Kolmikkriis: Tütrekesekene kysis, et …

… mitmed tema sõbrad on huvi tundnud, mida mina (kui majandusanalüütik) arvan käesolevast (majandus)kriisist, siis … Ühest küljest on tore tunne, kui kellelegi sinu arvamus korda läheb, kuid seekord on tegemist mitte ühe keerulise probleemiga vaid kolme keerulise probleemi kokkulangevusega ning võimendusega. Järgnev ei ole kindlasti analüüs, vaid pigem mõtiskluste jada. Ehk täpselt nii, nagu küsimus esitati „Mida ma arvan?“.

Arvamise põhi paika

Me oleme kärsitu rahvas, räägime läbisegi ja erinevatest asjadest korraga. See ei tekita kõige paremat tõenäosust õige järelduseni jõuda. Ka kriisi käsitlemisel on mõistlik kõigepealt põhi paika panna. Niisiis … Antud kriisi puhul tuleb vahet teha, et meil on tegemist kolmikkriisiga: meditsiiniline-, administratiivne- ja majanduskriis. Kuigi need kolm kriisi on omavahel seotud ja mõjutavad üksteist on neil erinev kulg ja toimimisaeg. Ehk, kui meditsiiniline kriis laheneb millalgi, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja administratiivse suutlikkuse kriis halvendab nii meditsiinilise kui majandusliku kriisiga kiiret toimetulekut. Seega tegemist on omamoodi kolme tormi sümbioosiga ehk supertormiga. Me ei tea isegi seda, milline majanduskriis meil on.  Milline majanduskriis? Olenevalt kriisi tüübist on ka erinevad lahendusvõtted nagu haiguselgi, kui olete jala ära hõõrunud, siis aitab plaaster, kuid nohu puhul ninatilgad. Ninatilgad ja rohke nuuskamine ei paranda rakkus kanda. Lihtne ju?  Niisiis milline kriis meil majanduses kujuneb? Kas see on nagu eelmine kriis, mis oli finantskriis või  2001 a  dot-comi majandusmulli lõhkemine või sellele eelnenud Aasia tiigrite kriis või 1998 a Venemaa majanduskriis? Me ei tea. Kas see on  tarnekriis, toorainekriis, pangakriis või tarnekriis, mis kasvab üle ostuvõime kriisiks? Kas see on kõik need, mida võimendab rändekriis? Me ei tea. Seepärast püütakse ravi majanduskriisile (mida veel tunda ei ole, kuid mida me kõik oma sabakondiga tunneme) eelnenud kriiside ravist lähtudes.  

Kõrged AnalüütikaMajad (KAM), kuhu on kogunenud kõige rohkem majandusalast oskusteavet ennustavad põhiliselt võimalikke majanduslanguste üle. Praegused pakkumised on , et majanduslangus tuleb sügav ning pakkumised on sellised, et tuleb samasügav kui 2001 a kriis, kuid mitte nii sügav kui 2008 a kriis. Me ei tea, kuid tegutseme heas usus, et tulistades nepihaavlitega (st hajusalt laiale pinnale), saame millelegi ikka pihta. Praegune arvamine on täiesti tänamatu ja see, kui keegi on (täpselt) välja arvestanud, et SKP langeb 4% aga jääb siiski plusspoolele, siis oleks see väga hea tulemus. Ütleksin, et siis peaksime me kõik ennast ja üksteist tänama. Ilmselt on asjalood karmimad.  Ennustuste järgi suurt midagi teha ei saa, saab vaid kogemuste, usu ja otsustava teotahtega. 

Üldpilt on selline, et ega suurt targemat polegi teha,  kui hoida (hambad ristis) riigi poolsel toel meie ühise raha eest (eelarvelised vahendid) majanduse põhikonstruktsioonid elujõulised, et neid on võimalik  kasutada majanduse taaskäivitamisel starteritena. Kuid kuna sellesse kriisi on segatud meditsiinikomponent, siis on see kriis tunduvalt teistsuguse ja vajab hoopis teistsuguseid hoobasid. Nagu targad inimesed on öelnud -  muuda seda mida sa saad muuta ja jäta muutmata see mida sa ei saa muuta. Muutmine on üks „triki värk“, see nõuab teadmisi ja otsustusjulgust. Kõige suuremaks hoovaks on õigeaegne (administratiivne) tegutsemine ehk nagu ütles: „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014. Lk 366). Just see määrab ära strateegi edukuse, kas ta teeb oma valikud õigel ajal või … tal pole otsustusjulgust ja ta jääb hiljaks. Tavaolukorras nimetatakse seda vahel administratiivseks suutlikkuseks, kuid meil on ka administratiivse suutlikkuse kriis (paljud ametnikud on viimase kümnendi jooksul võõrutatud iseseisvast otsustamisvõimest), mis raskendab nii meditsiinilise kui majanduskriisiga toime tulekut.

  

Hakkame arvama Hundirahvas

Eh, tegelikult ei tahaks ma midagi eriti arvata, sest tunnetuslikult olen ma majanduskriisi suhtes lähiperspektiivis pessimistlik, kuid sellest tulenevate muudatuste realiseerimise osas optimistlik. Ma olen optimistlik inimene. Mina mäletan vaid hunnituid suveilmu ja rõõmsameelseid peoseltskondi. Kuid inimesi huvitab põhiliselt see, mis juhtub homme, kui see mida me suudame teha ise paremini ülehomme. Nii, et kui minu arvamus võib tunduda pessimistlik, siis on see pigem olukorrahinnang ja olukorrahinnangus peame me olema üdini ausad, sest vaid siis saame me langetada õigeid otsuseid. Seega minu lugu võib küll tunduda kohati kurvana, kuid mitte lootusetu, sest tark muinasjuttudes võiab nutikas prints ikka printsessi südame ja pool kuningriiki.  Pealegi oleme kuulutanud enda rahvusloomaks Hundi, oleme hundirahvas. E H. Radinger „Huntide tarkus“ (Tänapäev 2018 Lk 114/126) on kirjutanud: „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (reegel nr 1) „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (reegel nr 2)

Väljaõppinud arvaja 

Seega … Muidugi ma arvan (ma olen väljaõppinud planeerija, seega väljaõppinud arvaja) siis on mul alati meeles tiksumas analüüsitabel (väga paljude detailide ja pisiasjadega) ja asjadest mingi arvamus. Seepärast võib minu järjejutuline arutlus olla pikavõitu, kuid iga detail muudab lõpptulemust. See  on nagu Tänakul, lasi ühes kurvis „liiga pikaks“ ja … ei tulnud esimeseks. Kuid tal on see „pikaks laskmise“ kogemus oma siseanalüüsis kirjas ja järgmine kord ta arvestab sellise faktoriga. Iga detail rallimaailmas loeb, loeb kas vajutasid millimeeter rohkem gaasi või vähem, võtsid kurvi välja või sõitsid põhja alt ära, nii ka majanduses. Näiteks kas praeguses hädas peatada II samba maksed, et põhistruktuure elus hoida või mitte? Kas tähtsam on see, et praegu oleks kasulik pensionifondidel osta rämpsaktsiateks muutunud väärtpabereid, et neilt siis majanduse elavdamisel kasu teenida või  … Ka otsus peatada II samba süsteem on tark otsus või on see esmasündinu õiguste mahamüümine läätseleeme eest? Tegelikult on küsimus asendatavuses, kui sa ühest kohast raha ära võtad ja sellega mingit teist valdkonda paikad, kas see aitab süsteemil ellu jääda? Lihtsad küsimused, rasked otsused. Nagu kirjutab James Watt  („Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016 lk 97):  „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada. Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“ „Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahendite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“ Niisama lihtne see ongi. Või siis mitte. Tegelikult on tulemas huvitav aeg, nii mõnedki maskid langevad ja ilmneb kes on tõelised tegijad, kes lihtsalt haledad õhuliigutajad. Nagu kirjutas Roland Kessler („FBI saladused” Tänapäev 2012 Lk 175): „FBI kriminaalharu pealikuna nägi Harrington lähedalt, millist mõju majanduslangus finantskuritegevusele avaldas. „Viimased aastad on olnud Ponzi skeemide aastad. Hiiglaslikud investeerimispettused on üksteise järel päevavalgele tulnud. Warren Buffett ütles selle kohta hästi: alles siis, kui tõusuvesi alaneb, näeme kes on alasti ujuma tulnud. Nii juhtuski.”. Saab näha, kes kuidas kriisimerest väljub.

 Iga detail loeb ja eriti mõjusad on rasketel aegadel tehtavad otsused. Nii, et arutleme siin kirjatükis erinevaid mõjutegureid ja lahendusvariante pikalt, iial ei või teada kellel sellest mõni hea mõte tekkib.  Newtonile pähe kukkunud õun käivitas mõtteahela, mis võimaldas tal formuleerida meie füüsika põhiseadused, Einstein istudes rongijaamas vaadeldes mööduvaid ronge sai idee relatiivsusteooriaks ja Mendelejevi unenägu viis perioodilisuse tabeli koostamisele. Pole tähtsusetuid detaile vaid detailid mida me märkame ja oskame ära kasutada ja need mida me ei märka. Kahjuks. On detailid, mis käivitavad täiesti uued mõtteahelad. Mõtleme siis, arvame siis.

Roosa vihmavarju ettepanek

Arvamisest üksi pole kasu, lisaks arvamusele on mul ka harilikult ettepanekud, mida kujunenud olukorras teha. Mina ei saa oma analüüsides öelda paljusõnaliselt (ja vastutustundetult), et me „monitoorime“, "kaardistame probleemi", „tõstame selle küsimuse lauale“ ja „vaatame sellele otsa“ (ja siis pühitakse probleem harilikult „vaiba alla“), mis on viimase aja populaarseim sõnajada. See on lihtsalt õhu võngutamine, keskkonnareostus ja  ei tähenda mitte midagi. Mina niimoodi ei saa, sest kerge on tuvastada, et viiendalt korruselt lükati alla telliskivi, kuid kui analüüsida, et  see telliskivi on oma trajektoorilt teel teie suunas, siis ei aita selle teadmise lauale tõstmisest ega sellele otsa vaatamisest. Kui piirduda vaid otsa vaatamisega, siis võibki see jääda teile üldse viimaseks vaatamiseks. Teadmisele ja analüüsile seepärast peabki järgnema ettepanek, mida teha: tõmmata pea õlgade vahele, lükata naaber ette, teha vihmavari lahti (arutada pikalt selle üle kas vihmavari peaks olema roosa või kokkupandav) või lihtsalt … astuda kaks sammu kõrvale. Ärge unustage ka MacArturi faktorit.  Harilikult otsustatakse poliitmaailmas kriisiolukorras kolme esimese variandi kasuks.  Kuid praeguse kriisi puhul, mida tuleb jagada rangelt kolmeks – meditsiiniliseks, administratiivseks- ja majanduslikuks – on tegemist mitte lihtsalt kriisiga, vaid supertormiga. Saame ühe kriisi, kuid topelthinnaga, mille kohatine administratiivne suutmatus ja peataolek (sest pole harjutud otsustama) omakorda astendab.

Kuigi mul on mitmekordsed kriisikogemused, siis üldiselt pole samasuguseid kriise ja universaallahendus a´la „mehed metsa raadama ja naised käpikuid kuduma“ ei toimi. Eriti tänases maailmas. Samas tundub, et administratsioonid umbes sellisest mõttemudelist alustavad. Meil endil on kriis alanud üllatavalt … inimlikult. See on asjade tugev positiivne faktor. Püüd üksteist aidata, olla viisakas ja märkav on vägagi teretulnud. Erinevalt Poolast (tromb Euroopa logistikaahelas) on meie ettevõtjad ja ka Dr Riik pigem koostööaltid ning lahendusi otsivad. Veel. See tekitab lootust, et ühisel jõul suudame saavutada paremaid tulemusi. Võib-olla annab see ka aluse kriisijärgseks ühiskonnaüleseks koostööks. Loodama. Mida on inimene ilma lootusteta? Eks ole, märgakem siis. Tallinki žest meie hätta sattunud (või oleks õigem öelda kokkuleppest taganejate poolt reedetud?) kaaskodanike ja ka naabrite aitamiseks sooritatud möödatung Poola müürist on igatahes kiiduväärt ja järgimisväärt. Me saame igaüks eraldi ja kõik koos teha midagi, mis aitab naabril püsti jääda. Ja pärast on hea tunne. Muide, igaüks võib ka ise langeva tellise eest kõrvale astuda ja ka naabrile öelda, et „liigume, kähku“, kui ta juhuslikult on jäänud suu ammuli ootama administratiivse roosa vihmavarju avanemisele. Seega alustame administratiivsest kriisist.

Järgneb …

Targutusi:

J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999

Lk 19 „See on pöördvõrdlelisuse seadus: mida vähem sa kavatsed mingi asjaga tegelda, seda rohkem pead sa sellest rääkima“

Lk 29 Minister Hackeri mõttekene ministrina tööle asudes „Siin ma siis olen, püüdes tegutseda nagu mingi suure ja tähtsa ettevõtte tegevdirektor, ning mul puudub igasugune varasem kogemus nii ministeeriumi tööst kui ka ausalt öeldes igasugusest juhtivast tööst üldse. Poliitikukarjäär ei anna mingit ettevalmistust tööks valitsuses.“

Must kolmnurk Juri Klarov Tallinn „eesti Raamat” 1986

Lk22 „ … millele oli kleebitud kolm kuulsat Peeter I ukaasi pidid kehtestama seaduslikkuse ja korra igavasest ajast igavesti. „… Tühi vaev on seadusi kirjutada, kui neist kinni ei peeta või nendega kaarte mängitakse, neid mastikaupa kokku pannes, mida kuskil mujal pole tehtud nii nagu meil ja osalt tehakse veel praegugi, ning kõiksugu lõustad püüavad ihust ja hingest tõde oma tahtmise järgi väänata.”.”

Lk 37 Uurija Rõtsalov „Jah kahjuks olime hooletud,” möönis Rõtsalov, „Kahetsusväärne tõsiasi. Oleksime tookord pihta hakanud, poleks me praegu nii täbaras olukorras. Võimalus kukkus meile lausa sülle …”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 26 „Praegu kujuneva maailmakorra peavad üles ehitama riigimehed, kes esindavad ülimalt erinevaid kultuure. Nende käsutuses on määratu suured ja sedavõrd keerulised bürokraatiaaparaadid, et riigimeeste energia kulub pigem administratiivse masinavärgi teenimisele, kui eesmärkide põhjendamisele.”

R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012

                                                            

Lk.243 „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.”