad vastupandamatut kihku  luua … massiparteisid. Kui nüüd keegi mäletab, siis pole see esimene kord. Esimest korda kuulsin seda juttu, kui Vabariiklased areenile astus. Ise polnud veel erakondki, kuid kihutuskoosolekul räägiti juba 100 tuh liikmega massipartei loomisest. Tundus kuidagi … eee … üleelusuurune mõttepojakene, meie tagasihoidlike inimressursside juures. No jah, mis sellest pidukonnast sai on teada, sai peaaegu mittemidagi. Viimased valimised olid vaid üks hädaorg ja munadega  vahel tantsimine. Lõpuks mindi viimases meeleheites lausa sotsialistlikule, uussotsialistlikule, platvormile ja … põruti täiega. Nii juhtub ikka kui ei kuulata kõrv vast maad. Nüüdne pealik saab vähemalt aru, päästavad vaid muudatused ja kõva töö võivad selle pidukonna . Õige see on, eks aeg annab arutust. Samas ega väga suurt tulemust ei oska ka oodata, kui neil on vaid „oma lugu” jutustada ja edasi viia. Nimelt on nende uus lugu selles, et neil on lugu rääkida. Ootan huviga.  Viimane lugu oli küll imelik, rohkem selline sotsialistlik ümberjagamise „värk”. Lõputu „vaeste” jutt. Ja selle najal raha jagamine on … eee … Ei tahagi öelda, mis see on, kuid näeb välja kui (küündi)matus.  Raha tuleb panna reformidesse, rahvas tuleb selleks programmeerida, mitte programmeerida teda abisid vastu võtma, vaid siis on võimalik muuta keskkonda: raha õigete asjade tegemiseks ja lootuse andmine. Kui uussotsid arvavad, et „vaestele” raha tagastus paneb pidurid väljarändele ja vanasotsid arvavad et inimesed rändavad välja seepärast et üür on kõrge, siis … Oeh, puhas (tead)matus maailma liigutavatest jõududest ja perspektiivplaneerimisest. Sama lihtne mõttemall nagu Vaheriigi sotsialismiehitajatel: milleks meile lehmad, piima saame ju poest.

Pea kaotanud hobusest.

Siiski muutumine on raske. Põhiküsimus on, kuhu muutuda? Hakata lihtsalt heaks? Tore mõte! Aga kellele? Mnjah, nagu vana muinasjutt, lähed paremale, kaotad hobuse, lähed vasakule kaotad elu. Mida valida? Nihkud ühele poole ja seguned rahvuslastega, lähed teisele ja oled täissots valmis. Raske on oma lugu leida, ilma, et peaks teiste laulujoru kaasa leelotama. Aga proovima peab. Võiks ju õppida meistritelt.

 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitust kui ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”

  „ … minu jaoks tundus kõige suurem probleem hoopis selles, et Ameerika oli kaotanud usu iseendasse. … Meile räägiti, et me peaksime oma ootusi allapoole kruvima; Ameerika ei saa enam kunagi nii jõukaks kui varem ja seda ei oota enam helge tulevik. Ainult, et mina ei olnud sellega nõus. … Meil tuli taas leida oma unistused, eneseuhkus ja uhkus kodumaa üle, see optimism ja usk paremasse tulevikku, mille poolest ameeriklased olid alati teistest maailma riikidest eristunud.”

 „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.”

 Koduperenaine majanduslangusest: „Mulle tundub, et nüüd on käes aeg oma elevandiluust tornist alla ronida ning väärikalt ja iseseisvalt elada. Elada vastavalt oma võimalustele. On aeg hakata küsima: „Palju see maksab?”, mitte „Palju ma kuus pean tagasi maksma?” (Tänapäev 2012)

 „Nagu ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.”

Vaat kui erakond suudaks ülalnimetatud põhimõtetel oma loo kokku panna, siis oleks tal tõesti lootust. Muide hobusest ja peast niipalju, et see, kes valib tee, millel tuleb ohverdada oma truu lahingratsu, kaotab ka pea. Seda näitab ilmekalt ka kõrvalolev pilt pea ja sihi kaotanud erakonnast. Ehhee, vaid julge sööst ja äge võitlus võib praegu veel printsi päästa.

„Genseki” unenägu, massipartei vol2 ja vol3

Mäletate seda laulu, et „algab jälle kõik, algab uuesti … „ Sama ka massiparteide loojate unelmatega.  Eelkirjeldatud polnud teps mitte ainus katse  massiparteid luua, ka Muutustepidukond on mitmel korral püüdnud ennast (a)steroide täis pumbata. Mäletate vast veel DASA/PASA-del oomise ideed ? Häbitu ühiseraha lunimise skeem demokraatia arendamise sildi all. Üks variandike pidukondadele järelkasvu toota. Ei läinud napilt läbi, kuigi asjaosalistel juba sülg suunurgast tilkus ja neelud käisid uue rahalaari ja liikmepuntide järgi. Siis käis järgmisena mingi vabaliikmete kampaania, mis … ei lõppenud ka eriti võidukalt. Nüüd … No see oli ikka täiesti superüllatus kui pidukonna „ gensek” avaldas arvamust, et jätame liikmemaksud hoopi ära, siis saame ca 50 tuh liikmeliseks. Et meie partei saab olema nagu arvamusfestival, pidev, jätkuv ja alaline arvamusfestival.  No tule seesamune, sealtsamusest appi, mis sest arvamusfestivalist luua, kui nagunii ei kuulata inimeste arvamusi. Isegi teadjainimeste arvamust ei kuulata. Kogu see filosoofia näitab, et pidukonna juhtfiguurid ei adu üldse publikumi meeleolusid. Mitte ainult ei adu neid vaid teevad nendele risti vastupidiseid otsuseid. Kogu valimiste kampaania jooksul oli ju juttu sellest, et pidukonnad peaksid elama (rohkem) oma liikmemaksudest ja mitte meie ühisest rahast ja nüüd nagu näkku sülitamine … Täielik matus, mõist(matus).

Eridemokraatia?

Arvamusfestivalist veel niipalju, et Muudatustepidukonnas ei ole kohta mitte mingitele muudele arvamustele kui vaid eridemokraatlikele arvamustele. Te ei tea, mis on eridemokraatia? Eridemokraatia on selline demokraatia vorm, kus on alati kaks arvamust: pealiku arvamus ja valearvamus. Ei usu? No näide elust enesest. Möödunud nädalal, avaldas üks meie tuntud „seitung” uurimistulemused „millestki”, millest ilmnes, et meie koht tabelis on langenud. Isegi Läti ja Leedu olid meist mõõda läinud. Piinlik lugu. Peaks vaatama peeglisse ja arutama, mida me mitte nii hästi pole teinud ja mida teised on paremini teinud, et oma teekond korrigeerida. Aga ei arvanud ära! Nojah, meie Pilvepiril ei ole peeglikest, on vaid nututelefon, mis kogu aeg kordab salvestatud teksti, et: „Me oleme kõige iluseamad ilmapääl! Me oleme … ”. Nii, et ei mingit analüüsi, ei mingit alandlikku rahvateenri käitumist, ei mingit selgitamist, vaid ajakirjanikud taoti ninaaukudeni maa sisse, et mis nad korjavad kogu aeg ülesse vaid negatiivseid uudiseid ja tahavad pisendada meie saavutusi. Oeh! Selge see, et ajakirjandus on äri, samamoodi nagu poliitikagi, ja vahel on sõnumid müügiedu saavutamiseks ka üledramatiseeritud või noh ütleme … tuunitud, võimendatud. Kuid anda ajakirjandusele suuniseid millised uuringud on õiged ja millised on valed on ühe teise riigikorralduse moodi.  Pilvepiir ei tohiks ei millalgi unustada, et ajakirjanduse puhul on tegemist neljanda võimuga ja selle võimu maasse tagumine nagu lehmaoheliku vaia, …  pole sünnis. See ei vasta demokraatliku elukorralduse mängureeglitele. Vilav pilk, mossis nägu ja viril hääletoon ei sobi Pilvepiirile. Mis mind aga sügavalt hämmastas oli see, et sõnavabaduse „lõukoer” isegi ei niutsatanud selle ajakirjanduse paika panemise peale, rääkimata sellest, et oleks eksinu ribadeks kiskunud. Ei tea, kas „vabaduse valvurid” ei arva enam Pilvepiirist midagi ? On ta maha kandnud? Ei tea, kuid kuidagi imelik järelmaik on asjal. Imelik lõpetamatuse järelmaik. Lõpetamatuse järelmaik seepärast, et tasakaal maailmas lähtub mõjudest ja vastumõjudest.   Milliseid „suuniseid” „õigete” uuringute leidmiseks võib järgmisel korral oodata? Vastumõju ju polnud, nii et mõjud liiguvad edasi. Harilikult kiirenevas tempos. Tähelepanu, massimeedikud, see suuniste andmine muutub harjumuseks. Halvaks harjumuseks. Eridemokraatiaks. Kuid mis siis ikka, tundub, et pidukond on enese veatsooni mänginud ja … naudib seda. Seni veel. Veatsoon lõppeb teadagi millega.

Alma lehma sündroom

Massiparteid meil tulemas ei ole, kui just riigikord ei muutu. Me rohkem ikka sellised tamsaarelikud kõrtsmiku moodi inimesed, kes vaatavad, mõtlevad ja siis urisevad kõrtsikakluse ja keelatud võtete peale „Litsid mehed need Vargamäe mehed!”. Me pole käegalööjad, me pole ükskõiksed, oleme vaatlejarahvas. Umbes nagu soomlased, kui hommikul tuleb võõras metsas vastu ja ütleb „Tere hommikust, külamees!”, siis õhtul teda kohates ühmatakse vastu „Õhtust!”. Mõtlete, et igavene pikatoimeline mats selline? Ei arvanud ära. Õige mees mõtleb, kellega ta räägib, kuidas ta räägib või kellele terekätt annab. Nii oligi meie näitel. Mõtles külamees terve päeva, kas tasub tervitus vastu võtta või mitte. Õhtuks otsustas, et tasub. Vaat niiviisi. Tundub, et oleme samast tõust ja massiparteilasi meist ei saa. Ei huvita. Mis huvitab inimesi? Poliitika? Vahel tõesti. Vahel huvitab rahvast see, miks Alma piima lehm on kolme jalaga. Ehhee, just selline lugejaküsimus oli ühes meie „seitungis” täie tõsidusega ära trükitud. Muide mitte ainult trükitud vaid ka vastus antud. Huvitav, huvitav.

Ükskõiksus, käegalöömine, väsimus on tõsised ohu märgid, need võivad lõppeda fataalset. Sama fataalselt kui mõttekene, et puhkame korraks kärekülmal talveööl lumehanges. Vaid korraks!.  Oh, kui mõnus. Veel viiv. Veel … Lõppjaam. See korraks, mõnus ja viiv on igavesti. Nagu lähiminevik on näidanud on väsimus ja tüdimus omavahelistest kraaklemistest suigutanud unele demokraatia nii Paatlaste maal, kui Pustarahva. Juhtunud on nagu meie mõnede seadusandjatega, kest on endine, justkui oleksid demokraatlikud protseduurid, kuid sisu on muutunud … rituaaltantsuks. Peaaegu oleks see ka  Türgis juhtunud, kõik oli ju planeeritud, kuid … ei läinud läbi … seekord. Lihtsalt publikum leidis eneses jõudu ülesse ärgata sekund enne lõpplahendust. Tubli saavutus ja äratuskell kõigile.

Mul on vaid üks küsimus, kui me oleme nii terased, et märkame Alma piima pakendil seda, et kunstnik on stiliseerinud lehma kolmejalgseks, siis miks me ei märka poliitloomade individuaalset tarkust ja karjana möirgavat tobetsemist? Mh-ah, nagu tavatses küsida Paunvere apteeker?

Oeh, millega lõpetada? Vast sellega, et sooviks väheneks küündiMATUS, mõistMATUS ja teadMATUS ja põhiline, pulmasid tahaks rohkem … pärispulmasid.

 

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk 130 „Need, kes külvavad õelust, kättemaksuhimu ja ebaõiglust, lõikavad neidsamu omadusi. Me tavatseme muutuda sellisteks, keda me alandada üritame”

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 8 „Mulle torkas äkki pähe, et ta oli käitunud päris normaalse inimese kombel. Ja ministri kohta oli see absoluutselt ebanormaalne … Nojah, see, kes tahab leida loogilist seletust ministri kõikide veidratele avaldustele, see ei jõua päeva jooksul muud teha …”

 „On küll hea, kui Rootsi poliitikul on nägemused. Ja suurepärane, kui tal on selgelt seatud sihid. Ja lausa võrratu, kui tal on energiat, entusiasmi ja hea kuulsus. Aga see, mida ta tõeliselt vajab, on raudne kõht. Kõht, mis talub piiramatut arvu kohvitasse ja peaaegu piiramatut kogust saiu ja kooke.”

Lk 39 Minister ja PM paadis lõõgastumas „”ja ma mõtlesin banaalse aga sama hästi ka targa mõtte, et kui palju rahulikum oleks maailm, kui rohkem poliitikuid niiviisi lamaksid ja õõtsuksid”

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „

T. Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk50 „Parimad ideed sünnivad võimalikult mitmekesise  koosseisuga rühmas, kus tekib rohkem erinevaid ideid ja ühtlasi välditakse ka enamuse pealesurutud üksmeelt”

Lk 51 „Johnson arutas asju ainult oma poliitiliste nõuandjatega. Selle põhjal sündinud poliitilised otsused tõid vaid lühiajalist edu ning sõjalised otsused olid ebaõnnestunud. Ideaalne hierarhia maksis kätte, meeskond tiris üksmeelselt vales suunda ning käsuliin tõkestas elutähtsa informatsiooni jõudmist tippu”

Lk 60 „Raamatus ilmneb, kuidas tugev meeskond, mis sarnaneb pigem perekonnaga, võtab peagi omaks meeskonnavaimu, mis kaitseb rühma välismõjude eest, tugevdab vastastikku liikmete hoiakuid ja sunnib üksteist takka kiitma.” „ … John F. Kennedy kujutas endale ette, et arvestab paljude erinevate seisukohtade ja kriitiliste märkustega. Samal ajal veensid tema nõuandjad ise seda teadvustamata üksteist oma eksimatuses.”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

Lk68 „Ricelieu „Inimene on surematu, tema päästmine on tulevikuküsimus, „ ütles ta kord. „Riigile pole surematust antud, kui teda nüüd ei päästete, ei päästeta teda kunagi.”

Lk 73 „”Riigiasjade ajamisel võib tõdede, „ kirjutas Richelieu oma Poliitilises Testamendis, „et sellel, kelle käes on võim, on sageli õigus, ja see, kes on nõrk, suudab maailmas valitsevale avalikule arvamusele ainult suurima vaevaga selgeks teha, et ta pole eksiteel.”