Kolmikkriis V3: Head, halvad, rumalad – kõik kangelased

Mis meil siis tänaseks kolmikkriisist välja joonistub? Teadmatust ja üksteise aitamist palju, kuid ka rumalust jagub.  Samas  on kolme kriisi risttolmlemises välja joonistumas  mõned kontuurjooned. Kriis on see aeg, mil välja löövad inimeste ja institutsioonide paremad, aga ka halvemad ja rumalamad küljed. Mõned ei oska ennast uuele olukorrale häälestada, teised veavad juhenditest (mis „rahuajalgi“ olid rumalad) näpuga rida ja püüavad selle järgi edasi teha, mõistmata, et „rahuaeg“ on lõppenud. On eksistentsiaalse võitluse aeg. Meeleolud on erinevad, kuid eelkõige tuleb rõõmuga tõdeda, et enamuses on … heatahtlikkus.

Heatahtlikkus ja unustatud sotsiaalne kapital

Tuleb tunnustada, et meil endil, inimestevaheliselt, on kriis alanud üllatavalt … inimlikult. Inimesed mõistavad, et tegemist on üldise hädaolukorraga, mis puudutab meid kõiki  moel või teisel  ja püüavad olla abiks, kus vähegi võimalik. See on asjade tugev positiivne faktor. Püüd üksteist aidata, olla viisakas ja märkav, on vägagi teretulnud. Tundub, et meil on uuesti kasutusele võetud vahepeal äraunustatud valuuta – sotsiaalne kapital, nagu seda nimetas Francis Fucuyama.  Tore. Jätkuks seda vaid rohkem (ja kestvamalt). Erinevalt Poolast (tromb Euroopa logistikaahelas) on meie ettevõtjad ja  Dr Riik pigem koostööaltid ning lahendusi otsivad. Veel. See tekitab lootust, et ühisel jõul suudame saavutada jätkusuutlikke  tulemusi. Võib-olla annab see ka aluse kriisijärgseks ühiskonnaüleseks koostööks. Loodame. Kes on inimene ilma lootusteta? Eks ole, hea küsimus.  Märgakem siis. Tallinki žest meie hätta sattunud (või oleks õigem öelda kokkuleppest taganejate poolt reedetud?) kaaskodanike ja ka naabrite aitamiseks sooritatud möödatung Poola trombist on igatahes kiiduväärt ja järgimisväärt etteaste. Me saame igaüks eraldi ja kõik koos teha midagi isetut, mis aitab naabril (kes siis omakorda meid toetab) rajus kestma jääda. Igaühel meist teiega on vaja ka ise midagigi teha. Heatahtlikkus on ressurss, nii nagu taasiseseisvumisel oli meil olemas lisaks (olematule) kapitalile sotsiaalne kapital ja uskumatu nutikus.

Nepihaavlitega karu laskmas, pihta saame aga ...

Üldiselt pole samasuguseid kriise. Õnneks on seekordne Dr Riigi reaktsioon olnud kiire ja kõikehõlmav. Võib-olla isegi liiga heatahtlik, sest küsimus on selles, kui pikka aega meil kolmikkriis tegelikult kestab ja millele ressursse jätkub. Eelmised neli/viis kriisi olid teistsugused, olid puht majanduslikud ja meie polnud euroalas magusate rahakatelde lähedal. Pidime ise oma nutikuse ja kiire otsustamisega hakkama saama. Seepärast on natukene võõras, et nüüdset kriisi püütakse uputada rahaga. Muidugi, kui kriisipundar lahtub mõne kuuga, siis  on see ainuõige lahendus, hoida majanduse põhistruktuurid lihtsalt pausil, et siis uuesti startida. Kuid kui kriis on pikem, siis …  Muidugi on ka õige, vanasõna, et selle jõe ületame siis, kui jõeni jõuame, pole vaja üle dramatiseerida ja endale ette kujutada, seda mida võib-olla ei tulegi. Kuid … Pole üldse liigne arvata, et valmisolek pikemaajaliseks strateegiaks peab tekkima juba praegu.  Kõigi eelnevate kriiside ajal jätkus raharinglus  (osadel inimestel/firmadel käis pidu nii päeval kui ööl), raha liikus, tarbimine toimus, logistika läks küll sõlme ja tootmisahelatest kukkus tükke välja, kuid tegevusssuunad olid selgemad. Praegune karantiiniolukord piirab dramaatiliselt tarbimist ja lülitab osad majandusvaldkonnad täielikult ringlusest välja. (Majandus)kriis rapib  ühiskonda läbivalt, kuid tegelikult me ei tea milline majanduskriis meil on ja me ei tea milliseid tüsistusi tekitab administratiivne kriis  a´la Poola tromb. Just administratiivse suutlikus kriisis on selles kolmikkriisis kõige määravam tegur. Miks? Meditsiinilise kriisi saame tarkade inimeste ja tervishoiutöötajate ennastsalgava pingutuse käigus kontrolli alla ja majanduses aitab rahaga uputamine taaskäivitada süsteeme, kuid kohatine administratiivne rumalus võib kõik need edusammud ära nullida. Dr Riik, kui peaadministraator, on teinud muljetavaldavaid otsuseid, muljetavaldavalt kiiresti. Kindlasti on eksitud ja eksitakse ka edaspidi, kuid on tekkinud otsustamise kogemus. Kiire otsustamise kogemus. Harjumus otsustada. Samas mõned ametkonnad ei ole aru saanud, milleks nad on kutsutud ja seatud. Siinkohal ongi asjakohane kabinetikindralid lahingohvitseride vastu välja vahetada, kui administratiivset kriisi ületada tahame.

Mis aga kõige ebameeldivam, ka seadusandlik võim, Riigikogu, pole aru saanud, et just nüüd on kohane kiirelt mitmeid seaduseid muuta (muidugi Põhiseaduse vaimus, kuid me teame, et ka Põhiseadus pole muutumatu, Põhiseadus on läbi   tõlgendamiste on pidevas muutuses, läbi üha lisanduvate pretsedentide nii meil kui EL-s) nii et nende toime (mis „rahuajal“ oli täiesti normaalne) ei oleks ohuks ühiskonnale ega neile endile. Nüüd on poliitinimestel (need, kellele meie teiega delegeerisime oma põhiseadusliku õiguse teha meie eest otsuseid) õige aeg ette astuda ja näidata oma töövõimet, mõtlemisvõimet ja koostöötahet. Senini …

Pimenurk

Tundub, et paljud otsustajad lahendavad eelmist kriisi, nii nagu kindralid valmistuvad eelmiseks sõjaks. Ilmselt oleme sattunud harjumuspärasuse mõttemallide rööpasse. Tänaseid strateege ähvardab pimenurk. Näide Cannae lahingust. „ Kuna roomlased olid lugematuid kordi selliseid lahinguid pidanud, võisid nad enesekindlalt ennustada, kuidas asi edasi kulgeb.“ //Hannibali keldi ratsavägi pühib roomlaste ratsaväe minema ja tormab voore rüüstama, samal ajal liigub roomlaste tugev jalavägi vastase tsentrisse tõrjudes nad tagasi ja lahutades tükkideks ning hävitaks. Seekord ratsavägi ei läinud voore röövima vaid pöördus tagasi, et lüüa piiramisrõnga uks kinni//   „ (…) lahinguvälja vaadates võib näha, et roomlased on surunud vaenlase read tagasi sügavasse vibukaarde, mis on peaaegu katkemas. Kuid probleem oli selles, et seda pilti võis näha ka teisiti: et roomlased on lasknud end kolmest küljest ümber piirata ning tagasipöörduv vaenlase ratsavägi on kohe läbi lõikalas nende viimast taganemisteed

See oli sõjaajaloo üks hullemaid „oh, kurat“ – momente.

Roomlaste vastaseks oli Hannibal, üks parimatest taktikutest, kes kunagi elanud. Ta oli juba algusest peale plaaninud varitseda roomlasi varitseda armee abil, mis on ilselgelt ja laugel tasandikul tervenisti nägemisulatuses. Tema ninapidivedamistrikk polnud rajatud maastikuvormide abile ega jõelt tõusvale udule, mis tema sõdalasi kuni viimse hetkeni varjanuks. Selle asemel oli ta peitnud varitsuse roomlaste endi meeltesse, lavastades stseeni, mis oli neile petlikult tuttav – ratsavägi tormates rünnakule neile iseloomulikul metsikul moel, nõrgem liin sai tagasi surutud. Kõik mida roomlased nägid, kinnitas nende veendumust, et nad on võitmas, kuni viimase minutini toimunud pöördeni, mil mõistsid, et olukorda võib ka hoopis teistmoodi näha.“ (…) „J kõik see sai toimuda seetõttu, et hannibal teadis, kuidas tema vaenlane mõtleb. Roomlaste kaotus polnud tingitud sellest, mis juhtus lahinguväljal, vaid milleski, mis talletunud nende meeltesse.“ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 lk 120). Vaat selline õpetlik lugu. Mida me näeme? Kas samamoodi nagu Rooma väepealikud? Või teeme Hannibali

Raamidest välja mõtlemine on keerukas, kuid need kes seda suudavad on ka edukad. Meie poliitinimesed mõtlevad väga kindlates raamidas. Seda näitas ka apteegireform. Selle asemel et mõelda nagu innovaator mõeldi nagu O. Lutsu apteeker. Kuid maailma muudavad uuendajad. Näiteks:  „2011 aastal avati San Fransiscos apteek, kus apteekrit asendab robot. Kui Inimene külastab apteeki, saab robot mõne sekundiga kätte tema retseptid, info teiste tarvitatavate ravimite ja võimalikke allergiate kohta. Robot teeb kindlaks, et uuel rohul pole ebasoovitavaid koostoimeid teiste ravimitega ja klient pole selle toimainete suhtes allergiline ning väljastab alles seejärel ravimi. Esimesel aastal väljastas robotapteeker  kaks miljonit retseptiravimit, ilma et ta oleks kordagi eksinud. Kui võtta aluseks kõik retseptid, eksivad lihast ja luust apteekrid keskmiselt 1,7 protsendil juhtudel. Ainuüksi USAs tähenda see üle 50 miljoni ekslikult väljastatud retseptiravimi aastas.“ (Y. N. Harari „Homo Deus. Homse lühiajalugu“ PM 2018 lk 330). Küll oleks hea, kui meil oleks selline robotapteek praeguses kriisis olemas.

 Administratiivkriisi sümptomitest.

Päris kummastav oli kuulda, et Digiriigi Peamise linna volikogu peab füüsiliselt kokku tulema, et otsuseid vastu võtta. Alguses tundus, et see on mingi kohaliku tasandi „eripära“, et mitte öelda jaburus, sest Peamise linna juhtimine oli olnud pikka aega päris … vanaaegne. Kõrvalpõikena. Paljutõotav on olnud see, et praeguse Linnapealiku ajal on paljud asjad, mille kallal varem lihtsalt nämmutati liikuma läinud. Linnapealik  on üllatuslikult osutunud vägagi selgesõnaliseks ja tegudeinimeseks, kuid muidugi on volikogu tema „ülemuseks“ mitte vastupidi. Nii, et ootame ka volikogu kaasajastumist. Digiriigi Peamine linn ikkagi.

Kolmikkriisi arenedes ilmnes, et tegu polnud ainuüksi kohalik probleemiga, sama viga on man ka Seadusandjal, peavad kokku tulema, sest neil on … kodukord. Vaat selline lugu. Riigikogu liikmed käivad grotesksetes kilepakendites „kangelaslikult“ istungitel kohal, et nuppu vajutada või sedeleid kastikesse lasta. Täielik jaburus. Kas tõesti on Põhiseaduses kirjas (mina pole seda kohta leidnud, kuid kes teab …), et tuleb surra heasse Põhiseadusesse ning et Põhiseadust  ei saa mitte kuidagi tõlgendada lähtudes kriisi olemusest, nii et kõrged rahvaesindajad ellu jääksid ega viirust laiali ei külvaks?. No ei saa olla. Selliste tobudena tapame me nii Põhiseaduse, kui oma RIIGi ja selle jätkusuutlikkuse.

Veider orienteerumiskolmapäevak Pilvepiiril

See, mis toimus Riigikogu juhatuse valimisel (mis oli ju põhimõtteliselt kokku lepitud enne hääletamist) oli absurdi tipp. Omamoodi juhmuse pillerkaar. Riigikogu orienteerumisekolmapäevak „vää“? Seadusandjad sebisid mööda lossi ringi, otsides hajutatud valimiskastei ja esitlesid mingit enese poolt välja mõeldud „kangelaseepost“. Mis aga kõige kummalisem ja seaduskuulmatum, oli see, et isegi „karantinistid“  olid välja tulnud, et sangarlikult oma „kohust täita“. Küll autoaknast hääletades, kuid paberid ja alused käisid aknast sisse-välja ja teadmatuses olnud reporter pani oma kõnenuia seadusandja näost vaevalt mõnekümne sentimeetri kaugusele. Võib arvata, et selle kõnenuiaga intervjueeriti ka järgnevaid seadusandjaid. Selline karantiin siis kõrgeima seadusandja poolt. Vaat nii tähtis hääletamine oli? Kellele? Kas tõesti polnud meie kõrgeimal esinduskogul muud teha? Mingit seadust muuta, mingit abipaketti arutad või … lihtsalt kodus istuda. Ei, poliitiline tubateater oli tähtis, kuid oleks ju võinud seda elektrooniliselt teha, pangadokumente me ju teeme, lepinguid allkirjastame elektrooniliselt … Tean, tean, … kodukord ei luba. Kuid selle kodukorra tegime meie ise ju? Ainult Moosesele andis Kõigevägevam mäe peal 10 jumalikku käsku ehk lihtsad elureegleid, mida ei tohtinud muuta. Ja neidki eiratakse täie teadlikkuse ja kohatise mõnuga, siis Toompea mäelt antavad inimeste tehtud seadused on kindlasti muudetavad. Ajakohastatavad. Kui me seda muuta ei saa, siis oleme kas rumalad või on seadus vigane, mis näitab, et oleme ikkagi rumalad. See näitab administratiivse kriisi kogu sügavaus (või mõttetegevuse madalust) ja ka seda, et administratiivsüsteemi aju pole kogu ohu suurust veel tajunud.

Meid, meie väiksuses (mitte väikluses), on alati aidanud kiired reaktsioonid ja julge tegutsemine, ka nüüd on see võti eduks. Roosa administratiivvihmavari? Unustage ära.

Nakatunud suutmatusse

Suutmatus minna kaasa uue olukorraga administratiivtasandil (vt. MacArturi efekt) on süsteemi läbiv (välja arvatud vast kriisikomisjon, milline püüab pidevalt olukorda joone peale saada). Kohati tundub, et elu bürokraatiamaailm pole pärismaailma muutumisest aru saanudki, jätkab harjunud kapakus.  Näiteks kui lugeda pealkirja „Riigi nõue ähvardab suure Eesti toidutootja põlvili suruda“, siis vajuvad käed alla ( käsitleb aastakümnete tagusest vaidlusest välja kasvanud rahanõuet Eesti toidutootjat Tartu Agro vastu seoses riigiabi reeglite rikkumisega). Noh, ametnikud omakorda laiutavad käsi, EK käsk. Tuleb täita. Punkt. Tartu Agro (TA) peab lähikuudel EK arvestuste järgi tagasi maksma u 1,2 milj EUR. Ränk lugu. Meie Maaelu(tuse)ministeerium on küll tegemas TA-le „sooduspakkumist“, ehk makske ainult pool milli (mitmesugused maha ja juurdearvamiste kaelamurdvate trikkide tulem). Kas tänada heatahtlikkuse eest?  Täna, mis sa tänad, kuid firma omanike sõnul võib asi lõppeda  pankrotiga. Mitte ainult võib lõppeda, vaid kolmikkriisis lõppebki. Nii tapabki RIIK ühe edukaime põllumajandustootja. Kriisi lävel? Mõistus, mõistus tule koju. Pealegi tundub kõrvaltvaatajale kogu menetluse käik lombakas, justkui oleks vöötrajal auto alla jäänud jalakäijale trahv määratud.

Milles siis küsimus? Kes on süüdi? Milline oli ettevõtja eksimus? Või kas see oli üldse ettevõtja eksimus? Tema väärkäitumine? Võtame juhtunu pulkadeks lahti, ehk siis mõistame, kes vastutab, kes eksis ja kes peaks koormist kandma. 

Niisiis: Dr Riik ja TA sõlmisid 2000 a lepingu maade rentimiseks TA-le. Ei midagi seadusevastast. Lihtne tehing RIIGI ja firma vahel, juriidiliselt korrektne ja osapooli rahuldav. Selles teadmises aastakümneid ka tegutseti ja kuidas võiks üks ettevõtja kahtlustada, et leping, mis on sõlmitud RIIGIGA võiks olla ebakorrektne või lausa  seadusvastane? Ilmselgelt firma ei aimagi sellise võimaluse olemasolu. Harilikult ei olegi, kuni … Kuni mõni turuosaline juriidilise nõu võimendusega ei esita kaebust „kuhu vaja“ (seekord EK-i). Ikka selleks, et oma konkurentsiolukorda parandada. Ja muidugi tuleb mingi leping vaidlustada kui mõnele tundub see on tema  õigusi ahistav või turgu moonutav. Ilmtingimata.  Kuid vahepeal, 2004 a, astus Eesti uhkelt EL liikmeks ja … Maailm muutus. Aasta 2004 0li peaaegu nagu uue ajaarvamise algus, milles kõik muutus nullpunktist lähtudes „enne“ ja „pärastiseks“. Kehtima hakkasid ka liidu konkurentsireeglid (No enne seda olid meil omad konkurentsi- ja riigiabireeglid, kuid need polnud nii pöörased. Veel pöörasemaks, kui EL reeglid tegime need natukene hiljem, ikka kriminaalkaristuste ja tulede-viledage. Täismäng.). Niisiis oleks RIIK pidanud muutma lepingut TA-ga nii, et see oleks vastanud EL riigiabireeglitele, kuid … RIIK magas selle maha, ei pannud tähele. Samas turuosalised  panid tähele (tubli) ja EK algatas menetlust peale kaebuse saamist. Selle aasta jaanuaris tuli ka kaugest liidupealinnast otsus – süüdi! Kes? RIIK? Muidugi mitte, põllumajandusmutukas loomulikult. Riigiabi väärkasutus, kuigi väärkasutaja ei aimanudki ilmselt et väärkasutas riigiabi. Ilmselt polnud tal aimugi, et ta sai ülepea mingit riigiabi. Nüüd siis, 20 aastat peale lepingu sõlmimist, esitab RIIK nõude TA-le „vääralt kasutatud“ riigiabi tagasimaksmiseks + intressid. Niisiis võtame selle loogilise jada kokku: RIIK sõlmis ettevõtjaga korrektse ajastuomase lepingu, EL astudes RIIK ei märganud, et vastavalt uutele reeglitele tuleb üle vaadata ka vanad lepingud ja viia need vastavusse kehtiva uue korraga. Lihtsamalt öeldes, ametnikud magasid muudatuse vajaduse maha, jättes oma hoolsuskohustuse täitmata. Tartu Agro? Usaldas RIIKI, täitis RIIGIGA sõlmitud lepingut heauskselt. Oleks pidanud teadma? Mida? Seda, et RIIGIGA lepingut sõlmida on ohtlik? Ilmselt. Kuid nõuda seda, et iga „maajuss“ tunneks riigiabi reegleid, pole reaalne. See on üüratult keeruline ja tihti tõlgendamise (heatahtliku või pahatahtlik) küsimus. Vaadake, isegi RIIK (st selle valdkonna tippasjatundjad) kogu oma „massinaga“ ei saanud paarkümmend aastat aru, et leping on vastuolus EL riigiabi reeglitega, kuni  EK seda uurima hakkas. RIIGI nõue 20 aasta eest, mille põhjustas RIIGI enese hoolsuskohustuse täitmatajätmine on täiesti ignorantne. Pahatahtlik. Kõrgametnike hala, et kui nemad EK  juhist ei järgi ja raha tagasi ei nõua, siis nõutakse see sisse DR Riigilt on lihtsalt oma istmiku päästmise katse.  Antud juhul on see, et RIIK peab trahvi maksma täiesti õigustatud, sest eksis ju RIIK. Pealegi on RIIK ja tema ressurss suur, see on nagu   liikluses on auto võrreldes jalakäiaga suurema ohu allikas ( seega „eelissüüdlane“). Te ei küsi ju trahvi jalakäialt kui auto on talle vöötrajal otsa sõitnud (vöötrada, kui turvatsoon ongi siinkohal võrreldav RIIGIGA sõlmitud lepinguga, sest RIIK võib pakkuda vaid turvalisi lepinguid). Me tahame usaldada oma RIIKI, eriti sellisel raskel ajal. Samas, kuidas usaldada, kui meie teiega tegeleme päästeoperatsiooniga, siis Maaelu(tuse)ministeeriumi kõrgametnikel jätkub aega menetleda surnuks üht meie suurimat toidutootjat? Viimase aasta jooksul on nõrkemiseni räägitud väärtustest, millist väärtust peaks peegeldama  RIIGI selline käitumine? Pealegi, Elutuseministeeriumi ametnikud pole aru saanud konkurentsireeglite filosoofilisest sisust. Mannetu. Mul kui ühel konkurentsiõiguse „maaletoojal“ on sellsisest „menetlemisest“ häbi. Nagu oma laps oleks ülekäte läinud.

Nii et elu jätkub … vähemalt bürokraatiamaailmas. Teised … Teised vaadaku kuidas ise hakkama saavad. Kuid kas selline „bürokraatiline surnuksmenetlemine“ kuidagi aitab kriisi ületada? Leevendada? Lisab jätkusuutlikkust? Kahtlen. Pigem vastupidi. Kui me administratiivset kriisi ei suuda lahendada on meil väga vähe edulootusi. See teeb ärevaks.

Äraaetud hobused lastakse … koplisse või maha?

Praegu on (peaaegu) kõigil raske, nii inimestel, kui firmadel. Seepärast on ühest küljest väga julge samm Dr Riigi poolt peaaegu laualiselt finantseerida  võimalikku paarikuulist majanduse stoppamist. Teisalt nõuab see väga ajakohast, asjakohast (valdkonnaspetsiifilist ja valdkonnaülest teadmist ja võrgustike kaasamist) , kiiret ja paindlikku tegutsemist kogu administratiivsüsteemilt ja igalt ametnikult eraldi. Kogu selle julge sammu edu, kaitsta majanduse põhikonstruktsioonidel üle elada meditsiini ja majanduskriisi kõige süngem tund, oleneb sellest kas administratsiooni kõik osad, osised ja indiviidid suudavad keskenduda sellele eesmärgile – säilitada põhikonstruktsioonid, et kriiside taandumisel käivitada majandus uuesti ja teha seda jõuliselt. Kõik oleneb vaid sellest pisiasjast, kas ametnik julgeb ja tahab teha otsuseid vastavalt aja nõudele või … teeb ta samade reeglite järgi nagu enne kriisi. Meil on selles vallas erinevaid näiteid (Maaelu(tuse)ministeeriumi näidet me juba käsitlesime). Ettevõtlus on sellest aru saanud ja kasumi tagaajajaid selles edumeelsemas osas kindlasti pole (võib-olla Maxima reast irduvalt šokeeriv käitumine välja arvata), pigem otsitakse kokkuleppeid tarnijate, üürileandjate, kaupmeestega. Kõik on arvestanud välja oma kahjumid ja selle taluvuspiiri, kus enam hapnikku ei jätku ja tegevus tuleb lõpetada. Teadlikus pankroti tekitamises ei taha keegi ennast süüdistada lasta. Teadagi oleks see ka kriminaalne lugu.  Nii, et talutavuse piiri lähedal tuleb tegevus lõpetada või kui on hea idee, siis saneerida tegevus.

Üha uued ja uued valdkonnad pöörduvad abi saamiseks DR Riigi poole – turismifirmad, hotellid, restoranid, iluteenused isegi heliloojad jne. Kõik on hädas, kuid … Kuid kõiki ei ole võimalik toetada, kõigile ei ole võimalik ka tugipaketti pakkuda – ressurssi ei jätku ja pole ka mõtet. Tuleb teha valik. Karm valik. Heldusel on ka teine külg, juba N Machiavelli („Valitseja“ Vagapund 2001 Lk 121) oskas öelda: „Ja pole olemas asja, mis kulutaks ennast nii palju kui heldus: sedamööda, kuidas sa seda kasutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või – püüdes vältida vaesumist – aplaks ja vihatuks.“. Heldus peab „töötama“.

Milline on põhikonstruktsioon?

 Milline on see põhikonstruktsioon, need süsteemid, mida  Dr Riik loodab säästa (mitte päästa, päästmine on igaühe enda asi) ja mis on eeltingimus majanduse edukaks käivitamiseks?  Seda pole määratletud, nii, et nii küünetehnik kui helilooja loevad ennast ilmtingimata subjektideks ilma kelleta pole mingit elu maa peal, majandusest rääkimata. Kindlasti on neil omast kohast õigus, kuid ilma tootmise-, transpordi ja seda teenindava ja kokku siduva logistilise süsteemita pole meil millegi eest maksta inimestele, kes poes kauba eest maksaksid või osataksid näiteks iluteenuseid. Või arvate, et iluteenuseid võiks pakkuda Dr Riik? Riiklikud küünetehnikud näiteks? Niimoodi ilmselt ei saa, just seepärast ongi vaja selgelt määratleda milliseid süsteeme säästetakse, millised peavad põhiliselt ise hakkama saama, kuid kui neil on häid ettepanekuid ümberkorraldusteks ja ajutisteks leevendusteks, siis on need läbiräägitavad ja millised peavad ise hakkama saama. Lihtne. Või siis mitte nii lihtne.

Mälu ja mälulüngad

Maailm on üks veider paik, kõik võib muutuda üleöö. Natukene aega tagasi olid meie põhimured pagulased ja kliima, siis tänaseks on need teemad ununenud. Kuid kas peale meditsiinilist kriisi, kui meile tulvavad uued probleemid, kas oleme endiselt rohepöördemeelsed? Või on „inetutest pardipoegadest“ ehk põlevkivijaamadest saanud kaunid luiged, meie majanduse lipulaevad (jälle), meie iseolemise ja  energiavajaduse päästjad? Väga võimalik. Kas teiseks suurem CO2 emiteerija, transport, jätkab ühistranspordi edendamise suunal või istume kõik autodesse? Anname käest selle piskugi edu kvaliteetse ühistranspordi vallas, mille turupõhised vedajad on aastakümnete jooksul ülesse ehitanud? Väga võimalik.

Tänasida toimetusi,ära viska homsevarna 

Küsimus on selles, et vastsed neile küsimustele formuleeritakse meie poliitinimeste ja ametnike tänaste otsuste või otsustamatusega. Pikaks ajaks.  Võtmesõnaks ongi see, kas administratsioon ja ettevõtjad toimivad kui paarisrakendid või võitluspaarid. Niimoodi võib küsida pea iga valdkonna kohta. Et mitte väga laiali valguda vaadelgem ühte majandusvaldkonda. Tänase seisuga ja bussivedajate näitel (PM 25.20) tundub et administratsioon pole aru saanud, et siin on vaid paarisrakendi võimalus. Võitluspaarid on selge hukk. Kuidagi kummastav (ja kurb) on kuulda bussiettevõtjaid nentimas „kui ühest suust, et nende esmane eesmärk oleks saada riigi esindajatega kava väljatöötamiseks kokku, eriti kuna keegi ei tea, kaua praegune olukord veel kesta võib. Seni on aga lähenemiskatsed olnud tulutud ja Tammise sõnul on riigi sõnumiks sisuliselt, et saage ise hakkama. «Tallinna linn maksab TLT-le, Tartu linn maksab oma vedajale, Elronile maksab riik, avalikule veole maksab riik või KOV-id – nende puhul ei tule kõne alla ka, et raskel ajal toetusi ei maksta. Aga kommertsliine teenindav eravedaja peab ise hakkama saama. See on ebavõrdne kohtlemine riigi poolt, kus ühtedele tullakse appi, aga paralleelselt sama tööd tegevat eravedajat koheldakse erinevalt. See ei ole aus ja ilmselt ka mitte seaduslik,» täpsustas Tammis. „  Selline lugu siis. Kas te ei pea kummastavaks, et ettevõtjatel pole võimalik ametnikega kokkugi saada? Püha müristud, kui kokku ei saada eesliinil võitlejatega, siis kuidas staapides otsuseid tehakse? Võimalikest tegevusstsenaariumide arutamisest rääkimata?  Artiklist ilmnes ka et vedajatel on rida pärsi mõistlikke ettepanekuid kuidas olukorda leevendada (mitte seda, et andke meile raha, meil on vaja), kuid nagu eelnevat ilmneb keegi läbi rääkida ei taha, isegi lohutavat sõna või kaasaelamist pole kuulda. Kahju, staabid on kinnises tsüklis.

Enamgi veel, vedajate ettepanekule järgnes kiire bürokraatia vastulöök

„Juhul kui kommertskaugliinide sulgemise tõttu jäävad teatud piirkonnad ühistranspordiühenduseta, siis on maanteeametil võimalus avaliku teenindamise lepingu alusel katta vajalikud väljumised riigi poolt toetatava bussiveoteenusega. «Vabariigi Valitsus ei ole eraldi meedet bussivedajate toetamiseks vastu võtnud“.  Aga kas VV-le on pakutud mingit meetmete varianti? Ei ole „Kuid just selles probleem seisnebki: meie ajudele ei meeldi teada saada, et neil pole õigus. Kinnituskalduvus on meie ärritav komme keskenduda lausa laserkiire täpsusega igale tõendikillule, mis toetab seda, mida me juba usume, ning eirata rahulolevalt vahest palju suuremat hulka tõendeid, mis näivad viitavat sellele, et oleme asjast täiesti valesti aru saanud. „

„Võib  arvata, et kui oleme teinud otsuse, hakanud seda ellu rakendama ning tegelikult ära näinud, et asi hakkab jubedalt viltu kiskuma, siis oleks veidi kergem oma meelt muuta. Aga paraku mitte. On selline asi, nagu „tehtud valiku heaksmõtlemise kalduvus“ (…) Oma l

keerukamas vormis on see põhjuseks, miks valitsuse ministrid kinnitavad jätkuvalt, et „läbirääkimised kulgevad väga hästi ja on tehtud palju edusamme“ veel ka siis, kui kõigil on selge, et olukord on lootusetu. Valik on tehtud, seega pidi see olema õige, kuna meie tegime selle.“ (. T Phillips „Inimesed. Lühiajalugu kõige perse keeramisest.“ Tänapäev 2019 lk 30)

 Kuri võõrasema ?

Teisalt kui lugeda selliseid avaldusi, et RIIK võib hakata linnadevahelisi bussiliine kommertsvedajatelt üle võtma, siis mõtlete ilmselt, mis jaburus see veel on? Milline RIIK see kaugliinid üle võtab? Liin on ju vaid administratiivselt tekitatud bürokraatlik (ja turutingimustes mittevajalik) luba vedajale vedada. Fiktsioon. Kõik. See on nagu vana tudenginali, kuid laost kirjutati piiritust välja aparaadi optilise telje puhastamiseks. Ha-ha, optiline telg. Vedu toimub ju vedaja omanduse olevate busside ja nende oskusteabega.    Mida siis RIIK üle võtab? Miks?        Muidugi   Dr Riik arvab õigustatult, et linnadevaheline bussiliiklus päris katkega ei tohi. (kui ei tohi?). See on ka õige, sest mingi osa inimesi, kellel ei ole autovõimalust peavad ka liikuma saame (tööle, apteeki, vabatahtlikuks), kuid lahendus sellele on täiesti kohatu. Selle asemel, et võtta vedajad kokku ja leida ühislahendus (paarisrakend) kasutatakse kõrki (võitluspaari) taktikat ehk kui tekib olukord, et ärajäänud kaugliin teenindas suures osas inimesi, kes liikusid tööle-koju, siis ühistranspordikeskustega koostöös asendataks need liinid avalike kaugliinidega, mis tähendab, et tegutsevad veofirmad lastakse kuhtuda ja nende asemele konstrueeritakse doteeritavad liiniveod. Kummaline arusaamine kriisijuhtimisest. Hirm teha valesti on tarretanud mõttevõime.

See, mida millest räägib Tammis näitab, et administratsioon ei saa aru paradigma muutusest. Pimenurk.  Praegu ei „päästeta“ mitte firmasid,  vaid säästetakse liikuvust kui süsteemi. Sedagi vedajate initsiatiivil. Dr Riik tehes tugipakette tegutsevatele firmadele (me ju elame režiimis, et meditsiiniline kriis suudetakse kontrolli alla saada paari kuuga) saadakse pisku eest mitu head tulemust korraga: liikuvus säilub, vedude kvaliteet säilub, peale kriisi on võimalik kogu võrgustik kiiresti taaskäivitada ja ühiskonnale läheb see kokkuvõttes kõige vähem maksma.  Kui uskuda administratsiooni väljaöeldut, et kui turupõhised liinid ise välja ei vea, siis … meie (kes need „meied“ on?) võtame üle ja hakkame korraldama avaliku liini hankeid. Kas …? Tõega? Mitu kuud seda hanget tehakse ja läbi kohtute lohistatakse? Põhiseadus ju kehtib. Kuid isegi kui seda tehakse, siis suure tõenäosusega võidavad selle juhutegijad, kes opereerivad vanade „rimakatega“, nagu neid valdkonnaslängis nimetatakse. „Kolmsada seisvat bussi“ ei ole liinivõrk ja ei saa selleks iialgi. Tulemus on see, et meie ühine raha, mida me oleks saanud kasutada tegutsevate kvaliteettoodete jätkusuutlikkuse kindlustamiseks, liinivõrk,  on enamuses välja surnud. Tühja kah? Kuid ei ole, sest need turupõhise liinivõrgufirmad, kes olid võimelised ise tulu genereerima on kadunud Dr Riigi perspektiivitunnetuse puudulikkuse tõttu kadunud. Tulevad uued? Ka võimalik, kuid uskuge see valdkond on väga kapitalimahukas. Kes on see rikas välismaa prints, kes hakkab meid sõidutama? Millise hinna eest? Tundub et võitluspaari taktikaga peab Dr Riik jätkama doteeritud avaliku teenindamise liinide ülalpidamist. Seega tulu asemel, mida turupõhised firmad igal aastal riigile genereerisid saame püsiva kulu. Vaat selline lugu.  Küsimus on vaid selles, et kui me kolmikkriisist välja tuleme, siis kas meil on vahendeid kaugliinivõrgu taastamiseks meie ühisest rahast? Ilmselgelt ei ole. Milline on lahendus? Liiguvad vaid need, kellel on autod. Palju õnne rohepöördele.

 Kuid see pole ju praeguse päästepaketi eesmärk ega sisu. Nii, et mida me selles kriisis säästa tahame? Oleks päramine aeg selgeks teha ehk nagu ütles  Friedrich Suur: „Kes kaitseb kõike, ei kaitse midagi”” (J. Ring „Tormijooks Kotkapesale” „Imeline ajalugu” 2015 Lk 68)

Äraaetud hobuste ratsanikud.

Siinkohal tuleb tähele panna, et pahatahtlikkuse viirus ei nakkaks ka erasektorit. Ilmselt mäletate, et Peamise linna volikogu kantselei nõutas volikogu majas asuvalt kohvikult üürilepingu täiemahulist täitmist (kuigi külastajaid polnud ehk nagu setungis kirjutati – vanalinn on kui kummitustelinn). Kriis polevat mingi põhjus oma kohustuste täiemahulisest täitmisest leevendust paluda. Kui kelleltki üldse, siis just KOV-lt oleks  oodanud inimlikkust, empaatiavõimet ja koostöö selles suhtes. Me näeme iga päev, kuidas ettevõtjad püüavad igal sammul oma koostööpartneritele vastu tulla, kuid avalik võim … Makske ja jutul lõpp. Kuidagi näotu. Eks ole? Kuid ilmneb, et selline käitumine on levinud ka mõningates valdkondades ärisektorisse. Kahjuks.

Näiteks „Ärilehes 21. märtsil ilmunud loost „Maxima pitsitab hüppeliselt kasvava nõudlusega hakkama saamiseks viimsel piiril pingutavaid toidutootjaid trahviga" selgub, et Leedu päritolu kaubakett trahvib ka eriolukorras suure nõudluse tõttu lepingu täitmisega hätta jäävaid toidutootjaid trahviga. Tavaolukorras selline käitumine ei üllataks, kuid praegu, kui piirid on suletud ja käib võitlus inimelude eest, tekitab ühe kaubandusketi ülim ükskõiksus ja otsesõnu ülbe suhtumine leppimatut nördimust.“  (ÄL 26.03.20). Just, nördimust ja mõistmatust. Sel ajal, kui enamus ettevõtjaid püüavad üksteisele vastu tulla õpetaja Laurilikult, kui saa tervet tarnet/üüri/arvet maksta ei suuda, siis tee poolgi on Maxima käitumine skandaalne. Muidugi on arusaadav kaupmehe soov olla hästi varustatud, kuid see on võitluspaari taktika. Prisma Peremarketi hankedirektor Tõnis Tomingas on teistsugusel positsioonil, läbirääkimiste ja võimaluste leidmise positsioonil: „Oleme näinud tootjate paindlikku ja kiiret reageerimist olukorrale ning olnud nende suhtes tarnegraafikute muutuse osas nii paindlikud kui võimalikud." See on võitluspaaride taktika. Edukas.

Surnud hobused ei reageeri paindlikult, need ei reageeri üldse, levitavad vaid infektsiooni nakatades kaskaadina  kogu süsteemi jõudes tagasi sellest kasu saada tahtjale. Just seepärast, et hobuseid mitte ära ajada peavad kõik ärid ja ametnikud pingutama, … praegu pole aeg hobuseid surnuks ajada. Ratsanikud, kes oma hobused surnuks ajavad, pole enam ratsanikud, vaid …jalamehed. Jalamehed jäävad maha

 „ Ärge suudelge lõgismadu suule. See on üks elu õppetund, mille võib vabalt läbimata jätta. Pange endale langevari selga enne lennukist väljahüppamist. Lõpetage maksumaksja raha raiskamine sellele, et selgitada välja, miks vangid tahavad vanglast põgeneda. Need tarkuseterad peaksid meile ilma suurema vaevata kohale jõudma. Kummalisel kombel paistame siiski olevat lõgismadusid suudlev liik.“„Sellest ajast peale, kui inimolendid kahel jalal käima õppisid, oleme avastanud tuhat moodust, kuidas uuesti pikali kukkuda.“ (. B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2000 Lk 9). Jätaks seekord vahele.

Kui me midagi muud ei suuda, siis järgigem humanistliku vaimutegelase Sir Thomas More (16 saj) öelnud: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head, siis olge vähem halvad.

 Järgneb …

Targutusi:

F.R. Kreutzwald. „Kilplased” Varrak 2004

Lk 18 „Kilplaste kõrge mõistus ja lai tarkuse au ja kiitus kõlas rutusti kaugetest maadest läbi ja tungis suurte isandate kõrvu …”

Lk 32 „Sest ja sellepärast, et kõikide kõrge tarkus ja lai mõistus siin ainuke süü on, mispärast meid kodunt ära kutsutakse ja igalt poolt meie kaela peale läkitatakse, misläbi meil majapidamises väga palju kahju kasvab. Et nüüd asjalugu tõesti nõnda näitab, siis on selgem kui päevavalgus, et selle tarkusest sündinud kahju vastu paremat abi ei ole kui rumalus. Rumalus ja alpus saab meid edaspidi nende vastu varjama, kes meid meie tarkuse pärast taga kiusasid. … Nii nagu enne suure tarkuse läbi, peab hiljemini kilplaste nimi kõrgete alpustegude läbi maailmas hiilgama.”

Lk114 „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.”

 Lk 148 „Aga sellest kõigest võib selgesti näha ja õppida, kui hädaohtlik asi alpus ja rumalus on; ja kui hõlpsalt üks, kes ehk aga kord nalja pärast selle tembu endale oli võtnud, seeläbi viimaks kilplaseks läheb, ja ennast mitte teisiti temaga ei määri, kui oleks ta rooja oma kätte võtnud.”