Kolmikkriis V5: Võiduaedadest kvaliteetaja kogusummani

Ilm on kõle nii väljas, kui majanduses, kuid mõned meist teiega on veel optimistlikud. Eks need prognoosid majanduslanguse mustematest stsenaariumitest teevad närviliseks, kuid ega selle vastu suurt midagi teha anna. Mis tehtud see tehtud. Nüüd tuleb terve püsida ja  ligimisi aidata. Muidugi tuleb vaadata natuke tulevikku ja kui asi lähebki väga hapuks, siis loota, et kriisimansa piisav aeg enne seda hetke, kui käed ribadeks tõmbavad,  jõuavad meile edastada sõnumi, et katsuge nüüd isekeskis ja seltsiti hakkama saada. Toetage üksteist, kavake oma ilumuru ja lilleklumbid ülesse ning pange porgand ja kartul maha. Kurk ka. Pole esimene kord ja kuri aeg saab üle elatud. „Üsna linlikus New Jerseys kasvatas igaüks tibatillukeses eesaias ube, porgandeid kapsaid, nagu Eleanor Rooswelt Valge Maja  esisel muruväljaku. „Võiduaiad”, nõnda nende kohta öeldi.” (R. M. Edsel, B. Witter „Monumendimehed” Tänapäev 2013. Lk 217) Pole vaja häbeneda, kodanikuinitsiatiivsust. Halb, lausa andestamatu,  oleks see, kui administratsioon varjamisest, võltsoptimismist või julguse puudumisest inimesi teavitamata jätab, pärssides nende iseseisvalt tegutsemist. See oleks küll närune lugu …  Kuid senimaani on muidki mõtteid, näiteks puitmajade tootjad usuvad, et head kriisi ei tohi raisku lasta. Õige mõte.

                         

Hangume, kuid ei varise

Vaatame, mille siis esmalt kolmikkriis välja kahis? Turism, reisimine, konverentsid – läinud. Hotellid, SPA-d, restoranid – läinud.  Meelelahutusüritused, kontserdid, kino –läinud. Spordiüritused ja jõusaalid –läinud. Kaubanduskeskused – läinud. Igapäev langeb välja või vajub tardumusse mingi ärisektor. Kiht kihilt kooritakse meie igapäevaelust maha see, mis on küll tore lõbus ja nauditav, kuid pole elu alalhoiu mõttes esmatähtis. Kuid koorub maha juba ka elutähtsaid teenuseid nagu lennundus – läinud. Kotkad on laskunud. Reisilaevaliiklus  ja turupõhine bussindus seiskunud. Hangume. Tundub, et kahib tugevasti ka kultuurivaldkonda (heliloojate liit esitas abipalve heliloojapalga kehtestamiseks).  Mis edasi? Midagi positiivset? Aga Veneetsia kanalid olla läbipaistvaks muutunud. Kuid see lohutab väheseid, isegi veneetslasi.

Elu jätkub igal juhul. Hangub, kuid ei varise. Meie teiega jätkame ja ka riik jätkab koos meiega. Selleks peame vaid olema kärmemad, nutikamad ja iseseisvamad otsustajad kui kuu aega tagasi.

Kuid tõsi on ka see, et täna peame kõik paljusid otsuseid tegema „puusalt tulistades“, et kriisist kiirelt väljuda , kuid ka pikema kidumise võimalust arvestada. Olukord mõistliku taastumise ja pika kidumise vahe tõenäosus on täna 50/50 (valitsuse majandusprognoos tundus tegelikkust arvestades küll peene huumorina või ülevõimendatud lohutusena), seepärast tuleb mõnda tegevus teha „igaks juhuks“ (nagu näiteks kartuli istutamine lilleklumpi). Sellised tegevused ei ole majanduslikus mõttes tõhusad ega tulukad, kuid annavad kindlustunnet. Vaadake, ka (liiklus, vara, tervise, reisi jne) kindlustuste ei osta me selleks, et selle pealt teenida, see on ju selge kulu, vaid selleks, et kui juhtub hädaolukord, siis on mingitki abi loota. Nii ka administratiivsete otsustega, täna tuleb teha palju otsuseid kiiresti, igaks juhuks, osta kindlustus tulevikku

Õlipuudest õlitehasteni

Kui meie põlevkivitööstus uute kliimanõuete toel kokku kukkus, siis tundus, et pole midagi tobedamat kui … uutesse õlitehastesse investeerimine. Uutesse tehastesse vanaaegse tehnoloogia jonnakaks elushoidmiseks? Kuid kriisi pika kidumise perspektiivi võimalust silmas pidades tuleb näha selles otsuses ka teist külge. Energeetilise kindlustuspoliisi külge.

Inimkonna ajalugu on energeetiliste ressursside eduka muundamise ajalugu. Inimkond sai õige arenghoo sisse, siis kui hakati kasvatama nisu ja õlipuid, neid ajastuomaseid energiaressursse. Need kaks taime aitasid tõhusalt inimkonna energiavajaduse rahuldamisele kaasa, võimaldades koguda lisaressursse kultuuri ja teaduse arendamiseks. Niimoodi liiguti energianäljasena edasi, avastades üha uusi energiaallikaid. Tänapäeva maailm, milline on avastanud ja kasutusele võtnud imepäraseid energia muundamise vorme põhineb siiski suuresti maaõlil ja sellest toodetaval energial. Seni veel. Rohepööre energiatootmises oli just-just saabumas, maailmad olid juba hüppevalmis, mõned teinud äratõukegi, kui …kriis. Käesoleva kolmikkriisiga kurnavad riigid ennast finantsressursside mõttes otsatul kombel tühjaks. Muide ka raha ei ole muud, kui kõige universaalsem energiaühik. Uutesse hirmkallitesse tehnoloogiatesse suudavad investeerida vaid väga vähesed, kui üldse keegi. Kuid energiavajadus jääb. Võib arvata, et logistiliste süsteemide hakkmasinasse sattumine, osade piirkondade kapseldumissoov ja piiride kaitse muudab ka energia kättesaadavuse põhiküsimuseks koos toidu ja kütusejulgeolekuga. Tegelikult energeetilised ressursid ju kõik. Kes omab oma energiat, sellel on eelisvõimalused oma süsteemid ülesse ehitada, kui neil, kes energia tootmisest kaugel on. Just sellest „kindlustuspoliisi“ seisukohalt tuleb vaadata ka valitsuse investeeringut õlitehase rajamissa. 

Senini oli valitsuse soov investeerida põlevkivienergeetikasse pöörane raiskamine. Arutlusel oli ju ligi miljardi eelarveraha investeerimisest sellesse sektorisse. Jabur on rahuajal investeerida kivist õli (või vee) väljapressimisse, kui õlimaades voolab see ise maast välja. Rohkelt. Rammusalt.

Kui parlamendiliikmed (PM 30.03.20)  kritiseerisid 125 milj EUR suunamist uue õlitehase rajamisse, sest see pole mitte ainult ülimalt riskantne ettevõtmine, vaid läheb ka mööda EL-i kliimaeesmärkidest, siis oli neil tuline õigus. Õigemini oli neil õigus veel kaks nädalat tagasi. Täna pole meie põhimure mitte EL kliimaeesmärgid, vaid mured on eksistentsiaalsed. Majanduslikus mõttes on tegemist kahjumliku ettevõtmisega, sest  õli tootmine tasub end ära, kui nafta barrelihind on 45 USD (praegu u 20USD). Kuid ka tasuta ühistransport, kolmekordselt doteeritud rongi piletihind, sotsiaalmajad ja muu tilu-lilu ei olnud ju kasumiprojektid, vaid poliitilise valiku küsimus. Jaburus. Raiskamine majanduslikus mõttes ja turu solkimine. Meie ühise raha raiskamine. Muidugi olid need hea aja raiskamise valikud ja poliitinimeste eputamine, mille võiks ilmselt nüüd ära unustada nagu mitmed teisedki jaburused. Kuid energeetiline julgeolek ei ole vaieldav. Kuigi ei kujuta praegu väga hästi ette, kes selle tehase valmis ehitab ja kuskohast seadmed hangitakse (normaaltingimustes ja rahvusvahelise oskusteabega ehitajal võtaks see 4-5 aastat). Pole ka välistatud, et kui vaja, siis teevad omad nutikad ja külasepad selle valmis. Ärme suhtu põlastavalt meie maa varadesse, mis võivad olla meie pääse tulevikku. Inetust pardipojast võib sirguda ilus luik. Kui kogu sellest jamast välja tuleme, siis vaatame kuidas edasi, ehk jõuame enne järgmiseid jamasid energiat toota mingil mõistlikumal kombel. Usutavasti.

Põhi paika 

Selleks, et mõista energia mõju meile oleks mõistlik panna see õigesse raamistikku. Y. N. Harari on „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ (Lk 437/438) toonud välja järgmise huvitava käsitluse:  „Tööstusrevolutsioon on sisuliselt olnud energia muundamise revolutsioon. Selle sügavamaks mõtteks on, et meie käsutuses olev energia on piiramatu. Kui täpne olla, saab ainuke piirang siin olla üksnes meie teadmatus. Iga paarikümne aasta tagant avastame mõne uue energiaallika, nii et meie kasutuses oleva energia hulk muudkui kasvab“ „Päikeseenergiast jõuab Maani küll väike osa, kuid seda on siiski 3 766 800 eksadžauli aastas (džaul on energia mõõtühik meetrisüsteemis ning üks džaul vastab ligikaudu niisugusele energiahulgale, mida on vaja selleks, mida on vaja selleks, et võike õun ühe meetri kõrgusele tõsta; eksadžaul koosneb miljarditest džaulidest ehk päris suurest hulgast õuntest). Kõik maailma taimed kokku püüavad neist Päikeselt  tulevatest eksadžaulidest fotosünteesi käigus kinni kõigest umbes 3000. Kogu inim- ja tööstsutegevuse tarbeks kulub aastas umbes 500 eksdžauli energiat – selle koguse saab Maa Päikeselt kätte kõigest 90 minutiga.“ „Enne tööstusrevolutsiooni sõltus inimeste energiaturg peaaegu täielikult üksnes taimedest. Inimesed elasid rohelise energiareservuaari ääres, mis mahutas aastas 3000 eksadžauli,  ning püüdsid sellest välja pumbata nii palju energiat, kui vähegi said. Tööstusrevolutsiooni käigus mõistsime aga, et me elame tegelikult hoopis ääretu energiaookeani ääres, mis mahutab miljardeid eksadžauli potentsiaalset energiat. Meil pole selle kätte saamiseks vaja teha muud, kui leiutada paremad pumbad.“ Lugu on selles, et kui me oma praegused pumbad seisma paneme, siis pole meil energiat et luua uusi pumpasid puhta energiaookeani pumpade loomiseks. Vaat niimoodi. Just seepärast on tähtis säilitada energeetiline julgeolek (ja kui vaja siis ka iseolemine). Muide mitte vähetähtis pole see, kuidas energiat kasutatakse, millised on prioriteedid. Näiteks aju kastab oma paariprotsendilise massi juures 20% meie energiast, kasutagem siis seda energiat mõistlikult. Mitte kõik asjal ja tegevused maailmas ei ole võrdsustamiseks. 

Harjumuste, stereotüüpide, vajaduste muutumine.

Kui meile sisendatakse pidevalt mantrat, et kohe-kohe on kõik halb möödas ja kõik normaliseerub, siis … See oleks tore, kuid pole reaalne. Meie teiega pole enam need kes me olime eile, me oleme homsed. Isegi kui kõik võikski normaliseeruda „nagu eile“, siis kriis on sügavalt raputanud ühiskondi. Meie teiega oleme sellest müksust ärganud ja märganud …Ups! Oleme teinud paljusid asju harjumusest. Mitte seepärast, et meile miski millega me oleme harjunud meile meeldib või et see oleks mugav või meie tervisele kasulik, vaid me elame suure aja automaatrežiimis. Me  ei mõtle ega kaalu valikuvõimaluste üle. Mugavustsoon. Kuid oludes, kus paljud kaubad ja teenused on kadunud, piiratud või kolinud teistesse müügikanalitesse, siis oleme sunnitud oma harjumustest välja tulema ja tegema uusi valikuid. Toimub massiline harjumuste muutumine ja vajaduste ümberhindamine. Kõige lihtsam näide, kõik need kes on kriisist läbi on tulnud, on õppinud käsi pesema. Ilmselt on see muutunud harjumuseks. Saanud osaks „geneetilisest koodist“.

Ilmselt muutub kogu ostukäitumine. Kui praegu on kriisimansalt selge suunis, et ärge käige poes (ja poes käimise võimalused on piiratud), siis üha rohkem kaupu jõuab tarbijani mitte läbi poepaleede vaid kullerteenuse. See mugavus, tellida kaupu ilma sohvalt tõusmata, saab ilmtingimata uueks harjumuseks. Küsimus on selles, millega asendub poes käimine kui vabaajaveetmine ja meelelahutusüritus uutes tingimustes? Eks ole hea küsimus? Aeg tahab ju sisustamist. Samas meelelahutusäri, mis oli enne kriisi kõige kiiremini kasvav majandusvaldkond kukkus kriisis kokku hetkega. Nagu plirtsti. Seegi on mõttekoht.

Kui senised transpordiarengu kavad on sõnajadadena propageerinud sundliikumiste asendamist, esitades selleks lausa meetmete paketi, siis nüüd on kriis selle meetme meie eest ära otsustanud. Paljud meist teiega on piiranud oma tööalast liikumist pea olematuks. Oleme aru saanud, et pole vaja „käia“ konverentsidel, nõupidamistel, kohtumistel, sest kõik see on võimalik korraldad ka digimaailma vahendusel (sõbralikku suminat on vähem, kuid on tervislikum). Kui enne tundus see tuim ja tarbetu, siis nüüd on sellest kujunenud elu norm (või ellujäämise norm).  Tekkib harjumus, mis kinnistub ja peale kriisi on usutavasti „koos+olekute“ vorm suuresti asendunud „koos, kuid eraldi, olekutega“. Lihtsalt mugavam, aja ja rahasäästlikum. Sellest vaid samm edasi tekkib nii mõnelgi küsimus …milleks „tööl käia“, kui suurema osa asjatoimetusi saab kriisi ajal , miks siis mitte jätkata seda töövormi ka peale kriisi, teha samuti arvuti teel. Jälle mugav, ei pea sõiduks aega ega raha kulutama, uhket rõivast ostma ega lõhnavett ja palgepuna kasutama. Kuid jällegi see küsimus, mida teha tekkinud lisaressursi – ajaga? Kas seda saaks kasutada igaühe eraldi ja kõigi koos ühisloome platvormidel  tegutsemiseks?

Õppimine võib saada uue tähenduse ja kvaliteedi. Kriis on muutnud ka õppimise sisu ja vormi. Enam ei ole ju tarvis koolis „käia“, piisab, kui arvuti lahti teha ja … Siit algabki uus võimaluste kaskaad, uued suhted nii sõprade, õpetajate, kui vanematega. Muutub ka suhtumine õppimisse, see pole enam tunnis pingi nühkimine ja vahetunni ootamine. Aeg ja ruum oma tavapärases mõistes on kadunud, on tekkinud valikuvõimalus: millal, mida, kuidas. Ka õppimine muutub ajatööst eesmärgipäraseks ehk juhtimiseks eesmärgi kaudu. Tähtis on et (kooli)töö oleks tehtud õigeks ajaks ja kvaliteetselt. Kõik muu on vaba valik. Täpselt nagu päriselus. Kuid e-õpe lahendab ka paljud meie murekohad, mis on seotud õpetajate vanuse ja vähesusega. Põhimõtteliselt on võimalik, et õpilane, kes praegu harjub e-õppega pole enam seotud konkreetse koole ega õpetajaga vaid ta saab ise valida milliseid ja kelle kursuseid ta kuulab/osaleb. See omakorda annab headele ja pühendunud õpetajatele võimaluse harida tunduvalt rohkem lapsi. e-õppel pole ju füüsilisi piire, et klassi mahub 20-30 õpilast. Põhimõtteliselt on õpilaste arv piiramatu. Jah, muidugi nõuab selline õppevormide (ja loodetavasti ka sisu) muutust, õpilastelt enam vastutuse võtmist, otsuste langetamist ja võrgustike kasutamist. Just see, mida me ühelt asiselt eduriigi kodanikult ootamegi. Ning kõige selles tulemusena vabaneb jällegi kõige defitsiitsem ja taastumatum ressurss – aeg, kvaliteetaeg.

Kogu see kvaliteetaja müriaad mõjutab ka suhteid perekonna sees. Loodetavasti paremuse poole, kus vanematel on aega  (kuna ei pea tööl „käima“, puhas ajavõit) peresisesteks suheteks ja koostegemise rõõmudeks. Ühistegevuseks, oludeks, kus iga tegemine oleks sündmus. Märk. Harjumatu? Kindlasti on see harjumatu võrreldes meie eilse tormava maailmaga. Kuid kriis on näidanud meile teiega, et suur osa tegemisi, mida me oleme pidanud ülioluliseks on tegelikult tühja tegemised, tühja rabelemised ja tühja muretsemised. „Ma olen vana mees ja mul on olnud palju muresid, kuid enamikku neist muredest pole kunagi olemas olnud. Mark Twain” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012 lk 125). Nii ongi. Küsimus on vaid selles, kas me kasutame selle kriisi kiirendused ära või halame ainult kahjude üle. Meil on võimalus teha midagi hoopis uut, mis annab ka täiesti uuelaadseid tulemusi. Sest vaadake „Meie hädad ei teki sellest, mida me ei tea. Meie hädad tekivad sellest, mida me kindlalt teame, aga mis ei vasta tõele“ Mark Twain.“ (D J Levitin „Valede välimääraja.“ Argo 2018 Lk 20). Katsetagem siis uutes oludes uute asjadega. Asjadega, mida me ei tea. Vähemalt kindlalt ei tea.

Uus harjumus, inertsus, mugavus

M. Konnikova kirjutab („Meelevalitseja“ Helios 2013 Lk 189), et „Inertsus on väga võimas jõud. Me oleme harjumuse orjad. Ja meie harjumuste hulka ei kuulu ainult nähtavad harjumused, nagu näiteks see, et iga kord pärast tööd elutuppa minnes paneme käima televiisori või siis vaatame, mis külmkapis leidub, vaid meil on mõtteharjumused, ettearvatavad mõttekäigud, mis käivitudes viivad ettearvatavale teele. Ja just mõtteharjumust on väga raske muuta.“

„Üks võimsamaid jõude, mis mõjutab valiku tegemist, on vaikimisi valiku efekt – see on juba varem käsitlemist leidnud kalduvus valida kergema vastupanu tee, leppida sellega, mis on käes, niikaua kuni see valik on piisavalt mõistlik. „

„Kummaline on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha

Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal, mida suudate nimetada. „

„Miks on need mustrid nii levinud? Kõik taandub vaikimisi valiku efektile, inertsusele laiemal tasandil: juurdunud harjumustel. Ja mida tasustatum on harjumus, seda raskem on seda murda.“ Nüüd murrab kriis palju harjumusi, kuid … tekkivad uued harjumused. Neid tulebki silmas pidada, kui tahame kujundada mõistlikku elulaadi edasiseks.

Kvaliteetaja kogusumma?

Kui me nüüd projetseerime kõik need võimalused ja mittevõimalused tulevikku, siis mida meie teiega võime sellest välja lugeda?

 Esiteks, on meile eksistentsiaalselt tähtsad toidu ja energiajulgeolek. Loodetavasti on kriisijärgne ühiskond seda arvestanud ning väärtustab rohkem kodumaist toidukraami, kui osa toidujulgeolekust. Seda enam, et meil tehakse uskumatult häid tooteid, nagu näiteks juustud, mille kohta ei oskaks öelda, et need jääksid alla Hollandi omadele. Kõik meistrite õppimise ja tooraine kvaliteedi küsimus.

Energiajulgeolek on ilmselt küsimus, millele mõtleb iga linn/küla kortermaja kui üksiktalu, seda enam, et uued tehnoloogiad võimaldavad juba täna paljusid lahendusi, kui bürokraatia oma traataiaga neid ei takistaks. Muide kriis näitab ka seda, et suur osa administratsioonide kehtestatud piirangud, keelud ja normid on mõttetud. Puhas ajaraisk ja ühiskonna energeetilise ressursi ebamõistlik  kulutamine. Loodetavasti asume pärast kriisi jõuliselt seda valdkonda kärpima, et edendada isiklikku initsiatiivi. Kõik need mõttetud load, standardid ja järelvalved tuleb tuttu panna, see on ühiskonna ressursi vabastamine. Väärkasutusest. Kriisis tuli ilmsiks, et seal kus oli vaja sekkuda seal ei olnud sageli mingit otsustusvõimet. Ilmnes lausa enesetapjalik otsustusvõimetus nagu näiteks see, et Riigikogu peab kodukorra järgi menetlema seadust „füüsiliselt“, vähemalt 51 seadusandjat peavad enese ohverdama bürokraatia ja tobeduse altarile, sest muidu ei saa eelarvet menetleda (kas Põhiseadus peaks algama lausega“ „Igaühel on õigus kooleda heasse põhiseadusesse ja oma isiklikku tobedusse“?). Mõttetu ohverdus ja halb eeskuju ühiskonnale. Samuti ei saa muuta kõrgametnike palkasid, sest need on tehtud rahuaja standardite järgi, riskides väga suure meelepahaga ja mõistmatusega ühiskonna poolt.

Kuid edasi. Millised on järgmised vajadused peale toidu ja energia? Ilmselt eluase. Kuigi kinnisvarasektor on momendil nukras seisus, nii nagu mitmed teisedki sektorid, siis on selle taastumine ilmselt kiirem. Ilmselt näeme jälle kord põldude kinnisvaralisi Stonehengesid, kuid uued vajadused on ülekaalus.  Muidugi on inimeste võimalused ja vajadused kriisijärgselt teisenenud. Niisiis, kui võtta kokku eelnevad mõttepojukesed, et inimesed ei pea enam „käima“ tööl, koosolekutel, poes, koolis siis … tekkib neil hulgaliselt aega ja … vähe ruumi.  Kuidas nii? Inimsuhted paranevad (kui just riidu ei minda harjumusest olla omas mullis), mis loob ka lähedust inimeste vahel. Lähedastel sidemetel on teatavasti tagajärjed. Ilmselt sünnib meil detsembrist maini robinal ja rohkelt lapsi … Niisiis vajavad kriisijärgsed perekonnad eluasemeid, kus oleks ruumi lisanduvatele pereliikmetele, kodukontoritele (olenevalt perest 1-3), õpiruumid ja vabaajaveetmise võimalus. Ja kuna reisimisega on mingiks ajaks nii nagu on (mõistlik on selles suhtes mitte teha liig optimistlikke plaane), siis lähevad hinda suvilad, nii enda omad, kui üüritud. Nii, et sellest kriisist on võimalik tubli tegutsemisega tõesti välja nõristada mitmeid positiivseid arengusuundi, kui meil teiega selleks nutti jätkub.

Kui nüüd mõelda suuremalt, et mida kõike me tahaksime, millised võiksid olla need tooted ja teenused, mida me seni pole osanudki tahta, kuna meil polnud aega selle üle mõelda (kuid nüüd on!) ja pöörata need mõtted/ideed tegevusteks, siis võiks sündida midagi imelist, mis oleks rõõmuks iseendale ja vajalik teistele. Tasuks vast uskuda endasse ja proovida  „Kolumbus oli suur ebaõnnestuja. Kui ta purjed heiskas, polnud tal aimugi, kuhu läheb; kui kohale jõudis, polnud tal aimugi, kuhu saabus“ (M. Dobbs „Kaardimaja“ (L. Liides & Tänapäev 2016 lk 88). Kõik on suhteline ka õnnestumine. Kuid õnnestumist ei tule, kui ei proovi.

Järgneb …

Targutusi:

J O De La Mettrie „Inimene kui masin“ Ilmamaa 2017

Lk 23. „Võtkem niisiis toeks kogemuste kepp ning jätkem sinnapaika filosoofide tühiste sekelduste ajalugu. Olla pime ning uskuda end ilma selle kepita toime tulevat tähendab ülimat pimedust.“ (2017 lk 23)

Lk 19 „Targale ei piisa sellest, et ta loodust ja tõde uurib; ta peab julgema seda välja öelda nende väheste huvides, kes tahavad ja oskavad mõelda; sest teistel, kes on vabatahtlikult eelarvamuste orjad, ei ole tõeni jõudmine võimalikum kui konnal lennata.“

M. Puzo „Corleone perekond” Ersen 2012

Lk 288 „Selles äris nagu eluski on lugupidamine kõik. Selles elus Sonny, sa ei saa nõuda lugupidamist, sa pead seda valitsema.”

Lk 304 „Ma pean mõtlema igaühele, Santino. Tessiole ja Clemenzale je nende meestele ja kõigile nende perekondadele. Ma olen vastutav,” lausus ta ja pidas siis pausi, otsides õigeid sõnu. „ma olen vastutav igaühe eest,” jätkas ta, „kogu meie organisatsiooni eest, igaühe eest.”

Lk 305 „Sa ei tea mitte midagi. Ja kui sa hakkad mõistma, kui vähe sa tead, siis võib-olla, võib-olla hakkad sa lõpuks kuulama.” Ta laskis Sonny lõua lahti ja sikutas oma kõrva. „kuula, „ käskis ta. „See on algus.”