Jeeriku pasunad

Julius Schnorr von Carolsfeld (1794-1872), The Battle of Jericho

Arvasin, et olen juba igasugust seletamist, äraseletamist, üleseletamist, möödaseletamist , jaburust ja absurdi poliitturul kogenud, kuid ei arvanud ära. Absurdi saab alati suurendada.

Sellesse kategooriasse mahub ka  Dr Riigi vaga soov kärpida eelarvelisi kulusid niimoodi, et keegi ei märkakski inimeste palga vähendamist, koondamist ja tugiteenustest loobumist. Ei märkaks, ei kurvastaks, ei vihastaks, ei segaks. Kummaline mõttekäik. Kokku hoida on muidugi vaja, kuid kokkuhoiul ehk „kannatustel“ peab olema suurem sügavam mõte.  Eesmärk isegi „kannatajatele“. 60 milj EUR iseenesest on muidugi naeruväärselt väike kärbe (oletatavasti oleks tõeline kärpevõime/tarve  20x suurem, kui kõige totramad kulutused ära jätta), kuid isegi seda piskut kärbet ei suudetud ära administreerida. Muide, nagu klassikud J. Lynn, A. Jay ( „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) Kantsler sir Hamphrey suu läbi on väitnud: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Niisama lihtne see ongi. Poliitinimesed tehke vähem keelde ja käske ning riigieelarve kokkuhoiupuu hakkab robinal kasvama. Elementaarne. Tehtud.

Dr Riik, kokkuhoid algab iseenese kokkuhoidlikkusest

Ka  „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 313) esitatakse lihtne küsimus: „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud „  Puhtalt monopolistlik ilming. Tundub, et tegemist on üldise ja pidurdamatu tendentsiga. Kuid kas niimoodi peab või kas üldse saab jätkata? Muide siinkohal meeldib mulle meie RAMi initsiatiiv kokkuhoiu ja rahatarkuse edendamises.  Massimeedia andis teada, et: „Rahandusministeeriumis on valmis saanud «Rahatark Eesti. Eesti elanike rahatarkuse strateegia aastateks 2021–2030» ehk visioon, kuidas muuta Eesti rahatargaks ja tegevuskava selle saavutamiseks.“ Vaat niisugune suursaavutus. Hästi tehtud, kuigi … Kuigi hinge poeb kahtlus, kas Dr Riik mitte ise ei peaks ennekõike rahatarkust õppima, kui teisi õpetama hakkab? Kas ta ise on selle õppematerjali omandanud? No vähemalt on koonerdamisõpetuslik ja rahapuu kasvatamise õpetus läbi uuritud, materjal läbi töötatud, nüüd oleks aeg seda riigirahanduses järele katsuda. Kuid kärpida … Meile teiega ja ettevõtlusele on kärpimine tavaprotseduur, küsimus on vaid selles millal ja kui palju. Kuid poliiturul? Prr, ainuüksi mõtlemine sellele teeb poliitinimestele haiget: „Ta näib ikka veel arvavat, et kabinetiliikmete hulgas valitseb täielik meeskonnavaim. Seda ei ole. Neil käib teineteisega pidev võitlus, et kes saavutab suurema populaarsusreitingu. Ja kiireim tee populaarsuse saavutamiseks on raha kulutamine. Riigi raha. See teeb nad populaarseks oma ministeeriumis, partei juures, Alamkojas ja pressis. Kulutuste kärpimine teeb igaühe ebapopulaarseks.“ („Jah, härra peaminister“ lk 182). Just seetõttu on nii reformi, kui kärpevajadusi, kogu aeg edasi lükatud ja püütus „ära delegeerida“, et las teised vastutavad.

Raad otsustab, timukas raiub

Kui märkida tõelist kärpevajadust, mis on vohava üleadministreerimise puhul hädavajalik, siis ei peaks seda vastandama tõeliste tulevikuinvesteeringuteks soetatavate laenudega. Laen ja kokkuhoid ei ole vastandid, vaid kaks instrumenti süsteemi edukaks toimimiseks. Jätkusuutlikkuseks. Investeeringud ise, kui need on planeeritud õigesti, toovad erinevatel tasanditel kaasa säästu, milleks neid muidu vaja ongi? 

Kuid vahel on pealikud  poliitotsuste tulemusel pandud sundseisu (nagu muinasjutuprints: lähed vasakule kaotad pea, lähed paremale kaotad hobuse ja siis pea), mil tuleb teha küsitavaid valikuid. Tark pealik muidugi teab, et: „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.” (. G. R. R: Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012 Lk 196). Sellest kolmanda kursi otsustamise kunstist jääb meil sageli vajaka. Kuid otsustama peab.  Pealikud selleks ongi, et nad otsustaksid. See ongi pealike töö põhifunktsioon, langetada otsuseid. Leida kolmas tee. Ja siis vastutada. Lihtne.

Esmase otsuse viljad 

Kõik algab esmasest otsusest. Kui Dr Riik otsustas, et kõik ministeeriumid peavad kokku hoidma X% kulutusi, siis oli see otsuste jada esmane otsus. Kuid ega ministeeriumid ise kokku ei hoia, nemad ainult "võtsid kohustuse" kokku hoida. Edasised toimingud otsustusjadas on jaotatud nagu raekohtu ja linnatimuka vahelised kohustused – raad otsustab, timukas raiub. Lihtne, loogiline otsustuse ja täitmise ahel. Niisiis Minister läheb ministeeriumi nõupidamisele (slängis palvetundi) ja annab valdkonna struktuuridele ülesende: „Homseks esitada parandatud eelarved, mis on XY% väiksemad seni kehtestatutest!“. Siis tuleb Ministri lame nutujutt, miks seda vaja on ja kui väärikas kestev kahanemine on. Punkt. Pealikud kuulavad, lasevad mõttes oma kulud läbi ja … vangutavad pead või rullivad rusikat. Kõik (kaunid) plaanid tuleb ju üle vaadata, kelle see meeldiks. Eriti veel, kui selleks on ministeeriumiga pikka aega vägikaigast veetud ja kõikvõimalikke uusmeetmeid välja mõeldud. Ei-ei, see pole üldse mitte mõnus. Kuid see pole koht kus kohe väitlema hakata, sest vastuse peab andma alles … homme. Targemad pealikud teavad, et tänase ja homse vahel on tükk tühja maad, palju võimalikke stsenaariumeid ja … trikke. Nii lähevadki kõik pealikud oma tööpinkide juurde tagasi „viilima“ ja „tinutama“. Ilmselgelt on mingeid kärpeid võimalik teha või kulutusi edasi lükata – raske, kuid võimalik. Alati on leitud, ametnikud on üldiselt leidlikud, leiavad ka kokkuhoiukohad, mis väga valusasti ei hammusta. Teatakse, miks ja mille nimel ja siis tulevad (niikuinii) rammusamad ajad ning uued võimalused eelarveid paisutada.

Madalad eesmärgid, kehvad tulemid

Kuid kui Dr Riigi kokkuhoiuplaan riigi tasandil on nii „kokkuhoidlik“ (mis võrdub RR kapitaalremondiga  (u 50 milj EUR), siis pole ka kokkuhoid eesmärgina kuigi suur eesmärk, pigem tundub kiusuna. Näidistegevusena. Hea küll, ametnikud on ka kiusamisega harjunud, kuid … Kui siia lisandub Dr Riigi eksitav infovoog (nagu juhtus kaitseväega), kus  poliitinimesed rääkisid ühel ajal kaht vastuolulist juttu, et „kaitseeelarve ei vähene, vaid tegelikult kasvab“, kuid kärpima peate siiski, siis … Siis võivad sündida igasugused arengud. Täpselt samuti kui harrastada üheaegselt parem- ja vasakpoolset liiklust. Peab ütlema, et kaitseväe reaktsioon oli oma sirgjoonelisuses, kaotada orkester,  pisut üllatav, kuid loogiline. Tegelikult ei midagi uut. Vaheriigi ajal kui olid ka koondamisülesanded, siis nii restoranides, kui käitistes ohverdati esimesena orkestrid. Õmblusvabrik ei saa koondada õmblejaid ega masinatehas treialeid, siis pole ju ka tulemusi? Loogiline. Teisalt kui te loeta mingeid sõjakirjeldusi, siis kimpus olev väepealik ütleb harilikult ikka midagi niisugust, et „Olen kõik reservid ammendanud, saatsin juba ka staabivalve, juuksurid, kokad ja moosekandid lahingusse. Seni peame vastu“. Nii, et selles mõttes pole midagi üllatuslikku, tegemist oli militaarotsusega. Lihtloogilise otsusega, ja selles struktuuris nad koondatakse või saadetakse „rindele“. Poliitturg ehmus - juhtimisviga. Jälle? Pasunakoorist tehti järsku tuumväärtus. Oeh. Enne ei saadud aru, kuid  järsku ilmnes, et pasunakooril seisab üleval kogu Konservatooriumi eksistents ja kultuur laiemalt. Samas tundub, et armeeülem tahtis administratsioonile lihtsalt väikest taktikalise kärpimisalase õppetundi anda. Ehhee, asus Jeeriku administratsiooni piirama pasunakooriga. Joosuale tõi see edu, marssis pasunakooriga nii kaua ümber Jeeriku kuni müürid kokku vajusid. Igatahes pajatab sellist lugu Vana Testament, kuidas nüüd läheb, saame näha.Samas ilmselt läheb raskeks, sest kaplaniteenistuse kahimise plaan jätab ta ilma sellest toest, mida oli Joosual kasutada.  

Asjalood on ikkagi niimoodi, et professionaalse kaitsestruktuuri ülesandeks on maa ja rahva kaitse kindlustamine. Puhkpilliorkestrid on ka toredad kooslused, olen neid fännanud läbi lõputute laulupeorongkäikude ja uuema aja tattoode, nii et kadumine oleks küll kahju, kui mitte kurjast. Kuid asi pole meie teiega meeldimise vaid selles kelle ülesanne on nende finantseerimine? Kas nende finantseerimine on Dr Riigi ülesanne, Dr Riigi otsustamise koht või  armeejuhtide pärusmaa.?  Tuleks tõdeda, et kultuuri tegemine on tore lisandus kaitsejõududele, kuid pole siiski põhitegevus. Kui kaitseväelt nõutakse, et põhifunktsioonides ei tohi kärpida, aga kärpima peab, siis … Mida teha?

Gulliveri mäng

D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ ( PM 2020 Lk 177/183/188) näitavad kujukalt jõudude ja vastasjõudude mõju administreerimises, seda ei saa arvestamata jätta, kui tahetakse olla edukas: „Katsed „kirjutuslaudade võimu“ – umbes niimoodi võib sõna „bürokraatia“ tõlkida – kärpida põrkavad tavaliselt ühele füüsika põhiseadusele: igale jõule leidub võrdne ja vastassuunaline jõud.“ „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“ „Bürokraatiat ei saa liikuma panna lihtsalt käsuga, et midagi on vaja teha, seda isegi militaarorganisatsioonis. Selle asemel on juhtkonnal peaaegu alati vaja veenda ja saavutada nõusolek. Bürokraatia suurim probleem on veendumus nagu Roland Reagan seda väljendas, et just nemad on „peaaegu igavaene maine elu“. Organisatsiooni masinavärk elab üle iga viimase kui juhi.“. Seekord jäi veenmine ja nõusoleku saavutamine Dr Riigi poolt ära ja tulemus on käes.

Poliitturu etenduskunsti ere näide

Poliitotsustega on samuti nagu teistegi juhtimisotsustega, need on seotud vastutusega. Otsus peab muidugi lähtuma analüüsist ja asjatundjate/nõunike sisend infomatsioonist, mitte ainuüksi poliitilisel tahtest. Kui see põhineb „Poliitilisel Tahtel“, siis ärge imestage vaid … vastutage. Seega ka eelarvekärbete puhul jõuame tagasi poliitilise otsustuse ja vastutuse tasandile. Võimatut nõuda on ... võimatu. Niisiis kõigepealt … Kas ja kui orkestrid on Dr Riigi arusaama kohaselt riigikaitse (ja sisejulgeoleku) valdkondade kohustuslikud komponendid, siis peaksid nende kulutused kajastuma valdkonna eelarve eraldi real, kui see on teisti, siis ongi … teisti. Pealiku vaba valik. Õigemini mitte vaba valik, vaid valdkonnapõhine vastutusala valik. Kuid, kui järgida käesoleva küsimuse otsustus/otsustamatus protsessi, siis kogu selle „pasunakoori kriisi“  tekke põhjus on Dr Riigi enese otsustamatus (otsusta+matus) ja vastutamatus (vastuta+matus). Kui Ühisruum järsku kihama lõi seoses kaitseväe orkestri ja  kaplaniteenistuse kaotamisega, siis … Nojah, siis oleks pidanud Dr Riik kiirelt reageerima ja ütlema, et „olgu, saime vihjest aru“ ja teinud ühte või teistpidi otsuse st kas finantseerida orkestrit kui kultuurikantsi eraldi reana, lõpetada sellega vastaseis või otsustama … teisiti (jälle). Kuid ei, siis alles läks poliitturu (või laada?) etenduskunstiks.

KAMI teatas, et see pole lõplik otsus, vaid ainult armeepealiku ettepanek ja üldse, eelarvet pannakse kokku sügisel. Hm? Oeh, huvitav, kuid otsustamatusetendus jätkus sellega, et SIMI andis teada, et ka neil on (sala)plaan orkester koondada, kuid mitte lihtsalt koondada, vaid lahendada selle koondamisega ühtlasi kaitseväe orkestri probleem. Niisiis ühe orkestri probleemi lahenduseks oli kahe orkestri likvideerimine?  Kuidas lahendab kahe orkestri ühendamine  orkestrite probleemi kogumis jäi veidi segaseks  keskmise poliitturu vaatleja jaoks. Hm, huvitav ettepanek siiski

Ühest probleemist kolm probleemi

Kas ühest probleemist sai kaks probleemi? Ei, sai üllatuslikult hoopis kolm probleemi, sest initsiatiivi haaras uljalt KUMI. (PM 19.05.21) „Kultuuriministeerium otsib PPA ja kaitseväe orkestri allesjäämise teed

Täna said kokku kultuuriminister Anneli Ott (KE), kaitseminister Kalle Laanet (RE) ja siseminister Kristian Jaani. Arutati politsei- ja piirivalveameti ning kaitseväe orkestri koondamist. Kultuuriministeerium lõi töörühma, et arutada mõlema orkestri edasi tegutsemise võimalusi. «See ei ole õige, et me sümbolväärtuste puhul kaalume nende tegutsemist. Pigem peame otsima lahendust, et kui praegune toimimismudel ei tööta, siis kuidas edasi minna,» selgitas Anneli Ott tänast kolme ministri kohtumist. 

Kohtumise tulemusena võttis kultuuriministeerium vedada töögrupi, kuhu ministrid Jaani ja Laanet lubasid saata oma esindajad. «Töörühm kaardistab ära, milline võiks olla orkestrite rahastamismudel, kuidas neid rahastada ning missugusel kujul edasi minna,» kirjeldas Ott ja lisas, et töörühm selgitab ka välja, kuidas garanteerida orkestrite tegevus ka tulevikus.“. Vägev.

Tore ju – kaardistavad, arutavad, töörühmad töötavad – ehk täielik otsustamatus ja administratiivne saamatus.  Näe, otsivad võimalusi, sel kohal tuli meelde J. C. Maxwelli  („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 163) formuleering:  „Võimalus. Kuna ärikõnelustes on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad mulle hirmu nahka.” Mulle ka. Eriti kolmikkriisis

Dr Riigi tasalülitamine Jeeriku pasunakooriga

Kui te nüüd mõtlete selle, et kolmikkriisi keskmes tegelevad ühe otsustusvea silumisega (silumatul viisil) kolm ministrit (ja ministeeriumi + valdkonnaorganisatsioonid), siis tundub, et Dr Riik ei oska määratleda prioriteete ega anda administratiivtasandile kindlaid tegevussuuniseid. Veelkord, kui poliittasand oleks andnud kokkuhoiuks selge suunise ja siis need laekunud ettepanekud läbi kaalunud, poleks sellist mõttetut aja ja ressursikadu tekkinud. Nüüd on niimoodi, et olememata sellest, milline on Dr Riigi otsus, on tegemist lõhutud vaasi kokku liimimisega (ilmselt vähemas mahus), kuid see on ikkagi liimitud vaas, kõige sellest tulenevaga. Kibestumine on paljude hinges.

Omaette küsimus on selles, kuidas sellised eelettepanekud avalikkuse ette sattuvad. Klassikud muidugi teavad vastust: „Öeldakse, et riigilaev on ainus laev, mis lekib ülalt,“ (Jah, härra minister“ lk 228)  Kõik töövariandid pole koheseks avaldamiseks, mõned tahavad laagerdumist. Mõned lagunevad ise koost. Ma ei pea siinkohal silmas info varjamist, vaid seda, et valikute sõelumisel võib käsitluses olla ka kõige jaburamais ja  hullumeelsemaid ideid, mis tegelikkuses kunagi ei leia kasutamist. See on lihtsalt ajugümnastika. Nende väljahüüdmine võib tekitada terves inimkihistuses paanika. Milleks? Elame niigi ebakindlal ajal. Peaksime säästma oma inimeste vaimu-, hinge- ja närvienergiat. Niikuinii on vaja muudatused läbi arutada puudutatud isikutega. Nagu Rumsfeldi reeglites kirjas on vaja saavutada  mõistmine.  Nüüd tundub, et pasunakoor sai „ärakärpimisest“ teada meediast? Jälle? Kahju.

Kärpimine ja nende üle läbirääkimine on protsess, mitte välksõda. Omadest kogemustest tean, et kokkuhoiukohti sai ministeeriumiga läbi arutatud mitmel korral. Neid muudeti, tehti uuesti, asendati välisrahastusega ja siis kui osapooled olid kokku leppinud ühises (mis ei pruukinud rahuldada osapooli) tegevusplaanis, mis tähendas ühtlasi mingite tegevuste edasilükkamist, mingite analüüside vähendamist, personalivärbamiste peatamist, alles siis sai see avalikkuseks. Ja õige kah, paljude närvirakke säästeti. Praegune, minu arusaamade järgi, läbirääkimiste faasis segaduse tekitamine on küll kurjast. Tegelikult päris piinlik lugu. Pahatahtlikkus? Preventiivne rünnak? Ei tea, kuid väga mannetu lugu. Krapsakamad poliitinimesed on juba valmis armeepealikule tutaka andma ja siis ka litaka ning mõni arvab, et üldse ... Kuid pidagem hoogu. „Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 171). Kas Dr Riigil on piisavalt enesevalitsust või ...?

Miks armee just niimoodi kärbib?

Vastus on lihtne, armee kärbib niimoodi, sest poliitturg on teda kärpinud naamoodi. Kuidas siis? Usutavasti annab armeede vaatepunkti kõige paremini edasi kindral Sir R Shirreff endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017 Lk 281): „ (…) ma usun, et te teate, mis asi on Bailey sild?“ „Geniaalne asjandus. Leiutatud Teise maailmasõja ajal ja siiani kasutuses. See on nagu inimesesuurune Meccano konstruktor. Kandetalad kinnitatakse omavahel poltidega ja iga tala kandmiseks on mõeldud kuus meest. Mitte rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. Nüüd käisid kärpijad pioneerivägedest kalkulaatoriga üle ja sundisid neid mehi vähemaks võtma. Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks jäänud viis tegevväelast, ja viiest ei piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala ära tassida, aga mitte terve silla jagu. Ärge muretsege, ütleb peakärpija pressile ja parlamendile, kuues saab olema reservväelane, kes on kohal siis kui me teda vajame. Aga kui kuus eksisteerib paberil, siis ei tarvitse ta sugugi eksisteerida tegelikkuses, kuna ta ei ole teenistusse kutsutud, siis ei jõua ta sinna piisavalt kiiresti niisuguses olukorras nagu praegu, sest pole olnud aega teda kohale kutsuda ja treenida teda ülejäänud meeskonnaga samale tasemele. See tähendab, et kui on vaja Bailey sild valmis ehitada, et mehed üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.

Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel sellisel juhul ette võtab? Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges kohas valmis ehitatud, võib olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub, varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles teises üksuses juba ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee peale ja te mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud. Meil tuleb kasutada kõiki ressursse, et panna kokku üks korralikult üles ehitatud lahinguvalmis brigaad. See jätab meile terve koormatäie äranäritud üksusi, mis kõlbavad kaotatud elavjõu asendamiseks, kuid mitte millekski muuks.“ On ka tõsiasi, et kui on vaja "Bailey silda" valmis ehitada, ja selleks ei ole ressurssi, siis ei saa armeepealik öelda, et me ei saa silda seepärast ehitamisega hakkama, sest meil pole detaile või mehi, kuid me asendame selle suurepärase pasunakooriga. Ehhee, üle silla ei saa, kuid paar kosutavat tattood võime küll esitada?  Nojah, ka võimalik ... kuid ... milline oli eesmärk?

Lk 429 „Ja veel, poliitiline juhtkond peab aru saama, et kõige aluseks on inimesed. Kui sa oled hea väljaõppega professionaalidest lahti saanud, ei saa loota, et nad käeviipe peale uuesti välja ilmuvad, kui sa neid jälle vajad. Meie väed on tugevad tänu sõjalisele väljaõppele. Päev päevalt, aasta aastalt. Pidevalt oma ametis täienedes. Kuid ei saa olla pankur või torumees ja samal ajal reservväelane, igal aastal paar nädalat õppustel ning kui puhkeb kriis, tõmmata munder selga ja loota, et nad oleksid professionaalina kas või kübetki niisama head. Nii need asjad lihtsalt ei käi, ükskõik kui väga poliitikud seda ka ei sooviks ja selle võimalikkust ei meile ei kinnitaks. Lahingus pead üle elama esimese kokkupõrke ning selleks tuleb olla suurepärase väljaõppega professionaal, kes toetub oskuslikule meeskonnale.“„

„Ajalugu on täis kehva väljaõppega armeesid, mis kaotasid lahingutes väiksemate professionaalide salkadel, kes tundsid oma tööd ja kellel oli õige varustus. Suurbritannia on viimased paar sajandit sellest aru saanud ja vaata, kuhu see meid viis … kuid näib, et enam mitte. Häda on selles, ja mul on kahju, kui ma tundun liiga küünilisena, et motiveeritud ja hea varustusega sõdurid, kes lihtsalt vaikselt oma tööd teevad, ei too pealkirju …“. Vaat niimoodi. Eriti asjakohased tunduvad need tähelepanekud meie ressursse ja asendit arvestades. 

Õpetades ülespoole

Kuid juhtimine pole mitte alati alluvate juhtimine, hulka keerulisem on juhtida ülespoole. J. Willink ja L. Babin („Ülim vastutus“ Lk 233) kirjeldavad, et:  „Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati professionaalseks.“ „Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“„Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“ Ülespoole juhtimine on väga peen kunst ja seda ei saada mitte alati selgeks.

T. E. Ricks („Kindralid“ Grenader 2015 Lk 314) kirjeldab USA  2010 a olukorda: „Kolonelleitnant Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta hinnangus selle kohta nii: „Maavägi saavutas küll taktikalise ja operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada välja selliseid juhte, kes oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks strateegilise edu saavutamisel.“

Colin Powell kirjeldas nõuannet, mida talle anti Valges Majas stipendiaadina töötamise ajast: „Päevavalgel ei toimi demokraatia mitte just alati hästi“ (…) Ideaalselt võimaliku poole liikudes on inimene sunnitud tingima, vahetama, tehinguid sõlmima, taanduma, painduma ja kompromisse tegema. Asjasse pühendamatute jaoks võib see protsess olla räpane, pettumust valmistav ja isegi šokeeriv. Kompromissidele minemise tõttu võivad selle osalised jätta endast manipuleeriva, põhimõttelageda ja kahepalgelise mulje.“

Powell võttis seda õpetust tõsiselt: „Ta ütleb tervelt kolme metafooriga koormatud lause, et tal polnud mitte mingisugust tahtmist saada üheks nendest närvidele käivatest maaväe teisitimõtlejatest: „Ma avastasin sulaselgelt võimekate, kuid siiski karile sõitnud ohvitseride teenistuskäiku uurides teatava ühisjoone ehk põikpäise keeldumiseladumast letti seda, mis on kuninga jagu. Nad sõdisid vastu sellele, mis oli nende meelest rumal ja sobimatu, ega jäänud seetõttu ellu, et teha seda, mida ise ülimalt tähtsaks pidasid.“ (lk 320/322). Millega on meil tegu, kas põikpäisuse või ülespoole juhtimisega? Ilmselt on siinkohal ilu vaataja silmades, kuid tsiteerides  Admiral A. Burke:  „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ (lk 387). Vaat see on väärt ütlemine, tunnussõnad meile kõigile.

Kui kolmandik Dr Riigist tegeleb pasunakooriga, siis kes tegeleb valitsemisega?

Mis aga kõige selle „üliolulise pasunapuhumise“ strateegaiatuse taustal välja paistab siis, see, et Dr Riik hakkab minetama võimekust otsustada ja tegutseda. Kui keset kolmikkriisi on võimalik  ühe pasunakoori (no olgu kahe pasunakoori) tuleviku aruteluks rakendada 3 ministeeriumi (ja x valdkonna asutuse) ressurssi, seda  põhitegevuselt ära võttes,  ja panna see pasunakooride (ja inglikooride) küsimuste lahendamiseks st.  27,27% valitsusest (+ Peamine minister ja armeepealik), siis pole enam tegemist administratiivkriisiga, vaid tegemist on juba poliitturu kriisiga. Ups! Oli nüüd seda jama  veel vaja. Küsimus, mida selgesõnaliste suunistega poleks üldse tekkinud, on suudetud paisutada millekski enamaks kui puhkpilliorkestri tulevik. Selle „probleemi“ oleks saanud igal eelneval päeval muuta probleemi asemel lahenduseks, kuid igal järgnev päev otsustamatust (otsusta+matus) muutis mitteprobleemi üha probleemsemaks.

 Ja siis …

Lisandusid kultuuriinimesed ja … Tsunami. Vaadake, on üks kindel reegel, kui „lisanduvad kultuuriinimesed“, siis tuleb teha probleemi lahendamisega kiire lõppmäng, sest muidu on sinu enda mäng lõppenud. Kultuuriinimesed paisutavad, naerutavad, nuhtlevad, naelutavad poliitinimesi mõnuga viisil, moel ja järjekindlusega, mille kõrval opositsiooni näägutamine on nagu lembelaul. Kuid kahjuks pole Dr Riik sellest aru saanud. Kehv lugu.  Kuid arvestage sellega et iga päev Dr Riigi otsustamatust (otsusta+matus) kõnnib Joosua vägi pasunaid puhudes ümber Administratiiv-Jeeriku, iga päev murendab neid müüre, kuni … Mida teha? Luua praegu töörühmi, kaardistada, tõsta lauale ja vaadata otsa? Täiesti mõttetu. Praegu on ainukene võimalus uputada pasunad kiiresti rahasse ja lõpetada asjatu ajaraisk. Kehv lahendus? On küll, kuid see eest  hea õppetund. Õppetund võimaldab edaspidi vältida selliseid mitteprobleemide kasvamist probleemideks.

Mis aga põhitähtis, kolmikkriisist, teistest eelarvejaburustest ja tuleviku kujundamisest ei räägi enam keegi, kõik  on keskendunud pasunakooride saatusele. Võib-olla on see inimlik ? Võib-olla ekslik? Kuid võib-olla taotluslik? Ja-ah õigus oli D Rumsfeldil: „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.“ Prantsuse suursaadik F De Rose“ (lk 184)

 

Targutusi:

F Forsyth „Šaakali päev”  

Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

Lee Child „Tagaotsitav”  Varrak 2014

Lk 198 Info varjamisest „Nad tegid vastupidi, „ lausus Sorenson, Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.”

Lk 322 „Viimase arvutused, mis talle sõjaväes kätte olid puutunud, ütlesid, et keskmine jalaväelane kulutab ühe vaenlase tapmiseks keskmiselt viisteist tuhat padrunit.”

E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001

Lk 133 „Nüüd me juurutame mingi uue tehnoloogia. Oletame, et õnnestunult ja kitsaskohast on üle saadud. Mis aga juhtud, kui uue tehnoloogia juurutamisel unustati tegelda vanade reeglitega kui ühe osaga sellest tööst? Mis juhtub, kui me tegutseme edasi vanade reeglite järgi, mis kitsaskohti eeldavad?”

„Sel juhul tekitavad reeglid ise kitsaskoha, „ lausub Lenny.

„Täpselt. Ja millist kasu me uuest tehnoloogiast saame?”

1000 tööpäeva võimutust: Oleks & Poleks

 

                  

Hiljuti oli pidupäev - 100 päeva Dr Riigi uue vahtkonna ametisse astumisest. Peaaegu nagu juubel, tehti kokkuvõtteid, omad patsutasid õlale, teised … teised ei pannud tähelegi. Muidugi on 100 päeva valitsemist ja 100 päeva tegevusplaan üpris tinglik, sest selle ajaga ei jõua suurt midagi ära teha. Nagu ütlevad klassikud: „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat. Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega, mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on alati kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses. (…) Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on ainult läbisaamine.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 365). Vaat niimoodi, 100 päeva on esmane sisseelamiseaeg, mil tegusid saabki olla minimaalselt ja väga kontsentreeritult, seda eriti kolmikkriisi tingimustes. Põhiline rõhk läheb soovitud muudatuste administreerimise ettevalmistamiseks. Paradoks on selles, et kiirelt vahelduvate valitsuste puhul jääb see keskmine osa ikka väiksemaks, seda „kasulik tööiga -  umbes kaks aastat“, ei pruugi tekkidagi või moodustab see vaid kaduvväikese osa. Vaadake, ega alguse segadust ja lõpu ehk häältevõitmise osas (eriti selles viimases) ei anna eriti kärpida. Seega „potentsiaalselt tõsist valitsustöö“ perioodi saab pikendada vaid kiire lendstardiga, mis tähendab, et 100 päevaga peavad strateegiad juba toimima, nende ajaline hierarhia teatavaks tehtud ja nende maksumused esitatud. Midagi sellist nagu president Eisenhower täheldas tarmukalt Stalini lahkumise järgselt: „Ma olen tüdinenud, „ütles ta Hughesile, „ja ma usun, et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi öelda.“ (J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016 lk 186)

Millest selline reaktsioon? „ Ma tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani. Meil  pole isegi ühtset arusaamist, mida ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud isu vastu vaielda.“ (lk 176). Tundub kuidagi tuttavlik?  Kuidas meil siis selles Eisenhoweri ABC mängus läinud on? Millised on meie ABC? Kas on?

1000 tööpäeva võimutust

Vaat niimoodi, seepärast oleks vast õigem vaadata, milliste ideid ja strateegiaid arendati välja 1000 tööpäevaga opositsioonis (poliitilises puhastustules?). Tegelikult on neid võimutuse tööpäevi rohkemgi, kui mul arvestamine sassi ei läinud siis 1062 (kalendripäevades on see 1528 päeva ja olenemata kas on tööpäev või puhkepäev, siis iga võimuta päev on poliitinimesele piin), kuid ärgem peenutsegem, 1000 on hea ümmargune number, mille ajal saab palju korda saata. Selles vanuses laps on omandanud juba kõige tähtsamad eluks vajalikud tarkused – käib, räägib ja kühveldab iseseisvalt putru suhu. Edaspidi õpib ta vaid kavalusi. Niisiis 1000 tööpäevaga … Opositsioonipink on hea vahepeatus, et mõelda tehtu üle, koht, kus võivad, kuid ei pruugi, sündida kõige julgemad, murrangulisemad ideed. Kuidas seekord läks? Süüvides pakutavatesse kavanditesse tekkib nõutus. Kuhu Dr Riik ülepea teel on? Veidi arusaamatu, leiab küll hulgaliselt tuttavaid sõnu, isegi õigeid sõnu, kuid süsteemset sidusust ei hooma. Ilmselt ootasime meie teiega seekordselt vahtkonnavahetusest midagi uut, midagi murrangulist, midagi … Kasvõi midagigi, mis näitaks meile suunda välja kolmikkriisi kurbusest. Nii, et ootus oli, kuid kahjuks on sattunud niimoodi, et midagi sellist ei leia, RES on banaalsevõitu loksumine pensioni-, rohe- ja digilainetel. Valimismeeleolu. Aga ometi oleks just seekord võinud … Oleks lausa pidanud … Oleks …Aga pole. Kas olete märganud, et RES arvustades ei alusta me algusest, me arvustame riigieelarve strateegiat, kuid meil ei ole olemaski RIIGI STRATEEGIAT. Ilusõnalisi strateegiadokumente on küllaga, kuid strateegiat ei ole. Seega on Dr Riik meile pakkumas eelarvestrateegiat ilma riigi strateegiata. Mittestrateegia strateegilise  rahastamise strateegia? Jabur olukord. Muidugi au ja kiitus Dr Riigile, kes on teinud hunnituid ponnistusi saavutada parimat tulemust mittestrateegia strateegiliseks rahastamiseks, kuid see ei päästa meid meie tuleviku eest. Nagu Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10).  Olukord on jabur veel seetõttu, et inimeste meelestatus mingite arengute suhtes kujunevad lähtudes nende ootustest. Seekord oodati midagigi uut, midagi mille nimel tasub pingutada, isegi mille nimel tasub kannatada, kuid uut ei olnud. Kahju, väga kahju. Käivitavat, jõukust tootvat, mehhanismi ei olnud, oli vaid jagamise ja irdlausete jada. 51 kuud soikaega opositsiooni puhkepingil? Milline oli tulemus? Tulemus…. Mnjah, tule seesamune sealtsamusest appi, selle ajaga oleks võinud (õigemini pidanud) oma tegevusstrateegia viimase detailini läbi mõtlema, logistika ja võrkplaneerimise läbi harjutama ja viimase sendini iga tegevus/tegevusetuse läbi arvutama. Võimekus oli ju olemas!  Oleks pidanud, kuid ei teinud, energia kulus konkurentide näägutamiseks ja neile essude kommete külge õpetamiseks. Nüüd olge valmis … kogu  seda keskkonnareostuslikku õhustikku läbi seedima. Meie teiega ka. Ja ärgem teeselgem et see meile meeldib nagu Vaheriigi ajal öeldi lehmasõnniku haisu puhul, et on kopsurohi. Ei ole. Hais on. Punkt.

Plaani ei ole

Kuid meie teiega ju mäletame, et meil oli eesmärk saada NATO-sse, meil oli eesmärk saada OECD-sse, meil oli eesmärk jõuda viie rikkaima riigi sekka, kuid … seda eesmärki ei pööratud strateegiaks. Aga oleks võinud, meil oli hea arenguhoog, katsetamisjulgus, kokku harjutanud analüüsi-läbirääkimis mehhanism ja meeskonnad ning teotahe täiesti arvestataval tasemel olemas. Kahju. Tehti midagi muud, hakati mängima täiesti kohatult suurriiklikku heaoluriiki. Selle asemel, et nobedalt, paindliku ja tõhusana edasi tuhiseda hakati „peenhäälestama“ ja raha jagama. Ikka üha uued „tasuta“ asjad ja erakorralised pensionitõusud osutusid tähtsamaks, kui kindla eksponentsiaalse arengupõhja loomine. Nii ongi. Dr Riik väsitas enese jagamisega nii ära, et kasvatamiseks enam jaksu ei jagunudki. Kasvustrateegia asendus jagamisstrateegiatusega. Kuid tundub, et Pilvepiiril ei saada enam arugi, mis asi see tõeline strateegia on, et see tähendab riigi pidevat arendamist, strateegilist arendamist. See omakorda tähendab riigi tegevuse kohandamist vastavalt aja nõuetele. Kuid riigireform jäi tegemata ja selle käes me vaevlemegi. Riigi reformimata jätmine tüsistus administratiivkriisiks.

Poliitilisest gravitatsioonitusest

Niisiis milline on meie plaan ja millised on need A, B, C? Ei saa ju pidada tõsiseltvõetavaks plaaniks, et: „Uuendamisel on ka riigireformi tegevuskava, et kujundada jätkusuutlik, tõhus ja elanikkonna vajadustega arvestav riigivalitsemine„? Millise riigi reformikava täiendatakse? Tundub uskumatu, et DR Riik pole siiani aru saanud, et Riigireformi pole. Kui parlamentaarses riigis pole seadusandja poolt määratletud reformi, siis pole ka reformikava. Mida pole seda ei saa uuendada. Elementaarne. Lp J. Raidla formuleeris 2016 a Riigikogu kõnetoolist, mida on vaja Riigireformiks:  tuleb määratleda riigireformi eesmärk; riigireformi mõiste ja sisu, ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigikogu pole riigireformi mõistet, sisu ega eesmärki kindlaks määranud, seega reformi pole. . Jäävad üle järgmised võimalused: Dr Riik uuendab riigireformi kava mingis teises riigis; Dr Riik teeb riigireformi illegaalsest ehk tegemist on mitte riigireformi vaid riigipöördega või kolmandaks (kõige tõenäolisemalt), riigireformi mõiste Dr Riigi poolt sisutühjendatud. Kõlks, sõnakõlks. Dr Riigil pole tahet, visiooni ega strateegiat. Nagu Lp J. Raidla 2016 a tabavalt ütles: „Riigikogu on parlamentarismi gravitatsioonikeskus. Loogiliselt peaks riigikogu olema ka Riigireformi gravitatsioonikeskus“. Elementaarne. Aasta 2021 tulem: Gravitatsiooni ei ole, Riigireformi pole, Tühisõnad on. Hõljume igas moetuules sinna-tänna. Suunatult. Gravitatsioonita sihitud tegevused on kallid ja kasutud.

Mõtteloogika muutusest

Meie teiega ei jõua kõiki ilustrateegiate banaalpunkte läbi kedrata, kuid ilmestamiseks üks stiilinäide: „Soodustame inimeste tagasipöördumist maapiirkondadesse ning noorte eneseteostuse võimalusi maal“ Miks? Kuidas soodustame? Kas jätkame riigiabiga kortermajadesse panustamist, riigimajade ehitamise ja bürokraatlike töökohtade levitamisega maakohtadesse.  Ilus mõte? Või mõtlematus? See ei too kaasa tootlikkuse kasvu, inimeste rahulolu, ettevõtluse ärkamist, SKT kasvust rääkimata, see toob kaasa vaid bürokraatia peitmise valdadesse. Jätkuva kalli allakäigu.  Meie teiega peame paljudes asjades mõtteloogikat muutma, lausa ümber pöörama.  Visioon võiks olla, et „ Eesti ongi linn, linn oma keskuste ja äärelinnadega“. NB! Äärelinnade/aedlinnade mitte ääremaaga, see oleks hoopis teistpidi vaade, teistpidi areng ja võimalus tasakaalustatud tõhusale, elegantsele ja intelligentsele  Eestile.  Kuid Aedlinna kontseptsioon üksi ei toimi, see toob kohe kaasa liikuvuse probleemi. Praegune liikuvusarengu kavade puudulikkus on selles, et need on kujundatud Dr Riigi valest eeldusest turutoimesse, suuriiklikest ambitsioonidest ja  liidulistest tarkdokumentidest, mis ei ühti meie võimaluste/vajadustega. Liikuvusega seostub ka  5G maailm, kui uusilma avastamise ja kasutamise strateegia (viimasest miilist rääkimata). Meie arengu aluseks on sidussüsteem, mitte loosungimassiiv.  Sõnad on õiged, kuid tegevused ei ole sidusad ega üksteist toetavad. Näiteks „Toetame kiiret 5G võrgu välja ehitamist ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu. 5G võrgu rajamine on oluline kaugtöö paremaks võimaldamiseks maapiirkondades.“, siis tundub, et Dr Riik pole saanud aru kogu värkvõrgu paradigmat muutvast olemusest, selle strateegilisest juhtimisest rääkimata. 5G pole kassipiltide kiirlaadimispunkt, vaid uus vereringe. Tuleviku vereringe.

OLEKS & POLEKS 

Nüüd mõeldes 100 päeva rajajoonele  kinnistub mõte, et see, et kuigi 1000 tööpäeva võimuvabadust  oleks pidanud lisama Dr Riigile uuenduslikku gravitatsioonikindlust st. välja töötama strateegiad, need variantsuses läbi mängima kui staabiõppused, igale tegevusele hinnasildi juurde kirjutama ja tegema nendest üksteist toetavate/rohkendavate tegevuste aegrea/hierarhia, siis suuresti jäigi see … oleksiks. Kahju. Väga kahju, meie teiega kaotame aega, seda inimese jaoks ainukest tõeliselt taastumatut ressurssi. Niisiis …   OLEKS pidanud ette valmistama strateegiad: Eesti kui aedlinn mitte ääremaa; Eesti kui tootlikkuskasvu keskkond; Eesti kui haridusmässaja; Eesti kui riigireformi läbinud korrastatud administreerimisega modernne tõhus loovusel põhinev riik; Eesti kui intelligentne ja elegantne rohepööraja (mitte vulgaarprimitivist), Eesti vajab tingimatult täiesti uut mehhanismi nii haigus- kui pensioni kindlustuses, kui ka sotsiaalses lõpplahenduses kõike riputada riigieelarve kaela murrab riigieelarve kaela. Tootlikkuse kasv ja omaosalus on selle OLEKSI (või PEAKS?) priinimi. Kõike seda ja palju muudki OLEKS tahtnud Dr Riigi strateegiates näha, kuid … Oleks, ometi …. Siis POLEKS: pidanud arutama maksutõusude üle, otsida 7000 IT spetsi, närutada tervishoiutöötajate ja õpetajate palkadega, solvata päästetöötajaid ja korrakaitsjaid, kärpida avalikke teenuseid, vassida ja veiderdada. Siis OLEKS võimalik olnud luua intelligentne, elegantne, tõhus, jätkusuutlik Ühisruum.

Tsss! Saladus                

Kuigi siinkohal on palju räägitud ja arutletud strateegia üle, siis strateegia on olemuselt visioon, kuid strateegia võimalikkuse või võimatuse määratleb lõppkokkuvõttes ikkagi logistiline võimekus. „Mida rohkem ma sõda näen, seda rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest … Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada. Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“ (M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeeriakirjastus 2008 lk 237). Seega riskimisvõime mis baseerub määravate tegurite tõelisele tundmisele? Elementaarne. Miks me siis seda põhitõde ei rakenda?

Isiklik krematoorium

Kui ainukene vanamoodne imperiaalne mõte (nii Dr Riigil, kui kõrgetel analüüsimajadel) olukorra päästmiseks on, et maksudebati avamine on vältimatu, sest riigi kulutused ületavad juba pikka aega tulusid (sic! Miks küll? Mida me teeme valesti?), siis on meie mõttemaailm kinni jooksnud. Sellises mõttemaailmas Raudpolt! me saamegi maksutõusu ja … majanduslanguse. Kuid kui me avaksime tootlikkuse debati, siis saame tootlikkuse tõusu ja maksulanguse. Ajal mil suur osa ettevõtjaid elab kui oma isiklikus krematooriumis mil algul põletati sääste ja nüüd elujõudu, peab Dr Riik mõtlema ja tegutsema strateegiliselt. Praegused strateegiad? Need ei ole strateegiad, need on sõnajadad mis annavad põhjust raha jagada. Lõputult? Ei, raha lõppeb ära. Veelkord! Kui ainukene mõte olukorra päästmiseks on, et maksudebati avamine on vältimatu, sest riigi kulutused ületavad juba pikka aega tulusid, siis me saamegi maksutõusu ja … edasise majanduslanguse. Kuid kui me avaksime tootlikkuse debati, siis saame tootlikkuse tõusu ja maksulanguse. Ajal mil suur osa ettevõtjaid elab kui oma isiklikus krematooriumis, mil algul põletati sääste ja nüüd elujõudu, peab Dr Riik tegema konkreetseid strateegilisi kaalutud/arvestatud otsuseid: A, B, C. Veel pole hilja alustada strateegitsemist. Dr Riik, palun ole mõistlik, ära tapa juba niigi tudisevat ja autodafeelist ettevõtlust. Alepõllundus ei ole just 21 sajandi kõige soositum arengustrateegia. Tegelikult on Dr Riigi tegevvahtkonna põhiküsimuseks kujuneb see, et kui 100 päeva tagasi möödus 1000 tööpäeva võimutusest, siis kas järgmised 1000 kujunevad võimaluseks või võimetuseks.  Ja ärgem unustagem, et „Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015 Lk 89). Milline on meie mõtteviis?

 Targutusi:

L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016

(USA kaitseministri parem käsi) 1960 aastal väitis: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad  ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ lk 173), siis võib ka poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks.

Lk 10. eessõnas kirjutab brigaadikindral M. Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin  strateegia  kirjatüki pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“ 

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

Lk. 94 „Jefferson ütles korduvalt, et parim valitsus on väike valitsus, sest „valitsus pole rahva isand vaid rahva teener”. Abe Lincoln ütles kord, et. „Jeffersoni seisukohad on vaba ühiskonna põhimõtted ja aksioomid.”

Lk.102 „Sajad inimesed üle kogu riigi kurtsid föderaalvalitsuse pideva laienemise üle, mis piiras meie iseenesestmõistetavaks peetud vabadusi. Olin samu jutte kuulnud juba nii sageli, kuni ühel hetkel veendusin, et ohus olid mõned meie põhivabadused, sest tekkinud oli pideva valitsemise keskkond, millega konstitutsiooni loojad polnud arvestanud. Föderaalbürokraatia masinavärk oli muutunud nii tugevaks, et suutis omatahtsi poliitikat teha ning maha suruda nii tavakodanike kui isegi nende poolt Kongressi valitud esindajate tahte.”

Lk. 120 „Rahvast võõrandunud  riigiaparaat tekitas inimestes nii abitust kui ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”

„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest sõltuvaks.”

 B Stone „Pood, kust saab kõike. Amazoni ja Jeff Bezose lugu! Rahva Raanat 2017

Lk 291 „„Kui sulle antakse valida, kas suhtuda kinnisideega konkurentidesse või klientidesse, siis meie valime alati viimase variandi, „ ütles ta ning käis välja ühe oma jeffismidest. „Me pöörame tähelepanu sellele, mida teevad meie konkurendid, aga see pole see koht, kuhu me oma energiat paneme.““

Lk 306 „Misjonäridel on õiglased eesmärgid ja nad püüavad muuta maailma paremaks. Palgasõdurid on aga väljas raha ja võimu peal ja sõidavad kõigist, kes ette jäävad, lihtsalt üle. Bezose jaoks ei olnud justkui mingit kahtlust, selles kumba otsa Amazon sobitus. „Mina valiksin iga kell misjonäri palgasõduri asemel“, meeldis talle öelda. „Üks suurepäraseid paradokse on tegelikult see, et tavaliselt teenib misjonär nii ehk naa rohkem raha.“