Eelmise muinasjutu lõpus ei maininud ma juhuslikult Põhiseaduse
Vaimuga lajatamist. Üldiselt on niimoodi, et Põhiseadus on see vaadete,
põhimõtete ja liikumissuundade kogum, vundament, mille alusel on üles ehitatud
kogu riigi/ühiskonna regulatsioon ehk peenlihvimine. Seega igas juhtumis
viidata Põhiseadusele on kurjast. See on sama nagu näiteks mingis pühakirjas
mainitakse, et Sellesamuse Sealtsamusest
nime asjatult pruukimine on kurjast. Ja täiesti õige. Hea asja pideva
käperdamise ja lutsimisega ei maksa head asja ära rikkuda. Omast kogemustest
tean, et Põhiseaduse Vaimuga hakati vehkima/lajatama siis, kui mitte mingeid
ratsionaalseid argumente ei leitud või neid ei olnudki. Siis viidati väga
võitluslikult Põhiseadusele ja selle Vaimule. Hoomasid iga keharakuga sellist
tehis püha ja tihke võltsvagatsemise segu … tugeva annuse verejanulisusega. No
ega sellised süüdistused ja kaebused kaugele ei jõudnud , sellised
kaebused/konstruktsioonid tekitasid küll tühja tüli, aja ja ressursikulu, kuid
olid resultaadita. Tänasel päeval tundub mulle, et asi on võtnud uue pöörde.
Võiv-olla jõudnud isegi uuele kvalitatiivsele tasandile. Nüüd me püüame juba kõike
juhtida vaid juura ning Põhiseaduse ja
selle Vaimu järgi. Iseenesest väga mugav variant, kõik on löödud kastidesse,
kantud lahtritesse ja ei mingit isetegevust. Mugav kuid ohtlik. Surmavalt
ohtlik. Lahtrid ja seadused on vajalikud kuid need on abivahendid, meie elu korraldamiseks,
mitte eesmärk. Kui vahend muutub eesmärgiks, olemegi allakäigu spiraali
kiirteele asunud.
Vaadake, kuidagi
on „juhtunud” niimoodi, et kõik need, kes loomulikku rada mööda, on kutsutud ja
seatud, vahel aga „säästuhangetel” valitud, otsustama, oleksid justkui … Ma ei oska isegi
selgitada, mis või kes nad on? Kas nad on kaabakad? Kas nad on tobud? Kas nad
on asjatundmatud? No ei ole ju, põhimõtteliselt/põhiliselt on tegemist
vastutustundlike professionaalidega. Või vastupidi, et nad väga asjatundlikud?
Liiga asjatundlikud noh? Ei tea. Üks on selge, et kui keegi vaid juhtub
midagigi otsustama, nii tekkib suur võimalus ka, et talle „juriidiline kahvel” turja, tempel mällu,
otsa- ja tagaotsa lüüakse ning otsustustase läheb … hoopis muusse kohta ehk
justiitsametnike kätte. Seega: esiteks, kas ei otsustata või teiseks, minnakse
laialdase/mõttetu kooskõlastamise ringile, et vastutust hajutada.
Kuidas siis seletada seda pahelist ihalust kõiges
süüdlasi, süüd ja „kurja tegijaid” näha? Kuidas me oleme sellise
ühiskonnamudelini jõudnud? Tekkinud olukorra mõistlikuks selgitamiseks on kaks
võimalust:
-Esimeseks võimaluseks on, et me olemegi otsustajateks
valinud „kurja tegijad”, sellised vääritud tegelased, kes ei tohikski
otsustada. Oot, oot, kuidas siis juhtus et „kurja tegijad” said otsustajate
kohale? Kes nad sinna valis? Mnjah, ma ei taha seda teemat rohkem arendada, see
oleks tupiktee ja haige vandenõuteooria. Nagu mainisin teenistuses on õnneks alati
olnud küllaltki hea, kuid minimaalne, komplekt inimesi. Jah, mulle tundub, et nad
on ühiskonna poolt liiga vähe hinnatud. Siiski saavad nad hakkama nende
hunnitute, üha lisanduvate, sageli mõttetute, ülesannetega, mis neile pandud. Mõttetute
tegevuste mõttekas selgitamine on maailma üks raskemaid ülesandeid, kuigi …
mõttetu. Tundub, et paljudel juhtudel tekkivad „kurjad teod” tavaõiguse, tavade
puudumise ja mingite eriarvamuste baasil nende vahel, kes otsustavad ja nende
vahel, kes ei otsusta teps mitte. Ma ei tea, võib-olla olen ma liiga sinisilmne
(musta masenduse maailmas elamine pole mulle omane), kuid pikkade aastate
jooksul pole minu tutvusringkonnas küll tobusid juhte olnud. Nojah, võib-olla
paar veidrikku ja valesse kohta eksinud inimest on olnud, kuid see kaob
veapiiri taha. Seega on tegemist ilmselt mingi teise selgitusega. Mingem siis
edasi.
-Teine seletus oleks selline, et meil on saabunud … Juuraajastu.
Juural on teadagi kaks tähendust: esiteks keskaegkonna teine ajastu ja teiseks,
õigusteadus. Tundub, et ühe sõnaga on nimetatud kahte täiesti erinevat asja.
Kuid, kas need on ikka nii erinevad? Võib-olla on neis midagi sarnast, või
ühendab neid meie aeg? Targad raamatud räägivad juuraajatust sellist juttu: „Juura – keskaegkonna teine ajastu,
järgnes triiasele ja eelnes kriidile. Algas 190 +- 5 mln. aastat tagasi, kestis
55-60 mln aastat. Selgroogsetest arenesid liigirohkeiks roomajad. Ilmusid
esimesed linnud. „
Loen seda
selgitust ja taipan, no nii, ja nüüd on see siis käes. Nimelt, Juuraajastu on
saabunud. Kumb nendest Juuradest, pole päris selge, kuid üks kindlasti. No ja
ega midagi imestada ka ei ole, kõik kes koolis on käinud teavad, et areng
toimub spiraali mööda, justkui ennast korrates, kuid pidevalt edasi liikudes.
Ajaloo kordumine on harilikult kas katastroofiline või groteskne. Seega meie grotesksus
(loodetavasti ei arene see katastroofiks) seisneb selles, et loosunglikult räägime
kodanikuühiskonnast, läbipaistvusest ja kaasamisest, kuid saime juura kriidiajastu sugemetega.
Teate seda kriidiajastut? See on selline, mil osa poliitinimesi on kriidiga
hääle peeneks teinud, et kitseema kombel mökitada ja väikseid armsaid kitsekesi
lollitada. Mida me võima ülaltoodud aegkonna definitsioonist välja lugeda, et
juuraajastu on pikk periood, pann pikk periood, mil eriti liigirohkeks arenesid
roomajad ja esimesed linnudki … ilmusid. Pealegi on järgmine kriidiajastu. Kas
tuleb kuidagi tuttav ette? On, kuidas on, kuid roomajaid ja eneseimetlejaid
sulelisi on küll palju siginenud.
Miks ma
niisuguse primitiiv-vulgaarse ulmekonstruktsiooni püstitasin? Tundub, et kuidagi
märkamatult oleme läinud otsustusjulguselt üle mingisugusele vesisele/soisele
ringkäendusele. Kuna kõik otsustajad on juba risti ja põiki kinni naelutatud,
siis ongi kogu tegelik otsustusõigus kogu oma täiuses läinud … justiits
ametnike kätte. Pean siinjuures jälle kord pöörduma Forbes 500 mehe Jon
Huntsmani poole, kes kirjutas, et: „… enamikul juristidest puudub ärikogemus. Nad
kalduvad keskenduma sellele, miks midagi ei peaks tegema või ei saa teha.
Reeglites näpuga järge ajavad juristid moodustavad keeldujate koori …” ja
„Inimesi ei hoidnud ausana võimalik karistus, vaid oli põhiväärtuste
meenutamine, mis meile lapsepõlvest peale on sisendatud: ära varasta, ära peta,
ära valeta.”. Ütlete, et nüüd ma ilmselgelt liialdan, aga ei ühti. Ma arvan, et
Juuraajastu on kaaperdanud nii otsustusjulguse, innovaatilisuse, kui ka võimu. Võimu just selle pärast, et
otsustamine on nii õigus, kohustus, kui ka vastutus, kuid eelkõige on see võim.
No vaadake ise, milliseid „häid” uudiseid otsustest/töövõitudest kuuleme: firma
nõukogu, milline kannab seaduses ettenähtud ulatuses vastutust oma tegevuse
eest, planeerib oma tegevust, kaaludes erinevaid variante, kuid … Riigikontroll
arvab, et näiteks kai või laoplatsi ehitamine on riigile kahjulik. Mõtte koht …
Väga mõtlikuks võtab, kui Riigikontroll teab paremini, kuidas firmat, juhtida, kui firma juhtorganid. Ja kui see
niimoodi on, siis oleks kohe tänapäev mõistlik teha niimoodi, et kahime
edaspidi firmade juhatused ja nõukogud ära ja las firma lähebki Riigikontrolli
otsese juhtimise alla. Mõnus mõttepojake: saaks juhtorganite palga pealt kokku
hoida ja ei mingit rikkumist enam. Ei iial! No vähemalt niikaua, kuni see firma
toimiks. Riigihangete pealt võiks ka kena „nutsu” kokku hoida, protsessi
sujuvas ja kiireks muuta, sellega võiksid tegeleda kohe ja otse
Riigiprokuratuur ja kohtud, sest üldlevinud arvamus on, et nagunii tehakse
„sullerit” ja lõplik vastus/võitja ilmneb alles Riigikohtus … paari aasta
pärast. Kuigi mitte ammu olid ajad, mil vaidlused lahendati loetud nädalatega
Vahekohtus. Ah jaa, Riigikohtuga on niisugune lugu, et see võiks täiesti
edukalt asendada Riigikogu, sest seadus saab oma tegeliku eluõiguse alles siis,
kui seadus on läbi käinud Riigikohtu sõelast, kus Riigikohus seletab ära mida Riigikogu
mõtles, kui seadust menetleti ja see vastu võeti. Selline „seletamine nendele
tobudele”, kes siiani seadusest aru ei saanud, ongi Riigikohtu lõplik
ainuõigus. Seega kogu Riigikogu ärakahimise pealt saab jälle üpris kopsaka
kokkuhoiu kirja panna, kokkuhoitud ajast ja selgusest rääkimata. Uuem hitt on
see, et Õiguskantsler on mitmel puhul leidnud, et üks või teine regulatsioon on
vastuolus Põhiseadusega. No Põhiseadust on riivatud. Oleme saanud endale mitte
lihtsalt Põhiseaduse, vaid pidevalt ja räigelt riivatud Põhiseaduse. Kuna
ministeeriumid ja kogu valitsus ei oska riigi majandust juhtida ja mõistlikke
regulatsioone projekteerida, siis need ka ära kahida. Jälle kokku hoitud!
Tehtud. No jah, demokraatia ja Põhiseaduse kahisime ka ära, kuid neid tuleb
lugeda „lahingutegevusega kaasnevateks kadudeks”. Prrr!
Nii, et polegi vaja rohkem institutsioone ega otsustajaid
Eesti riigi ja inimese õnne arendamiseks kui Riigikohus, Riigikontroll,
Riigiprokuratuur ja (Riigi)Õiguskantsler. MOTT.
Loodan, et mõni sellest lorajutust/õudusjutust liiga
hoogu ei läinud ja seda endale ideaalmudeliks ei võta. Vastupidi, leian, et
just sellise veidra ja vildaka süsteemi poole oleme teel. Tekkinud on süsteemne
süsteemitus. Tegelikult seisneb süsteemne süsteemitus selles, et erinevad riigi
institutsioonid ei tegele oma otsese tööga/ülesannetega vaid püüavad teha ära
teiste, neisse absoluutselt mittepuutuvat, tööd. Urgitseda, targutada ja
laiutada aladel, kus nende oskusteave jääb napiks ja mille kompenseerimiseks
kõike vähegi loomingulist tegevust püütakse suruda mingisse veidrasse
juriidilisse vormi. Kogu see juriidiline mürriaad ehk Juuraajastu on viinud otsustusjulguse
katastroofilise languseni. Otsustusjulguse langus viib innovaatilisuse ja uute
algatuste languseni. See viib … Ja teil on õigus, see viib stagnatsiooni.
Laskem nendel kelle kohustus on otsustada, otsustada ja ärgem otsustagem nende
eest kõike ära. Siinkohal teile kaks stiilinäidet Moorehead`ilt II MS päevilt:
1) Kindral Auchinleckist 1942 aasta suvel Egiptuses. „Kõik tema jõupingutused
olid uppunud üksikasjadesse. Isegi kriisi haripunktil oli ta teinud äpardunud
katse korraldada oma peakorteris kokkuhoiukampaania: ohvitseride toidusedel ja
olmemugavused kärbiti kõrbes miinimumile. Kairos viibivatel ohvitseridel kästi
lahkuda oma linnakabinettidest ja elada telkides püramiidide lähedal.” Ja „Montgomery poolt mahapandud üldraamistiku
piires jäetakse neile suur tegevusvabadus. Nad võivad teha kõike oma
äranägemise järgi ühel tingimusel – et nad saavutavad edu.”
Te ju teate kes oli edukas? Õigus, see oli Monty.
Ja ärgem unustagem, et mitte ainult Juuraajastul vaid
igal ajal on seaduse enese valmimine seotud kuludega. See on nende inimeste
palgad, kes seaduseid kokku kirjutavad, soe
tuba ja kulunud aeg (see kõige kallim taastumatu ressurss). Manades ette kogu
seda mõjurite jada, mis mõjutab ja võib mõjutada seadusloome ökonoomikat, tuleb
tagasi tulla seadusloome alguse juurde. Kas kõik asjad peavad olema ikka
seadustes kirjas? Aga tavad? Aga ühiskondlikud kokkulepped? Kunagi ammu, kui
tegelesin Võistlusseaduse „maaletoomisega”, ütles mulle üks väga tark kolleeg,
et vara veel sellise regulatsiooni kehtestamiseks, kuna selles osas ei ole
välja kujunenud tavaõigust. Tookord, oma nooruserumalusest , ei saanud ma aru,
mida ta silmas pidas, kuid tänaseks olen kogemus(t)e võrra rikkam ja imetlen
tema ettenägelikkust. Tõesti, kui tava ei ole, siis tuleb kõik üles kirjutada
ja kohtus käia ja siis juurde kirjutada ja lisaks kirjutada, ja jälle kohtus
käia, mille lõpuks ei tea me enam isegi, mis selle seaduse mõte oli? Jäänud on
vaid karistamise vorm! Kuid mõtet enam ei ole.! Kas tõesti peavad kõik seadused
olema nii koostatud, et vaid Riigikohus oskab seda LÕPUKS ja ÕIGESTI selgitada?
Kirjutan „lõpuks” seepärast, et (reeglina) pole enam kuskile edasi kaevata, kui
oleks veel mingi Kõrgem kohus ja sellele lisaks Kõrgeim kohus, siis poleks
Riigikohtu lahend „lõplik” ja „õige” vastuse seaduse tõlgendamisele annaks
alles Kõrgeima kohtu otsus. Vahel tekib küll kuri kahtlus, et kas me mitte
meelega ei loo süsteeme, mis sisaldavad varjatud pöörduksi ja miiniväljasid
ning duaalsust. Selline süsteem jätab küll väga toimeka mulje, kuid on väga
raskepärane ja kallis. Vandenõuteoreetikutel oleks siin jällegi tööd küllaga,
kuid arvan, et niimoodi lihtsalt juhtub: kas kiirustamisest, „ilusa” süsteemi
ihalusest, ükskõiksusest, seoste mittemõistmisest, kompromissidest või valest sõnakasutusest.
Imetlesin kunagi Vana Maailma seadusi, see oli mitte ainult vana, vaid ka väga
mitmekihiline, mitte selline, millest lihtne kodanik esimese hooga aru saab. Kui meie oleme
harjunud ütlema, et see asi on näiteks hall, selline maahall nagu lamba päss, siis nendes
seadustes oli kõik hulga „targemalt” kirjas. Alustuseks tõdeti, et see ei ole
valge ja otse loomulikult ei ole see ka must, see on midagi, mis liigub valge
suunast musta suunas ja tihti ka vastupidi, kuid ei ole ikkagi kunagi ei must ega
valge. Samas on täheldatav, et värvide muutus ühest suunast teise toob kaasa
varjundite muutuse ja võib tõdeda, et see nähtus asub musta ja valge vahel.
Olenevalt lisanduvatest asjaoludest ja detailidest võib täheldada varjundite
muutust kas valge või musta suunas ja igal üksikul juhul määrab õige tulemuse …
Vaat selline pikk ja segane lugu, selle asemel, et ütelda näiteks: „Tegemist on
räpase lambukesega.”
Täpselt nii on ka meie tänapäeva seadustega – kui kõvera
paragrahvi lõppu jõuad, on algus juba meelest läinud. Kui aga juhtub selline
hull lugu, et on vaja hinnata mitme seaduse koosmõju, siis on ökonoomne
pöörduda õigustippasjatundja manu. Kuid seegi ei anna mitte mingit kindlust
kuna …. Muide, millist õiguskindlust ja õigusselgust võime loota, kui mõne
esindusorgani õiguskomisjoni esimees (jurist) ei tea ühte avaliku halduse
põhitõde, et hõimlaste/sugulaste ja huvidega seotud küsimuste hääletamisel
taandatakse ennast? Kuid tegijal juhtub mõndagi ja vahel oleme lihtsalt oma
mõtetega hajevil. Sellisel juhul võiks lihtsalt öelda „Ups. Juhtus. Vabandage!”
Selle asemel kuuleme hoopis valjuhäälset selgitust, miks just selline käitumine
oli õige, isegi kui see on fundamentaalväärtustega ja isegi terve mõistuse ning
enesealalhoiuinstinktiga vastuolus. Kui meil tavasid ei ole, äkki peaksime
genereerima „Vabandamise seaduse”? Kuid asjal on ka teine külg. Tegelikult ei
olegi võimalik vabandada, sest armutu robespierre’lik aparaat fikseerib teile koheselt
seaduse rikkumise. Vabandamisega olete ju tunnistanud enese eksimist! Ja
ikkagi, kas hajameelsust või rumalust tuleb alati ravida seaduse ja giljotiini
jõuga? Kas vahel pole me mitte üle pingutanud, kui isegi juristid, ei saa
õigusest aru. Mida peaks sellisel juhul tegema tavakodanik, Inimesekene, kellel
pole aimugi seaduse peensustest? Jah, keeruline aeg see tavatu (tavadeta) Juuraaeg.
Ajas muutub seadusloome protsess, selle
kiirus ja ka ökonoomika. Kui ühest küljest on meil tänapäeval seadusloomes
märgatavalt rohkem juriste ja kogemust,
mis võimaldab ka ilu pärast seadusi teha, siis teisest küljest on mõned
seadused nagu kinni külmunud. Kuigi kõik teavad, et seadus ei reguleeri enam ei
midagi ja elu käib tavade järgi. Nagu te aru saate, see on lausa irooniline,
lausa saatuse irvitus, kui seadus ei toimi, siis … tavad toimivad ikka. Oh seda inimlikku
upsakust ja tema usku kõige reguleerimisse. Kui veel mõnda aega tagasi toimus
seaduste dünaamiline muutmine vastavalt aja vaimule ja tegijad nägid missiooni
end ümbritseva keskkonna, sealhulgas seaduskeskkonna parandamises, siis nüüd on
peale kasvanud tõsiusklike põlvkond.
Seadususklike (mitte segi ajada seaduskuulekatega) põlvkond. Kas olete sattunud olukorda, kus räägite
mingist probleemist, mõne ametiisikuga, siis kirub ta teiega koos, kui nõme üks või
teine seadusepügal on, kuid lisab kiiresti ja poliitkorrektselt: „Aga me ei saa
midagi teha, sest seadus ütleb nii ja naa. Kahju küll.” Kahju tõesti, aga mitte
selles suhtes, et midagi teha ei saa, vaid sellepärast, et inimesest on
vormunud (vormitud?) missioonitu pulk süsteemis. Missioonitud pulgad
jooksutavad süsteemi lõppkokkuvõttes kokku, kuna ei oska/saa/taha süsteemi
ravida. Suhtumine, et mina ei saa midagi teha, on üdini vale. Inimene, seda
enam ametnik, saab ja peab saama alati teha, „midagi”. Tema „midagi” on
seadusparanduse esitamine. Ei maksa unustada, et mis nägu on tema, seda nägu on
ka süsteem. Formaaljuriidiliselt ei saa inimene sellel konkreetsel ajahetkel
mitte midagi teha, ta ei saa ja ei tohi
seadust muuta, sest seadused on täitmiseks ja kui neid ei täideta, siis neid
rikutakse, mis võib viia lausa põhiseadusevastase tegevuseni. Kuid kõik
avalikud teenistujad on vandunud truudust Põhiseaduslikule korrale, nii et seda
vannet tuleb pidada, kuid ei vanne ega Põhiseadus ütle, et inimene peab olema
initsiatiivitu/ükskõikne/irrogantne/laisk/loll/lohakas. Vastupidi, vastavalt põhiseaduse preambula mõttele
„Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki …”, peaks
iga inimese kohuseks olema teha ettepanek, kui näeb midagi, mis on vastuolus
seaduse mõttega. Eriti peaksid sellisele tegevusele mõtlema need, kelle
põhimääruses on õigus ja kohustus teha ettepanekuid seadusandluse muutmiseks.
Seega pole seadused meile antud mäe pealt, nagu kunagi vanal ajal kodanik
Moosesele, vaid need seadused oleme me ise teinud, mis tähendab, et meie ise
saame neid ka muuta. Muidugi pole oma seisukohtade kaitsmine ja selgitamine
lihtne, selleks tuleb leida liitlasi, tuleb veenda otsustajaid, varuda
kannatust, kuid … tuleb tegutseda. Mitte midagi tehes ei sünni mitte midagi, niisama
lihtne see maailma asjade korraldus ongi ehk nagu Vanaema Marie ütles: „Tegijal
juhtub mõndagi, magajal ei midagi.”.
Ja veelkord tulles tagasi Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimu
juurde. Nagu eespool käsitlesime, see on alus paljudele headele asjadele, kuid
see on vaid põhimõtete kogum, see ei ole igapäeva elu peeninstrument, sellega
ei juhita igapäevaelu. See on liiga jäik ja üldine igapäevatoimetuste jaoks.
See on vundament. Kui me käsitleme igapäevaelu vaid vundamendist lähtudes e. „vundamentistlikult”,
siis võib-olla oleme me … fundamentalistid. Te ju teate, kuidas demokraatiad
suhtuvad fundamentalismi, mil pühamatest pühamate kirjade järgi püütakse
riikide ja rahvaste igapäevaelu korraldada? Mille poolest meie lähenemine siis
teistsugune on? Kas vaid selle poolest, et meie Põhiseadus ja tema Vaim ehk
seaduste seadus on paarkümmend aastat vana ja teistel paar tuhat aastat, pluss
veel paar tuhat aastat? Sellest ei muutu ju asjade olemus, fundamentalism jääb
fundamentalismiks, olenemata sellest, kas see on noor või vana fundamentalism.
Seega ärgem lörtsigem Põhiseadust ja tulgem sellest
eksirännakult tagasi, kui te just ei taha lõpetada Juriidilises Vundamentaal
Waba (vaba arvata ajalooliseks rudimendiks) Riigis. Vundamendiga on nimelt
selline lugu, et kui seda tahetakse kasutada katuseaknaks, siis oma ebakohasuse,
ebaproportsionaalsuse ja raskusega varistab see maja kokku. Nii, et vundament
jäägu ikka vundamendi kohale ja katuseaken katuseakna kohale, igaühel hea
vaadata ja rõõm harmoonilisest süsteemist.
PS. Juuraajastu ladestusi uurides ei pruugi
sellele ajastule järgneda ajaloospiraalil Kriidiajastu vaid, ajaloo grotesksust arvestades, jäik ja
paindumatu Vundamentalistlik Kipsiajastu. Täitsa „kipsi” võidakse lüüa.
No comments:
Post a Comment