Teateid Bürokraatiamaailmast

 

Laisk-rammusal suveajal, mil igapäeva sagin, tööd, detailirohkus ja mured taanduvad ning silm pöördub igatsevalt virvendavasse kaugusse, vabaneb inimene koormavatest üksikasjadest ning leiab aega mõelda ka „silmapiiripoole asjadest”. Mida siis on settinud mälupanka viimasest poolaastast? Et kõik on halvasti? Loomulikult. Massimeedikuid kuulates on kogu elu vaid üks lõputu hädaorg, kuid õnneks on päriselu midagi rõõmsamat. No ma ise ei ole selle „kõik on halvasti” koolkonna pooldaja, ma arvan, et põhimõtteliselt läheb areng ikka õiges suunas ja elu läheb paremaks, aga … kadeduse uss pitsitab hinge, krt, teistel läheb veel paremini. Ma olen selline lõputu optimist ja arvan, et võik veel paremini teha. Pigem teeb tuska see, kui me oma võimalused kasutamata jätame. Ega me niisama ka ei tuku, ikka püüame muuta asju/olemist/protsesse paremaks. Reformimine on muutunud igapäevaseks, lausa liignimeks meie olemisele. Me muudkui reformime midagi, muudkui keerame jälle kõik pahupidi ja alustame otsast peale. Valvame, kontrollime, ei jõua järeldusi tehagi - nii kui  kolmandamal päeval muru tärganud ei ole, nii kohe traktoriga peale ja künname klumbi teistpidi segi, aga … kas on mõtet. Võib-olla peaks lihtsalt veidi ootama ja ebakohti klaarima? Inglise muru retsept on lihtne: pügad ja rullid, pügad ja … ja niimoodi kolmsada aastat järgimööda ning valmis see ongi. Inglise muru nimelt. Võib-olla selle pikatoimelisuse ja traditsiooniaustuse tõttu polegi neil põhiseadust, lihtsalt pügavad ja rullivad … ühiskonlikke suhteid. Teevad seda läbikaalutult ja läbiarutletult ja … ikkagi eksivad. Vahel. Juhtusin uurima üht „inglismannide” seadusprojekti, millel oli ka majandusmõjude analüüs manu. Mnjah, oli nagu hangete võrdlusleht (Seadusemuudatus, kui hange? Tõhusaim võidab!), millised oleksid tulud uue süsteemi juurutamisel, millised oleksid kulud (nii riigi, ettevõtjate, kui klientide osas), millised oleksid ärist väljumise kulud ettevõtjatele, riigikassale, millised optimaalsed ajahorisondid. Ei mingit kiirustamist ega rabelemist. Kiirustamine, ja rabelemine ei ole sünonüümiks paindlikkusele. Enamasti on rabistamine ebaküpsuse ja ebakindluse tunnus. Pigem panustaksin just paindlikkusse ja kindlus(turva) tundesse. Turvalisus ja usaldus on need, mis loovad parimad tingimuse arenguks, nii ühiskonnas tervikuna, kui ka tarbijatele, ettevõtjatele.

Mis sealt mälusoppidest suvekuumuses veel välja imendub? Ikka reformid? Just, reformidega on meil lahedalt, esimese hooga tuleb meelde, et uus avaliku teenistuse seadus pidi reformima avalikku teenistust, kuid … ilmselt tegi vaid kosmeetilisi muudatusi. Aga arvestades meie demograafilist olukorda ja ambitsioone, peaksime selle põhjalikult reformima, minema karistus/kontrolli ühiskonnalt  üle kodanikuühiskonna elementidele. Teistmoodi ei anna  „riie välja” nagu ütles vana rätsep. Haridusreform? Jällegi ütlemata tähtis valdkond, selles õnnestumine või ebaõnnestumine määrab meie saatuse pikkadeks aastateks. Haldusreform? Mnjah, seda võiks nimetada juba muinasjutuvestjate konkursiks. Kahju. Tegutseda oleks vaja, kuid … Siinkohal tekkiski mul selge arusaam, et meie reformid on kuidagi harali löömine, pole õiget sihti ega hoogu. Arvate, et eksin? Juhan Liiv kirjutas kunagi: „Kui seda metsa ees ei oleks …” Parafraseerides seda kuulsat ütlemist võiksime tänapäeval öelda, et kui neid kivinenud mõttemudeleid ees ei oleks … ,võiksime olla tunduvalt edukamad. Siinkohal ongi aeg endalt raputada kõik harjumuspärased detailid ja suunata pilk silmapiirile. Haldusreform, haridusreform, avaliku teenistuse reform ega teised muutused, mida ei nimetata reformideks, nende  eesmärgiks ei ole mitte kulude kokkuhoid vaid mingi inimeste elu paremaks muutva eesmärgi täitmine. Sealjuures ühesuunalise arengu täitmine. Üheaegselt kahes eri suunas liikudes … Mnjah, inimesel päädib see ilmselt mingi hirmsa närvihaigusega. Aga riigil? Näiteks ei ole vastuvõetav, et riik ja peamine linn ajavad täiesti vastupidist regionaalpoliitikat (riik toetab sõnades regionaalset tasakaalustud arengut ja peamine linn toetab tegudes „tulge kõik siia ehk maa tuleb täita tühjusega” poliitikat).

Edukad on olnud need, riigid, ettevõtjad, väejuhid,  kes on üheaegselt nii paindlikud, kui ka keskendunud oma tegevuses. Meie oludes tähendaks see vastata küsimusele: „Millist Eestit me tahame aastaks 2030? 2050?”.  Vastates sellele üldkuvandile võime me olla edukad oma väheste ressursside tõhusa kasutamise kaudu. Tänane „kannakate” tegemine on meie majandusele ja inimressursile sama räsiv nagu autorehv kummipõletaja käes. See on rahvusliku kapitali põletamine. Täna on meil veel kõik võimalused jätkata edukuse teel ja need kes arvavad, et „mis nüüd meie”, … „meie oleme nii väikesed”, … „meist ei sõltu midagi”, ütlen, teil ei ole õigus. Selline hala on vaid maskeering tehatahtmatusele, mugavusele, omandatud abitusele. Meeldetuletuseks, et  Pizarro (Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”) läks vallutama riiki, kus elas üle 10 miljoni elaniku ja et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitme saja tuhande mehelise armee. Kas neid, uljaid seiklejaid, oli vähe? Tavamõistes olematu salk, kuid hästi motiveeritud ja ühes sihis tegutsev. Cortezi 600 meheline salk oli samuti üldmõistes närune kamp, kuid Pizzarro 180 mehega lausa massiarmee. Seega väiksus ei loe, loeb õige, pikaajaline ja eesmärgipärane strateegia, loeb teha tahtmine. Seepärast ongi aeg vaadata natukene ringi, mida oleme teinud hästi, mida peaksime tegema paremini, kooskõlastama omavahel erinevad liikumised, ehk üks korralik reformide reform oleks just see mida me vajaksime, saaksime ümber korraldada oma finantsid (lõpetades mõttetud kulutused), leida uued tegevused, vabastada andekad ajud mõttetust tegevusest, anda inimestele selged lootused mõistlikul ajateljel (kui jätkame nii nagu praegu, siis …, kui teeme teistmoodi, siis …, mitte niimoodi, et kui teised teevad naamoodi, siis meie … nutame vaikselt patja). Mitte mingit mõtet ei ole meie haridusreformil, haldusreformil, ühistranspordi korraldusel ega riigi pidamisel, kui tädi Maali ja sauna Ants ei näe oma osa selles arengus. Kui näevad, siis hakkab tööle see kõige tõhusam kapital, mida F. Fucuyama nimetas sotsiaalseks kapitaliks. Muide see on just see, mis meil andis üüratuid dividende üheksakümnendate aastate jooksul, kuid näiteks Bulgaarias oli täiesti kängu jäänud, sumbudes vana ühiskonna mentaliteetidesse, üksteise vaenamisse. Selle kauni looduse ja toreda rahvaga maal, millel oleks võinud olla meiega võrreldes tohutu kasvupotensiaal, tõi sotsiaalse kapitali väärkasutus kaasa vaid arengupeetuse, õnneks ajutise. Ega me midagi sellist enda õuel ju näha ega kogeda taha? Ilmselt isegi ajutiselt mitte.

Kui laulusalm ütleb, et „ei ole üksi ükski maa”, siis samuti ei ole üksi ükski reform, kõik on kõigega seotud nagu ühendatud anumad. Kõik need mõttepojakesed, et paneme üha vaese valla teise vaese vallaga kokku ja nad hakkavad siis robinal töökohti maale looma või, et muudame riigiteenistuse veelgi kallimaks ja ebatõhusamaks sellega, et viima riigiasutused maale või et riik „peab looma” maale (Ebatõhusaid? Dotatsioonilüpsil põhinevaid?) töökohti on vanad, mõttetud ja ei toimi. Me peame endalt küsima, milline on see keskkond, see nüüdisaegne moodne, õigemini homne,  keskkond, milles inimene tahab elada? Mina olen neljandat põlve peamise linna elanik, minu juured on sügavalt lastus linnabetooni ja mina ei tunne mitte mingit nostalgiat maaelu vastu. Minu esivanemad tulid linna enam kui sada kakskümmend aastat tagasi, mil linnaelanikke oli tühine vähemus maa elanikest. Minu mälestused piirduvad vaid roppraskete põllutöödega abilise staatuses. See kogemus on minus tekitanud suure ja sügava tunde nende inimeste ees, kellel on pealehakkamist jätkata sellel põlisel raskel rajal. Samas tundub, et linnade uusasunikud, omamoodi majanduspõgenikud, püüavad maaelu nostalgiaga kompenseerida oma põgenemisest tekkinud tühjust ja süütunnet. Sellest deserteerimise süütundest püütaksegi teha „head” neile kes maale on jäänud. Head tegemisel pole mingit viga, kuid seda head püütakse teha vanamoodsalt nagu astuks ikka ja jälle sama reha otsa … „Riik peab …”. Kes see riik on? Meie olemegi ju riik, meie kõik koos maksame. (vägisi tahaks lisada kultuslause „ … meie oleme pealinnast”).

Vaid luues keskkonna võib osa inimesi tahta asuda või edaspidi kolida maale. Vaat seda keskkonda läbi pikaajaliste reformide peamegi looma. Looma seda homsele inimesele, mitte meie läbihigistunud alepõletajast esivanemale. Kui te küsite inimeselt maaelu kohta, siis on kohustuslik vastus „Oi jaa, see on tore, see on tarvilik, see on … „. Kuid kui te küsite täpsustavalt, „kas te läheksite maale elama?” Siis saate vastuseks, et „Ei, mis nüüd mina! Mina ei taha, minu kogu elu on linnas, töö, sõbrad, laenud, laste kool ja huviringid, veega kemmerg ja ülipood.” Nojah, kuid kui teil on need eelpool loetud asjad nii tähtsad, miks te arvate, et teistel ei ole need valikute tegemisel tähtsad? Miks te tahate, et te linnas teate, milline peab olem elu korraldus maal või kuidas endaga ja oma valitsemisega toime tulla? Kas see pole mitte kõrkus? Seega ainuke mida tuleb luua ja siin on tõesti riigil olla suunanäitaja ja rööpmeseadja, kuidas luua meeldiv elukeskkond kogu maal. Muide rööpaseadmisega tuli meelde, et teine niisama variserlik vastus küsimusele on kas teile meeldib rongisõit, siis vastus on „Otse loomulikult, väga vahva!”. Kuid kui küsite täpsemalt, millal sõitsite, kas lähete sõitma, siis saate vastuse, et „ Jah millalgi lapsepõlves ca 30 a tagasi sõitsin. Praegu küll ei sõida, meie perel on autod ja üldse, sõitku sellega teised”. Sama nostalgia ja enesepettus kui maaelu ihalusega. Mõtlete, et tühja selle teesklusega, aga ei ole niimoodi, et räägin nii nagu „peab”, mitte nii nagu on ja sellel ei ole mingeid järelmeid. Et see on vaid heli virvendus õhus? See ei ole õige. mitte ainult raha ei liigu ühendatud anumates vaid ka meeleolud liiguvad ühendatud anumates. Ja poliitikud kuulavad väga tähelepanelikult enne igat valimissessiooni, kõrv vastu maad, millised on meeleolud ja … Kuulevad, et rahvas tahab maaelu ja rongisõitu, … sinna raha summimegi. Kuid tegelikult on see signaal vale, see on mitte tuleviku hääl vaid nostalgiline enesepete, kõigest sellest johtuvaga.

Siit tuleneb, et maailm on muutuses ja tänapäeva maailmas on suurim tööstusharu  meelelahutustööstus. Kas ka poliitikat tuleb käsitleda, kui meelelahutust?  No olgu see parem meelelahutus, kui õudukas. Vähemalt nalja saab, kui aru saad. Või on see selline väikeste sammudega liikumine ei kuhugi? Liikumine ei kuhugi ei ole enam naljakas, see on juba õudukas.

Paneme ikka põhiolemused paika, kui me tahame kuhugi jõuda. OMAVALITSUSe mõte on selles et see tuleb ise toime oma majandamisega. Tuleb toime ja esindab piirkonna inimeste huve. Tuleb toime ja otsustab ühiselt, kuidas teenitud/kogutud raha kasutada. Selline on iseseisva peremehementaliteediga rahva tahe ja õigus. See, kes nõuab teiste raha on ülalpeetav ja tal on ülalpeetava õigused, mitte peremehe õigused. Kuni me selliseid ilmselgeid eksistentsi põhitõdesid eirame, niikaua me ka sellest lõputust võlumetsas /liida ja lahuta/ korrutamist ära ei jaga. Liitmine ja lahutamine ei ole mitte eesmärk vaid võimalus, et tekkib ennast valitseda suutev omavalitsus. Mängime mänge a`la koolipidaja on KOV, aga raha tuleb riigilt. Bussiliiklust korraldavad KOV ja MV, kuid raha tuleb … teadagi riigilt. Haigla on KOV oma, raha tuleb … Niikaua kuni on eraldatud tuluallikad ja nende kasutamine, pole ka mingit tegelikku OMA valitsust, on vaid kamp ülalpeetavaid, kes püüab saada võimalikult suuremat rahanutsakut kelleltki, kellegi arvelt OMA(le) valitsusele. Kogu tööndus ja edukuse näitaja on selles, kui edukalt toimus dotatsioonilüps. Haldus (või heldus?) reform pole mitte iseseisev reform vaid see peab olema kindlaks kiviks riigi ehituses (lahtiseletatult, meie kõigi heaolus). Me peaksime vaatama ette vähemalt kolmkümmend aastat, kuidas me riiki peame, vaid siis on võimalik reformida terviklikult, mitte sooritada pidevaid hädatappe haridusreformide, tervishoiureformide, politseireformide, avaliku teenistuse reformide jne reformide näol. Igaüks eraldi nendest reformidest võib olla õige, kuid kogumis … Kogumis on niimoodi, et võidame kõik lahingud, kuid kaotame sõja.

Visioonid võivad olla erinevad.  Kui meie visioon on selline, et me x aasta pärast tahame saada kontsentreeritud, ca 15 linnaga ja ülejäänud puutumatu loodusega uunikumiks, siis on see üks tee ning vajab teatud samme nii ühistranspordi, hariduse, kui meditsiini arendamisel. Kui see on hajaasutuslik nö. igal pool elamiskõlblik hea transpordiühendusega, haridusasustuse ja teenindusega, siis on see hoopis teine suund. Hoopis teised regulatsioonid, hoopis teised investeeringud, kuid üks on selge, mõlemat, sealjuures vastupidist suunda sõita üheaegselt ei saa.

Iga visioon vajab unistust. . Meil on unistus. Me unistame, et aastaks 2030 on Eesti  hulgaliselt nutikaid töökohti omav, regionaalselt tasakaalustatud, laialdast võrksüsteemi kasutav mõnus ühiskond, kus igaüks tunneb ennast koduselt ja väärikalt, mis tähendab, et igat inimest väärtustatakse. Sellise tulevikupildi saavutamiseks vajame arengumootorit. Nutikad töökohad ja regionaalpoliitiline heaolu ei tekki iseenesest, seepärast peame esitama endile mõned küsimused. Millist liiki majandust me tulevikus soovime, milline roll selles on ühistranspordil? Kogu maailm jahib nutikaid töökohti ja nutikaid, selles valdkonnas käib tõsine ja tihe konkurents. Kui me tahame edaspidi , et meile tekkiksid/tuleksid/jääksid nutikad töökohad, siis peame oma väiksust ära kasutades mõtlema suurelt. Kas see on linnad ja üksikud töökohad/tugipunktid looduskaunites maakohtades või regionaalselt tasakaalustatud asuala? Viimane vajab eeldusi. Esmajoones on selleks liikumisvõimalus ja kommunikatsioon.  Regionaalpoliitika seisukohalt, nutikas  ei koli iialgi looduskaunisse külla, kui seal ei ole kiiret maanteeühendust ja ühistransporti keskustega, kus lõbutseda ja sõpradega aega veeta. Pole mingitki võimalust, et tuleks nutikas kohta, kus pole tipptasemel side võimalusi, võimalusi laste koolitamiseks ja muid selliseid elementaarseid „mugavusi”, mida tänapäeva inimene peab elu loomulikuks osaks.

See ongi see koht, kus me peaksime mõtlema kas, investeerida tulevikku või minevikku. Meie arvates on

Eesti Arengumootoriks: Ülihea Ühine transport + Ülihea Elektrooniline side + Ülihea (asjakohane) Haridus.

Kui nüüd veel võtta kogu see tänane ebaratsionaalsus ( haldussuutmatus, vastutuse hajutamine, isevalitsuslik suhtumine, kindluslosside ülalpidamine, ebaproportsionaalset kallid teenused, dotatsioonid jne.) ja konverteerida see tänapäevase haldussuutlikkuse,  ja põhiline tihedasse ja hästitoimivasse IT süsteemi, maanteevõrku, ühistranspordi süsteemi ja haridussüsteemi, anname inimestele, olenemata sellest kus nad töötavad või elavad  seda, mida nad vajavad: töökohad, regionaalse tasakaalustatuse, professionaalse teeninduse ja võimaluse pääseda liikuma.

Arengufondi poolt veetud konverentsil „Kasvuvisioon 2018”  kujunes  osalejatel välja  sõnapilv, millist Eestit nad tahaksid aastaks 2018 so.:  avatud, salliv, hooliv, õnnelik, ettevõtlik,  innovaatiline,  sõbralik, nutikas, koostööl põhinev,                                               meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalus, loov, ettevõtlik, haritud jne. Ilus.  Kui selles pilves väljendatu oleks meie eesmärgiks, nagu majaehitamise projekt (millele on lisatud tehniline lahendus ehk milliseid reforme selleks peame tegema alates haldamise reformist kuni haldusreformini), siis mitu punkti aitab meid edasi mullune ja tulevane  riigieelarve sellise toreda visiooni saavutamiseks? Kas me majaprojekti näitel valame alles vundamenti või viimistleme juba korstnapitsi? Mitte ei saa aru, aga väga tahaks! Kas me eelarve ja eelarvestrateegiaga mõõdame ikka õigeid asju? Või ainult jagame? Kas teeme õigeid otsuseid?  Kas läheme õiges suunas? Kuskilt on jäänud meelde, et Singapuris on  14 % dollari miljonääre. Kahe inimpõlvega on arengumaast saanud juhtiv  … misasi? Igatahes koht kuhu tahetakse tulla ja jääda. Tegemist pole ideaalpildiga, kuid kahe inimpõlve jooksul tehti planeeritult enam-vähem õigeid otsuseis st. vähem tehti valesid ja enam tehti õigeid. Ma tahaksin, et ka meie teeksime õigeid otsuseid rohkem, kui neid mitte nii õigeid.

Tänaseks oleme eksinud võltslubaduste ja tühitegemiste võlumetsa. Reformidel peab olema eesmärk, sealjuures ühtne ja ühesuunaline eesmärk. Kui te lasete endale rätsepal uue ülikonna valmistada, siis ei ole see just hea maitse märk, kui teil üks varrukas on ruuduline, teine mummuline, püksisäär triibuline vasak hõlm roosakas ja krae kullakarvaline, kui  te just … klounina ei tööta. Vaadake, te kulutate materjali, raha, tööjõudu ja aega ning saate ülikonna … mida ei sünni kanda. Nii ka reformidega. Niimoodi toimetada on ohtlik.

Tere tulemast ohutsooni .

Targutusi:

Parteijuht lahkub surma läbi Bo Balderson  Eesti Raamat Tallinn 1995

Lk 118 „Vallamaja paistis kaugele. See kõrgus tasasel maal nagu keskaegne katedraal. … Trepp oli pikk, lai ja imposantne, just nagu selleks ehitatud, et nuriseval avalikkusel võhm välja pigistada …”

Vallavanem tutvustades oma valdusi „ Siin esimesel korrusel on meilplaneerimisosakond ja vallavolinike koosolekusaal”, „Ja siin teisel korrusel on meil, on meil planeerimisosakond, piirkondlik maksuvalitsus ja vallavolinike koosolekusaal” „”Aga planeerimisosakond oli ju all?”  „”Siin asub kõrgem planeerimine” Kolmandal korrusel on meil ehituskontor, vabaajakomisjonid ja vallavolinike koosolekusaal” „Pidage!” hüüdis minister, „Vallavolinike koosolekusaal oli ju esimesel korrusel? Ja teisel?” „Koosolekusaal läheb läbi kolme korruse” „Nii, et meie nõupidamistel on kõrge lend.” Korruseid ja komisjone oli veelgi, aga kuskil pärast kaheksandat korrust läksin ma arvestustega segi.”

Jne.

Lk 81 „Ja pea meeles, kunagi ei tohi anda konkreetseid lubadusi. Ja ära väljenda mingeid kindlaid vaateid segastes küsimustes. Püsi parteiprogrammi keskjoonel, kui sa suudad mingit keskjoont tuvastada. Ja mingit programmi. … Ja pea meeles, käitu rahvalikult, patsuta neile õlale ja nii edasi. Natuke nalja ja naeru jätavad sinust meeldiva inimese mulje, tee nägu nagu oleks sul hea meel inimestega kokku saada. Naerata. Naerata, kurat võtaks.”

Hasso von Manteuffel „Tankilahingud Teises maailmasõjas. Mälestused” Olion 2011

Lk 142 Staabiohvitseridest „”Siin me istusime nende vastas. Meie olime tulnud rindelt ja tundsime asja. Ja nemad ei tahtnud kõike seda üldse teada! Nende illusioonid tähendasid neile rohkem kui tõsiasjad …”

Henry Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000

Lk 466 „Riigijuhi suhe avalikkusega on demokraatlikus riigis alati komplitseeritud. Liider, kes rahututel aegadel ei lähe kaugemale, kui tema rahva kogemus lubab, võidab küll ajutiselt populaarsust, kuid seda järeltulevate põlvede põlguse hinnaga, sest ta pole arvestanud nende huvidega. Liiga palju oma ühiskonnast ette läinud liider kaotab oma positsiooni. Tõeliselt suur juht peab olema rahva harija, peab ületama kuristiku oma nägemuse ja tavapärase vahel. Aga ta peab ühtlasi olema valmis üksinda teed rajama, et tema saaks tema jälgedes käia.”

Lk 865 „Riigimehe üks tähtsamaid ülesandeid on mõista, mis küsimused on omavahel seotud ja võimendavad üksteist. Enamasti pole poliitikul siin erilist valikut., lõppude lõpuks ühendab eri küsimusi elu ise, mitte poliitika. Riigimehe osaks on see side ära tabada, kui see tõepoolest olemas on – teiste sõnadega, luua ajendite ja tõkendite võrgustik, et saavutada parim tulemus.”