Kolmikkriis V6: Majanduslikest mastimändidest sotsiaalsete näomaskideni

No nii, administratsioon on edastanud riigieelarve muudatuste eelnõu Pilvepiirile ja … Nüüd saame näha, kes on kes. Kes eitab tuumakaid ettepanekuid kes piinlikke sõnajadasid. Kuid sellest ei tahaks arutada, sest sellest kuuleme, näeme ja häbeneme (igaüks erineval moel ja põhjusel) piisavat kaua ja mahlakalt. Vast niipalju, et murelikuks teeb kõigi seniste kavade selgroog, mis käsitleb kriisi paarikuulise ebameeldivusena. Kogu praegune kava on ülesse ehitatud paarile kuule. Iseenesest oleks lohutav, kui see niimoodi läheks, kuid pikem plaan peaks ka olema. Prognoosid on tehtud lähtudes teadmisest (või teadmatusest), et 2 kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud.  Mulle tundub, et viirusest tingitud majanduskriisi mõjud on tohutud ning oma nappe ressursse peame väga ettevatlikult kasutama. Vaadates praeguseid meetmeid maailmas jääb mulje, et majandus pannakse u 2 kuuks kunstlikusse koomasse ja siis tuleb prints magusa suudlusega ja elu läheb samamoodi edasi. Vaevalt. Tundub, et nii poliitinimeste seas, kui osade ettevõtjate seas on see esialgne plaan tekitanud kohese „printsi ootuse“ sündroomi. Valitsuse ukse taga on järjekorda võtnud lõputud ettevõtjate hordid lootuses varstisele musule. Juba kostab ka nurinat, et ühest musist on väge – peaks olema vähemalt kolm ja plärtsuga. Kuid kas prints tuleb kahe kuu pärast? Võib-olla tuleb hiljem?  Mida me ise peaksime tegema, et kriisis (kellel võimalus) välja magada ja samas mitte sisse magada ehk oma võimalust maha magada?

Kuna administratsioon on alustanud väga ambitsioonikat (isegi julget) majanduse päästeoperatsiooni, mille eest ta väärib tunnustust, siis ei tohiks siinkoha unustada üht põhitõde: „Mida rohkem annad, seda vähem seda hinnatakse. Mõtle, kas või näiteks Marsi šokolaadile. Kui annad lapsele ühe Marsi, siis on ta väga rõõmus. Ka teine kaob kiiresti kõhtu. Ahnem laps suudab ehk isegi kolmanda šokolaadi nahka pista. Ent kui talle antakse neljas, viies või kuues Mars, siis ta juba ägab. Seitsmendasse šokolaadi  suhtub ta nagu millessegi eemaletõukavasse. Ole heldusega mõõdukas. Midagi, mida napib, hinnatakse kõrgemalt, kui seda, mida on külluses.” J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” Lk 129)

 Mastimändidest ja majanduslikust gravitatsioonijõust

Seekord muutub kõik ja kõigil on nii hoolsuskohustus kui ka ülima ettevõtlikkuse kohustus. Ärgem unustagem, et praegu kiduvad juba majanduslikud mastimännid (isegi viinatootjad on hädas) ja rahvuslikud äriliidrid (näiteksTallink). Ja-ah, on mida peljata, mille osas olla valvas.  Kui need, kes on 4-5 kriisi läbi põdenud ja  ellu jäänud (mis näitab ju nende kriisijuhtimise ülimat võimekust), hoiatavad kogemuslikult võimalike ohtude eest, siis peetakse neid juba peaaegu tujurikkujateks. Kuid majanduslik gravitatsioon toimib täpselt samuti füüsikaseadustes, õuna kukkumist ei saa ilusamaks rääkida. Kui veab, et teile kukub õun pähe nagu Newtonil, siis oskate järgmine kord arvestada gravitatsiooniga ja võite pea (kui olete piisavalt tähelepanelik majandus ja füüsikaseaduste vast) „lammoooneka“ (meie pere termin suure kivi kohta) eest ära tõmmata. Tervislik ju! Nii, et kuulake, ärge pahandage nendega, kellel on kriisivaldkonnas kogemus. Kas te pahandate, kui tiheda liiklusega tänaval püüate punase tulega üle tee lipsata ja teie naaber ütleb, et see pole hea mõte, oota natuke, saad teest eluga ja kuiva jalaga üle? Pahandate? Ei kuule vastust? Ahhaa, selge … pole enam kedagi kuulmas. Kuulda on vaid sireene …  Kahju. Oleks ju võinud minna teisiti ja väärt nõu kuulata. Sama ka majanduses, kui noor juht leiab, et kriisi näinud juhtide soovitused on häirivad ja veel pehmelt öeldes, siis  … Aga võib-olla selle pärast need soovitused sellised ongi, et  kriisi näinud juhid teavad, et olenemata sellest kui ilujutuliselt (kohekohe on möödas, meid see ei puuduta, tegemist on ajutise nähtusega), kui ambitsioonikalt riik kriisi tõrjuma ei hakka (abirahad, käendused, ümberõpped), siis lõpp on ikka enamvähem ühesugune … raske. Väga raske. Harilikult on tulemuseks ringvõlgnevus ja see, kes ei suuda enam oma kreeditoride või tarnijatega kokku leppida kukub majanduskuristiku sügavikku, vallandades dominoefekti.  …ja niimoodi spiraali mööda põhjani välja. Kuni leitakse tugipunkt, kuskohalt uut äratõuget teha. Muidugi on kukkumise vältimisel abi vastastikusest usaldusest, üksteise toetamisest, kuid sellel on piirid. Nii majanduslikud, finantsilised kui juriidilised piirid. Kui need ületatakse siis hakatakse kinnitusköisi läbi lõikama või jookseb turvaliin ribadeks tõmmatud kätest välja. Eksistentsiaalne valik. Mõlemal juhul.

Üldiselt on nii, et juba  Machiavelli pani tähele, et rasketel aegadel ei ole üksnes ettevaatlikud inimesed need, kes ellu jäävad ega headel aegadel üksnes energilised inimesed need, kes läbi löövad. Machiavelli järeldab: „ See ei tulene muust kui sellest, kas nende käitumisviis on kooskõlas aja iseärasustega või mitte.” Kui te loodate edu saavutada – mitte ainult äris, vaid ka mistahes teisel elualal – siis on eluliselt tähtis olla kooskõlas aja vaimuga.” (McAlister „Uus Machiavelli” Fontes 2001 lk 165) Tasub meeles pidada.

 Kriisi „peiteaeg“?

Praegu on raske, kuid see on alles kriisi „peiteaeg“, millele valitsuse abipaketid on kui ravikuur. Tervisepakett.  Kui selline rahaga ravimine  on edukas vaid siis kui töökohad tõesti säilivad ja eriolukorra piirangute kadumisel taaskäivitub majandus kiiresti. Mõtleme! Hm, kas kahe kuu pärast on lendavad turismikotkad taeva all sama tihedalt nagu enne? Kas hotellid, SPA-d on pungil täis? Kas „põsemusi konverentsid“ on jälle täistuuridel käima läinud? Kas megakontserdid lõhestavad suvist öötaevast? Ilmselgelt ei ole.  Mis edasi? On päevselge, et senist 70% palgasäilitamise režiimi pole pikemas perioodis võimalik jätkata. Meil kogumis pole nii palju raha. Isegi laenuraha pole. Kuid toetuste äralangemisel on tagajärjed. „LHV analüütik Kristo Aab.Aabi sõnul pole praegu tegemist nii öelda tavapärase majanduskriisiga. „Pigem on riigid ise majanduse mõneks ajaks seisanud. Seetõttu on oluline tagada, et seisaku ajal ei jääks inimesed hätta igakuiste kohustuste teenindamisel, mida paraku ei ole nii lihtne pausile panna.“ (ÄP 3.04.20). Just, meie läbipõimunud maailmas on ühtede kohustused teiste tulu, teiste tulu mittelaekumisel tekkib uus „pausile pandud“ kohustuste kiht jne. See on olnud kõigi kriiside loogika. Ainult et seekord ei ole tegemist majandusest tuleneva loogikaga vaid majandusevälisest tegurist. Maailma riigid taastuvad meditsiinilisest kriisist erineval ajal ja sellest tekkinud majanduskriisi kahjusid alles hakatakse inventeerima. See kõik võtab aega. Teadmatus, pelglikkus ja kõige lappimine jätkub veel pikalt. Kuigi EL teeb nüüd ponnistusi ühislahenduste leidmiseks, siis kriisi alguse kapseldumisest tingitud moraalsed kahjud ja kahtluseuss vinduvad vaikselt edasi ilusate sõnajadade varjus. Kõik venib, mis tähendab, et kõik riigid peavad oma kulusid kokku tõmbama. Kodanikud ka.

Me pole tegelikult kärpimisele asunud. Me uneleme kahe kuulisest kunstlikust koomas, mille järgi tuleb prints suudlusega ja kõik jätkub endises vaimus: kulutame mõttetult (nimetades seda sotsiaalseks kasuks), ärpleme, tõukleme, tülitseme? Vaevalt. Me peame mõistlikult kärpima ja samas tekitama ringluse – raha ja töö ringluse. Põhjanaabrid on arvutanud, et Soome riigivõlg suureneb sel aastal 20 mlrd EUR võrra. NB! Suureneb.  Päris suur summa. Meie räägime esialgu paarist miljardist, kuigi juba kriisi alguses on vajaduseks prognoositud ka 9-10 mlrd EUR.  Naabritel tuleb teha olulisi uusi otsuseid, et koroonaviiruse löök riigi majandusele jääks võimalikult väikseks. Soome majandusekspertide arvates  ei suudeta eksporti kasvule vedada, mis on loogiline, aga kodumaise nõudluse elavdamine on Soome majandusekspertide arvates suuresti nende enda teha, oli üldine arvamus. (ÄP 3.04.20). Seega võib arvata, et panus tehakse kodumaise nõudluse elavdamisele. Vähemalt on naabrid leidnud oma variandi, kuidas olukorras hakkama saada. Uh, nagu kivi oleks „süamelt“  langenud, kui naabritel läheb paremini on sellest oodata, et ka meil tekkib üks edulõim juurde.

Strateegilised ettevõtted?

Kas  Riigikogule üle antud valitsuse lisaeelarve on samuti suunatud kodumaise nõudluse elavdamisele? Sellest on veel vara aru saada. Teame üldiselt, et raha peaks minema meditsiini, teedeehitusse, õlitehastesse, koomakulutustesse … aga kuskohalt tuleb tõuge enese kraavist väljakaevamiseks? Milline valdkond see võiks olla? Nüüd on Dr Riik käinud välja idee, et strateegiliselt olulistele ettevõtetele minna appi,  neisse ise raha paigutades. Seda on praktiseerinud edukalt mitmed välisriigid näitaks USA. Kuid millised võiks olla "strateegiliselt olulised ettevõtted" meil? No tegelikult on meil elutähtsat teenust pakkuvate valdkondade nimekiri ju olemas: elekter, vesi, kanalisatsioon, gaas, transport, side jne. Kuid strateegiline ise on väga … taktikaline sõna, sest võib sisaldada erinevaid strateegiaid peale elutähtsate teenuste. Näiteks ütles RAMI, et Tallininki ei lasta kõhtu püsti ajada. Tore, sest see oleks tõesti tohutu rahvusliku kapitali kadu. Kuid Tallink pole ainult laevandus, kas hotellindus on strateegiline valdkond päästmiseks? Aga konverentsivaldkond?  Aga toitlustus? Aga taksondus? Eks ole hea küsimus. Küsimusi on rohkem, kui vastuseid, sest vaadake, kui Tallinkile laenu anti siis hinnati tema laenuteenindamise usaldusväärsust nö kogumis, erinevad valdkonnad toetasid ehk võimendasid usaldust kreeditoride silmis. Kui hotellindust, toitlustust ja taksondust riiklikult mitte kaitsta (kuigi riiklik taksofirma kostub täna pentslik), siis kas Tallink kogumis, ilma eelmainituteta, on kreeditoride silmis ponks poiss? Kõik siin maailmas on seotud, eriti nüüd kui kõik eelnevad suhted on pandud küsimärgi alla. Kuid siiski, õigus on, et  midagi tuleb päästa, et oleks platvorm millelt edasi toimetada.

Lihtsad, kiired ja … ekslikud lahendused.

Täna on vähe neid valdkondi, millised pole kätt abi järele sirutanud. Tean paari ettevõtjat, kelle tarbijavoog on peaaegu peatunud, kuid kes on otsustanud vast pidada … ilma riigi abita (loe: riigi sekkumise ja sekeldamiseta). Kiiduväärt ja realistlik. Paljudel, väga paljudel on seisud kehvad. Nii kehvad, et abi riigilt koos sekkumisega tundub unistuste tipuna. Raske, väga raske on.

Sellises keskkonnas on kerged sündima kõige imelikumatel võluretseptidel.  Üks neist on kodanikupalk e. igale kodanikule tingimatu igakuine riigipoolse sissetuleku kindlustamine  olenemata sellest, kas ta töötab või tahab töötada. Idee on ju ilus, kuid tuletab meelde Hruštšovi aegset Vaheriiki, mil arvati, milleks meile lehmad, piima „saame“ ju poest. Noh, see oli tarmukas mõte, kuid lünklik. Tootmine ununes suures uutmisetuhinas sootumaks. Lüngad täitis näljahäda. Ehk iga asja tegemiseks või kellelegi maksmiseks peab olema eelnevalt vastav energiaallikas. Milline oleks kodanikupalga energiaallikas? Pole. Šveitslased vaagisid küsimust (headel aegadel) rahvahääletusel ja leidsid, et see pole mõttekas. Tobe ja moraalitu mõte. Õige kah, mittemillegi tegemise eest maksmine tähendab vaid seda, et kellegi mittemidagi tegemise peab teine inimene kinni maksma.  Topelttegemisega. Miks ta peaks? Ka naabrid soomlased katsetasid kodanikupalka paarituhande inimese peal paar aastat ja lõpetasid vaikselt eksperimendi. Ei õnnestunud. Kuid need kaks riiki on meiega võrreldes jõukad, kui neil ei ole vara mittemidagi tegemist kinni maksta, siis meil pole seda ammugi. Eriti kriisi tingimustes. Pealegi oleks see amoraalne … teiste kaaskodanike suhtes.  Nii, et sellised ekslemised tuleks jätta rammusamatele aegadele, kui sedagi. Igatahes pole praegu küll mingitki ressurssi, et seda teha. Õnneks.

Muide, väidetavalt  „Protestantlik reformatsioon Inglismaal erines mandri-Euroopas toimunust selle poolest, et oli oma olemuselt rohkem poliitiline kui teoloogiline. Vastasutatud anglikaani kirik võttis omaks Saksa luterluse range teoloogia selle rõhuasetusega kõvale tööle, tugevale eetikale ja pühakirjal põhinevale rangele moraalipsühholoogiale.“

        „Protestantlik eetika on rangelt legalistlik. Reeglid on selleks, et neid järgida. Omakorda on kaks tuhat aastat katoliku moraali peent häälestust toonud kaasa mentaliteedi, mis üritab reegleid painutada, väljumata samal ajal lunastuseks vajalike parameetrite piirest. Alati on olemas võimalus pihtimiseks, et saaks puhtalt lehelt alustada. Katoliiklike maade elanikud ei hooli tavaliselt eriti reeglitest. Neid huvitab hoopis see, kuidas neist ilma vahele jäämata mööda hiilida.“ (Balague´ „Cristiano Ronaldo“ Tänapäev 2016 Lk 121)

 Kus tegijaid seal nõudlejaid

Kriisist väljumisel on ülitähtis probleemide priotiseerimine ja nende lahendus järjekord. See on nagu redeliga, kui esimest nelja pulka ei ole, siis … pööningule ei saa. Kuid kui tegevusi, mis võiksid ilmselt kerkida kunagi (siis kui see olukord üle elatakse tekib see niikuinii) muudetakse  läbematumatel põhiküsimuseks juba praegu, siis pole see ilmselt parim strateegia kriisist väljumiseks. Nagu kirjutab ÄL  4.04.20 „ PÕLETAV KÜSIMUS | Kas riik peab eriolukorras ettevõtjale tekitatud kahju hüvitama?“ Milles küsimus? Milline on põhiküsimus? Milline on põletav põhiküsimus? Ilmneb, et „ Väljakuulutatud eriolukorras on rakendatud mitmeid meetmeid, mis on otseselt või kaudselt sundinud ettevõtjaid oma tegevust oluliselt piirama või täielikult peatama. Paratamatult tekib mingil hetkel küsimus, kas ettevõtjal võiks olla lisaks alust nõuda riigilt sellise kahju hüvitamist, mida abimeetmed ei korva.“ Siingi on vastamisi üksikhuvi ja ühishuvi, kuidas neid kaaluda? See kriis on erinev just seetõttu, et mitmeid asju/tegevusi on administratsioon keelanud, mitte turustihia põhjustanud. Muidugi on seda tehtud meie ühishuvidest lähtudes ja eriolukorra seadusest lähtudes, kuid … Kas olete märganud, kuidas mõnede valdkondade esindajad on ahastanud – pange meid ometi kinni. Tundus kuidagi veider, miks te ise kinni ei pane kui ei taha, ei suuda, ei julge? Nõutakse hoopis valitsuselt kinni panemist. Nüüd, kui panna see „abipalve“ kompensatsioonikonteksti, siis võib mõnestki (mitte kõigist) abipalvetest aru saada. Noolitakse kompensatsiooni. Inimlik, kuid … Küsimused tekkivad kindlasti, sest esmakordselt on olukord, kus kriisis stoppab majanduse administratsioon, mitte turu kõikehõlmav jõud. Kuid selle küsimusega on mõtet tegeleda, siis kui kriis on lahendatud. Loodetavasti kokku hoides. Mentaalselt.

 „Inimeste igasugune laiapõhjaline koostöö – olgu selle vormiks siis tänapäeva riik, keskaegne kirik, muistne linn või arhailine suguaru – tugineb ühistel müütidel, mis eksisteerivad üksnes inimeste kollektiivses kujutluses.“

„Ometi ei eksisteeri need asjad kuskil mujal kui üksnes lugudes, mida inimesed välja mõtlevad ja üksteisele räägivad. Väljaspool inimeste ühist kujutlust ei eksisteeri kogu universumis ühtki jumalat, ühtki rahvust, ühtki ettevõtet, ei mingit raha, ei mingeid inimõigusi, ei mingeid seadusi ega ka õiglust.

„Inimestel on lihtne aru saada, et „primitiivsete inimeste“ usk vaimudesse ja hingedesse ning täiskuu ajal lõkke ümber tantsimine on vahend, millega tagada sotsiaalne kord. Samas ei suuda nad kuidagi näha, et meie tänapäeva institutsioonid toimivad täpselt samadel alustel. Võtkem näiteks kasvõi ärimaailm. Praegused ettevõtjad ja juristid ei ole tegelikult muud kui võimekad maagid. Peamine erinevus nende ja suguharude šamaanide vahel seisneb selles, et juristid räägivad tunduvalt veidramaid lugusid.“ ( Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 42). Nii, et kui miski muu pole kindel, siis kõige erinevamaid (ja pöörasemaid) juriidilisi lugusid saame me kindlasti kuulma.

Sotsiaalne norm ja tavaõigus(tus)

See, et administratsioon midagi meie ühistes huvides ajutiselt keelab (kui me ise aru ei saa), siis see on normaalne. Näiteks neljapäevases ajaaugus (millalgi poole viie paiku) mõtlesin sisse põigata Lasnamäe Maximasse, kuid … Sisse minnes sain aru, et midagi on justkui valesti. Mis? Pood oli puupüsti rahvast täis, ei mingit 2m (isegi mitte 20 cm) vahede hoidmist, kassades oli inimene inimeses kinni … Taganesin poest välja, kuid see massiline mõistmatus oli hirmutav. Noh niimoodi kriisi ajal küll ei pruugiks kokku hoida. Ja juba järgmine päev korrigeeris administratsioon väga operatiivselt karmistas poeskäigu reegleid. Õige. Teisalt, kui me ise ei hooli, siis „hoolib“ administratsioon üha karmimalt ja sellel võivad olla vägagi kummastavad väljundid. Ilmselt on seegi, soovituste mittejärgimine, mingi ühiskonna trend, milles meie ise ei peaks justkui mitte midagi tegema ja kõige eest hoolitsetakse „ülevalt poolt“. Ise tegemise, ise hoolimise lihas on kängu jäänud?

Samas mõne asjaga on administratsioon kuidagi kummaliselt kahtlev. Võib muidugi olla, et meil mingeid ressursse ei jätku ja seepärast ei taheta anda selget sõnumit. Kuid mõistust peaks meil ju jätkuma? Näiteks maskivärgist ei saa ma kuidagi aru. Kuna sõnumid on segased, siis ka mõistus eriti ei aita. Alguses oli jutt, et maskid ei aita midagi, siis et neid peaksid kandma ainult haiged … Eee … Kummaline, haiged ei tohi ju üldse liikuda. On ju? Kuid nüüd on maskis liikuvat inimest vaadates alateadvuslik reaktsioon, et … ta on haige. Ilmselt mitte. Kuid esmane kujund mõjutab meid alateadlikult. Nii, et see maskiballi väljakuulutamine oleks lihtne kuid selge samm, väidetavalt tšehhid on sellega edu saavutanud. Pealegi võib hädapärase maski ise valmistada. Siinkohal ei saa kuidagi aru, miks me peaksime ootama mingit massimeedikumis soiutud sotsiaalse normi teket? Iga tegevus, mis aitab vähendada nakatumisohtu on teretulnud. Eriti lihtsad vahendid.

Kitujad, kaebajad, heategijad

Üks asi teeb siiski muret, õigemini ühe asja kaks külge. Juba enne kriisi oli meil liiklus ühesuunalisel teel kahes suunas. Pean silmas isikuandmekaitse piiranguid, mis viisid absurdini ja teisalt mõõdutundetu avalikustamine seoses rahapesu tõkestamisel. Eesmärgid mõlemad head, kuid tegelikkuses kujunes välja absurd. Seaduse jõuga sunniti kodanikke  üldisele teadaandmisele kuhu vaja. Jälle absurd. Meist tekitati justkui pealekaebajate maakaitsevägi. Mul on kuri kahtlus, et selline kohustuslik teadaandmine deformeerib tugevalt ühiskonda. Nii ühiskonna koostöövõimet, moraali, kui eneseväärikust. Nüüd kriisi ajal, on sagenenud teadaandmised „valvsate kodanike“ poolt, kelle arvates naaber peaks (mitte et peab, vaid naabri arvates peaks) kodus istuma. Tundub, et pealekaebamise maakaitsevägi on aktiviseerunud. Kas pealekaebamine muutub sotsiaalseks normiks? Hm, kodanikuühiskonnas käib asi sedapidi, et kui tõesti tundub et üleaedne peaks kodus istuma, muru pügama jne, siis hõikad (helistad, kirjutad) naabrile, mitte ei kitu … kuhu vaja. Pealegi teadmata kas peaks või ei peaks. Korrakaitsel on tähtsamaid ülesandeid, kui naabritevahelisi vanasid solvumisi uues soustis lahendada.  Pealegi … Kas te kujutate ette mis juhtub kogukonna mentaalmaailmaga? Kes kitus? Kes on pealekaebaja? Vaatate kahtlustavalt ringi ja … Lõpuks, keda võib usaldada, kui tõesti abi vaja on? See ei ole kokku hoidmine. Kokku hoidmine käib läbi isikliku suhtluse, usaldussuhtluse. Vaat niimoodi. Hoidkem, hooligem üksteist.  „ Võime sõnade abil kujutletavaid reaalsusi luua lasi suurel hulgal omavahel võõrastel inimestel tõhusalt koos tegutseda. Aga mitte ainult. Kuna inimeste laiahaardeline koostöö tugineb müütidele, saab koostöö viisi muuta  seeläbi, et muudetakse müüte – hakatakse rääkima teistsuguseid lugusid. Soodsates tingimustes võivad müüdid muutuda üsna ruttu. Näiteks hakkas Prantsusmaa elanikud 1789 aastal peaaegu üleöö uskuma senise müüdi asemel, mille kohaselt kuningatel on jumalikud õigused, müüti sellest, et rahvas on suveräänne. Tänu sellele on Homo sapiens pärast kognitiivset revolutsiooni olnud võimeline oma käitumist muutunud vajadustega kiirelt kohandama. See aga võimaldas asuda kultuurilise evolutsiooni kiirteele ning põigata mööda geneetilise evolutsiooni ummikutest“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 50)

Kuigi peame praegu  eraldi olema, siis hoidkem (mentaalselt) kokku. See oleks käsoleval ajal üks hea müüt, mis vormiks ühiskonda. Toetame. Aitame.

Järgneb …

Targutusi:

W.Weir „50 väejuhti, kes muutsid maailma.“ Resen 2007

Lk 186 James Wilkinson USA ülemjuhataja keda nimetati ka Ameerika suurimaks lurjuseks „„Muu hulgas loobus ta Ühendriikide armee ülemjuhatajana teenides salaja oma kodakondsusest, vandudes truudust Hispaania kuningakle ning oli Hispaania salaagent

Korduvalt sõjakohtu alla antud, kuid alati süütuka tunnistatud mees oli tuntud kui „kindral, kes ei võitnud kunagi lahingut ehga kaotanud sõjakohtus“.

Lk 186 „Kui New Orleansis Scotti võitu kuulutati, küsis üks mees: „Kui palju sõdureid Scott kaotas?“ „Vähem kui 100“, kõlas vastus. „Nii ei lähe mitte, „ põrutas küsija vastu. „Taylor kaotab alati tuhandeid. Ma panustaksin tema peale.!“ (tegelikult kaotas 69 meest. 1848 presidendivalimistel kaotas Z Taylorile ning 1852 a F Pierce´ile)

Lk „Winfield Scott oli viig, kuid ta otsekohesus oli nii paljusid inimesi solvanud, et tal polnud poliitikas tulevikku.“

Lk190  Helmuth von Moltke Vanem, Preisi Kindralstaabi ülem „Kuigi ta vastutas planeerimise eest, keeldus ta sellest kavast rangelt kinni pidama. Ta sõnas, et mitte ükski plaan ei ela vaenlasega kokku põrgates kauem kui viis minutit.  Väejuht õpetas oma alluvaid olema paindlikud ja rõhutas flankeerimisrünnakute ning vaenlase piiramise olulisust.“