Hüääni tulek V5B: Mentaalsudu

 

   Jaanipäev, see kõige valgem aeg aastas on kohe-kohe käes, Võidupäev ka, rõõmu ja lusti saab olema kuhjaga. Tore, kõik valmistuvad, kõik on valmis. Mõnus. Head pidu ja akude laadimist, nii füüsiliselt, kui mentaalselt, sest seda läheb meil vaja rohkem kui iial varem.

Samas peab tõdema, et alanud Pilvepiiri suvepuhkus, lahendamata valitsemise kriis, praegune meie oma Poliitturu pusklemine ja loogikavigade kombinatsioon teeb murelikuks. Sügavalt murelikuks. Isemeisterdatud energiakriis on meil juba käes, paratamatult järgneb sellele sügav majanduskriis (mudelarvestused majanduskasvu kohta ei sa olla just väga tõsiseltvõetavad, kui majandus ei käitu vastavalt mudelitele) ning põgenikekriis ajab pungi oodates lilleilu järgi mõrusid vilju. Poliiturg peaks praegu ööd ja päevad tegelema nende probleemide vastukaalumeetmetega, aga … Keset siledat maad on valitsus lammutatud, uut valitsust ei ole ja Pilvepiir nagu mainitud … läks suvepuhkusele.

 Ta liigub siiski …

 Kuid ajal mil Pilvepiiril käis ööunetu pusimine ja HAMI umbusaldamine (ilmselt EV kõige piinlikust tekitavam parlamenditund läbi aegade), liigub maailm edasi. Vahel liigub nähtavalt nagu VF sõda Ukrainas, vahel mitte nii nähtavalt. Liigub vargsi oma kõrval- järel- ja jätkumõjudega. Liigub kumuleerudes. Sõda Ukrainas on liikuma lükanud mitmed protsessid, mis puudutavad meid kaude või mis on meile lausa(liselt) koju kätte jõudnud. Üks selliseid kumuleeruvaid jätkumõjusid on  sõjast tekitatud põgenikevoog. Tuleb teha valikuid, tuleb teha otsuseid. Aga otsustamise geen kipub meil ära kaduma. Näe HAMI otsustas julgelt (ei tea kas ka tarblikult), otsustas tegelikult selle koha peal, kus SOMI ja RHMI oleksid pidanud tegutsema ja sai … nätski … umbeusaldamise ja mida iganes veel. Oeh, kes tahaks peale seda veel otsustada? SOMI ja RHMI ei otsustanud ning saavad oma automaatvastaja juttu lõputult edasi kedrata ja … mitte otsustada. Nii, et otsustamisega saab olema raske. Otsustamise defitsiit? Ohtlik värk. Kollektiivne mitteotsustamine on kujunenud parimaks otsustusvormiks. Normiks? Eh, nagu lõvid hiirepüügil

  O. Varoli´l  („Mõelge nagu raketiteadlane“ ÄP 2022  Lk 117) asjakohane mõttearendus: „Poliitilised strateegid James Carville ja Paul Begala räägivad loo lõvi valikutest, kes peab otsustama, kas juhtida antiloopi või hiirt. „Lõvi on täiesti suuteline põldhiire kinni püüdma, tapma ja ära sööma“, räägivad nad. „Aga selgub, et selleks kulub rohkem energiat, kui hiiresöömine kaloreid annab.“ Antiloop on hoopis suurem loom, seega on tema püüdmiseks vaja enamat kiirust ja jõudu. Aga kui antiloop on kord kinni püütud, jätkub sellest lõvile toiduks mitmeks päevaks.

Lugu, nagu ilmselt mõistate, võtab miniatuuris kokku kogu elu. Paljud meist jahivad hiiri, mitte antiloope. Arvame, et hiir on kindla peale minek, antiloop aga liiga pöörane mõte. Hiiri on  kõik kohad täis, antiloope aga vähe ja nad on kaugel. Arvame, et kui otsustame antiloopi jahtida, võib jaht ebaõnnestuda ja lõppeda tühja kõhuga.“ Vaat selline lugu.

 Viilutamise viljakusest ja järel/kõrvalmõjudest

Samal ajal VF sõda Ukrainas kestab. Kestab küll sumbsõjana, kuid oma massiga imbub VF tasahaaval edasi. Ilmselt on nende esialgne plaan, välksõda,  asendunud tuttavliku taktikaga – viilutamisega. VF viilutamine eelnevatel aastakümnetel osutus ju viljakaks – Moldova viilutamine, Tšetšeenia sõda, Gruusia viilutamine, Krimm ampsamine ja Ukraina viilutamine. Ikka kaks sammu edasi, üks tagasi ja … ühe sammu võit oli kindlustatud. Taktikaliselt väga muljetavaldav.  Iga kord saadi midagi. Maailm küll karjusid ja siis … ära harjusid (nagu poeet kirjutas). Mis siis muud, kui edas. Taktika ju toimis. Niisiis … Siin me nüüd oleme – sõjategevus Ukrainas on muutunud küll sumbsõjaks, milles Ukraina näitab üles tohutu vaprust ja kaitsetahet, kuid selle kõrvalproduktina pumbatakse riigist välja sandistaval  hulgal sõjapõgenikke. Nagu lahtine haav.

Migratsioon kui relv

Kuigi sõda on muutunud sumbsõjaks, siis ühe ilmse (pea)eesmärgi on VF selles sõjas kõrvalmõjuna saavutanud – põgenikelaine kaudu destabiliseerida kehtivat maailmakorraldust. Energiaga kuivale jätmise ja põgenikega uputamine on vägev toimekombo mitte ainult füüsilisele maailmale , vaid ka mentaalmaailmale. VF on aru saanud, et migratsioon on relv, kui seda õigesti kasutada. Kui mullu katsetati seda relva läbi Valgevene Poola-Saksa suunal, kuid see ei õnnestunud Poola (+ sõprade) õigeaegse ja kindlameelse kaitsetaktika, siis sõjaga Ukrainas hakkas see toimima. Miljonid inimesed paisati liikvele.  Isegi kui sõda lõppeb, siis põgenikud jäävad. Osa pöördub tagasi kodumaale, kuid paljud … ei julge, ei taha, ei suuda, ei raatsi. Miljonid heitunud. Mis nendest saab? Nüüd ongi meie tarkus ja rumaluse kogusumma see, mis maailma saatuse määrab.

Koer kes pole koer

Olukorra muudab keerulisemaks see, et sageli on raske vahet teha, mis on rumalus, mis tarkus, mis lihtsalt loogikaviga. „Antiikaja loogikud ning nende keskaegsed mantlipärijad tegid kindlaks terve rea loogikavigu, nagu see tuntud näide: „Koeral on neli jalga, sellel loomal siin on samuti neli jalga, järelikult on see loom koer.““ (G. Rugg, J. D´Agnese „Pime nurk“ ÄP 2014 Lk 59)

Üheks selline häirivaks (võib-olla ka fataalseks) loogikaveaks kipub meil teiega kujunema  põgenike rolli määratlemine. Mida siin arutada? Põgenik on põgenik, on põgenik? Ei ole. Iga põgenik on põgenik eraldi. Käsitledes põgenikke saame väga kummastavaid, matemaatiliselt õigeid, kuid kummastavaid tulemusi.

Ehmatasin lausa ära (pea võidukatest) pealkirjadest a´la „Kui Eestisse jääks püsivalt elama 30 000 Ukraina sõjapõgenikku, lükkaks see Eesti rahvaarvu kahanemist edasi enam kui 20 aastat“.  Pealkirjad põhinevad Arenguseire keskuse raportil Ukraina sõjapõgenike kohta Eestis (Muide ainukene tulevikuarengutele viitav raport ja tänud selle eest). Hea teada ja matemaatiliselt õige,  ainult, et „kaste“ arvudele on vale. Täiesti vale.  Loogikaviga. Kas nüüd on põgenike korje kaudu „rahvaarvu vähenemise edasilükkamine“  Eestis kahe kümnendi võrra mingis põhjuslikus seoses riigi põhieesmärkidega?

 See, et meie teiega oleme sõjapõgenikke aidanud on igati tore. Suuremeelne. Isegi suursugune. Kuid see milliseid järeldusi olukorrast teeb Pilvepiiri ametlik analüüsikeskus on kummastav ja segadusttekitav

 Põhisuunad on Põhiseaduses.

 Alustame algusest. Mitte matemaatikast vaid põhimõtetest.  EV Põhiseadus (PS) algab ju nii kaunilt „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, … mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“

Oeh, kui julgustav, kui sihtiseadev … ja nüüd siis asenduvad need põhimõtted lihtsa mudelarvestusliku loogikavea käigus  sujuvalt  „rahvaarvu vähenemise edasilükkamise“ eesmärgiga? Raport sedastab ju, et: „Toetudes Eurostati rahvastiku baasprognoosile hindas Arenguseire Keskus kolme stsenaariumi põhjal (10 000, 30 000 ja 60 000 Eestisse jäävat sõjapõgenikku) sõjapõgenike mõju Eesti rahvastikule aastani 2100. „Sõjapõgenike Eestisse jäämine lükkab edasi eelkõige rahvaarvu vähenemist. 10 000 sõjapõgenikku hoiaks Eesti rahvaarvu tavapärasest suuremana üheksa aastat, 30 000 sõjapõgenikku 22 aastat ja 60 000 inimest 40 aastat.“.Vaat selline prognoos. Eh, puhas võit või … puhas bürokraatia? Mis see siis on? Kas Põhiseaduses on lisandunud mingi nähtamatu tindiga kirjutatud paragrahv nagu näiteks „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes on Eesti Vabariik loodud rahvaarvu vähenemise edasilükkamiseks põgenike ärakasutamise  läbi ““? Loogikaviga, jälle kord on eesmärk ja vahend eesmärgi saavutamiseks segi läinud ja vahend muutunud eesmärgiks. Rahvaarv PS mõistes on üksnes vahend „mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade …“. Rahvaarv on vahend, mitte eesmärk. Nüüd …

.Rahvuspoliitika: laste „autsootsimine“ („outsourcing“)?

 Raport näitab ametlikult, et, uueks „Riiklikuks Rahvastikupoliitikaks“  Eestis võib märkamatult kujuneda …  laste „autsootsimine“. Vaikus. Mitte kedagi ei huvita – Dr Riik koos Pilvepiiriga on ametis oma naba imetlemisega st võimuvõitlusega, ööistungitega, umbeusaldamisega jne. Mnjah, kulutada aega sellele, kas peretoetuste kehtestamiseks järgmisel aastal tuleb enne vaadata, millised ressursid meil on ja siis teha kaalutletud/jätkusuutlik otsus või teha seda kohe õhinapõhiselt ja siis (naabrite tuntud ütlemist kasutades „tahtsime nagu parem, kuid välja tuli nagu ikka“)  kihutada neidsamu „toetusesaajaid“ läbi bürokraatiakõveruste järgmise inflatsioonikeeru kaudu püsivaesusesse … Nojah, sellise kiusliku tühikargamise peale pole ju poliitinimestel aega ega rammu tegelike/tõsiste/eksistentsiaalsete küsimustega tegeleda. Ja miks peakski, sest … matemaatiliselt probleemi ju polegi ehk „10 000 sõjapõgeniku lisandumine aitaks Eesti rahvaarvu 2022. aasta alguse tasemest suuremaks saada üheksaks aastaks, 30 000 põgeniku lisandumine 22 aastaks ja 60 000 põgeniku lisandumine 40 aastaks.“ Juhtum lahendatud, täielik „kasekloset“ (case closed) … järgmiseks 20 aastaks?

Kuid nagu reklaamides öeldakse – ja see pole veel kõik: „Pikemas vaates avaldab mõju ka inimeste lisandumise tõttu lisanduv sündimus. Eurostati baasprognoosiga võrreldes on Eesti rahvaarv 2100. aastaks suurem: 10 000 sisserännanuga stsenaariumis 13 000 inimese võrra; 30 000 sisserännanuga stsenaariumis 39 000 inimese võrra ja 60 000 sisserännanuga stsenaariumis 78 000 inimese võrra.“ Vaat selline lugu. Puhas võit?  

Eh, nagu tõdeb T Sowell  („Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022  Lk 107) sarnaste olukordade kohta:  „Keerulise statistilise analüüsi tulemustele tuginemine majanduses ja muudes valdkondades, isegi kui see on paljudel juhtudel tähtis või isegi väga tähtis, võib viia selleni, et tähelepanuta jäävad lihtsad, kuid olulised küsimused selle kohta, kas arvud, millel need keerulised annalüüsid põhinevad, väljendavad ka tegelikult seda, mida  nad näiliselt või väidetavalt väljendavad.“ Vaatame siis arve, mis millega on kooskõlas või pole teps mitte.

Algandmed eksistentsiaalsete küsimuste lahendamiseks.

Niisiis Ukraina: rahvaarv oli u 44.1 milj inimest, 7+ milj sõjapõgenikku (lisaks miljonid Ukrainas eneses ümberasunud ehk sisepõgenikud). Kurb. Neist põgenikest on Eestisse jõudnud üle 42+++ tuh inimese ja Dr. Riik on deklareerinud, et on valmis kuni 50 tuh põgeniku saabumiseks (abistamiseks?). Kuid selleks, et kedagi abistada tuleb teada, kes nad on? Millised on nende eesmärgid/vajadused/oskused/võimekused. Iga ravi vajab diagnoosi. Luumurd ja ärahõõrutud kand vajavad erinevat ravi. Ametlikud andmed sedastavad, et:  „Ajutise kaitse saanutest, kes on ennast töötuks registreerunud, olid ligikaudu 62% kõrgharidusega (Töötukassa). Sotsiaalkindlustusameti esialgsete andmete järgi on 30–34-aastastest Ukraina sõjapõgenikest kõrgharidusega ligikaudu 50% (Sotsiaalkindlustusamet). Kuigi esialgsed andmed on lünklikud, võib nendele tuginedes öelda, et sõjapõgenikud on vähemalt sama hea haridustasemega nagu kohalik elanikkond.“ Tore. Kuid kui pooled põgenikest lähevad tagasi koju ja ilmneb, et tagasi läheb just see 50%, kes on kõrgharitud, siis …on pilt hoopis teine.

 Seega sellisest statistilise keskmise teadmisest  on otsustamiseks liiga vähe. Esimene küsimus on selles, kui suur osa on „ajutisi jääjaid“, kes lähikuudel kodumaale tagasi suunduvad ja palju neid, kellel pole kuhugi (esialgu või üldse) naasta ja kes siia jäävad. Need on kaks täiesti erinevat gruppi, kelle vajadused abile on vägagi erinevad. Kuigi tundub, et ametlik seisukoht on, et kõik jäävad (jäätakse?), igatahes administratiivtasandi tegevus/tegevusetus tundub sellisest postulaadist lähtuvat..

Tuleb tõdeda, et seekordsed põgenikud ongi (õnneks) hoopis teistsugused, kui eelnevalt nähtud/kogetud. Esiteks teame meie ja nemad, miks ja mille eest põgenetakse. Teiseks, põgenemiseks (eriti sõja algfaasis) oli selge ja mõistetav põhjus. Kolmandaks: ei ole nende esirinnas moodsaimate iPhonidega vehklevaid/räuskavaid agressiivseid „noorsande“, vaid  naised ja lapsed (mehed hoiavad kodus rinnet), kes tõesti vajavad kaitset/tuge/abi.

Kuid eelkõige  on nad ka teotahtelisemad ja ka majanduslikult kindlustatumad (?), sest vaadake, kui 42+++ tuh põgenikust on Dr Riigi majutusel 4+ tuhat (alla 10%), siis ülejäänud on ise (või tugivõrgustiku kaudu) leidnud endale ulualuse. Iseseisvalt. Võib-olla ajutise, kuid iseseisvalt. Kõik see näitab, et kui meie oleme EL fondide ja ülereguleerimiste petlikus turvatundes mugavaks ja isegi mõttelaisaks muutumas, siis põgenikud on samasugused ellujääjad nagu meie olime üheksakümnendate algupoolel. Kuid … Kuid nad tuleva ka teistsugusest taustsüsteemist ja õigusruumist, mis on tekitamas hulgaliselt hõõrdekohti kogukondade vahel, kui neid enne üle ei lihvita. Nad ei mõista meie abistamise süsteemi. Mittemõistmine tekitab vääriti mõistmist. See lihvimine saab olema suureks väljakutseks meie Ühisruumile. Muide see on ka suureks väljakutseks meie massimeedikutele, et mitte üle võimendada väärmõistmisi ja hõõrdumist.

Töökohad ja töötukohad

Samas kerkib küsimus, kas põgenikud (need kes siia jäävad) hakkavad looma ise uusi töökohti või  täitma meie täitmata töökohti (Tallinnas täidetud vaid 36,7% vabadest töökohtadest . SKA andmed) või osutuvad need lisakoormuseks meie sotsiaalsüsteemile? Maasikakasvatajad igatahes juba kurdavad, et maasikakorjajaid napib ja miks pekski koolijuhataja minema maasikakorjajaks? See oleks ju raiskamine. Kuid probleem on laialdasem (ERR 7.06.22): „ Rimi personalijuht Kaire Tero ütles ERR-ile, et töötajaid on hetkel väga keeruline leida. "Meil on 150 vaba töökohta, kõige raskem on leida teenindajaid ja kokkasid-pagareid," lausus ta. Rimi värbab töötajaid ka telereklaamide abil, sest nende kogemuse põhjal on suuremat nähtavust loovad kampaaniad selleks tõhusad. Tero sõnul on nad seda oma ettevõtte hüvede ja väärtuste laiemaks tutvustamiseks varemgi teinud. Ka kiirtoidukett McDonald's kasutab inimeste tööle kutsumiseks telereklaame, kus lubab neid tööle võtta sõltumata vanusest, haridusest ja töökogemusest.

Baltikumi McDonald'si restoranide HR-direktori ja treeningute juhi Anastasija Zubovi sõnul plaanivad nad sellel aastal pakkuda Eestis kokku 250 töökohta, millest 55 on täiesti uued positsioonid. Ka pandeemia ajal ei kaotanud tema kinnitusel ükski nende töötaja oma töökohta. Circle K otsib praegu ligikaudu sadat töötajat teenindusjaamadesse üle Eesti. Ettevõtte personalidirektor Piret Kask ütles, et inflatsioon ja olukord tööjõuturul on seadnud ettevõtted seninägematu olukorra ette ning valitsev tööjõupuudus süveneb suvehooaja algusest tingitult veelgi.“

Vaat selline lugu. Kui sõjapõgenikke käsitleda vaid (madalakvalifikatsiooniga)  tööjõuna ja elanikkonna vähenemise pidurdajana, võime luua endale täiusliku katastroofi mudeli. Sest vaadake, nagu formuleeris J. Angelos („Täielik katastroof“ Tänapäev 2016 Lk 155): „Tema raamaturiiuli kohal oli tahvel Vana-Kreeka aforismiga: „Pole kindlamat vaenlast kui tänamatu abisaanu.““  Kui ootused ja tegelikkus (mõlemalt poolt) hakkavad väga suuresti erinema, siis … Kuidas need laulusõnad ütlesidki – „Vimm kasvab salaja …“? Kuid vimma kasvamise kuldreegel ütleb, et vimm kasvab igasuunaliselt ja ajas astendatult (Ehhee, just praegu küpsetasin valmis). Seda vimma me läbi ei seedi. Meie tulevik sõltub nagu mainitud meie tarkuse ja rumaluse kogusummast. Ka see on kuldreegel.

 Bilanss: põgenikke sama palju, kui Võru, Viljandi, Haapsalu, Paide linnades elanikke

 Ja siin me nüüd oleme … Meil on 42+++ tuh sõjapõgenikku ja neist töötukassas on end registreerinud u 10%. Seega ülejäänud on kindla sissetulekuga või siis … mitte? Tegelikult … Tegelikult pole meil nagu muudegi õhinapõhiste aktiivsuspuhangutega strateegiat, kuidas peaks neid inimesi aitama. Kuid aitama me peame, sest kui me nad „sõjaekspressiga“ üllameelselt  siia kiirkorras, suures hulgas  ja vabatahtlikult tõime ( nagu Dunkirki ime korras?), siis me võtsime endale ka vastutuse/kohustuse. Me peaaegu lapsendasime nad. (Me lapsendasime isegi Festivali Odessa Classics´i.)  Nad loodavad meie peale, aga meie … VF sõda Ukrainas tuleb pikk ja kurnav või … lühike ja sandistav. Mõlemal juhul mõjutavad need meie poolt „adopteeritud“ põgenikke ja läbi selle ka meid - nende „kasuvanemaid“. Kuid mida tähendab 30/40/50 tuh põgenikku Eestille? Hm. Visualiseerimiseks kujutage ette, et 30+ tuh on sama suurusjärk nagu on elanikke Kohtla-Järve linnas, 40+/50- tuh nagu Võru, Viljandi, Haapsalu, Paide linnades elanikke KOKKU. See on see väljakutse, millega Eesti peab toime tulema. Toime peab tulema ka meie Ühisruumi avalik teenus sh sotsiaal-, haridussüsteem,  ja tervishoid. Kas tuleb?

Kitsas vaade põgenikele kui tööjõule on väga algeline „10 000 sõjapõgeniku lisandumine aitaks Eesti rahvaarvu 2022. aasta alguse tasemest suuremaks saada üheksaks aastaks, 30 000 põgeniku lisandumine 22 aastaks ja 60 000 põgeniku lisandumine 40 aastaks“ ja .“Tööturu mõttes on oluliseks näitajaks tööealiste ja vanemaealiste inimeste suhtarv. Sisseränne aitab suhtarvu parandada kuni 2060-ndate aastateni ja seejärel mõju taandub.“ Kõlab hästi, kuid kumbki pole oluline, sest mõlemad lähtuvad lineaarmudeli loogikaveast – see loom on koer. Ei ole koer. Kimäär on.

Ilma loogikaveata – loogiliselt

Kõigepealt mõtlemisaineks neile, kes hõõruvad heameelest käsi, et põgenikud päästavad meid tööjõukriisist ja pensionipõuast. Ei päästa. Kui arvestada, et suurem osa põgenikest on kõrgharidusega, naised ja lapsed, siis maasikakorjajaid, koristajaid, kassiire ja teetöölisi nende seas just väga palju pole. Võib-olla õnneks, sest  nagu Thilo Sarrazin „Soovmõtlemine“ (EKSA 2017 Lk 240/244/273) on kujukalt välja toonud, siis: „ Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“

 „Ühiskonna heaolu väljendub ka kaupade ja teenuste toodangus inimese kohta. Seega ei sõltu heaolu tase üldse elanikkonna suurusest ja töötajate arvust. Nii ei saa Saksamaa jõukamaks sellest, et seal elab üheksa korda rohkem inimesi kui Rootsis, kuna SKTlt elaniku kohta ja tööviljakuselt on mõlemad riigid peaaegu võrdsed. Samuti ei ole USA rikkam seetõttu, et seal on Saksamaast neli korda rohkem elanikke. Seega kehtib põhimõte: rahvastiku kasvamisel ja kahanemisel – olgu sündide või rände tõttu – ei ole mingit pistmist riigi rikkuse või vaesusega. Rohkem või vähem sünde, välja- või sisserännet ei tee rikkaks ega vaeseks. Nende tegurite mõju heaolule seisneb äärmisel juhul selles, et vahest mõjutab rände ja demograafia loomulik areng rahvastiku võimeid, omadusi, haridustaset ja usinust. Need tagajärjed ei ole aga automaatsed ega näita a priori mingis positiivses või negatiivses suunas. Heaolu mõttes on oluline vaid elanikkonna tööviljakus ja tööhõive, mitte arvukus. Nii on heaolu erinevus ühelt poolt Saksamaa ning teiselt poolt Šveitsi või USA vahel seletatav eelkõige sellega, et mõlemas riigis tehakse sama tööviljakuse juures rohkem tööd kui Saksamaal.“ ELEMENTAARNE!

 Ühiskonna heaolu mootorist

 Teisalt kui sõjapõgenikud on kõrgharitud, aktiivsed ja teotahtelised (kaotanud kõik ja võita on kogu maailm), siis pakuvad nad tugevat konkurentsi (eriti kui kiirelt keeled ära õpivad) meie senistele tööturul osalejatele (muide ärgem unustagem lähtudes põgenike struktuurist ja nende temperamenti tohutut survet Eesti „pruuditurule“ ehk meie noorte naiste „abielusantsudele“, kõige sellest järgnevaga) Põgenikevoog mõjutab kõiki turge, seepärast on hea teada, et: „Sisseränne suurendab tootmisvõimaluste hulka juhul, kui immigrandid töötavad. Aga see ei tähenda, et sisseränne suurendab ühiskonna heaolu. See toimub vaid siis, kui sisserändaja loodud väärtus on suurem, kui läheb ühiskonnale maksma tema ise, talle järgnenud pereliikmed ja tema lapsed. Nii on see vaid sisserändajate puhul, kelle tööviljakus ja tööjõus osalemise määr on ühiskonna keskmisest kõrgemad. Ühiskonna keskmisest väiksema tööviljakusega ja võimalik, et ka vähem tööhõives osalevad immigrandid ja nende rühmad viivad kogutoodangu elaniku kohta alla. Ühiskond jääb nende tõttu keskmisest vaesemaks, kui ta muidu oleks olnud. Alla keskmise tööjõus osalemise määr tähendab paratamatult, et asjaomased sisserändajad tervikuna mitte vähendavad, vaid suurendavad sotsiaalsüsteemi koormust.

Olgu niisiis tuvastatud, et heaolu kõige tähtsam allikas on inimese töö viljakus, mitte maht. Levinud väide, et tööjõu arv on sakslaste heaolule tähtis ja seetõttu on sisseränne vajalik, jääb küsitavaks isegi siis, kui see pärineb tuntud ärinõustamisettevõtetelt. Sellega aetakse sassi ettevõtete värbamishuvi ja heaolu suurust määravad tegurid. Tänase heaolu jaoks on keskse ja otsustava tähtsusega tööviljakuse tase. Tulevikus on heaolu jaoks otsustava tähtsusega tööviljakuse edasine kasv.“ Niisama lihtne see ongi – elanikkonna kahanemine või kasv sisserände kaudu pole määrav riigi kodanikkonna heaolule, määrav on tehtava töö maht ja viljakus. MOTT  Kui meie teiega vaataks Raportit selle pilguga, siis saame ju aru, et oleme suurte probleemide ees, sest meie tootlikkuse tase küündib vaid u 80%  EL keskmisest.  Samas tööjõukulud kasvavad kiiremini kui EL-s keskmiselt. Väga halb „kombo“. Nii, et edasine põgenike (eriti heitunute osa) sulandamine Ühisruumi selle kasulike liikmetena on tegelikkuses väga keeruline ülesanne. Kaastundest üksi on vähe.

 4. põlvkond rünnakul

 Kogu selles kaasa tundmise ja kaasa aitamise tänuväärses tuhinas ei tohi me unustada, et iga kaasatundmise algläte pole mitte inimarmastus, vaid võib osutuda vastase planeeritud rünnak meie mentaalmaailma vastu. Enesele märkamata, enesele teadvustamata, võime muutuda selle mida me tahame, õigeks peame ja kaitseme … vaenlaseks. Kuidas nii? Tähelepanu 4. sõdade põlvkond on kohale jõudnud. Et olukorda paremini tunnetada, tuleme selles kontekstis veelkord tagasi G.  Potseptsovi („Strateegiline sõda” OÜ Infotrükk  Tallinn 2009 Lk26/25/29) neljanda põlvkonna sõja „kontseptsuuni“ juurde ja … mõtestame selle tänaseid olusid arvestades.

Niisiis: „Tervikuna käsitletakse neljanda põlvkonna sõda mittelineaarsena, kui kaob sõja ja rahu erinevus.”

„Esimesed kaks sõdade põlvkonda peeti sõjavägede vahel, kolmas industriaalstruktuuride vastu, mis tagasid sõja võimalikkuse. Aga neljanda põlvkonna sõda hakati käsitlema kui vahetut rünnakut poliitilistele struktuuridele, mis teevad sõja üldse võimalikuks.”

„Neljanda põlvkonna sõda pakutakse modelleerida võrgustikusõja süsteemis, mis võimaldab tegutseda kiirelt ja otsustavalt.”

 „ … neljanda põlvkonna sõja iseärasused:

-Kui iga põlvkonnaga lahinguväli laieneb, siis neljanda põlvkonna sõda toimub juba kogu vaenuliku riigi tasandil

-väheneb sõltuvus tsentraliseeritud logistikast

-kasvab manööverdamise tähtsus

-tekib eesmärk luua kollaps seesmiselt, kuid mitte vastase füüsilise hävitamise teel.”

 „Nagu meile tundub, on strateegilisel sõjal veel üks omadus, millest keegi ei mõtle: strateegiline sõda peetakse vastase ressursside arvel.

„Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.” Vaat selline lugu

 Enesesüüdistamise imalmagus nauding

 Kui me nüüd paneme sellesse konteksti kõik need imalmagusmõrudad enese- ja teiste  süüdistused ( riik on loll, ametnikud pole hakkama saanud, korteriomanikud sindrinahad tahavad saada turuhinda, lääne valitsusjuhid on saamatud ja NATO riikide armeejuhid on tobud) põgenikevooga toime tulemisel, siis tundub, et 4. põlvkond on märkamatult  kohale jõudnud, sest ärgem unustagem, et  „strateegiline sõda peetakse vastase (st meie) ressursside arvel.“ Mäng käib meie meediaressursi, vaimujõu ja heatahtlikkuse arvel. Mis aga eriti tähtis, kuigi „ Strateegiline sõda ei tee muutusi füüsilises ruumis füüsiliste instrumentide arvel, vaid liigub eesmärgi poole mentaalse ruumi arvel.”, siis … Täiega. Kerge on „ilmtargalt“ süüdistada, kuid kui sõda algas keset siledat maad, siis … nii ongi … Jahmatus. Uskumatus. Ümberkorraldused võtavad demokraatias ja konsensusmaailmas paratamatult aega. Kõik kohanevad. Pigem peaks kõiki tunnustama (ka riiki ja avalikku teenistust) selle eest, et „sõjaekspressist“ tingitud põgenikemaht meie administratiivsüsteemi kokku ei jooksutanud. Otsiti ja leiti lahendusi. Tõesti tubli. See, et keegi peab kuskil järjekorras seisma (ja vahel ka vales järjekorras) on pigem tunnistus sellest, et meie süsteem on (õnneks) teistsugune, kui see mis oli põgenike algkodus ja sellega tuleb harjuda. Nii, et tubli saavutus. Mõned tegid rohke, mõned vähem, mõni … ei seganud – tublid kõik.

Vaadake, kui me ise ennast halvustame ja kirume, siis võib ka põgenikel tekkida (väär) mulje, et me ei tee kõike nii hästi kui peaks ja … No-ja siis käivitub stsenaarium nagu eelpool tsiteeritud vanasõna ütles ei ole suuremat vaenlast kui tänamatu abisaaja (või süsteemist mitte aru saanud abisaaja). Neljanda põlvkonna sõja kontekstis tasub sellega arvestada. Vaat selline lugu.

 Mis aga põhiline, põgenikud peavad enese seisundi ise määratlema, nad ei saa igavesti jääda abisaajateks. Ei jäägi. Nii mõnedki on juba alustanud oma uut elu Eestis. Eestiga. Julgustavaid näiteid on ju küllaga: noor pere Harkivist (suure toidukaupluse (nüüd juba endine) omanik) : „Kuigi koduigatsus on suur, mõistavad nad, et tõenäoliselt ei ole neid seal enam midagi ees ootamas. Isegi pärast sõja lõppu ei oleks seal nii pea mingit elu. Seetõttu annavadki nad endast parima, et siinsesse ühiskonda kiiresti sulanduda ja olla väärikad kodanikud, et luua eelkõige oma lastele parem tulevik.“ (-PM 24.05.22). Valik on tehtud. Aktiivne valik.

Silma jäi ka Kiievi koolidirektori arvamus : „Eesti on parim riik maailmas. Või noh teine kõige parem riik!“ (-ÕL 3.06.22). Võib arvata, et selline suhtumine ja suhestumine annavad häid tulemusi nii Eestile, kui ka põgenikele. Need on ise aktiivsed ja on oma saatuse juba määranud, kuid 42 +++ tuhat?

Liikuma panevad jõud: 21 saj revolutsioon ja kontrrevolutsioon

Kuid probleem pole ainult Ukrainast sõjapõgenike meie Ühisruumi sissesulandumine, probleem on laiem. Maailm liigub. Põgenikud ja migratsioon, migratsioon ja põgenikud.  Maailm on muutunud ja mitte ainult VF sõja tõttu Ukrainas. Sõda Ukrainas on vaid võimendanud vanu kriise ja loob ilmselt uusi nagu energia ja toidukriis, mis omakorda lükkavad liikvele põgenikelained. Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 lk 20) nimetas migratsiooni eelmise põgenikelaine najal 21 sajandi revolutsiooniks, siis see revolutsioon on uue lainena kohale jõudmas (ÜRO prognoosis 100 milj põgenikku maalimas). Massid liiguvad, nii koos kui eraldi. „ Migratsoon on 21 sajandi uus revolutsioon – mitte  20 sajandi masside revolutsioon, vaid indiviidide ja perekondade revolutsioon, mida ajendab soov välja pääseda. Seda ei inspireeri ideoloogiliselt signeeritud maalid helgest tulevikust, vaid Google Mapsi fotod elust teisel pool (piiri). Oma õnnestumiseks ei vaja see uus revolutsioon ideoloogiat, poliitilisi liikumisi ega poliitilisi liidreid. Nii paljude „maakera viletsate“ jaoks on Euroopa Liidu piiri ületamine lihtsalt inimlik hädavajadus ja sugugi mitte küsimus utopistlikust tulevikust.“

„Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. Migratsioonirevolutsiooni probleem – nagu õigupoolest igal revolutsioonil – on aga see, et see õhutab kontrrevolutsiooni. Antud juhul on see revolutsioon õhutanud ohustatud enamuste tähtsaks jõuks Euroopa poliitikas. Need ärevil enamused kardavad, et välismaalased võtavad üle nende maa ja ohustavad nende eluviisi, ja nad on veendunud, et praeguse kriisi on tekitanud kosmopoliitiliselt meelestatud eliitide ja hõimukeskselt meelestatud immigrantide vandenõu.“. Vaat selline õpetlik lugu.

NB! „Üha suuremale hulgale inimestest tähendab mõte muudatustest oma riigi, mitte oma valitsuse vahetamist. "

 Tulijate mõjud olijatele – ohustatud enamus & keskklass

F Fukuyama („Identiteet“ PMK 2022 Lk 76/78) arutab oma raamatus põhjalikult identiteedi ja väärikuse teemadel sh käsitledes keskklassi osa ja nende hirmudest tulenevat tõukejõudu, mida meie teiega peaksime arvestama oma tulevikku sh migratsioonipoliitikat arvestades.  „Üks selgeid avastusi eksperimentaalsest käitumuslikust majandusteadusest on, et inimesed on tundlikumad kaotustele kui tuludele. Ehk nad pingutavad palju rohkem vältimaks 100 dollari kaotamist kui saamaks veel 100  dollarit. See võib  seletada Samuel Huntingtoni täheldatud ajaloolist fenomeni, nimelt seda, et kõige enam poliitiliselt destabiliseeriv rühm ei kipu olema mitte meeleheitel vaesed, vaid tõusev keskklass, kes tunneb, et kaotab oma staatuse teiste rühmade silmis. Ta tsiteerib Alexis de Tocqueville´i, kes märkis, et Prantsuse revolutsiooni ei vallandanud mitte ebaväärikad talupojad, vaid tõusev keskklass, kes nägi kümnendil enne revolutsiooni oma majanduslike ja poliitiliste väljavaadete kukkumist. Vaesed kipuvad olema poliitiliselt organiseerimata ja tegelevad igapäevase ellujäämisega. Inimesed kes peavad end keskklassiks, on rohkem aega poliitiliseks aktiivsuseks, nad on paremini haritud ja neid on lihtsam mobiliseerida. Veelgi olulisem on aga see, et nad tunnevad: nende majanduslik staatus loob neile respekti. Nad teevad rasket tööd, mis on ühiskonnale kasulik, nad kasvatavad perekondi ja täidavad ühiskonna ees sääraseid kohustusi nagu maksude tasumine. Nad teavad, et pole majanduslikus tipus, kuid neil on oma uhkus sellepärast, et nad pole ebaväärikad ega sõltu ellujäämiseks valitsuse abist. Keskklassi inimesed ei tunne end olevat ühiskonna ääremail; pigem tunnevad nad tüüpiliselt, et moodustavad rahvusliku identiteedi tuuma.“

 Ja selle indikaatori järgimine muutub järgnevatel kuudel meie poliitinimestele väga tähtsaks, sest õhinapõhisuse lahtumine ja süvenev majanduskriis tekitavad uue mänguväljaku ja uued hirmud. Just hirmud, sest oleme oma arengufaasis jõudnud kahetsusväärselt sinna kus tegevustekäivitaja ei ole mitte hea ja parem tegevus (võib olla isegi ekslik), vaid halb, halvem ja hirmsam. Süüdlase leiab alati.  „Keskklassi staatuse kaotust pelgavad rahulolematud kodanikud osutavad süüdistava sõrmega üles eliidi poole, kelle jaoks on nad nähtamatud., kuid ka alla vaeste poole, keda nad peavad teenimatult ja ebaõiglaselt soodustatuteks. Crameri järgi „on rahulolematus kaaskodanike suhtes keskselt esikohal. Inimesed näevad oma olusid süüdiolevate ja vähem teenivate inimeste veana, mitte ulatuslike sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste jõudude tulemusena.“ Hochschild esitab metafoori tavalistest inimestest, kes ootavad kannatlikult pikas järjekorras, et astuda sisse uksest, mis kannab silti „Ameerika unistus“, ja kes näevad teiste inimeste – afroameeriklaste, naiste, immigrantide – vaheletulemist järjekorda, kusjuures viimaseid abistab seesama eliit, kes neid ignoreerib. „Sa oled välismaalane omal maal. Sa ei tunne end ära nii nagu teised sind näevad. See on võitlus tunda end nähtuna ja austatuna. Ja  et tunda end austatuna, pead sa tundma – ja et seda tunnet nähtaks – end edasi liikumas. Kuid mitte omaenda süü pärast ja viisidel, mis on varjatud, libised sa tahapoole.“ (lk 78) Kui selline „tunne“ peaks kinnistuma, siis … oleme neljanda põlvkonna sõja kaotanud. Esialgu mentaalselt, kuid siis ka territoriaalselt. Hoiatav?

 Miiniväljal kinnisilmi … koperdades

 Just hoiatav, sest täiesti kindlasti tuleb selline vastureaktsioon ka meil ja selle ärakasutajaid … Ikka leidub. Materjali ehk  ohustatud enamust ka leidub.

Kuid selleks tuleb valmistuda – 4. põlvkonna sõja miiniväli ju. Näiteks: kui te plaanite ehitada põgenikele eraldi kortermaju -  astute te miini otsa, kui hakkate looma mitteeestikeelseid koole astute miini otsa, kui põgenikud saavad eeliskoha lasteaeda, arstile või  üli/kooli astute miini otsa jne. Kui te seda ei tee, siis astute … miini otsa. Jälle. Ikka. Mõnes otsuses astutakse isegi kaks korda kahe miini otsa. Korraga. Nagu näiteks kortermajade ehitamine – esiteks tunnevad siinsed inimesed, kes samuti on vajanud odavaid elamispindasid (on vähe neid, kes ei „vajaks“ odavaid kortereid isegi kui nad heal järjel on), et neist on mööda mindud, teiseks, kui ehitada (nagu Vaimupealinnas plaanitakse) selliseid kortermaju kobaras, loome omalaadsed getod kõige sellest tulenevaga. Suur kompaktne tükk ei sulandu vaid tekitab oma eriomase subkultuuri. Kui ehitada ning sõda lõppeb (õnneks) ja kõik lähevad rõõmsalt koju tagasi, siis kukub üüriturg kokku (õnnetuseks). Kui põgenikke ei aita, siis … jälle miin. Need on küsimused millega Pilvepiir peaks aktiivselt tegelema, mitte sellega, millega praegu … mittetegeletakse. Või on Poliitturu tegematus (tege+matus) samuti  4 põlvkonna sõja ilming? Prrr! Juba? Hm?

Just sellised tendentsid ootavad meid ees, aidates abivajajaid „liiga palju“, tunnetab olemasolev keskklass ja ohustatud enamus ennast … ohustatuna. Kõige sellele järgnevaga. Abistades põgenikke liiga vähe tunnevad nemad ennast … petetuna. Kuid hõõrdekohti on enamgi: lisaks sellele, et Eesti noored naised võivad „jääda kuivale“, kõige sellest johtuvaga, siis on veel probleemiks tõsiasi, et kas mingis ajaloolises uperkuudis või rivaalitsemises, kuid ukrainlased ei meeldinud eriti meie venelastele juba enne sõda. Ka siin hakkab töötama staatuse ja austuse kaotuse hirm, et sa libised edusaavutuste võimaluste hierarhias tahapoole. Karm „värk“. Ka sellel miinil tuleb silma peal hoida.

 Nii, et …valimised on tulemas ja võib kogemuslikult arvata, et selles trikoovoorus teevad pidukonnad hulgaliselt vastutustundetuid, tagasivõtmatuid, eneseupituslikke ettepanekuid meie ühise raha eest, kuid … Seekord tulevad valimised teistsugused - majanduskriis, meditsiinikriis, energiakriis, rändekriis muudavad paljud ettevõtmised ja lubadused tühiseks. Need ei paelu enam valijaskonda. Ja ohustatud enamus … Poliitinimesed võiksid tähelepanu pöörata määratlusele ENAMUS. Nagu I. Krastev („Pärast Euroopat“. Varrak 2019 Lk 85) formuleerib: „Ohustatud enamus – need, kellel on kõik ja kes seetõttu kardavad kõike – on kerkinud Euroopa poliitika peamiseks jõuks.“ „Tänased ohustatud enamused väljendavad tõelist hirmu, et nendest on saamas globaliseerumise luuserid.“

„Selles mõttes ei esinda uus populism mitte tänaseid, vaid võimalikke homseid kaotajaid.“. Vaat selline lugu, aga see arutlus on vist liiga sügavmõtteline meie praeguse Poliitturu jaoks, sest … Oot-oot, mille üle te seal Pilvepiiril parajasti kisklesitegi? Ah jaa, kas järgmise aasta peretoetust tuleks kohe tõsta või vaadata kas selleks ka raha on (siinkohal võiks kiuslikult küsida, millise pere?)? Mnjah, kurb. Mitte lootusetu, aga kurb. Nagu F.R. Kreutzwald. „Kilplased” (Varrak 2004 Lk 114) Eesti teine rahvuseepos targalt formuleeris: „Kilplased olid oma alpuses nõnda harjunud, et nemad edaspidi enam midagi ei võinud mõtelda ega teha, mis mitte selge alpus ei oleks olnud.” Täna …Alpus“ ruulib“!

 Suvevaheaeg algas …

  Niisiis keda meie jahime? Hiiri või antiloopi? Kas me oleme üldse lõvid? Või oleme vaid hiired? Pilvepiiri toimetamisi jälgides – , me (st Pilvepiir) läheme puhkusele ja  ei püüa isegi hiiri ja .. jääme ilmselt nälga.

 Pilvepiiril lõppesid just Jaanieelsel nädalal korralised istungid, algas suvevaheaeg. Kuna korralised istungid on lõppenud, siis jäänud on vaid … „korratud“ istungid mida essuveo, heinateo, viljavõtu ja rannamõnude vahel kokku saab kutsuda. Puhkame,  kuid maailm liigub edasi. Kuidas siis nüüd niimoodi juhtus, et me oleme niisugusesse „koosmeeletusse“ jõudunud? Kui ajaloolisi pretsedente lapates kas meid  ootab järgmiseks  „President Hindenburgi efekt“?. Vaadake, kui VF sõda (mis on vaid vahend) on saavutanud oma põhieesmärgi, destabiliseerida kehtivat maailmakorda, siis meie peame leidma vahendid oma olukorra stabiliseerimiseks. Vastukaalud, mitte oma väikeste vaidlustega lisama ebastabiilsust. Just see on meie Poliitturu põhiülesanne! Vaatamata entusiastlikele prognoosidele majanduse kasvu kohta  arvan sellele vastupidiselt, jälgides seda kuidas ametkonnad suhtuvad edu ja rahuajal tehtud lepingutesse, et raha ei ole, raha ei tule siis … Kui raha hangete ülevaatamiseks „ei tule“, siis tuleb hüään ja aasta lõpupoole hakkavad lepingulõksus olevad firmad, millised on üle kahe aasta oma investeerimisreserve põletanud lootuses turu taastumisele, kokku kukkuma, tõmmates kaasa ka neid ümbritsevad vabafirmad. Vabalangus nii majanduses, kui töötusturul. Tegutseda on vaja nüüd, kui veel on võimalik vastukaaludega majandust päästa, mitte anda eksitavaid prognoose.

 Vaat sellised pisimured, aga muidu on … kõik hästi. Nagu Vanaema  Marie ütles: „Elu peab olema, tuli peab põlema, ilm on kui roosiaed!“ Nii on …

 Järgneb …

 Targutusi:

 Tim Harford „Kohanemine”. Kirjastus Hermes 2012

 Lk 142 „Ta näitas, et on asjaga hästi kursis, aga ometi ei saanud millestki aru. … Ta ei suutnud vahet teha probleemi olemusel ja lahenduse lihtsusel”

 T Sowell „Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022

 Lk 27 „Looduses ega inimeste seas ei jaotu tulemused võrdselt ega juhuslikult. Vastupidi, nii looduses kui ka inimeste hulgas on tavaline hoopis äärmiselt ebaühtlane jaotus, sealhulgas olukordades, mis ei ole seotud nende geenide ega diskrimineerimisega.

Palju rohkem peab paika järeldus, et – nagu majandusajaloolane David S Landes on väljendanud – „maailmas ei ole võimalused kunagi võrdsed olnud“. Mõte, et ilma geenide või diskrimineerimiseta võivad võimalused maailmas võrdsed olla, on eelarvamus, mida ei kinnita loogika ega faktid.“

Lk 27 „Geograafia on ületamatu takistus tulemuste võrdsusele või juhuslikule jaotumisele, mida diskrimineerimise või geneetilise eripära puudumisel korral peetakse normiks. Vee ja maismaatranspordi vaheline tohutu kuluerinevus on kõigest üks geograafiline aspekt, mis viib tulemuste ebaühtlase jaotumiseni.“