Järjejutt: Meie Paristajapojad "Õhtuks koju!"

Kolm Kreutzwaldi

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.” (Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953„Paristaja-poeg”)

Seekordset järjejuttu ärgitas mind kirja panema mitmed mind häirivad uudised. Uudised ise on positiivsed, sellised koostegemise üllad üritused. Just selline ühistegevus annab usku, et on võimalik asju ka mõistlikult ajada. Kuid kui viimase kuu aja jooksul kuuled et ühistegevuse käigus on Sinilillekampaanias kokku kogutud raha vigastatud sõjameeste kõnnirobotite, Pardirallil laste palatitele jälgimismonitoride jaoks, ühisfondid korjavad raha väga haigete inimeste jaoks, kelle jaoks Dr Riigil raha ei jätku (on nad „maha kirjutanud”)  ning sama hingetõmbega uneletakse luksusrongide ostuks kasutada (30++++ milj EUR) sedasama raha mida ei jätku ei kõnniroboti, jälgimismonitoride, kallite ravimite ja muu elutähtsa jaoks, siis hoomad, et Dr Riigi hierarhiapuu kasvab valet pidi. Täitsa valet pidi. Selle asemel, et investeerida inimestesse, investeerime ikka rauda ja betooni. Vanaaegselt. Nagu Paristajapojad.

Kaks rahvuseepost?

Igal rahval on oma kangelased, lood nendest kangelastest ja nende tegudest. Eepos on pikk jutustav teos, mida nimetatakse sageli ka rahvaeeposeks või kangelaseeposeks. No selge see, et meie Eepos on „Kalevipoeg”, kuid huvitavaid rahvalugusid ja muistendeid on teisigi. Kunagi viskas mu kolleeg mokaotsast, et meie rahvuseeposeks sobiks hästi Kilplased”. Mõttepaus. Tundus kuidagi veider mõttepojukene. Veider või mitteveider, kuid otsustasin uuesti selle jutu üle vaadata. Ehhee, esimene äratundmine oli see, et autor oli F.R. Kreutzwald. Seega sama mees, kes pani kirja Kalevipojalood. Nii, et … Ei, ei eeposeks see lugu kohe kindlasti ei sobi, kuid hoiatava eeskujuna ja  tarku tähelepanekuid on selles küllaga ( „Kilplased” Varrak 2004), justkui tänapäevast maha kirjutatud. Selline huvitav lugu ülima tarkuse üleminekust ülimale alpusele. See peaks olema meile kui mitte äratuskellaks, siis hoiatuseks küll:

 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”.  „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.”.  „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”

Vaat millised asised õpetussõnad.

Kaks maailma

Küll see maailm on imelik. Mnjah, võib-olla mitte imelik vaid selline lühijalgne, vaid tänases päevas elav. Me ei aruta oma eksistentsiaalseid küsimusi, peljates neid. Asendustegevusena püüame nagu keskaja aadlidaam oma pesematust ja täikuplaid varjata aroomiglamuuriga.

Imelik „värk”, ei tea, kas me elame kohati mingis paralleelmaailmas või lihtsalt püüame ennast petta ilusate juttudega. Üks maailm on selline, kus Dr Riik ütleb meile, et suure kruusiga viina joomine on paha, see lühendab teie eluiga ja SOS/SMS laenu võtmine on paha, sest mängite enese niimoodi võlaorjusesse. Ja siis riigi enese tasandil teeb Dr Riik just selliseid raiskavaid ja tervistkahjustavaid, fataalselt lõppevaid otsuseid. Mõtlete, tühja kah, mind see siin ja praegu ei puuduta? Ehhee, tulemus on täpselt sama fataalne, sest riik ei ole mitte midagi muud kui meie kogum.

Glamuurne glamuuriajastu lõpp

Kuigi meid jääb iga päevaga vähemaks ja me jääme vanemaks, sii mingi hullunud glamuuriiha pole osasid meist siiani maha jätnud. Käitume nagu teismelisi matkivad vanurid. Ei usu? No kuulen „head” glamuuriuudist, et vaid mingid „tühise”  30 mil eoronit oleks vaja et kolme luksuslikku rongi osta Tallinn-Tartu liinile. Esimesel pilgul, maksumusele mõtlemata, täitsa jumekas mõttepojukene, kuid … Meid vaevavad ilmselt kaks geneetiliselt sisestatud müüti: üks on maaelu „ihalus” , kuigi me ise elame linnas, kuid tunne on selline, et maal on midagi romantilist, midagi … eh … midagi … Teine müüt on , et Inimesekesed „tahavad sõita rongiga”. Eriti hästi teavad seda müüti PoliitInimesekesed. Kui rääkida PoliitInimesekestele, et rongisõit on hirmkallis, siis vaatavad nad sulle surnud karpkala silmadega otsa ja ütlevad: „Ma tean küll, aga Inimesekesed tahavad ju!” Klõps, ” panivad” suu kinni ja mõtlemise ka. Paljugi mida keegi tahab, mõni tahab oma kodukuudi katuselt helikopteriga Nuustakule sõita ja siis? Või raketiga? Ega me ei torma seda tahtmist ju kinni maksma? Mina tahan näiteks lapsepõlvest peale Rio karnevalile minna, pole märganud, et ma saaksin seda teha rongipileti hinnaga. Ja õige ka, kõiki Inimesekeste soove ja hulluseid ei saagi ühiskond oma ühisrahast kinni maksta. Selleks milleks raha kulutada on olemas vajaduste/võimaluste hierarhiapuu. Kõigepealt teeme ära elutähtsad toimingus ja siis kui raha juhtub üle jääma teeme ka „iluasju”. Seda ülejäämist pole siiani märganud järelikult teeme oma otsuseid SOS/SMS laenu põhimõttel, tulevase arengu hoo pidurdumise ja lastelaste võimaluste arvel. PoliitInimesekene, ära võta teistele SOS/SMS laene, me ei taha neid. Pealegi midagi väga paljut ei ole kunagi hea. See kas unustatakse või muutub vastikuks.  „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129)

Ja muidugi ei tohiks „trikitada” mõistetega nagu investeerimine, sotsiaalne mõõde, innovatsioon. Võlg jääb võlaks olenemata sellest, kas seda nimetada võlaks, investeeringuks või punaseks ämbriks. Ikka peab selle keegi kinni maksma, kui just ei taheta langeda nii madalale nagu on juhtunud Bürokreekaga.

Ühistransport, ühine transport & ühine raha

Me räägime kord rongide eelisest, kord busside kasulikkusest, kuid unustame ühe väga tähtsa momendi, nad koos moodustavad  ühise transpordi.  Nende ühine ülesanne on muuta tarbijakäitumist, moodustades sellise tootepaketi, mis sobiks inimesele rohkem kui autosõit. Meil käib millegipärast võistlus kommertsliiniveo ja doteeritava teenuse vahel. Võib-olla on asi selles, et senini jäänud lahti mõtestamata ühistranspordi sügavama filosoofilise sisu : Kas see on ühiskondlik transport ehk riiklik/ühiskonnastatud või ühine transport, mida me üheskoos kasutame individuaalsõidukite asemel. Ühisel reisil?  Kui me mõtleme ühistranspordile vanaaegsel moel ehk kuidas olemasolevate vahenditega, hädapäraselt ja kuidagi moodi teenindada reisijaid liinikilomeetritega, ametkondlike ja administratiivsete barjääridega lõhutud liinidega, mis ei alga ei kuskilt ja lõppevad ei kuskil ning on killustatud territoriaalselt, liinivõrgu tüübi (maakonna, valla, linna jne.) järgi ja veovahendi (buss, rong) tekitades ühiste rahadega   konkurentsi täiesti valesse kohta , ühise transpordi ja ühise transpordi vahele, siis ei ole meil ka vaja korrastada oma mõttemudelit ühiskonnast ja ühisest transpordist. Ühise transpordi ja ühise raha kasutamise eesmärgiks on suurendada ühiskonna sidusust mitte eraldatust. Seepärast oleks mõistlik kasutada edaspidi terminit ühine transport, mis annab olukorrale ja meie pürgimustele selgema raamistiku.

„Õhtuks koju”

Põhjanaabrite Transpordirevolutsiooni kõrval panid mind mõtlema kaks tähelepanekt: esiteks see, et ääremaa valla keskusest läheb maakonnakeskusesse viis eri omaniku bussi, kuid vallarahvas sõidab maakonnalinna autoga ja teiseks see, kui ühes uurimuses selgus, et inimene valib olenemata ÜT liigist või vedajast selle, millisega ta saab õhtul kodule kõige lähemale. Niisama lihtne see ongi: inimene tahab hommikul tööle/kooli ja õhtuks koju. Ta tahab lihtsat ja selget teenust, kasvõi osaliselt iseteeninduslikku, mitte jutte liinikilomeetritest. Mida siis teha, et saavutada väheste vahenditega rohkemat?

 Kui me tahame edu saavutada, siis ei pea me midagi mitte „tasuta” andma, vaid tegema niimoodi, et vedaja oleks huvitatud liine kasumisse sõitma või vähemalt kasumlikumaks sõita. See võiks olla ka kriteeriumiks nagu EL määruse 1370 puhul, et see kes saab positiivset tagasisidet ja vähendab dotatsiooni vajadust saab õiguse edasi toimetada liinil. Vaadake, ega reisijad niisama liinile ei tule, nad tuleb sinna tuua, meelitada, harjutada kasutama ühist transporti. Olukord, mil keegi teeb 5-7 aastat ränka tööd et tuua liinile reisijaid, parandada logistikat, luua peaaegu dot vaba liin peab selle sendise parema pakkumise puhul loovutama ülevõtjale ei innusta kedagi dotatsiooni vähendama vaid pigem vastupidi. Milleks rabeleda, küll riik kõik kinni maksab. Riik? Meie? Mina? Sina? Kas Sa üldse näiteks rongiga sõidad? Või doteeritud bussiga? Ei sõida? Mina ka ei sõida, aga maksame mõlemad. On mille üle mõelda.

Järgneb ...

Targutusi:

 Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

Lk 134 „Tundub, et probleem on selles, et valitsusel meeldib toetada kaotajaid. Piisab kui meenutada kõiki neid suurpanku ja autotööstureid. Paistab, et valitsuse toetuse saamisel on eelisjärjekorras ettevõtted, kes on väga suured ja äris äärmiselt ebaõnnestunud. Sel viisil taastoodetakse ebaõnnestumist. Võib-olla seetõttu ongi enamik selliseid projekte äpardunud.”

Mary Roach „Reisisiht Mars. Kosmoses elamise veidram pool” Imeline Teadus 2012

Lk 15 „Raketiteadlase jaoks oled suurimaks probleemiks sina. Sa oled kõige tüütum aparaat, millega ta oma töös kokku puutub. Sina oma ebastabiilse ainevahetusega, oma nigela mäluga, oma kehaga, millest on miljon erinevat varianti. Sa oled ettearvamatu. Sa oled heitlik. Sinu parandamiseks kulub nädalaid. … Päikesepaneel ja rakettmootori düüs on vait ega taha midagi. See ei väljuta ekskremente, ei satu paanikasse ega armu komandöri. Sellel puudub ego. „

K. Jennings  „Kaardikirg. Geograafianohikute kirev maailm”  Imeline Teadus 2012

Lk 64 „Üks ema Columbuse Mississippi osariigis sattus 2009 aastal ajalehte, sest politseinikud ähvardasid esitada talle süüdistuse lapse ohtuseadmises kõigest põhjusel, et ema lubas kümneaastasel pojal omapead poole kilomeetri kaugusele jalgpallitrenni kõndida.