Kolmikkriis V7: Sulgpallurid kivipalliväljakul?

Juba mitu kuud on maailm kõikunud lootuse ja meeleheite, koostöö ja kapseldumise vahel. Määramatus, just see on inimeste ja majanduse jaoks kõige väsitavam. Ilmselt kõik need, kes pelgasid enne käesolevat komplekskriisi pelgalt järjekordset majandusmulli ja sellest tulenevat majanduskriisi, õhkavad nüüd vaikses soovis, et oleks see ometi olnud „ainult“ majanduskriis, siis … Jah, siis oleksime osanud ilmselt paremaid lahendusi leida, nüüd … Nüüd peame võitlema kolmikkriisiga (meditsiinilise-, administratiiv- ja majanduskriisiga) üheaegselt.

Nii kõigubki maailm suunaotsingute vahel kas liikumist piirava strateegiaga jätkuvalt  ja veel enamgi sulgeda majandused või avada taas. Esialgne analüüsimajade optimism, et kriis on kiire šokk ja sealt kiire taastumine nn V-liikumine on ajapikku muutumas U-liikumiseks, kui sedagi. Ilmneb, et sulgemisel  võib olla pikemas perspektiivis tapvam mõju ühiskonnale, kui sulgemisest tulenev esmakasu. Kõik siin maailmas on seotud ja mõjutavad üksteist. Eriti kolmikkriisi aegsed juhtimisotsused. Jacob Wallenberg  on näiteks avaldanud sügavat muret riikide piiramisstrateegia  pikaaegse mõju osas  äridele. Igati õigustatud mure, sest kui kapseldumine ja iga riigi huvid eraldi muutuvad primaarseks, siis on kukkumine valusam. Kõigile. Kuid Wllenbergi mure on hoopis mujal, pikaajalisem ja läbinägevam, sest kui  kriis kestab kaua (ja vähe see ei kesta), siis on oht, et tööpuudus tõuseb  20-30% ja ka  majandused võivad kukkuda 20-30%. Sellisel juhul „Taastumist ei tule. Tulevad sotsiaalsed rahutused. Tuleb vägivald,“ (ÄL 27.03.20). Just see on väga tähtis argument valikute tegemisel. „Ma olen surmani hirmutatud kriisi tagajärgede pärast ühiskonnale.“ Seda ütles juht, kelle taga on põlvkondade pikkune majandusoskus ja kriisijuhtimiskogemus. „Ma tahan tõstatada vaate, kas me saaks teha midagi teisiti? Praegu läheme me ühte rada.“. „Võimud tegutsevad väga jõuliselt ühiskonna abistamiseks. Aga nad ei vaata seda, mis varitseb nurga taga,“ lausus ta. „Nad ei vaata pikka perspektiivi, kuid see on väga tähtis ühiskonnale ja Euroopa Liidule.““. Nüüd otsib ta lahendust debattidega läbi Euroopa tööstuse ümarlaua, milline ühendab pooltsadat juhtivat töösturit.

 President Donald Trump avaldas äsja arvamust, et pandeemia tõttu suletud USA majanduse taasavamine saab olema tema elu kõige tähtsam otsus. „Presidendi sõnul teab ta teisipäeval teatavaks nõukogu koosseisu, kes hakkavad majanduse taasavamist korraldama. Trumpi sõnul nimetab ta sinna meedikud, ärimaailma esindajad ja poliitikud mõlemast parteist“ (11.04.20 ERR). Saabumas on tõehetk, milliseid valikuid teha. Kuid see ei ole tõehetk mitte ainult Trumpi või Wallenbergi jaoks, see on tõehetk ka meie jaoks. Valitsus on kokku pannud kriisistrateegia saates selle Riigikogule läbiarutamiseks ja kinnitamiseks. Nüüd saame näha, kes on kes. Kes aitab, kes eitab, kes esitab tuumakaid ettepanekuid, kes esitab sisseharjunud piinlikke sõnajadasid ( sellest kuuleme, näeme ja häbeneme igaüks erineval moel ja põhjusel piisavat kaua või mahlakalt).  Täna peame me mõtlema, tegema ettepanekuid ja neid ellu viima kõik koos, see pole enam punktikogumise mäng, vaid eksistentsiaalne küsimus.

Kas panite tähele president Trampi avaldust nõukogu koosseisu kohta milline hakkab majanduse taasavamist korraldama? Kordame üle: „Trumpi sõnul nimetab ta sinna meedikud, ärimaailma esindajad ja poliitikud mõlemast parteist“. Niisiis luuakse usaldusväärne baas kriisikomplektist väljatulekuks ning  mis on eriti märgiline - kaasatakse poliitikud mõlemast parteist. Kõigil on võimalus ja vastutus. Selline pikk vaade tuleks kasuks meilegi.

Millegijahimehed

Täna oleme teadmatuses kriisi iseloomust, kestvusest ning püüame kõigi käepäraste vahenditega ennast sellest välja upitada. Mõndagi on tehtud õnnestunult, mõndagi mitte. Pole ka imestada, oleme nagu jahimees metsas teadmata täpselt mis suunas või keda lasta. Laskemoon … Jah laskemoona valikust ja tegevuste järjestusest ehk valitud meetmetest oleneb palju.  Mida valida? Kui oletada, et tegemist on karuga ja see tuleb kolmanda kuuse tagant, siis tuleks karukuul rauda tõmmata ja sihtida nii, et oht saaks likvideeritud.  Teisalt ei tea me kas see on karu ja millise puu tagant see tuleb. Me ei tea, et see on karugi. Me ainult arvame, et kostub karuna. Niisiis, võib-olla on mõistlikum tõrjuda ohtu haavlilaenguga? Vaadake, kui see pole karu ja me tulistame nagunii vales suunas, siis pole see karujaht vaid asjatu paugutamine ja (heal juhul paaniline põgenemine). Siis tuleb saapapaelad kindlalt kinni siduda, et  pääseks kiiresti turvalisse tarre ja uks kinni triks-traks. Tunne ongi nagu oleksime  sattunud … nepihaavlitega karujahile.  Ainuke lootus on, et hajusalt tulistades saab millelegi kindlasti pihta. Eh, karu küll maha ei võta, kuid alati on võimalus, et pauk ja mõni õnnestunud haavli tabamuse ebameeldivus peletavad looma minema. Lootma ikka peab. Mõistlik oleks selle paugutamise juures vaid otsida lahendust kuidas säilitada majanduse põhikonstruktsioone.

No nii, administratsioon on edastanud riigieelarve muudatuste eelnõu Pilvepiirile ja … Nüüd on küsimus selles, millist strateegia kiidab heaks, kõbib paremaks või muudab Seadusandja? Õigemini, mis meil valikus üldse on? Hea küsimus?

Meie teiega ei tea (ja Dr Riik ka ei tea) mida täpselt teha, kuid seni tegutseme heas usus, teiste eeskujul ja eurotsooni rahatrüki toel, et laialdase ja kiire abipaketiga (nepihaavlitega) teeme midagi õigesti. Ilmselt nii ongi. Tõsi on, et praegune arvamine on täiesti tänamatu ja seetõttu kõik otsused kriisist väljumiseks omaette kangelastegu. Olukord on enneolematu, on kolmikkriis e. meditsiinilise-, administratiivse- ja majanduskriisi ühiskriis.

Sulgpallistrateegia

Tundub, et praegune kriisitõrje tegevus põhineb sellel, et kahe kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud. Selline omamoodi õhuline, kõrvaltvaatajale lausa meeleolukas sulgpallimäng. Punktide ja rahajagamise voor. Kõik on õnnelikud, puhkame kaks kuud, siis …

Probleem ongi selles, sulgpallistrateegia kava on ülesse ehitatud vaid paarile kuule. Sellest usust on ka lähtutud meetmete valikul. Mulle tundub,  selline optimism veidi arusaamatu, pigem on tegelikkuses viirusest tingitud majanduskriisi mõjud on tohutud ning oma nappe ressursse peame väga ettevatlikult kasutama.

Kuid helge sulgpallistrateegia pole mitte ainult meie luul, vaadates praeguseid meetmeid maailmas jääb mulje, et kogu maailma majandus pannakse u 2 kuuks kunstlikusse koomasse ja siis tulevad printsid magusate suudlustega (või täistuuridel töötavate rahapressidega) ja elu läheb samamoodi edasi. Selles magusas uneluses tundub, et tegelik ohutunnetus on taandunud kuskile kaugusse. Tundub, et nii poliitinimeste seas, kui osade ettevõtjate seas on see esialgne plaan tekitanud kohese ja tungiva  „printsi nõudluse“ sündroomi. Valitsuse ukse taga on järjekorda võtnud lõputud ettevõtjate hordid lootuses varstisele musule. Juba kostab ka nurinat, et ühest musist on vähe – peaks olema vähemalt kolm ja plärtsuga. Kuid kas prints tuleb kahe kuu pärast? Võib-olla tuleb hiljem?  Mida me ise peaksime tegema? Kuidas kriisis omade vahendite ja nutikusega välja magada ja samas mitte sisse magada ega oma võimalust maha magada? Täna on vähe neid valdkondi, millised pole kätt abi järele sirutanud. Tean vaid paari ettevõtjat, kelle tarbijavoog on peaaegu peatunud, kuid kes on otsustanud vast pidada … ilma riigi abita (loe: riigi sekkumise ja sekeldamiseta). Kiiduväärt ja realistlik. Paljudel, väga paljudel on seisud kehvad. Nii kehvad, et abi riigilt koos sekkumisega tundub unistuste tipuna. Raske, väga raske on. Riik ei saa kõiki aidata, meie ise olemegi riik, millest järeldub, et enamuses peame me ise koos kaaslastega (ka vaenlastega kui vaja), et hakkama saada.

Administratsioon on alustanud väga ambitsioonikat, isegi julget, majanduse päästeoperatsiooni, mille eest ta väärib tunnustust, samas ei tohi unustada üht „andmise“ põhitõde: „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129)

Kriisi peiteaeg?

Praegu on raske, kuid see on alles kriisi „peiteaeg“ (kerge köha või tsunami algfaas, kus meri taandub ja tobukesed tormavad randa kõige sellest tulenevaga), millele valitsuse abipaketid on kui ravikuur. Omamoodi tervisepakett.  Kui selline rahaga ravimine  on edukas üksnes siis kui töökohad tõesti säilivad ja eriolukorra piirangute kadumisel taaskäivitub majandus kiiresti. Nagu „paugupill“. Mõtleme! Hm, kas kahe kuu pärast on lendavad turismikotkad taeva all sama tihedalt parvlemas nagu enne? Kas hotellid, SPA-d on pungil täis? Kas „põsemusi konverentsid“ on jälle täistuuridel käima läinud? Kas megakontserdid lõhestavad suvist öötaevast? Ilmselgelt ei ole.  Mis edasi? On päevselge, et senist 70% palgasäilitamise režiimi pole pikemas perioodis võimalik jätkata. Meil kogumis pole nii palju raha. Isegi laenuraha pole. Kuid toetuste äralangemisel on tagajärjed. „LHV analüütik Kristo Aab. Aabi sõnul pole praegu tegemist nii öelda tavapärase majanduskriisiga. „Pigem on riigid ise majanduse mõneks ajaks seisanud. Seetõttu on oluline tagada, et seisaku ajal ei jääks inimesed hätta igakuiste kohustuste teenindamisel, mida paraku ei ole nii lihtne pausile panna.“ (ÄP 3.04.20). Just, meie läbipõimunud maailmas on ühtede kohustused teiste tulu, teiste tulu mittelaekumisel tekkib uus „pausile pandud“ kohustuste kiht jne. See on olnud kõigi kriiside loogika. Ainult et seekord ei ole tegemist majandusest tuleneva loogikaga, vaid majandusevälise teguriga. Maailma riigid taastuvad meditsiinilisest kriisist erineval ajal ja sellest tekkinud majanduskriisi kahjusid alles hakatakse inventeerima. See kõik võtab aega. Teadmatus, pelglikkus ja kõige lappimine jätkub veel pikalt. Kuigi EL teeb nüüd ponnistusi ühislahenduste leidmiseks, siis kriisi alguse kapseldumisest tingitud moraalsed kahjud ja kahtluseuss vinduvad vaikselt edasi nii üksikisikutes kui institutsioonides ilusate sõnajadade varjus. Kõik venib, mis tähendab, et kõik riigid peavad oma kulusid kokku tõmbama. Kodanikud ka. Kes esimesena kärbib see võidab

Kivipallistrateegia

Kui me nepihaavli- või sulgpallistrateegiaga üle pingutame või liiga pikalt ennast mängima unustame, siis väsitame ennast tilgatumaks, millel on omad tagajärjed. Meil pole mängu muutumisel enam võhma uue strateegia kujundamiseks ja selle käiku lükkamiseks. Milline teine strateegia? Peale sulgpallistrateegiat võib olla sadu strateegiaid, kuid strateegiate teises otsas asub kivipallistrateegia. Kivikõva enesekaitseline strateegia. See teine stsenaarium, millest me ei räägi (millest me isegi mõelda ei taha/julge) on see, et kriis kestab kauem (prints viibib suudlusega, koperdab hapnikuvooliku otsa, eksib korrusega vms.) ja majandused sulguvad väikesteks (igaüks enda eest) piirkondadeks.  Selles kontekstis on täiesti asjakohased (riiklike)õlivabrikute ehitamine (et kindlustad energiajulgeolek), tugev toetus põllumajandusele (et elanikkonda ära toita) ja ilmselt ka võõrtööjõu piiramine (et oleks vähem suid toita) ehk täielik sulgumine sisetarbimislikku minimalistlikku (eksistentsiaalsesse) ringlusse. Kas see on võimalik? Ikka. Ärgem unustagem Poola äsjast trombi logistikasüsteemis, meie seni heade partneritena tuntud riikide poolt meie poolt tellitud ja makstud kaitsevahendite rekvireerimist, Leedu põllumeeste piimaimpordi piiramise ihalust või kasvõi Viking Line teise laeva toomine liinile millel oli täiesti juhuslikult soomlastest meeskond. Kõik jälgivad ühistöö kaunissõnade varjus oma huvide potti. Mida kehvemaks olud lähevad, seda rohkem hakkab ilmnema kivikõva huvide (isiklike, era, siseriiklikke, ringkondlike) esilekerkimist. Sulgpalluritest saavad ühtäkki kanged kivipallurid, kui kiusatustele (kiired, lihtsad lahendused) järgi antakse. Ajalugu on meile õpetanud kuidas ühiselt paremini hakkama saada, kuid see on vaid kultuuri pealiskiht. See võib kivipallistrateegias kergelt rebeneda. Kivipallistrateegia ei puuduta ainult tõrjet väljapoole vaid eeldab ka veel raju riiklike teenuste ja toetuste kärpimist. Kinnises tsüklis pole selleks lihtsalt vahendeid ega tsükli arenedes ka enam vajadust. Kuna teenused vähenevad, siis kaasneb sellega ka massiivne töökohtade vähenemine avalikus sektoris (ja sellega seotud „pehmetes“ sektorites) ning tuntavad palgakärped, kõigest sellest tulenevaga. Need kes täna unelevad tingimatust riiklikust kodanikupalgast leiavad ennast silmitsi tingimatu riikliku töökohustusega jne. 

Ebanormaalsuse teisenemine normaalsuseks ... 

Teile ei meeldi kivipallistrateegia? Kuid paljusid ettepanekuid, mida tavaajal võib pidada laustotruseks tuleb kaaluda kriisides hoopis teiste kaaludega. Kriisiaja kaaludega. Kui keegi oleks teinud tavaajal ettepaneku püstitada Kuressaarde välihaigla, oleks seda peetud totruseks. Raiskamiseks. Ilmselt oleks alustatud kriminaalmenetlust kui poleks just piirdutud psühhiaatrilise süvauuringuga. Nüüd on tõsiasi, et see haigla aitab päästa elusid. Niimoodi peaksime vaatama kõiki ettepanekuid, mitte kinni olema oma eelmises elus, kus meile ei meeldinud … peaaegu mitte midagi. Küsimus pole ju meeldimises vaid valmisolekus. Seepärast pole liigne kaaluda võimalusi, mida teha, kui meie sulgpallur sattub kivipalliväljakule. Tänases suhteliselt veel heades oludes on kerge uneleda mitmete utoopiliste rahastus projektide üle, alates kodanikupalgast kuni (üllatus-üllatus) Saaremaa silla keskkonnauuringuteni, kuid tõsiasi on, et „Demokraatlike riikide avalikkus ei andesta krahhe, isegi kui need sünnivad tema enda hetkesoovidele järelandmisest.“ (Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000 Lk 389). Sel tähtsal tunnil peame leidma õige tee ehk

nagu ütleb vana tarkusetera: „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ (Ja sada surma V. Beekman „Eesti Raamat Tallinn1978 lk 67). Me ei saagi minna täpselt seda jälge pidi, mida lähevad teised (keskel ja suured), sest me oleme haavatava logistilise ahela lõpus. Kui kivipallurid juhtumisi meie sulgpalliväljakule sisse murravad, siis peab meil olema valmidus ka selles mängus edukad olla. Me peame tegema ilmselt kulutusi (see oleks nagu kindlustuse ostmine), et meil oleks selline valmidus või vähemalt oleks meil tõkkesalgad, millised võimaldaksid tõrjelahingute käigus meile võimaluse ennast ümber grupeerida, ja uuele strateegiale üle minna. Kui me praegu neid tõkendeid läbi ei mängi, siis meile seda ei andestata.) „Mõistusel on palju valvekoeri; mõnikord hauguvad nad asjata, aga tark mees ei jäta nendehoiatust kunagi tähelepanuta.“ (C. Clarke „Kuutolmu varing“ Fantaasia 2020 Lk 54). Ma väga loodan, et debatid Riigikogus kujunevad selliseks mis annavad lisandväärtust sellele, kuidas saab (kogumis) tõhusamalt kolmikkriisi ohjeldada, mitte selliseks mida kõike ei saa, et tohi, ei suudeta teha. Suudame ja teeme.  „Itaalia peaministri hinnangul peab EL vastama väljakutsele, mida ta nimetab „suurimaks proovikiviks pärast II maailmasõda“. „Euroopa liidreid ootab ees kohtumine ajalooga, mida nad ei saa mööda lasta,“ täpselt sama ka meil seadusandjad, te seisate suurime väljakutse ees alates Eesti Vabariigi taassünnitamisest. See on põlvkonna proovikivi.

 Järgneb ...

Targutusi: 

A.    C. Clarke „Kuutolmu varing“ Fantaasia 2020

Lk 29 „Aga see tundus üsna ekstravagantse viisina teed keeta, umbes nagu hiinlaste väidetav komme praadida siga tervet maja maha põletades.“

Lk 54 „Mõistusel on palju valvekoeri; mõnikord hauguvad nad asjata, aga tark mees ei jäta nendehoiatust kunagi tähelepanuta.“

S. Bythell „Raamatukaupmehe päevik“ Ühinenud ajakirjad 2019

Lk 117 „Üks tema paljudest hindamatutest nõuannetest kõlas „Minu moto on sama, mis Rooma sõjaväel: SPQR – small profit, quick return.“

Lk lk 182 Aiandustoa riiuleid korrastades leidsin kalanduse alt „Odüsseia“. Ma küsin Nickylt selle kohta, aga vastus on kindlasti selline: „Muidugi, aga nad olid laevas hulk aega. Mida nad sinu meelest sõid? Eks ole. Kala. Said nüüd pihta?““

P. Kangur „Eesti oligarhia“ Rahva Raamat

Lk 269 „Juba ammu ei saa aru, kas Eesti on riik või kättemaksuklubi.“

Lk 270 V. Leedo „Mulle tundub üha, et meil siin Eestis saab üha suuremaks probleemiks see, et otsustajad ei taju vastutust, oma tegevuse tagajärgi. Kuidagi ehku peale käib kogu see toimetamine.“

Kolmikkriis V6: Majanduslikest mastimändidest sotsiaalsete näomaskideni

No nii, administratsioon on edastanud riigieelarve muudatuste eelnõu Pilvepiirile ja … Nüüd saame näha, kes on kes. Kes eitab tuumakaid ettepanekuid kes piinlikke sõnajadasid. Kuid sellest ei tahaks arutada, sest sellest kuuleme, näeme ja häbeneme (igaüks erineval moel ja põhjusel) piisavat kaua ja mahlakalt. Vast niipalju, et murelikuks teeb kõigi seniste kavade selgroog, mis käsitleb kriisi paarikuulise ebameeldivusena. Kogu praegune kava on ülesse ehitatud paarile kuule. Iseenesest oleks lohutav, kui see niimoodi läheks, kuid pikem plaan peaks ka olema. Prognoosid on tehtud lähtudes teadmisest (või teadmatusest), et 2 kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud.  Mulle tundub, et viirusest tingitud majanduskriisi mõjud on tohutud ning oma nappe ressursse peame väga ettevatlikult kasutama. Vaadates praeguseid meetmeid maailmas jääb mulje, et majandus pannakse u 2 kuuks kunstlikusse koomasse ja siis tuleb prints magusa suudlusega ja elu läheb samamoodi edasi. Vaevalt. Tundub, et nii poliitinimeste seas, kui osade ettevõtjate seas on see esialgne plaan tekitanud kohese „printsi ootuse“ sündroomi. Valitsuse ukse taga on järjekorda võtnud lõputud ettevõtjate hordid lootuses varstisele musule. Juba kostab ka nurinat, et ühest musist on väge – peaks olema vähemalt kolm ja plärtsuga. Kuid kas prints tuleb kahe kuu pärast? Võib-olla tuleb hiljem?  Mida me ise peaksime tegema, et kriisis (kellel võimalus) välja magada ja samas mitte sisse magada ehk oma võimalust maha magada?

Kuna administratsioon on alustanud väga ambitsioonikat (isegi julget) majanduse päästeoperatsiooni, mille eest ta väärib tunnustust, siis ei tohiks siinkoha unustada üht põhitõde: „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129)

 Mastimändidest ja majanduslikust gravitatsioonijõust

Seekord muutub kõik ja kõigil on nii hoolsuskohustus kui ka ülima ettevõtlikkuse kohustus. Ärgem unustagem, et praegu kiduvad juba majanduslikud mastimännid (isegi viinatootjad on hädas) ja rahvuslikud äriliidrid (näiteksTallink). Ja-ah, on mida peljata, mille osas olla valvas.  Kui need, kes on 4-5 kriisi läbi põdenud ja  ellu jäänud (mis näitab ju nende kriisijuhtimise ülimat võimekust), hoiatavad kogemuslikult võimalike ohtude eest, siis peetakse neid juba peaaegu tujurikkujateks. Kuid majanduslik gravitatsioon toimib täpselt samuti füüsikaseadustes, õuna kukkumist ei saa ilusamaks rääkida. Kui veab, et teile kukub õun pähe nagu Newtonil, siis oskate järgmine kord arvestada gravitatsiooniga ja võite pea (kui olete piisavalt tähelepanelik majandus ja füüsikaseaduste vast) „lammoooneka“ (meie pere termin suure kivi kohta) eest ära tõmmata. Tervislik ju! Nii, et kuulake, ärge pahandage nendega, kellel on kriisivaldkonnas kogemus. Kas te pahandate, kui tiheda liiklusega tänaval püüate punase tulega üle tee lipsata ja teie naaber ütleb, et see pole hea mõte, oota natuke, saad teest eluga ja kuiva jalaga üle? Pahandate? Ei kuule vastust? Ahhaa, selge … pole enam kedagi kuulmas. Kuulda on vaid sireene …  Kahju. Oleks ju võinud minna teisiti ja väärt nõu kuulata. Sama ka majanduses, kui noor juht leiab, et kriisi näinud juhtide soovitused on häirivad ja veel pehmelt öeldes, siis  … Aga võib-olla selle pärast need soovitused sellised ongi, et  kriisi näinud juhid teavad, et olenemata sellest kui ilujutuliselt (kohekohe on möödas, meid see ei puuduta, tegemist on ajutise nähtusega), kui ambitsioonikalt riik kriisi tõrjuma ei hakka (abirahad, käendused, ümberõpped), siis lõpp on ikka enamvähem ühesugune … raske. Väga raske. Harilikult on tulemuseks ringvõlgnevus ja see, kes ei suuda enam oma kreeditoride või tarnijatega kokku leppida kukub majanduskuristiku sügavikku, vallandades dominoefekti.  …ja niimoodi spiraali mööda põhjani välja. Kuni leitakse tugipunkt, kuskohalt uut äratõuget teha. Muidugi on kukkumise vältimisel abi vastastikusest usaldusest, üksteise toetamisest, kuid sellel on piirid. Nii majanduslikud, finantsilised kui juriidilised piirid. Kui need ületatakse siis hakatakse kinnitusköisi läbi lõikama või jookseb turvaliin ribadeks tõmmatud kätest välja. Eksistentsiaalne valik. Mõlemal juhul.

Üldiselt on nii, et juba  Machiavelli pani tähele, et rasketel aegadel ei ole üksnes ettevaatlikud inimesed need, kes ellu jäävad ega headel aegadel üksnes energilised inimesed need, kes läbi löövad. Machiavelli järeldab: „ See ei tulene muust kui sellest, kas nende käitumisviis on kooskõlas aja iseärasustega või mitte.” Kui te loodate edu saavutada – mitte ainult äris, vaid ka mistahes teisel elualal – siis on eluliselt tähtis olla kooskõlas aja vaimuga.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 165) Tasub meeles pidada.

 Kriisi „peiteaeg“?

Praegu on raske, kuid see on alles kriisi „peiteaeg“, millele valitsuse abipaketid on kui ravikuur. Tervisepakett.  Kui selline rahaga ravimine  on edukas vaid siis kui töökohad tõesti säilivad ja eriolukorra piirangute kadumisel taaskäivitub majandus kiiresti. Mõtleme! Hm, kas kahe kuu pärast on lendavad turismikotkad taeva all sama tihedalt nagu enne? Kas hotellid, SPA-d on pungil täis? Kas „põsemusi konverentsid“ on jälle täistuuridel käima läinud? Kas megakontserdid lõhestavad suvist öötaevast? Ilmselgelt ei ole.  Mis edasi? On päevselge, et senist 70% palgasäilitamise režiimi pole pikemas perioodis võimalik jätkata. Meil kogumis pole nii palju raha. Isegi laenuraha pole. Kuid toetuste äralangemisel on tagajärjed. „LHV analüütik Kristo Aab.Aabi sõnul pole praegu tegemist nii öelda tavapärase majanduskriisiga. „Pigem on riigid ise majanduse mõneks ajaks seisanud. Seetõttu on oluline tagada, et seisaku ajal ei jääks inimesed hätta igakuiste kohustuste teenindamisel, mida paraku ei ole nii lihtne pausile panna.“ (ÄP 3.04.20). Just, meie läbipõimunud maailmas on ühtede kohustused teiste tulu, teiste tulu mittelaekumisel tekkib uus „pausile pandud“ kohustuste kiht jne. See on olnud kõigi kriiside loogika. Ainult et seekord ei ole tegemist majandusest tuleneva loogikaga vaid majandusevälisest tegurist. Maailma riigid taastuvad meditsiinilisest kriisist erineval ajal ja sellest tekkinud majanduskriisi kahjusid alles hakatakse inventeerima. See kõik võtab aega. Teadmatus, pelglikkus ja kõige lappimine jätkub veel pikalt. Kuigi EL teeb nüüd ponnistusi ühislahenduste leidmiseks, siis kriisi alguse kapseldumisest tingitud moraalsed kahjud ja kahtluseuss vinduvad vaikselt edasi ilusate sõnajadade varjus. Kõik venib, mis tähendab, et kõik riigid peavad oma kulusid kokku tõmbama. Kodanikud ka.

Me pole tegelikult kärpimisele asunud. Me uneleme kahe kuulisest kunstlikust koomas, mille järgi tuleb prints suudlusega ja kõik jätkub endises vaimus: kulutame mõttetult (nimetades seda sotsiaalseks kasuks), ärpleme, tõukleme, tülitseme? Vaevalt. Me peame mõistlikult kärpima ja samas tekitama ringluse – raha ja töö ringluse. Põhjanaabrid on arvutanud, et Soome riigivõlg suureneb sel aastal 20 mlrd EUR võrra. NB! Suureneb.  Päris suur summa. Meie räägime esialgu paarist miljardist, kuigi juba kriisi alguses on vajaduseks prognoositud ka 9-10 mlrd EUR.  Naabritel tuleb teha olulisi uusi otsuseid, et koroonaviiruse löök riigi majandusele jääks võimalikult väikseks. Soome majandusekspertide arvates  ei suudeta eksporti kasvule vedada, mis on loogiline, aga kodumaise nõudluse elavdamine on Soome majandusekspertide arvates suuresti nende enda teha, oli üldine arvamus. (ÄP 3.04.20). Seega võib arvata, et panus tehakse kodumaise nõudluse elavdamisele. Vähemalt on naabrid leidnud oma variandi, kuidas olukorras hakkama saada. Uh, nagu kivi oleks „süamelt“  langenud, kui naabritel läheb paremini on sellest oodata, et ka meil tekkib üks edulõim juurde.

Strateegilised ettevõtted?

Kas  Riigikogule üle antud valitsuse lisaeelarve on samuti suunatud kodumaise nõudluse elavdamisele? Sellest on veel vara aru saada. Teame üldiselt, et raha peaks minema meditsiini, teedeehitusse, õlitehastesse, koomakulutustesse … aga kuskohalt tuleb tõuge enese kraavist väljakaevamiseks? Milline valdkond see võiks olla? Nüüd on Dr Riik käinud välja idee, et strateegiliselt olulistele ettevõtetele minna appi,  neisse ise raha paigutades. Seda on praktiseerinud edukalt mitmed välisriigid näitaks USA. Kuid millised võiks olla "strateegiliselt olulised ettevõtted" meil? No tegelikult on meil elutähtsat teenust pakkuvate valdkondade nimekiri ju olemas: elekter, vesi, kanalisatsioon, gaas, transport, side jne. Kuid strateegiline ise on väga … taktikaline sõna, sest võib sisaldada erinevaid strateegiaid peale elutähtsate teenuste. Näiteks ütles RAMI, et Tallininki ei lasta kõhtu püsti ajada. Tore, sest see oleks tõesti tohutu rahvusliku kapitali kadu. Kuid Tallink pole ainult laevandus, kas hotellindus on strateegiline valdkond päästmiseks? Aga konverentsivaldkond?  Aga toitlustus? Aga taksondus? Eks ole hea küsimus. Küsimusi on rohkem, kui vastuseid, sest vaadake, kui Tallinkile laenu anti siis hinnati tema laenuteenindamise usaldusväärsust nö kogumis, erinevad valdkonnad toetasid ehk võimendasid usaldust kreeditoride silmis. Kui hotellindust, toitlustust ja taksondust riiklikult mitte kaitsta (kuigi riiklik taksofirma kostub täna pentslik), siis kas Tallink kogumis, ilma eelmainituteta, on kreeditoride silmis ponks poiss? Kõik siin maailmas on seotud, eriti nüüd kui kõik eelnevad suhted on pandud küsimärgi alla. Kuid siiski, õigus on, et  midagi tuleb päästa, et oleks platvorm millelt edasi toimetada.

Lihtsad, kiired ja … ekslikud lahendused.

Täna on vähe neid valdkondi, millised pole kätt abi järele sirutanud. Tean paari ettevõtjat, kelle tarbijavoog on peaaegu peatunud, kuid kes on otsustanud vast pidada … ilma riigi abita (loe: riigi sekkumise ja sekeldamiseta). Kiiduväärt ja realistlik. Paljudel, väga paljudel on seisud kehvad. Nii kehvad, et abi riigilt koos sekkumisega tundub unistuste tipuna. Raske, väga raske on.

Sellises keskkonnas on kerged sündima kõige imelikumatel võluretseptidel.  Üks neist on kodanikupalk e. igale kodanikule tingimatu igakuine riigipoolse sissetuleku kindlustamine  olenemata sellest, kas ta töötab või tahab töötada. Idee on ju ilus, kuid tuletab meelde Hruštšovi aegset Vaheriiki, mil arvati, milleks meile lehmad, piima „saame“ ju poest. Noh, see oli tarmukas mõte, kuid lünklik. Tootmine ununes suures uutmisetuhinas sootumaks. Lüngad täitis näljahäda. Ehk iga asja tegemiseks või kellelegi maksmiseks peab olema eelnevalt vastav energiaallikas. Milline oleks kodanikupalga energiaallikas? Pole. Šveitslased vaagisid küsimust (headel aegadel) rahvahääletusel ja leidsid, et see pole mõttekas. Tobe ja moraalitu mõte. Õige kah, mittemillegi tegemise eest maksmine tähendab vaid seda, et kellegi mittemidagi tegemise peab teine inimene kinni maksma.  Topelttegemisega. Miks ta peaks? Ka naabrid soomlased katsetasid kodanikupalka paarituhande inimese peal paar aastat ja lõpetasid vaikselt eksperimendi. Ei õnnestunud. Kuid need kaks riiki on meiega võrreldes jõukad, kui neil ei ole vara mittemidagi tegemist kinni maksta, siis meil pole seda ammugi. Eriti kriisi tingimustes. Pealegi oleks see amoraalne … teiste kaaskodanike suhtes.  Nii, et sellised ekslemised tuleks jätta rammusamatele aegadele, kui sedagi. Igatahes pole praegu küll mingitki ressurssi, et seda teha. Õnneks.

Muide, väidetavalt  „Protestantlik reformatsioon Inglismaal erines mandri-Euroopas toimunust selle poolest, et oli oma olemuselt rohkem poliitiline kui teoloogiline. Vastasutatud anglikaani kirik võttis omaks Saksa luterluse range teoloogia selle rõhuasetusega kõvale tööle, tugevale eetikale ja pühakirjal põhinevale rangele moraalipsühholoogiale.“

        „Protestantlik eetika on rangelt legalistlik. Reeglid on selleks, et neid järgida. Omakorda on kaks tuhat aastat katoliku moraali peent häälestust toonud kaasa mentaliteedi, mis üritab reegleid painutada, väljumata samal ajal lunastuseks vajalike parameetrite piirest. Alati on olemas võimalus pihtimiseks, et saaks puhtalt lehelt alustada. Katoliiklike maade elanikud ei hooli tavaliselt eriti reeglitest. Neid huvitab hoopis see, kuidas neist ilma vahele jäämata mööda hiilida.“ (Balague´ „Cristiano Ronaldo“ Tänapäev 2016 Lk 121)

 Kus tegijaid seal nõudlejaid

Kriisist väljumisel on ülitähtis probleemide priotiseerimine ja nende lahendus järjekord. See on nagu redeliga, kui esimest nelja pulka ei ole, siis … pööningule ei saa. Kuid kui tegevusi, mis võiksid ilmselt kerkida kunagi (siis kui see olukord üle elatakse tekib see niikuinii) muudetakse  läbematumatel põhiküsimuseks juba praegu, siis pole see ilmselt parim strateegia kriisist väljumiseks. Nagu kirjutab ÄL  4.04.20 „ PÕLETAV KÜSIMUS | Kas riik peab eriolukorras ettevõtjale tekitatud kahju hüvitama?“ Milles küsimus? Milline on põhiküsimus? Milline on põletav põhiküsimus? Ilmneb, et „ Väljakuulutatud eriolukorras on rakendatud mitmeid meetmeid, mis on otseselt või kaudselt sundinud ettevõtjaid oma tegevust oluliselt piirama või täielikult peatama. Paratamatult tekib mingil hetkel küsimus, kas ettevõtjal võiks olla lisaks alust nõuda riigilt sellise kahju hüvitamist, mida abimeetmed ei korva.“ Siingi on vastamisi üksikhuvi ja ühishuvi, kuidas neid kaaluda? See kriis on erinev just seetõttu, et mitmeid asju/tegevusi on administratsioon keelanud, mitte turustihia põhjustanud. Muidugi on seda tehtud meie ühishuvidest lähtudes ja eriolukorra seadusest lähtudes, kuid … Kas olete märganud, kuidas mõnede valdkondade esindajad on ahastanud – pange meid ometi kinni. Tundus kuidagi veider, miks te ise kinni ei pane kui ei taha, ei suuda, ei julge? Nõutakse hoopis valitsuselt kinni panemist. Nüüd, kui panna see „abipalve“ kompensatsioonikonteksti, siis võib mõnestki (mitte kõigist) abipalvetest aru saada. Noolitakse kompensatsiooni. Inimlik, kuid … Küsimused tekkivad kindlasti, sest esmakordselt on olukord, kus kriisis stoppab majanduse administratsioon, mitte turu kõikehõlmav jõud. Kuid selle küsimusega on mõtet tegeleda, siis kui kriis on lahendatud. Loodetavasti kokku hoides. Mentaalselt.

 „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“

„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.

„Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ ( Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42). Nii, et kui miski muu pole kindel, siis kõige erinevamaid (ja pöörasemaid) juriidilisi lugusid saame me kindlasti kuulma.

Sotsiaalne norm ja tavaõigus(tus)

See, et administratsioon midagi meie ühistes huvides ajutiselt keelab (kui me ise aru ei saa), siis see on normaalne. Näiteks neljapäevases ajaaugus (millalgi poole viie paiku) mõtlesin sisse põigata Lasnamäe Maximasse, kuid … Sisse minnes sain aru, et midagi on justkui valesti. Mis? Pood oli puupüsti rahvast täis, ei mingit 2m (isegi mitte 20 cm) vahede hoidmist, kassades oli inimene inimeses kinni … Taganesin poest välja, kuid see massiline mõistmatus oli hirmutav. Noh niimoodi kriisi ajal küll ei pruugiks kokku hoida. Ja juba järgmine päev korrigeeris administratsioon väga operatiivselt karmistas poeskäigu reegleid. Õige. Teisalt, kui me ise ei hooli, siis „hoolib“ administratsioon üha karmimalt ja sellel võivad olla vägagi kummastavad väljundid. Ilmselt on seegi, soovituste mittejärgimine, mingi ühiskonna trend, milles meie ise ei peaks justkui mitte midagi tegema ja kõige eest hoolitsetakse „ülevalt poolt“. Ise tegemise, ise hoolimise lihas on kängu jäänud?

Samas mõne asjaga on administratsioon kuidagi kummaliselt kahtlev. Võib muidugi olla, et meil mingeid ressursse ei jätku ja seepärast ei taheta anda selget sõnumit. Kuid mõistust peaks meil ju jätkuma? Näiteks maskivärgist ei saa ma kuidagi aru. Kuna sõnumid on segased, siis ka mõistus eriti ei aita. Alguses oli jutt, et maskid ei aita midagi, siis et neid peaksid kandma ainult haiged … Eee … Kummaline, haiged ei tohi ju üldse liikuda. On ju? Kuid nüüd on maskis liikuvat inimest vaadates alateadvuslik reaktsioon, et … ta on haige. Ilmselt mitte. Kuid esmane kujund mõjutab meid alateadlikult. Nii, et see maskiballi väljakuulutamine oleks lihtne kuid selge samm, väidetavalt tšehhid on sellega edu saavutanud. Pealegi võib hädapärase maski ise valmistada. Siinkohal ei saa kuidagi aru, miks me peaksime ootama mingit massimeedikumis soiutud sotsiaalse normi teket? Iga tegevus, mis aitab vähendada nakatumisohtu on teretulnud. Eriti lihtsad vahendid.

Kitujad, kaebajad, heategijad

Üks asi teeb siiski muret, õigemini ühe asja kaks külge. Juba enne kriisi oli meil liiklus ühesuunalisel teel kahes suunas. Pean silmas isikuandmekaitse piiranguid, mis viisid absurdini ja teisalt mõõdutundetu avalikustamine seoses rahapesu tõkestamisel. Eesmärgid mõlemad head, kuid tegelikkuses kujunes välja absurd. Seaduse jõuga sunniti kodanikke  üldisele teadaandmisele kuhu vaja. Jälle absurd. Meist tekitati justkui pealekaebajate maakaitsevägi. Mul on kuri kahtlus, et selline kohustuslik teadaandmine deformeerib tugevalt ühiskonda. Nii ühiskonna koostöövõimet, moraali, kui eneseväärikust. Nüüd kriisi ajal, on sagenenud teadaandmised „valvsate kodanike“ poolt, kelle arvates naaber peaks (mitte et peab, vaid naabri arvates peaks) kodus istuma. Tundub, et pealekaebamise maakaitsevägi on aktiviseerunud. Kas pealekaebamine muutub sotsiaalseks normiks? Hm, kodanikuühiskonnas käib asi sedapidi, et kui tõesti tundub et üleaedne peaks kodus istuma, muru pügama jne, siis hõikad (helistad, kirjutad) naabrile, mitte ei kitu … kuhu vaja. Pealegi teadmata kas peaks või ei peaks. Korrakaitsel on tähtsamaid ülesandeid, kui naabritevahelisi vanasid solvumisi uues soustis lahendada.  Pealegi … Kas te kujutate ette mis juhtub kogukonna mentaalmaailmaga? Kes kitus? Kes on pealekaebaja? Vaatate kahtlustavalt ringi ja … Lõpuks, keda võib usaldada, kui tõesti abi vaja on? See ei ole kokku hoidmine. Kokku hoidmine käib läbi isikliku suhtluse, usaldussuhtluse. Vaat niimoodi. Hoidkem, hooligem üksteist.  „ Võime sõnade abil kujutletavaid reaalsusi luua lasi suurel hulgal omavahel võõrastel inimestel tõhusalt koos tegutseda. Aga mitte ainult. Kuna inimeste laiahaardeline koostöö tugineb müütidele, saab koostöö viisi muuta  seeläbi, et muudetakse müüte – hakatakse rääkima teistsuguseid lugusid. Soodsates tingimustes võivad müüdid muutuda üsna ruttu. Näiteks hakkas Prantsusmaa elanikud 1789 aastal peaaegu üleöö uskuma senise müüdi asemel, mille kohaselt kuningatel on jumalikud õigused, müüti sellest, et rahvas on suveräänne. Tänu sellele on Homo sapiens pärast kognitiivset revolutsiooni olnud võimeline oma käitumist muutunud vajadustega kiirelt kohandama. See aga võimaldas asuda kultuurilise evolutsiooni kiirteele ning põigata mööda geneetilise evolutsiooni ummikutest“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 50)

Kuigi peame praegu  eraldi olema, siis hoidkem (mentaalselt) kokku. See oleks käsoleval ajal üks hea müüt, mis vormiks ühiskonda. Toetame. Aitame.

Järgneb …

Targutusi:

W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007

Lk 186 James Wilkinson USA ülemjuhataja keda nimetati ka Ameerika suurimaks lurjuseks „„Muu hulgas loobus ta Ühendriikide armee ülemjuhatajana teenides salaja oma kodakondsusest, vandudes truudust Hispaania kuningakle ning oli Hispaania salaagent

Korduvalt sõjakohtu alla antud, kuid alati süütuka tunnistatud mees oli tuntud kui „kindral, kes ei võitnud kunagi lahingut ehga kaotanud sõjakohtus“.

Lk 186 „Kui New Orleansis Scotti võitu kuulutati, küsis üks mees: „Kui palju sõdureid Scott kaotas?“ „Vähem kui 100“, kõlas vastus. „Nii ei lähe mitte, „ põrutas küsija vastu. „Taylor kaotab alati tuhandeid. Ma panustaksin tema peale.!“ (tegelikult kaotas 69 meest. 1848 presidendivalimistel kaotas Z Taylorile ning 1852 a F Pierce´ile)

Lk „Winfield Scott oli viig, kuid ta otsekohesus oli nii paljusid inimesi solvanud, et tal polnud poliitikas tulevikku.“

Lk190  Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralstaabi ülem „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“