Normani evangeelium ja salasekt

Seekord mõtiskleme Normani evangeeliumi ja Põhiseaduse teemade. Alustame tähtsamast. Niisiis .... Seame ennast kõigepealt pidulainele.
Hurraa, jälle väärikas juubel tulemas. Seekord 100 a. Põhiseaduse (PS)  väljakuulutamisest, sellest meie loodud ühistu - Eesti Vabariik - kodukorrast.  Ilmselt pole Põhiseadusest kunagi nii palju räägitud kui mullu. Räägiti söögi alla ja söögi peale, sidesõnadeks olid vaid väärtused ja võrdsus. Kohustustest ja väärikusest … harva. On see hea või halb? Äkki on riigi korralduses midagi viltu, et enese kuuldavaks tegemiseks (või õigustamiseks) peab mõõdutundetult viitama PS-le? Hea koristaja tööd me ei ju märka, see on norm, rääkima hakatakse temast vaid siis, kui on probleemid. Seepärast teeb tihenev PS-le viitamine  rahutuks, äkki …  Ei, ei katki ei ole midagi, kuid kuidagi umbne on. Kas on meid teiega Riigi jaoks liiga väheks jäänud või on Riiki meie ja teie jaoks liiga palju saanud, kuid Riik on igal pool ja igal moel. Vaat selline lugu. Liiga palju head Riiki?  "Head" tegevat" Riiki? Hoolitsevat Riiki? Hoolekande Riiki? Või Riiklikku Riiki?

Kõik muutub, inimesed muutuvad, Riik muutub. 10 a on tehtud ettepanekuid, kuidas uuendada/kaasajastada Riigi toimemehhanisme, kuid kompleksne uuendus (projekt Riigireform) pole kuskile nihkunud. Riigi toimemehhanismid
 (kui võrrelda eduka ettevõtlussektoriga, kus „ruulivad“ platvormid ja võrgustikud) on nutuselt vanaaegsed. Põhimõtteliselt pole v. Bismarci ajast riigikorralduslikus mõttes midagi väga muutunud. Tehnoloogilisi vidinaid ja seadmeid on küll juurde tulnud, kuid olemuslikult pole midagi muutunud. Selline olukord siis. Miks? Kas see kõik mida me praegu riigina teeme on vajalik? Hädavajalik? Või on suuresti tegemist harjumusega, teiste (suurte) järelahvimisega? Mõttelaiskusega?
Poliitinimesed on riigiuuendamise palli maha pillanud, mäng seisab. Poliitinimesed küll räägivad, et nad teevad riigireformi aga ... Iga kord sellist loba kuuldes tahaks küsida: "Millise Riigi reformi teete?" Igatahes mitte meie Riigi reformi. Igavus. Tüdimus. Edasiminekut pole.  Vähemalt formaalselt mitte. Igatahes mitte  PS-le ja parlamentaarsele riigikorraldusele vastavalt, kuna parlament pole määratlenud ei riigiuuenduse eesmärki, mõistet,  sisu ega mõõtkava ajas ja ruumis. Parlamentaarses riigis teatavasti ilma parlamendi otsuseta põhiseaduspäraselt reformi teha ei saa. Niisiis räägime, kuid tegusid pole. Või on? Kuid kas oleme hetkeks mõelnud, milliseks on kujunenud meie riigi korraldus tegelikkuses ? Mitte kirjapandu vaid praktika?

Salasekti salareform

 Nagu mainitud, kui poliitinimesed kasutavad sõnajadas väljendit, et "Me teeme Riigireformi?", siis mina tahaksin iga kord küsida, millise Riigi reformi te teete? Igatahes ei saa see olla EV riigireform või teine võimalus, et see pole legaalne reform. Salareform? Salasekti salareform? Tegelikult ongi pelutav võimalus, et reform on  juba toimunud, kuid … me pole seda lihtsalt märganud. Selline hiiliv, tasahaaval nihkuv, üht pretsedenti teise järel riigikorraldust muutev reform? Kui  terasemalt kaeda meie tegelikku riigikorraldust, siis riigireform on toimunud, kuid mitte põhiseaduslik, vaid administratiivjuriidiline. „Designed by bureaucracy“  oleme saanud väga veidra minimalistliku riigimudeli, mille tulemusel on kadunud praktiline vajadus Riigikogu ja Presidenti institutsioonide järele (pigem on need süsteemi koormavad ja segavad), sest lõppotsuseid seaduste jõustumiseks teeb üha sagedamini Riigikohus. Me ei  vaja ministeeriume/ameteid, sest hangetega saab kõige paremini hakkama Riigiprokuratuur/kohus (seaduste menetlemisega nagu mainitud tegeleb Riigikohus). Me ei vaja ka Valitsust (samuti vaid segadust tekitav kooslus), sest süsteemset analüüsi ja strateegiate tegemise võimet omavad vaid Riigikontroll ja Eesti Pank. Riigikogust on saanud pelk kaklusklubi, üksteisele järgnevad Valitsuste osised on ennast lõbustanude ressurssi ümberjagamisega oma järgnevate valimistulemuste (mitte Riigi tegelike vajaduste) edendamiseks, mitte  selle juurdeloomisega, turupõhiste äride riigistamise, bürokraatia lisamise, ametite reorganiseerimise ja ametnike hajutamisega. Suures piiris on meil Riigi toimimiseks vaja vaid Riigikohut, Riigiprokuratuuri ja Riigikontrolli (kusjuures viimasel on mingi eriline ja sõnuseletamatu tasakaalustavalt ette- ja tahavaatav rahustav roll). Meie riigimudel on Riik Kuubis (st kolmandas astmes), kus Riigikohus täidab ühtlasi ka Riigikogu funktsioone, Riigikontroll Valitsuse rolli ja Riigiprokuratuur kõiki teisi Riigi funktsioone, kõike seda … juriidiliselt. Kõige kiiremini arenev õigusvaldkond on riigiõigustuslik õigusharu. Juuraajastu (kas järgmine ajastu on kriidi- või kipsiajastu?). Kas me sellist juuraajastut tahtsimegi? Riik on astendatud kuubis (Riigikohus, Riigiprokuratuur, Riigikontroll), kuid inimest enam pole. Oleme tupikus. Uuendust pole. Inimest pole. Inimlikku faktorit pole. Edu pole.

Kaadrid otsustavad …?  Ei personalivaliku mehhanism otsustab.

Kui Riigi pidamiseks on vaja vaid Riigikohut, Riigiprokuratuuri ja Riigikontrolli, siis kas kõik muud institutsioonid on muutunud oma mugavuses klubilisteks lõbustusasuteks? Seda küsimust võib küsida tögavalt, nõudlikult, kiuslikult, hirmunult või nõutult. Seega (tögavalt) kas võiksime võtta kõik ülejäänud „supilt maha“? Kuid kuidas siis jääb võimude lahususega (nõudlikult)? Või on meil toimunud võimude lahustumine (kiuslikult)? Tundub, et Riigi toimemehhanismides pole enam tähtis teaduse-majanduse-eluolu edendamine, vaid … karistamine (nõutult). Kas tegijate ja pürgijate põlvkonna järgi on üles kasvanud (või sordiaretuse ja valiku tulemusena) keelajate/karistajate põlvkond (hirmunult)? Ei usu, pigem oleneb kõik keskkonna loomisest, mis oleneb omakorda meeskondade valikust ja neile antud otsustusõiguse (mitte segi ajada karistamisõigusega , vaid valikute üle otsustamisega) ning vastutuse struktuurist. Kõik oleneb inimeste valiku mehhanismist, ehk nagu ütlesid naabrid, kaadrid otsustavad kõik. Õigemini kaadrite valik loob keskkonna, mis omakorda tingib kaadrite valiku ... Kui keskkond tingib loominguliste visionääride esilekerkimist, siis selliseid inimesi me oma eluolu vedamas saamegi näha, kui keskkond soosib vastutusehajutajaid ja trahvimaanikuid, siis sellise keskkonna (ehk keskkonnakahjustuse) me ka saame. Elementaarne. Kui meil ei tööta usaldusökonoomika ja inimene/tegija on alati süüdlane (isegi mitte eksinu), siis mingit edasiliikumist ei toimu. Areng, muide, toimubki läbi eksituste.

Meie riiklik kaadripoliitika …. Just kaadripoliitika, sest pelk kaadripoliitika ümbernimetamine personalipoliitikaks ei muuda süsteemi kaasaegsemaks. See valikuprintsiip põhineb suuresti  vastutuse hajutamisel, teeskleval demokraatial. Valiku isiklik vastutus on delegeeritud määramiskomiteedele ja personalifirmadele. Justkui üleüldine demokraatia ja läbipaistvus, kõigile kohtadele on ju konkurss, kuid … See on miraaž. Teate seda vana hankeanekdooti, kus kõik automüüjad on kutsutud, ainult et autol peab olema Fordi kere? Kaadrite konkurssidega on sama moodi.  Demokraatia mängimine seal, kus seda vaja pole. Muidugi on konkursid head asjad, kuid ... meeskonnad teevad tulemusi, mitte ametikohad. Just seepärast peaks meeskonnaliikmete valiku üle otsustama meeskonnad. Muidugi ei maksa ka liiga kaugele minna, et saame kokku madrustesoldatite nõukogu, kes otsustab kas minna rünnakule või süüa kapsasuppi, ikka supi kasuks. Nii, et „triki värk“ see inimeste valik. Millise mansa me kokku saame? Kas see on üksmeelne või lahkmeelne? Abivalmis või karistusmeelne? Mõelge oma mansa koostamisest kui perekonna loomisest. Kas te ka oma perekonda „koostate“ niimoodi, et teete seda ise või ... Mugavusest lasete selle koostada? Kas te kujutate ette perekonna loomist selliselt, et püüate meeldida eelkõige ämmale (komisjonile), laulate talle serenaadi rõdu alla? Mitte kallimale? Kui ikka näkkab ja saate ämm valikul perekonda (juhi ametisse), siis pole kindel, kas „kallim“ (kes iganes see ka on kas kolleegid või teenindatavad/kliendid) ka teid tahab. Väga suure tõenäosusega põlgab „kallim“  äpardunud kosilase ära ja pereelu ei suju. Kidub. Edasi? Ja lapsed määrab teile määramiskomitee?  Jaburus? Muidugi. Kuid avalikus teenistuses me millegipärast selliseid kooslusi - ja just sellisel meetodil - loome. Igapäevaselt. Oleme rahul, sest „mina“ ei vastuta, vastutab vastutamatu „meie“. Kui läheb „jamaks“, siis on pealikul hea öelda, et polnud minu valik, see äpu oli  „nende“ kollektiivne valik, laske lahti, pange kinni. Karistage. Oeh!. Juuraajastu jäikades personalipoliitika tingimustes ei toimu mingit riigiuuendust. Toimub vennatapusõda.

Normani evangeelium

Minu kõige süngemad kahtlused said kinnitust lugedes J. L. Normani „Maailm kontoris ehk Kuidas kärbitakse heeringat“. Nojah, selles mõttes pole see just klassikalist rõõmusõnumit kandev evangeelium, kuid sõnum siiski. Tugev, murelik, sarkastiline sõnum. Tuleb välja, et ma pole ainuke kes maailma läbi „kärbitud heeringa“ silmade näeb. Tere tulemast  seltskonda. Senini arvasin, et „Jah, härra minister“ on maailma lahedaim bürokraatiat pilav raamat, kuid „kärbitud heeringas“ on küll kitsa valdkonna kirjeldus, kuid omaette nähtus. Kes peab seda huumoriks on valesti aru saanud, see on sarkastilises vormis esitatud tõlge tegelikkusest. Lööge raamat suvalisest kohast lahti ja te kohtute nagu vana sõbraga, näiteks saate teada bürokraatia vähendamine (nullbürokraatia, nulleelarve, läbipaistvus): lk 99 „Üldloogika, kuidas selliseid sõnumeid lugeda tuleb, on selline: lihtsustamine muudab alati asju keerulisemaks, bürokraatia vähendamine kasvatab bürokraatiat ja asjade läbipaistvamaks muutmine hägustab kõike sinnamaani, et keegi kurat ei saa aru, mis toimub.“. Demokraatlikud protsessid ja kaasamine? Palun väga: lk 214 „Muidugi, kuna töögruppe on riigis palju ja hea kaasamise tava ütleb, et osapooli kaasatakse, kuni nad on katki kaasatud, siis kulutame märkimisväärse osa ajast, püüdes kokku leppida koosoleku aegu.“ Riigihanked? Avame lk 212 „Õnneks on heade asjade ja teenuste ostmise takistamiseks olemas riigihangete läbiviimise üldpõhimõte, mille kohaselt on hea eesmärgi saavutamine üldjuhul kas korruptiivne, diskrimineeriv või lihtsalt kuritegu.“. Kuidas siis juhtus, et me oleme loovatest interpreetidest oleme muutunud tühisteks Leierkastimeesteks?  Norman mõtiskleb Lk 250 „Ma mäletan, kui ma kunagi siin Asutuses tööd alustasin, siis ma mõtlesin võimalustest. Ma nägin väljakutseid ja lahendusi ning me muutsime asju. Kui keegi esitas mulle probleemi, siis ma otsisin lahendusi. (...) Kui lahendusel oli ees bürokraatlik takistus, siis ma leidsin tee, kuidas sellest kõrvale hiilida. Praegu aga … Kui ma praegu mõtlen, siis ma ei näe enam bürokraatia taga lahendusi. Kunagi selgetel ja arusaadavatel teedel kasvavad takistuste metsad. Probleemid tunduvad lahendamatud. Ja ma ei tea, kas see on selle pärast, et probleemid on suuremad, või … või on selles, et mina ise olen muutunud probleemiks.“ 

Jõhker tõde ja hell armastus avaliku teenistuse vastu, lootus, et on veel inimesi, kes tahavad asju muuta, muuta absurdi. Piinavalt nukker on lugeda seda armastuse ja allajäämiskartuse heitlust ja heitlikkust.

Kas te tahate olla (kaas)osaline sellises maailmas? Ei taha? Ah te ei saa midagi teha, kas samamoodi mitte midagi teha nagu … Aga enne me ju saime?

Leierkastimehed: Võimatuse võimalikkusest & võimaliku võimatusest

Kõik on võimalik kui me midagi ette kujutame. Kas suudame või ei suuda, kuidas me ennast häälestame täpselt sellise tulemuse ka saame. Algul me kujutasime ette et suudame, Kogu maailma targad ütlesid, ärge rabelege, iseseisvus pole teie kaoks. Kuid meie uskusime ja … suutsimegi. Siis kujutasime ette, et võime majanduslikult olla nii tegusad, et luua oma raha ja liituda  maailma edukatega. Kogu maailma … Teate küll, mida meile öeldi, et te ei suuda, te olete liiga vaesed, te olete liiga väikesed, te olete … ja teil pole … Mida kõike meil polnud, kuid meil oli usk ja tahe. Me suutsimegi olla edukad. Meie uudishimulik kujutluspilt kihutas meid edasi edu ja avastuste silmapiiri poole looma üha uusi improvisatsioone. Me kujutasime ette vaba mõtte võimalusi ja siis … läks elu liiga heaks. Mugavaks. Silmapiiri taga ei olnud mitte loovus vaid Mehhaaniliste klaverite maa, pane sendi sisse ja see mängib Koerapolkat. Paned uue sendi ja jälle kuuled Koerapolkat. Aga vaba džäss, improvisatsioon, loovus? Mehhaaniliste klaverite maal seda pole – on sent ja Koerapolka. Siis hakkasimegi ette kujutama, et ei suuda seda ja teist ning kolmandatki …ja ei suutnudki. Vaba improvisatsioon paindlikkus asendus regulatsioonimaailmaga. Leierkastimehed „ruulisid“, sest niimoodi on mugavam ja mis peamine, Leierkastimees ei saa eksida, milline rullik „massinasse“ pannakse (milline direktiiv kinnitatakse) selline muusika ka on. Pole eksimisvõimalust, äh mugavam on. Igav ja üksluine, kuid mugav. Kuid improvisatsioonioskus kuhtus, sõrmed jäid kangeks vända keerutamisest, mõte töntsiks Koerapolka taktist. Energia kadus tühitähjale, küll eneseõigustuslikule klaaslagedele,  eneselohutuslikule üleüdisele võrdsustamisele, üleüldise karistamise usinusele nii et midagi enam ei tärkaks.Ei mõtet, ei tegu.  Leierkastimehel pole vaja mõelda, tema eest on mõelnud trumli tegijad (või pianoolal paberrullimeistrid), tema vaid vahetab trumleid niivõrd kui seda Liidupealinnast need saabuvad ja kohapeal üles soojendatult karsitusõigusesse vormitakse. Pole ka muret mõtlemise ega vastutamisega, kauge trumlimeister on süüdi. Kuid kas me sellist … Leierkastimaad tahtsimegi? Kas karistamine kui edu mõõdupuu on meie uus hüüdlause? Või on seda kõigi tegevuste eitamine kui uus elustiil? Või lausa eluvorm?

Riiklik tugiteenus – küünarnukk ribides?

Briti peaminister (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013

Lk 40) on öelnud: „Tulin ametisse ühe tahtliku kavatsusega – muuta Suurbritannia ülalpeetavast ühiskonnast ennast usaldavaks ühiskonnaks, anna-mulle-rahvast tee-seda-ise-rahvaks, tõuse-ja-mine-Suurbritanniaks istu-ja oota-Suurbritannia asemel.“ Meil tundub oleme vastupidine protsess, iga järgnev valimisring surub meid annamulle-istu-oota rahvaks. Leierkastid üürgavad üha valjemini Koerapolkat. Kahju, sest oleme ju olnud tee-seda-ise rahvas. Millest alustada?

Esiteks: Kõige alus on Deregulatsioon. Ilma eelneva tegevuste auditita, mida me peame tegema ja mida me võime teha, mida me peame reguleerima ja mida me teps mitte ei pea, ei ole meil põhja. Kõik need sõnajadad nullbürokraatiast, nulleelarvest ja ametnikkohtade kaotamisest või pihustamisest ei oma mingit mõtete seni, kuni meil ei ole tehtud tegevuste audit, selle põhjal raju Deregulatsioon ja administratiivasuuste komplekteerimise ja tööpõhimõtete muutmine.

Teiseks:  Vaheseinade lõhkumine. Tegevus peab mitte olema õiglane vaid see ka peab näima õiglasena. Kuid viimase aasta tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve, keskkonnaameti ja toiduameti tegevus paistab pigem kiuslik, kui õiglane. Eesmärgiks pole parima lahenduse leidmine vaid enese sellesamuse kaitsmine.Ja kuigi ma olen kindel et ametnikud tegid kõik reeglite järgi, siis järelikult on reeglid valed ja/või iganenud. Kuid reeglite muutmise ettepanekute tegemine on juba administratsiooni ülesanne. Kuivõrd lombakas on meie mõtlemine ja toimemehhanism on viimased sõnavõtud apteegireformi kohta. Tahtmata arutada selle reformi põhiseaduslikkuse või kõige elementaarsema korralikkuse üle näitab suhtumine a´la me teame, et see reform on oma olemuselt ebaõnnestunud (see on poliitinimeste väide), siis aega seaduse jõustumiseni on vaid üks kuu, me ei saa enam midagi muuta, ... nii et peame ikkagi ära tegema. Oh, kui te vaataksite sellist mõttemaailma veidi teise külje alt, siis saate aru kui absurdne see on. Võtame lihtsa näite, et kellegi hukkamistähtaeg on kuu aja pärast, kuid kohtunikud teavad, et nad tegid vale (eksliku) otsuse, siis kohtunikud ei peata hukkamist, ei vaata juhtumit üle, sest ... enam ei jõua, sulased on kirve juba terevaks lihvinud ja timukale on makstud. Pole midagi teha, pea maha. Miks? No, kuulge timukal on ju tekkinud õigustatud ootus! Ega seda ometi rikkuda saa? Niisiis meie riigiõigustusliku ja administratiivpoliitilise toimemehhanismi järgi me viime hukkamise läbi ja siis hakkame uurima, kes on süüdi ... eksliku otsuse tegemisel. Kuid süüdlast pole, sest vastutus on hajutatud. Lõbus ringmäng.  Me oleme süsteemi valesti üles ehitanud, hajutatud vastutamatusele, mitte eesmärkide seadmisele ja konkreetsete tulemuste saavutamisele. 
Edulooga on sellised lood, et niikaua kui meil on ettevõtlussektor ja avalik sektor tegutsevad  kui võitluspaarid, mitte kui paarisrakendid, siis edu, eriti eksponentsiaalset edu, saavutada pole ka võimalik.  Strateegia, et avalik sektor püüab igal võimalikul juhul alla suruda loovust ja  üha uute valdkondade ülevõtmisega riigi haldusse ei ole strateegia vaid plaanimajanduse reinkarnatsioon. Riiklik strateegia, mille tulemusel ettevõtlus kulutab oma energia selle asemel, et töötada välja uusi mudeleid/tooteid/teenuseid, keeldude absorbeerimisele ja poliittotruste tasandamisele, siis pole see küll mingi eduvalem. Pigem vastupidi.

Olukorrahinnang 

Idee ja loovus on surnud, paragrahv on selle tapnud. Suudame täita teiste reegleid kuid edeneda enam ei suuda. Enda erilist visiooni ja selleni jõudmise toimemehhanismi luua ei suuda. Või ei taha? Mugavusest? Pole usku, pole energiat, pole loovust. Milleks loovus, kui leierkast mängib rullikult jätkuvalt ... Koerapolkat? 

Aga äkki me siiski suudame. Lükkame pidurpaberitest laua tühjaks ja loome uue edumudeli. Mina usun, et see on võimalik … järelikult ongi.

Kuidas edasi?

Esiteks, muutkem vaatenurka, et ressursse ümber grupeerida. Kui poliitinimesed on riigiuuenduse palli maha pillanud, korjakem see siis ülesse (meie teiega) ja pangem mängu. Lähtudes  PS  § 1 (teate ju seda kohta, kus kõrgeima võimu kandjaks on rahvas ja ma oletan et PS-t luues ei peetud kandmise all silma seda, et rahvas on … šerpad vaid et rahvas on suverään) ja  võttes aluseks ühisloome teooria, on meil igati mõistlik muuta riigiuuendus meie ühisloomeks. No kandgem  siis auga välja oma suverääni staatus. 
Teisalt koormab meid harjumuse mugavus: „Valijaskond on „suverään, kelle sõnavara piirdub kahe sõnaga „ei“ ja „jah“, on kirjutanud Ameerika politoloog E. E. Schattschneider. (…) Kodanikud kalduvad uskuma, et ainult „ei“ ja – märksa harvemini – „jah“ öeldes saavad nad oma häält valitsevatele klassidele kuuldavaks teha.“ (I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 97). Kuid see ei pruugi nii väike valik olla, tänapäeva maailm pakub hulka suurema valikupaleti. Kui mängijad (poliitinimesed) seisavad väljakul ja nokivad nina, kas siis ka publik/fännid (meie teiega) peaksid nokkima nina? Jälk ja igav! Kuhu jääb mängulust? Muutkem mängu. See  peaks olema mingi  Wikipedia laadse platvormi sarnast, kus meie teiega saaksime kaasa lüüa oma riigi uuendamisele. S. Godvin („Asendamatu asjapulk“) võrdleb platvormi  Encyslopedia Britannica´ga:  „Wikipedia seevastu on palju suurem, oluliselt populaarsem ja käib märkimisväärselt rohkem ajaga kaasas ning loodi peaaegu tasuta. Keegi poleks seda suutnud teha omaette. Isegi mitte tuhandepealine meeskond.“ Ehk astugem ligi ja tehkem oma tuleviku Riik. Ise. Igaüks ise! Igaüheriik! Võrgustikuna

Teiseks, ei vasta aja nõuetele Avaliku teenistuse seadus (ATS). Tegelikult ei kõlba kuskile kogu avaliku teenuse pakkumise kontseptsioon, sest just teenust oma kodanikele pakub Riik, mitte ametnikele teenistust. See oli  eluvõõras juba sündides oma palgaastmete, värbamisnormide, jäiga hierarhia ja finantseerimismudeliga, mida võimendas Juuraajastu mõju, kus igat elu ilmingut tõlgendatakse kõige pahelisemal moel (Milleks olla millegi poolt, kui võib olla kõige vastu!). Avalik teenistus, (NB! Teenistujad, kui palgalised äriteenijad, mitte äri omanikud) peab kaasajastuma, muutuma paindlikuks ja pidevas muutuses (ning muutusi genereerivaks) teenusepakkujaks. See peab oleme laiapõhjaline võrgustunud keskkond,mis imeb endasse kogu laiapõhjalise teadmiste kogumi,  millel on kokku lepitud eesmärgid, ressurssid, otsustusõigus, vastutus ja kohustus. Nagu  M. Thatcher (Dale, G. Tucker „Margaret Thatcheri tsitaadiraamat“ Ersen 2013 Lk 146) mainis: „Inimõigused ei saanud alguse Prantsuse revolutsiooniga … (need) pärinevad tegelikult judaismi ja kristluse segust … (meil, inglastel) oli 1688 ndatel omaenda vaikne revolutsioon, mille käigus parlament rakendas oma tahet kuninga üle … See polnud sedasorti revolutsioon nagu Prantsusmaal … „vabadus, võrdsus, vendlus“ – ma arvan, et nad unustasid kohustused. Ja siis läks vendlus muidugi pikaks ajaks kaduma.“. Selles jutu iva on selles, et kohustus ja vastutus on iga süsteemi alustoed, ilma nendeta on tegemist mehhaanilise leierkastiga. Keeruta vänta Leierkastimees. „Vabadus hõlmab vastutust, seepärast paljud inimesed seda kardavadki, seepärast kardavad seda paljud mehed. Mõni inimene elaks pigem nii, et riik otsustab, kus ta elab, millist tööd teeb. Ning ärge unustage, et leidub inimesi – ja see on tõepoolest kommunismi ja äärmusliku vasakpoolsuse olemus -, kes on sel teel, sest nad tahavad kontrollida inimeste elu; kõigepealt seetõttu, et see annab neile tohutu võimu, ning teiseks seetõttu, et nad arvavad, et oskavad ise paremini. Nad unustavad, et igas ühiskonnas toimub nii arengu takistamine ja inimeste nõrgendamine, ning saades rahvaks, kelle hulgas takistatakse oma kodanike arengut, leiate te, et väikeste  inimestega ei saa saavutada suuri asju.“ (lk 89) Kurbloolisus on selles, et ei oska paremini, oskavad vaid omamoodi. Kui muuta omamoodi üldiseks - ühtemoodi - ja see osutub valeks valikuks, siis on ju kõik ja kõigil valesti. Alternatiive pole. Kuid vaid ühtemoodi ei anna variatsioone ega arengut.

Usaldagem inimesi. Kui me palkame  mansa Riigi poolt rahastatavaid teenuseid pakkuma/opereerima, siis  on mansa asi/tarkus kas ta kasutab raha kontori ja kümne keskmiku või võrgustiku ja 2 tippjuristi või 3 -audiitori palkamiseks on mansa enda asi. Loeb tulemus. Meeskondade reitingut näitab lahendatud probleemide ja leitud lahenduste skoor, mitte karistamine. Karistamine on tegelikult administratiivne läbikukkumine. . Karistamise vajadus on administraatori reitingu jaoks miinusmärgiline tegevus, see on nagu lapse löömine. Mõelgem kord, miks me vahel kurjustame lapsega? Tegelikult? Seepärast, et me saame aru, et meie ise pole oma sõnumiga lapsele kohale jõudnud. See teeb pahaseks ... enda peale, kuid frustratsioon elatakse välja lapse peal. Sama ka administraatorite ja inimeste/firmade suhetes, ärge lööge neid, aidake neid. Pole võimalik? Kuid soomlased viljelesid pikka aega piibellikus konkurentsivaldkonnas edukalt läbirääkimismenetlust (mudisid turud paika) ja britid juurutasid ühisauditid (enneta probleemi), millega käidi läbi kõik ettevõtja tegevused, kaardistati ohukohad ja tehti soovitusi. Muide kõik tasuta ja karistamata. Vana bürokraatia teab kuhu panustada. Eh nagu inglise muru: pügad ja rullid, pügad ja … Niimoodi 300 a järjestikku ja saadki kena muru või avaliku teenuse. Lihtne: võrk ja platvorm. Tõhus. Edukas ja …põhiseaduspärane.

Targutusi:

R. H. Thaler, C. R. Sunstein „Nügimine“, Tänapäev 2018

Lk 13 „Valikuarhidektil lasub vastutus korraldada taust, millel inimesed otsuseid langetavad“ Lk 71 „Väljapaistev sotsiaalpsühholoog Solomon Asch (1995) viis 1950. aastatel läbi hulga selliseid katseid. Kui inimsed said teiste hinnanguis kuulmata üksinda otsustada, eksisid nad üliharva, sest testid olid ülilihtsad. Aga kui kõik teised ütlesid vale vastuse, siis nõustuti sellega kolmandikul juhtudest. Tosinast küsimusest koosneva seeria vältel nõustus ligi kolmveerand inimestest rühma arvamusega vähemalt korra, eirates nii iseenda taju. Pange tähele, et Aschi katse puhul reageerisid inimesed arvamusele, mis kuulus võhivõõrastele, keda nad vaevalt hiljem kunagi kohtavad. Neil puudus igasugume vajadus pälvida rühma heakskiitu.“

Lk 72 „Miks inimesed mõnikord eiravad omaenda taju? (…) Esiteks, teiste inimestevastused annavad teatud teavet, teiseks kaaslaste surve ning kartus pälvida rühma hukkamõistu. Aschi enda uuringutes ütles mitu konformisti eraviisilises usutluses, et nende esialgne taju olid nähtavasti ekslik. Kui kõik teised ruumis olijad tunnistavad teatud tõde või näevad asju teatud viisil, on kerge järeldada, et ju on neil siis õigus. Hämmastaval kombel on hiljutised aju-uuringud näidanud, et kui inimesed lähevad Aschi katsete sarnaste tingimuste puhul konformismi teed, siis nad näevadki olukorda viisil, nagu teised ütlevad.“

„Mõnikord lähevad nad rühma hinnanguga kaasa isegi siis kui nad usuvad või teavad, et kõik teised panid mööda.“

T. Honkela „Rahumasin“ koolipri 2019

Lk 54 „Meedias rõhutatakse siiski üha enam tehisintellektiga seotud riske, mitte võimalusi. Ohud müüvad, sest tihtipeale on olulisem teada, mis meid ähvardab, kui seda, mida head sellest võiks sündisa. Nii oli vähemalt selles maailmas, kus meie igapäevast elu ähvardasid kiskjad ja looduskatastroofid. Ohtude sisu on aegade jooksul muutunud, kuid me tunneme endiselt vajadust nendeks valmis olla. Seetõttu tõmbab negatiivne rohkem tähelepanu kui positiivsed võimalused.“

I. Krastev „Pärast Euroopat“. Varrak 2019

Lk 11 „See on hetk, mil nii poliitilised liidrid kui ka tavakodanikud kõiguvad palavikulise aktiivsuse ja fatalistliku passiivsuse vahel, hetk, mil see, mis oli kuni viimase ajani mõeldamatu – liidu lahunemine -, hakkab paistma möödapääsmatuna. Ja see on hetk, kui narratiivid ja eeldused, mis alles eile juhtisid meie tegusid, hakkavad paistma mitte üksnes aegununa, vaid lausa arusaamatuna. Nagu me ajaloost teame, tõsiasi, et miski paistab absurdne ja irratsionaalne, ei tähenda sugugi, et seda juhtuda ei saaks. „

Lk 36 „Tänapäeva ühendatud maailmas on migratsioon uus revolutsioon – mitte 20 sajandi masside revolutsioon, vaid 21 sajandi väljaränderevolutsioon, mida teostavad indiviidid ja perekonnad. Seda ei inspireeri ideoloogiliselt maalitud tulevikupildid, vaid Google Mapsi fotod elust teiel pool piiri. (…9 Õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon sidusaid ideoloogiaid, poliitilist liikumist ega isegi juhte. Euroopa Liidu piri ületamine on lihtsalt atraktiivsem kui ükski utoopia. Paljude tänaste „maakera neetute“ jaoks tähendab muutus oma riigi vahetamist sealt lahkumise teel, mitte oma valitsuse vahetamist ise paigale jäädes.“

Lk 50 „On ainult kaks efektiivset teed poliitilise ja majandusliku stagnatsiooni ületamiseks – üks on Terminal 1 ja teine Terminal 2 (Sofia rahvusvahelises lennujaamas).“