Teateid Bürokraatiamaailmast

 

Laisk-rammusal suveajal, mil igapäeva sagin, tööd, detailirohkus ja mured taanduvad ning silm pöördub igatsevalt virvendavasse kaugusse, vabaneb inimene koormavatest üksikasjadest ning leiab aega mõelda ka „silmapiiripoole asjadest”. Mida siis on settinud mälupanka viimasest poolaastast? Et kõik on halvasti? Loomulikult. Massimeedikuid kuulates on kogu elu vaid üks lõputu hädaorg, kuid õnneks on päriselu midagi rõõmsamat. No ma ise ei ole selle „kõik on halvasti” koolkonna pooldaja, ma arvan, et põhimõtteliselt läheb areng ikka õiges suunas ja elu läheb paremaks, aga … kadeduse uss pitsitab hinge, krt, teistel läheb veel paremini. Ma olen selline lõputu optimist ja arvan, et võik veel paremini teha. Pigem teeb tuska see, kui me oma võimalused kasutamata jätame. Ega me niisama ka ei tuku, ikka püüame muuta asju/olemist/protsesse paremaks. Reformimine on muutunud igapäevaseks, lausa liignimeks meie olemisele. Me muudkui reformime midagi, muudkui keerame jälle kõik pahupidi ja alustame otsast peale. Valvame, kontrollime, ei jõua järeldusi tehagi - nii kui  kolmandamal päeval muru tärganud ei ole, nii kohe traktoriga peale ja künname klumbi teistpidi segi, aga … kas on mõtet. Võib-olla peaks lihtsalt veidi ootama ja ebakohti klaarima? Inglise muru retsept on lihtne: pügad ja rullid, pügad ja … ja niimoodi kolmsada aastat järgimööda ning valmis see ongi. Inglise muru nimelt. Võib-olla selle pikatoimelisuse ja traditsiooniaustuse tõttu polegi neil põhiseadust, lihtsalt pügavad ja rullivad … ühiskonlikke suhteid. Teevad seda läbikaalutult ja läbiarutletult ja … ikkagi eksivad. Vahel. Juhtusin uurima üht „inglismannide” seadusprojekti, millel oli ka majandusmõjude analüüs manu. Mnjah, oli nagu hangete võrdlusleht (Seadusemuudatus, kui hange? Tõhusaim võidab!), millised oleksid tulud uue süsteemi juurutamisel, millised oleksid kulud (nii riigi, ettevõtjate, kui klientide osas), millised oleksid ärist väljumise kulud ettevõtjatele, riigikassale, millised optimaalsed ajahorisondid. Ei mingit kiirustamist ega rabelemist. Kiirustamine, ja rabelemine ei ole sünonüümiks paindlikkusele. Enamasti on rabistamine ebaküpsuse ja ebakindluse tunnus. Pigem panustaksin just paindlikkusse ja kindlus(turva) tundesse. Turvalisus ja usaldus on need, mis loovad parimad tingimuse arenguks, nii ühiskonnas tervikuna, kui ka tarbijatele, ettevõtjatele.

Mis sealt mälusoppidest suvekuumuses veel välja imendub? Ikka reformid? Just, reformidega on meil lahedalt, esimese hooga tuleb meelde, et uus avaliku teenistuse seadus pidi reformima avalikku teenistust, kuid … ilmselt tegi vaid kosmeetilisi muudatusi. Aga arvestades meie demograafilist olukorda ja ambitsioone, peaksime selle põhjalikult reformima, minema karistus/kontrolli ühiskonnalt  üle kodanikuühiskonna elementidele. Teistmoodi ei anna  „riie välja” nagu ütles vana rätsep. Haridusreform? Jällegi ütlemata tähtis valdkond, selles õnnestumine või ebaõnnestumine määrab meie saatuse pikkadeks aastateks. Haldusreform? Mnjah, seda võiks nimetada juba muinasjutuvestjate konkursiks. Kahju. Tegutseda oleks vaja, kuid … Siinkohal tekkiski mul selge arusaam, et meie reformid on kuidagi harali löömine, pole õiget sihti ega hoogu. Arvate, et eksin? Juhan Liiv kirjutas kunagi: „Kui seda metsa ees ei oleks …” Parafraseerides seda kuulsat ütlemist võiksime tänapäeval öelda, et kui neid kivinenud mõttemudeleid ees ei oleks … ,võiksime olla tunduvalt edukamad. Siinkohal ongi aeg endalt raputada kõik harjumuspärased detailid ja suunata pilk silmapiirile. Haldusreform, haridusreform, avaliku teenistuse reform ega teised muutused, mida ei nimetata reformideks, nende  eesmärgiks ei ole mitte kulude kokkuhoid vaid mingi inimeste elu paremaks muutva eesmärgi täitmine. Sealjuures ühesuunalise arengu täitmine. Üheaegselt kahes eri suunas liikudes … Mnjah, inimesel päädib see ilmselt mingi hirmsa närvihaigusega. Aga riigil? Näiteks ei ole vastuvõetav, et riik ja peamine linn ajavad täiesti vastupidist regionaalpoliitikat (riik toetab sõnades regionaalset tasakaalustud arengut ja peamine linn toetab tegudes „tulge kõik siia ehk maa tuleb täita tühjusega” poliitikat).

Edukad on olnud need, riigid, ettevõtjad, väejuhid,  kes on üheaegselt nii paindlikud, kui ka keskendunud oma tegevuses. Meie oludes tähendaks see vastata küsimusele: „Millist Eestit me tahame aastaks 2030? 2050?”.  Vastates sellele üldkuvandile võime me olla edukad oma väheste ressursside tõhusa kasutamise kaudu. Tänane „kannakate” tegemine on meie majandusele ja inimressursile sama räsiv nagu autorehv kummipõletaja käes. See on rahvusliku kapitali põletamine. Täna on meil veel kõik võimalused jätkata edukuse teel ja need kes arvavad, et „mis nüüd meie”, … „meie oleme nii väikesed”, … „meist ei sõltu midagi”, ütlen, teil ei ole õigus. Selline hala on vaid maskeering tehatahtmatusele, mugavusele, omandatud abitusele. Meeldetuletuseks, et  Pizarro (Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”) läks vallutama riiki, kus elas üle 10 miljoni elaniku ja et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitme saja tuhande mehelise armee. Kas neid, uljaid seiklejaid, oli vähe? Tavamõistes olematu salk, kuid hästi motiveeritud ja ühes sihis tegutsev. Cortezi 600 meheline salk oli samuti üldmõistes närune kamp, kuid Pizzarro 180 mehega lausa massiarmee. Seega väiksus ei loe, loeb õige, pikaajaline ja eesmärgipärane strateegia, loeb teha tahtmine. Seepärast ongi aeg vaadata natukene ringi, mida oleme teinud hästi, mida peaksime tegema paremini, kooskõlastama omavahel erinevad liikumised, ehk üks korralik reformide reform oleks just see mida me vajaksime, saaksime ümber korraldada oma finantsid (lõpetades mõttetud kulutused), leida uued tegevused, vabastada andekad ajud mõttetust tegevusest, anda inimestele selged lootused mõistlikul ajateljel (kui jätkame nii nagu praegu, siis …, kui teeme teistmoodi, siis …, mitte niimoodi, et kui teised teevad naamoodi, siis meie … nutame vaikselt patja). Mitte mingit mõtet ei ole meie haridusreformil, haldusreformil, ühistranspordi korraldusel ega riigi pidamisel, kui tädi Maali ja sauna Ants ei näe oma osa selles arengus. Kui näevad, siis hakkab tööle see kõige tõhusam kapital, mida F. Fucuyama nimetas sotsiaalseks kapitaliks. Muide see on just see, mis meil andis üüratuid dividende üheksakümnendate aastate jooksul, kuid näiteks Bulgaarias oli täiesti kängu jäänud, sumbudes vana ühiskonna mentaliteetidesse, üksteise vaenamisse. Selle kauni looduse ja toreda rahvaga maal, millel oleks võinud olla meiega võrreldes tohutu kasvupotensiaal, tõi sotsiaalse kapitali väärkasutus kaasa vaid arengupeetuse, õnneks ajutise. Ega me midagi sellist enda õuel ju näha ega kogeda taha? Ilmselt isegi ajutiselt mitte.

Kui laulusalm ütleb, et „ei ole üksi ükski maa”, siis samuti ei ole üksi ükski reform, kõik on kõigega seotud nagu ühendatud anumad. Kõik need mõttepojakesed, et paneme üha vaese valla teise vaese vallaga kokku ja nad hakkavad siis robinal töökohti maale looma või, et muudame riigiteenistuse veelgi kallimaks ja ebatõhusamaks sellega, et viima riigiasutused maale või et riik „peab looma” maale (Ebatõhusaid? Dotatsioonilüpsil põhinevaid?) töökohti on vanad, mõttetud ja ei toimi. Me peame endalt küsima, milline on see keskkond, see nüüdisaegne moodne, õigemini homne,  keskkond, milles inimene tahab elada? Mina olen neljandat põlve peamise linna elanik, minu juured on sügavalt lastus linnabetooni ja mina ei tunne mitte mingit nostalgiat maaelu vastu. Minu esivanemad tulid linna enam kui sada kakskümmend aastat tagasi, mil linnaelanikke oli tühine vähemus maa elanikest. Minu mälestused piirduvad vaid roppraskete põllutöödega abilise staatuses. See kogemus on minus tekitanud suure ja sügava tunde nende inimeste ees, kellel on pealehakkamist jätkata sellel põlisel raskel rajal. Samas tundub, et linnade uusasunikud, omamoodi majanduspõgenikud, püüavad maaelu nostalgiaga kompenseerida oma põgenemisest tekkinud tühjust ja süütunnet. Sellest deserteerimise süütundest püütaksegi teha „head” neile kes maale on jäänud. Head tegemisel pole mingit viga, kuid seda head püütakse teha vanamoodsalt nagu astuks ikka ja jälle sama reha otsa … „Riik peab …”. Kes see riik on? Meie olemegi ju riik, meie kõik koos maksame. (vägisi tahaks lisada kultuslause „ … meie oleme pealinnast”).

Vaid luues keskkonna võib osa inimesi tahta asuda või edaspidi kolida maale. Vaat seda keskkonda läbi pikaajaliste reformide peamegi looma. Looma seda homsele inimesele, mitte meie läbihigistunud alepõletajast esivanemale. Kui te küsite inimeselt maaelu kohta, siis on kohustuslik vastus „Oi jaa, see on tore, see on tarvilik, see on … „. Kuid kui te küsite täpsustavalt, „kas te läheksite maale elama?” Siis saate vastuseks, et „Ei, mis nüüd mina! Mina ei taha, minu kogu elu on linnas, töö, sõbrad, laenud, laste kool ja huviringid, veega kemmerg ja ülipood.” Nojah, kuid kui teil on need eelpool loetud asjad nii tähtsad, miks te arvate, et teistel ei ole need valikute tegemisel tähtsad? Miks te tahate, et te linnas teate, milline peab olem elu korraldus maal või kuidas endaga ja oma valitsemisega toime tulla? Kas see pole mitte kõrkus? Seega ainuke mida tuleb luua ja siin on tõesti riigil olla suunanäitaja ja rööpmeseadja, kuidas luua meeldiv elukeskkond kogu maal. Muide rööpaseadmisega tuli meelde, et teine niisama variserlik vastus küsimusele on kas teile meeldib rongisõit, siis vastus on „Otse loomulikult, väga vahva!”. Kuid kui küsite täpsemalt, millal sõitsite, kas lähete sõitma, siis saate vastuse, et „ Jah millalgi lapsepõlves ca 30 a tagasi sõitsin. Praegu küll ei sõida, meie perel on autod ja üldse, sõitku sellega teised”. Sama nostalgia ja enesepettus kui maaelu ihalusega. Mõtlete, et tühja selle teesklusega, aga ei ole niimoodi, et räägin nii nagu „peab”, mitte nii nagu on ja sellel ei ole mingeid järelmeid. Et see on vaid heli virvendus õhus? See ei ole õige. mitte ainult raha ei liigu ühendatud anumates vaid ka meeleolud liiguvad ühendatud anumates. Ja poliitikud kuulavad väga tähelepanelikult enne igat valimissessiooni, kõrv vastu maad, millised on meeleolud ja … Kuulevad, et rahvas tahab maaelu ja rongisõitu, … sinna raha summimegi. Kuid tegelikult on see signaal vale, see on mitte tuleviku hääl vaid nostalgiline enesepete, kõigest sellest johtuvaga.

Siit tuleneb, et maailm on muutuses ja tänapäeva maailmas on suurim tööstusharu  meelelahutustööstus. Kas ka poliitikat tuleb käsitleda, kui meelelahutust?  No olgu see parem meelelahutus, kui õudukas. Vähemalt nalja saab, kui aru saad. Või on see selline väikeste sammudega liikumine ei kuhugi? Liikumine ei kuhugi ei ole enam naljakas, see on juba õudukas.

Paneme ikka põhiolemused paika, kui me tahame kuhugi jõuda. OMAVALITSUSe mõte on selles et see tuleb ise toime oma majandamisega. Tuleb toime ja esindab piirkonna inimeste huve. Tuleb toime ja otsustab ühiselt, kuidas teenitud/kogutud raha kasutada. Selline on iseseisva peremehementaliteediga rahva tahe ja õigus. See, kes nõuab teiste raha on ülalpeetav ja tal on ülalpeetava õigused, mitte peremehe õigused. Kuni me selliseid ilmselgeid eksistentsi põhitõdesid eirame, niikaua me ka sellest lõputust võlumetsas /liida ja lahuta/ korrutamist ära ei jaga. Liitmine ja lahutamine ei ole mitte eesmärk vaid võimalus, et tekkib ennast valitseda suutev omavalitsus. Mängime mänge a`la koolipidaja on KOV, aga raha tuleb riigilt. Bussiliiklust korraldavad KOV ja MV, kuid raha tuleb … teadagi riigilt. Haigla on KOV oma, raha tuleb … Niikaua kuni on eraldatud tuluallikad ja nende kasutamine, pole ka mingit tegelikku OMA valitsust, on vaid kamp ülalpeetavaid, kes püüab saada võimalikult suuremat rahanutsakut kelleltki, kellegi arvelt OMA(le) valitsusele. Kogu tööndus ja edukuse näitaja on selles, kui edukalt toimus dotatsioonilüps. Haldus (või heldus?) reform pole mitte iseseisev reform vaid see peab olema kindlaks kiviks riigi ehituses (lahtiseletatult, meie kõigi heaolus). Me peaksime vaatama ette vähemalt kolmkümmend aastat, kuidas me riiki peame, vaid siis on võimalik reformida terviklikult, mitte sooritada pidevaid hädatappe haridusreformide, tervishoiureformide, politseireformide, avaliku teenistuse reformide jne reformide näol. Igaüks eraldi nendest reformidest võib olla õige, kuid kogumis … Kogumis on niimoodi, et võidame kõik lahingud, kuid kaotame sõja.

Visioonid võivad olla erinevad.  Kui meie visioon on selline, et me x aasta pärast tahame saada kontsentreeritud, ca 15 linnaga ja ülejäänud puutumatu loodusega uunikumiks, siis on see üks tee ning vajab teatud samme nii ühistranspordi, hariduse, kui meditsiini arendamisel. Kui see on hajaasutuslik nö. igal pool elamiskõlblik hea transpordiühendusega, haridusasustuse ja teenindusega, siis on see hoopis teine suund. Hoopis teised regulatsioonid, hoopis teised investeeringud, kuid üks on selge, mõlemat, sealjuures vastupidist suunda sõita üheaegselt ei saa.

Iga visioon vajab unistust. . Meil on unistus. Me unistame, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime, milline roll selles on ühistranspordil? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks.

See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Meie arvates on

Eesti Arengumootoriks: Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihea (asjakohane) Haridus.

Kui nüüd veel võtta kogu see tänane ebaratsionaalsus ( haldussuutmatus, vastutuse hajutamine, isevalitsuslik suhtumine, kindluslosside ülalpidamine, ebaproportsionaalset kallid teenused, dotatsioonid jne.) ja konverteerida see tänapäevase haldussuutlikkuse,  ja põhiline tihedasse ja hästitoimivasse IT süsteemi, maanteevõrku, ühistranspordi süsteemi ja haridussüsteemi, anname inimestele, olenemata sellest kus nad töötavad või elavad  seda, mida nad vajavad: töökohad, regionaalse tasakaalustatuse, professionaalse teeninduse ja võimaluse pääseda liikuma.

Arengufondi poolt veetud konverentsil „Kasvuvisioon 2018”  kujunes  osalejatel välja  sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018 so.:  avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                               meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Ilus.  Kui selles pilves väljendatu oleks meie eesmärgiks, nagu majaehitamise projekt (millele on lisatud tehniline lahendus ehk milliseid reforme selleks peame tegema alates haldamise reformist kuni haldusreformini), siis mitu punkti aitab meid edasi mullune ja tulevane  riigieelarve sellise toreda visiooni saavutamiseks? Kas me majaprojekti näitel valame alles vundamenti või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Kas me eelarve ja eelarvestrateegiaga mõõdame ikka õigeid asju? Või ainult jagame? Kas teeme õigeid otsuseid?  Kas läheme õiges suunas? Kuskilt on jäänud meelde, et Singapuris on  14 % dollari miljonääre. Kahe inimpõlvega on arengumaast saanud juhtiv  … misasi? Igatahes koht kuhu tahetakse tulla ja jääda. Tegemist pole ideaalpildiga, kuid kahe inimpõlve jooksul tehti planeeritult enam-vähem õigeid otsuseis st. vähem tehti valesid ja enam tehti õigeid. Ma tahaksin, et ka meie teeksime õigeid otsuseid rohkem, kui neid mitte nii õigeid.

Tänaseks oleme eksinud võltslubaduste ja tühitegemiste võlumetsa. Reformidel peab olema eesmärk, sealjuures ühtne ja ühesuunaline eesmärk. Kui te lasete endale rätsepal uue ülikonna valmistada, siis ei ole see just hea maitse märk, kui teil üks varrukas on ruuduline, teine mummuline, püksisäär triibuline vasak hõlm roosakas ja krae kullakarvaline, kui  te just … klounina ei tööta. Vaadake, te kulutate materjali, raha, tööjõudu ja aega ning saate ülikonna … mida ei sünni kanda. Nii ka reformidega. Niimoodi toimetada on ohtlik.

Tere tulemast ohutsooni .

Targutusi:

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”

Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”

Jne.

Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”

 

 

 

 

 

Maksuökonoomiline „angersäga”.

 

Mulle maitseb värske hapukurk, selline päev-kaks laagerdunud, värskendav, krõmps ja igati mõnus. Tundub, et ka ajakirjandusse on jõudnud kohale esimesed värske-hapukurgid? Mitte kuidagi teisiti ei oska nimetada seda, et keset rahulikku suveaega on püsti aetud küsimus toidukaupade käibemaksu alandamisest. Oma olemuselt on tegemist ühega neist lõpututest poliitinimeste „head teha” tahtvate projektiga, mis kukuvad välja nagu alati. Seega kallilt ja kehvasti.  Üldinimlik on, et me tahame olla head,  aidata neid kaaskodanikke, kes ise hästi (objektiivsetel põhjustel) toime ei tule. Kuid ka hea tegu peab olema läbi mõeldud, et see sattuks abi vajajale, oleks ülejäänud inimeste suhtes mõistlik ning poleks ülemäära keeruline ning kallis administreerida. Esmapilgul lihtne lahendus ei ole veel õige lahendus

Alustame lihtsamast. Laias laastus on maailmas olemas kaks hinnakujunduse süsteemi: hindade riiklik kinnitamine ja turul konkurentsi kaudu kujunev hind (nende vahele jääb üpris keeruline ja ebarõhus mutantide tsoon kooskõlastatud hindadest ja reguleeritud konkurentsist). Ise olen selle esimese meetodiga seisnud silmitsi riiklike hindade kehtestamisega puruvanakestele ja jahuussidele. Naljakas? Pigem kurb.Vaid esimesel meetodil võib hind kujuneda niimoodi, et hind saadakse komponentide summana ehk aritmeetika reeglite järgi. Turul kujunevate hindade reeglid on karmid, kuid lihtsad: ostjalt tuleb võtta nii palju raha, kui vähegi võimalik ja kui palju ostja endalt võtta lubab. Seepärast ei saagi me vabalt kujunevate hindade puhul rääkida sellest, et mingi alanev komponent alandab ka hinda. Sekkumine hinnakujunduse loomulikesse protsessidesse on alati ohtlik. Eriti ohtlik on „heategevuslik” sekkumine iga üksiknähtuse puhul. Selles reas on näide, et ühe süsteemihäire järelmina tekkis kohe plaan kehtestada piirhinda elektrile või suutmatus ohjeldada piraattaksosid viis plaanini kehtestada taksodele piirhinnad. Alati tundub meile, et midagi piirates, teeme me targasti (vähemalt tunneme me ennast targana), kuid näiteks jõele mõtlematult tammi ehitamine tekitab vaid üleujutuse, koos sellele järgneva läbimurdega.  Kas me mõistame mingit majandustingimust muutes ka sellest tulenevaid pikemaajalisi muutusi. Käibemaksu jutt tuletab meelde vana lorijuttu, kui üks mees küsib teiselt: „Kas sa tead, milleks lennukil propellerid on?”. „ Muidugi tean” ütleb lahke vastaja, „selleks et pilootidele tuult lehvitada.” „ Kas ise tulid selle mõttekese peale” küsib esimene? „Muidugi!” „ Kuidas?” „ Kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid, nii hakkasid piloodid higistama”. Mnjah, tundub ju naljakas. Kindlasti on tore, kui elus on rohkem nalja kui kurbust, kuid igat nalja ei maksa ikka ellu ka juurutada. Mulle tundub, et just praegu on selline aeg, et ei suudeta eristada põhjuseid ja tagajärgi ning … lähemegi lihtsustamise naljakat teed mööda.

Selleks, et arutada käibemaksu osast toidukaupadele, peaksime mõistma hinnaanatoomiat. Meie sissetulekutega on niimoodi, et olenemata nende suurusest on väljaminekutel oma kindel hierarhia. Esiteks makstakse ära maksud, siis pangalaenud, seejärel elekter, vesi, soojus ning alles siis … saame me iseseisvalt otsustama hakata, mida osta, mida mitte. Selles vabavaliku hierarhias ongi esimeseks grupiks toiduained, seejärel transport (et tööl käia) ja kui raha üle jääb, siis … Just toidukaubanduses toimub nö esimene meie enese poolt otsustatud aktsioon, mil me anname oma isikliku otsustuse korras raha käest (enne seda on kõik raha liigutamised toimunud niimoodi, et meilt on raha võetud, meie otsustest sõltumatult). Seepärast on toiduainete tootmise/müügi ahelal kõige suuremad võimalused oma hindu, kuidas seda nüüd viisakalt öelda  … võib-olla … kujundada? Üheks võimsaks hinnakujundajaks on konkurents,  tuleb tunnistada, et meie toidu tootmise/impordi/müügi ahelas toimib tõsine konkurents. Ütleme, et toimib lausa halastamatu konkurents. Konkurents on nii tootjate, töötlejate, maaletoojate, kaupmeeste, kui ka nende erinevate kombinatsioonide vahel. Sellest vaatepunktist lähtudes oleks väljavaated hindade alanemisele head. Kuna turuosalisi on meie turu jaoks, olenevalt olukorrast välisturgudel, liiga vähe või liiga palju, siis oleneb konkurentsi aste väljaveo võimalustest, ehk kriisiaegadel püütakse kõike koduturul turustada, mis omakorda tähendab, et kõik elavad „lahjalt”. Sellistes tingimustes jääb ainsaks hinna piirajaks tarbija võime ja tahe osta. Kas sellistes tingimustes on võimalik, et hinnakomponendi alandamine alandab toote lõpphinda? Kas meie tarbija suudab olla aktiivseks „hinnapiduriks”?

 Nagu eelpool tõdesime, turureeglite järgi võetakse meilt täpselt nii palju raha, kui vähegi võtta annab ja kui palju me ise oma käitumisega võtta lubame, mis tähendab, et hinnad ei lange? Seda olukorda võiks nimetada hinnaootuseks. Hindu ei muuda mitte ainult majanduslik sund vaid suuresti meie … meeleline seisund. Hinnaootus on selline huvitav tarbija mentaalne seisund, mil ta usub, et hind võib tõusta või langeda. Kui ta usub, et see tõuseb, siis see tõusebki, sest enesele aru andmata on ostja andnud signaali, et ta on valmis rohkem maksma. Või vastupidi. Kas keegi usub, et toidukaupade hinnad meie majandusruumis, meie traditsioonidega ja tarbija hoiakutega langevad? Piinlik vaikus? Mis te arvate, mis seejärel toimub? Kuna tung hindu tõsta on ettevõtja seisukohalt, peale süvakriisi vastupandamatu, tarbija on harjunud teatud hinnatasemega ehk tal on hinnaootus, siis ei saa hinnad langeda. Isegi need kes lubavad, et hind jääb käibemaksu alandamise võrra madalamaks, põrkavad kokku objektiivselt hindu, nimetame neid hellitavalt,  korrigeerivate faktoritega (toorme hinna tõus, elektrihinna kõikumised, rendid jne), mis tõstavad hindu. Viivu aja pärast ei mäleta enam keegi, mille pärast tõsteti hindu, kas selle pärast, et sai tõsta või selle pärast et tuli tõsta. Seega oleme esialgses ringis tagasi, turg tasandab hinnad ja meilt võetakse täpselt nii palju, kui me oleme valmis andma. Üks nüanss on küll, eelarves on auk. Ja siis hakkab seesama seltskond „head tegijaid” otsima uut „head tegemise” projekti, nagu näiteks automaksu kehtestamine, et lapsi aidata, teemaksu kehtestamine selleks, et … maksumaksu kehtestamine selleks, et … Mitte oma isiklikku raha võib kulutada lõpmatutes määrades. Kuid see ei olegi ju nende „head tegijate” isiklik raha, see on meie ühine raha. Nüüd siis juba raisatud raha.

 Seega hinnakomponendi muutus ei muuda hindu, küll aga saavad veidi lihtsamalt hingata toidutootjd/maaletoojad/kaupmehed. Muidugi tahaksid kõik hindu langetada, sest siis kasvab käive, kuid … Tekkib omamoodi toidu tootmise/müümise ahela, mitte tarbija doteerimine. Nojah, me võime muidugi ennast lohutada ka sedapidi, et ettevõtjatele jääb rohkem raha, saavad maksta rohkem palkadeks ja maksudeks. Kuid see ei ole ju muutuse esialgne mõte, õigemini on see esialgsele mõttele vastupidine mõte, sest soosib ettevõtjaid, mitte algideena kilbile tõstetud abivajajaid. Kas suudab see lisaressurss genereerida majanduskasvu? Vaevalt. Kui asjalood oleksid nii lihtsakoelised, siis polekski vaja mingeid tarku uurimisi ega nuputamisi, kaotame maksud ära ja majandus kosub mühinal.

Sellega võiksime loo lõpetada, aga … Nagu viirus oleks pudelist lahti lastud, üha uued ja uued nakatunud teatavad, kuidas just nende sektoris oleks vaja maksusid vähendada. Vahva. Kõik tahaksid vähem makse maksta, poliitilised „kõike head tegijad”, põllumehed, töötlejad, EHRL ja KL jne. võistlevad milline võiks olla käibemaks kas 14%, 9% või lausa 0%? Mida kõike head see maksulangetus endaga kaasa tooks, küll kvaliteedi tõus, maksedistsipliini paranemist , tootearendust jne. Nämma, „seda kassid ostaksid”! Tõsiasi on küll see, et ikka ja jälle on tegemist  ühe argumendi väljakangutamisega kogu majandusmustrist. Peatugem korraks. Aga võib-olla polegi vaja … makse maksta? Võime ju näiteks Sisekaitseakadeemia asemel võtta kasutusele Isekaitseakadeemia ehk igaühele oma kaigas, tohtri asemel läheme kohaliku ravitseja juurde - viime püti piima ja saame vastu head koirohuleotist. Igati naturaalne värk ehk naturaalmajandus. Ja mis peamine, ühe hoobiga mitu head asja lahendatud, pole riiklikke kaitse/tervishoiukulutusi ja … korruptsioon on ka välja juuritud. Niikaua kuni keegi kogukonnast veel kirjutada ja lugeda oskab võiv ju ümbruskonna lapsed kokku koguda ja … Nojah, see oleks ju pöörane. Kuid kui pöörasust rakendad X% võrra, kas see ei ole pöörane?

Mõni mõttekene on päris üllatav, et mitte öelda ehmatav. Pärast käibemaksualaste artiklite ilmumist väitsid peale pisikest mõttepausi just kaubanduskettide esindajad, et kui käibemaks oleks toidukaupadele madalam, siis langeksid ka nende kaupade hinnad. Päris huvitav hinnakujundus. Oeh! Mäletan veel seda aega kui seisin silmitsi hindade tegemisega jahuussidele ja puruvanakestele, kiluvõileibadest rääkimata. Ühesõnaga plaanimajandus. Kas hind kujuneb selliselt, et ettevõtja vaatab, milline on riigi poolt lisanduvad maksud või millist hinda saab turult küsida?  Muidugi võib hinnakujundust vaadelda lihtsustatult (plaanimajanduslikult, jahuussi meetodil), et mul on vaja oma kulud katta, kuid see aeg on ammu möödas.  Tänapäeval pean ma turul aktsepteeritavatesse kuludesse mahtuma. Kogu jutt tõstatab hoopis teise huvitava küsimuse.Kui kaubandusel on juurdehindlus 20 % ja kasum „nullilähedane”, kas need on siis ratsionaalsed kulud? Pigem peaksime küsima, kas me  maksame  selles kulus kinni ka kogu ebaratsionaalsuse? Kas need uhked kaubanduspaleed ei ole meile liiga kallid?

Lubadustest. Kui kaupmehed lubavad, et nad alandavad toidukaupade hinda komponendi vähenemise võrra, siis … ma usun neid. See on samasugune vaga soov nagu me anname endale uusaastaööl, et me hakkame õhtuti jooksmas käima, et me ei söö enam kahe suupoolega torti, et me ei joo pangega viina, et me … Me usume sellesse, kuid nädala pärast, teeme erandi, et oleme liiga väsinud, või sünnipäeval ei kõlba torti ometi järgi jätta ja kuu aja pärast ei mäleta me enam mingit lubadust. Sama ka kaubanduses vabalt kujunevate hindadega.

Hoopis tuumakam on küsimus, kas kõigile kaupadele alandada, õigemini taastada endine käibemaks? Selle üle võiks arutada. Toonane tõstmise aktsioon oli põhjustatud erakorralistest oludest ja oli oma olemuselt päästeoperatsioon. Kui need põhjused, miks käibemaksu tõsteti ära langesid, siis tuleks endine olukord kindlasti taastada. Muidu tekkib „liigne” raha, millega vaid lollusi tehakse. Pensioni II sambaga käituti kriisis ja kriisi järgselt korrektselt, raske trauma järgselt viidi sammas kui patsient dr Riigi poolt kiirelt kunstlikusse koomasse, et kogu süsteemi kaitsta ja kui süsteemne oht möödus, siis äratati ka patsient koomast. Sellist otsustavust ootaks ka teistes küsimustes. Muidu juhtub niisamuti nagu ajaloolise tulumaksuga, mis kehtestati ajutiselt kuninga sõjakäigu rahastamiseks. Sõditi ära ja maks unustati ka ära. Õigemini unustati koormis ära muuta. Kuulakem klassikuid „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk.137 . Kas meiegi ei võiks arendad sellist mõtteviisi?

Nüüd ka midagi kasulikku, mitte ainult arutamist/virisemist, paberi mustamist ja õhu võngutamist, et hinnad on kõrged. See lõputu hädajorin, et keegi peaks midagi tegema, et dr Riik peaks, et … keegi teine peaks … Ei pea! Tarbija on kuningas. Kas teie olete Kuningas? Meie järjekindlus määrab millise hinnaga, mitte ainult kaupmees vaid kogu tarneahel, saab meile mingit kaupa pakkuda. Mida laisemad oleme, seda laisemaks kasvatame ka tarneahelat, mida valivamad, seda paremas konkurentsivõimes on ka nemad. See on meie valikute ja mugavuse/töökuse küsimus. Mina näiteks ei osta kaupu, mis on üle minu kehtestatud hinnapiiri. Mõelge niimoodi, et teie oletegi hinna kehtestaja. Teie kehtestate hinna nii iseendal, kui ka müüjatele. Põhimõtteliselt.  Alati. Ehhee, ja elu tundubki päikselise.

Lüües kokku valikulise alandamisettepaneku  „kasud”, siis vaatab sealt vastu ümmargune miinusnull ja teise poole osas kõiki täiendavaid töid ja kulusid arvestades priske lisakulu. Erinevate käibemaksumääradega süsteemi loomine on kallis ja segadusttekitav. See on nagu angersäga, ei ole see ei angerjas ega säga. Kui kulinaarias võib sellele lisaväärtust anda huvitav maitse või uudsus, siis maksuökonoomiliselt on see tõeline õudusunenägu, koos pideva kompamisega, kus lõppevad toiduainete piirid. Lisaks sellele tekkib küsimus, kuidas kahekümne protsendilise käibemaksuga lihatööstusest väljuvast rümbast järsku kaupluses üheksa protsenti saab? Või tähendab see ikkagi kogu tootmistsükli maksumäära vähendamist? Kuhu piir tõmmata? Kas seemnevilja kohale? Aga väetised/mürgid, kui õigeid agrotehnilisi võtteid kasutada, siis tuleb hooaja jooksul vilja umbes 28 korda mürgitada ja väetada? Oeh! Terve hunnik erinevaid arvepidamisi, tõlgendusi, kohtuskäimisi. Ühesõnaga kogu süsteem muutub aeglasemaks, bürokraatlikumaks ja läheb kallimaks. Kui me päriselt head tahaksime teha neile, kes tõesti objektiivsetel põhjustel ei tule toime oma eluga, siis neid peaksimegi aitama. Peaksime kohe kindlasti aitama, kas neid järje peale aidates või sotsiaalprogrammidaga aidates. Oma upsakuses „head teha” ei tohiks toimivat süsteemi tuksi keerata. Läbimõtlemata heateod on kuriteod. Täitsa kurjad teod.