Muinasjutt: Vol 2. Prioriteet nr 1001+

 

 

Hauk! (nagu ütlesid vanad indiaanipealikud) Riigikontrolör on (jälle) rääkinud (õigust), et raha tuleb kasutada heaperemehelikult, et isegi riigieelarve rahade planeerimine peab olema heaperemehelik, nagu oma isikliku majapidamise raha planeeriks. Lisaks sellele peaks olema riigieelarve planeerimine seotud mingite pikemaajaliste eesmärkidega ehk mida me tahame saavutada ja palju see eesmärgi saavutamine maksab. Kuid Riigikontrolli analüüsidest ilmneb, et eesmärki pole ja eelarvet pannakse kokku matemaatiliste mudelite järgi nn joonlaua süsteemist lähtudes.

Muidugi on meil olemas arengukavad ja strateegiad, neid on olemas lausa hunnitu hulk … paberil. Kuid tõsiasi on ,et kuni need kavad on ressursiga st. rahalise, inim-  ja ajalise ressursiga katmata, ei ole need mitte arengukavad, vaid pelgalt muinasjutud. Seega just see teema, mis (muinas)jutuvestjale kohane. Meil on sadu arengukavasid ja strateegiaid, kuid prioriteete ei ole. Ei ole ju tõsiseltvõetav, et te täidate mingit kaheksasaja kolmandat prioriteeti? Või on? Kas te oma koduses majapidamises kujutate ette, et te tegelete küsimusega, mis on teil tähtsate asjade loetelus … kolmandas sajandis või napilt esimeses tuhandes? Sellisel juhul peab olema veel prioriteetideülene prioriteet ehk superprioriteetide nimekiri, mille tipus on hüperprioriteedid. Naljakas lugu, mis toob mulle meelde „1001öö muinasjutu” kogumiku. Teate küll neid araabia muinasjutte. Muidugi teate!  Isegi, kui te pole lugenud „Kalevipoega”, „Nibelungide laulu”, „Iliast”,  „Odüsseiat”, „Kalevalat”, „Karutapjat” jne. siis seda muinasjutukogumikku olete ikka lugenud. Mainitud muinasjutukogumik on muide üks õpetlik lugu strateegiast, taktikast ja prioriteetide seadmisest. Selles kogumikus pidi kaunis orjatar igal ööl valitsejale jutustama ühe loo, mis oleks nii köitev, et sellel tahetaks veel järgegi kuulata. Tegemist oli pikaajalise ellujäämisstrateegiaga, mida kujundati läbi hoolikalt ettevalmistatud taktikaliste sammude ehk muinasjuttude. Täpselt nii nagu poliitikas kirjutada kokku üks arengukava/ strateegia teise järel, mis aitaks üle elada tekkinud kriisiolukorrast. Kuid need 1001 muinasjuttu ei olnudki mõeldud täitmiseks, nende eesmärgiks oli aega võita. Iga õnnestunud muinasjutt/arengukava andis võimaluse ellu jääda. Siiski ei tasu vaadata seda muinasjutuvestmise tööndust, kui puht tühikargamist, sest lõppkokkuvõttes tõi heade muinasjuttude vestmine kaunile orjatarile kaasa peavõidu, ellujäämise ja kustumatu armastuse. Ülimaks prioriteediks oli, on ja jääbki … ellujäämine. Siiski pole mul kindlat tunnet, et meie arengukavad/muinasjutud niisama hea lõpuga on kui „1001 öö muinasjutud”.  Meie muinasjuturida on kuidagi rabe, hüplev ja tõmblev, tihti nagu hädatapp. Ja muide päriselus ei ole niimoodi, et raha tuleb läbi „(l)abraka-tabraka” , seda juhtub vaid muinasjutus. Muide isegi muinasjutu rahamasinatele on olemas täiesti mõistlikke seletusi. Soomlaste legendide kohaselt olla neil olnud selline küllusemasin nagu Sampo. Mõned teadlased on avaldanud arvamust, et tegemist oli Turu linna kauplemisplatsiga, mille vapil ilutses nn Rolandi sammas. Rolandi sammas oli selline märk, mis pärines juba Rooma impeeriumi aegadest ja tähendas, seda, et need kes omasid sellist märki, olid turvalised kauplemisalad, kus valitsesid teatud kindlad ühtsed kauplemisreeglid. Just need kaks asja turvalisus ja kindlad reeglid võimaldasid sambaga (Sampoga) määratletud aladel „raha teha”. Seega ei midagi muinasjutulist, vaid püsiv/pikaajaline kord ja reeglid. Muide needsamad teadlased pakuvad, et sampo tuleb eestikeelsest samba mõistest. On kuidas on, kuid tore on teada, et lõunasoomlased olid eestlased. Vaat selline mõistlik seletus ühele muinasjutulisele rahamasinale ehk Sampole.

Väljume nüüd korraks muinasjutumaailmast. Raha kasutamisega on sellised lood, et raha ei ole kunagi piisavalt. Ja kui teil hetkeks tekkib selline ekslik tunne, et raha on (küllalt?), siis ärge muretsege, see tunne läheb kiiresti üle. No nii! Üks lugu on see, kuidas me raha kasutame, kuid teine lugu on selles, kuskohast see raha tuleb? Tegelikult on kaks võimalust, me kas maksustame mingeid tegevusi ja kogume kokku meie ühist raha või müüme meie ühist omandit.  

Omandi müümisega on niiviisi, et see on nagu kukesupi (märgime võrdõiguslikkusest lähtudes, et supp võib olla täiesti vabalt ka kanasupp, ja et ka loodusõpru rahustada, siis kuke kasutamine supis on puht kujunduslik trikk) keetmine, üks kukk ja üks supp … ning pikalt kõhutühjust. Küsimus on pigem selles, kuidas kanu munema panna (siin jään võrdõiguslikkusega jänni, sest munevast kukest pole me veel mitte midagi kuulnud, aga ärgem heitkem meelt, kui teadlased piisavalt pingutavad, küll saame üle ka sellest probleemist), viljakalt ja palju. Veelgi parem oleks kui nad muneksid kuldmune. Ja muide see ei ole see muinasjutt, et ”minu soovil, havi käsul!” ehk nagu targad inimesed ütlevad,  „… majanduskasvu ei loo riik, vaid inimesed. Mida valitsus saab teha, on julgustada inimesi oma leidlikkust proovile panema ja ettevõtjaks hakkama, kuid sellega riigi roll ka piirdub.”.

Järelikult on põhiline jõukuse kasvatamise vahendiks sellise keskkonna loomine, mis võimaldab tekitada rohkem ühiskondlikku rikkust, mis võimaldab ka rohkem maksuraha korjate, et siis seda targalt, või siis mitte nii targalt, kasutada. Ka selleks koostame me ju arengukavasid, selliseid suurejoonelisi tühipabereid, mis imiteerivad kirglikku ja tihedat tegevust. Need arengukavad elaksid nagu omaette maailmas, võib-olla paremas, võib-olla halvemas. Ei tea, paber saab vaid kirjeldada elu, kas see on parem või halvem oleneb meie meelelaadist ja pealehakkamisest. Tegelikus elus jääb tihtipeale mulje,  kipume  lähtuma pigem mingist uitmõttest ja selle alusel muutma seadusi, ilma neid läbi kalkuleerimata. Vabandage mind selle korduva arveametniku jöra pärast, et eelnõud on vaja läbi kalkuleerida, kuid see pole mitte mingi SMS laen, mida emotsiooni ajel tehakse (kui tehakse.), siin on järelmid hulka laialdasemad, pikaajalisemad ja katastroofilisemad. No ja, vahel on sellisele muudatusele viisakuse mõttes viidatud ka arengukavadele, kuid kas meil on mingi pikemaajalisem strateegiline plaan? Või on vaid hetkeajenditest tingitud rabe liikumine ? Selles seisnebki arengukava, kui justkui tühipaberi salakavalus, et mingil momendil hakkab see elama oma elu. Hakkab toimima seaduse läbisurumise tungrauana: „Et vaadake, meil oli see juba arengukavas kirjas see ja too põhimõte, kavatsus või tegevusetus. Nojah, polnud just päris see, aga ikkagi sinna suunda jne. jne.” Seega tekitatakse optiline pete, illusioon, justkui oleks tegemist mingi soliidse arvamusega, mille tõttu seaduseelnõule mitte mingit analüüsi polegi vaja teha. Samas võib arengukava olla väga vabalt mingi ministeeriumi uitmõtete kogum, kindlasti mitte läbi arvestatud mitme variandiga mõjuanalüüs. Seega ettevaatust arengukavadega!

Selleks, et te ei arvaks, et ma ajan mingit kiusujuttu, ei aita muud, kui pöördume jälle autoriteetide ehk Riigikontrolli poolt tehtud analüüside poole. Seekord õigusaktide mõju hindamise korralduse auditi poole. Niisiis :” Õigusaktide mõju hinnatakse vähe ja formaalselt. Kõigi auditeeritud õigusaktide seletuskirjades puudusid mõjuhinnangud rohkem kui pooltes nõutud mõjuvaldkondades. Mõjuhinnangute esitamatajätmise peamiseks põhjuseks on puudulik kontroll mõjuhindamise reeglite täitmise üle ja mõjuhindamise alatähtsustamine. Vähe hinnatakse õigusaktide mõju ka seetõttu, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.” Ja just niimoodi ongi, et analüütikud on suures koondamistuhinas ära kahitud ja järgijäänud, Karistusseadustiku ja selle veidra tõlgendamise hirmust, ei julge enam lävida nendega, kes asjast midagigi teavad. Niimoodi tekivadki otsused ja mingid imelikud konstruktsioonid kabinetivaikuses, mis on üpriski pelutav. Pelutav just seepärast, et teevad need, kes asjast mitte midagi ei tea, millest neil pole aimugi pluss (või õigemini miinus) see, et ei konsulteerita nendega, kes teavad. Vaadake kui veidraks (kõverpeegliks?) on kujunenud see maailm: ühest küljest räägime kaasamisest, koostööst, avatusest ja läbipaistvusest, kuid selle järgi tegutsedes ähvardab meid hoopistükkis süüdistus mõjuvõimuga kauplemises, korruptsioonis ja teistes hirmsa nimega asjades. Mnjah, niimoodi kujundame sumbunud ja kurja maailma enese sees ja ümber.  Teisalt, pelgavad need, kes oskavad vaid EL määrusi ritta panna ja nende punktuaalset täitmist planeerida, et peale konsulteerimist valdkonnaspetsiifikat tundvate asjatundjatega, ei peeta neid enam tarkadeks inimesteks. Kuskilt raamatust on meelde jäänud ütlemine, et: „Mu härra,  kui te vait oleksite olnud, oleksin pidanud teid intelligentseks inimeseks.” Vaat niimoodi ja lähtudes eeltoodust püütakse olla vait. Ehk jätab intelligentse mulje. Seega toimub konsulteerimine suuresti isekeskis, samasuguste, mitte teadjate ringis. See on sama hea, kui te traktoristilt küsite, kuidas oma põiepõletikuga toime tulla, siis vastab ta teile ilmselt, et sügavamalt on vaja künda ja „essu” oleks ka vaja vahele sumada. Ilmselt poleks teil sellise teadmisega mitte midagi peale hakata, kuid kui tegemist on traktoristiga tänapäevase tehnika intelligentse käitlejaga, soovitab ta teil ilmselt pöörduda arsti poole. Nojah, teisalt tekkib uus dilemma, miks peaks mõistuslik inimene küsima põiepõletikus abi traktoristilt? Ärge seda minult küll küsige, ütleme, et see on avaliku teenistuse korralduse eripära. Samas Riigikontrolli arvates : „Õigusloomesse kaasamise hea korraldus on eelduseks edukale mõjuhindamisele. Kaasamise eesmärk on, suurendades mittetulundus-, era- ja avaliku sektori osalust otsuste ettevalmistamisel ja langetamisel, parandada otsuste kvaliteeti ja ühiskondlikku legitiimsust. Ametiasutus, kes eelnõu koostab, peab kaasama otsustusprotsessi huvirühmi kõigist neist sektoritest. See tagab väljatöötatava õigusakti tasakaalustatuse ja lähtumise avalikust huvist.”

Oeh! Kõik on ju nii ilusti ja täpselt kirjas napilt nelja tolli paberi peal, aga … ikkagi teeme vastupidi. Kas lisaks Riigikontrollile peaksime looma Riigi Karistamise Kantsli, et sundida dr. Riiki iseenda vastu võetud seadusi ja põhimõtteid täitma? Absurd? Täitsa nõus, me kõik ju eeldame, et dr. Riik teeb kõik õigesti. Aga näe vahel ei tee, sest mitte teha on mugavam. Nagu mugavam on kasutada taatlemata mõõteriistu, kui kand maha lüüa ja öelda, dr. Riik pole meile raha andnud korralike mõõteseadmete ostuks … me ei mõõda. Sellisel juhul peaks keegi liigutama hakkama, et mõõteriistu muretseda ehk meie näitel, kui pole seaduse eelnõu ei ole läbi arvutatud ja kaasatud, siis seda ka ei menetleta. Sellisel juhul peaks dr Riik ennast liigutama, mitte salakavalalt karistushimus asjade käiku jälgima ja siis loomulikult ka karistama. Ma nimetaksin seda rikkumisele ahvatlemiseks. Lugesin kunagi ühest raamatust II MS aegsest saksa sõjaväe sisekorraeeskirjast, et karistati ka neid „soldaneid”, kes oma kapi ukse lukustamata jätsid, karistati kamraadi vargusele ahvatlemise eest. Vaat niimoodi.

Eks see ilmselt õige olegi, nii mittesuure riigi ja rahvastiku puhul nagu meie siis Läänemere kaldal, mida enamus selle mere ümber elavaid inimesi küll Idamereks kutsub, ei jätkugi riigi teenistusse igale valdkonnale asjatundjat. Lihtsalt seda ressurssi ei ole, seda enam oleks vaja kasutada laiapõhjaliselt võrgustikku, kogu olemasolevat potentsiaali, et seadused mida me teeme, toodaks meil kuldvillakuid, aga mitte kärnaseid pässe. Me ei peaks OMA INIMESI KARTMA, ME EI TOHI NEID KARTA. Me kitsendame selle väljakujunenus kartuse foobiaga, et kõik ajavad „mingit oma salakavalat liini”, võimalike abiliste ja liitlaste ringi. Aga ise, vaid ametnikkonnaga, dr. Riik  ka ei jõua/suuda/mõista.  Ülatoodud auditi võiks lühidalt kokku võtta nii, et tegijad ise valdkonda ei valda ja teistelt ka ei küsi.

Muidugi on mõjuanalüüse võimalik teha erinevalt, kuid siis me vähemalt näeme, mida arvestused näitavad, kas eesmärk saavutati?

Senini on seletuskirjade nurgakiviks kaks asja, millest üks on kindlasti see, et vastavalt Euroopa parlamendi ja Euroopa Komisjoni määrusele number see ja see, mida on täiendatud määrusega too ja too, tuleb teha nii ja naa. Teiseks, tuleb kasutada mingit populaarset trendi/sõna/mõistet nagu konkurents, kaasamine, läbipaistev jne.. Kuna ma ise olen veendunud konkurentsiinimene, siis märkan tihti viidet sellele, et eelnõu parandab konkurentsiolukorda. Sellisele asjale olen igati poolt, kuid halloo, konkurents on vaid vahend mingi eesmärgi saavutamiseks, mitte eesmärk iseenesest. Eesmärgiks saab olla vaid parem, kvaliteetsem, kindlam, püsivam, inimsõbralikum teenus või toode. Aga sellest, kuidas valdkond toimib, millised saavad olema mõjud turul, kas turuosalisi tuleb juurde või väheneb, kas tooted muutuvad kvaliteetsemaks või on võimalik soetada vaid „säästupaketti”, …  mitte sõnagi. Võib-olla on tegemist näiteks „transiitveo konkurentsi tekitamisega umbtänavas”? Veelgi tähtsam nendes analüüsides ei ole mitte kunagi arvestatud sellega, kui palju ettevõtjaid selle „hea ja kasuliku” seadusmuudatusega lõpetavad tegevuse. Meie suhtumine nii ettevõtjatesse, kui ka lihtsalt inimestesse, et vaadaku ise kuidas hakkama saavad ja kui ei saa, siis on see nende viga. Mind on alati riivanud meie ignorantne suhtumine töökohtade kaosse. Kusjuures nendes maades, kelle moodi me tahame olla, on lausa välja toodud, kui palju läheb maksma ühe uue töökoha loomine. Sama suhtumine on ka ettevõtjate suhtes. Iga ebaõnnestunud muutus seadusandluses toob kaasa mingi osa rahvusliku kapitali kaost. Ja kui me seda ebaõnnestumist parandama läheme (Upsti! juhtus.), siis põletame, juba uue olukorraga kohanenud turul, ereda leegiga järjekordse portsu rahvuslikku kapitali. Kas me oleme tõesti nii rikkad, et võime endale lubada:

 a) kehtivas regulatsioonis tehtud investeeringute kadu,

b) töökohtade kadu ja

c) ettevõtlustahte kadu.?

Tegelikult on asi lihtne, kõik ettepanekud tuleb läbi kaaluda ja arvutada ja mitte lihtsalt kaaluda vaid kaaluda tuleb variantsust. Täpselt niisama moodi nagu äriplaanide arutamisel, või muinasjutu lainel lõpetades: „Kui lähed paremale kaotad pea, kui lähed vasakule kaotad hobuse.” Õige vastuse nipp on selles, et kui lihtloogiliselt arvata, siis tühja sest hobusest, peaasi, et pea alles jääks, kuid arvestades kolm käiku ette, on selge, et lihtne „hobuse variant” toob kaasa  ka pea kaotuse. Kuidas selles olukorras ellu jääda ja igavest armastust leida võite iseseisvalt lugeda oma lapsepõlve muinasjutu raamatutes. Meie aga käitume nagu oleksime sajajalgsed, üha uuesti ja uuesti kasvavate lohepeadega. Veider värk. Mittemuinasjutuliselt jätkates, ilma sõltumatu analüüsikeskuseta jäämegi üksteisele Põhiseaduse Vaimuga lajatama ja vaid üksteisele muinasjutte pajatama, selline Muinasjutu Vestjate Vabariik.

Oot-oot, läkski päris meelest ära, mis meil see prioriteet siis oli? Prioriteet NR1? Prioriteet NR 2? Või ongi niimoodi, et meil on vaid selge, milline on Prioriteet NR 1001+?