Muinasjutt Vol 7: Talvemuinasjutt: Demokraat Talv ja Tuulekülm

Väljas kena talveilm. Selline parajalt külm, kuid mitte liiast, valge lumevaibaga ning kerge tuulega. Talv on selline omamoodi loodust puhastav periood/protsess. Talv, aga eriti aastavahetuse kant, on ka see aeg, mil on rohkem aega mõelda … ja mõnigi asi saab looduse, kui keskkonna, najal selgemaks. Oma olemuselt on kõik keskkond, nii looduskeskkond, kui majanduskeskkond kui poliitkeskkond. Tim Harford raamatus „Kohanemine” võrdleb tippjuhtide ja majanduse üldisemalt arengut bioloogilise evolutsiooniga ning lähtudes mitmete majandusteadlaste uuringutest tõstatab küsimuse, kas bioloogiline väljasuremine ja äriline ebaedu järgivad sama mustrit. Seega on majanduselu üks päriselu alamliike, mis allub teatud kindlatele seaduspärasustele. Niisiis, on olemas loodusseadused, mille osa on majandusseadused. Ja siis on veel olemas „iseenese tarkusest” tehtud seadused, mis peaksid olema osade inimeste/poliitikute arvates paremad, kui loodus kokku, aga … ei ole, sest need ei tööta. Või õigemini need võivad isegi töötada, kuid selleks on tarvis üüratu hulk energiat. Nagu mäeküljest vett üles ajades. Mida varem me seda endale tunnistame ja sellest aru saame, seda parem. Seda väiksemad on kahjud meile kõigile. Seepärast, enne mingi süsteemi ummisjalu parandama tormamist, peksime me kõigepealt sellegi süsteemi lahti võtma ja meenutama, mille jaoks meil seda vaja oli. Kuid nüüd tagasi hr Talve juurde tulla, siis tema on tõeline demokraat. Küsite, mis jama see siis olgu? Aga ei ühti! Vaadake mis toimub talvel meie inimlike regulatsioonidega? Ei toimu? Või ei toimi? Lihtne näide teedeehituse ja liikluse vallast. Näiteks mitut jalgratturit te täna jalgrattateel kohtasite? Mul vedas, mina kohtasin ühte, kuid seegi ei liikunud nn kergteel vaid lihtsalt sõiduteel. Teie ei kohanud? No siis on küll halvasti, sest nn kergteid ehitame me ju ennaktempos. Kas ennaktempos tehtav hullus? Kas ennaktempos maha visatud raha? Mitte päris, kuid … hr Talv näitab igatahes selle suundumuse tõelist palet. Või teine näide. Kui te nüüd vaatate kõiki neid inimesekese „omaenese suurest tarkusest” teedele maha tõmmatud jooni: mitu sõidurada kuskile mahub või kuhu saab/tohib parkida, siis saate kindlasti aru, et hr Talv on neisse teinud põhimõttelised korrektiivid. Ta on võtnud meie regulatsioonid pulkadeks lahti ning … asendanud selle piltlikult öeldes … kodanikuühiskonnaga. Autojuhid ei sõida, nüüd talvel, enam niivõrd regulatsioonide/joonte järgi, kuivõrd võimaluste, tavade ja kaine mõistuse järgi. Ja õige kah! Kui ikkagi parkimiskoht on markeeritud lumehangena, siis vaatamata sinu regulatsioonilisele õigusele seal parkida, see lihtsalt pole võimalik. Ja seega kõik need suve hakul, raske töö ja suure rahaga, maha joonitud parkimiskohad muutuvad mõttetuks. Pargitakse kuidas võimalik ja … hulka loogilisemalt. Võiks ju minna hr Talve meisterklassi ja midagi õppida. Midagi looduslikku, loomulikku ja tõhusat. Sama ka sõiduradadega, kui ikka kolme sõidurea asemel on, vaatamata regulatsioonile, vaevalt poolteist rida sõidukõlblikku liikumisvõimalust, siis niimoodi ka sõidetakse. Muide sõidetakse sujuvamalt, kui regulatsioonis, üksteisega arvestades, inimlikkust ja solidaarsust ilmutades. Sõidetakse kasvõi maleruudus, inimene on ju leidlik, kui ta ise PEAB otsustama ja ise ka VASTUTAB. Jälle nagu sammuke kodanikuühiskonna poole. Seepärast nimetangi hr Talve suureks Demokraadiks, ta muudab tühiseks paljud mõttetud inimese poolt kunstlikult ja ebapraktiliselt teostatud regulatsioonid. Demokraat Talv? Kui me juba loodusest ja keskkonnast pajatasime, mis see regulatsioon siis on? Kas reeglite kogum, et meil oleks lihtsam toime tulla igapäevaelus? Kaitsekilp? Või religioon? Enne kui me muutsime reeglid „iseenese tarkusest” religiooniks, olid need tarvilikud liigi ellujäämiseks. Vaid need isendid, kes täitsid teatud reegleid, suutsid ellu jääda ja järglasi anda ning seda mitte ainult inimühiskonnas, vaid kogu looduses. Seega – loodus kui tohutu bürokraatlik süsteem? Miks ka mitte. Looduses on lihtne: rohttaimest ei kasva mastimändi ja ta ei püüdlegi selle poole, tal on oma nišš ja kõik need, kes on püüelnud kõrgustesse ehk rikkunud reeglistikku, pole enam ei rohttaimed ega ammugi mitte mastimännid. Neist kõigist on saanud kompost, nafta või põlevkivi. Samuti ei püüdle mesilane elevandiks saama, pole neil mesilastel selleks ei komiteesid, töörühmi, tegevusplaane ega missiooni kirjeldusi. Ei, mesilased lihtsalt arendavad oma väga efektiivset võrkstruktuuri ega tee elevantidest väljagi. Elevant on küll nende maailmaga seotud, kuid peaaegu teine universum. Huvitav, kuidas me oleme oma maailmapildi ja sellest lähtudes ka regulatsioonid üles ehitanud. Kunagi arvati, et planeet Maa on lapik nagu pannkook ja üle serva võib alla kukkuda. Pealegi pidi see seisma kolme vaala või elevandi turjal ja muidugi pidi Päike tiirutama ümber Maa. Õnneks Päike sellisest meie suurushullustusest ei solvunud ja üle Maa ääre ka keegi alla ei pudenenud. Tänapäeval tundub meie harjunud maailmapilt nii elementaarne ja eelkäijatele vaatame natuke üleolevalt. Samas mõned tõed nagu arhimedeslik mõte, et andke mulle toetuspunkt ja ma tõstan maailma paigast, pole kuskile kadunud. Toetuspunkt – just see on võlusõna, just seda me otsime. Me otsime toetuspunkti ja kui ei leia seda, loome ta ise. Matemaatikas oleme selleks loonud aksioomide ja teoreemide süsteemi, st et aksioomid ei vaja tõestamist, vaid neid kasutatakse teoreemide tõestamiseks. Majanduses ja õiguses on selliseks aksioomiks kinnisturaamat, kõike muud peab kohtus tõestama. Aga kui aksioom on vaieldav? Mis siis juhtub? Naljakas lugu, aga tavaliselt ei juhtu mitte midagi. Näiteks ütleb matemaatika põhitõde, et paralleelsed sirged ei lõiku ei kunagi, ei kuskil. Samas on tõestatud ka vastupidist, et kuskil ,lõpmatuses, lõikuvad nad nagunii. Või näiteks oma ajaarvamist peame alates härra Kristuse sünnist, kuid teadlased on välja arvutanud, et seoses valestimõistmiste, rehkendusvigade ja ümberkirjutustega oleks õige sünniaeg pigem pluss-miinus kolm/kuus aastat üldlevinud sünniajast ja aprillikuus. Kas me peaksime nüüd oma ajaarvamist muutma? Muidugi mitte. Need näited on toodud pigem selleks, et meie välja mõeldud tugisüsteemid ja abivahendid ei pruugi oma tõestuses vastu pidada, kuid võivad isegi paralleelteooriate korral aidata meil, meie igapäevaelu korraldada. Need on lõppkokkuvõttes vaid kunstlikult loodud teooriad/regulatsioonid/süsteemid, mis toimivad … teatud tingimustes. Vastupidiselt, kui tingimused muutuvad, siis peavad muutuma ka tugisüsteemid. Näiteks maiade tugisüsteem/religioon ütles, et meie, valitsejad/bürokraadid, anname jumalatele ohvrid ja nemad annavad teile korraliku vihmasaju ja viljasaagi, siis pikaajalise põua korral see süsteem ei töötanud. Kui oli kümneaastane põud, siis see, et ohverdati ikka rohkem ja rohkem, st täideti bürokraatlikke protseduure, mis viis kogu kõrgkultuuri väljasuremiseni, näitas, et tugisüsteem oli vale. Süsteem oli paindumatu ega suutnud muutuda vastavalt olude muutumisele. Selline muutuste, põhjuste, vahendite ja eesmärkide muutumise ning vastastikuse seose mittemõistmine viis süsteemi lagundamisele. Tihti ongi raske vahet teha, mis on regulatsioonides primaarne ja mis sellest tulenev. Lihtne näide. Enamik meist arvab, et hommikukohvi teeb magusaks sinna lisatud suhkur ja lusikat kasutatakse vaid selleks, et suhkrut segada. Samas on ka täiesti teistsugune teooria ja nimelt, et hommikukohv muutub magusaks lusika liigutamisest ja suhkrut lisatakse vaid selleks, et oleks põhjust lusikat liigutada. Mnjah, see oli nali, kuid igapäevaelus usume paljusid absurdsemaid väiteid. Seepärast on igati tore, kui me ise ei adu enam, et me ei asu lõputu suve ja regulatsioonipühamu palmisaarel, hr Talv meile meelde tuletab, et regulatsioon regulatsiooniks, kuid need peavad alluma loodusseadustele ja nende alamliigile ehk majandusseadustele. Talv võib olla nii majanduslik, kui ka poliitiline. Kui me tihti vaatame „viisurist” dokfilme Serengetist, mis mõjub oma põuaajaga paljudele loodussõpradele masendavalt, kuid oma olemuselt pole seegi mitte midagi muud, kui meie talve vaste, mis kahib välja nõrgemad. Lihtne loogiline protsess. Sama ka majanduses ja poliitilises elus … Nojah, poliitikaelu osas pole koht targutada talvest ja Serengetist. Siin on kõik tegelejad nii kõvast puust, et tavaline külm neid lõhki ei löö. Kuid siin on hoopis teine talvega tihedalt seotud faktor ehk tuul, koos indeksiga. See pole just see tuul, mis õrna priisina paitab meie palgeid palmisaare regulatsioonipühamus, kaunil suvepäeval vaid tuulekülm, mis raiub oma karmid jäljed meie kõigi silmnäkku, või mällu või kuhu iganes. Mida ma pean silmas tuulekülma all? Väga lihtne. Kui te vaatate meie majanduse arengukõverat või oma/nende/meie reitinguid erakondade statistika vaatevinklist, siis polegi justkui viga? Tegelikult, kui me räägime, Eesti arengust, siis see on olnud tõesti märkimisväärne, me pole ei iial enne elanud nii vanaks ja nii jõukalt. Kuid kõik sõltub võrdlustest ja … meeleoludest. Meeleoluindeksil on poliitikas sama tappev mõju, kui tuulekülma indeksil talvekülmas. Meeleoludega on niimoodi, et mingist looduse vingerpussist lähtudes püüab inimene alatasa võrrelda võrreldamatuid asju/olukordi/süsteeme. Teeselda kedagi teist. Kedagi targemat, ilusamat, pikemat või jõukamat. Hull lugu on selles, et me ainuüksi ei teeskle seda vaid aeg-ajalt püüame nende eeskujul ehitada üles meile ülejõu käivaid süsteeme. Meie püüame teeselda, et oleme sama rikkad kui „vanad riigid”. Püüame nende eeskujul ehitada üles meile ülejõu käivaid süsteeme. Olgem realistid, isegi edukas kuid „uus riik” ei ole lihtsalt suutnud akumuleerida nii palju vahendeid kui „vana riik”, kuigi vurtsu on rohkem. Püüe teiste eeskujul ehitada üles uhkeid süsteeme (ilutsevad ja nn elamisväärsed) on ju inimlikult igati mõistetav, kuid meil puudub selleks ressurss. Tihti kipume ennast võrdlema naabritega (põhjast), kuid seejuures unustame ajahorisondi. Kui me lähtume, et Soome väljus pärast kaht sõda ja raskeid rahutingimusi viimasest sõjast üle kuuekümne viie aasta tagasi, siis on neil olnud enda süsteemide ülesehitamiseks ja vigade tegemiseks ning nende parandamiseks kulunud just nii palju aega. Sama palju on olnud aega ka ühiskondliku rikkuse kasvatamiseks. Rootsil võib akumuleerimisperioodi lugeda sajanditega. Hea põhjanaabri töö on olnud selle aluseks, et täna võivad nad nautida ca kolm ja pool korda kõrgemat keskmist palka, kui meie, pluss teatavaid sotsiaalseid garantiisid ning avalikke teenuseid. Kui meie peame enda jaoks taasiseseisvumist sõja lõpuks (või võõrvägede lahkumist), siis oleme suutnud vaid paarkümmend aastat saavutada hämmastavat edu ja koguda väheseid, kuid mingeidki tagavarasid. Kui võrrelda 1965. aasta elatustaset Soomes (just siis oli möödunud kakskümmend aastat sõja lõpust) ja meie elatustaset tänasel päeval, siis oleks patt nuriseda. Ja just seepärast, et oleme kiiresti reageerinud ning mõelnud ka tagavaradele, ei tohigi me üles ehitada kalleid regulatsioonisüsteeme. Meil lihtsalt pole piisavalt ressursse ja seda piskut peame kasutama targalt. Iseseisvus on kallis kaup, iseseisev riik, olgu suur või väike, peab tegema ja tagama teatud tegevusi, ilma milleta see ei ole riik. Puht majandusliku mastaabisäästu loogika järgi tuleb „riigi pidamine” suurtele riikidele, nagu suurtele poekettidelegi, odavamalt kätte. Meie saame oma pudupoodi pidada vaid kiirelt ja paindlikult reageerides. Mis see siis olgu, kas tõesti edu tekitab masendava meeleolu, seepärast, et me pole veel, veel, veel … kiiremini astunud oma arenguteel? Tuleme nüüd tagasi oma talvemuinasjutu juurde. Nagu me just äsja tõdesime, siis põhimõtteliselt, nii statistiliselt, kui ka tegelikult, on meil läinud hästi, kuid need meeleolud meenutavad mulle hommikusi ilmateateid, mil teadustaja sedastab, et väljas on kuusteist kraadi külma, kuid vali tuul annab tuulekülma näol tunde nagu oleks alla kahekümne kraadi. Vaat, poliitmaastikul ongi inimeste meeleolu see tuulekülm. Me võime seletada nõrkemiseni, et meie paarkümmend protsenti on parem, kui kunagi varem, et meie riik on hästi hoitud, et meie näitajad on maailma parimad, … Kõik see on asjatu, sest tuulekülma meeleolu on tekitanud meis lõdiseva külma tunde. Õigemini meeleolu sellise muutuse, mis laseb meil kummalisel kombel igat, ka tegelikku, head sõnumit paista kas kelkimise, hämamise, mõõdutundetuse või lauslollusena. See, kui enne oli ebamugavast küsimusest võimalik vabaneda mingi numbrikombinatsiooniga või vemmalvärsiga ja edasi naeratada, on tänases situatsioonis vaid üldist ärritust tekitav nähtus. Vaadake, mis on selle protsessi juures huvitav, külmakraadid ehk olukord pole muutunud (pigem toimub areng paremuse poole), muutunud on vaid meeleolud ehk tuulekülma indeks. Lavale on astunud uus ja ootamatu tegelane – pr. Tuulekülm ja kogu lavaseade uppi keeranud. Vastase naeruvääristamine, numbrimaagia, „ära libisemine” ja ülbe hoiak a`la mida teie (matsikari) ka teate, enam ei aita, need muutuvad vaid järgmiseks tuulekülmaks. See, mis enne tundus muheda naljana , tundub täna naeruväärsusena. Naeruväärsus omakorda muutub pikapeale vihaks ja põlguseks. Viha ja põlgus transformeeruvad valimistulemusteks. Ja mis puutub siia meeleolu? Aga vaadake, inimene ei taha, et teda tobuks peetakse, isegi kui ta seda on. Eriti just viimatimainitud juhul, ei taha ta et seda talle otse silmnäkku öeldakse. Igas mängus, sealhulgas ka demokraatias, on omad reeglid ja nendest tuleb kinni pidada. Isegi siis, kui suur pealik arvab, et ta teab rohkem, kui kogu ülejäänud universum kokku, isegi kui tal on tekkinud tugevakujuline peapööritus oma isiku võimetest ja ta arvab, et mitte keegi teine ei ole võimeline olukorrale pihta saama, isegi siis … ja eriti siis ei tohi kodanikele öelda, et teiega pole mõtet arutada „te ei tea, mitte poolt pudrunuiagi” ja „te ei saa niikuinii aru”. See ei käi demokraatliku süsteemi mängureeglitega kokku, selles mängus tuleb kodanikku veenda, teda meelitada ja enese poole võita. Talle asi selgeks teha. Ärikeeles väljendudes, talle tuleb see projekt maha müüa. Ühesõnaga veenvus on see, mis annab mandaadi tegutsemiseks, mitte nõukaaegne mentaliteet: „Mina ülemus, sina loll, sina ülemus, mina loll.” Nagu öeldud, see viimane ei ole kodanikuühiskonna mentaliteet vaid diktaadiühiskonna mentaliteet. Mingi aja võivad inimesed seda isegi taluda, kuid kuna talumine toob kaasa ürgülemuste üha halvustavama suhtumise kõigesse ja kõigisse, kui alamatesse, siis „talumine” muutub talumatuks. Kokkuvõtteks: ma tean ja tunnustan, et suurte pealike töö on tänamatu, pingeline, et neil on teavet rohkem, kui inimesel tänavalt, et me ei saa mitmetest asjadest aru, kuid selle tühja asja pärast ei tohi ülejäänud publikumi tobudeks pidada. Üleoleva käeviibutusega kõrvale tõrjuda. Inimese meel on küll paindlik, kuid uhke. Meie inimene on pikameelne. Kuulab, mõtleb, jälle mõtleb … mõmiseb vaikselt, kirub saunaõhtul kõvahäälselt, mõtleb veelkord … ja alles siis teeb oma otsuse. Kuid sellisel juhul pole seda otsust võimalik mitte millegagi kõigutada. See pole mitte mingisugune kohtuotsus, mida võib lõpmatuseni edasi kaevata, advokaatide ilukõnesid imetledes. See pikameelsete otsus ei kuulu edasikaebamisele. See on lõplik. Nagu tõdesime, igal mängul on reeglid. Mõned reeglid on kirjutatud, mõned kirjutamata, kuid need toimivad seda kindlamalt, mida rohkem on need tavadel põhinevad. Tavad põhinevad kogemustel, õigemini küll kogetud vigadel, ja nende parandamisel/vältimisel. Maailma demokraatlikus osas on tava, et need poliitikud, kelle osas pikameelsetel tekkib kahtlus, mitte kahtlustus, siis need astuvad pikaaegsetest kogemustest lähtudes tagasi. Puht enesekaitse instinktist. Kahtlustuse tekkimisel … Oeh! Pole vaja neid hirmulugusid rääkidagi. Tihti pole tähtis isegi see, kas konkreetne isik seda tegi või millistel motiividel ta seda tegi, vaid see, et tema tegude vormilise külje ja motiivide suhtes on tekkinud pikameelsetel usaldusdefitsiit. Oma lähimate naabrite juurest mäletame, et üks pealik pidi tagasi astuma, ütleme, mingi hetkelise hajeviloleku tõttu. Polnud tähtis, et tal ametireisi ajal sukasilm jooksma hakkas ja kombeka inimesena oli tal need vaja välja vahetada. Polnud oluline, et ta ekslikult kasutas selle ostu tegemiseks valitsuse krediitkaarti ja koheselt reisilt tagasi tulles selle summa tagastas. Mõelge vaid üks jooksev sukasilm ja hetkeline hajevilolek läks maksma karjääri tipu, oli ta ju peaaegu kohe, („viie minuti pärast”) saamas valitsusjuhiks. Ei mingeid miljoneid, ei mingit jokkimist, ei mingit pokkimist (poliitiliselt on kõik korrektne), ei armu ega kinnisvara afääre … usaldus hajus ühes neetud sukasilmas. Niisama kerge ongi sattuda jupiteride küpsetusahjust tuulekülma. See, et too tark ja kogenud inimene tagasi astus, oli puhtalt kombekuse, pikaajaliste tavade ja enesealalhoiuinstinkti ilming. Ta teadis lihtsalt kehtivaid mängureegleid. Sõjalistes terminites väljendatult oli tegemist tõrjevõiduga, sest peale ajutist patukahetsust oli tal jälle olnud võimalus olla valitsuse liige. See paralleel paneb mõtlema, et kus on meie poliitinimeste enese alalhoiu instinkt? Või on neil ainult „mina ja minu õigus” instinkt? Ehk nagu ütles hiljuti Riigikontrolör arupärimisel: „Taoliste juhtumite puhul on oluline mitte ainult see, et nad oleksid ausad, vaid et nad ka näiksid ausad,» Veelgi reljeefsemalt väljendus usalduse ülim väärtus ja väärtustamine meie põhjanaabrite juures, kui mõned aastad tagasi sidus selleaegne Parlamendi esimees ühe eelnõu hääletuse usaldushääletusega enese suhtes. Ma ei mäleta täpselt, palju ta usaldushääli sai , kuid kõvasti üle nõutud häälte. Aga ei, … see ei olnud tema mõõdupuude, kasvatuse ja tavade järgi piisav usalduskvoot. Ta teatas et kavatseb lahkuda, kuna usaldamatuid oli tema isikliku siseväärtuste mõistes liiga palju ja parlamendi esimees ei saa juhtida niivõrd soliidset seadusandlikku kogu, kui tema tegevuse kohta ei ole täisusaldust. Vaat, selline sisemine au ja väärikus. Sellest teost ilmnes, et usaldus poliitiku vastu on tema jaoks ülim vara. Võib-olla ainus vara. Nüüd on see inimene riigipea. Mnjah, on mida õppida. No ja vaatad siin meie talvemaastikku ja pisar külmub silmanurka kinni. Kuuled vaid õigustamisi, vabandama ei küüni keegi, kõik oleksid nagu vanad ratsaväelased, kes oma setukad maha müünud ja mõõga alla neelanud. Käiakse ringi selg kange, nägu moosine ja seletatakse, et … Oeh, piinlik on. Ja tühja sest piinlikkusest, nagu mõni arvab, et „häbiga saab läbi”, kuid tagasi/kõrvale astumine või vabandamine on oma olemuselt demokraatliku ühiskonna kaitseventiili. Kui me nüüd vaatame enese sisse, hästi sügavale, siis saame aru, et kellelegi ei meeldi, kui kellelgi teisel on kogu aeg õigus. Kõik me oleme ekslikud, kogu inimsugu. Ja siis tulevad järsku inimesed kes ei eksi. UFO-d? Midagi pole parata, tavaline inimene tahab kogeda, et ka pealikud on ekslikud. Nagu pärisinimesed. Seega õigeaegselt lavalt (ajutiselt) lahkumisega jäärapäiselt viivitamine kiilub üha tihkemalt kinni seda kaitseventiili. Põmm! Tuulekülm ja ülerõhk võivad täiesti fataalselt muuta kogu „mittetulundusühingu” imagot, see võib muutuda täiesti tulutu ühingu imagoks. Kuivõrd uskumatult kiiresti võivad need protsessid toimida peaksime mäletama lähiajaloost. Ühel päeval olid ilus, õilis, üllas, suur, uppumatu nagu Titanic ning siis käib krõps ja aasta pärast ei mäletata enam selle tulutu ühingu nimegi enam. Ohtlik värk see tuulekülm. Tuulekülm on ennegi neid rändureid, kes vaid statistilist kraadiklaasi jälgisid, eksitanud. Paljud neis on ka surnuks külmanud. Loodame, et meie poliitinimestel nii kehvalt ei lähe nagu Scotil pooluse avastamisel. Ehk oskavad ikkagi meeleolusid, tuulekülma ja mis põhitähtis tuule suunda, arvestada, vajalikud setukad ja kelgukoerad välja vahetada ning kogu ekspeditsiooni päästa. Muinasjuttudes igatahes just niimoodi juhtub.

Muinasjutt Vol 6: Jutustus kavalast lõksuseadjast ja kasulikust karistajast ehk kas Eesti vajab Trahviministrit.

„Hurraaa! Edu võti lõpuks ometi leitud!”, „Heureka! Eesti, kui maailmade trahvimajanduse esivedur!” umbes sellised ajalehtede pealkirjad kangastusid mulle kuulates „raadiumist” meie uljaid tänava kaitsesõdalasi raporteerimas, kui mitu liiklusreeglite rikkujat nad kinni püüdsid Tallinna Spordihalli juures ühesuunalisel tänaval, vales suunas liikumas. Kui vaatad sellele teatele peale tavatähelepanelikkusega, siis on ju kõik kõige paremas korras. Ka korrakaitsjate tegevus oli korrektne ja õige, tubli töö, aga … Midagi jäi nagu kripeldama. Esialgu ei saanud arugi, mis see on, kuid siis meenus aeg, kui meie kontor asus veel Lõkke tänaval. See pole just lai tänav ja autosid on seal pargitud paljude ametiasutuste tõttu rohkesti (rajooni võiks kutsuda lausa Ametite City`ks) autosid pargitud. Selge see, et talv parkimistingimusi ei paranda. Juhid püüavad tervest mõistusest ja alalhoidlikkusest lähtudes parkida masinaid võimalikult ohutult, kuid vahel tuleb selleks lõivu maksta ka liiklusmärke eirates. Minu aknast oli ilus vaade ühele sellisele „terve mõistuse” kohale. Kontori ees olid parkimiskohad, kuid lumega on niimoodi, et see tuleb ju alati ootamatult ja koristustöödes jäävad vaeslapseks just parkimiskohad. (Muide, kas te olete aru saanud millise tänavapuhastuse me oleme tellinud? Kas see on kesktee puhastamise teenus? Teeäärde, kuhu on autod pargitud, seda osa ju ei puhastata? Mitte iial! Autojuht peab enese ise välja kaevame lumevallist. Vaat selline kõrvalpõige.) Veelgi hullem, tänavapuhastajad lükkavad saha kiirteel/kiirtööl lumevalli parklasse. Niimoodi siis juhtubki, et parkla täitub lumega ja autode taguotsad venivad ikka rohkem ja rohkem sõiduteele. Sellest üksi poleks midagi, kuid ka teiselpool teed on parkimine lubatud paralleelselt kõnniteega. Seega vahe teine teisel pool tänavat pargitud autode vahel muutub „nireks”. Ohtlikuks nireks. Ja nüüd hakkavadki jamad peale, õigemini algab võitlus „bürokraatilise meele” ja terve mõistuse vahel ehk autojuhid püüdes säilitada ohutut liikumiskoridori, pargivad ühe rattaga kõnniteele. Ja kogu lugu, väär tegu ongi tehtud., sest sellist märki, mis osaliselt kõnniteel parkida lubaks selles kohas ju pole. Ega bürokraatia ei saagi olla nii kiire reageerimisega, kui elu tegelikult on. Kuid kas see peab olema nii eluvõõras? Nii südametu? Mina nii ei arva. Huvitav oli jälgida kuidas Linnamiilits iga päev käis nagu sissesöödetud kalastuskohas saagi järgi st. trahve välja kirjutamas. Kui nüüd kujutada ette, et ametnik on kutsutud ja seatud inimesi teenima, mitte vaid tuimalt trahve välja kirjutama, siis oleks ta pidanud tegema ettepaneku, liiklusohutuse tagamiseks, et antud kohas muudetaks liiklusmärke, et autojuhtidel oleks võimalik seadust rikkumata ohutult parkida. Nojah, seda hullust poleks muidugi kuigi kerge ette kujutada, sest siis kaob ju ära kindel kalastuskoht. Kuidas siis raporteerida tööülesannete täitmisest? Nii see asjalugu ongi, et kui eesmärgiks on trahve teha, siis tulebki panna võimalikult palju ebakohaseid märke, tekitada ohtlikke liiklusolukordi, sest … siis on võimalik trahvi teha. Missioon täidetud. Vaenlane hävitatud! Kuid kes on vaenlane? Meie oma kaaskodanik? Imelik arusaam teenindusest.

Samasugused tunded valdasid mind eelpool mainitud Spordihalli juhtumi juures. Huvitav, kas need juhid, kes valesti sõitsid, tegid seda puht rikkumise lustist, pahatahtlikkusest, kiusust või seaduseiramise naudingust? Kui nii, siis on süsteem õigesti üles ehitatud ja nagu öeldakse tänu Sellelesamusele Sealtsamusest, et süsteem toimib. Kuid kui nüüd manada silme ette meie kikilipsukujulise linnakese liiklusolukord, siis tekkib tunne, et neid juhte on lausa provotseeritud rikkumisele. Mõelge ise, linna põhilisi tuiksooni on seoses ühistranspordi hullusega ahendatud pea poole võrra, lisaks on veel Filtri tee pikaajalises remondis. Nii, et kui te seda olukorda inimese peal ette kujutaksite, siis on tegemist raskekujulise veresoonte ahenemisega, koos trombide tekkega, kui kuskilt rõhku välja ei lase, siis … No nii, sellises olukorras püüavadki mõned ja mõnekümned juhid lähtudes tervest mõistusest „trombe” vältida.

Mnjah, see ülalkirjeldatu polnud mõeldud mitte oodiks liiklusrikkujatele vaid sellele, et trahvimised ei lahenda olukorda, need vaid peidavad tekkinud pingeid. (Kõrvalpõikena olgu öeldud, et patrullid teevad oma tööd, niipalju kui mina kuulnud olen, heas mõttes kõrgel professionaalsel  tasemel,  viisakalt ja vilkalt, lähtudes neile seatud ülesannetest. Nii, et siin ei ole mingeid etteheiteid.) Tekitavad petliku mulje aktiivsest tegevusest, kuid mitte lahendusest.  Trahvid ei paranda mitte kuidagi liikluskorraldust. Ei vähenda rõhku, ei väldi trombe. Võib-olla tegelme  vale asjaga? Tühikargamisega? Võib-olla peaks seal olemagi kahesuunaline liiklus? Tegelikult peaksid sellised trahvid olema indikaatoriks, et midagi on korrast ära. Mida rohkem trahve, seda rohkem on midagi korrast ära. Tuleks leida uudseid lahendusi, kuid … kesse ikka viitsib nendega mässata. Pealegi on üldtuntud tõsiasi, et initsiatiiv on karistatav. Muidugi oleks olukord hoopis teistsugune, kui töö tulemuslikkust ei hinnataks mitte trahvimise järgi vaid inimeste abistamise järgi. Avalik teenistus on ju teenindussektor. Muide kõrvalpõikena, ma pole kunagi aru saanud, milleks peab vormistama inimestele nende tegude eest trahve või rahalisi karistusi? Milleks luua endale kurjategijaid, kui sama, et mitte öelda parema, tulemuse saavutaks laheda teenindusega. Võib-olla võiks seda käsitleda, kui lisateenust. Personaalset teenust noh! Nagu personaalpangandus. Näiteks sõidad ilma piletita, ikka juhtub, et ei jõudnud osta või läks meelest ära ning lahke teenindaja müüb viisaka naeratuse saatel teile teie personaalpileti. Nojah pileti hind oleks küll krõbe, kuid meeleolu hoopis teine. Rõõmsameelne tunne. Ikkagi personaalne teenindus. Muide ka õnn on ressurss, rõõmsameelne ja õnnelik inimene on palju enamaks võimeline, kui äranärutatud/alandatud/väärkoheldud inimene. Ärgem seda väärtuslikku energiaressurssi unustagem.

Kuidas siis rõõmsamat meelt saavutada? Mingi aja eest tegelesin koos bussivedajatega ühise transpordi visiooni väljakujundamisega aastani 2030. Näha on, et vanaviisi liinikilomeetreid sõita enam ei saa, on vaja mingit uut lahendit. Et teada, mis maailmas sünnib, tuhnisin läbi teiste maade transpordiministeeriumide lehtedel avaldatu. Huvitavat oli Britanniast kuni Austraaliani, kuid kõige innovaatilisem lähenemine tundus mulle üleaedse, Soome, variant. Soome arengukava kandis pretensioonikat nime „Transpordirevolutsioon”. Ajahorisondiks oli määratletud aasta 2050. Kuid tähtis polnud nimi ega ajahorisont vaid põhjanaabrid kavandasid oma arengu modelleerimist hoopis uuel viisil, nad alustasid mõttemallide muutmisest. Ja teiseks, nad seadsid kogu arengukava keskmesse inimese. Inimene, kui reisija, inimene, kui bussijuht/tehnik/mehhaanik, inimene, kui maksumaksja. Vaat selline vahva ja perspektiivikas lähenemine. Tähtis ei ole mitte maantee või raudtee kilomeetrite ehitamine, läbitud liinikilumeetrid vaid inimese vajadused ja mugavused. Vahva! Nüüd küsite, mida on sellel transpordirevolutsioonil ühist Spordihalli ühesuunalise tänavaga? Et täiesti erinevad asjad? Ei ühti! Õpetlik iva on selles, et isegi nii traditsioonilises ja igavas valdkonnas, kui seda on transport, alustasid nemad maailma muutmist … mõttemudeli muutmisest. Kui meiegi näiteks alustame sellest, millest soomlased alustasid transpordirevolutsioonis ehk mõttemallide muutmises, sest vanamoodi enam edasi ei saa, siis peaksime meiegi muutma oma mõttemalle regulatsioonide ülesehitusel ja seaduskuulekuse tagamisel. Ärge ehmuge, mängime üht fantaasiamängu. Mängime sellist mängu, et meie töö tulemuslikkust ei mõõdeta enam trahvide määramise arvust vaid sellest kui paljudel kordadel on järelvalvaja suutnud ära hoida seaduse rikkumist, teavitanud kaaskodanikku, aidanud inimest. Ma saan aru, et paljudel tulihingelistel „roberspieridel” tõuseb ainuüksi selle mõtte juures juuksed püsti, kuid ikkagi. Mäng on mäng. Oletame, et eelnimetatud tee on selline, et mitte kuidagi ei saa sinna kahesuunalist liiklust lubada. Noh, et polegi nagu tee, rohkem selline rada. Kuidas me toimime praegu? Õige, praegu me paigutame patrulli teelõigu lõppu ja kõik toimub nagu noodapüügiga, rikkujal pole mitte mingit pääsu. Kindel võrku sattumine nagu Liivi lahe räimel. Rikkumine on rikkumine ja trahv on trahv. Punkt! Nii, kas teil ei jäänud selle mudeli juures midagi märkamata? Ei jäänud? Oot, oot, mis oli regulatsiooni eesmärk? Eesmärgiks oli, et sellel teelõigul liigeldakse vaid ühes suunas, kuna tehnilised tingimused teist varianti ei võimalda. Kuid liikumine ju toimus, vaatamata trahvimisele,  kahes ehk lubamatus suunas, ega siis trahv seda sõitmist ära ei hoidnud. Vastupidi, tekitas trahvimisel segadust ja ummikuid. Äkki oleks meil võimalik seaduse täitmise tagamine korraldada kuidagi teisiti? Uut moodi? Rõõmsamalt? Kui töö tulemuslikkuse näitajaks oleks see, et hoiti ära seaduse rikkumine ja trahvi tegemine näitaks hoopistükkis seda, et ametnik ei tulnud oma põhitööga ehk ärahoidmisega toime, siis oleks vaja kontrollimine üles ehitada hoopis teist pidi. Uue mudeli järgi. Sellisel juhul peaks patrull asuma keelatud sissesõidu suudmes ning soovitama soojalt/viisakalt/veenvalt  juhte valida seaduskuulekuse tee. Seega oleks missioon täidetud, seadust ei rikutud, kõik olid rõõmsad ja teavad ühtlasi, et pole mõtetki proovida ummisjalu keelumärgi alt sisse lennata … kohe antakse head nõu … kuhu sõita. Mnjah, nagu ütlesin selline mudel vajab esmalt mõttemudeli muutmist ja … pingutust. Kuid mulle tundub, et niimoodi täidame me mitte ainult seadusi parema meelega ja rõõmsamalt, vaid täidame ka seaduse mõtet. Tasuks mõelda.

Seniks kuni mõtleme laseme muidugi pöörase kiirusega edasi karusellil keelata, trahvida, trahvida, keelata. Ikka rohkem ja rohkem trahve koguda oleks nagu mingi auasi. E-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” käsitlesin põgusalt kontrolliökonoomika peatüki all, sellist teemat, et trahvimist võiks vaadelda omaette majandusharuna. Mõtlete, et ajan jälle täitsa segast juttu? Pidage hoogu! Kui te vaatate enda ümber, siis te näete, et peaaegu iga liigutuse eest võib meil tõsimeelse „roberspieri” kohalolekul mingi trahvikese saada. Trahvide ja rahaliste karistuste määr on juba selline, et võiks küll rääkida omaette ettevõtlusharust. Ja ega me ju saavutatule peatuma ei ole jäänud. Ei mingil juhul, me toodame oma rikkujaid juurde, tootes üha uusi ja uusi käske ning keelde. Ei usu? Mõned killukesed elust enesest.

Mullu suvel lugesin sügavmõttelisi arutelusid selle üle, et passi halva/hooletu hoidmise eest tuleks karistav pügal välja mõelda ja väär tegu fikseerida. Eks ikka selleks, et trahvi saaks sellise ebaväärika teo eest kasseerida. Siis sain aru! Lambike läks põlema! Mõtlesin, et oh sa pele, tohho tont, kas tõesti on toimunud härra Majakovski ülestõusmine koos Stalini ja Beriaga oma punase passi uhke hoidmise hulluses. Täpselt sama tunne oli nagu nõuka ajal, kui minu lauale  maandus bürokraatia tipptobeduse  meistriteos ehk  zookaupade hinnakiri, millega taheti kinnitada riiklikud hinnad puruvanakestele ja jahuussidele. Kujutate ette impeeriumi  hinnad jahuussidele? Mis see kehvem rumalus on kui passihoidmise regulatsioon seaduses. Halloo, kõike ei ole vaja dr Riigi jõuga reguleerida, osa asju reguleeruvad isegi. Kasvõi selle passi korras hoidmise puhul, kui ikka keegi hoiab passi järjekindlalt panni all, siis on tema pass ju sellises seisus, et see on kehtetu. Kui pass on kehtetu, siis tuleb lunastada endale uus pass. See uue passi hind ongi ju karistus passi „väärkohtlemise” eest. Umbes samal ajal käis tõsimeelne, isegi kärehäälse nõudmisega, et tuleks määrata aeg, kui kauaks võib last üksinda jätta. Kas te kujutate ette, kuidas inimkond ülepea tänaseni arenenud on ja säilunud, kui siiani pole dr Riigi edikti, kui kauaks te oma last üksi jätta tohite? Järgmisena mõtleme välja mingi hingamise regulatsiooni. Nii, kui valel ajal hingad, nii trahvi kohe ka saad. Kui hingamata jätad, kooled maha. Koolemine on igaühe õigus, kuid hingamine … vist ei ole. Appi! Need asjad toimivad täiesti loomulikul viisil. Järgmisena võidakse meid üllatada urraugu pühkimise manuaaliga kolmes köites, milleks väljatöötamiseks kasutatakse ilmselt suure uhkusega mingeid Euroliidu struktuurifondide vahendeid? Kas selline ongi meie eesmärk? Tulevik? Vanasti oleks selle kasutusjuhendiga kasvõi seda aukugi pühkida, niigi palju kasu raisatud ajast ja tööst. Tänapäeval pole seegi võimalik, kuidas sa ikka elektroonilise manuaaliga … Äh! Jätame selle viljatu arutelu. Lootkem lihtsalt, et inimene ei hälbi nii kaugele oma loomulikust algest.

Kuivõrd me oleme kaotamas täiesti loomulike tegevuste, loomulikku lahendust, näitab ka üks Vaimupealinna uudis. Uudis oleks muidugi omal kohal, kui see oleks ilmunud naljakuul, kuid … Lugu ise järgmine, et linnavalitsus olevat saatnud ministeeriumile kirja, millega teeb ettepaneku muuta liiklusseadust reguleerimaks parkimise algusaja tähistamist. Selle kohani on kõik korras, kuid edasi läheb asi imelikuks. Ilmnes, et Vaimupealinnal on olnud probleeme kahe osutiga parkimiskelladest üheselt arusaamisega. Probleeme tekitavat osutitega parkimiskellal oleva aja tõlgendamine juhtudel, mil juht ei ole parkimiskellale aja märkimisel lähtunud mehhaanilise kella tööpõhimõtetest st., et kellaaja lugemisel hinnatakse mõlema osuti asukohta. Kella väike osuti tuleks parkimiskellal asetada eelneva ja järgneva tunni vahele samasuguses ulatuses, kui on tunni raames liikunud minutiseier. Kogu selle keerulise jutu mõte on ilmselt selles, et kell peab välja nägema nagu kell. Oeh! Kas tõesti peab dr Riik määrama selliseid elementaarseid asju?

Või kas tõesti saab meie kallis demokraatilises riigis arutada või isegi välja pakkuda ideed, saata munitsipaalpolitsei kontrollima ja karistama neid peresid, kes lapse kesklinna kooli saamiseks fiktiivse registreeringu elanikeregistris teevad. Nojah, selleks oleks hädasti vaja seaduslikku alust. Veel ei ole, kuid pingutatakse. Tegelikult on ju asi selles, et tobe, eluvõõras ja loodusseaduse vastaline koolidesse võtmise süsteem on provotseerinud inimesi leidma „loomingulisi lähenemisi”. Lõpetagem ebaloomulikud regulatsioonid ja oh üllatust: pole vaja nihverdada, pole vaja kontrollida, pole vaja karistada. Kõigil on seejuures, puhtam, kuivem ja õnnelikum tunne. Õiglane ja odav variant pealegi. Vaat niimoodi, et avalikku teenistust on kutsutud ja seatud teenima kodanikke mitte lähtuda hüüdlausest: „Pekske raiskasid, kui peksta ei saa, siis vähemalt trahvige neid!”

 Mul on arvamus, et selline kõige keelamine/käskimine on selge ilming kodanikujulguse, otsustusjulguse ja vastutustunde puudusest. Nagu möödaminnes asendatakse tegelik elu, tavad ja kodanikuühiskonna toimemehhanismid, oma seljataguse kindlustamiseks, tormilise reeglite kehtestamise ja trahvimajandusega.  Vaadake nüüd seda esitatud pisitillukest kollektsiooni, mis pole täielik loend rumalustest vaid üksikud fragmendid ja te hoomate, et iga käsitletud tegevus eraldi on nagu tühiasi, justkui tarvilik, võib-olla tähtiski … peaaegu möödapääsmatu, kuid kogumina annavad nad kokku koletusliku tulemuse.

 

Inimene olevat ennast ise reprodutseeriv molekulaarne süsteem, pluss ise ennast arendav süsteem. Sellisel juhul ei saa see süsteem eksisteerida ja areneda bürokraatide välja mõeldud keeldude ja keelamiste süsteemis. See ei võimalda arengut, see on regress, seisak, …  see on väljasuremise valem.

Vaadake, regulatsioon peab olema inimlik. See regulatsioon on ju koostatud vabade inimeste poolt, vabade inimeste jaoks. Meil ei ole ju aadlit ja pööblit, okupante ja okupeerituid. Meil on vaid inimesed. Inimliku süsteemi loomist võiks vaadelda muruväljaku näitel. Seda muruväljakut ületavad teed ja rajad, need ongi meie näitel regulatsioonid. Seda probleemi on võimalik lahendada kahel viisil. Esimene võimalus, et Targad inimesed ütlevad kuhu teed teha ja sinna need tehaksegi. Kuid teed ilmselt tehakse mingi üldstandardi või päevamoe ajel (võib-olla ka poliitilise kompromissi vaimus). Need ei pruugi siiski vastata väljakut ümbritsevate inimeste  liikumisvajadustele. Sellisel juhul on meil vaja inimesi sundida neid standardradasid kasutama. Korra hoidmiseks on vaja muidugi korravalvureid/trahvureid, sest neid teid, mis ei vasta kohalike inimeste vajadustele, tuleb … sundida kasutama. Tulemuseks on inetud mudarajad, korravalvurid ja trahvid. Muide, ega sellest väljak ilusemaks ei muutu,kui trahve teha, sest kui valvureid ei ole, minnakse ikkagi otse. Ehk valed regulatsioonid õhutavad seaduskuulmatust. Teine võimalus on lasta inimestel kõigepaelt rajad sisse talluda ja siis nende suundade järgi teed teha . Tundub ju mõistlik? Miks me ei võiks samamoodi oma regulatsioone teha.

Muidugi on ka kolmas võimalus ehk inglise muru kasvatamine. Teate kuidas see käib? Ei tea? No see on imelihtne. Rullid ja pügad, pügad ja rullid ja niimoodi … kolmsada aastat järge möödu ja upsti! … valmis see ongi. Umbes niimoodi toimib ka inglise bürokraatia, Bürokraatilised kogemused on neil sellise rullimise ja rullimisega  nii hästi välja arenenud, et neil pole isegi põhiseadust vaja. Inglaste nipp on muidugi selles, et nad on vägivallaga ja sunniga piisavalt katsetanud, nüüd panustavad nad partnerlusele, kaasamisele ja osalemisele. Pole neilgi enam ressurssidega priisata. Regulatsioon minu maitse järgi: iseteenindus, efektiivne, odav. Elegantne ju?

Kuid tuleme oma muinasjuttude juurde tagasi. Ehk muinasjutt Trahviministrist. Mõningat informatsiooni annab riigi suundumustest, kui vaadata milliseid ministeeriumeid ühes või teises riigis peetakse. Näitab see ju, mis selles riigis on tähtis, millele panustatakse. Mõnel maal on majandusministeerium,  mõnes turismiministeerium, mõnes IT ministeerium, mõnes arenguministeerium. Gruusias olevat vanglaminister. Nojah, eks ta ole, igal maal on  omad prioriteedid ja majanduse põhisuundumused. Vaadates nüüd meie suundumust karistus- ja trahvimajanduse eelisarendamise radadele, peaks meil MAMI koha kohe ja päevapealt ära kaotama ja selle asendama  trahviministri kohaga. Küsite miks nii? Väga lihtne, kuna trahvimajandus on tõusmas meie majanduse liidriks ja lipulaevaks, on MAMI kogu oma arengu ja innovatsiooniga seda trendi vaid segamas. Niisiis, oleks tarvis tõsta täie teravusega üles küsimus, kas Eesti majanduse kasvuveduriks on trahvimajandus, kas Eesti vajab Trahviministrit?

Või siiski mitte?

Muinasjutt Vol 5: Minu uusaastasoov, tegevuste lõpetatus ehk VEAME MAAILMA KÄIMA

Veame maailma käima? No nüüd arvate küll, et olen ilmselt kallil pühadeajal hapukapsa ja verivorstidega liialdanud ? Aga ei ühti, lihtsalt tahes kokkuvõtteid möödunud aasta rahmeldamisest, mõtlesin ka tulevikule. Uusaastasoovile. Meie võimalustele. Kas oleme liiga väikesed? Liiga väiksed, et muuta maailma? Või liiga väiksed, et muuta iseennast? Väiksus või suurus pole kunagi olnud probleemiks, probleemiks on pigem tegevuste lõpetatuse ja terviklikkuse eiramine. Suurusest niipalju, et, 1128 a. oli Jeruusalema kuningriigis 593 võitlusvõimelist rüütlit. Muide Pizarrol oli Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”, ometigi vallutas ta mitmesajatuhandelise armeega inkade impeeriumi. Pizarro vägede taustal oli Cortezil Mexico vallutamisel lausa hiigelarmee, tervelt … 600 meest. Või näiteks kirjutab V. Kuzmistsev „Päikesepoegade riigis” (Valgus 1985.Lk 213) „Saatus soosis Pizarrot. … Ta ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni elaniku. Kui Cajamarcas, kes vangistati, hiljem aga ka hukati Atahuallpa, teatasid ülejooksikud, et koos segaverelise inkaga on kaasas 50000 sõdalast, arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et 50000 sõjameest ei ole mitte valitseja sõjaväes kokku, vaid ainult isiklikus kaardiväes, et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitmesaja tuhande mehelise armee. Ent hispaanlased ei teadnud seda ja mitteteadmisest sai neil õnnelik õnnestumine.” Nii, et tähtis pole suurus vaid eesmärgipärasus ja keskendumine ehk nagu kirjutas üks legendaarne tankikindral: ”Asi tuleb suurelt ette võtta!” Kuid kuidas on lood meie ettevõtmistega? Millised on meie prioriteedid? Muinasjutud ja prioriteedid meie elus on selle argise elu kaks lahutamatut poolt. Ühest küljest lubavad muinasjutud meil unistada, luua mõttelisi tulevikukonstruktsioone ja teisalt prioriteedid püsida jalgupidi reaalmaailmas ja saavutada seal edu. Mis aga juhtub, kui muinasjutud ja prioriteedid segi lähevad? Kui 1001 öö muinasjuttudes oli prioriteediks rääkida võimalikult palju muinasjutte, et iga muinasjutuga/ööga „osta endale elu”, siis oligi tegemist ühe ja ainuomase prioriteediga, mida täideti päev-päevalt ja just päeval, üha uute muinasjuttude väljamõtlemisega, et ööd üle elada. Seega oli muinasjutt vahend prioriteedi saavutamiseks. Kui meil oleks 1001 prioriteeti ühe muinasjutu ellu rakendamiseks, milline võiks siis olla tulemus? Arvasite ära, tulemus oleks tulemusetus. Kõrvalpõige: Lühikese teki sündroom … ja selle alaliik Lapitekk ning Lapitud tekk. Kuidagi väga veider tunduks, kui meil jalad külmetavad, siis ei tõmba me tekki mitte varvastele vaid … lõikame teki ülemise otsa ära ja kribinal krabinal nõelume selle tüki teki alaossa. Mõnus! Tehtud? Nojah natukese aja pärast me muidugi lõikame jällegi muheda siilu teki alaosast ja õmbleme ülaossa Ja jällegi Mõnus! Tehtud? See jätab meeletu ja asjaliku tegutsemise mulje, kuid … mõttetu. Kui ikka tekk on lühike tuleb ennast lihtsalt krõnksu tõmmata ja sooja koguda … kuni teenime raha suurema teki jaoks. Lapitekiga närutamine loob vaid illusiooni probleemi lahendamisest, kuluka ja kasutu illusiooni. Mina võin siinkohal ju igasuguseid jutukesi ja muinasjutukesi pajatada, kuid pöördugem veelkord autoriteetide poole: „Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov (OÜ Infotrükk Tallinn 2009. Lk 16) „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja veel üks ülitähtis tähelepanek (Lk 17): „ Igal riigil on oma kavandid. S. Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Just-just toimub maailmakavandite konkureerimine, sellest peamegi lähtuma, mitte igakord kaasa lohisema viisaka „Meil ei ole vastuväiteid” formuleeringuga. No nii, nüüd on autoriteedid oma tuumaka sõna öelnud, seega püüan siinkohal teha omapoolse kokkuvõtte möödunust ja formuleerida oma uusaastasoovi. Tuleb tunnistada, et olen väsinud lõpetamata tegevustest, seega minu soov on: kui me midagi teeme, siis tehkem seda tegevust mitte nagu õpetaja Laur õpetas, et kui kogu rehkendust teha ei jõua, siis tee poolgi. See jutt käis hoopis teistsuguse olukorra kohta ja on siinkohal kohatu. Seega lõpetatus. Olen läbi aastate osalenud paljudel visiooninõupidamistel ja strateegiaaruteludel. Kõigil neil on üks ühine omadus, jutuvestjaid on palju, kuid jutukeste süsteemi seadjaid ja nende põhjal tegevuste formuleerijaid on vähe. Ei viitsita vaeva näha ja tegevusi süsteemi koondada, igaks tahab vaid rääkida. . Pidulike kõnede aegu on kõik veel õhevil ja naerusuised, kuid siis kõik … sumbub. Jääb lõpetamata. Ja niimoodi saamegi ladestuse geniaalsetest ideedest, mis on süsteemita kasutu. Ja niimoodi kuni järgmise kampaaniapuhanguni ja sellele järgneval puhangul ja sellele … Toimiv lahendus tuleb leida siis, kui sellest veel kasu on. Lõputu arutelu ei vii meid mitte kuhugi, küll aga kulutab taastamatut ressurssi … aega. Seega pole oluline kas seda arutatakse jääkeldris, kartulikoopas, kuivkäimlas või heinaküünis, tähtis on et tegevus oleks lõpetatud. Olen osalenud seltskondades, kus on läbi käinud tohutu hulk ideid, kuidas maailma paremaks muuta. Sellest ka mõningaid üldistused visiooniaruteludel tehtud ettepanekute analüüsimise ja realiseerimise kohta: 1.Visiooniarutelud on olnud tõhusaks instrumendiks, et leida uusi ideid ja näha asju uue nurga alt … kui osata kuulata 2. Visioonimeeskondade kogemus on näidanud, et osalejad on väga entusiastlikult kaasa tulnud nende üritustega, kuid nad ootavad ka konkreetsete tulemusti (vähemalt intensiivset huvi). Kui me järgimööda kutsume inimesi kokku, tekitades neile kõrgendatud ootusi ja neid ootusi ei täida (kasvõi osaliselt), kaotame tohutu energeetilise potentsiaali. Ilma toetamata, isevooluteed head ideed harilikult ei edene vaid kärbuvad. Seega saavutamaks järgmistel visioneerimistel maksimaalseid tulemusi ja tõhusalt ära kasutada, analüüsida ning grupeerida genereeritud ideed ja ettepanekud tuleb luua seda edasiviiv organisatsiooniline platvorm: Esimene postulaat: „Raha ei ole, raha ei tule”. Kui me loome visioonide kavandamiseks mingi nn uue, parema, kuid jäiga organisatsiooni, siis me vaid rohkendame bürokraatiat. St jätkuvalt, et kogu masinavärki saavad vedada üksikud palgalised eestvedajad, administraatorid ja analüütikud. Teine postulaat: „Kui raha ei ole, kasuta uinuvat ressursi”. Võrgustiku loomine asjatundjatest (silmas on peetud tõesti omaala asjatundjaid, autoriteete, mitte asjaarmastajaid ega ilukõnelejaid) st. inimesi, kes on võimelised vabatahtlikkuse alusel osalema ettepanekute analüüsimisel, läbiarvutamisel, pretsedentide leidmisel. Ma ei taha siinkohal üldse mitte jutlustada mingi elitaarse klubi loomisest vaid viitan tõsiasjale, et meie rahvaarv ei ole just suur, mis tingib selle, et on erialasid, mida meil valdab vaid paar inimest. Nii, et entusiasm on hea, kuid asjatundjateta ka läbi ei saa. Et üldse alustada sellise tasemega asjatundjate võrgustiku loomisega peab sellele juba alguses andma piisavalt kõrge staatuse, seda võib teha ainult väga mõjukas isik. Võrgustik looks meile edaspidiseks arvestatava potentsiaali projektide, programmide läbitöötamiseks ja põhjendamiseks, tekitades võrgustikust asjatundliku ja usaldusväärse partneri. Väidan, et on olemas arvestataval määral inimesi, kellel on teadmisi, oskusi ja tahtmist teha midagi ühiskonna/kogukonna heaks, kuid nad on väga enesekriitilised või hõivatud. Samas ka mõnetunnine osalemine arutelus võib anda häid tulemusi. Ja muidugi ärgem unustagem, et kohalikke võrgustike võimeid ja võimu (olen osalenud valla üritustel, mis oma ratsionaalsuse, ettepanekute ja mõtteviisi poolest oleks „linnauntsakatele” kümme silma etteandnud). Kolmas postulaat: „Vii töö lõpuni”. Selleks, et ei raugeks hoog ega tekkiks pettumust, peab iga ettepanek saama vastuse, mida tema ettepanekuga on tehtud (liidetud mingi projektiga, esitatakse asjaomasele asutusele) või kus ta saab selles osaleda (töötuba, asjatundjate arutelu). See tekitab inimesel tunde, et tema ettepanek pole asjatu ja on valmis ka edaspidi panustama või vähemalt toetama. Halvim variant oleks ettepanekute eiramine, see on nagu rahvuseepostes karjapoiss hüüab suikunud kangelast „naljaviluks” appi. Teate ju mis nendes muinasjuttudes juhtus? Muidugi, isegi vägilane ei viitsinud enam peale valehäiret appi rutata. Sama ka iga inimese ettepanekuga, ei tohi tekitada pettumust, toota kunstlikult laiskusest/lohakusest/hoolimatusest/asjatundmatusest loobumist. Tagasisidega toodame vaid eimillestki tegutsemisrõõmu. Kokkuvõtteks: kaasamine, tunnustamine, loovuse treenimine, tagasiside = uus kvaliteet Ja nüüd te ütlete kindlast, et seda ei saa ju teha! Miks mitte? Kas selle pärast et niimoodi pole mitte kunagi tehtud? Kuid varem polnud inimene ka Kuul käinud? Või me pole harjunud? No kuulge kemmergus harjus meie rahvas käima alles möödunud sajandi algupoolel. Enne seda käidi ikka tanumaal. Oldi harjutud. Visioonid muutuvad tegelikkuseks vaid siis, kui nullpunkti ja visiooni vahele tekkib kindel regulatsioonimehhanism -Visioon ja selle saavutamise teed peavad olema teistsugused, kui teistel konkurentidel, kopeerimine võimaldab saavutada sama tulemuse nagu originaal, ainult et kümme aastat hiljem. -Kui täna hakkad õiget teed mööda liikuma jõuad kohale kontrollajaks, kui hakkad liikuma homme võid kohale jõuda millal iganes pärast kontrollaega. -Väike kogukond ei saa järgi aimata suuri struktuure, tel pole selleks piisavalt ressursse. -Kellega tahetakse suhelda? Kasulik? Prestiizne? Huvitav? – Kasulik ja huvitav võib olla suhelda katsetajatega. Vahel järgneb sellele prestiiž. Prestiiz võimaldab olla poliitika kujundaja mitte poliitika järgija. Ja just sellekoha peal on meie võimalus muuta maailma. Lõpetuseks näpunäiteid autoriteetidelt: „Ja sada surma” V. Beekman (Eesti Raamat Tallinn1978. Lk 67) „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad” Ja veel R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” (Tänapäev 2012.Lk.243) „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” Ning päris lõpuks: Humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More 16. Saj. Inglismaalt olevat öelnud midagi sellist: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head siis olge vähem halvad. Juba selline suhtumine aitaks meid tubli sammukese edasi Eduka Eesti poole liikumisel Just niimoodi, kogu rahva, ja igaühe eraldi, geniaalsust ja hullust ära kasutades tegutsedes terviklikkuse ja tegevuste lõpetatuse vaimus, on võimalik luua Edukat Eestit. Lõpetamata tegevus, ka kõige geniaalsemas, on toodetud vaid … eimidagit. Tühja kulutatud aeg ja inimressurss.

Muinasjutt: Vol 4: „Neerupirukas”

 

Reguleerimine on üks „triki värk”. Sellega on sama lugu nagu ravim asjatundmatu inimese käes - iga ravim, vales koguses või valel ajal, võib muutuda mürgiks. Lõppeda fataalselt. Üks „kurblich” näide meie regulatsioonikonveierist. Konsulteerisin hiljuti üht ettevõtjat, hoopis teistes küsimustes ja isegi mitte Eesti turgu puudutavas asjas, kui juhusliku, kõrvalküsimusena, kerkis üles Ravimiseaduses sätestatud apteekide asutamispiirang. Kas seda oleks vaja muuta või mitte? Peaaegu hamletlik küsimus: „Olla või mitte olla”.  Igati moodne küsimus, milles igal ühel on oma arvamus. Siiski pole tegemist niivõrd arvamustega vaid usuga, sest arvamuse kujundamiseks pole „igaühel” piisavalt huvi, aega või teavet.  Seega usuküsimus. Püüame siis sellesse usuküsimusse tuua ka veidike ratsionaalset iva. Pealegi demokraatia ja arvamuste paljusus pidid olema head asjad. Õnneks ongi meil demokraatia, see tähendab, et võimalikud on vähemalt kaks arvamust: otsustaja arvamus ja vale arvamus. Nii, et demokraatia „ruulib”, isegi siis, kui mul on kolmas arvamus. Mina ise olen läbi ja lõhki konkurentsiinimene. Seega minu esimene postulaat on see, et apteekide asutamispiirangu sissetoomine täistuuridel pöörlevale turule, eelmise aastakümne keskel, oli algusest peale lauslollus. Kuid asi läheb põnevaks alles siis, kui süüvida selle regulatsiooni arengu edasisse käiku. Kuna asjade käik tundus huvitav, uurisin seda natukene edasi. Ikka niimoodi, et kogenud bürokraadina panin paberi paberi kõrvale ja arvamuse arvamuse otsa. Siis kooruski välja, et suur osa pabereid olid tühipaberid ja arvamused olid kuulujutud või uskumustel põhinevad jutustused. Peale selle oli veel palju emotsioone ja tohutul hulgal Põhiseaduslikku õigust. Ühesõnaga,  kõige tavalisem majandusregulatsiooni küsimus oli läinud järsku majandusvaldkonnast  juristide kätte. Üks osapool virutas Põhiseadusliku Vaimu malakaga ja teine virutas vastu veel suurema Põhiseadusliku Vaimu malakaga ning kogu selle materdamise juures läks nagu meelest ära, mis oli enne, mida taheti saavutada ja millised võiksid olla järjekordse „õige otsuse” tagajärjed. Seega minu teine postulaat on, et lauslollust püütakse ravida „mittelaustarkusega”. Kui matemaatikas annavad miinus ja miinus kokku plussi, siis kahtlen sügavalt, et seadusloomes lauslollus ja laualollus annavad kokku laustarkuse.

Vaatame natukene selle loo tausta ja katsume natukenegi seda lugu lahti sopsutad, et nii tihke ja nätske ei oleks ning et me ise ka midagigi sellest aru saaksime. Seega „luhvtitame” seda natukene.

Alustame sellest, mida me teame ja milleks me võimelised oleme ehk Riigikontrolli raportist.

 Nagu Riigikontroll ühes oma auditis sedastas „…, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.”  Tegelikult toob selline väide hirmuhigi laubale. Täielik õudus, sellest raportist õhkub vastu täie selgusega, et seadusi teevad inimesed kellel, väga peenelt väljendudes, „napib oskusi”. Eriti õudne on see, et Riigikontrolli selline raport, mis teatab must valgel, et dr. Riik rikub nii seaduseid, kui ka häid tavasid ja seda massiliselt, järjekindlalt ning hoolimatult, ei leidnud mitte mingit vastukaja?. Ei seadusandjate eneste poolt, ei avalikkuse poolt, ei massimeedikute poolt. Tihke vaikus. Arusaamatu?!  See oleks küll see olukord, mil kõik viled ja tuled oleksid pidanud üürgama „und” plinkima hakkama. Igati normaalne oleks olnud, et oleks loodud parlamendi eri-, uurimus- ja järelvalvekomisjonid „seaduskonveieri” töö uurimiseks ja selle raporti lõpus oleksid olnud konkreetsed ettepanekud/suunised olukorra vastavusse viimiseks kehtivate õigusnormide ja heade tavadega. Aga ei tühjagi. Isegi mitte mingit öö(kimis)istungit! Seega meisterdatakse seaduseid edasi, rikkudes õigusloome kõige põhilisemaid alustugesid, kasutades nn. olemasolevat ja käepärast materjali ning jätkates sisseharjunud malli järgi.

Et oleks selgem toome näite. Oletame, et teil on neerukivid ja te vajate nendest  vabanemiseks meditsiinilist sekkumist. Seega  vajatakse asjatundjat, kuid meie nirudes tingimustes  on asjatundja kohale „värvatud”, nagu avaliku teenistuse seadus väljendab, koolisöökla kokk, kuigi oleks vaja doktorit. Siin jamad algavadki. Siseorganitel on kõigil oma selge ja unikaalne funktsioon, kuid koolikoka , muide väga hea koka, lausa meisterkoka, teadmised selles valdkonnas piirduvad vaid neerupiruka valmistamisega. Sorry! Seega võib kokk anda teile seaduse mõistes küll hea pirukaretsepti (regulatsiooni ekvivalent), kuid ta ei suuda parandada teie siseorganite tööd. Tema jaoks ei ole need spetsiifiliste funktsioonidega unikaalsed, isetegutsevad ja isetaastuvad üksused mitte midagi muud, kui vaid retsepti komponendid. Kui nüüd käsitleda ettevõtjaid, kui selliseid isereguleeruvaid organeid,  siis saate ju küll aru et nendest aurava pajaprae või mahlase piruka valmistamine, pole just see, mida me regulatsiooni eesmärgina silmas pidasime. Kui seaduseelnõu ettevalmistaja ei ole valdkonnaspetsiifikaga kursis või kui ta ei suuda  probleemi analüüsida kogu majandusmaastiku seisukohalt, kaasates valdkonna asjatundjaid, siis niimoodi just juhtubki.

Mis ikkagi juhtub, kui me neerukivide eemaldamise asemel teema pirukat, sest kokk on lugenud kuskilt raamatust, et see on materjali kõige efektiivsem kasutusviis? Kui me teeme sellisest teadmisepagasist lähtudes seaduse, siis millise tulemuse me saame? Kas näiteks Ravimiseaduse ühe osa ebakohasel muutmisel, üldist konteksti ja vastastikke mõjusid hindamata,  küpsetame 10 apteegist mahlase neerupiruka? Aga võib-olla 20 apteegist? Või 50-st? Olen kuulnud ka pakutavat, et lõppkokkuvõttes on ootamas lausa sada või enam apteegipirukat? Kas te kujutate ette seda ühel ajal valmivate neerupirukate lasu? Milline raiskamine? Kas me üldse tellisime pirukat? Ups! Meelde tuli, me pidime ju neerukivisid eemaldama …

 

Tuleme nüüd peale eellugu, selle pärisloo ehk apteekide asutamispiirangute juurde.

Kunagi aastate eest tehti Ravimiseadusesse parandus, millel oli esialgu vaadates igati õilis eesmärk – sundida ravimimüüjaid avama apteeke ka „maakohtades”, tagasihoidlikumad arvasid, et see küll ei suurenda selliste apteekide arvu, siis vähemalt peatab nende väljasuremise. Selline vaga ja üldinimlik eesmärk. Nagu öeldakse – mõeldud, tehtud (või oli see vastupidi?). Kehtestati piirang, mille tulemusena määratleti, mitme inimese kohta igas piirkonnas võib olla apteek. Tuleb tunnistada, et seadusmuudatuse arhitektid ei läinud liikvele just tühjalt kohalt. Näiteks linnasüdamed nägid tõesti väga omapärane välja, kus domineerivaks kaubanduseks olid kasiinod, apteegid, prilli- ja viinapoed. Muidugi polnud selle põhjuseks, et kesklinnas niipalju apteeke oli, asjaolu, et meie inimesed oleksid olnud keskmiselt haigemad kui muud eurooplased, vaid asjaolu, et meie ravimihinnad olid väga peibutavad Põhjamaade turistidele ehk puht majanduslikud. Samas oli regulatsiooni sätestamine, mille aluseks oli inimeste arv mingis asustatud punktis ja eesmärgiks konkurentsi tekitamine, vastuolus majandusreeglitega. Tulemus oli kurb: ükski ravimimüüja oma poodi Kükitamisemetsas lahti ei löönud, vaid nad ostsid üles väiksemaid apteeke ja kette nende heade asukohtade pärast kesklinnas ja kaubanduskeskustes. Väiksemad lõid punti  ja püüdsid suuremate kattevarju all ellu jääda. Ikkagi mahukaubandus. Seega, selle asemel, et oleksime saanud parema konkurentsiolukorra, saime … sellise, mida eelnõu algatajad ei oodanud, kuid mis oli majandusinimestele algusest peale selge. Piirang tekitas uue olukorra, mille tulemusena ettevõtjad rivistusid ümber, ühinesid, liitusid ja surid välja. Mitte küll kõike korraga, kuid tugevad muutusid tugevamaks ja iseseisvaid jäi ikka vähemaks või vähemiseseisvaks. Selline oli aja nõue ja regulatsiooni (otse vastupidine) tulemus. Kui nüüd tulla tagasi selle asjaolu juurde, et seaduseelnõus peavad olema märgitud muudatustest tulenevad mõjud, siis sellist mõju ei osanud seaduseelnõu esitajad ega vastuvõtjad ilmselt eeldada. Või oskasid? Kui ei osanud, siis miks? Millal peaks ANALÜÜSIMA seadusega seotud kulude ja tagajärgede paikapidavust? Seadus või selle projekt ei ole avalikus teenistuses mitte midagi muud, kui „bisness projekt” ärimaailmas. Kui eesmärk erineb tegelikust saavutusest, siis ärimaailmas analüüsitaks kindlasti projekti luhtumise põhjuseid ja tehtaks vastavaid korrektuure.

 

Probleem sellest tekkiski, et tõsiselt seostest lähtuvat analüüsi teha ei osatud/viitsitud, taheti teha „head” ja oli uskumus, et niimoodi teha on ilus ja hea. Nii, et jälle usuküsimus? Seega tegelikult  piiratigi apteekide asutamist ilma mingisuguse analüüsita. Lihtsalt arvati. Ja mitte lihtsalt ei arvatud vaid arvati primitiivselt. See „arvamine” tõi kaasa kogu turu ümberkorraldumise, haavade lakkumise, uute plaanide  tegemist, uute ärimudelite väljatöötamise ja uutest oludest lähtudes uute investeerimisplaanide koostamise. Nüüd järsku avastame … Upsti! valesti läks … jälle … ja teeme regulatsiooni jälle ümber. Kuid vaadake, seda ei saa enam vanasse konkurentsi olukorda pöörata, sest dr. Riik on andnud sellised lahingureeglid, mis on muutnud turgu. Need lahingureeglid on muutnud põhimõtteliselt turgu/turuosalisi ja olukorra ennistamine on võimatu. Et asi oleks selgem, siis olukord on selline, et seitse aastat tagasi „arvas” dr. Riik, et te võite oma parema käega midagi inetut korda saata ja see tuleb eemaldada ja nüüd teatab dr. Riik, et käe eemaldamine tuleb lugeda tühistatuks, … nüüd võivad kõik mõlema käega toimetada. Mnjah! Kuidas sa selle mitteeemaldatud käega ikkagi peale selle paberil ennistamist edasi toimetada, kui seda enam pole? Kahekümne esimese sajandi mõistatus? Tegemist oli turu sandistamisega, kuidas lugeda sandistamist paberil mittesandistamiseks? Mida ma pean silmas käe eemaldamise ja selle mitteeemaldatuks lugemise all? Aga vaat seda, et ettevõtjad on teinud oma investeeringud teatud regulatsioone ja õiguskindlust arvestades, üles ehitanud teatud tegevusvõrgustikud lähtudes sellestsamasest lahingureeglist ja kuluefektiivsusest. Reeglite muutus tähendab vaid üht ja see on, et osa investeeringuid ehk rahvuslikku kapitali põleb jälle ereda leegiga ja võrgud tuleb üles ehitada täiesti uuel moel, uuest situatsioonist lähtudes, uusi investeeringuid tehes (need kes veel jõuavad teha). Seega kahjum investeeringute põlemisest ja uue võrgu ehitamine tuleb kanda tulemi kulu/miinus poolele. Mõned kannavad, mõned ei suuda ja kukuvad kokku. See kokku kukkumine muide pole niisama kokku kukkumine vaid järjekordne rahvusliku kapitali kadu, töökohtade kadu, kogu turu vaesustumine ehk äraseletatult tähendab see suure tõenäosusega uut kontsentratsiooni, aga mitte konkurentsi lisandumist.

Põhjendustest ja võrdlustest. Vahel (kui kasulik on) võrdleme ennast teiste riikidega, see on muidugi jälle „triki värk”, sest alati võib leida näiteid ühelt poolt või teiselt poolt (Nagu H. Truman olevat öelnud, et leidke mulle ometi üks ühekülgne majandusteadlane, muidu on neil kõigil varuks, et „ühest küljest ja teisest küljest”). See on vana nüke, et maailmapraktika näiteid võib leida ja tõlgendada väga erineval moel. Näiteks sõitsin eelmisel nädalal linnast välja: linnas oli külma -1`C ja maanteel oli külma juba -2`C. Kuidas seda olukorda kirjeldada: et linnas on temperatuur ühe kraadi võrra soojem või et maanteel on temperatuur poole külmem kui linnas? Ravimituruga on sama moodi, igaühel on oma näited ja pann head näited, kuid kas neid on ka analüüsitud meie majandusmaastikust lähtudes? Pean tunnistama, et ravimiturg pole mulle kunagi meeldinud, liiga reguleeritud ja … noh selline maagiline. Aga kunagi ei tee paha, kui keegi heidab kõrvalt ja laiemalt pilgu  olukorrale. No  vaatasin siis mulle kättesaadavaid  erinevate osapoolte avaldatud arvamusi ja tundsin et midagi on viltu ja siis tabasin ennast meenutamas üht vana anekdooti, mille mõte on umbes selline, et kaks vaegkuuljat peatuvad tee ääres ja üks küsib et „Kas  Sul on mootoril midagi viga?” ja teine vastab, et „Ei mul on midagi mootoril viga.”. Mille kohta esimene ütleb, et „OK! Ma arvasin, et Sul on mootoril midagi viga.” Ja nagu näidendites kirjutatakse – vasakule ära. Miks mul selline vaegkuuljate kokkutuleku tunne tekkis, aga seetõttu, et me oleme kogu ühiskonnaga jõudnud sinna maale, et me ei kuula enam teiste arvamusi ära, me ei püüagi tõsiseid argumente ümber lükata, meid ei huvitagi, mis juhtub. Tähtis on, et „meil ja vaid meil on õigus”. Ja kui meil enam muid argumente ei ole, siis virutame Põhiseadusega, kui sellest ei piisa siis Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimuga ehk ajame täiesti tavalise majandus(poliitilise) vaidluse juriidiliseks.  On suur vahe, kas arutada asjade sisulise külje ehk ökonoomika või välise vormi ehk juriidika üle. Ideaalis oleks muidugi tore, kui need kaks arutelu kokku langeksid. Kuid mitte kuidagi ei saa ma aru, kuidas Põhiseaduse najal selgeks teha, kas avatud turg toob kaasa proviisorite tõmbamise maalt linna läbi kõrgema palganumbri? Kas Põhiseaduse ülesandeks pole mitte õiguskindlusetuse kasvu tekitamine? Kas minu Põhiseaduslikuks õiguseks on vaid hägune võimalus millalgi saada „kolkakülaelanikuna” teenindatud ulmelise „apteegibussi” poolt või veel jaburam idee - ravimiautomaadi kaudu (tahaks näha seda Kükametsa teeristist kolmanda elektriposti küljes olevat ravimiautomaati, selle töökindlust ja eriti ökonoomikat). Aga mängu ilu ongi selles, et Põhiseaduslikus vaidluses polegi vaja tähelepanu pöörata sellistele segavatele pisiasjadele, kas peale  seda, kui kõik elu pisiasjad on  Põhiseadusega „kooskõlla” viidud, ka keegi ellu jääb? Kas selline ongi rahvatervise arendamise Põhiseaduslik projekt? Sellistele pisiasjadele vaidlejad muidugi ei vasta, sest ei vaielda mitte asjade sisu vaid vormi üle. Ja sisu üle vaielda on pann raske, sest selleks peavad olema teadmised ja oskused. Seega … Kui ikkagi midagi on Põhiseaduse Vaimuga vastuolus, siis seal pole kohta arvutustele, seal tuleb lihtsalt vastavusse viia. Kõik.

Mainisin ennist, et erinevaid seisukohti võib leida üle maailma erinevaid nagu öeldakse seinast seina. Käid nagu „Näidete Kaubamajas” ja valid endale sobivad näited välja sarnaselt ülipoest vorsti või leiva  valimisega. Nii, et igaüks võib leida endale maitsekohase leiva/vorsti/näite. See selleks, kuid vaatame millised näited mind ärevaks teevad. Näiteks Ungari apteekide avamisõiguse liberaliseerimine kukkus läbi, hinnad tõusid ja kvaliteet langes. Me võime küll suureliselt öelda, et no jaa need madjarid ei oska üldse majandada, on kogu oma majandusega rappa läinud ja ega ravimikaubandus midagi muud ei ole. Muide suurelisuseks pole mitte mingit põhjust, sest, kui meie siin ranget plaanimajandust viljelesime, siis nemad harjutasid jätkuvalt turuelemente. Samas,  ega Rootsi riikliku apteegivõrgu erastamine ka väga positiivselt lõppenud, ikka hinnatõusuga. Ja ka britid pidid mullu jäigemale süsteemile tagasi minema, et tagada eesmärkide täitmine. Muide täieliku „ökonoomilis-bürokraatliku mõnuelamuse” sain brittide apteekidega seonduva süsteemi muutmise põhjendusest võrdlevast analüüsist. Seal oli võrreldud kolme võimalikku regulatsiooni varianti: nende maksumust nii riigile, kui tarbijatele, arutati teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse, turult väljumise ja paljugi muu üle. Vaat sellisest seaduse mõjude analüüsist olen ihalenud alati. Ja ega selles midagi kummalist ole, isegi nõuka ajal tehti importostude osas konkureerivate ostude arvestused, tänapäeva ärimaailmast rääkimata. See on ju valikute küsimus, kellel on parim/kvaliteetseim/jätkusuutlikum kaup/lahendus/regulatsioon? Eeltoodud ebaedu lood on kõik on üksikud juhtumid, mis tulenevad erinevatest, laiemast majandusregulatsiooni kontekstidest. Kuid sellised läbikukkumise teevad ettevaatlikuks. Nüüd tagasi meie apteekide asutamise piirangu tühistamise ettepaneku juurde. Minu jaoks on ohu märgiks see, et tegemist on „vundamentalistliku” usuküsimusega: ühtede ja samade argumentidega soovitatakse nii piirata, kui … mittepiirata apteekide asutamist. Küsimus on vaid rõhuasetuses. Ehk kui te mäletate, siis piirangu kehtestamise üks mõte oli see, et nn maaapteegid välja ei sureks (nii kiiresti) ja julgem  retoorika käis selliselt, et siis lähevad ravimikaupmehed ja täidavad maa … apteekidega. Aga ei ühti, majanduslikult polnud see mõeldav ja pole mõeldav ka edaspidi. Küll, aga näitab statistika, et kohalikke apteeke on kinni pandud vähem, kui linnaapteeke. Asi seegi, kuid see pole tekkinud mingist „poliitilise geniaalsuse” tulemusena, vaid ettevõtjate tubli töö, kulude meeletu kahimise ja võrgustike väljaehitamise tulemusena. Vaadates aga maaapteekide tulemeid, on lausa hämmastav ja samas austust vääriv, apteegipidajate ennastsalgav tegevus. Nad ripuvad majanduslikus mõttes „viimase vindi” küljes, kuid alla pole (senini) andnud. Kohusetunne? Autunne? Ametiau? Ilmselt need kõik kokku ja palju muidki häid omadusi. Muide ilma missioonitundeta inimesed oleksid juba oma poele tabaluku ette riputanud ja … linna läinud. Niisiis, suur tänu teile. Ja nüüd me (jälle ilma läbi arvutamata, lihtsalt kõhutundest ja juriidilise megamalakaga ehk Põhiseadusega virutades),  kasutame me samu argumente et „ piirangud ei suutnud maale rohkem apteeke luua”, pöörame protsessi tagasi. Ja otse loomulikult me teeme neile jälle „head”. Oh neid „rumalaid inimesi/apteekreid” küll, nad ei saa aru, et neile tahetakse teha head ja kirjutavad protestikirju. Täitsa mõistmatud kohe! Ei lase head teha … vägisi. Senini on täiesti kontrollimata väide, et asutamispiirangute kaotamisel tõmbavad linnatuled ja keskuste parem palk proviisorid vastupandamatu jõuga linnadesse? Mõningate prognooside kohaselt on üle kolmandiku maaapteekide personalist seda kaalunud. Kas on niiviisi? Või on see asjatu kartus? Aga kui on ikkagi alust selliseks kartuseks? Mis siis juhtub? Kuulge pole ju tõsiseltvõetavad ettepanekud rändapteekidest (ega see mingi rändtsirkus ei ole) või ravimiautomaatidest. Mis saab siis regionaalpoliitikaga? Kas viimane kustutab lihtsalt tule või viskab rohupudeliga lambi puruks? Kõik teised on juba lahkunud ju, politseinikest külapoodide ja pangaautomaatideni. Ja sellist segadust tekitavat lobajuttu, et me anname „maaapteekidele” elus püsimiseks dotatsiooni, ei maksa, puusalt tulistades, ajada. Kõigepealt algab defineerimine, mis „loom” see „maaapteek” ülepea on?  Kas Tallinna külje all näiteks Laagris olev apteek on „maaapteek”? Aga Ülenurmel?  Või ainult Alutaguses? Kuskohas algab maa ja kuskohal apteek? Kas see võib olla „ketiapteek”? Aga lepinguliselt seotud apteek? Kas ei tekki Põhiseaduslikku vastuolu, kui maaapteekidele antakse dotatsiooni ja linnaapteekidele ei anta? Aga võib-olla peaks ka iseseisvatele linnaapteekidele andma? Neil ju ka raske? Siis võime kohe „tekitada” järgmise Põhiseadusliku probleemikese, et miks maaapteegid saavad dotatsiooni aga maakuplused/kingaparandused/töökojad ei saa dotatsiooni? Selge tegevusalapõhine diskrimineerimine? Või kui palju ja millistest kriteeriumidest lähtudes dotatsiooni maksta? Kas asukohapõhiselt või efektiivsuspõhiselt? Kui keegi on loru, kas siis tuleb ka maksta? Või kuskohalt seda raha võtta, kui tänased juurdehindlused on sellised, et apteekide keskmine kasumimarginaal on vaevu 1,2 %? Kas Rahandusministeerium on valmis avama uut dotatsioonilüpsi sektorit? Nagu hoomate, probleem oli, on ja jääb keeruliseks ning küsimusi on senimaani rohkem kui vastuseid. Meie peame läbi analüüsima kõik variandid enne kui otsustame. Meil ei ole lihtsalt õigust eksida ja veelkord eksida, see ei ole matemaatika, kus miinus ja miinus annavad plussi, selle tehte tulemus on suur miinus. Mitte visklema, mitte kriisikustutusega tegelema! Eksperimenteerida võime analüüse tehes ja vaieldes. Päriselus juhtuvad asjad päriselt.

Põhiküsimus ei ole üldse selles, kas mingi seaduse kõverat paragrahvi tõlgendatakse Põhiseaduse Vaimu vastaseks või mitte, vaid põhitähtis on teada, et ravimituru küsimustele on alati lähenetud mingi üksiku killu/fragmendi kaudu, kiirustades, julgusetult, nagu tegu oleks hädatapmisega, mitte pikaajalist isetoimivat süsteemi luues. Nii, et … kas vaidleme paragrahvi kõveruse üle kuni väljasuremiseni või … räägime asjast? Muidugi oleks rääkimisest parem mingi pikemaajaline strateegia (pärisstrateegia, koos ressursside ja ajakavadega, mitte tühipaber). Praegusel juhul on küll selge, et kuigi kõik, kes on teinud ettepaneku asutamispiirangute likvideerimise asjus, on tegelikult tulnud välja kahe tähtsa väitega, esiteks, et tuleks leida mingi tõhusam mehhanism ja … asutamispiirang kaotada. Kuid kogu selle ponnistuse juures on kõlama jäänud vaid kaotamine, uuest mehhanismist ei midagi. Ei tea kas läks tekstis kaduma, „vää”?  Vaadake, loomulikult toimib siis kergema vastupanu teele libisemine, on ju tunduvalt lihtsam midagi tühistad või keelata, kui toimivat süsteemi välja töötada. Seega alustame protsessi jäälegi valest otsast ja jällegi … tüki kaupa.  

Juhul, kui me alustaksime õigest otsast ehk sektori analüüsimist, siis tehkem seda ikkagi tõsiasjadest, mitte soovunelmatest lähtudes. Esmalt ärgem unustagem, et konkurents või mitte, kuid ostjate maht ja ka nende tarvidused on piiratud. Kas meil on üldse ettekujutust millist mudelit me tahame üles ehitada, kui see on võrgupõhine kuluefektiivne kontrollitud konkurents, siis on see üks mudel, kui me tahame kõva konkurentsi, siis on see teine asi? Kui me tahame peavalupulbrit ja kõhurohtu müüa ülipoodide sokileti kõrval, siis on see täiesti erinev pilt. E-apteekide lisandumine apteekide maailma, muudab seda veelgi. Ja muidugi küsimus sellest, kui palju me oleme valmis põletama selle reformi käigus rahvuslikku kapitali. See tähendab, et meie (või õigemini, teie, otsustajad) põletate võõrast kapitali, loote uhkete ettevõtjate asemele julgusetute ja heitunute massi. Kas te olete valmis selleks vastutust võtma? Või ainult tasu/hüvitist? Iga erineva lahendusvariandi puhul on omad head ja vead, kuid meil/teil tuleb leida neist optimaalseim. Meile kasulik. Erinev on ka koormus, mis langeb riigieelarvele so. meile ja millise halduskoormuse üks või teine variant kaasa toob so. jällegi meile. Veelkord üle korrates, olenemata sellest, kas meie apteekide asutamine on piiratud või mitte, kas neis müüakse konkurentsi korras või reguleeritud konkurentsi korras, kas peavalutabletti saab selvepudu poest või mitte, kas meil on interneti apteegid või mitte, on tarvidus ravimite järgi konstantne (oletatavasti, sest elanikkond väheneb, kuid samal ajal vananeb, koos kõigest sellest tulenevaga). Üldkokkuvõttes muutub praeguse „aja tagasi keeramise” projekti korral vaid see, keda dr. Riik vääriliseks peab turul toimima ehk … tegelikult me räägime suure tõenäosusega sellest, et turud ja rahad sektoris jagatakse ringi.

Reeglite tegemine/muutmine on nagu vanasti kaubatee suuna muutumine, ühed rikkad linnad kidusid ja surid välja, teised kolkakülad muutusis õitsvateks metropolideks. Ja kui keegi tahab mulle vastu vaielda, siis vaadake mõnd populaarteaduslikku filmi linnadest, millest kaubatee on ära pööranud. Kujutasite ette? Minul kangastuvad mitte linnad vaid liiva täismattunud varemed kõrbedes ja džungli rohelusse mässitud tühjus.

Ja analüüsile järgnevaid samme seades tuleks ikkagi tänaseks väljakujunenud olukorrast lähtuda (mitte sellesse klammerdudes vaid julgelt tulevikku vaadates), kus meil eksisteerivad võrgud, kus meil on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad ehk ei maksa uneleda tõelise turuvõitluse üle kui see jäi 20 aastat tagasi tegemata, kas julguse puudusest, rumalusest või ükskõiksusest. Võib küll vaadata maailma läbi O. Lutsu mõnusa apteekri pilgu, koos tema Punsli eli, snabilivopski ja sügava filosoofiaga, kuid arenguid sellest lähtudes planeerida oleks kurjast. Maailm on lihtsalt edasi liikunud.

Võitjad ja kaotajad. Siiski tundub mulle, et me elame mingis võlumaailmas, me  käsitleme maailma nagu võiksime aega tagasi pöörata, kuid firmad on kulgenud dr, Riigi poolt maha pandud rööbaste ja sõiduplaani järgi ning ei maksa imestada, et oleme jõudnud sinna kuhu jõudsime. See on kõik otsustamisjulguse, ütleme ausalt, lausa argpüksluse tulemus. Kuid algas kõik ju sellest, et me kaotasime ära proviisorite ainuõiguse apteeke pidada, me lubasime moodustad kette ja kontsentreerumist ning vertikaalset lõimumist. Siis, kui turg oligi üles ehitatud täiskonkurentsile, tegime järgmise laustobeduse ja tekitasime apteekide asutamise piirangud. Nüüd siis teeme jälle kannapöörde. Kes võiksid olla võitjad ja kes kaotajad. Arvestades üldist turu seisu ja tendentse on minu arvates kaotajad kõik ravimikaupmehed, nii suured kui väikesed. Miks ma niimoodi arvan? Eelkõige tähendab see konkurentsi teravnemist linnades, mis tähendab, et mitte maa ei täideta apteekidega vaid kaubanduskeskused täidetakse apteekidega. Siinkohal võiks hüüda „Palju õnne Kaubamajad!”, sellesse kõige atraktiivsemasse paika püüaks ennast sisse seada ilmselt kümmekond apteeki (muudes kaubanduskeskustes oleks 3-4 apteeki) ja rendiraha tuleb nagu niuhti. Rendiraha on peavad apteegid maksma, kuid käive langeb drastiliselt, mina küll ei kavatse kümnest apteegist järjepanu peavalupulbrit osta, et ravimifirmasid veepeal hoida. Kas teie ostate ühe kõhupuhituse pilli asemel kümme? Ei osta? Muidugi ei osta. Ja nii neist apteekidest mingi aja pärast kotid kokku panevadki – pankrot. Isegi linnas. Miks ma niimoodi arvan? Kõik ju teavad, et apteegid ja apteekrid on „rikkad”, kuid nähes üht hiljutist autoriteetse rahvusvahelise audiitorfirma raportit, siis hakkas mul kõhe. Samas uute apteekide avamise põhieeldus on see, et sinna oleks võimalik palgata proviisoreid. „Valmis proviisoreid” on olema kindel hulk, ehk proviisorid tuleb ümber jagada. Jagamise kiireim ja uute apteekide avajate seisukohalt mõistlikuim viis on maksta rohkem ,kui maal, kus keskmine brutosissetulek on …. (ma ei taha seda välja öelda, piinlikult väike on). Seega, kui maaapteek jääb ilma proviisorist on see ilma ka apteegist enesest. Nii, et kaotajad on kõik, siiski võib-olla mingi aja pärast toodab konkurentsivõistlus/võitlus parema müügimudeli. Rõhuga sõnadele „võib-olla” ja „millalgi”. Tegelikult on muidugi niimoodi, et millalgi olukord stabiliseerub ja areng läheb edasi … madalamalt tasandilt, kuid kindlalt. Niimoodi oli kui hunnid vallutasid Euroopa, ja samuti kui Tsingis Khaan vallutas „pool maailma” jne. jne. Areng jätkub nii või teisiti, küsimus on vaid selles, millise hinnaga. Hinnalangusesse küll ei usu, sest kõik muud tegurid: võrgud, vertikaalne sidusus, väikesest turust genereeritav väike käive, ereda leegiga põlenud investeeringud ja tulu ravimiühiku kohta jäävad samaks. Seega tarbija … mnjah, ärgu lootkugi paremat, jätkusuutlikumat ja odavamat teenust. Ah jaa, ärgem unustagem eeltõstatatud küsimusi, ehk kui me käsitleme maaapteeke eraldi, siis peame me neid doteerima hakkama, ehk hakkama sinna maksma meie ühist raha, mis tähendab, et kogu süsteem läheb kallimaks. Siis veel  tekkiv nn ebavõrdsuse printsiip, ehk millisel alusel ühtedele apteekidele antakse dotatsiooni, teistele mitte? Kas siit ei kisu keegi üles järjekordse Põhiseadusliku Vaimu malaka? Miks ühed saavad, teised ei saa, miks apteek saab, aga pood, postkontor jne ei saa? Meie tahame ka saada ja suubumegi üldisesse dotatsioonilüpsi ootuseks. Ja kui me selle kõige üle veel vaielda tahame, siis lisagem ohtralt aja ja kohtukulusid.

 

Nüüd on aeg võtta julgus kokku, teha valikud, mitte solgutada ettevõtjaid ja kliente. On ilmselge, et süsteemi valik tingib ka võimaliku apteekide arvu ja paiknemise, ehk kui me läheme tagasi sinna kuskohalt me poleks mitte kunagi pidanudki ära liikuma ehk täiskonkurentsi, siis palju tänasel päeval jääks apteeke alles ja kui me tahame regionaalpoliitikat harrastada, siis kui palju peaks riigieelarvest neile „maaapteekidele”  peale maksma, et need üldse toimida saaksid. Miks ma ütlen, et me poleks pidanud täiskonkurentsist ära liikuma, aga seepärast, et siis oleks praegune turg olnud hoopis teistsugune, ilmselt oleksid ka probleemid teistsugused, kuid need probleemid ei oleksid tekkinud dr. Riigi mahitustel tekkinud valedest investeerimisotsustest ja rahvusliku kapitali kaost. Jah, probleemid oleksid tekkinud nii või teisiti, kuid loomuliku arengu tulemusel. Neid loomulikke probleeme oleks olnud loomulik ravida loomulikul teel.

 

Head sõbrad, kui teeks nüüd viimaks õigesti, seaks süsteemi keskpunktiks inimese, nii selle inimese kes tarbib teenust ja neile, kes teenust osutuvad.  Alustaks sellest, et vaataks kõigepealt üle võimalikud seosed ja nende muutuste kaskaadi, arvutaks muutused läbi ning siis vaataks kuidas oleks kõige parem inimestele, ettevõtjatele, Dr Riigi rahakotile, rahva tervisele ja isegi rahvatervisele. Oleks ju igati sümpaatne ja sümboolne, kui me riigi pidamise ravitsemist alustaks rahva tervisest ja ravimisektorist. Terviklikult! Tervislikult! Perspektiiviga! Ehk nagu kõige kuulsam apteeker O. Lutsu „Suves” oma lausetesse poetas: „Mh? Ah?”

 

 

Muinasjutt: VOL 3. JUURAAJASTU SAABUMNE JA VUNDAMENTALISTLIK (WABA)RIIK

 

Eelmise muinasjutu lõpus ei maininud ma juhuslikult Põhiseaduse Vaimuga lajatamist. Üldiselt on niimoodi, et Põhiseadus on see vaadete, põhimõtete ja liikumissuundade kogum, vundament, mille alusel on üles ehitatud kogu riigi/ühiskonna regulatsioon ehk peenlihvimine. Seega igas juhtumis viidata Põhiseadusele on kurjast. See on sama nagu näiteks mingis pühakirjas mainitakse, et Sellesamuse  Sealtsamusest nime asjatult pruukimine on kurjast. Ja täiesti õige. Hea asja pideva käperdamise ja lutsimisega ei maksa head asja ära rikkuda. Omast kogemustest tean, et Põhiseaduse Vaimuga hakati vehkima/lajatama siis, kui mitte mingeid ratsionaalseid argumente ei leitud või neid ei olnudki. Siis viidati väga võitluslikult Põhiseadusele ja selle Vaimule. Hoomasid iga keharakuga sellist tehis püha ja tihke võltsvagatsemise segu … tugeva annuse verejanulisusega. No ega sellised süüdistused ja kaebused kaugele ei jõudnud , sellised kaebused/konstruktsioonid tekitasid küll tühja tüli, aja ja ressursikulu, kuid olid resultaadita. Tänasel päeval tundub mulle, et asi on võtnud uue pöörde. Võiv-olla jõudnud isegi uuele kvalitatiivsele tasandile. Nüüd me püüame juba kõike juhtida vaid juura ning  Põhiseaduse ja selle Vaimu järgi. Iseenesest väga mugav variant, kõik on löödud kastidesse, kantud lahtritesse ja ei mingit isetegevust. Mugav kuid ohtlik. Surmavalt ohtlik. Lahtrid ja seadused on vajalikud kuid need on abivahendid, meie elu korraldamiseks, mitte eesmärk. Kui vahend muutub eesmärgiks, olemegi allakäigu spiraali kiirteele asunud.

Vaadake,  kuidagi on „juhtunud” niimoodi, et kõik need, kes loomulikku rada mööda, on kutsutud ja seatud, vahel aga „säästuhangetel” valitud,  otsustama, oleksid justkui … Ma ei oska isegi selgitada, mis või kes nad on? Kas nad on kaabakad? Kas nad on tobud? Kas nad on asjatundmatud? No ei ole ju, põhimõtteliselt/põhiliselt on tegemist vastutustundlike professionaalidega. Või vastupidi, et nad väga asjatundlikud? Liiga asjatundlikud noh? Ei tea. Üks on selge, et kui keegi vaid juhtub midagigi otsustama, nii tekkib suur võimalus ka, et talle  „juriidiline kahvel” turja, tempel mällu, otsa- ja tagaotsa lüüakse ning otsustustase läheb … hoopis muusse kohta ehk justiitsametnike kätte. Seega: esiteks, kas ei otsustata või teiseks, minnakse laialdase/mõttetu kooskõlastamise ringile, et vastutust hajutada.

Kuidas siis seletada seda pahelist ihalust kõiges süüdlasi, süüd ja „kurja tegijaid” näha? Kuidas me oleme sellise ühiskonnamudelini jõudnud? Tekkinud olukorra mõistlikuks selgitamiseks on kaks võimalust:

-Esimeseks võimaluseks on, et me olemegi otsustajateks valinud „kurja tegijad”, sellised vääritud tegelased, kes ei tohikski otsustada. Oot, oot, kuidas siis juhtus et „kurja tegijad” said otsustajate kohale? Kes nad sinna valis? Mnjah, ma ei taha seda teemat rohkem arendada, see oleks tupiktee ja haige vandenõuteooria.  Nagu mainisin teenistuses on õnneks alati olnud küllaltki hea, kuid minimaalne, komplekt inimesi. Jah, mulle tundub, et nad on ühiskonna poolt liiga vähe hinnatud. Siiski saavad nad hakkama nende hunnitute, üha lisanduvate, sageli mõttetute, ülesannetega, mis neile pandud. Mõttetute tegevuste mõttekas selgitamine on maailma üks raskemaid ülesandeid, kuigi … mõttetu. Tundub, et paljudel juhtudel tekkivad „kurjad teod” tavaõiguse, tavade puudumise ja mingite eriarvamuste baasil nende vahel, kes otsustavad ja nende vahel, kes ei otsusta teps mitte. Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga sinisilmne (musta masenduse maailmas elamine pole mulle omane), kuid pikkade aastate jooksul pole minu tutvusringkonnas küll tobusid juhte olnud. Nojah, võib-olla paar veidrikku ja valesse kohta eksinud inimest on olnud, kuid see kaob veapiiri taha. Seega on tegemist ilmselt mingi teise selgitusega. Mingem siis edasi.

-Teine seletus oleks selline, et meil on saabunud … Juuraajastu. Juural on teadagi kaks tähendust: esiteks keskaegkonna teine ajastu ja teiseks, õigusteadus. Tundub, et ühe sõnaga on nimetatud kahte täiesti erinevat asja. Kuid, kas need on ikka nii erinevad? Võib-olla on neis midagi sarnast, või ühendab neid meie aeg? Targad raamatud räägivad juuraajatust sellist juttu: „Juura – keskaegkonna teine ajastu, järgnes triiasele ja eelnes kriidile. Algas 190 +- 5 mln. aastat tagasi, kestis 55-60 mln aastat. Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad. Ilmusid esimesed linnud. „

Loen seda selgitust ja taipan, no nii, ja nüüd on see siis käes. Nimelt, Juuraajastu on saabunud. Kumb nendest Juuradest, pole päris selge, kuid üks kindlasti. No ja ega midagi imestada ka ei ole, kõik kes koolis on käinud teavad, et areng toimub spiraali mööda, justkui ennast korrates, kuid pidevalt edasi liikudes. Ajaloo kordumine on harilikult kas katastroofiline või groteskne. Seega meie grotesksus (loodetavasti ei arene see katastroofiks) seisneb selles, et loosunglikult räägime kodanikuühiskonnast, läbipaistvusest ja kaasamisest,  kuid saime juura kriidiajastu sugemetega. Teate seda kriidiajastut? See on selline, mil osa poliitinimesi on kriidiga hääle peeneks teinud, et kitseema kombel mökitada ja väikseid armsaid kitsekesi lollitada. Mida me võima ülaltoodud aegkonna definitsioonist välja lugeda, et juuraajastu on pikk periood, pann pikk periood, mil eriti liigirohkeks arenesid roomajad ja esimesed linnudki … ilmusid. Pealegi on järgmine kriidiajastu. Kas tuleb kuidagi tuttav ette? On, kuidas on, kuid roomajaid ja eneseimetlejaid sulelisi on küll palju siginenud.

Miks ma niisuguse primitiiv-vulgaarse ulmekonstruktsiooni püstitasin? Tundub, et kuidagi märkamatult oleme läinud otsustusjulguselt üle mingisugusele vesisele/soisele ringkäendusele. Kuna kõik otsustajad on juba risti ja põiki kinni naelutatud, siis ongi kogu tegelik otsustusõigus kogu oma täiuses läinud … justiits ametnike kätte. Pean siinjuures jälle kord pöörduma Forbes 500 mehe Jon Huntsmani poole, kes kirjutas, et:  „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha. Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” ja „Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta, ära valeta.”. Ütlete, et nüüd ma ilmselgelt liialdan, aga ei ühti. Ma arvan, et Juuraajastu on kaaperdanud nii otsustusjulguse, innovaatilisuse, kui ka  võimu. Võimu just selle pärast, et otsustamine on nii õigus, kohustus, kui ka vastutus, kuid eelkõige on see võim. No vaadake ise, milliseid „häid” uudiseid otsustest/töövõitudest kuuleme: firma nõukogu, milline kannab seaduses ettenähtud ulatuses vastutust oma tegevuse eest, planeerib oma tegevust, kaaludes erinevaid variante, kuid … Riigikontroll arvab, et näiteks kai või laoplatsi ehitamine on riigile kahjulik. Mõtte koht … Väga mõtlikuks võtab, kui Riigikontroll teab paremini, kuidas firmat,  juhtida, kui firma juhtorganid. Ja kui see niimoodi on, siis oleks kohe tänapäev mõistlik teha niimoodi, et kahime edaspidi firmade juhatused ja nõukogud ära ja las firma lähebki Riigikontrolli otsese juhtimise alla. Mõnus mõttepojake: saaks juhtorganite palga pealt kokku hoida ja ei mingit rikkumist enam. Ei iial! No vähemalt niikaua, kuni see firma toimiks. Riigihangete pealt võiks ka kena „nutsu” kokku hoida, protsessi sujuvas ja kiireks muuta, sellega võiksid tegeleda kohe ja otse Riigiprokuratuur ja kohtud, sest üldlevinud arvamus on, et nagunii tehakse „sullerit” ja lõplik vastus/võitja ilmneb alles Riigikohtus … paari aasta pärast. Kuigi mitte ammu olid ajad, mil vaidlused lahendati loetud nädalatega Vahekohtus. Ah jaa, Riigikohtuga on niisugune lugu, et see võiks täiesti edukalt asendada Riigikogu, sest seadus saab oma tegeliku eluõiguse alles siis, kui seadus on läbi käinud Riigikohtu sõelast, kus Riigikohus seletab ära mida Riigikogu mõtles, kui seadust menetleti ja see vastu võeti. Selline „seletamine nendele tobudele”, kes siiani seadusest aru ei saanud, ongi Riigikohtu lõplik ainuõigus. Seega kogu Riigikogu ärakahimise pealt saab jälle üpris kopsaka kokkuhoiu kirja panna, kokkuhoitud ajast ja selgusest rääkimata. Uuem hitt on see, et Õiguskantsler on mitmel puhul leidnud, et üks või teine regulatsioon on vastuolus Põhiseadusega. No Põhiseadust on riivatud. Oleme saanud endale mitte lihtsalt Põhiseaduse, vaid pidevalt ja räigelt riivatud Põhiseaduse. Kuna ministeeriumid ja kogu valitsus ei oska riigi majandust juhtida ja mõistlikke regulatsioone projekteerida, siis need ka ära kahida. Jälle kokku hoitud! Tehtud. No jah, demokraatia ja Põhiseaduse kahisime ka ära, kuid neid tuleb lugeda „lahingutegevusega kaasnevateks kadudeks”. Prrr!

Nii, et polegi vaja rohkem institutsioone ega otsustajaid Eesti riigi ja inimese õnne arendamiseks kui Riigikohus, Riigikontroll, Riigiprokuratuur ja (Riigi)Õiguskantsler. MOTT.

Loodan, et mõni sellest lorajutust/õudusjutust liiga hoogu ei läinud ja seda endale ideaalmudeliks ei võta. Vastupidi, leian, et just sellise veidra ja vildaka süsteemi poole oleme teel. Tekkinud on süsteemne süsteemitus. Tegelikult seisneb süsteemne süsteemitus selles, et erinevad riigi institutsioonid ei tegele oma otsese tööga/ülesannetega vaid püüavad teha ära teiste, neisse absoluutselt mittepuutuvat, tööd. Urgitseda, targutada ja laiutada aladel, kus nende oskusteave jääb napiks ja mille kompenseerimiseks kõike vähegi loomingulist tegevust püütakse suruda mingisse veidrasse juriidilisse vormi. Kogu see juriidiline mürriaad ehk Juuraajastu on viinud otsustusjulguse katastroofilise languseni. Otsustusjulguse langus viib innovaatilisuse ja uute algatuste languseni. See viib … Ja teil on õigus, see viib stagnatsiooni. Laskem nendel kelle kohustus on otsustada, otsustada ja ärgem otsustagem nende eest kõike ära. Siinkohal teile kaks stiilinäidet Moorehead`ilt II MS päevilt: 1) Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel Egiptuses. „Kõik tema jõupingutused olid uppunud üksikasjadesse. Isegi kriisi haripunktil oli ta teinud äpardunud katse korraldada oma peakorteris kokkuhoiukampaania: ohvitseride toidusedel ja olmemugavused kärbiti kõrbes miinimumile. Kairos viibivatel ohvitseridel kästi lahkuda oma linnakabinettidest ja elada telkides püramiidide lähedal.” Ja  „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.”

Te ju teate kes oli edukas? Õigus, see oli Monty.

Ja ärgem unustagem, et mitte ainult Juuraajastul vaid igal ajal on seaduse enese valmimine seotud kuludega. See on nende inimeste palgad, kes  seaduseid kokku kirjutavad, soe tuba ja kulunud aeg (see kõige kallim taastumatu ressurss). Manades ette kogu seda mõjurite jada, mis mõjutab ja võib mõjutada seadusloome ökonoomikat, tuleb tagasi tulla seadusloome alguse juurde. Kas kõik asjad peavad olema ikka seadustes kirjas? Aga tavad? Aga ühiskondlikud kokkulepped? Kunagi ammu, kui tegelesin Võistlusseaduse „maaletoomisega”, ütles mulle üks väga tark kolleeg, et vara veel sellise regulatsiooni kehtestamiseks, kuna selles osas ei ole välja kujunenud tavaõigust. Tookord, oma nooruserumalusest , ei saanud ma aru, mida ta silmas pidas, kuid tänaseks olen kogemus(t)e võrra rikkam ja imetlen tema ettenägelikkust. Tõesti, kui tava ei ole, siis tuleb kõik üles kirjutada ja kohtus käia ja siis juurde kirjutada ja lisaks kirjutada, ja jälle kohtus käia, mille lõpuks ei tea me enam isegi, mis selle seaduse mõte oli? Jäänud on vaid karistamise vorm! Kuid mõtet enam ei ole.! Kas tõesti peavad kõik seadused olema nii koostatud, et vaid Riigikohus oskab seda LÕPUKS ja ÕIGESTI selgitada? Kirjutan „lõpuks” seepärast, et (reeglina) pole enam kuskile edasi kaevata, kui oleks veel mingi Kõrgem kohus ja sellele lisaks Kõrgeim kohus, siis poleks Riigikohtu lahend „lõplik” ja „õige” vastuse seaduse tõlgendamisele annaks alles Kõrgeima kohtu otsus. Vahel tekib küll kuri kahtlus, et kas me mitte meelega ei loo süsteeme, mis sisaldavad varjatud pöörduksi ja miiniväljasid ning duaalsust. Selline süsteem jätab küll väga toimeka mulje, kuid on väga raskepärane ja kallis. Vandenõuteoreetikutel oleks siin jällegi tööd küllaga, kuid arvan, et niimoodi lihtsalt juhtub: kas kiirustamisest, „ilusa” süsteemi ihalusest, ükskõiksusest, seoste mittemõistmisest, kompromissidest või valest sõnakasutusest. Imetlesin kunagi Vana Maailma seadusi, see oli mitte ainult vana, vaid ka väga mitmekihiline, mitte selline, millest lihtne kodanik  esimese hooga aru saab. Kui meie oleme harjunud ütlema, et see asi on näiteks hall,  selline maahall nagu lamba päss, siis nendes seadustes oli kõik hulga „targemalt” kirjas. Alustuseks tõdeti, et see ei ole valge ja otse loomulikult ei ole see ka must, see on midagi, mis liigub valge suunast musta suunas ja tihti ka vastupidi, kuid ei ole ikkagi kunagi ei must ega valge. Samas on täheldatav, et värvide muutus ühest suunast teise toob kaasa varjundite muutuse ja võib tõdeda, et see nähtus asub musta ja valge vahel. Olenevalt lisanduvatest asjaoludest ja detailidest võib täheldada varjundite muutust kas valge või musta suunas ja igal üksikul juhul määrab õige tulemuse … Vaat selline pikk ja segane lugu, selle asemel, et ütelda näiteks: „Tegemist on räpase lambukesega.”

Täpselt nii on ka meie tänapäeva seadustega – kui kõvera paragrahvi lõppu jõuad, on algus juba meelest läinud. Kui aga juhtub selline hull lugu, et on vaja hinnata mitme seaduse koosmõju, siis on ökonoomne pöörduda õigustippasjatundja manu. Kuid seegi ei anna mitte mingit kindlust kuna …. Muide, millist õiguskindlust ja õigusselgust võime loota, kui mõne esindusorgani õiguskomisjoni esimees (jurist) ei tea ühte avaliku halduse põhitõde, et hõimlaste/sugulaste ja huvidega seotud küsimuste hääletamisel taandatakse ennast? Kuid tegijal juhtub mõndagi ja vahel oleme lihtsalt oma mõtetega hajevil. Sellisel juhul võiks lihtsalt öelda „Ups. Juhtus. Vabandage!” Selle asemel kuuleme hoopis valjuhäälset selgitust, miks just selline käitumine oli õige, isegi kui see on fundamentaalväärtustega ja isegi terve mõistuse ning enesealalhoiuinstinktiga vastuolus. Kui meil tavasid ei ole, äkki peaksime genereerima „Vabandamise seaduse”? Kuid asjal on ka teine külg. Tegelikult ei olegi võimalik vabandada, sest armutu robespierre’lik aparaat fikseerib teile koheselt seaduse rikkumise. Vabandamisega olete ju tunnistanud enese eksimist! Ja ikkagi, kas hajameelsust või rumalust tuleb alati ravida seaduse ja giljotiini jõuga? Kas vahel pole me mitte üle pingutanud, kui isegi juristid, ei saa õigusest aru. Mida peaks sellisel juhul tegema tavakodanik, Inimesekene, kellel pole aimugi seaduse peensustest? Jah,  keeruline aeg see tavatu (tavadeta) Juuraaeg.

Ajas muutub seadusloome protsess, selle kiirus ja ka ökonoomika. Kui ühest küljest on meil tänapäeval seadusloomes märgatavalt rohkem  juriste ja kogemust, mis võimaldab ka ilu pärast seadusi teha, siis teisest küljest on mõned seadused nagu kinni külmunud. Kuigi kõik teavad, et seadus ei reguleeri enam ei midagi ja elu käib tavade järgi. Nagu te aru saate, see on lausa irooniline, lausa saatuse irvitus, kui seadus ei toimi, siis …  tavad toimivad ikka. Oh seda inimlikku upsakust ja tema usku kõige reguleerimisse. Kui veel mõnda aega tagasi toimus seaduste dünaamiline muutmine vastavalt aja vaimule ja tegijad nägid missiooni end ümbritseva keskkonna, sealhulgas seaduskeskkonna parandamises, siis nüüd on peale kasvanud  tõsiusklike põlvkond. Seadususklike (mitte segi ajada seaduskuulekatega) põlvkond.  Kas olete sattunud olukorda, kus räägite mingist probleemist, mõne ametiisikuga,  siis kirub ta teiega koos, kui nõme üks või teine seadusepügal on, kuid lisab kiiresti ja poliitkorrektselt: „Aga me ei saa midagi teha, sest seadus ütleb nii ja naa. Kahju küll.” Kahju tõesti, aga mitte selles suhtes, et midagi teha ei saa, vaid sellepärast, et inimesest on vormunud (vormitud?) missioonitu pulk süsteemis. Missioonitud pulgad jooksutavad süsteemi lõppkokkuvõttes kokku, kuna ei oska/saa/taha süsteemi ravida. Suhtumine, et mina ei saa midagi teha, on üdini vale. Inimene, seda enam ametnik, saab ja peab saama alati teha, „midagi”. Tema „midagi” on seadusparanduse esitamine. Ei maksa unustada, et mis nägu on tema, seda nägu on ka süsteem. Formaaljuriidiliselt ei saa inimene sellel konkreetsel ajahetkel mitte midagi teha, ta ei saa ja ei tohi  seadust muuta, sest seadused on täitmiseks ja kui neid ei täideta, siis neid rikutakse, mis võib viia lausa põhiseadusevastase tegevuseni. Kuid kõik avalikud teenistujad on vandunud truudust Põhiseaduslikule korrale, nii et seda vannet tuleb pidada, kuid ei vanne ega Põhiseadus ütle, et inimene peab olema initsiatiivitu/ükskõikne/irrogantne/laisk/loll/lohakas. Vastupidi, vastavalt põhiseaduse preambula mõttele „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …”, peaks iga inimese kohuseks olema teha ettepanek, kui näeb midagi, mis on vastuolus seaduse mõttega. Eriti peaksid sellisele tegevusele mõtlema need, kelle põhimääruses on õigus ja kohustus teha ettepanekuid seadusandluse muutmiseks. Seega pole seadused meile antud mäe pealt, nagu kunagi vanal ajal kodanik Moosesele, vaid need seadused oleme me ise teinud, mis tähendab, et meie ise saame neid ka muuta. Muidugi pole oma seisukohtade kaitsmine ja selgitamine lihtne, selleks tuleb leida liitlasi, tuleb veenda otsustajaid, varuda kannatust, kuid … tuleb tegutseda. Mitte midagi tehes ei sünni mitte midagi, niisama lihtne see maailma asjade korraldus ongi ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Tegijal juhtub mõndagi, magajal ei midagi.”.

Ja veelkord tulles tagasi Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimu juurde. Nagu eespool käsitlesime, see on alus paljudele headele asjadele, kuid see on vaid põhimõtete kogum, see ei ole igapäeva elu peeninstrument, sellega ei juhita igapäevaelu. See on liiga jäik ja üldine igapäevatoimetuste jaoks. See on vundament. Kui me käsitleme igapäevaelu vaid vundamendist lähtudes e. „vundamentistlikult”, siis võib-olla oleme me … fundamentalistid. Te ju teate, kuidas demokraatiad suhtuvad fundamentalismi, mil pühamatest pühamate kirjade järgi püütakse riikide ja rahvaste igapäevaelu korraldada? Mille poolest meie lähenemine siis teistsugune on? Kas vaid selle poolest, et meie Põhiseadus ja tema Vaim ehk seaduste seadus on paarkümmend aastat vana ja teistel paar tuhat aastat, pluss veel paar tuhat aastat? Sellest ei muutu ju asjade olemus, fundamentalism jääb fundamentalismiks, olenemata sellest, kas see on noor või vana fundamentalism.

Seega ärgem lörtsigem Põhiseadust ja tulgem sellest eksirännakult tagasi, kui te just ei taha lõpetada Juriidilises Vundamentaal Waba (vaba arvata ajalooliseks rudimendiks) Riigis. Vundamendiga on nimelt selline lugu, et kui seda tahetakse kasutada katuseaknaks, siis oma ebakohasuse, ebaproportsionaalsuse ja raskusega varistab see maja kokku. Nii, et vundament jäägu ikka vundamendi kohale ja katuseaken katuseakna kohale, igaühel hea vaadata ja rõõm harmoonilisest süsteemist.

PS. Juuraajastu ladestusi uurides ei pruugi sellele ajastule järgneda ajaloospiraalil Kriidiajastu vaid,   ajaloo grotesksust arvestades, jäik ja paindumatu Vundamentalistlik Kipsiajastu. Täitsa „kipsi” võidakse lüüa.