Maksuökonoomiline „angersäga”.

 

Mulle maitseb värske hapukurk, selline päev-kaks laagerdunud, värskendav, krõmps ja igati mõnus. Tundub, et ka ajakirjandusse on jõudnud kohale esimesed värske-hapukurgid? Mitte kuidagi teisiti ei oska nimetada seda, et keset rahulikku suveaega on püsti aetud küsimus toidukaupade käibemaksu alandamisest. Oma olemuselt on tegemist ühega neist lõpututest poliitinimeste „head teha” tahtvate projektiga, mis kukuvad välja nagu alati. Seega kallilt ja kehvasti.  Üldinimlik on, et me tahame olla head,  aidata neid kaaskodanikke, kes ise hästi (objektiivsetel põhjustel) toime ei tule. Kuid ka hea tegu peab olema läbi mõeldud, et see sattuks abi vajajale, oleks ülejäänud inimeste suhtes mõistlik ning poleks ülemäära keeruline ning kallis administreerida. Esmapilgul lihtne lahendus ei ole veel õige lahendus

Alustame lihtsamast. Laias laastus on maailmas olemas kaks hinnakujunduse süsteemi: hindade riiklik kinnitamine ja turul konkurentsi kaudu kujunev hind (nende vahele jääb üpris keeruline ja ebarõhus mutantide tsoon kooskõlastatud hindadest ja reguleeritud konkurentsist). Ise olen selle esimese meetodiga seisnud silmitsi riiklike hindade kehtestamisega puruvanakestele ja jahuussidele. Naljakas? Pigem kurb.Vaid esimesel meetodil võib hind kujuneda niimoodi, et hind saadakse komponentide summana ehk aritmeetika reeglite järgi. Turul kujunevate hindade reeglid on karmid, kuid lihtsad: ostjalt tuleb võtta nii palju raha, kui vähegi võimalik ja kui palju ostja endalt võtta lubab. Seepärast ei saagi me vabalt kujunevate hindade puhul rääkida sellest, et mingi alanev komponent alandab ka hinda. Sekkumine hinnakujunduse loomulikesse protsessidesse on alati ohtlik. Eriti ohtlik on „heategevuslik” sekkumine iga üksiknähtuse puhul. Selles reas on näide, et ühe süsteemihäire järelmina tekkis kohe plaan kehtestada piirhinda elektrile või suutmatus ohjeldada piraattaksosid viis plaanini kehtestada taksodele piirhinnad. Alati tundub meile, et midagi piirates, teeme me targasti (vähemalt tunneme me ennast targana), kuid näiteks jõele mõtlematult tammi ehitamine tekitab vaid üleujutuse, koos sellele järgneva läbimurdega.  Kas me mõistame mingit majandustingimust muutes ka sellest tulenevaid pikemaajalisi muutusi. Käibemaksu jutt tuletab meelde vana lorijuttu, kui üks mees küsib teiselt: „Kas sa tead, milleks lennukil propellerid on?”. „ Muidugi tean” ütleb lahke vastaja, „selleks et pilootidele tuult lehvitada.” „ Kas ise tulid selle mõttekese peale” küsib esimene? „Muidugi!” „ Kuidas?” „ Kinos nägin, nii kui propellerid seisma jäid, nii hakkasid piloodid higistama”. Mnjah, tundub ju naljakas. Kindlasti on tore, kui elus on rohkem nalja kui kurbust, kuid igat nalja ei maksa ikka ellu ka juurutada. Mulle tundub, et just praegu on selline aeg, et ei suudeta eristada põhjuseid ja tagajärgi ning … lähemegi lihtsustamise naljakat teed mööda.

Selleks, et arutada käibemaksu osast toidukaupadele, peaksime mõistma hinnaanatoomiat. Meie sissetulekutega on niimoodi, et olenemata nende suurusest on väljaminekutel oma kindel hierarhia. Esiteks makstakse ära maksud, siis pangalaenud, seejärel elekter, vesi, soojus ning alles siis … saame me iseseisvalt otsustama hakata, mida osta, mida mitte. Selles vabavaliku hierarhias ongi esimeseks grupiks toiduained, seejärel transport (et tööl käia) ja kui raha üle jääb, siis … Just toidukaubanduses toimub nö esimene meie enese poolt otsustatud aktsioon, mil me anname oma isikliku otsustuse korras raha käest (enne seda on kõik raha liigutamised toimunud niimoodi, et meilt on raha võetud, meie otsustest sõltumatult). Seepärast on toiduainete tootmise/müügi ahelal kõige suuremad võimalused oma hindu, kuidas seda nüüd viisakalt öelda  … võib-olla … kujundada? Üheks võimsaks hinnakujundajaks on konkurents,  tuleb tunnistada, et meie toidu tootmise/impordi/müügi ahelas toimib tõsine konkurents. Ütleme, et toimib lausa halastamatu konkurents. Konkurents on nii tootjate, töötlejate, maaletoojate, kaupmeeste, kui ka nende erinevate kombinatsioonide vahel. Sellest vaatepunktist lähtudes oleks väljavaated hindade alanemisele head. Kuna turuosalisi on meie turu jaoks, olenevalt olukorrast välisturgudel, liiga vähe või liiga palju, siis oleneb konkurentsi aste väljaveo võimalustest, ehk kriisiaegadel püütakse kõike koduturul turustada, mis omakorda tähendab, et kõik elavad „lahjalt”. Sellistes tingimustes jääb ainsaks hinna piirajaks tarbija võime ja tahe osta. Kas sellistes tingimustes on võimalik, et hinnakomponendi alandamine alandab toote lõpphinda? Kas meie tarbija suudab olla aktiivseks „hinnapiduriks”?

 Nagu eelpool tõdesime, turureeglite järgi võetakse meilt täpselt nii palju raha, kui vähegi võtta annab ja kui palju me ise oma käitumisega võtta lubame, mis tähendab, et hinnad ei lange? Seda olukorda võiks nimetada hinnaootuseks. Hindu ei muuda mitte ainult majanduslik sund vaid suuresti meie … meeleline seisund. Hinnaootus on selline huvitav tarbija mentaalne seisund, mil ta usub, et hind võib tõusta või langeda. Kui ta usub, et see tõuseb, siis see tõusebki, sest enesele aru andmata on ostja andnud signaali, et ta on valmis rohkem maksma. Või vastupidi. Kas keegi usub, et toidukaupade hinnad meie majandusruumis, meie traditsioonidega ja tarbija hoiakutega langevad? Piinlik vaikus? Mis te arvate, mis seejärel toimub? Kuna tung hindu tõsta on ettevõtja seisukohalt, peale süvakriisi vastupandamatu, tarbija on harjunud teatud hinnatasemega ehk tal on hinnaootus, siis ei saa hinnad langeda. Isegi need kes lubavad, et hind jääb käibemaksu alandamise võrra madalamaks, põrkavad kokku objektiivselt hindu, nimetame neid hellitavalt,  korrigeerivate faktoritega (toorme hinna tõus, elektrihinna kõikumised, rendid jne), mis tõstavad hindu. Viivu aja pärast ei mäleta enam keegi, mille pärast tõsteti hindu, kas selle pärast, et sai tõsta või selle pärast et tuli tõsta. Seega oleme esialgses ringis tagasi, turg tasandab hinnad ja meilt võetakse täpselt nii palju, kui me oleme valmis andma. Üks nüanss on küll, eelarves on auk. Ja siis hakkab seesama seltskond „head tegijaid” otsima uut „head tegemise” projekti, nagu näiteks automaksu kehtestamine, et lapsi aidata, teemaksu kehtestamine selleks, et … maksumaksu kehtestamine selleks, et … Mitte oma isiklikku raha võib kulutada lõpmatutes määrades. Kuid see ei olegi ju nende „head tegijate” isiklik raha, see on meie ühine raha. Nüüd siis juba raisatud raha.

 Seega hinnakomponendi muutus ei muuda hindu, küll aga saavad veidi lihtsamalt hingata toidutootjd/maaletoojad/kaupmehed. Muidugi tahaksid kõik hindu langetada, sest siis kasvab käive, kuid … Tekkib omamoodi toidu tootmise/müümise ahela, mitte tarbija doteerimine. Nojah, me võime muidugi ennast lohutada ka sedapidi, et ettevõtjatele jääb rohkem raha, saavad maksta rohkem palkadeks ja maksudeks. Kuid see ei ole ju muutuse esialgne mõte, õigemini on see esialgsele mõttele vastupidine mõte, sest soosib ettevõtjaid, mitte algideena kilbile tõstetud abivajajaid. Kas suudab see lisaressurss genereerida majanduskasvu? Vaevalt. Kui asjalood oleksid nii lihtsakoelised, siis polekski vaja mingeid tarku uurimisi ega nuputamisi, kaotame maksud ära ja majandus kosub mühinal.

Sellega võiksime loo lõpetada, aga … Nagu viirus oleks pudelist lahti lastud, üha uued ja uued nakatunud teatavad, kuidas just nende sektoris oleks vaja maksusid vähendada. Vahva. Kõik tahaksid vähem makse maksta, poliitilised „kõike head tegijad”, põllumehed, töötlejad, EHRL ja KL jne. võistlevad milline võiks olla käibemaks kas 14%, 9% või lausa 0%? Mida kõike head see maksulangetus endaga kaasa tooks, küll kvaliteedi tõus, maksedistsipliini paranemist , tootearendust jne. Nämma, „seda kassid ostaksid”! Tõsiasi on küll see, et ikka ja jälle on tegemist  ühe argumendi väljakangutamisega kogu majandusmustrist. Peatugem korraks. Aga võib-olla polegi vaja … makse maksta? Võime ju näiteks Sisekaitseakadeemia asemel võtta kasutusele Isekaitseakadeemia ehk igaühele oma kaigas, tohtri asemel läheme kohaliku ravitseja juurde - viime püti piima ja saame vastu head koirohuleotist. Igati naturaalne värk ehk naturaalmajandus. Ja mis peamine, ühe hoobiga mitu head asja lahendatud, pole riiklikke kaitse/tervishoiukulutusi ja … korruptsioon on ka välja juuritud. Niikaua kuni keegi kogukonnast veel kirjutada ja lugeda oskab võiv ju ümbruskonna lapsed kokku koguda ja … Nojah, see oleks ju pöörane. Kuid kui pöörasust rakendad X% võrra, kas see ei ole pöörane?

Mõni mõttekene on päris üllatav, et mitte öelda ehmatav. Pärast käibemaksualaste artiklite ilmumist väitsid peale pisikest mõttepausi just kaubanduskettide esindajad, et kui käibemaks oleks toidukaupadele madalam, siis langeksid ka nende kaupade hinnad. Päris huvitav hinnakujundus. Oeh! Mäletan veel seda aega kui seisin silmitsi hindade tegemisega jahuussidele ja puruvanakestele, kiluvõileibadest rääkimata. Ühesõnaga plaanimajandus. Kas hind kujuneb selliselt, et ettevõtja vaatab, milline on riigi poolt lisanduvad maksud või millist hinda saab turult küsida?  Muidugi võib hinnakujundust vaadelda lihtsustatult (plaanimajanduslikult, jahuussi meetodil), et mul on vaja oma kulud katta, kuid see aeg on ammu möödas.  Tänapäeval pean ma turul aktsepteeritavatesse kuludesse mahtuma. Kogu jutt tõstatab hoopis teise huvitava küsimuse.Kui kaubandusel on juurdehindlus 20 % ja kasum „nullilähedane”, kas need on siis ratsionaalsed kulud? Pigem peaksime küsima, kas me  maksame  selles kulus kinni ka kogu ebaratsionaalsuse? Kas need uhked kaubanduspaleed ei ole meile liiga kallid?

Lubadustest. Kui kaupmehed lubavad, et nad alandavad toidukaupade hinda komponendi vähenemise võrra, siis … ma usun neid. See on samasugune vaga soov nagu me anname endale uusaastaööl, et me hakkame õhtuti jooksmas käima, et me ei söö enam kahe suupoolega torti, et me ei joo pangega viina, et me … Me usume sellesse, kuid nädala pärast, teeme erandi, et oleme liiga väsinud, või sünnipäeval ei kõlba torti ometi järgi jätta ja kuu aja pärast ei mäleta me enam mingit lubadust. Sama ka kaubanduses vabalt kujunevate hindadega.

Hoopis tuumakam on küsimus, kas kõigile kaupadele alandada, õigemini taastada endine käibemaks? Selle üle võiks arutada. Toonane tõstmise aktsioon oli põhjustatud erakorralistest oludest ja oli oma olemuselt päästeoperatsioon. Kui need põhjused, miks käibemaksu tõsteti ära langesid, siis tuleks endine olukord kindlasti taastada. Muidu tekkib „liigne” raha, millega vaid lollusi tehakse. Pensioni II sambaga käituti kriisis ja kriisi järgselt korrektselt, raske trauma järgselt viidi sammas kui patsient dr Riigi poolt kiirelt kunstlikusse koomasse, et kogu süsteemi kaitsta ja kui süsteemne oht möödus, siis äratati ka patsient koomast. Sellist otsustavust ootaks ka teistes küsimustes. Muidu juhtub niisamuti nagu ajaloolise tulumaksuga, mis kehtestati ajutiselt kuninga sõjakäigu rahastamiseks. Sõditi ära ja maks unustati ka ära. Õigemini unustati koormis ära muuta. Kuulakem klassikuid „… kui kuskil on mingi raha üle, siis leidis valitsusaparaat alati põhjuse see ära kulutada. Bürokraatias on suurimaks patuks raha tagasi anda, sest siis on oht, et järgmisel aastal su eelarvet kärbitakse. Kui aasta lõpuks polnud kogu eelarve veel ära kulutatud, siis hakati kiiruga soetama kontorimööblit, sõideti kuskile maksumaksja kulul või kulutati summa muul moel, et ei peaks riskeerima eelarve vähenemisega. Keegi polnud varem tulnud selle peale, et maksumaksjalt kogutud raha neile tagasi anda.” R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 Lk.137 . Kas meiegi ei võiks arendad sellist mõtteviisi?

Nüüd ka midagi kasulikku, mitte ainult arutamist/virisemist, paberi mustamist ja õhu võngutamist, et hinnad on kõrged. See lõputu hädajorin, et keegi peaks midagi tegema, et dr Riik peaks, et … keegi teine peaks … Ei pea! Tarbija on kuningas. Kas teie olete Kuningas? Meie järjekindlus määrab millise hinnaga, mitte ainult kaupmees vaid kogu tarneahel, saab meile mingit kaupa pakkuda. Mida laisemad oleme, seda laisemaks kasvatame ka tarneahelat, mida valivamad, seda paremas konkurentsivõimes on ka nemad. See on meie valikute ja mugavuse/töökuse küsimus. Mina näiteks ei osta kaupu, mis on üle minu kehtestatud hinnapiiri. Mõelge niimoodi, et teie oletegi hinna kehtestaja. Teie kehtestate hinna nii iseendal, kui ka müüjatele. Põhimõtteliselt.  Alati. Ehhee, ja elu tundubki päikselise.

Lüües kokku valikulise alandamisettepaneku  „kasud”, siis vaatab sealt vastu ümmargune miinusnull ja teise poole osas kõiki täiendavaid töid ja kulusid arvestades priske lisakulu. Erinevate käibemaksumääradega süsteemi loomine on kallis ja segadusttekitav. See on nagu angersäga, ei ole see ei angerjas ega säga. Kui kulinaarias võib sellele lisaväärtust anda huvitav maitse või uudsus, siis maksuökonoomiliselt on see tõeline õudusunenägu, koos pideva kompamisega, kus lõppevad toiduainete piirid. Lisaks sellele tekkib küsimus, kuidas kahekümne protsendilise käibemaksuga lihatööstusest väljuvast rümbast järsku kaupluses üheksa protsenti saab? Või tähendab see ikkagi kogu tootmistsükli maksumäära vähendamist? Kuhu piir tõmmata? Kas seemnevilja kohale? Aga väetised/mürgid, kui õigeid agrotehnilisi võtteid kasutada, siis tuleb hooaja jooksul vilja umbes 28 korda mürgitada ja väetada? Oeh! Terve hunnik erinevaid arvepidamisi, tõlgendusi, kohtuskäimisi. Ühesõnaga kogu süsteem muutub aeglasemaks, bürokraatlikumaks ja läheb kallimaks. Kui me päriselt head tahaksime teha neile, kes tõesti objektiivsetel põhjustel ei tule toime oma eluga, siis neid peaksimegi aitama. Peaksime kohe kindlasti aitama, kas neid järje peale aidates või sotsiaalprogrammidaga aidates. Oma upsakuses „head teha” ei tohiks toimivat süsteemi tuksi keerata. Läbimõtlemata heateod on kuriteod. Täitsa kurjad teod.