Jeeriku pasunad

Julius Schnorr von Carolsfeld (1794-1872), The Battle of Jericho

Arvasin, et olen juba igasugust seletamist, äraseletamist, üleseletamist, möödaseletamist , jaburust ja absurdi poliitturul kogenud, kuid ei arvanud ära. Absurdi saab alati suurendada.

Sellesse kategooriasse mahub ka  Dr Riigi vaga soov kärpida eelarvelisi kulusid niimoodi, et keegi ei märkakski inimeste palga vähendamist, koondamist ja tugiteenustest loobumist. Ei märkaks, ei kurvastaks, ei vihastaks, ei segaks. Kummaline mõttekäik. Kokku hoida on muidugi vaja, kuid kokkuhoiul ehk „kannatustel“ peab olema suurem sügavam mõte.  Eesmärk isegi „kannatajatele“. 60 milj EUR iseenesest on muidugi naeruväärselt väike kärbe (oletatavasti oleks tõeline kärpevõime/tarve  20x suurem, kui kõige totramad kulutused ära jätta), kuid isegi seda piskut kärbet ei suudetud ära administreerida. Muide, nagu klassikud J. Lynn, A. Jay ( „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 Lk 60) Kantsler sir Hamphrey suu läbi on väitnud: „Riigiamet, härra minister,“ (…)“ eksisteerib ainuüksi selle jaoks, et viia ellu parlamendis vastu võetud seadusi. Niikaua, kuni parlament jätkab seaduste vastuvõtmist, millega inimeste elu seatakse üha rangema kontrolli alla, peab riigiametnike arv kasvama“. Niisama lihtne see ongi. Poliitinimesed tehke vähem keelde ja käske ning riigieelarve kokkuhoiupuu hakkab robinal kasvama. Elementaarne. Tehtud.

Dr Riik, kokkuhoid algab iseenese kokkuhoidlikkusest

Ka  „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 313) esitatakse lihtne küsimus: „Odavam valitsus? Kuidas jääb valitsemisega? Üldiselt on meie poliitilised juhid ja nende bürokraatidest kupjad viimase 40 aasta vältel teinud vähe – või pigem mitte midagi -, et enda pakutavate teenuste hinda alandada. Tegelikult on aeg, mis kulub maksumaksjatel valitsuse teenuste ärateenimiseks, oluliselt pikenenud, kusjuures need teenused pole kuigivõrd paranenud „  Puhtalt monopolistlik ilming. Tundub, et tegemist on üldise ja pidurdamatu tendentsiga. Kuid kas niimoodi peab või kas üldse saab jätkata? Muide siinkohal meeldib mulle meie RAMi initsiatiiv kokkuhoiu ja rahatarkuse edendamises.  Massimeedia andis teada, et: „Rahandusministeeriumis on valmis saanud «Rahatark Eesti. Eesti elanike rahatarkuse strateegia aastateks 2021–2030» ehk visioon, kuidas muuta Eesti rahatargaks ja tegevuskava selle saavutamiseks.“ Vaat niisugune suursaavutus. Hästi tehtud, kuigi … Kuigi hinge poeb kahtlus, kas Dr Riik mitte ise ei peaks ennekõike rahatarkust õppima, kui teisi õpetama hakkab? Kas ta ise on selle õppematerjali omandanud? No vähemalt on koonerdamisõpetuslik ja rahapuu kasvatamise õpetus läbi uuritud, materjal läbi töötatud, nüüd oleks aeg seda riigirahanduses järele katsuda. Kuid kärpida … Meile teiega ja ettevõtlusele on kärpimine tavaprotseduur, küsimus on vaid selles millal ja kui palju. Kuid poliiturul? Prr, ainuüksi mõtlemine sellele teeb poliitinimestele haiget: „Ta näib ikka veel arvavat, et kabinetiliikmete hulgas valitseb täielik meeskonnavaim. Seda ei ole. Neil käib teineteisega pidev võitlus, et kes saavutab suurema populaarsusreitingu. Ja kiireim tee populaarsuse saavutamiseks on raha kulutamine. Riigi raha. See teeb nad populaarseks oma ministeeriumis, partei juures, Alamkojas ja pressis. Kulutuste kärpimine teeb igaühe ebapopulaarseks.“ („Jah, härra peaminister“ lk 182). Just seetõttu on nii reformi, kui kärpevajadusi, kogu aeg edasi lükatud ja püütus „ära delegeerida“, et las teised vastutavad.

Raad otsustab, timukas raiub

Kui märkida tõelist kärpevajadust, mis on vohava üleadministreerimise puhul hädavajalik, siis ei peaks seda vastandama tõeliste tulevikuinvesteeringuteks soetatavate laenudega. Laen ja kokkuhoid ei ole vastandid, vaid kaks instrumenti süsteemi edukaks toimimiseks. Jätkusuutlikkuseks. Investeeringud ise, kui need on planeeritud õigesti, toovad erinevatel tasanditel kaasa säästu, milleks neid muidu vaja ongi? 

Kuid vahel on pealikud  poliitotsuste tulemusel pandud sundseisu (nagu muinasjutuprints: lähed vasakule kaotad pea, lähed paremale kaotad hobuse ja siis pea), mil tuleb teha küsitavaid valikuid. Tark pealik muidugi teab, et: „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.” (. G. R. R: Martin „Vareste pidusöök” Varrak 2012 Lk 196). Sellest kolmanda kursi otsustamise kunstist jääb meil sageli vajaka. Kuid otsustama peab.  Pealikud selleks ongi, et nad otsustaksid. See ongi pealike töö põhifunktsioon, langetada otsuseid. Leida kolmas tee. Ja siis vastutada. Lihtne.

Esmase otsuse viljad 

Kõik algab esmasest otsusest. Kui Dr Riik otsustas, et kõik ministeeriumid peavad kokku hoidma X% kulutusi, siis oli see otsuste jada esmane otsus. Kuid ega ministeeriumid ise kokku ei hoia, nemad ainult "võtsid kohustuse" kokku hoida. Edasised toimingud otsustusjadas on jaotatud nagu raekohtu ja linnatimuka vahelised kohustused – raad otsustab, timukas raiub. Lihtne, loogiline otsustuse ja täitmise ahel. Niisiis Minister läheb ministeeriumi nõupidamisele (slängis palvetundi) ja annab valdkonna struktuuridele ülesende: „Homseks esitada parandatud eelarved, mis on XY% väiksemad seni kehtestatutest!“. Siis tuleb Ministri lame nutujutt, miks seda vaja on ja kui väärikas kestev kahanemine on. Punkt. Pealikud kuulavad, lasevad mõttes oma kulud läbi ja … vangutavad pead või rullivad rusikat. Kõik (kaunid) plaanid tuleb ju üle vaadata, kelle see meeldiks. Eriti veel, kui selleks on ministeeriumiga pikka aega vägikaigast veetud ja kõikvõimalikke uusmeetmeid välja mõeldud. Ei-ei, see pole üldse mitte mõnus. Kuid see pole koht kus kohe väitlema hakata, sest vastuse peab andma alles … homme. Targemad pealikud teavad, et tänase ja homse vahel on tükk tühja maad, palju võimalikke stsenaariumeid ja … trikke. Nii lähevadki kõik pealikud oma tööpinkide juurde tagasi „viilima“ ja „tinutama“. Ilmselgelt on mingeid kärpeid võimalik teha või kulutusi edasi lükata – raske, kuid võimalik. Alati on leitud, ametnikud on üldiselt leidlikud, leiavad ka kokkuhoiukohad, mis väga valusasti ei hammusta. Teatakse, miks ja mille nimel ja siis tulevad (niikuinii) rammusamad ajad ning uued võimalused eelarveid paisutada.

Madalad eesmärgid, kehvad tulemid

Kuid kui Dr Riigi kokkuhoiuplaan riigi tasandil on nii „kokkuhoidlik“ (mis võrdub RR kapitaalremondiga  (u 50 milj EUR), siis pole ka kokkuhoid eesmärgina kuigi suur eesmärk, pigem tundub kiusuna. Näidistegevusena. Hea küll, ametnikud on ka kiusamisega harjunud, kuid … Kui siia lisandub Dr Riigi eksitav infovoog (nagu juhtus kaitseväega), kus  poliitinimesed rääkisid ühel ajal kaht vastuolulist juttu, et „kaitseeelarve ei vähene, vaid tegelikult kasvab“, kuid kärpima peate siiski, siis … Siis võivad sündida igasugused arengud. Täpselt samuti kui harrastada üheaegselt parem- ja vasakpoolset liiklust. Peab ütlema, et kaitseväe reaktsioon oli oma sirgjoonelisuses, kaotada orkester,  pisut üllatav, kuid loogiline. Tegelikult ei midagi uut. Vaheriigi ajal kui olid ka koondamisülesanded, siis nii restoranides, kui käitistes ohverdati esimesena orkestrid. Õmblusvabrik ei saa koondada õmblejaid ega masinatehas treialeid, siis pole ju ka tulemusi? Loogiline. Teisalt kui te loeta mingeid sõjakirjeldusi, siis kimpus olev väepealik ütleb harilikult ikka midagi niisugust, et „Olen kõik reservid ammendanud, saatsin juba ka staabivalve, juuksurid, kokad ja moosekandid lahingusse. Seni peame vastu“. Nii, et selles mõttes pole midagi üllatuslikku, tegemist oli militaarotsusega. Lihtloogilise otsusega, ja selles struktuuris nad koondatakse või saadetakse „rindele“. Poliitturg ehmus - juhtimisviga. Jälle? Pasunakoorist tehti järsku tuumväärtus. Oeh. Enne ei saadud aru, kuid  järsku ilmnes, et pasunakooril seisab üleval kogu Konservatooriumi eksistents ja kultuur laiemalt. Samas tundub, et armeeülem tahtis administratsioonile lihtsalt väikest taktikalise kärpimisalase õppetundi anda. Ehhee, asus Jeeriku administratsiooni piirama pasunakooriga. Joosuale tõi see edu, marssis pasunakooriga nii kaua ümber Jeeriku kuni müürid kokku vajusid. Igatahes pajatab sellist lugu Vana Testament, kuidas nüüd läheb, saame näha.Samas ilmselt läheb raskeks, sest kaplaniteenistuse kahimise plaan jätab ta ilma sellest toest, mida oli Joosual kasutada.  

Asjalood on ikkagi niimoodi, et professionaalse kaitsestruktuuri ülesandeks on maa ja rahva kaitse kindlustamine. Puhkpilliorkestrid on ka toredad kooslused, olen neid fännanud läbi lõputute laulupeorongkäikude ja uuema aja tattoode, nii et kadumine oleks küll kahju, kui mitte kurjast. Kuid asi pole meie teiega meeldimise vaid selles kelle ülesanne on nende finantseerimine? Kas nende finantseerimine on Dr Riigi ülesanne, Dr Riigi otsustamise koht või  armeejuhtide pärusmaa.?  Tuleks tõdeda, et kultuuri tegemine on tore lisandus kaitsejõududele, kuid pole siiski põhitegevus. Kui kaitseväelt nõutakse, et põhifunktsioonides ei tohi kärpida, aga kärpima peab, siis … Mida teha?

Gulliveri mäng

D Rumsfeld „Rumsfeldi reeglid“ ( PM 2020 Lk 177/183/188) näitavad kujukalt jõudude ja vastasjõudude mõju administreerimises, seda ei saa arvestamata jätta, kui tahetakse olla edukas: „Katsed „kirjutuslaudade võimu“ – umbes niimoodi võib sõna „bürokraatia“ tõlkida – kärpida põrkavad tavaliselt ühele füüsika põhiseadusele: igale jõule leidub võrdne ja vastassuunaline jõud.“ „Nagu Gulliveri lilliputtide maal, köitsid ka ministeeriumi kümned tuhanded niidid, osa neist Kongressiga seotud, osa aga iseenda kätega sõlmitud. Ehkki ainustki liliputide niit eraldi ei suutnud Gulliveri maa küljes kinni hoida, võtsid kõik need koos talt liikumisvõime. Kõigi Kongressi sätestatud regulatsioonide koostoime muutis kaitseministeeriumi aeglaseks, raskepäraseks ja vähetõhusaks, et seegi, mida tehti, hilines sageli ning raiskas maksumaksja dollareid. Pole siis imestada, et niisugune olukord omakorda kutsus esile veelgi rohkem kongresmenide kurtmisi ning uusi piiranguid ja kontrollimisi, mis kõik veelgi enam takistasid tõhusat tegutsemist.“ „Bürokraatiat ei saa liikuma panna lihtsalt käsuga, et midagi on vaja teha, seda isegi militaarorganisatsioonis. Selle asemel on juhtkonnal peaaegu alati vaja veenda ja saavutada nõusolek. Bürokraatia suurim probleem on veendumus nagu Roland Reagan seda väljendas, et just nemad on „peaaegu igavaene maine elu“. Organisatsiooni masinavärk elab üle iga viimase kui juhi.“. Seekord jäi veenmine ja nõusoleku saavutamine Dr Riigi poolt ära ja tulemus on käes.

Poliitturu etenduskunsti ere näide

Poliitotsustega on samuti nagu teistegi juhtimisotsustega, need on seotud vastutusega. Otsus peab muidugi lähtuma analüüsist ja asjatundjate/nõunike sisend infomatsioonist, mitte ainuüksi poliitilisel tahtest. Kui see põhineb „Poliitilisel Tahtel“, siis ärge imestage vaid … vastutage. Seega ka eelarvekärbete puhul jõuame tagasi poliitilise otsustuse ja vastutuse tasandile. Võimatut nõuda on ... võimatu. Niisiis kõigepealt … Kas ja kui orkestrid on Dr Riigi arusaama kohaselt riigikaitse (ja sisejulgeoleku) valdkondade kohustuslikud komponendid, siis peaksid nende kulutused kajastuma valdkonna eelarve eraldi real, kui see on teisti, siis ongi … teisti. Pealiku vaba valik. Õigemini mitte vaba valik, vaid valdkonnapõhine vastutusala valik. Kuid, kui järgida käesoleva küsimuse otsustus/otsustamatus protsessi, siis kogu selle „pasunakoori kriisi“  tekke põhjus on Dr Riigi enese otsustamatus (otsusta+matus) ja vastutamatus (vastuta+matus). Kui Ühisruum järsku kihama lõi seoses kaitseväe orkestri ja  kaplaniteenistuse kaotamisega, siis … Nojah, siis oleks pidanud Dr Riik kiirelt reageerima ja ütlema, et „olgu, saime vihjest aru“ ja teinud ühte või teistpidi otsuse st kas finantseerida orkestrit kui kultuurikantsi eraldi reana, lõpetada sellega vastaseis või otsustama … teisiti (jälle). Kuid ei, siis alles läks poliitturu (või laada?) etenduskunstiks.

KAMI teatas, et see pole lõplik otsus, vaid ainult armeepealiku ettepanek ja üldse, eelarvet pannakse kokku sügisel. Hm? Oeh, huvitav, kuid otsustamatusetendus jätkus sellega, et SIMI andis teada, et ka neil on (sala)plaan orkester koondada, kuid mitte lihtsalt koondada, vaid lahendada selle koondamisega ühtlasi kaitseväe orkestri probleem. Niisiis ühe orkestri probleemi lahenduseks oli kahe orkestri likvideerimine?  Kuidas lahendab kahe orkestri ühendamine  orkestrite probleemi kogumis jäi veidi segaseks  keskmise poliitturu vaatleja jaoks. Hm, huvitav ettepanek siiski

Ühest probleemist kolm probleemi

Kas ühest probleemist sai kaks probleemi? Ei, sai üllatuslikult hoopis kolm probleemi, sest initsiatiivi haaras uljalt KUMI. (PM 19.05.21) „Kultuuriministeerium otsib PPA ja kaitseväe orkestri allesjäämise teed

Täna said kokku kultuuriminister Anneli Ott (KE), kaitseminister Kalle Laanet (RE) ja siseminister Kristian Jaani. Arutati politsei- ja piirivalveameti ning kaitseväe orkestri koondamist. Kultuuriministeerium lõi töörühma, et arutada mõlema orkestri edasi tegutsemise võimalusi. «See ei ole õige, et me sümbolväärtuste puhul kaalume nende tegutsemist. Pigem peame otsima lahendust, et kui praegune toimimismudel ei tööta, siis kuidas edasi minna,» selgitas Anneli Ott tänast kolme ministri kohtumist. 

Kohtumise tulemusena võttis kultuuriministeerium vedada töögrupi, kuhu ministrid Jaani ja Laanet lubasid saata oma esindajad. «Töörühm kaardistab ära, milline võiks olla orkestrite rahastamismudel, kuidas neid rahastada ning missugusel kujul edasi minna,» kirjeldas Ott ja lisas, et töörühm selgitab ka välja, kuidas garanteerida orkestrite tegevus ka tulevikus.“. Vägev.

Tore ju – kaardistavad, arutavad, töörühmad töötavad – ehk täielik otsustamatus ja administratiivne saamatus.  Näe, otsivad võimalusi, sel kohal tuli meelde J. C. Maxwelli  („21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc Lk 163) formuleering:  „Võimalus. Kuna ärikõnelustes on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad mulle hirmu nahka.” Mulle ka. Eriti kolmikkriisis

Dr Riigi tasalülitamine Jeeriku pasunakooriga

Kui te nüüd mõtlete selle, et kolmikkriisi keskmes tegelevad ühe otsustusvea silumisega (silumatul viisil) kolm ministrit (ja ministeeriumi + valdkonnaorganisatsioonid), siis tundub, et Dr Riik ei oska määratleda prioriteete ega anda administratiivtasandile kindlaid tegevussuuniseid. Veelkord, kui poliittasand oleks andnud kokkuhoiuks selge suunise ja siis need laekunud ettepanekud läbi kaalunud, poleks sellist mõttetut aja ja ressursikadu tekkinud. Nüüd on niimoodi, et olememata sellest, milline on Dr Riigi otsus, on tegemist lõhutud vaasi kokku liimimisega (ilmselt vähemas mahus), kuid see on ikkagi liimitud vaas, kõige sellest tulenevaga. Kibestumine on paljude hinges.

Omaette küsimus on selles, kuidas sellised eelettepanekud avalikkuse ette sattuvad. Klassikud muidugi teavad vastust: „Öeldakse, et riigilaev on ainus laev, mis lekib ülalt,“ (Jah, härra minister“ lk 228)  Kõik töövariandid pole koheseks avaldamiseks, mõned tahavad laagerdumist. Mõned lagunevad ise koost. Ma ei pea siinkohal silmas info varjamist, vaid seda, et valikute sõelumisel võib käsitluses olla ka kõige jaburamais ja  hullumeelsemaid ideid, mis tegelikkuses kunagi ei leia kasutamist. See on lihtsalt ajugümnastika. Nende väljahüüdmine võib tekitada terves inimkihistuses paanika. Milleks? Elame niigi ebakindlal ajal. Peaksime säästma oma inimeste vaimu-, hinge- ja närvienergiat. Niikuinii on vaja muudatused läbi arutada puudutatud isikutega. Nagu Rumsfeldi reeglites kirjas on vaja saavutada  mõistmine.  Nüüd tundub, et pasunakoor sai „ärakärpimisest“ teada meediast? Jälle? Kahju.

Kärpimine ja nende üle läbirääkimine on protsess, mitte välksõda. Omadest kogemustest tean, et kokkuhoiukohti sai ministeeriumiga läbi arutatud mitmel korral. Neid muudeti, tehti uuesti, asendati välisrahastusega ja siis kui osapooled olid kokku leppinud ühises (mis ei pruukinud rahuldada osapooli) tegevusplaanis, mis tähendas ühtlasi mingite tegevuste edasilükkamist, mingite analüüside vähendamist, personalivärbamiste peatamist, alles siis sai see avalikkuseks. Ja õige kah, paljude närvirakke säästeti. Praegune, minu arusaamade järgi, läbirääkimiste faasis segaduse tekitamine on küll kurjast. Tegelikult päris piinlik lugu. Pahatahtlikkus? Preventiivne rünnak? Ei tea, kuid väga mannetu lugu. Krapsakamad poliitinimesed on juba valmis armeepealikule tutaka andma ja siis ka litaka ning mõni arvab, et üldse ... Kuid pidagem hoogu. „Mulle meeldib, kuidas president Theodore Roosvelt seda sõnastas: „Parim tegevjuht on see, kellel on piisavalt mõistust, et valida häid mehi tegema, mida ta tahab tehtud saada, ja piisavalt enesevalitsust, et hoiduda vahele segamast, kui nad seda teevad.” (J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc lk 171). Kas Dr Riigil on piisavalt enesevalitsust või ...?

Miks armee just niimoodi kärbib?

Vastus on lihtne, armee kärbib niimoodi, sest poliitturg on teda kärpinud naamoodi. Kuidas siis? Usutavasti annab armeede vaatepunkti kõige paremini edasi kindral Sir R Shirreff endine NATO Euroopa vägede kõrgema ülemjuhataja asetäitja („Sõda Venemaaga“ Tänapäev 2017 Lk 281): „ (…) ma usun, et te teate, mis asi on Bailey sild?“ „Geniaalne asjandus. Leiutatud Teise maailmasõja ajal ja siiani kasutuses. See on nagu inimesesuurune Meccano konstruktor. Kandetalad kinnitatakse omavahel poltidega ja iga tala kandmiseks on mõeldud kuus meest. Mitte rohkem, aga kindlasti ka mitte vähem. Nüüd käisid kärpijad pioneerivägedest kalkulaatoriga üle ja sundisid neid mehi vähemaks võtma. Niisiis on nüüd iga tala kandmiseks jäänud viis tegevväelast, ja viiest ei piisa. Võib-olla jõuaksid nad mõne tala ära tassida, aga mitte terve silla jagu. Ärge muretsege, ütleb peakärpija pressile ja parlamendile, kuues saab olema reservväelane, kes on kohal siis kui me teda vajame. Aga kui kuus eksisteerib paberil, siis ei tarvitse ta sugugi eksisteerida tegelikkuses, kuna ta ei ole teenistusse kutsutud, siis ei jõua ta sinna piisavalt kiiresti niisuguses olukorras nagu praegu, sest pole olnud aega teda kohale kutsuda ja treenida teda ülejäänud meeskonnaga samale tasemele. See tähendab, et kui on vaja Bailey sild valmis ehitada, et mehed üle jõe ja lahingusse saata, ei suuda pioneerid seda füüsiliselt ehitada. Viis meest ei suuda tõsta suurt hulka talasid, mis on ette nähtud kandmiseks kuuele mehele.

Niisiis, mida alati leidlik sapöörikolonel sellisel juhul ette võtab? Teades, et see, kas sild saab õigel ajal ja õiges kohas valmis ehitatud, võib olla elu ja surma küsimus, ta läheb ja palub, varastab või laenab number kuue teisest tegevväeüksusest. Aga nüüd on selles teises üksuses juba ainult neli meest tala peale. Korrutage see läbi kogu armee peale ja te mõistate, miks ma räägin , et me oleme täiesti ära õõnestatud. Meil tuleb kasutada kõiki ressursse, et panna kokku üks korralikult üles ehitatud lahinguvalmis brigaad. See jätab meile terve koormatäie äranäritud üksusi, mis kõlbavad kaotatud elavjõu asendamiseks, kuid mitte millekski muuks.“ On ka tõsiasi, et kui on vaja "Bailey silda" valmis ehitada, ja selleks ei ole ressurssi, siis ei saa armeepealik öelda, et me ei saa silda seepärast ehitamisega hakkama, sest meil pole detaile või mehi, kuid me asendame selle suurepärase pasunakooriga. Ehhee, üle silla ei saa, kuid paar kosutavat tattood võime küll esitada?  Nojah, ka võimalik ... kuid ... milline oli eesmärk?

Lk 429 „Ja veel, poliitiline juhtkond peab aru saama, et kõige aluseks on inimesed. Kui sa oled hea väljaõppega professionaalidest lahti saanud, ei saa loota, et nad käeviipe peale uuesti välja ilmuvad, kui sa neid jälle vajad. Meie väed on tugevad tänu sõjalisele väljaõppele. Päev päevalt, aasta aastalt. Pidevalt oma ametis täienedes. Kuid ei saa olla pankur või torumees ja samal ajal reservväelane, igal aastal paar nädalat õppustel ning kui puhkeb kriis, tõmmata munder selga ja loota, et nad oleksid professionaalina kas või kübetki niisama head. Nii need asjad lihtsalt ei käi, ükskõik kui väga poliitikud seda ka ei sooviks ja selle võimalikkust ei meile ei kinnitaks. Lahingus pead üle elama esimese kokkupõrke ning selleks tuleb olla suurepärase väljaõppega professionaal, kes toetub oskuslikule meeskonnale.“„

„Ajalugu on täis kehva väljaõppega armeesid, mis kaotasid lahingutes väiksemate professionaalide salkadel, kes tundsid oma tööd ja kellel oli õige varustus. Suurbritannia on viimased paar sajandit sellest aru saanud ja vaata, kuhu see meid viis … kuid näib, et enam mitte. Häda on selles, ja mul on kahju, kui ma tundun liiga küünilisena, et motiveeritud ja hea varustusega sõdurid, kes lihtsalt vaikselt oma tööd teevad, ei too pealkirju …“. Vaat niimoodi. Eriti asjakohased tunduvad need tähelepanekud meie ressursse ja asendit arvestades. 

Õpetades ülespoole

Kuid juhtimine pole mitte alati alluvate juhtimine, hulka keerulisem on juhtida ülespoole. J. Willink ja L. Babin („Ülim vastutus“ Lk 233) kirjeldavad, et:  „Käsuliinipidi üles liikumine nõuab juhtimises taktitundelist asjaajamist otsese ülemusega (…), et jõuda nendele otsustele ning saada sellist tuge, mida teie meeskonnal ülesande täitmiseks ja edu saavutamiseks vaja on. Selleks peab juht oma situatsioonilist teavet käsuliini pidi üles vahendama.“ „Ülemuste juhtimine nõuab palju rohkem tarkust ja oskusi kui alluvate juhtimine. Käsuliini pidi üles liikudes ei saa juht lootma jääda oma ametikoha autoriteedile. Selle asemel peab keskastme juht kasutama oma mõjujõudu, kogemusi teadmisi, suhtlusoskust ning jääma igas olukorras igati professionaalseks.“ „Üks juhi tähtsamaid ülesandeid on toetada omaenda ülemust – vahetut ülemust. (…) Avalik rahulolematus või lahkarvamuse avaldamine õõnestab juhtide autoriteeti igal astmel. Organisatsiooni töötulemustele avaldab see katastroofilist mõju.“„Eri tasandite juhid ei ole sugugi alati ühel nõul, aga lõppude lõpuks: kui arutelu mingi kindla tegutsemissuuna üle on lõppenud ja boss on otsuse teinud – isegi kui teie sellele otsusele vastu vaidlesite -, peate te plaani ellu viima nii, nagu oleks tegemist teie enda plaaniga.“ Ülespoole juhtimine on väga peen kunst ja seda ei saada mitte alati selgeks.

T. E. Ricks („Kindralid“ Grenader 2015 Lk 314) kirjeldab USA  2010 a olukorda: „Kolonelleitnant Suzanne Nielsen kirjutas ühes 2010 aasta hinnangus selle kohta nii: „Maavägi saavutas küll taktikalise ja operatiivmeisterlikkuse, kuid ei suutnud arendada välja selliseid juhte, kes oleksid sobinud olema poliitilistele juhtidele abiks strateegilise edu saavutamisel.“

Colin Powell kirjeldas nõuannet, mida talle anti Valges Majas stipendiaadina töötamise ajast: „Päevavalgel ei toimi demokraatia mitte just alati hästi“ (…) Ideaalselt võimaliku poole liikudes on inimene sunnitud tingima, vahetama, tehinguid sõlmima, taanduma, painduma ja kompromisse tegema. Asjasse pühendamatute jaoks võib see protsess olla räpane, pettumust valmistav ja isegi šokeeriv. Kompromissidele minemise tõttu võivad selle osalised jätta endast manipuleeriva, põhimõttelageda ja kahepalgelise mulje.“

Powell võttis seda õpetust tõsiselt: „Ta ütleb tervelt kolme metafooriga koormatud lause, et tal polnud mitte mingisugust tahtmist saada üheks nendest närvidele käivatest maaväe teisitimõtlejatest: „Ma avastasin sulaselgelt võimekate, kuid siiski karile sõitnud ohvitseride teenistuskäiku uurides teatava ühisjoone ehk põikpäise keeldumiseladumast letti seda, mis on kuninga jagu. Nad sõdisid vastu sellele, mis oli nende meelest rumal ja sobimatu, ega jäänud seetõttu ellu, et teha seda, mida ise ülimalt tähtsaks pidasid.“ (lk 320/322). Millega on meil tegu, kas põikpäisuse või ülespoole juhtimisega? Ilmselt on siinkohal ilu vaataja silmades, kuid tsiteerides  Admiral A. Burke:  „Esimene asi, mille ülem peab selgeks õppima, on sallimatus asjatundmatuse suhtes. Niipea kui hakatakse asjatundmatust sallima, … on teil asjatundmatu organisatsioon.“ (lk 387). Vaat see on väärt ütlemine, tunnussõnad meile kõigile.

Kui kolmandik Dr Riigist tegeleb pasunakooriga, siis kes tegeleb valitsemisega?

Mis aga kõige selle „üliolulise pasunapuhumise“ strateegaiatuse taustal välja paistab siis, see, et Dr Riik hakkab minetama võimekust otsustada ja tegutseda. Kui keset kolmikkriisi on võimalik  ühe pasunakoori (no olgu kahe pasunakoori) tuleviku aruteluks rakendada 3 ministeeriumi (ja x valdkonna asutuse) ressurssi, seda  põhitegevuselt ära võttes,  ja panna see pasunakooride (ja inglikooride) küsimuste lahendamiseks st.  27,27% valitsusest (+ Peamine minister ja armeepealik), siis pole enam tegemist administratiivkriisiga, vaid tegemist on juba poliitturu kriisiga. Ups! Oli nüüd seda jama  veel vaja. Küsimus, mida selgesõnaliste suunistega poleks üldse tekkinud, on suudetud paisutada millekski enamaks kui puhkpilliorkestri tulevik. Selle „probleemi“ oleks saanud igal eelneval päeval muuta probleemi asemel lahenduseks, kuid igal järgnev päev otsustamatust (otsusta+matus) muutis mitteprobleemi üha probleemsemaks.

 Ja siis …

Lisandusid kultuuriinimesed ja … Tsunami. Vaadake, on üks kindel reegel, kui „lisanduvad kultuuriinimesed“, siis tuleb teha probleemi lahendamisega kiire lõppmäng, sest muidu on sinu enda mäng lõppenud. Kultuuriinimesed paisutavad, naerutavad, nuhtlevad, naelutavad poliitinimesi mõnuga viisil, moel ja järjekindlusega, mille kõrval opositsiooni näägutamine on nagu lembelaul. Kuid kahjuks pole Dr Riik sellest aru saanud. Kehv lugu.  Kuid arvestage sellega et iga päev Dr Riigi otsustamatust (otsusta+matus) kõnnib Joosua vägi pasunaid puhudes ümber Administratiiv-Jeeriku, iga päev murendab neid müüre, kuni … Mida teha? Luua praegu töörühmi, kaardistada, tõsta lauale ja vaadata otsa? Täiesti mõttetu. Praegu on ainukene võimalus uputada pasunad kiiresti rahasse ja lõpetada asjatu ajaraisk. Kehv lahendus? On küll, kuid see eest  hea õppetund. Õppetund võimaldab edaspidi vältida selliseid mitteprobleemide kasvamist probleemideks.

Mis aga põhitähtis, kolmikkriisist, teistest eelarvejaburustest ja tuleviku kujundamisest ei räägi enam keegi, kõik  on keskendunud pasunakooride saatusele. Võib-olla on see inimlik ? Võib-olla ekslik? Kuid võib-olla taotluslik? Ja-ah õigus oli D Rumsfeldil: „Ainsad rumalused, mida ei saa kergesti kõrvaldada, on need, mida loovad väga arukad inimesed.“ Prantsuse suursaadik F De Rose“ (lk 184)

 

Targutusi:

F Forsyth „Šaakali päev”  

Lk 28 „Äärmiselt ebameeldiv on endale tunnistada, et olukord selline on, aga ma olen veendunud, et kui me tõsiasjadele näkku ei vaata, jäämegi lolliparadiisi edasi elama.”

Lee Child „Tagaotsitav”  Varrak 2014

Lk 198 Info varjamisest „Nad tegid vastupidi, „ lausus Sorenson, Nad ei paisutanud seda aatompommiks, vaid kujundasid sellest hoopis mustaks auguks. Nüüd kustutavad nad selle ajaloost.”

Lk 322 „Viimase arvutused, mis talle sõjaväes kätte olid puutunud, ütlesid, et keskmine jalaväelane kulutab ühe vaenlase tapmiseks keskmiselt viisteist tuhat padrunit.”

E. M. Goldratt „Vajalik, kuid mitte piisav”  Goldratt Baltic Network 2001

Lk 133 „Nüüd me juurutame mingi uue tehnoloogia. Oletame, et õnnestunult ja kitsaskohast on üle saadud. Mis aga juhtud, kui uue tehnoloogia juurutamisel unustati tegelda vanade reeglitega kui ühe osaga sellest tööst? Mis juhtub, kui me tegutseme edasi vanade reeglite järgi, mis kitsaskohti eeldavad?”

„Sel juhul tekitavad reeglid ise kitsaskoha, „ lausub Lenny.

„Täpselt. Ja millist kasu me uuest tehnoloogiast saame?”