Muinasjutt Vol 6: Jutustus kavalast lõksuseadjast ja kasulikust karistajast ehk kas Eesti vajab Trahviministrit.

„Hurraaa! Edu võti lõpuks ometi leitud!”, „Heureka! Eesti, kui maailmade trahvimajanduse esivedur!” umbes sellised ajalehtede pealkirjad kangastusid mulle kuulates „raadiumist” meie uljaid tänava kaitsesõdalasi raporteerimas, kui mitu liiklusreeglite rikkujat nad kinni püüdsid Tallinna Spordihalli juures ühesuunalisel tänaval, vales suunas liikumas. Kui vaatad sellele teatele peale tavatähelepanelikkusega, siis on ju kõik kõige paremas korras. Ka korrakaitsjate tegevus oli korrektne ja õige, tubli töö, aga … Midagi jäi nagu kripeldama. Esialgu ei saanud arugi, mis see on, kuid siis meenus aeg, kui meie kontor asus veel Lõkke tänaval. See pole just lai tänav ja autosid on seal pargitud paljude ametiasutuste tõttu rohkesti (rajooni võiks kutsuda lausa Ametite City`ks) autosid pargitud. Selge see, et talv parkimistingimusi ei paranda. Juhid püüavad tervest mõistusest ja alalhoidlikkusest lähtudes parkida masinaid võimalikult ohutult, kuid vahel tuleb selleks lõivu maksta ka liiklusmärke eirates. Minu aknast oli ilus vaade ühele sellisele „terve mõistuse” kohale. Kontori ees olid parkimiskohad, kuid lumega on niimoodi, et see tuleb ju alati ootamatult ja koristustöödes jäävad vaeslapseks just parkimiskohad. (Muide, kas te olete aru saanud millise tänavapuhastuse me oleme tellinud? Kas see on kesktee puhastamise teenus? Teeäärde, kuhu on autod pargitud, seda osa ju ei puhastata? Mitte iial! Autojuht peab enese ise välja kaevame lumevallist. Vaat selline kõrvalpõige.) Veelgi hullem, tänavapuhastajad lükkavad saha kiirteel/kiirtööl lumevalli parklasse. Niimoodi siis juhtubki, et parkla täitub lumega ja autode taguotsad venivad ikka rohkem ja rohkem sõiduteele. Sellest üksi poleks midagi, kuid ka teiselpool teed on parkimine lubatud paralleelselt kõnniteega. Seega vahe teine teisel pool tänavat pargitud autode vahel muutub „nireks”. Ohtlikuks nireks. Ja nüüd hakkavadki jamad peale, õigemini algab võitlus „bürokraatilise meele” ja terve mõistuse vahel ehk autojuhid püüdes säilitada ohutut liikumiskoridori, pargivad ühe rattaga kõnniteele. Ja kogu lugu, väär tegu ongi tehtud., sest sellist märki, mis osaliselt kõnniteel parkida lubaks selles kohas ju pole. Ega bürokraatia ei saagi olla nii kiire reageerimisega, kui elu tegelikult on. Kuid kas see peab olema nii eluvõõras? Nii südametu? Mina nii ei arva. Huvitav oli jälgida kuidas Linnamiilits iga päev käis nagu sissesöödetud kalastuskohas saagi järgi st. trahve välja kirjutamas. Kui nüüd kujutada ette, et ametnik on kutsutud ja seatud inimesi teenima, mitte vaid tuimalt trahve välja kirjutama, siis oleks ta pidanud tegema ettepaneku, liiklusohutuse tagamiseks, et antud kohas muudetaks liiklusmärke, et autojuhtidel oleks võimalik seadust rikkumata ohutult parkida. Nojah, seda hullust poleks muidugi kuigi kerge ette kujutada, sest siis kaob ju ära kindel kalastuskoht. Kuidas siis raporteerida tööülesannete täitmisest? Nii see asjalugu ongi, et kui eesmärgiks on trahve teha, siis tulebki panna võimalikult palju ebakohaseid märke, tekitada ohtlikke liiklusolukordi, sest … siis on võimalik trahvi teha. Missioon täidetud. Vaenlane hävitatud! Kuid kes on vaenlane? Meie oma kaaskodanik? Imelik arusaam teenindusest.

Samasugused tunded valdasid mind eelpool mainitud Spordihalli juhtumi juures. Huvitav, kas need juhid, kes valesti sõitsid, tegid seda puht rikkumise lustist, pahatahtlikkusest, kiusust või seaduseiramise naudingust? Kui nii, siis on süsteem õigesti üles ehitatud ja nagu öeldakse tänu Sellelesamusele Sealtsamusest, et süsteem toimib. Kuid kui nüüd manada silme ette meie kikilipsukujulise linnakese liiklusolukord, siis tekkib tunne, et neid juhte on lausa provotseeritud rikkumisele. Mõelge ise, linna põhilisi tuiksooni on seoses ühistranspordi hullusega ahendatud pea poole võrra, lisaks on veel Filtri tee pikaajalises remondis. Nii, et kui te seda olukorda inimese peal ette kujutaksite, siis on tegemist raskekujulise veresoonte ahenemisega, koos trombide tekkega, kui kuskilt rõhku välja ei lase, siis … No nii, sellises olukorras püüavadki mõned ja mõnekümned juhid lähtudes tervest mõistusest „trombe” vältida.

Mnjah, see ülalkirjeldatu polnud mõeldud mitte oodiks liiklusrikkujatele vaid sellele, et trahvimised ei lahenda olukorda, need vaid peidavad tekkinud pingeid. (Kõrvalpõikena olgu öeldud, et patrullid teevad oma tööd, niipalju kui mina kuulnud olen, heas mõttes kõrgel professionaalsel  tasemel,  viisakalt ja vilkalt, lähtudes neile seatud ülesannetest. Nii, et siin ei ole mingeid etteheiteid.) Tekitavad petliku mulje aktiivsest tegevusest, kuid mitte lahendusest.  Trahvid ei paranda mitte kuidagi liikluskorraldust. Ei vähenda rõhku, ei väldi trombe. Võib-olla tegelme  vale asjaga? Tühikargamisega? Võib-olla peaks seal olemagi kahesuunaline liiklus? Tegelikult peaksid sellised trahvid olema indikaatoriks, et midagi on korrast ära. Mida rohkem trahve, seda rohkem on midagi korrast ära. Tuleks leida uudseid lahendusi, kuid … kesse ikka viitsib nendega mässata. Pealegi on üldtuntud tõsiasi, et initsiatiiv on karistatav. Muidugi oleks olukord hoopis teistsugune, kui töö tulemuslikkust ei hinnataks mitte trahvimise järgi vaid inimeste abistamise järgi. Avalik teenistus on ju teenindussektor. Muide kõrvalpõikena, ma pole kunagi aru saanud, milleks peab vormistama inimestele nende tegude eest trahve või rahalisi karistusi? Milleks luua endale kurjategijaid, kui sama, et mitte öelda parema, tulemuse saavutaks laheda teenindusega. Võib-olla võiks seda käsitleda, kui lisateenust. Personaalset teenust noh! Nagu personaalpangandus. Näiteks sõidad ilma piletita, ikka juhtub, et ei jõudnud osta või läks meelest ära ning lahke teenindaja müüb viisaka naeratuse saatel teile teie personaalpileti. Nojah pileti hind oleks küll krõbe, kuid meeleolu hoopis teine. Rõõmsameelne tunne. Ikkagi personaalne teenindus. Muide ka õnn on ressurss, rõõmsameelne ja õnnelik inimene on palju enamaks võimeline, kui äranärutatud/alandatud/väärkoheldud inimene. Ärgem seda väärtuslikku energiaressurssi unustagem.

Kuidas siis rõõmsamat meelt saavutada? Mingi aja eest tegelesin koos bussivedajatega ühise transpordi visiooni väljakujundamisega aastani 2030. Näha on, et vanaviisi liinikilomeetreid sõita enam ei saa, on vaja mingit uut lahendit. Et teada, mis maailmas sünnib, tuhnisin läbi teiste maade transpordiministeeriumide lehtedel avaldatu. Huvitavat oli Britanniast kuni Austraaliani, kuid kõige innovaatilisem lähenemine tundus mulle üleaedse, Soome, variant. Soome arengukava kandis pretensioonikat nime „Transpordirevolutsioon”. Ajahorisondiks oli määratletud aasta 2050. Kuid tähtis polnud nimi ega ajahorisont vaid põhjanaabrid kavandasid oma arengu modelleerimist hoopis uuel viisil, nad alustasid mõttemallide muutmisest. Ja teiseks, nad seadsid kogu arengukava keskmesse inimese. Inimene, kui reisija, inimene, kui bussijuht/tehnik/mehhaanik, inimene, kui maksumaksja. Vaat selline vahva ja perspektiivikas lähenemine. Tähtis ei ole mitte maantee või raudtee kilomeetrite ehitamine, läbitud liinikilumeetrid vaid inimese vajadused ja mugavused. Vahva! Nüüd küsite, mida on sellel transpordirevolutsioonil ühist Spordihalli ühesuunalise tänavaga? Et täiesti erinevad asjad? Ei ühti! Õpetlik iva on selles, et isegi nii traditsioonilises ja igavas valdkonnas, kui seda on transport, alustasid nemad maailma muutmist … mõttemudeli muutmisest. Kui meiegi näiteks alustame sellest, millest soomlased alustasid transpordirevolutsioonis ehk mõttemallide muutmises, sest vanamoodi enam edasi ei saa, siis peaksime meiegi muutma oma mõttemalle regulatsioonide ülesehitusel ja seaduskuulekuse tagamisel. Ärge ehmuge, mängime üht fantaasiamängu. Mängime sellist mängu, et meie töö tulemuslikkust ei mõõdeta enam trahvide määramise arvust vaid sellest kui paljudel kordadel on järelvalvaja suutnud ära hoida seaduse rikkumist, teavitanud kaaskodanikku, aidanud inimest. Ma saan aru, et paljudel tulihingelistel „roberspieridel” tõuseb ainuüksi selle mõtte juures juuksed püsti, kuid ikkagi. Mäng on mäng. Oletame, et eelnimetatud tee on selline, et mitte kuidagi ei saa sinna kahesuunalist liiklust lubada. Noh, et polegi nagu tee, rohkem selline rada. Kuidas me toimime praegu? Õige, praegu me paigutame patrulli teelõigu lõppu ja kõik toimub nagu noodapüügiga, rikkujal pole mitte mingit pääsu. Kindel võrku sattumine nagu Liivi lahe räimel. Rikkumine on rikkumine ja trahv on trahv. Punkt! Nii, kas teil ei jäänud selle mudeli juures midagi märkamata? Ei jäänud? Oot, oot, mis oli regulatsiooni eesmärk? Eesmärgiks oli, et sellel teelõigul liigeldakse vaid ühes suunas, kuna tehnilised tingimused teist varianti ei võimalda. Kuid liikumine ju toimus, vaatamata trahvimisele,  kahes ehk lubamatus suunas, ega siis trahv seda sõitmist ära ei hoidnud. Vastupidi, tekitas trahvimisel segadust ja ummikuid. Äkki oleks meil võimalik seaduse täitmise tagamine korraldada kuidagi teisiti? Uut moodi? Rõõmsamalt? Kui töö tulemuslikkuse näitajaks oleks see, et hoiti ära seaduse rikkumine ja trahvi tegemine näitaks hoopistükkis seda, et ametnik ei tulnud oma põhitööga ehk ärahoidmisega toime, siis oleks vaja kontrollimine üles ehitada hoopis teist pidi. Uue mudeli järgi. Sellisel juhul peaks patrull asuma keelatud sissesõidu suudmes ning soovitama soojalt/viisakalt/veenvalt  juhte valida seaduskuulekuse tee. Seega oleks missioon täidetud, seadust ei rikutud, kõik olid rõõmsad ja teavad ühtlasi, et pole mõtetki proovida ummisjalu keelumärgi alt sisse lennata … kohe antakse head nõu … kuhu sõita. Mnjah, nagu ütlesin selline mudel vajab esmalt mõttemudeli muutmist ja … pingutust. Kuid mulle tundub, et niimoodi täidame me mitte ainult seadusi parema meelega ja rõõmsamalt, vaid täidame ka seaduse mõtet. Tasuks mõelda.

Seniks kuni mõtleme laseme muidugi pöörase kiirusega edasi karusellil keelata, trahvida, trahvida, keelata. Ikka rohkem ja rohkem trahve koguda oleks nagu mingi auasi. E-raamatus „Bürokraat, võim ja Vanaema” käsitlesin põgusalt kontrolliökonoomika peatüki all, sellist teemat, et trahvimist võiks vaadelda omaette majandusharuna. Mõtlete, et ajan jälle täitsa segast juttu? Pidage hoogu! Kui te vaatate enda ümber, siis te näete, et peaaegu iga liigutuse eest võib meil tõsimeelse „roberspieri” kohalolekul mingi trahvikese saada. Trahvide ja rahaliste karistuste määr on juba selline, et võiks küll rääkida omaette ettevõtlusharust. Ja ega me ju saavutatule peatuma ei ole jäänud. Ei mingil juhul, me toodame oma rikkujaid juurde, tootes üha uusi ja uusi käske ning keelde. Ei usu? Mõned killukesed elust enesest.

Mullu suvel lugesin sügavmõttelisi arutelusid selle üle, et passi halva/hooletu hoidmise eest tuleks karistav pügal välja mõelda ja väär tegu fikseerida. Eks ikka selleks, et trahvi saaks sellise ebaväärika teo eest kasseerida. Siis sain aru! Lambike läks põlema! Mõtlesin, et oh sa pele, tohho tont, kas tõesti on toimunud härra Majakovski ülestõusmine koos Stalini ja Beriaga oma punase passi uhke hoidmise hulluses. Täpselt sama tunne oli nagu nõuka ajal, kui minu lauale  maandus bürokraatia tipptobeduse  meistriteos ehk  zookaupade hinnakiri, millega taheti kinnitada riiklikud hinnad puruvanakestele ja jahuussidele. Kujutate ette impeeriumi  hinnad jahuussidele? Mis see kehvem rumalus on kui passihoidmise regulatsioon seaduses. Halloo, kõike ei ole vaja dr Riigi jõuga reguleerida, osa asju reguleeruvad isegi. Kasvõi selle passi korras hoidmise puhul, kui ikka keegi hoiab passi järjekindlalt panni all, siis on tema pass ju sellises seisus, et see on kehtetu. Kui pass on kehtetu, siis tuleb lunastada endale uus pass. See uue passi hind ongi ju karistus passi „väärkohtlemise” eest. Umbes samal ajal käis tõsimeelne, isegi kärehäälse nõudmisega, et tuleks määrata aeg, kui kauaks võib last üksinda jätta. Kas te kujutate ette, kuidas inimkond ülepea tänaseni arenenud on ja säilunud, kui siiani pole dr Riigi edikti, kui kauaks te oma last üksi jätta tohite? Järgmisena mõtleme välja mingi hingamise regulatsiooni. Nii, kui valel ajal hingad, nii trahvi kohe ka saad. Kui hingamata jätad, kooled maha. Koolemine on igaühe õigus, kuid hingamine … vist ei ole. Appi! Need asjad toimivad täiesti loomulikul viisil. Järgmisena võidakse meid üllatada urraugu pühkimise manuaaliga kolmes köites, milleks väljatöötamiseks kasutatakse ilmselt suure uhkusega mingeid Euroliidu struktuurifondide vahendeid? Kas selline ongi meie eesmärk? Tulevik? Vanasti oleks selle kasutusjuhendiga kasvõi seda aukugi pühkida, niigi palju kasu raisatud ajast ja tööst. Tänapäeval pole seegi võimalik, kuidas sa ikka elektroonilise manuaaliga … Äh! Jätame selle viljatu arutelu. Lootkem lihtsalt, et inimene ei hälbi nii kaugele oma loomulikust algest.

Kuivõrd me oleme kaotamas täiesti loomulike tegevuste, loomulikku lahendust, näitab ka üks Vaimupealinna uudis. Uudis oleks muidugi omal kohal, kui see oleks ilmunud naljakuul, kuid … Lugu ise järgmine, et linnavalitsus olevat saatnud ministeeriumile kirja, millega teeb ettepaneku muuta liiklusseadust reguleerimaks parkimise algusaja tähistamist. Selle kohani on kõik korras, kuid edasi läheb asi imelikuks. Ilmnes, et Vaimupealinnal on olnud probleeme kahe osutiga parkimiskelladest üheselt arusaamisega. Probleeme tekitavat osutitega parkimiskellal oleva aja tõlgendamine juhtudel, mil juht ei ole parkimiskellale aja märkimisel lähtunud mehhaanilise kella tööpõhimõtetest st., et kellaaja lugemisel hinnatakse mõlema osuti asukohta. Kella väike osuti tuleks parkimiskellal asetada eelneva ja järgneva tunni vahele samasuguses ulatuses, kui on tunni raames liikunud minutiseier. Kogu selle keerulise jutu mõte on ilmselt selles, et kell peab välja nägema nagu kell. Oeh! Kas tõesti peab dr Riik määrama selliseid elementaarseid asju?

Või kas tõesti saab meie kallis demokraatilises riigis arutada või isegi välja pakkuda ideed, saata munitsipaalpolitsei kontrollima ja karistama neid peresid, kes lapse kesklinna kooli saamiseks fiktiivse registreeringu elanikeregistris teevad. Nojah, selleks oleks hädasti vaja seaduslikku alust. Veel ei ole, kuid pingutatakse. Tegelikult on ju asi selles, et tobe, eluvõõras ja loodusseaduse vastaline koolidesse võtmise süsteem on provotseerinud inimesi leidma „loomingulisi lähenemisi”. Lõpetagem ebaloomulikud regulatsioonid ja oh üllatust: pole vaja nihverdada, pole vaja kontrollida, pole vaja karistada. Kõigil on seejuures, puhtam, kuivem ja õnnelikum tunne. Õiglane ja odav variant pealegi. Vaat niimoodi, et avalikku teenistust on kutsutud ja seatud teenima kodanikke mitte lähtuda hüüdlausest: „Pekske raiskasid, kui peksta ei saa, siis vähemalt trahvige neid!”

 Mul on arvamus, et selline kõige keelamine/käskimine on selge ilming kodanikujulguse, otsustusjulguse ja vastutustunde puudusest. Nagu möödaminnes asendatakse tegelik elu, tavad ja kodanikuühiskonna toimemehhanismid, oma seljataguse kindlustamiseks, tormilise reeglite kehtestamise ja trahvimajandusega.  Vaadake nüüd seda esitatud pisitillukest kollektsiooni, mis pole täielik loend rumalustest vaid üksikud fragmendid ja te hoomate, et iga käsitletud tegevus eraldi on nagu tühiasi, justkui tarvilik, võib-olla tähtiski … peaaegu möödapääsmatu, kuid kogumina annavad nad kokku koletusliku tulemuse.

 

Inimene olevat ennast ise reprodutseeriv molekulaarne süsteem, pluss ise ennast arendav süsteem. Sellisel juhul ei saa see süsteem eksisteerida ja areneda bürokraatide välja mõeldud keeldude ja keelamiste süsteemis. See ei võimalda arengut, see on regress, seisak, …  see on väljasuremise valem.

Vaadake, regulatsioon peab olema inimlik. See regulatsioon on ju koostatud vabade inimeste poolt, vabade inimeste jaoks. Meil ei ole ju aadlit ja pööblit, okupante ja okupeerituid. Meil on vaid inimesed. Inimliku süsteemi loomist võiks vaadelda muruväljaku näitel. Seda muruväljakut ületavad teed ja rajad, need ongi meie näitel regulatsioonid. Seda probleemi on võimalik lahendada kahel viisil. Esimene võimalus, et Targad inimesed ütlevad kuhu teed teha ja sinna need tehaksegi. Kuid teed ilmselt tehakse mingi üldstandardi või päevamoe ajel (võib-olla ka poliitilise kompromissi vaimus). Need ei pruugi siiski vastata väljakut ümbritsevate inimeste  liikumisvajadustele. Sellisel juhul on meil vaja inimesi sundida neid standardradasid kasutama. Korra hoidmiseks on vaja muidugi korravalvureid/trahvureid, sest neid teid, mis ei vasta kohalike inimeste vajadustele, tuleb … sundida kasutama. Tulemuseks on inetud mudarajad, korravalvurid ja trahvid. Muide, ega sellest väljak ilusemaks ei muutu,kui trahve teha, sest kui valvureid ei ole, minnakse ikkagi otse. Ehk valed regulatsioonid õhutavad seaduskuulmatust. Teine võimalus on lasta inimestel kõigepaelt rajad sisse talluda ja siis nende suundade järgi teed teha . Tundub ju mõistlik? Miks me ei võiks samamoodi oma regulatsioone teha.

Muidugi on ka kolmas võimalus ehk inglise muru kasvatamine. Teate kuidas see käib? Ei tea? No see on imelihtne. Rullid ja pügad, pügad ja rullid ja niimoodi … kolmsada aastat järge möödu ja upsti! … valmis see ongi. Umbes niimoodi toimib ka inglise bürokraatia, Bürokraatilised kogemused on neil sellise rullimise ja rullimisega  nii hästi välja arenenud, et neil pole isegi põhiseadust vaja. Inglaste nipp on muidugi selles, et nad on vägivallaga ja sunniga piisavalt katsetanud, nüüd panustavad nad partnerlusele, kaasamisele ja osalemisele. Pole neilgi enam ressurssidega priisata. Regulatsioon minu maitse järgi: iseteenindus, efektiivne, odav. Elegantne ju?

Kuid tuleme oma muinasjuttude juurde tagasi. Ehk muinasjutt Trahviministrist. Mõningat informatsiooni annab riigi suundumustest, kui vaadata milliseid ministeeriumeid ühes või teises riigis peetakse. Näitab see ju, mis selles riigis on tähtis, millele panustatakse. Mõnel maal on majandusministeerium,  mõnes turismiministeerium, mõnes IT ministeerium, mõnes arenguministeerium. Gruusias olevat vanglaminister. Nojah, eks ta ole, igal maal on  omad prioriteedid ja majanduse põhisuundumused. Vaadates nüüd meie suundumust karistus- ja trahvimajanduse eelisarendamise radadele, peaks meil MAMI koha kohe ja päevapealt ära kaotama ja selle asendama  trahviministri kohaga. Küsite miks nii? Väga lihtne, kuna trahvimajandus on tõusmas meie majanduse liidriks ja lipulaevaks, on MAMI kogu oma arengu ja innovatsiooniga seda trendi vaid segamas. Niisiis, oleks tarvis tõsta täie teravusega üles küsimus, kas Eesti majanduse kasvuveduriks on trahvimajandus, kas Eesti vajab Trahviministrit?

Või siiski mitte?