Hiljuti
oli pidupäev - 100 päeva Dr Riigi uue vahtkonna ametisse astumisest. Peaaegu
nagu juubel, tehti kokkuvõtteid, omad patsutasid õlale, teised … teised ei
pannud tähelegi. Muidugi on 100 päeva valitsemist ja 100 päeva tegevusplaan
üpris tinglik, sest selle ajaga ei jõua suurt midagi ära teha. Nagu ütlevad
klassikud: „Kuid praktikas vastutavad ministrid poliitika
eest suhteliselt vähe, sest valitsuse kasulik tööiga on umbes kaks aastat.
Esimene aasta kulub selleks, et jõuda arusaamisele, et valitsuses olles ei saa
nad pidada kinni lubadustest, mis anti opositsioonis olles: kui valitsus on
moodustatud, peab ta hakkama tegelema reaalselt eksisteerivate probleemidega,
mis on eranditult seotud valitseva majandusliku olukorraga, mis omakorda on
alati kas siis kohutav või katastroofiline, ning seda tõestavad hirmuäratavad
faktid hoiti rahva ja seega ka opositsiooni eest eranditult alati saladuses.
(…) Seega hakkavad ministrid reaalset situatsiooni riigis mõistma umbes
kaksteist kuni kaheksateist kuud pärast ametisse asumist. Sellele järgneb umbes
kaks aastat potentsiaalselt tõsist valitsustööd – pärast mida algab
ettevalmistus järgmisteks üldvalimisteks. Sellest hetkest muutuvad saavutused
riigijuhtimise vallas teisejärguliseks, võrreldes häälte võitmisega – või
pigem, häälte võitmine muutub ainsaks saavutuse mõõdupuuks. Viimased kaks
aastat sarnanevad eksami jaoks tuupimisega. Midagi uut ei tehta, eesmärgiks on
ainult läbisaamine.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk
365). Vaat niimoodi, 100 päeva on esmane sisseelamiseaeg, mil tegusid saabki
olla minimaalselt ja väga kontsentreeritult, seda eriti kolmikkriisi
tingimustes. Põhiline rõhk läheb soovitud muudatuste administreerimise
ettevalmistamiseks. Paradoks on selles, et kiirelt vahelduvate valitsuste puhul
jääb see keskmine osa ikka väiksemaks, seda „kasulik tööiga - umbes kaks aastat“, ei pruugi tekkidagi või
moodustab see vaid kaduvväikese osa. Vaadake, ega alguse segadust ja lõpu ehk
häältevõitmise osas (eriti selles viimases) ei anna eriti kärpida. Seega „potentsiaalselt
tõsist valitsustöö“ perioodi saab pikendada vaid kiire lendstardiga, mis
tähendab, et 100 päevaga peavad strateegiad juba toimima, nende ajaline
hierarhia teatavaks tehtud ja nende maksumused esitatud. Midagi sellist nagu
president Eisenhower täheldas tarmukalt Stalini lahkumise järgselt: „Ma
olen tüdinenud, „ütles ta Hughesile, „ja ma usun, et kõik on tüdinenud
Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on MEIL
maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me ei saa punktidena –
lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi
öelda.“ (J Rubenstein „Stalini viimased päevad“
Imeline Ajalugu 2016 lk 186)
Millest selline reaktsioon? „ Ma tean, et umbes seitse aastat,
1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu
täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida
see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me
läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised
plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL.
Meil pole mingit plaani. Meil pole isegi
ühtset arusaamist, mida ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei
oska muud öelda.“ Emmet Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud isu vastu
vaielda.“ (lk 176). Tundub kuidagi tuttavlik? Kuidas meil siis selles Eisenhoweri ABC mängus
läinud on? Millised on meie ABC? Kas on?
Vaat niimoodi, seepärast oleks vast õigem vaadata, milliste ideid ja strateegiaid arendati välja 1000 tööpäevaga opositsioonis (poliitilises puhastustules?). Tegelikult on neid võimutuse tööpäevi rohkemgi, kui mul arvestamine sassi ei läinud siis 1062 (kalendripäevades on see 1528 päeva ja olenemata kas on tööpäev või puhkepäev, siis iga võimuta päev on poliitinimesele piin), kuid ärgem peenutsegem, 1000 on hea ümmargune number, mille ajal saab palju korda saata. Selles vanuses laps on omandanud juba kõige tähtsamad eluks vajalikud tarkused – käib, räägib ja kühveldab iseseisvalt putru suhu. Edaspidi õpib ta vaid kavalusi. Niisiis 1000 tööpäevaga … Opositsioonipink on hea vahepeatus, et mõelda tehtu üle, koht, kus võivad, kuid ei pruugi, sündida kõige julgemad, murrangulisemad ideed. Kuidas seekord läks? Süüvides pakutavatesse kavanditesse tekkib nõutus. Kuhu Dr Riik ülepea teel on? Veidi arusaamatu, leiab küll hulgaliselt tuttavaid sõnu, isegi õigeid sõnu, kuid süsteemset sidusust ei hooma. Ilmselt ootasime meie teiega seekordselt vahtkonnavahetusest midagi uut, midagi murrangulist, midagi … Kasvõi midagigi, mis näitaks meile suunda välja kolmikkriisi kurbusest. Nii, et ootus oli, kuid kahjuks on sattunud niimoodi, et midagi sellist ei leia, RES on banaalsevõitu loksumine pensioni-, rohe- ja digilainetel. Valimismeeleolu. Aga ometi oleks just seekord võinud … Oleks lausa pidanud … Oleks …Aga pole. Kas olete märganud, et RES arvustades ei alusta me algusest, me arvustame riigieelarve strateegiat, kuid meil ei ole olemaski RIIGI STRATEEGIAT. Ilusõnalisi strateegiadokumente on küllaga, kuid strateegiat ei ole. Seega on Dr Riik meile pakkumas eelarvestrateegiat ilma riigi strateegiata. Mittestrateegia strateegilise rahastamise strateegia? Jabur olukord. Muidugi au ja kiitus Dr Riigile, kes on teinud hunnituid ponnistusi saavutada parimat tulemust mittestrateegia strateegiliseks rahastamiseks, kuid see ei päästa meid meie tuleviku eest. Nagu Sun Zi öelnud: “ Strateegia, ilma taktikata on pikk tee võiduni, taktika ilma strateegiata viib paratamatult lüüasaamiseni.“ (L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016 lk 10). Olukord on jabur veel seetõttu, et inimeste meelestatus mingite arengute suhtes kujunevad lähtudes nende ootustest. Seekord oodati midagigi uut, midagi mille nimel tasub pingutada, isegi mille nimel tasub kannatada, kuid uut ei olnud. Kahju, väga kahju. Käivitavat, jõukust tootvat, mehhanismi ei olnud, oli vaid jagamise ja irdlausete jada. 51 kuud soikaega opositsiooni puhkepingil? Milline oli tulemus? Tulemus…. Mnjah, tule seesamune sealtsamusest appi, selle ajaga oleks võinud (õigemini pidanud) oma tegevusstrateegia viimase detailini läbi mõtlema, logistika ja võrkplaneerimise läbi harjutama ja viimase sendini iga tegevus/tegevusetuse läbi arvutama. Võimekus oli ju olemas! Oleks pidanud, kuid ei teinud, energia kulus konkurentide näägutamiseks ja neile essude kommete külge õpetamiseks. Nüüd olge valmis … kogu seda keskkonnareostuslikku õhustikku läbi seedima. Meie teiega ka. Ja ärgem teeselgem et see meile meeldib nagu Vaheriigi ajal öeldi lehmasõnniku haisu puhul, et on kopsurohi. Ei ole. Hais on. Punkt.
Plaani ei ole
Kuid meie teiega ju mäletame, et meil oli eesmärk saada NATO-sse,
meil oli eesmärk saada OECD-sse, meil oli eesmärk jõuda viie rikkaima riigi
sekka, kuid … seda eesmärki ei pööratud strateegiaks. Aga oleks võinud, meil
oli hea arenguhoog, katsetamisjulgus, kokku harjutanud analüüsi-läbirääkimis
mehhanism ja meeskonnad ning teotahe täiesti arvestataval tasemel olemas.
Kahju. Tehti midagi muud, hakati mängima täiesti kohatult suurriiklikku
heaoluriiki. Selle asemel, et nobedalt, paindliku ja tõhusana edasi tuhiseda
hakati „peenhäälestama“ ja raha jagama. Ikka üha uued „tasuta“ asjad ja
erakorralised pensionitõusud osutusid tähtsamaks, kui kindla eksponentsiaalse
arengupõhja loomine.
Nii ongi. Dr Riik väsitas enese jagamisega nii ära, et
kasvatamiseks enam jaksu ei jagunudki. Kasvustrateegia asendus
jagamisstrateegiatusega. Kuid tundub, et Pilvepiiril ei saada enam arugi, mis
asi see tõeline strateegia on, et see tähendab riigi pidevat arendamist, strateegilist
arendamist. See omakorda tähendab riigi tegevuse kohandamist vastavalt aja
nõuetele. Kuid riigireform jäi tegemata ja selle käes me vaevlemegi. Riigi
reformimata jätmine tüsistus administratiivkriisiks.
Poliitilisest gravitatsioonitusest
Niisiis milline on meie plaan ja millised on need A, B, C? Ei saa ju pidada tõsiseltvõetavaks plaaniks, et: „Uuendamisel on ka riigireformi tegevuskava, et kujundada jätkusuutlik, tõhus ja elanikkonna vajadustega arvestav riigivalitsemine„? Millise riigi reformikava täiendatakse? Tundub uskumatu, et DR Riik pole siiani aru saanud, et Riigireformi pole. Kui parlamentaarses riigis pole seadusandja poolt määratletud reformi, siis pole ka reformikava. Mida pole seda ei saa uuendada. Elementaarne. Lp J. Raidla formuleeris 2016 a Riigikogu kõnetoolist, mida on vaja Riigireformiks: tuleb määratleda riigireformi eesmärk; riigireformi mõiste ja sisu, ning riigireformi mõõtkava ajas ja ruumis. Riigikogu pole riigireformi mõistet, sisu ega eesmärki kindlaks määranud, seega reformi pole. . Jäävad üle järgmised võimalused: Dr Riik uuendab riigireformi kava mingis teises riigis; Dr Riik teeb riigireformi illegaalsest ehk tegemist on mitte riigireformi vaid riigipöördega või kolmandaks (kõige tõenäolisemalt), riigireformi mõiste Dr Riigi poolt sisutühjendatud. Kõlks, sõnakõlks. Dr Riigil pole tahet, visiooni ega strateegiat. Nagu Lp J. Raidla 2016 a tabavalt ütles: „Riigikogu on parlamentarismi gravitatsioonikeskus. Loogiliselt peaks riigikogu olema ka Riigireformi gravitatsioonikeskus“. Elementaarne. Aasta 2021 tulem: Gravitatsiooni ei ole, Riigireformi pole, Tühisõnad on. Hõljume igas moetuules sinna-tänna. Suunatult. Gravitatsioonita sihitud tegevused on kallid ja kasutud.
Mõtteloogika muutusest
Meie teiega ei jõua kõiki ilustrateegiate banaalpunkte läbi
kedrata, kuid ilmestamiseks üks stiilinäide: „Soodustame inimeste tagasipöördumist maapiirkondadesse
ning noorte eneseteostuse võimalusi maal“ Miks? Kuidas soodustame? Kas jätkame riigiabiga
kortermajadesse panustamist, riigimajade ehitamise ja bürokraatlike töökohtade
levitamisega maakohtadesse. Ilus mõte?
Või mõtlematus? See ei too kaasa tootlikkuse kasvu, inimeste rahulolu,
ettevõtluse ärkamist, SKT kasvust rääkimata, see toob kaasa vaid bürokraatia
peitmise valdadesse. Jätkuva kalli allakäigu. Meie teiega peame paljudes asjades mõtteloogikat
muutma, lausa ümber pöörama. Visioon
võiks olla, et „ Eesti ongi linn, linn oma keskuste ja äärelinnadega“. NB!
Äärelinnade/aedlinnade mitte ääremaaga, see oleks hoopis teistpidi vaade,
teistpidi areng ja võimalus tasakaalustatud tõhusale, elegantsele ja
intelligentsele Eestile. Kuid Aedlinna kontseptsioon üksi ei toimi, see
toob kohe kaasa liikuvuse probleemi. Praegune liikuvusarengu kavade puudulikkus
on selles, et need on kujundatud Dr Riigi valest eeldusest turutoimesse,
suuriiklikest ambitsioonidest ja liidulistest
tarkdokumentidest, mis ei ühti meie võimaluste/vajadustega. Liikuvusega seostub
ka 5G maailm, kui uusilma avastamise ja
kasutamise strateegia (viimasest miilist rääkimata). Meie arengu aluseks on
sidussüsteem, mitte loosungimassiiv.
Sõnad on õiged, kuid tegevused ei ole sidusad ega üksteist toetavad.
Näiteks „Toetame kiiret 5G võrgu välja ehitamist ja uute tehnoloogiate kasutuselevõttu.
5G võrgu rajamine on oluline kaugtöö paremaks võimaldamiseks maapiirkondades.“,
siis tundub, et Dr Riik pole saanud aru kogu värkvõrgu paradigmat muutvast
olemusest, selle strateegilisest juhtimisest rääkimata. 5G pole kassipiltide
kiirlaadimispunkt, vaid uus vereringe. Tuleviku vereringe.
OLEKS
& POLEKS
Nüüd
mõeldes 100 päeva rajajoonele kinnistub
mõte, et see, et kuigi 1000 tööpäeva võimuvabadust oleks pidanud lisama Dr Riigile uuenduslikku gravitatsioonikindlust
st. välja töötama strateegiad, need variantsuses läbi mängima kui
staabiõppused, igale tegevusele hinnasildi juurde kirjutama ja tegema nendest
üksteist toetavate/rohkendavate tegevuste aegrea/hierarhia, siis suuresti jäigi
see … oleksiks. Kahju. Väga kahju, meie teiega kaotame aega, seda inimese jaoks
ainukest tõeliselt taastumatut ressurssi. Niisiis … OLEKS
pidanud ette valmistama strateegiad: Eesti kui aedlinn mitte ääremaa; Eesti kui
tootlikkuskasvu keskkond; Eesti kui haridusmässaja; Eesti kui riigireformi
läbinud korrastatud administreerimisega modernne tõhus loovusel põhinev riik; Eesti
kui intelligentne ja elegantne rohepööraja (mitte vulgaarprimitivist), Eesti
vajab tingimatult täiesti uut mehhanismi nii haigus- kui pensioni kindlustuses,
kui ka sotsiaalses lõpplahenduses kõike riputada riigieelarve kaela murrab
riigieelarve kaela. Tootlikkuse kasv ja omaosalus on selle OLEKSI (või PEAKS?)
priinimi. Kõike seda ja palju muudki OLEKS tahtnud Dr Riigi strateegiates näha,
kuid … Oleks, ometi …. Siis POLEKS: pidanud arutama maksutõusude üle, otsida 7000
IT spetsi, närutada tervishoiutöötajate ja õpetajate palkadega, solvata
päästetöötajaid ja korrakaitsjaid, kärpida avalikke teenuseid, vassida ja
veiderdada. Siis OLEKS võimalik olnud luua intelligentne, elegantne, tõhus, jätkusuutlik
Ühisruum.
Tsss!
Saladus
Kuigi
siinkohal on palju räägitud ja arutletud strateegia üle, siis strateegia on
olemuselt visioon, kuid strateegia võimalikkuse või võimatuse määratleb
lõppkokkuvõttes ikkagi logistiline võimekus. „Mida rohkem ma sõda näen, seda
rohkem ma mõistan, kuidas see kõik sõltub administreerimisest ja vedudest …
Pole vaja kuigi palju oskusi ega kujutlusvõimet, et näha, kus ja millal peaks
sinu sõjavägi olema. Kuid läheb vaja väga palju teadmisi ja ränka tööd, et
teada, kuhu sa saad oma väed paigutada ja kas sa suudad neid seal ülal pidada.
Ükskõik millise juhi plaani aluseks peab olema varustamise ja liikumisega
seotud tegurite tõeline tundmine. Ainuüksi sellisel juhul saab ta teada, kuidas
ja millal nende teguritega riskida, aga lahinguid võidetakse üksnes riskides.“
(M v Creveld „Sõda ja logistika“ Eesti Entsüklopeeriakirjastus 2008 lk 237).
Seega riskimisvõime mis baseerub määravate tegurite tõelisele tundmisele?
Elementaarne. Miks me siis seda põhitõde ei rakenda?
Isiklik krematoorium
L. Freedman „Strateegia“ Grenader 2016
(USA kaitseministri parem käsi) 1960 aastal väitis: „Taandame kõik sõjalised probleemid majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“ lk 173), siis võib ka poliitmaastiku teisendada majandusküsimusteks, eelkõige turukonkurentsiks.
Lk 10. eessõnas kirjutab brigaadikindral M.
Kiili väga leebelt, et. „ Eesti strateegiate üldpilt on võrdlemisi avar ja
kirju. Strateegiateks nimetatud dokumendid varieeruvad suhteliselt korratutest
üksteisega mittehaakuvate lausete kompleksidest kuni korralikult
struktureeritud ja keeleliselt viimistletud mõttekogumiteni. (…) Termin strateegia kirjatüki
pealkirjas mõjub atraktiivselt ja aitab tõmmata tähelepanu, paraku ei oma aga
enamikul juhtudel praktilist ega teoreetilist väärtust.“
R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012
Lk.102 „Sajad inimesed üle kogu riigi kurtsid
föderaalvalitsuse pideva laienemise üle, mis piiras meie iseenesestmõistetavaks
peetud vabadusi. Olin samu jutte kuulnud juba nii sageli, kuni ühel hetkel
veendusin, et ohus olid mõned meie põhivabadused, sest tekkinud oli pideva
valitsemise keskkond, millega konstitutsiooni loojad polnud arvestanud.
Föderaalbürokraatia masinavärk oli muutunud nii tugevaks, et suutis omatahtsi
poliitikat teha ning maha suruda nii tavakodanike kui isegi nende poolt
Kongressi valitud esindajate tahte.”
Lk. 120 „Rahvast võõrandunud riigiaparaat tekitas inimestes nii abitust
kui ka ärritust, kuigi riik pidanuks teenima inimesi mitte vastupidi.”
„Usalduse olid kaotanud ka poliitikud, kes
pooldasid hääletustel ebamääraseid, ebatõhusaid ja pettusega seotud abirahade
süsteeme, mis muutsid paljud perekonnad terveteks põlvkondadeks abirahadest
sõltuvaks.”
Lk 306 „Misjonäridel on õiglased eesmärgid ja nad püüavad muuta
maailma paremaks. Palgasõdurid on aga väljas raha ja võimu peal ja sõidavad
kõigist, kes ette jäävad, lihtsalt üle. Bezose jaoks ei olnud justkui mingit
kahtlust, selles kumba otsa Amazon sobitus. „Mina valiksin iga kell misjonäri
palgasõduri asemel“, meeldis talle öelda. „Üks suurepäraseid paradokse on tegelikult
see, et tavaliselt teenib misjonär nii ehk naa rohkem raha.“
No comments:
Post a Comment