Kolmikkriis Vahekokkuvõte

Mulle meeldib optimistlik ellusuhtumine. Olen isegi optimistlik inimene, minu mälupildid koosnevad vaid päikselistest suverandadest, kuid see ei tähenda, et ma endaga vihmavarju kaasas ei lohistaks. Igaks juhuks. Seepärast meeldis mulle ka Pangaliidu korraldatud ümarlaua analüütikute arvamuseavaldused viirusest tingitud kriisi võimalikest mõjudest majandusele, mida hinnati ajutiseks kiireks šokiks, peale mida on oodata majanduse kiiret taastumist. See oleks küll tore, kui see nii läheb võime kõik üksteist õnnitleda. Kuid praegused prognoosid on tehtud lähtudes teadmisest (või teadmatusest), et kahe kuu pärast on meditsiiniline kriis ületatud. Võib-olla tõesti, sest selliseid peaaegu iseeneslikke raugemisi on ennegi juhtunud. Samas, Briti Imperial College'i rühm teadlaste sõnul on vaja isoleerida kõik nakkusjuhtumid, seadma sisse leibkondade karantiini ja kogu elanikkonna sotsiaalse distantseerumise. Kõike seda 12-18 kuuks – kuni vaktsiini valmimiseni. See on hoopis teine olukord ja strateegia. See on supertormi olukord, isegi vihmavarju jaoks liiga raju.   Milline on meie  – Plaan X? Kuigi loodetavasti pole vaja, siis rajuks on vaja valmistuda.

Milline kriis?

Me oleme kärsitu rahvas, räägime läbisegi ja erinevatest asjadest korraga. See ei tekita kõige paremat tõenäosust õige järelduseni jõuda. Antud kriisi puhul tuleb vahet teha, et meil on tegemist kolmikkriisiga: meditsiiniline-, administratiivne- ja majanduskriis. Kuigi need kolm kriisi on omavahel seotud (mõjutades üksteist) on neil erinev kulg ja toimimisaeg. Ehk, kui meditsiiniline kriis laheneb millalgi, siis majanduskriis alles kogub jõudu ja administratiivse suutlikkuse kriis halvendab nii meditsiinilise kui majandusliku kriisiga kiiret toimetulekut. Tegemist on omamoodi kolme tormi sümbioosiga. Eh, me ei tea isegi seda, milline majanduskriis meil on. Majanduskriis ei ole lihtsalt kriis, nii nagu  haigus ei ole lihtsalt haigus. Olenevalt kriisi tüübist on ka erinevad lahendusvõtted nagu haiguselgi, kui olete jala ära hõõrunud, siis aitab plaaster, kuid nohu puhul ninatilgad. Ninatilgad ja rohke nuuskamine ei paranda rakkus kanda. Lihtne ju?  Niisiis milline kriis meil majanduses kujuneb? Kas see on nagu eelmine kriis, mis oli finantskriis või  2001 a  dot-comi majandusmulli lõhkemine või sellele eelnenud Aasia tiigrite kriis või 1998 a Venemaa majanduskriis? Me ei tea. Kas see on toorainekriis, pangakriis või tarnekriis, mis kasvab üle ostuvõime kriisiks? Kas see on kõik need kokku, mida võimendab rändekriis? Me ei tea. Seepärast püütakse ravi majanduskriisile eelnenud kriiside ravist lähtudes.  Palju tegevusi tehakse kogemuslikult ja ehku peale. Vähemalt tegutseme ja otsustame (üha kiiremini), mis on hea.

Administratiivne lombakus

Meditsiinilisest seisukohast ei oska ma kriisist midagi arvata (pole asjatundja), see on teiste pärusmaa, loodan vaid et see tegutsemine pole sama lombakas kui selle administratiivne algus. Üks administratiivse kriisi ilminguid. Ei tahaks küll olla ülekohtune kellegi suhtes (enamus pingutab ju täie jõuga ja enamgi veel), kuid tavalisse talupojatarkusse selline otsustamatus ja aeglus mitte kuidagi ei mahu. Hiinale kukkus haiguspuhang pähe selgest taevast, kuid sellest on ju kuid, meie … Meil oli aega valmistuda, kuid valmistumine jäi mõnede ametkondade poolt nõrgaks. Paberlikuks. Olime harjunud, et paber kannatab kõike. Võib-olla kõike kannatab, kuid viirust ei kannatanud. See ooteaja kasutamata jätmine on selge administratiivne praak. Nii varude kogumine, mis kulges paberlikult „rahuaja“ reeglite järgi, kuid nullpatsiendi ilmumisele reageerimine olid selged ilmingud administratiivsest kriisist. Otsustusahela liigsest pikkusest ja otsutusjulguse minetamisest. Oludes kus oleks pidanud tegutsema nagu piraat, tegutsema 360 kraadiselt 24/7 jätkus vaikne paberikrõbistamine a´la meil on kõik korras. Kahju, et viirust sellest ei teavitatud. Jääb sügavalt arusaamatuks suhtumine, kus baaspatsiendi haigus (kes ise teatas sõidu ajal, et on tulnud nakkuskoldest, telefoni teel sai teada, et tema sealne perekond on saanud positiivse vastuse ja ta tunneb ennast haiglaselt) piirdus vaid kiirabi kohaletulekuga (vastutuleks oli muidugi positiivne sündmus, esmatasand toimis). Edasi ei toimunud pool ööpäeva ei midagi: ei teavitatud vedajat,  ei isoleeritud teisi reisijaid, ei sõidukit. Kui terviseametnikud said  kinnituse pool kaks öösel, kuid veoettevõtet, kellega patsient saabus, seda ei teavitatudki. Tegelikult lendasid kõik potentsiaalsed ohustatud lihtsalt nelja tuule poole laiali.  Ehk nagu edastab EPL 28.02.20 tegutsema asuti alles tööpäeva alguses põhjendusega  „Keda sa öösel sellisel kellaajal ikka kätte saad?” Huvitav mentaliteet. Kui te näiteks kesköö paiku saate teada, et majas on tulekolle, kas te siis teatate sellest päästjaid kell 8.00? Las põleb? Mannetu lugu. Seekord läks hästi, bioloogiline pomm ei plahvatanud. Meile anti veel armuaega, parandad oma administratiivset suutlikkust. Aga ei ...

Meie oma Itaalia

Kuid see mis toimuus Saaremaa volleturniiriga ei mahu mitte mingisugustesse raamidesse. Kaks ametnikegruppi (kohaliku omavalitsuse ja tervisekaitse, mõlemad kutsutud ja seatud kodanikke kaitsma ja teenindama) konsulteerisid/konstrueerisid meile viiruspommi plahvatuse. Kusjuures KOV ametnikud oleksid pidanud keelama (arvestades mida nad harilikult kõike ära keelavad ja trahvivad) ja terviseametnikud oleksid pidanud KOV küsimuse peale „kas või mitte“ küsima: „Kas te olete segased, muidugi mitte?“ Lihtne. Nagu kätepesu. Kuid kellelgi ei olnud otsustavust, kodanikujulgust, lõpuks tervet mõistust, et nakkuskoldest ei kutsuta bioloogilist relva koju. See ongi administratiivse kriisi sümptom. 

Kuid  juba on alustatud ajaloo kujundamist positiivsemaks. „Vollepomm“ olevat peaaegu õnnistuseks, sest hoidis ära veelgi suurema pahe.  Sest vaake, levib „arvamus“, et kui  Saaremaa juhtumit poleks olnud, oleks Filipp Kirkorovi kontsert olnud suurem katastroof.  Iseenesest muidugi õige, kuid see eeldab, et kui ametnikud oleksid ära keelanud „vollepommi“, siis terviseametnikud poleks Kirkorovi kontserti ära keelanud. Rumalus oleks jätkunud? Vaid suuremas mastaabis?  Selline mõttekäik ametnike poolt on väga pelutav. Lausa hirmutav. Pole enam otsustajaid. Kõige elementaarsemate asjade otsustajaid. Õnneks oli artist ise nii vastutustundlik (ilmselt küll vastavalt nõuannetele), et jättis kontserdi ära. Kuid poleks pruukinud ju, oleks võinud … Põmmm!!! Keeldu ju polnud. Hirmutav. Ei õpitud seegi kord. NB! „Volle“ ei olnud mingi „õnneks“, see oli raske administratiivne viga, seda ei saa ümber kirjutada.  Me olime enne „vollepommi“ heal positsioonil, M. Shaara  („Surmaingli“ Kunst 1998 Lk 63) on pannud kindral Bufordile suhu  enne Gettisburgi lahingut:  „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.” Me ei uskunud, ei kasutanud oma head positsiooni. Töö jäi tegemata. 

Kuid põhiline eesrinne tervishoiutöötajad, apteekrid, ärge unustage müüjaid jne (sooritades igapäevaselt kangelastegusid hüpates kaitsevahenditeta ambrasuurile), ettevõtjad ja tavakodanikud on ette astunud ja see on hea. Hea on ka see, et Dr Riik otsib lahendusi, esialgu küll kobamisi (kuid kuidas teisiti see saakski olla). Kuid edu selles kriisis on saavutatav ainult koostöös kõigi hundikarja liikmete osavõtul. Ärme hakka üksteist murdma.

Tegevus kolmikkriisi ja „Poola trombi“ tingimustes

Oleme kuulutanud enda rahvusloomaks Hundi, oleme Hundirahvas. E H. Radinger „Huntide tarkus“ (Tänapäev 2018 Lk 114/126) on kirjutanud: „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (reegel nr 1) „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ (reegel nr 2). Päris head reeglid. Mõistlikud

Teeme endale selgeks, et meil on supertormi näol tegemist eksistentsiaalse kriisiga. Muidugi on lohutav kuulata, et kohe, kohe on kõik möödas ja elu läheb kiiresti normi tagasi. Tahaks isegi seda uskuda, kuid … 

Kui me meditsiinikriisist jagu saame (kiiresti ja väikeste kadudega), siis majanduskriis alles algab. Arvestades seda, kuidas tarneahelad on katki rebitud (ilmselt on sellest kriisi lõpuks lausa tükid välja rebitud ja administratiivne rumalus, näiteks "Poola tromb", on seda võimendanud või lausa tekitanud), logistilised süsteemid on sassis, siis võtab kõige selle lappimine ja lahtiharutamine oma jagu aega ja ressursse. Mitmed „heaolu“ ja teised ilumõttekesed peame unustama (esialgu), sest need on ebareaalsed. Varud selliste kunstsüsteemide ülalpidamiseks on lõppenud. Me saame veel imestama milliste triviaalsete küsimuste üle vaidlesime innukalt, pahatahtlikult ja mõttetult veel siis kui kriis juba kulges. Täiega. Rantjeepensionism ja RB hullus paistavad meile siis kummaliste veidrustena. Me peame laua vanadest plaanidest puhtaks lükkama ja alustama uue, hulka tõhusama ning paindlikuma süsteemi kokkupanekuga.

Sünnikogemus

Eelmine selline kriis (meie jaoks) oli vast üheksakümnendate alguse Eesti Vabariigi taassünnitus. Ma võrdleksin just seda aega praegusega, sest ka siis olime me täielikus teadmatuses, pidime improviseerima, otsustama  ja kiiresti tegutsema. Polnud midagi püsivat peale tahte ja usu.  Kiiresti oli vaja otsustada. Kuid süsteem pidas vastu, sest tolle aja asjatundjad olid tulnud, et … teha. Mitte selleks et leida põhjusi, miks seda teha ei saa, vaid just leida selliseid hoobasid, et tegu õnnestuks. Iga hea idee oli teretulnud ja pandi kiire analüüsi, kooskõlastuse ja vormistamisega kohe liikuma (NB! kui vaja, oli kahe päevaga oli seadus 3X menetletud), nüüd oleme mugavad, juba heietame, et seda ja toda ei saa teha, sest ... üks seadus ja teine seadus seda ei luba. Linnavolikogu ei saa digitaalset istungit pidada, kuna seadus ei luba, (osad) pealikud ei saa palgatõusust loobuda, sest seadus ei luba jne. Mannetu, madal, isekas, initsiatiivitu. Oh! Muidugi on seadused täitmiseks, kuid need on inimeste tehtud seadused, teatud olukordade jaoks. Meie kaitseks. Kui olud on muutunud ja need ei kaitse enam inimesi, vaid vastupidi, siis inimesed peavad ka inimeste tehtud seadused muutma. Vastavalt olukorrale. Seadused on meie jaoks, mitte meie seaduste jaoks. Ärge ajage segamini eesmärki ja vahendit. Ja usaldage inimesi. Igatahes on Dr Riigi kiire reageerimine võõrtööjõu küsimuste lahendamisele ja ülelahendamisele lootustandev, et asjad liiguvad nüüd kiiresti. Muutmise tunnetus on tekkinud.

Mõtle raamist välja. Väga välja!

Segastel aegadel on tähtis, et inimesed võtaksid vastutust ja mõtleksid ennast harjumuspärastest raamidest (mugavusest) välja. Tim Harford ( „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012. Lk. 75) on kirjeldanud üht huvitavat sellist „väljapoole raame“ otsustusjuhtumit.  Briti Õhujõudude ministeerium andis 1931.aastal välja nõudliku hävituslennukite spetsifikatsiooni.  Tegemist oli väga nõudliku spetsifikatsiooniga, tundus, et esitatud nõudmisi on peaaegu võimatu täita.  Esialgne tulemus valmistaski pettumuse,  kaaluti isegi lennukite tellimist Poolast. „Üks osalenud firmadest oli Supermarine. Üks ministeeriumi ametnikest, õhukomandör Henry Cave-Brownw-Cava otsustas tavapärast hankeprotseduuri ignoreerida ning tellida lennuki huvitava eksperimendina. See lennuk oli Supermarine Spitfire. Vaieldamatult esindas Spitfire üht ajalooliselt olulist tehnoloogilist läbimurret. (…)  Winston Churchill tabas märki, kui ütles Spitfire pilootide kohta, et üheski varasemas konfliktis polnud nii paljud inimesed olnud tänu võlgu nii vähestele

Võib-olla polegi päris liialdus väita, et Spitfired päästsid vaba maailma. Lennuki prototüüp läks valitsusele maksma umbes sama palju kui maja Londonis – 10000 naelsterlingit.”

Millist tulu lootis saada Henry Cave-Brownw-Cave 10000-naelane investeering? 430000 inimest päästeti gaasikambrist ja Hitleri ilmajätmine tuumapommist. Sellele ei söendaks ükski ökonomist hinda määrata.” Tore ja õpetlik lugu. Õpetlik selle poolest, et Britannias oli võimalik õhukomandöril võtta vastutus ja  päästa maailm, aga meil … Meil oleks ta vangi pandud. Rikkus hankemenetlust.

Nüüd kus asume uues olukorras on Spitfire hange ehe näide, kuidas me peame (kindlas kõneviisis) tegutsema. Meie teiega, meie kõik peame mõtlema raamidest välja, administratsiooni ülesanne on vaid koordineerida erinevate mõttekodade tööd (et need ei dubleeruks) ja korraldada vastavalt neile tootmine ja teenindus. Kui Virumaal suutsid ettevõtjad kibekähku käivitada iseseisvalt maskide tootmise (ka teiste maade jaoks, mis oleks meile heaks vahetuskaubaks) ja Tallink kodanike päästeoperatsiooni, siis sellist tegevust tuleb innustada. Sellisel raamide murdmisel on kaks tulemit, me saame (eluks) vajaliku kauba/teenuse ja me saame inimestele tööd anda (kui veab ja ära tunneme, siis loome midagi täiesti uut tuleviku tarbeks). Tuleb osta ja väärindada ettevõtjate (ja ka iga kodaniku) ideid. Katsume kuidagi välja murda sellest kolmekümnendate aastate mõttemaailmast kus ainukeseks lahenduseks oli „mehed metsa ja naised käpikuid kuduma“ või selle piinlikkust tekitav derivaat viimasest kriisist, kõrgharitud insenerid „reisisaatjateks“ värvates. Mõelgem raamidest välja. Muide MacArtur on öelnud veel ühe tarkusetera :“ Sind mäletatakse, ütles ta prohvetlikult, reeglite põhjal, mida sa rikkusid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 Lk 45).

Roosa vihmavarju ettepanek

 Nagu targad inimesed on öelnud -  muuda seda mida sa saad muuta ja jäta muutmata see mida sa ei saa muuta. Muutmine on üks „triki värk“, see nõuab teadmisi ja otsustusjulgust. Kõige suuremaks hoovaks on õigeaegne (administratiivne) tegutsemine ehk nagu ütles: „Douglas MacArtur ütles kord, et iga sõjalist nurjumist saab selgitada kahe sõnaga: „Liiga hilja.” (T.Clancy, M Greaney „Käsuõigus” Tänapäev 2014. Lk 366). Just see määrab ära strateegi edukuse, kas ta teeb oma valikud õigel ajal või … tal pole otsustusjulgust ja ta jääb hiljaks.

Kuigi Dr Riik on seekord tegutsenud vägagi krapsakalt, siis tegevmajanduse inimesed ei saa oma tegevusi korraldada sõnajadadest, et me „monitoorime“, "kaardistame probleemi", „tõstame selle küsimuse lauale“ ja „vaatame sellele otsa“ (ja siis pühitakse probleem harilikult „vaiba alla“). See on lihtsalt õhu võngutamine, mis nüüdseks on lõppenud. Kerge on tuvastada, et viiendalt korruselt lükati alla telliskivi, kuid kui analüüsida (välkkiirelt), et  see telliskivi on oma trajektoorilt teel teie suunas, siis ei aita selle teadmise lauale tõstmisest ega sellele otsa vaatamisest. Kui piirduda üksnes otsa vaatamisega, siis võibki see jääda teile üldse viimaseks vaatamiseks. Teadmisele ja analüüsile seepärast peabki järgnema konkreetne ettepanek, mida teha: tõmmata pea õlgade vahele, lükata naaber ette, teha vihmavari lahti (arutada pikalt selle üle kas vihmavari peaks olema roosa või kokkupandav) või lihtsalt … astuda kaks sammu kõrvale. Ärge unustage ka MacArturi faktorit.   Ütleme nii, et kriisiga tegelemine on hoo sisse saanud, kuid otsustada ja ka ümberotsustada tuleks kolmikkriisis veelgi julgemini. Sellises olukorras on paratamatu, et tekkivad ka vead, kuid neidki on võimalik ka kiiresti parandada. Oodata ei saa, sest kolmikkriisi erisus on see, et saame kogumis ühe suurkriisi, kuid topelthinnaga, mille mõnede ametkondade administratiivne suutmatus  omakorda astendab. Mida teha?

Lükkame laua puhtaks.

Me elame ka kõige paremate tulemuste puhul täiesti uutes tingimustes. Taastumine ei saa olema kiire ja samale tasemele. See on nagu vaasi maha pillamine, võtab vaid viivu, kuid selle tükkide kokkukogumine ja kleepimine on vaevarikas ja aeganõudev töö. Pealegi pole see enam terve vaas, seda ei saa kasutada enam endisteks funktsioonideks. Me peame paljud keelud ja käsud, mis muutsid meie elu ebaloomulikuks ära muutma, tunduvalt soosima inimeste isiklikku initsiatiivi ja ettevõtlikust. Kes jääb vanasse kinni, ei suuda muuta oma majanduse ja regulatsioonide struktuuri on kindlad kaotajad.

 Uutes oludes vajame eksponentsiaalset kasvu majanduses. Kui me seda suudame, siis suudame panustada vajalikke ressursse nii tervishoiu arengusse, kui ka elu-olu taastamisse, me ei jõua iialgi uue vaasini. Teeme endale selgeks (hundirahva reegel N1), et meil on supertormi näol tegemist eksistentsiaalse kriisiga. Muidugi on lohutav kuulata, et kohe, kohe on kõik möödas ja elu läheb kiiresti normi tagasi. Tahaks isegi seda uskuda, kuid … Kindlast läheb normaalseks tagasi, ainult et see on teistsugune normaalsus. Mida teha? Tuleb loobuda mugavusest ja mõelda (ka tegutseda) raamidest välja. Esiteks: Kodumaise tootmise säilitamine ja taasloomine. Me asume (läänest vaadatuna) logistilise ahela kõige tagumises nurgas, mis muudab problemaatiliseks paljude kaupade saadavuse. Kui tahame püsima jääda peame paljud toidu- ja esmavajaduskaubad ise tootma. Kallis? Kindlasti, kuid kes on öelnud, et püsimajäämine on odav. Vahe on vaid selles, et nüüd hakkame oma ühist raha (eelarve) kasutama vajalike asjade tootmise hoogustamiseks, mitte poosetamiseks. Teiseks: Kaupade liikumine on ülioluline. „Teine asi, mida ma neilt samadelt professoritelt sageli kuulsin, oli vana maksiim: „Kui kaubad ei liigu üle rahvusvaheliste piiride, liiguvad sõdurid.“ (P Knight „Jala jälg“ Helios 2016 lk 434). Seega logistiliste kanalite avatuna hoidmine kasvõi ainuüksi toorme hankimiseks (ilmselt põhiliselt meritsi), et vältida Poola trombi on esmatähtsusega investeering.  Kolmandaks: Ühiskonna sidususe senised vormid seiskuvad üksteise järel. Söögikohad, hotellid, juuksurid jne on oma poed juba kinni pannud. Lennundus ja rahvusvaheline reisijatevedu on lakanud. Linnade ühistransport on tegelikkuses muutunud tühisõitudeks, maakonnaliinid samuti. Dramaatiliselt on vähenenud kaugbussiliiklus. Nüüd on Taisto teatanud et suleb kõik liinid. Paratamatus. Kui see logistiline süsteem seiskub lõplikult, siis seiskuvad ka bussijaamad ning logistilist süsteemi pole võimalik enam taastada. Kui transpordivaldkond ära kukub, siis kriisijärgne liikumine saab olema vaid autopõhine. Logistikas ei ole pisiasju, kõik on seotud. Neljandaks: Tootmine, transport ja logistika pole ainsad valdkonnad, mida tuleb elus hoida. Igal juhul. Kuigi põhiliselt on räägitud toidujulgeolekust, siis peame sama rääkima ka energiajulgeolekust, nii kütuste, kui elektri osas. Ja muidugi digimaailma julgeolek, see on liim, mis hoiab kogukondi koos, maandab hirme ja ei lase tekkida sotsiaalsel võõrandumisel. Viiendaks: Ressursside kasutamise tõhususe hindamine, nende sihitud kasutamine, mitte selle ühtlane pihustamine. Võib karta, et meie piskud ressursid saavad enne otsa, kui tõelist tõuget on vaja majanduse taaskäivitamiseks. See, et EP püüab praegu kõike trükisooja rahaga ravida on tervitatav, kuid raha üksi ei ravi ja pole kindel kelleni see jõuab.  Me võime ju tavaolukorras olla finantsdistsipliini priimused (tubli), kuid kriisis oleme me riigina laenuandjatele tundmatud. Pealegi pole välistatud et „suurte“ suured huvid on nii suured et raha meieni ei jõua. Nii nagu kaitsevahendid ei jõudnud. Huvid, lihtsalt huvid. Riiklikud huvid. Kuuendaks: Mis puutub koondamistesse, siis kui käivat ei ole, siis on küsimus vaid selles, kui palju on kellelgi empaatiavõimet ja kui kaua ettevõtja suudab „hinge vee all kinni hoida“. Kes suudab pool minutit, kes kaks minutit, kuid lõpuks peavad kõik pinnale tõusma ja ... koondama. Paratamatult tuleb koondada, isegi kui ei taha. Küsimus on pigem selles, kuidas vabanevat ressurssi võimalikult tõhusalt kasutada ja ümberõpetada. Viimas kriisi ajal oli selliseid veidraid ümberõppeid nagu kinnisvaramaakleriks surnud turul, küünetehnikuks turul, kus kõik juba toimetajad närisid ärevusest küüsi jne. Seitsmendaks: Mõttekodade kasutamine ideede genereerimiseks, nende hindamine ja käivitamine. Kui maailma autotootjad on teada andnud, et uuritakse  võimalusi, kuidas saaks 3D printimist kasutades teha haiglatele vajalikke seadmeid, mida on vaja osade koroonaviirust põdevate haigete ravimiselja  suurendada kopsuventilaatorite ning teiste haiglaseadmete tootmist, mille osas valitseb koroonaviirusesse nakatunud patsientide ravimisel puudujääke (ÄP 20.03.20), siis mida meil on välja pakkuda? Me peame kibekähku ümber mõtestama ka oma avaliku teenuse sisu ja vormi.  Miski  pole võimatu, meil on korduvaid kogemusi edukate mõttemeeskondade loomiseks, nii taassünni, majanduskriisides kui sõelumisläbirääkimistel. Näiteks Euroopa Liiduga läbirääkimiste pidamiseks moodustati ametkondadeülesed asjatundjate komisjonid, millised analüüsisid olusid ja võimalusi. Tegid otsuseid, võtsid vastutust. Töö oli pingeline, jällekord ilma eelneva kogemuseta alustati nullist, kuid oma kreatiivsuses nauditav ja virgutav. Kahjuks ei osanud poliitinimesed neist väga kreatiivsetest ja töövõimelistest mansadest kujundada püsivaid mõttekodasid. Aga oleks võinud. Vägev positiivne ressurss hajus tühjusse. Kahju. Uus olukord vajab struktuurilisi muutusi mitte ainult majanduses vaid ka administratiivtasandil. Isegi siis, kui me tõelisest tormist pääseme ja ma loodan sellele, siis on meil ikkagi ettevalmistus tehtud edu saavutamiseks. See pingutus ei läheks tühja.
Nagu kirjutas eriväelane Mark Owen „„Ei ühtegi kerget päeva”  Ä 2013 Lk 341): „Ärge piirduge lihtsalt elamisega, vaid pühendage oma elu millelegi, mis on suurem kui te ise. Olge vajalik oma perekonnale, kogukonnale ja riigile.” Täna oleme me kõik eriväelased. Eriolukorras.

Järgneb ....

Targutusi:

S. Kean „Ceaseri viimane ohe“ Argo 2018

Lk 192 Tay silla kokkuvarisemisest ja möödarääkimisest „(…) nõudis ehitusfirma mõningate komponentide jaoks „parimat“ saadaolevat rauda. Neil polnud aimugi, et valukoda müüs kolme sorti valuplokke: parimaid, parimatest parimaid ja parimatest parimatest parimaid. Seega sai parimaid plokke tellinud ettevõte tegelikult halvimaid.“

Lk 222 Küünlatest kui valgusallikast enne gaasivalgustite leiutamist „Need annavad haiglast nõrka kuma, mis nagu üks ajalpplane on naljatanud, ei suuda muud, kui „teha pimedus nähtavaks.“ (prantsuse kõnekäänd „Küünlavalgel näeb ka kits välja nagu daam“)

Lk 284 Edward Lorenz 1972 artikkel „“Ennustatavus: kas liblika tiivalöök Brasiilias vallandab tornaado Texases?“ // „Praegu nimetatame liblikaefektiks väikeste, tähtsusetute erinevuste omadust paisuda plahvatuslikult keerukaks ja muutuda ülitähtsaks.“

„Teised teadlased, sealhulgas matemaatikud, arendasid Lorenzi tööd 1980 aastatel edasi ning tänapäeval peame teda teerajajaks kaoseteooriaks nimetavas teadusharus, mille mõju ulatub ilmast määratult palju kaugemale. „

„Kaoseteooria uskumatu ulatuse tõttu on mõni ajaloolane nimetanud seda üldrelatiivsusteooria ja kvantmehhanika  kõrval üheks möödunud sajandi kolmest tõelisest teaduslikust läbimurdest. Kui see hinnang paika peab, võiksid meie järglased ühel päeval rääkida ühe hingetõmbega patendiametnik Einsteinist ja ilmaennustajast Lorenzist.“

P. Pomerantsev „See ei ole propaganda“ Tänapäev 2019

Lk 70 „Tänapäeva valitsused on hädas üheainsa ideoloogia sõnastamisega – õigupoolest ei olegi neil võimalik seda teha, kui nad soovivad jääda võimule sama taktikaga nagu seni, saates erinevatele inimestele erinevaid sõnumeid -  ja nii saab mõttest, et me elame vandenõusid täis maailmas, omaette maailmavaade. Vandenõu ei toeta ideoloogiat, vaid asendab seda.“

„Ja maailmavaatena pakub see kõigile, kes selle enda omaks tunnistavad, teatavaid rõõme: kui  kogu maailm on üks suur vandenõu, siis ei ole su isiklikud läbikukkumised enam sinu enda süü. Fakt, et sa saavutasid vähem kui lootsid, et su elu on sasipundar – see kõik on vandenõu süü.“