Mammutitegu
Kõik
tahavad teha suuri asju, küll seadust, küll arengukavu. Meil on olemas TAK (transpordi arengukava), kus
on väga kunstipäraselt laotud tulpadesse sadu miljoneid EUR, kuid kui palju
viivad nad meid lähemale ÜTS (ühistranspordiseadus) eesmärkidele? Kulutuste vähendamisele? Võib-olla
peaks alustama pisikestest asjadest. Vaadake, ega mammut ei koosne mammutitest. Mammutist
ei arenenud rakud vaid rakkude teatud kombinatsioonist tekkis mammut. Sellist
pisiasja peaksime silmas pidama ka oma elu planeerimisel. Isegi unistamisel.
Unistus
Olen
oma unistusest rääkinud juba mitu-setu aastat, kuid … Tunnen ennast vahel nagu
kuuldamatu mees. Räägid klaasseina taga
ja … teiselpool seina toimub mõrv. Mõrv ühises rahakotis. Lootusetu juhtum?
Võib-olla, kuid mis on Inimesekene ilma unistuseta? Õige, ei kedagi, isegi ei
midagi - selga seisak ja vaikne tagasivalgumine … eimillessegi. Mulle istub
rohkem H. Fexeuse „Võimumängude” mõttetera: „Sõnumi äratundmine on meie
alateadvuses toimuva seisukoha kujundamise suhtes tunduvalt olulisem kui see,
kellelt see pärineb. Sõnumi kordamise fakt on isegi tähtsam, kui isikute hulk,
kes seda tegelikult kordavad. /…/ Et seisukohta või tegevust saaks pidada
rühmanormiks, piisab nimelt sellest, kui seda järgib üksainus isik. Kui ta vaid
seda piisavalt sageli kordab. /…/ Ei ole mingit vahet, kas sama juttu on
rääkinud viiskümmend inimest, igaüks ühe korra või seda on korranud üks inimene
viiskümmend korda”. Niisiis ma kordan ja
jään kordama oma unistust. Nojah, mul on ilmselt veel pikk maa korrata, sest ma
pole viiekümnele veel lähedalegi jõudnud. (Homeerilise naeru koht!)
Iga
visioon vajab unistust. . Minul on unistus. Ma unistame, et aastaks 2030 on
Eesti hulgaliselt nutikaid töökohti
omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus
ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat
inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame
arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki
iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki
majandust me tulevikus soovime, milline roll selles on ühisel transpordil? Kogu
maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja
tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid
nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas
see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või
regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on
selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.
Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas
ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret
maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega
veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel
side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid
„mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks. See ongi see
koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku.
Eesti
Arengumootor
Minu arvates on Eesti Arengumootoriks: Ülihea
Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihe/asjakohane Haridus. Mis
asjandus on Ülihea ühistransport? See on: linnades bussipeatus 300 m raadiuses, nö. saabuv
buss on „nägemiskaugusel”, kogu riigis saab inimene oma tegevused ära
korraldada mõistliku aja jooksul vaid ühist transporti kasutades. Just liikumisvõimalus ja
mobiilsus on muutunud ühiskonna arengumootoriks. Nendesse aladesse
peamegi investeerima oskusi, uudseid lähenemisi ja püsivat ning jätkusuutlikku
keskkonda. Tuleviku kohta on mitmetes eelnevates visioonides leidnud keskse
koha integreeritud ühise transpordi süsteem, mis hõlmab bussiala, nii kaug-,
lähi- kui ka linnaliine, hõlmates ka teisi transpordiliike sh. raudteed. Arvan,
et sellise tõhusa, tasakaalustatud süsteemi loomine on suur väljakutse, kuid
meie ressursse arvestades ainuvõimalik optimeerimisülesanne reguleeritud
konkurentsi raames. Heaks alguseks võiks olla tõdemus, et inimese üheks
põhivajaduseks , on vajadus liikuda. Vajadus liikuda on ka õigus liikuda,
liikuda kodu ja töökoha vahel, millest tuleneb ka õigus valida erinevates
kohtades asuvate töökohtade vahel. Saab inimene tööl käia, saab ka makse maksta
ehk kokkuvõttes on toimiva ühise transpordi loomine, arendamine ja
jätkusuutlikus hüveks kogu ühiskonnale. Seega nõuavad kõik muudatused ühise
transpordi korralduses tähelepanelikkust ja analüüsi, eesmärgiga saavutada
jätkusuutlikus. Seoses sellega on mul unistus,
et on võimalik ja kasulik kasutades ühist
transporti sõita mugavalt ja mõistliku hinna eest, kasutades oma
põhiseaduslikku õigust ja loomulikku vajadust liikuda. Igast majandusõpikust
võib leida, et hind saab olla mõistlik,
kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liinivõrk saab olla
piisavalt tihe, kui ühistranspordis on piisavalt reisijaid, liikumisgraafik
saab olla piisavalt tihe, kui on piisavalt reisijaid. See kõik moodustab kokku
mugavuse, kui sellele lisada kvaliteet, saame kvantiteedist uue kvaliteedi ehk
Mugavuse suure algustähega. Seega, millised võiksid olla lahendusteed, et saada
rohkem inimesi ühistransporti, eelkõige bussitransporti, kui kõige
laialdasemasse ja paindlikumasse transpordiliiki? Tähelepanu väärib, et
paindlikkus ja mobiilsus pole mitte ainult arengumootoriks vaid seob kokku
arengumootori erinevad komponendid, olles ühtlasi ühiskonnas sidusust loovaks
elemendiks.
Vaadates
tulevikku, et saavutatud teenindustaset hoida ja edasi arendada, vajavad vedajad investeerimiskindlust. Uus
aeg ja muutunud olustikud vajavad ka uutmoodi visiooni ühisele transpordile
tervikuna. Vaid pikaajalise ja stabiilse ettevõtluskeskkonna loomine võimaldab
edukat arengut.
Seadustest
kah.
Ootasime,
ootasime ja tegelikult … ikka ootame uut Ühistranspordi seadust (ÜTS). No nii,
lõpuks jõudsime ära oodata, kuigi napilt läks. Kaua tehtud kaunikene (või
kadunuke?) käivitub … eee … viinakuul. Tore,
loodetavasti ei võta jalust nõrgaks see viinakuu keedus. ÜTS-i ootab kogu
bussisektor juba pea kümme aastat. Ise
olen teemaga tegelenud aastat kaheksa, kuus aastat tagasi viisin vedajatele läbi
koolitusi uue regulatsiooni eripäradest. Tundus, et kohe-kohe saab valmis, kõik
asjaosalised lootsid, et kohe, kohe … Aga ei arvanud ära, regulatsiooni
kehtestamine läks väiksemate ja suuremate erimeelsuste tõttu venima nagu KOV
reform. Selle aja jooksul on mitmed postulaadid muutunud, mitmeid muuta tahetud,
osa otsekohalduvaid EL sätteid juba teiste dokumentidega ellu kutsutud. Nüüdne
ÜTS eelnõu on õige samm, õiges suunas, kuid kas piisavalt õiges suunas? Kas me
ei taha juhuslikult kahte kokkusobimatut asja korraga: konkurentsi ja korda? Ja
vaadake, kuna seda seadust on nii kaua tehtud, siis on see tehtud eile,
üleeilsete kogemuste najal ja homme … vananenud. Aeg ja konkurentsiolukord
turul muutub vapustava kiirusega ja „uus kord” ilmselt hakkab juba eos piirama
turul püsimise põhivabadust, mis on paindlikkus ja kiirus. Kuid, elame näeme,
see oli lihtsalt minu eriarvamus.
Seadus
ja tegelikkus
Tegelikkuses
ei sõltu niipalju mitte sellest, mida on kirjutatud seadusesse, vaid kuidas me
seda seadust igapäevaselt sisustame. Milline on meie tegevus, et meie,
reisijate huvid oleksid kõige paremal moel tagatud. Kommertsturul tagame selle
heaolu meie, sõitjad, ise oma
tegevusega. Nagu riigikogu valimistel, ostes pileti , hääletame me selle või
teise vedaja toote poolt, selle poolt, kas see toode meile meeldib või mitte.
Meie tegevusest, meie tänust, oleneb vedaja hea käekäik ja vedaja püüab teha kõik
enesest oleneva, et meile meeldida. Hoopis teine on olukord seal, kus turg ei
toimi ja turgu püüab imiteerida dr Riik oma Avaliku teenindamise lepingute
(ATL) kaudu. Seal ei pea vedaja meeldima mitte reisijale vaid hanke
korraldajale. Kuid see on hoopis teine asi, siin ei toimi otsest sidet vedaja,
tema teenuse ja reisija vahel, siin püüab ametnik arvata, mida tema arvates
reisija võiks tahta. Oma olemuselt on tegemist õilsa mõtlemisega, isegi õilsa
eesmärgiga, kuid kõik sellised mitteotsesidemed on sama eluvõõrad nagu
nõukaaegne kõigi õnnelikuks tegemine Riigiplaani risttabelite abil. See
lihtsalt ei toimi. Kuigi võiks arvata, et üks ühistransport või Ühine transport
kõik siis nii see päris ei ole,
kommertsvedu ja ATl mõjutavad hoopis erinevad mehhanismid ehk teenuse saaja ja
teenuse pakkuja on üksteisest eraldatud. Nagu mainisin ühes eelnevas
kirjatükis, siis piltlikult öeldes, kui kommertsvedudes teeb peigmees kõik, et meeldida
pruudile, püüdes aimata tema igat soovi, siis ATL puhul püütakse meeldida
ämmale. Mnjah. Sama on ka ÜT-s, kui me seame endale valed eesmärgid, siis saame
ikka kehvema tulemuse. Kui „ämm” seab hangetel noorpaari ehk vedajate ette
valed eesmärgid, siis sellisest protsessist midagi asja ka ei saa.
Valed
eesmärgid
Maakonnaliikluses
on valed eesmärgid st. mitte nauditava teenuse pakkumine, vaid odavalt
"ära vedamise" vähempakkumine turu tapnud. No saate isegi aru, et see
on vaid ühistransport mitte ühine transport. Seda rada mööda edasi minnes
tapame ka surnud turu ehk isegi ämmale ei püüa keegi enam meeldida. Tapetud
turust on kaks väljavingerdamise võimalust: esiteks lihtsam ja käepärasem, kuid
kallim - "riigiettevõtte loomine", mis suudaks ehitada üles, kui
Pilvepiiril niipalju planeerimisvõimet oleks, uue ühtses süsteemis toimiva
teenuse või muudetakse hankereegleid niimoodi, et uuelaadse teenuse saaksid
ülesse ehitada ettevõtjad. Ka see uuelaadne teenuste ülesehitus vajab riigi abistavat ja toetavat
suhtumist, kuid hoopis teiselaadset, kui primitiivne „riigiettevõtte” loomine. Pooldan
siiski seisukohta, et: „Nagu
ma olen sageli öelnud, siis majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida
valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja
ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.” (R.Reagan „Ühe
ameeriklase elu” Tänapäev 2012)
Laske
ettevõtjatel toimetada, Dr Riik ei pea ise igal pool näppupidi juures või
kaelani sees olema.
Järgneb
….
Targutusi
…
Max Jacobson
„Tulevik?” Tänapäev 2006
Lk148 „Rahvusvahelise
Vauutafondi statistika järgi oli Soome 1988. aastal maailma rikkuselt kaheksas
maa. Soomlased purjetasid 1990 aastasse esimeses klassis, kuid laeva nimi oligi
„Titanic””, kirjutasin hiljem „
Lk 77
„Eisenhower ehk Ike, nagu teda familiaarselt kutsuti, sobitas presidendi
tegevusse oma sõjamehe karjäärist saadud kogemusi. Ta lõi endale staabi, mis
hoolitses selle eest, et president ei pidanud tegema midagi sellist, mida võis
teistel teha lasta. Talle jäi ohtralt aega golfimänguks, mis oli tema kirg.”
-Alain
Danielou „India ajalugu” Valgus 2003
Lk48
„Ašvamedha ehk hobuseohver, kuningate riitus, kujunes tseremooniate jadaks,
mille käigus said mitmeks kuuks tööd tuhanded preestrid, ning mis neelas
suurema osa riigi sissetulekutest. Vahel muutusid ohvriteenistused suureks
tapatalguteks. Preestrite võim valitses kogu ühiskonda. Eelajaloolise aarjalaste
ajastu lõpuks oli kogu elu muutunud lõputuks rituaalseks ettevõtmiseks ning
igasugused keelud ja käsud halvasid inimliku läbikäimise.”
Antony
Beevor „Teine maailmasõda” Tänapäev 2012
Lk.52.
„”Lisaks ohule pimendamise ajal vastu laternaposti joosta muutus suurimaks ohuks
auto alla jäämine. Londonis sai 1939. aasta viimase nelja kuuga surma üle 2000
jalakäija.”
S.
Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012
„„Erinevalt
Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse
kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning kirjapanemata traditsioonidest ja
pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele
reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas
seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju
järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia
kohustused ja eesõigused on ähmased.
Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”
No comments:
Post a Comment