Muinasjutt Vol 5: Minu uusaastasoov, tegevuste lõpetatus ehk VEAME MAAILMA KÄIMA

Veame maailma käima? No nüüd arvate küll, et olen ilmselt kallil pühadeajal hapukapsa ja verivorstidega liialdanud ? Aga ei ühti, lihtsalt tahes kokkuvõtteid möödunud aasta rahmeldamisest, mõtlesin ka tulevikule. Uusaastasoovile. Meie võimalustele. Kas oleme liiga väikesed? Liiga väiksed, et muuta maailma? Või liiga väiksed, et muuta iseennast? Väiksus või suurus pole kunagi olnud probleemiks, probleemiks on pigem tegevuste lõpetatuse ja terviklikkuse eiramine. Suurusest niipalju, et, 1128 a. oli Jeruusalema kuningriigis 593 võitlusvõimelist rüütlit. Muide Pizarrol oli Panamast väljudes kolm laeva, 180 meest ja 27 „cavalier`i”, ometigi vallutas ta mitmesajatuhandelise armeega inkade impeeriumi. Pizarro vägede taustal oli Cortezil Mexico vallutamisel lausa hiigelarmee, tervelt … 600 meest. Või näiteks kirjutab V. Kuzmistsev „Päikesepoegade riigis” (Valgus 1985.Lk 213) „Saatus soosis Pizarrot. … Ta ei teadnud, et läheb vallutama riiki, kus elab üle 10 miljoni elaniku. Kui Cajamarcas, kes vangistati, hiljem aga ka hukati Atahuallpa, teatasid ülejooksikud, et koos segaverelise inkaga on kaasas 50000 sõdalast, arvasid hispaanlased, et indiaanlased ei oska lihtsalt arvutada. Raske on öelda, mida oleksid ette võtnud konkistadoorid, kui nad oleksid teadnud, et indiaanlased arvutavad suurepäraselt, et 50000 sõjameest ei ole mitte valitseja sõjaväes kokku, vaid ainult isiklikus kaardiväes, et käimasolevaks sõjaks kogusid inkad mitmesaja tuhande mehelise armee. Ent hispaanlased ei teadnud seda ja mitteteadmisest sai neil õnnelik õnnestumine.” Nii, et tähtis pole suurus vaid eesmärgipärasus ja keskendumine ehk nagu kirjutas üks legendaarne tankikindral: ”Asi tuleb suurelt ette võtta!” Kuid kuidas on lood meie ettevõtmistega? Millised on meie prioriteedid? Muinasjutud ja prioriteedid meie elus on selle argise elu kaks lahutamatut poolt. Ühest küljest lubavad muinasjutud meil unistada, luua mõttelisi tulevikukonstruktsioone ja teisalt prioriteedid püsida jalgupidi reaalmaailmas ja saavutada seal edu. Mis aga juhtub, kui muinasjutud ja prioriteedid segi lähevad? Kui 1001 öö muinasjuttudes oli prioriteediks rääkida võimalikult palju muinasjutte, et iga muinasjutuga/ööga „osta endale elu”, siis oligi tegemist ühe ja ainuomase prioriteediga, mida täideti päev-päevalt ja just päeval, üha uute muinasjuttude väljamõtlemisega, et ööd üle elada. Seega oli muinasjutt vahend prioriteedi saavutamiseks. Kui meil oleks 1001 prioriteeti ühe muinasjutu ellu rakendamiseks, milline võiks siis olla tulemus? Arvasite ära, tulemus oleks tulemusetus. Kõrvalpõige: Lühikese teki sündroom … ja selle alaliik Lapitekk ning Lapitud tekk. Kuidagi väga veider tunduks, kui meil jalad külmetavad, siis ei tõmba me tekki mitte varvastele vaid … lõikame teki ülemise otsa ära ja kribinal krabinal nõelume selle tüki teki alaossa. Mõnus! Tehtud? Nojah natukese aja pärast me muidugi lõikame jällegi muheda siilu teki alaosast ja õmbleme ülaossa Ja jällegi Mõnus! Tehtud? See jätab meeletu ja asjaliku tegutsemise mulje, kuid … mõttetu. Kui ikka tekk on lühike tuleb ennast lihtsalt krõnksu tõmmata ja sooja koguda … kuni teenime raha suurema teki jaoks. Lapitekiga närutamine loob vaid illusiooni probleemi lahendamisest, kuluka ja kasutu illusiooni. Mina võin siinkohal ju igasuguseid jutukesi ja muinasjutukesi pajatada, kuid pöördugem veelkord autoriteetide poole: „Strateegiline sõda” Georgi Potseptsov (OÜ Infotrükk Tallinn 2009. Lk 16) „Kui eesmärk on selgelt näha, siis hakkab riik tahes-tahtmata püüdma läheneda parimale variandile või vältima halvimat. Strateegilise nägemuse olemasolu korral väheneb taktikalise rabelemise osa, kuna see allub nüüd samuti teatud seaduspärasustele.” Ja veel üks ülitähtis tähelepanek (Lk 17): „ Igal riigil on oma kavandid. S. Kurginjan teatab täie kindlusega: „Maailm – see on erimõõtmeliste kavandite konkureerimine (nagu, muide ka koopereerumine). Maailm on maailmakavandite konkureerimine. Igal ajahetkel määratakse ühtede või teiste riikide positsioonid, väljavaated õitsengule ja ellujäämisele maailmakavandite potentsiaali suhtega” … Kergem on olla kaasatud kellegi kavandisse, kui üritada kaitsta enda oma.” Just-just toimub maailmakavandite konkureerimine, sellest peamegi lähtuma, mitte igakord kaasa lohisema viisaka „Meil ei ole vastuväiteid” formuleeringuga. No nii, nüüd on autoriteedid oma tuumaka sõna öelnud, seega püüan siinkohal teha omapoolse kokkuvõtte möödunust ja formuleerida oma uusaastasoovi. Tuleb tunnistada, et olen väsinud lõpetamata tegevustest, seega minu soov on: kui me midagi teeme, siis tehkem seda tegevust mitte nagu õpetaja Laur õpetas, et kui kogu rehkendust teha ei jõua, siis tee poolgi. See jutt käis hoopis teistsuguse olukorra kohta ja on siinkohal kohatu. Seega lõpetatus. Olen läbi aastate osalenud paljudel visiooninõupidamistel ja strateegiaaruteludel. Kõigil neil on üks ühine omadus, jutuvestjaid on palju, kuid jutukeste süsteemi seadjaid ja nende põhjal tegevuste formuleerijaid on vähe. Ei viitsita vaeva näha ja tegevusi süsteemi koondada, igaks tahab vaid rääkida. . Pidulike kõnede aegu on kõik veel õhevil ja naerusuised, kuid siis kõik … sumbub. Jääb lõpetamata. Ja niimoodi saamegi ladestuse geniaalsetest ideedest, mis on süsteemita kasutu. Ja niimoodi kuni järgmise kampaaniapuhanguni ja sellele järgneval puhangul ja sellele … Toimiv lahendus tuleb leida siis, kui sellest veel kasu on. Lõputu arutelu ei vii meid mitte kuhugi, küll aga kulutab taastamatut ressurssi … aega. Seega pole oluline kas seda arutatakse jääkeldris, kartulikoopas, kuivkäimlas või heinaküünis, tähtis on et tegevus oleks lõpetatud. Olen osalenud seltskondades, kus on läbi käinud tohutu hulk ideid, kuidas maailma paremaks muuta. Sellest ka mõningaid üldistused visiooniaruteludel tehtud ettepanekute analüüsimise ja realiseerimise kohta: 1.Visiooniarutelud on olnud tõhusaks instrumendiks, et leida uusi ideid ja näha asju uue nurga alt … kui osata kuulata 2. Visioonimeeskondade kogemus on näidanud, et osalejad on väga entusiastlikult kaasa tulnud nende üritustega, kuid nad ootavad ka konkreetsete tulemusti (vähemalt intensiivset huvi). Kui me järgimööda kutsume inimesi kokku, tekitades neile kõrgendatud ootusi ja neid ootusi ei täida (kasvõi osaliselt), kaotame tohutu energeetilise potentsiaali. Ilma toetamata, isevooluteed head ideed harilikult ei edene vaid kärbuvad. Seega saavutamaks järgmistel visioneerimistel maksimaalseid tulemusi ja tõhusalt ära kasutada, analüüsida ning grupeerida genereeritud ideed ja ettepanekud tuleb luua seda edasiviiv organisatsiooniline platvorm: Esimene postulaat: „Raha ei ole, raha ei tule”. Kui me loome visioonide kavandamiseks mingi nn uue, parema, kuid jäiga organisatsiooni, siis me vaid rohkendame bürokraatiat. St jätkuvalt, et kogu masinavärki saavad vedada üksikud palgalised eestvedajad, administraatorid ja analüütikud. Teine postulaat: „Kui raha ei ole, kasuta uinuvat ressursi”. Võrgustiku loomine asjatundjatest (silmas on peetud tõesti omaala asjatundjaid, autoriteete, mitte asjaarmastajaid ega ilukõnelejaid) st. inimesi, kes on võimelised vabatahtlikkuse alusel osalema ettepanekute analüüsimisel, läbiarvutamisel, pretsedentide leidmisel. Ma ei taha siinkohal üldse mitte jutlustada mingi elitaarse klubi loomisest vaid viitan tõsiasjale, et meie rahvaarv ei ole just suur, mis tingib selle, et on erialasid, mida meil valdab vaid paar inimest. Nii, et entusiasm on hea, kuid asjatundjateta ka läbi ei saa. Et üldse alustada sellise tasemega asjatundjate võrgustiku loomisega peab sellele juba alguses andma piisavalt kõrge staatuse, seda võib teha ainult väga mõjukas isik. Võrgustik looks meile edaspidiseks arvestatava potentsiaali projektide, programmide läbitöötamiseks ja põhjendamiseks, tekitades võrgustikust asjatundliku ja usaldusväärse partneri. Väidan, et on olemas arvestataval määral inimesi, kellel on teadmisi, oskusi ja tahtmist teha midagi ühiskonna/kogukonna heaks, kuid nad on väga enesekriitilised või hõivatud. Samas ka mõnetunnine osalemine arutelus võib anda häid tulemusi. Ja muidugi ärgem unustagem, et kohalikke võrgustike võimeid ja võimu (olen osalenud valla üritustel, mis oma ratsionaalsuse, ettepanekute ja mõtteviisi poolest oleks „linnauntsakatele” kümme silma etteandnud). Kolmas postulaat: „Vii töö lõpuni”. Selleks, et ei raugeks hoog ega tekkiks pettumust, peab iga ettepanek saama vastuse, mida tema ettepanekuga on tehtud (liidetud mingi projektiga, esitatakse asjaomasele asutusele) või kus ta saab selles osaleda (töötuba, asjatundjate arutelu). See tekitab inimesel tunde, et tema ettepanek pole asjatu ja on valmis ka edaspidi panustama või vähemalt toetama. Halvim variant oleks ettepanekute eiramine, see on nagu rahvuseepostes karjapoiss hüüab suikunud kangelast „naljaviluks” appi. Teate ju mis nendes muinasjuttudes juhtus? Muidugi, isegi vägilane ei viitsinud enam peale valehäiret appi rutata. Sama ka iga inimese ettepanekuga, ei tohi tekitada pettumust, toota kunstlikult laiskusest/lohakusest/hoolimatusest/asjatundmatusest loobumist. Tagasisidega toodame vaid eimillestki tegutsemisrõõmu. Kokkuvõtteks: kaasamine, tunnustamine, loovuse treenimine, tagasiside = uus kvaliteet Ja nüüd te ütlete kindlast, et seda ei saa ju teha! Miks mitte? Kas selle pärast et niimoodi pole mitte kunagi tehtud? Kuid varem polnud inimene ka Kuul käinud? Või me pole harjunud? No kuulge kemmergus harjus meie rahvas käima alles möödunud sajandi algupoolel. Enne seda käidi ikka tanumaal. Oldi harjutud. Visioonid muutuvad tegelikkuseks vaid siis, kui nullpunkti ja visiooni vahele tekkib kindel regulatsioonimehhanism -Visioon ja selle saavutamise teed peavad olema teistsugused, kui teistel konkurentidel, kopeerimine võimaldab saavutada sama tulemuse nagu originaal, ainult et kümme aastat hiljem. -Kui täna hakkad õiget teed mööda liikuma jõuad kohale kontrollajaks, kui hakkad liikuma homme võid kohale jõuda millal iganes pärast kontrollaega. -Väike kogukond ei saa järgi aimata suuri struktuure, tel pole selleks piisavalt ressursse. -Kellega tahetakse suhelda? Kasulik? Prestiizne? Huvitav? – Kasulik ja huvitav võib olla suhelda katsetajatega. Vahel järgneb sellele prestiiž. Prestiiz võimaldab olla poliitika kujundaja mitte poliitika järgija. Ja just sellekoha peal on meie võimalus muuta maailma. Lõpetuseks näpunäiteid autoriteetidelt: „Ja sada surma” V. Beekman (Eesti Raamat Tallinn1978. Lk 67) „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad” Ja veel R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” (Tänapäev 2012.Lk.243) „Lootsin probleemide lahendamisel meie salarelvale: meie tehasetöölistele, farmeritele, ettevõtjatele ja teistele, kes minu arvates suutsid tõestada, et ameeriklastele on omane väga eriline suhtumine, visa püüd lahendada probleeme ja parandada enda, oma laste ja riigi elujärge – ja kui see jõud vabastada teda aheldavaist riigi kehtestatud piirangute kammitsaist, siis teeb see ka lõpu majanduslangusele.” Ning päris lõpuks: Humanistlik vaimutegelane Sir Thomas More 16. Saj. Inglismaalt olevat öelnud midagi sellist: Olge üksteise vastu head ja kui te ei jõu olla üksteise vastu head siis olge vähem halvad. Juba selline suhtumine aitaks meid tubli sammukese edasi Eduka Eesti poole liikumisel Just niimoodi, kogu rahva, ja igaühe eraldi, geniaalsust ja hullust ära kasutades tegutsedes terviklikkuse ja tegevuste lõpetatuse vaimus, on võimalik luua Edukat Eestit. Lõpetamata tegevus, ka kõige geniaalsemas, on toodetud vaid … eimidagit. Tühja kulutatud aeg ja inimressurss.