Meie
võitsime, meie valitseme
Mnjah,
kas teil on vahel olnud selline imelik tunne, et midagi on viltu? Tunne on
selline. Esmapilgul seletada ei oska, kuid midagi on täitsa viltu. No näiteks
jäin autoga aastate eest aprillikuise lumetormi kätte, õnneks jõudsin läbi
häda, vahepeal jalaga teeperve kobades, kohale. Parkisin masina. Nagu aprillis ikka juhtub, ilmad on muutlikud,
järgmine päev oli ilus päikesepaisteline, ainult et …. masin ei käivitunud.
Teen siis kapoti lahti ja … kapoti alune on tihkelt täis ilusat, säravvalget, värsket
lund. Vaatad ja vaatad, tunned, et midagi on justkui valesti, aga … Nojah lumi
on teatavasti märg, eriti kevadpäikeses sulav lumi, ega sealt säde hästi läbi
tule. Ilu ja vajaduste kokkupõrge. Vaat niimoodi tundsin ka siis kui adusin, et
valitsus on hakanud … valitsema. Valitsema? Kas meil on valitsejad? Kas sõnad -
„valitsus”, „valitsemine”, on tekitanud
meie poolt valitud tegevjuhtidel väärkujutelma, et nad on valitsejad? Me
valisime ju juhid, mitte valitsejad. Juhtimine ja valitsemine on väga erinevad
asjad. Kui me pöörame valitsemise teele, siis oleme silmitsi läbikukkumisega. Juhtimise,
eriti kaasatud võrgustikulise juhtimisega, võime saada modernseks riigiks. A. Mayo „Ettevõtte inimväärtus „ (Kirjastus
Pegasus 2004 Lk 1) on kirjutanud, et :„”Teooria X” eeldab, et inimesed on
töövahendid – inimressursid – ja et juhtimine seisneb tööülesannetega tõhusas
toimetulemises, kusjuures töösooritusele läheneti „piitsa ja prääniku” –
meetodil. Teiselt poolt väitis McGregor, võib lähtuda seisukohast, et inimesed
otsivad tegelikult väljakutset ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise
ülesanne on pühendumist maksimeerida ning ideed ja võimed valla päästa. Sellele
pani ta nimeks „teooria Y”.
Kuna
poliitika pole mitte midagi muud, kui samasugune majandussektor nagu iga muugi,
vaid turu nimi on poliitikaturg (nagu jäätiseturg, jalatsiturg), siis on X,Y
teooria kohane kasutada ka Poliitika, juhtimise ja „valitsemise” küsimuse
lahtiharutamisel
Valitseja
ja „manager”
Sõna
„Valitsema” tuleb ilmset vanast ühiskonnakorraldusest, mil juhid valitsesid ehk
kui valitsejad valitsesid. Kuid ärgem laskem ennast nimetustest segada, kui me
ütleme rongi kohta „raudruun”, siis me ju ei oota, et see oleks ruun ja veel
rauast. See on vaid kunagise asja nimetus. Nii ka valitsuse ja valitsemisega.
Nimi on jäänud, kuid sisu on muutunud. Vist? Tänapäeval tähendab valitsus
midagi muud, mitte valitsemist oma alamate üle, sest need „alamad” on ju ühtlasi
nende „ülemad”, kes on valinud juhtijad teatud töid tegema, teatud õigused,
isegi mitte võimu. Need õigused on antud vaid eduka juhtimise, ühishuvide
parimaks teostamiseks. Kas tänapäeva parlamentaarse riigi valitsus võib olla
(ise)valitsuslik valitsemine? Minu arust ei või, sest Vanaaegsetel valitsejatele
oli võim anud nö Kõigevägevama poolt ja Inimesekesed olid vaid alamad, ehk
töötas „X teooria”. Kas teil on tunne, et te olete kellegi alamad? Ei ole? Õige
kah, me oleme vaba rahvas vabal maal. Tänapäeval töötab ka poliitiline maailm
nagu aktsiaselts: aktsiaomanikud (kodanikud) valivad nõukogu (Riigikogu), mis
omakorda määrab ametisse juhatuse (valitsuse). Tegevjuhtkonna noh. Tegemist on tänapäevase valitsuse puhul
rohkem mõisavalitseja või moodsas kõnes
„manageriga”, kes täidab omaniku tahet. Iga organisatsioon vajab juhti, head
juhti.
Oleme
veel noor demokraati, meil on palju õppida. Osasid tegevusi teeme „vanemate
poiste” järgi, neid järgi ahvides, kuid nende tegevuste tegelikkust mõõtekusest
aru saamata. Sama lugu tundub mulle ka toimivat valitsemise/juhtimise
valdkonnas. Tänapäeva juhtimises on esikohal vastutus, kõik hüved, kui neid on,
tulevad vaid peale seda. Võim on eelkõige vastutus. Meil … Meil lõppeb justkui maailm selle koha
peal, kui aktsionärid on aktsiaseltsi üldkoosolekul aktsiaseltsi nõukogu valinud. Selle koha peal saab meil „vanemate poiste”
jäljendamise tuhin otsa ja hakkame mingit valitsemise värki harrastama, justkui
ei peakski enam omanike tahet, suuniseid, järgima ega omanikele oma „äriplaane”
ja investeeringuid selgitama. Siis …
Lingvistiline
lõks
Ilmselt
on siin meie noore demokraatia jaoks veel üks lingvistiline komistuskivi.
Milline? Vaadake VALItsemine ja VALImine algavad ühte moodi, mis ilmselt osale
PoliitInimesekestele on tekitanud väära kuvandi, et neid on valitud valitsema.
Ei, ei, mitte valitsema ei valitud teid, vaid teid valiti teatud tööle. Teatud
tööd tegema. Arvati, et teete seda tööd innuga. Peeti kohaseks just teile
usaldada teatud töökoht. Või asusite lihtsalt täitma teatud töökohta? Muidugi
on algus uues ametis segadusttekitav, nagu uues ametis ikka: „Mind valiti! Mind
valiti? Mida valiti? Keda valiti? Kui mind valiti, kuid minu „pidukond” sai 15%
toetust, kas siis tuleks meie „lubadusi” täita 15% ulatuses?” Küsimuse,
küsimused … põhiliselt minaküsimused, millesse võibki uppuda. Teadagi on igaühe
energeetiline ressurss piiratud ja kui minaküsimused võtavad ära liialt palju
energiat, siis juhtimiseks ega edasiviivate ideede genereerimiseks aega ei
jäägi, aega jääb hädapärast vaid … valitsemiseks. Kuid … Tänapäeva valitsus,
kes mõtleb, et ta on seatud valitsema, on allakäigutrepi algusesse jõudnud. On
enese risti löönud suure X peale. Niipalju siis „X teooria” võimalustest
tänapäevamaailmas
Suhtumine
klienti/omanikku ja peapööritus edust.
Tundub,
et terve hulk PoliitInimesekesi, kelle me oleme omateada palganud meie soove
rahuldama, meie elu paremaks looma, on sättinud ennast meid valitsema: „Suru
kasti. Tapa mõtlemine. Meie teame … Vaid meie teame … ” Pole just parimad
juhtimisinstrumendid A. McAlister
„Uus Machiavelli” (Fontes 2001) on kirjutanud: „ … ärge mitte iial, mitte üheski olukorras
mõelge oma klientidest halvasti, rääkimata juba nende kohta halvasti
ütlemisest. Olgu klient kuitahes talumatu ja olgu temaga õiendamine kuitahes
väsitav – äri ei ole ala, kus võiks lubada endale isiklike tunnete luksust, ja
ärge unustage, et ükskõik kui isiklikud teie tunded ka on, nad on teiste poolt
aimatavad; niisiis õppige oma klienti armastama sügava ja püsiva armastusega,
sest ilma klientideta ei ole firmat.” Ja „Edu on hukutanud rohkem firmasid kui ebaedu.
Just edu paneb juhtkonna raha laenama, et finantseerida oma laienevat
äritegevust ning ulatuslik laienemine viib peaaegu alati vältimatu krahhini.”
Kõik see käib täiel määral ka poliitika kui majanduse kõrgeima vormi kohta.
Valitsemine
kui äri, äri kui loodus
„Loodus on
loonud meid ellu jääma ja paljunema ning aastatuhandete jooksul oleme sellega
hakkama saanud uskumatult edukalt. Sümptomid, mida inimesed tunnevad, on osa
evolutsiooni kõige võimsamast ja targemast liikumapanevast jõust –
ellujäämistungist. Vabanemine sümptomitest neid põhjustanud tingimusi muutmata
on keha intelligentsuse solvamine.” (Junger, M.D. A. Greeven „Puhastumine” )
Meie ühiskonnal, kui kehal on mitmeid sümptomeid, me anname märku, kuid dr
Riigi poolne tegevus tuletab meelde enam sümptomitest vabanemist, kui neile
reageerimist. Kas see on meie (keha) intelligentsuse solvamine? Tahtlik
solvamine? Lihtsalt tundetus? Sümptomite suhtes?
Modernse
riigi kavand ja mehhanismid
Minul
ei ole kahtlust, et moderne riik põhineb riigi ja Inimesekeste tiheda
läbipõimunud koostööl. Sellisel võrksüsteemil ,mis loovad üksikute intellektide
vastastikus koosmõjus kvalitatiivselt uuelaadse kollektiivse intellekti. Vaid
niiviisi on võimalik saavutada tänapäeva maailmas edu. Võib-olla ajan ma nüüd
täielikku jama ja erialaasjatundjad vabandagu mind ette, kuid mul on kuskilt
meelde jäänud üks kujund inimese ja äädikakärbse geneetilisest „millestki”.
Jutu mõte on selles, et need geneetilised „miskid” on väga sarnased, kuid
inimesel on seal kus äädikakärbsel on tühi koht, vahel võimendid. Just, just,
kui neid võimendeid ja koostööd ei oleks, oleksime vaid … Nii ka riigi ja
ühiskonnaga, kui loobume meie käsutuses olevatest võimalustest, võimenditest
oleme kui äädikakärbes. Sellisel juhul ei maksa imestada, kui keegi meile virutaks
… Ei, ei mitte kärbsepiitsaga, selleks pole isegi niipalju energiat vaja
raisata. Piniseme ja piniseme, kuni maha kukume. Aga võiksime olla … Vaat
selline vahva, kuid ilmselt vaga vaba tõlgendus geneetikast. Eh, mina lihtsalt
ei taha olla äädikakärbes. Seega võimendite juurde. Avalik teenistus, pigem
teenindus , on selles protsessis väga
tähtis lüli/võimendi. AT peab olema selle protsessi koordineeriv, korraldav ja
kontsentreeriv lüli. AT on riigi skelett, millele toetub kogu konstruktsioon,
seepärast on just esmatähtis, milliseks me kujundame oma AT.
Veelkord
detsimeerimisest
Modernset
riiki ei saa luua kärpekääridega, detsimeerimismeetodiga (igal kümnendal pea
maha), nagu Vana-Rooma leegionääre nuheldi häbistava taganemise puhul. Kuid
tundub, et just mehhaanilise kärpimise ja ümbernimetamise teed kavatsemegi
minna. Ehhee, panna linnapoiss Põllumajandusministeeriumi etteotsa ja nimetada see
Maaelu ministeeriumiks on vaid … eee … mittemidagi. Ups, vabandust, eksisin, on
küll midagi, PM juba küsis süsteemi asutustelt, kui palju siltide ja muude
mudrude vahetamine maksab. Seega veelkord vabandust, mittemidagi oli rängalt ja
valesti öeldud, midagi see ikkagi maksab. Kuid kas on vaja? Kulutada ma mõtlen.
Või on meil ikkagi raha nii tuimalt üle, et ei tea, mida sellega teha? Ei usu?
Vastupidi. Viimasel ajal on palju räägitud meie suutmatusest pidada ülal
üleelusuurust avalikku teenistust. Väljendid „teenistus” ja „ülal pidada” on
iseenesest alarmeeriv. Muide kõrvalpõikena, kuid mitte kõrvalküsimusena, detsimeerimist
võiks kasutada küll ja isegi mitu korda järjest, mõttetute regulatsioonide
väljakahimiseks. See meetod annaks võimaluse tõelise AT ülesehitamiseks.
Vabastaks väärtuslikku tööjõudu ja säästaks kogu ühiskonna kõige limiteeritumat
ressurssi – aega.
Avalik
teenistus – ülalpeetav?
Avalik
teenistus ei tohi olla ülalpeetav, vaid rahulolu ja turvatunnet genereeriv
avali teenindus, mille eest me kõik (rõõmuga?) maksame. Kõik teised variandid
on ebaõnnestumine. Midagi on siiski liikuma läinud, sellele viitavad arglikud
deragulatsiooni katsed ja Avaliku teenistuse 2014 a aruanne. Ise tunnen „üüratut”
heameelt selle üle, et on võetud kasutusele deregulatsiooni mõiste. Ise olen
seda mõttepojukest propageerida juba ca 15 aastat, kui sain aru, et pidev
reguleerimine ja järelvalvamine kipub ühiskonna kogu senise loomisrõõmu ära
närbutama. Nii närbutas ka Vaheriik oma kõige reguleerimise ja keelamisega oma
olemasolu. Nonii, vähemalt mõiste on nüüd kasutusse võetud, olgem õnnelikud
sellegi üle, tulemused … Ootame, kuigi see õige deraguleerimine vajab hoopis
teistsugust filosoofilist lähenemist. Esialgu piirdutakse ametnike vähenemisega
piirduda ja nagu AT aastaraamatus mööndakse „põhimõtteliselt peaks” … See põhimõtteliselt
tuletab mulle jälle meelde Vaheriigi ühte naljalugu, mil poed olid tühjad, kuid
parteipaelaik oli öelnud, et põhimõtteliselt on meil kõik olemas. No üks
maakolkast tulnud vennike paluski taksojuhil ennest viia poodi „Põhimõtteliselt”.
Ehhe, taksojuht, kes teab ju kõike, sellist poodi ei teadnud. Või kuidas sa
tead midagi, mida pole olemaski. Seepärast teevad mind väljendid nagu
"põhimõtteliselt" väga valvsaks. Põhimõtteliselt.
Ametnike
vähesus ja raha üleküllus
Nüüdseks
on selge, et plaanitakse nelja aastaga koondada tuhandeid ametnikke. Õige suund,
kuid … kas me teeme seda targalt või hoogtöö korras, toimemehhanisme
hoomamata?. Kui väidetakse, et meil on ametnikke liiga palju, siis on see
tänases situatsioonis vale. Ametnikke on liiga vähe. Ametnikke on loodud
Juuraajastu kohta liiga vähe. Ametnikke on liiga vähe nende hunnitute
regulatsioonivirnade menetlemiseks, mida me oleme kokku kuhjanud. Just kokku
kuhjanud, sest mõistmata kehtivat tavaõigust, oskamata reguleerida tegelikke
reguleerimist väärivaid sõlmpunkte, oleme asendustegevusena teinud üha uusi ja
uusi seadusi. Umbes nagu võrgupüük, põhimõttel - „ähk läheb õnneks”. Seda ajal,
mil kogu maailm liigub „rätsepaülikonna” (individuaalne teenindamine) ja
meelelahutuslikkuse poole? Massilisel reguleerimisel on ka teine, lausa laastav
mõju ühiskonna loomingulisusele, kaob isemõtlemise, otsustamise ja vastutuse
harjumus. Kaob evolutsioon. Oodatakse vaid käsku või kellegi otsust ja … selle
teise vastutamist. Kuulge, kui Riigikogu võttis vastu ühe nädalaga (tõsi küll
koosseisu viimane nädal) poolsada seadust, siis … on meil inimressurssi ja raha
liiga laialt käes. Kui me teeme arengukavasid, mille ainukeseks eesmärgiks on
Eurorahade jaotamine ja Eurodokumentide kohaldamise tööplaani kribimine, ilma
omapoolse „miskita”, siis oleme jätnud midagi väga tähtsat tegemata. Kas elu on
läinud liiga heaks, et ise midagi välja mõelda? Teiste raha jagamine ei ole
arengutegevus. Kui meil on töö tegemise asemel aega teha regulatsioone, mis
uurivad palju ihuliste tunnuste järgi inimesi on käinud koolitustel või puhkusel,
siis oleme omadega läinud täiesti … rappa. Järgnevaks käsime esitada aruandeid
margikogujate ja mudellennunduse huviliste kohta? Kui me teeme seadusi, mille
järgi tapeedi panemiseks peab olema ehitusprojekt või määrame külade järgi ära
millised võivad olla ühes või teises külas majade küljemõõdud ja katusekalded,
siis on meil ilmselgelt liiga palju ametnikke. Kui me nimetame ümber asja, mis
näevad välja nagu auto, käituvad nagu autod ja sõidavad nagu autod …
motorolleriks, siis on kuskil tehtud loogikaviga.. Viga tavatähelepanelikkuse
ja tavaõiguse suhtes. Selline trikitamine on kaigas loogikakodaratesse.
Selliseid regulatsioone saab ette võtta vaid sügavast igavusest või targema töö
puudumisest. Puhas asendustegevus. Ja edevus. Me toodame pidevalt juurde uusi
regulatsioone justkui pidades oma inimesi poolearulisteks, kes ei oska
iseseisvalt mõelda ega käituda. Oskavad, kuid inimesed ei tea 90% ulatuses
seadusi, isegi juristid teavad hästi vaid paarikümmend protsenti oma
spetsiteedist, me kõik elame üle 90% oma
elust tavaõiguse järgi. Tulemus on see, et selliseid tühiseadusi lihtsalt ei
täideta. Ei usu? Lihtne näide. Kui te püüate kaupluse parklas liigelda
vastavalt paremakäe reeglile, siis te kaua ei liikle. Teile sõidetakse esimese
45 sek sisse, sest 90% liiklejatest kasutab „otsetee reeglit” või „suurema auto
õiguse reeglit”. Kasutatakse loogikat.
Vimm
Ja
nüüd tulen kõige tähtsama juurde: kui ei täideta, tuleb sundida. Sund tähendab
teadagi lisaametnikke, menetlemist, kohtute koormamist, advokaattunde, kodanike
raisatud lisaaega, ja ilmselt ka raha, kuid see ei tooda midagi peale vimma.
Vimma
Dr.
Riigi vastu, milline paneb jätkuvalt valesid diagnoose. Kõik see on mõttetu
kulu. Meie kulu.
Seaduskonveier,
juhtimisvigade viigileht
Seadused
„töötavad” vaid siis, kui need on kooskõlas ühiskonna ootustega, kui neid
mõistetakse. Kui need ei vasta ootustele, siis need unustatakse. Just äsja oli
uudis, et Iirimaal on vaikselt tühistatud neljasajaaasta tagune seadus, mis
nägi ette iga baski tapmise, kes Iirimaa rannikule astub. Seadus ise sündis
peale üht kohalike ja baski meremeeste vahelist verist arveteõiendamist …
hülgerasva küsimuses. See seadus ei „töötanud” … õnneks. Kas kujutate ette mis
oleks juhtunud, kui keegi oleks pööranud selle seadsepojukese täitmisele?
Sunniga, tappa iga Iirimaal olev bask? Järelvalvega, et oleks tapetud? Ja kui
ei ole tapetud, kuidas siis nuhelda mittetapjat? Mnjah, hullusi ikka juhtub, kuid võiksime
„veits” targemaks saada. Teha seadusi, mis ei toimi, teha seadusi, mida ei
suudeta järele valvata on vaid lõksude seadmine oma kodanikele. Ja muide need,
kes selliseid seaduseid teevad võiksid kord mõelda, et nad ise võivad sellise
nuhtlusseaduse alla sattuda. Ei või iial tead, millal mõni asjapulk tuleb teilt
küsima … ega te juhuslikult bask ei ole? Seega regulatsioone peab olema
minimaalselt ja need peavad olema arusaadavad. Täidetavad ka.
AT
puulõhkumise näitel
Muidugi
tuleb ametnike arvu vähendada, kuid seda ei saa teha kampaaniakorras 800-1000
in. aastas. Tõhusalt kärpida saab vaid tehes õigeid asju, õiges
järjekorras: kõigepealt tuleb vähendada
regulatsioone. Vaid kärpides muudame me riigi toimimise tõmblevaks hädatapuks
ja sealjuures lõputult venivaks. Vähenev kontrollijate arv ei suuda lihtsalt
kõike menetleda või menetletakse seda ebanormaalselt kaua. See omakorda toob
kaasa üldise seaduskuulekuse vähenemise. Aeg on lõpetada kurja riigi mängimine
ja minna üle tõhusale avalikule teenindusele, kõigest teenindussektoris
sisalduvaga. Tõhusust ei saavutata, kui meil on näiteks kaks inimest 10 m2 puid
lõhkumas, siis ühte ametikohta ära kaotades ei saa me puid kiiremini lõhutud.
Tegelikkuses tuleb neid lõhkuda kaks korda kauem või pole vähem või poole
kehvemalt. Muide ei aita ka see, et üks puulõhkuja (ametnik) viiakse üle
näiteks kirveteritajaks või higipühkijaks (töötaja, ostetud teenus), kulu
tellijale sellest ei vähene, pigem tõuseb. Tõhustamiseks tuleb … asjale
uutmoodi läheneda, panna tavategevusse „midagi”, mida teised pole mõistnud
teha. Niisama lihtne see ongi. Ametnike arvu mehhaaniline vähendamine ei ole
mingi uuenduslik edasiliikumine, vaid samm kõrvale. Seisakusse.
Uuenduslikkus
vs. reeglid
Pole midagi uut siin Päikese all.
Uuendusvaeguses vaevleb kogu Euroopa. Uuendusvaeguses ja vananemises. Vananemine
toob tihti kaasa uuenduspeetuse, sest ollakse harjunud paljude asjadega. Samas
vananev elanikkond ilma järelkasvu ja uuendusteta on määratud … allakäigule.
Ühte neist kahest halvast tendentsist peame me muutma. Tegelikult arvan ma, et
mõlemat on võimalik muuta, kuid ainult siis, kui me tegeleme kõigepealt
uuenduslikkusega, mis loob mõnusa noori meelitava keskkonna, siis ülejäänud on
juba looduse teha. Taastootes eilset … Ühes meie „seitungis” refereeriti äsja
Wall Street Journali arvamust artiklit, mille arvates on Euroopa
majandusprobleemide üks tähtsaid allikaid uuenduste vähesus. Ilmnes, et Euroopa uuenduse statistikas näitab, et
USA-le jäädakse alla praktiliselt igas valdkonnas ning Euroopa enda riikide
vahelised erinevused suurenevad. Osades riikides on uuendusprotsess
lülitanud sisse isegi tagurpidikäigu, sest surve eelarvetele on suur ja ka
uuendusele kulutatava raha hulka ollakse sunnitud vähendama. Uuendusvajadus on ju
tegelikult tunduvalt laiapõhjalisem, kui vaid tehnoloogiaettevõtete tingimuste
paremaks muutmine. Uuendust on vaja kõigis sektorites ja tihtipeale on Euroopa
Liidu reeglid ja mitte ainult EL reeglid, vaid ka meie oma „mulgikapsas” see,
mis on saanud suurimateks uuenduste takistusteks.
Ehk, kui me alustasime sellest, et poliitturg on
samasugune nagu iga teinegi turg, kuid hulka tähtsam turg, sest siin saab vaid
paberiga mägesid liigutada, sõnaga protsesse juhtida, siis peab ka see turg,
koos aktsiaseltside nõukogudega (parlamentidega) ja tegevjuhtkondadega
(valitsustega) olema uuenduslik. Muide asjatundjate võrgustiku loomine,
olukorras, mil meil ministeeriumides on üks asjatundja kahe kuni kuue valdkonna
peale, on edu saavutamiseks esmatähtis. Spetsiifilisi erialaoskusi on vaja
kaasata kõikjalt. See, et meie ministeeriumid, ametid jne on Lõustatahvlil,
Twitteris või mõnes muus võrgustikus esindatud on, kus mesimagusa häälekesega
öeldakse, et „tule sõbraks”, siis see ei ole asjatundjate võrgustiku loomine,
milline suudaks mõistlikku nõu anda ja ideid genereerima. Selline „enese
näitamine” on puht asendustegevus ja püüe publikut võrgutada. Uuenduslik puht
enese alalhoiuinstinktist ja sümptomitest lähtudes. Seega ega meil midagi
targemat üle ei jää, kui „Y teooriat” kasutada. Mäletate veel: luua süsteem, et inimesed saaksid otsida väljakutset
ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida
ning ideed ja võimed valla päästa. Valla päästa, mitte sundida, valitseda jne.
Narratiiv
vs. narrus
Uuenduslik
väljakutse, lausa narratiiv, oleks modernse riigi loomine. Me peame kohandama
riigi enese jaoks mugavaks ja võimetekohaseks. Kui me modernset riiki ei loo,
jääb narratiivist järgi vaid narrus. See oleks küll narr lugu.
Targutusi:
„Kõned,
mis muutsid maailma” Pegasus 2006
Lk188
C. Herzog Kõne ÜRO Peaassambleel 10.10 1975
„Ma
tulin siia, et hukka mõista kahte suurt pahet, mis ähvardavad ühiskonda üldse
ja eriti rahvuste ühiskonda. Need kaks pahet on vihkamine ja rumalus.”
S. Johnson
„Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013
Lk 155 „ Viga
juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest
kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib
inimest avastustele.”
E.
M. Goldratt J. Cox „Eesmärk” Fontese Kirjastus 1998
Lk
48„Alex, kui sa oled selline, nagu on enamik inimesi siin maailmas, siis oled
sa ilma küsimusi esitamata omaks võtnud nii palju tõdesid, et tegelikult sa ei
mõtle üldse.”
Lk
49 „Mis ma tahan öelda, on see, et efektiivsusel ei ole mõtet, kui sa ei tea,
mis on sinu eesmärk.”
Lk
51 „Alex, sa ei saa tootlikkuse mõistest aru, kuni sa ei tea, mis on eesmärk.
Sinnamaani mängid sa ainult mitmesuguseid mänge numbrite ja sõnadega.”
Lk
60 „Nüüd ma lõpuks taipan. Tootmisettevõtte eesmärk on raha teenida.”
Lk
193 „Kui te olete samasugused, nagu on enamik tootmisettevõtteid, siis teil on
võimalusi, mis on teie eest varjul, kuna teie mõtlemises leidub vigu.”
J. C. Maxwell
„21 vääramatut juhtimise seadust” Thomas
Nelson, Inc
Lk 77 „Kuid
tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei
seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel.
See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht,
siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne
mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks
võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei
saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega
muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast
jagajaks ehk killustajaks.
Erinevalt
vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda
ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik.
Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma
mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla
juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja
sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”
No comments:
Post a Comment