Muinasjutt: Vol 4: „Neerupirukas”

 

Reguleerimine on üks „triki värk”. Sellega on sama lugu nagu ravim asjatundmatu inimese käes - iga ravim, vales koguses või valel ajal, võib muutuda mürgiks. Lõppeda fataalselt. Üks „kurblich” näide meie regulatsioonikonveierist. Konsulteerisin hiljuti üht ettevõtjat, hoopis teistes küsimustes ja isegi mitte Eesti turgu puudutavas asjas, kui juhusliku, kõrvalküsimusena, kerkis üles Ravimiseaduses sätestatud apteekide asutamispiirang. Kas seda oleks vaja muuta või mitte? Peaaegu hamletlik küsimus: „Olla või mitte olla”.  Igati moodne küsimus, milles igal ühel on oma arvamus. Siiski pole tegemist niivõrd arvamustega vaid usuga, sest arvamuse kujundamiseks pole „igaühel” piisavalt huvi, aega või teavet.  Seega usuküsimus. Püüame siis sellesse usuküsimusse tuua ka veidike ratsionaalset iva. Pealegi demokraatia ja arvamuste paljusus pidid olema head asjad. Õnneks ongi meil demokraatia, see tähendab, et võimalikud on vähemalt kaks arvamust: otsustaja arvamus ja vale arvamus. Nii, et demokraatia „ruulib”, isegi siis, kui mul on kolmas arvamus. Mina ise olen läbi ja lõhki konkurentsiinimene. Seega minu esimene postulaat on see, et apteekide asutamispiirangu sissetoomine täistuuridel pöörlevale turule, eelmise aastakümne keskel, oli algusest peale lauslollus. Kuid asi läheb põnevaks alles siis, kui süüvida selle regulatsiooni arengu edasisse käiku. Kuna asjade käik tundus huvitav, uurisin seda natukene edasi. Ikka niimoodi, et kogenud bürokraadina panin paberi paberi kõrvale ja arvamuse arvamuse otsa. Siis kooruski välja, et suur osa pabereid olid tühipaberid ja arvamused olid kuulujutud või uskumustel põhinevad jutustused. Peale selle oli veel palju emotsioone ja tohutul hulgal Põhiseaduslikku õigust. Ühesõnaga,  kõige tavalisem majandusregulatsiooni küsimus oli läinud järsku majandusvaldkonnast  juristide kätte. Üks osapool virutas Põhiseadusliku Vaimu malakaga ja teine virutas vastu veel suurema Põhiseadusliku Vaimu malakaga ning kogu selle materdamise juures läks nagu meelest ära, mis oli enne, mida taheti saavutada ja millised võiksid olla järjekordse „õige otsuse” tagajärjed. Seega minu teine postulaat on, et lauslollust püütakse ravida „mittelaustarkusega”. Kui matemaatikas annavad miinus ja miinus kokku plussi, siis kahtlen sügavalt, et seadusloomes lauslollus ja laualollus annavad kokku laustarkuse.

Vaatame natukene selle loo tausta ja katsume natukenegi seda lugu lahti sopsutad, et nii tihke ja nätske ei oleks ning et me ise ka midagigi sellest aru saaksime. Seega „luhvtitame” seda natukene.

Alustame sellest, mida me teame ja milleks me võimelised oleme ehk Riigikontrolli raportist.

 Nagu Riigikontroll ühes oma auditis sedastas „…, et õigusaktide väljatöötajatel napib oskusi kõiki mõjusid hinnata ja sageli on selleks liiga vähe aega ning uuringute tellimiseks väljastpoolt ministeeriumi raha ei jätku.”  Tegelikult toob selline väide hirmuhigi laubale. Täielik õudus, sellest raportist õhkub vastu täie selgusega, et seadusi teevad inimesed kellel, väga peenelt väljendudes, „napib oskusi”. Eriti õudne on see, et Riigikontrolli selline raport, mis teatab must valgel, et dr. Riik rikub nii seaduseid, kui ka häid tavasid ja seda massiliselt, järjekindlalt ning hoolimatult, ei leidnud mitte mingit vastukaja?. Ei seadusandjate eneste poolt, ei avalikkuse poolt, ei massimeedikute poolt. Tihke vaikus. Arusaamatu?!  See oleks küll see olukord, mil kõik viled ja tuled oleksid pidanud üürgama „und” plinkima hakkama. Igati normaalne oleks olnud, et oleks loodud parlamendi eri-, uurimus- ja järelvalvekomisjonid „seaduskonveieri” töö uurimiseks ja selle raporti lõpus oleksid olnud konkreetsed ettepanekud/suunised olukorra vastavusse viimiseks kehtivate õigusnormide ja heade tavadega. Aga ei tühjagi. Isegi mitte mingit öö(kimis)istungit! Seega meisterdatakse seaduseid edasi, rikkudes õigusloome kõige põhilisemaid alustugesid, kasutades nn. olemasolevat ja käepärast materjali ning jätkates sisseharjunud malli järgi.

Et oleks selgem toome näite. Oletame, et teil on neerukivid ja te vajate nendest  vabanemiseks meditsiinilist sekkumist. Seega  vajatakse asjatundjat, kuid meie nirudes tingimustes  on asjatundja kohale „värvatud”, nagu avaliku teenistuse seadus väljendab, koolisöökla kokk, kuigi oleks vaja doktorit. Siin jamad algavadki. Siseorganitel on kõigil oma selge ja unikaalne funktsioon, kuid koolikoka , muide väga hea koka, lausa meisterkoka, teadmised selles valdkonnas piirduvad vaid neerupiruka valmistamisega. Sorry! Seega võib kokk anda teile seaduse mõistes küll hea pirukaretsepti (regulatsiooni ekvivalent), kuid ta ei suuda parandada teie siseorganite tööd. Tema jaoks ei ole need spetsiifiliste funktsioonidega unikaalsed, isetegutsevad ja isetaastuvad üksused mitte midagi muud, kui vaid retsepti komponendid. Kui nüüd käsitleda ettevõtjaid, kui selliseid isereguleeruvaid organeid,  siis saate ju küll aru et nendest aurava pajaprae või mahlase piruka valmistamine, pole just see, mida me regulatsiooni eesmärgina silmas pidasime. Kui seaduseelnõu ettevalmistaja ei ole valdkonnaspetsiifikaga kursis või kui ta ei suuda  probleemi analüüsida kogu majandusmaastiku seisukohalt, kaasates valdkonna asjatundjaid, siis niimoodi just juhtubki.

Mis ikkagi juhtub, kui me neerukivide eemaldamise asemel teema pirukat, sest kokk on lugenud kuskilt raamatust, et see on materjali kõige efektiivsem kasutusviis? Kui me teeme sellisest teadmisepagasist lähtudes seaduse, siis millise tulemuse me saame? Kas näiteks Ravimiseaduse ühe osa ebakohasel muutmisel, üldist konteksti ja vastastikke mõjusid hindamata,  küpsetame 10 apteegist mahlase neerupiruka? Aga võib-olla 20 apteegist? Või 50-st? Olen kuulnud ka pakutavat, et lõppkokkuvõttes on ootamas lausa sada või enam apteegipirukat? Kas te kujutate ette seda ühel ajal valmivate neerupirukate lasu? Milline raiskamine? Kas me üldse tellisime pirukat? Ups! Meelde tuli, me pidime ju neerukivisid eemaldama …

 

Tuleme nüüd peale eellugu, selle pärisloo ehk apteekide asutamispiirangute juurde.

Kunagi aastate eest tehti Ravimiseadusesse parandus, millel oli esialgu vaadates igati õilis eesmärk – sundida ravimimüüjaid avama apteeke ka „maakohtades”, tagasihoidlikumad arvasid, et see küll ei suurenda selliste apteekide arvu, siis vähemalt peatab nende väljasuremise. Selline vaga ja üldinimlik eesmärk. Nagu öeldakse – mõeldud, tehtud (või oli see vastupidi?). Kehtestati piirang, mille tulemusena määratleti, mitme inimese kohta igas piirkonnas võib olla apteek. Tuleb tunnistada, et seadusmuudatuse arhitektid ei läinud liikvele just tühjalt kohalt. Näiteks linnasüdamed nägid tõesti väga omapärane välja, kus domineerivaks kaubanduseks olid kasiinod, apteegid, prilli- ja viinapoed. Muidugi polnud selle põhjuseks, et kesklinnas niipalju apteeke oli, asjaolu, et meie inimesed oleksid olnud keskmiselt haigemad kui muud eurooplased, vaid asjaolu, et meie ravimihinnad olid väga peibutavad Põhjamaade turistidele ehk puht majanduslikud. Samas oli regulatsiooni sätestamine, mille aluseks oli inimeste arv mingis asustatud punktis ja eesmärgiks konkurentsi tekitamine, vastuolus majandusreeglitega. Tulemus oli kurb: ükski ravimimüüja oma poodi Kükitamisemetsas lahti ei löönud, vaid nad ostsid üles väiksemaid apteeke ja kette nende heade asukohtade pärast kesklinnas ja kaubanduskeskustes. Väiksemad lõid punti  ja püüdsid suuremate kattevarju all ellu jääda. Ikkagi mahukaubandus. Seega, selle asemel, et oleksime saanud parema konkurentsiolukorra, saime … sellise, mida eelnõu algatajad ei oodanud, kuid mis oli majandusinimestele algusest peale selge. Piirang tekitas uue olukorra, mille tulemusena ettevõtjad rivistusid ümber, ühinesid, liitusid ja surid välja. Mitte küll kõike korraga, kuid tugevad muutusid tugevamaks ja iseseisvaid jäi ikka vähemaks või vähemiseseisvaks. Selline oli aja nõue ja regulatsiooni (otse vastupidine) tulemus. Kui nüüd tulla tagasi selle asjaolu juurde, et seaduseelnõus peavad olema märgitud muudatustest tulenevad mõjud, siis sellist mõju ei osanud seaduseelnõu esitajad ega vastuvõtjad ilmselt eeldada. Või oskasid? Kui ei osanud, siis miks? Millal peaks ANALÜÜSIMA seadusega seotud kulude ja tagajärgede paikapidavust? Seadus või selle projekt ei ole avalikus teenistuses mitte midagi muud, kui „bisness projekt” ärimaailmas. Kui eesmärk erineb tegelikust saavutusest, siis ärimaailmas analüüsitaks kindlasti projekti luhtumise põhjuseid ja tehtaks vastavaid korrektuure.

 

Probleem sellest tekkiski, et tõsiselt seostest lähtuvat analüüsi teha ei osatud/viitsitud, taheti teha „head” ja oli uskumus, et niimoodi teha on ilus ja hea. Nii, et jälle usuküsimus? Seega tegelikult  piiratigi apteekide asutamist ilma mingisuguse analüüsita. Lihtsalt arvati. Ja mitte lihtsalt ei arvatud vaid arvati primitiivselt. See „arvamine” tõi kaasa kogu turu ümberkorraldumise, haavade lakkumise, uute plaanide  tegemist, uute ärimudelite väljatöötamise ja uutest oludest lähtudes uute investeerimisplaanide koostamise. Nüüd järsku avastame … Upsti! valesti läks … jälle … ja teeme regulatsiooni jälle ümber. Kuid vaadake, seda ei saa enam vanasse konkurentsi olukorda pöörata, sest dr. Riik on andnud sellised lahingureeglid, mis on muutnud turgu. Need lahingureeglid on muutnud põhimõtteliselt turgu/turuosalisi ja olukorra ennistamine on võimatu. Et asi oleks selgem, siis olukord on selline, et seitse aastat tagasi „arvas” dr. Riik, et te võite oma parema käega midagi inetut korda saata ja see tuleb eemaldada ja nüüd teatab dr. Riik, et käe eemaldamine tuleb lugeda tühistatuks, … nüüd võivad kõik mõlema käega toimetada. Mnjah! Kuidas sa selle mitteeemaldatud käega ikkagi peale selle paberil ennistamist edasi toimetada, kui seda enam pole? Kahekümne esimese sajandi mõistatus? Tegemist oli turu sandistamisega, kuidas lugeda sandistamist paberil mittesandistamiseks? Mida ma pean silmas käe eemaldamise ja selle mitteeemaldatuks lugemise all? Aga vaat seda, et ettevõtjad on teinud oma investeeringud teatud regulatsioone ja õiguskindlust arvestades, üles ehitanud teatud tegevusvõrgustikud lähtudes sellestsamasest lahingureeglist ja kuluefektiivsusest. Reeglite muutus tähendab vaid üht ja see on, et osa investeeringuid ehk rahvuslikku kapitali põleb jälle ereda leegiga ja võrgud tuleb üles ehitada täiesti uuel moel, uuest situatsioonist lähtudes, uusi investeeringuid tehes (need kes veel jõuavad teha). Seega kahjum investeeringute põlemisest ja uue võrgu ehitamine tuleb kanda tulemi kulu/miinus poolele. Mõned kannavad, mõned ei suuda ja kukuvad kokku. See kokku kukkumine muide pole niisama kokku kukkumine vaid järjekordne rahvusliku kapitali kadu, töökohtade kadu, kogu turu vaesustumine ehk äraseletatult tähendab see suure tõenäosusega uut kontsentratsiooni, aga mitte konkurentsi lisandumist.

Põhjendustest ja võrdlustest. Vahel (kui kasulik on) võrdleme ennast teiste riikidega, see on muidugi jälle „triki värk”, sest alati võib leida näiteid ühelt poolt või teiselt poolt (Nagu H. Truman olevat öelnud, et leidke mulle ometi üks ühekülgne majandusteadlane, muidu on neil kõigil varuks, et „ühest küljest ja teisest küljest”). See on vana nüke, et maailmapraktika näiteid võib leida ja tõlgendada väga erineval moel. Näiteks sõitsin eelmisel nädalal linnast välja: linnas oli külma -1`C ja maanteel oli külma juba -2`C. Kuidas seda olukorda kirjeldada: et linnas on temperatuur ühe kraadi võrra soojem või et maanteel on temperatuur poole külmem kui linnas? Ravimituruga on sama moodi, igaühel on oma näited ja pann head näited, kuid kas neid on ka analüüsitud meie majandusmaastikust lähtudes? Pean tunnistama, et ravimiturg pole mulle kunagi meeldinud, liiga reguleeritud ja … noh selline maagiline. Aga kunagi ei tee paha, kui keegi heidab kõrvalt ja laiemalt pilgu  olukorrale. No  vaatasin siis mulle kättesaadavaid  erinevate osapoolte avaldatud arvamusi ja tundsin et midagi on viltu ja siis tabasin ennast meenutamas üht vana anekdooti, mille mõte on umbes selline, et kaks vaegkuuljat peatuvad tee ääres ja üks küsib et „Kas  Sul on mootoril midagi viga?” ja teine vastab, et „Ei mul on midagi mootoril viga.”. Mille kohta esimene ütleb, et „OK! Ma arvasin, et Sul on mootoril midagi viga.” Ja nagu näidendites kirjutatakse – vasakule ära. Miks mul selline vaegkuuljate kokkutuleku tunne tekkis, aga seetõttu, et me oleme kogu ühiskonnaga jõudnud sinna maale, et me ei kuula enam teiste arvamusi ära, me ei püüagi tõsiseid argumente ümber lükata, meid ei huvitagi, mis juhtub. Tähtis on, et „meil ja vaid meil on õigus”. Ja kui meil enam muid argumente ei ole, siis virutame Põhiseadusega, kui sellest ei piisa siis Põhiseaduse ja tema sõbra Vaimuga ehk ajame täiesti tavalise majandus(poliitilise) vaidluse juriidiliseks.  On suur vahe, kas arutada asjade sisulise külje ehk ökonoomika või välise vormi ehk juriidika üle. Ideaalis oleks muidugi tore, kui need kaks arutelu kokku langeksid. Kuid mitte kuidagi ei saa ma aru, kuidas Põhiseaduse najal selgeks teha, kas avatud turg toob kaasa proviisorite tõmbamise maalt linna läbi kõrgema palganumbri? Kas Põhiseaduse ülesandeks pole mitte õiguskindlusetuse kasvu tekitamine? Kas minu Põhiseaduslikuks õiguseks on vaid hägune võimalus millalgi saada „kolkakülaelanikuna” teenindatud ulmelise „apteegibussi” poolt või veel jaburam idee - ravimiautomaadi kaudu (tahaks näha seda Kükametsa teeristist kolmanda elektriposti küljes olevat ravimiautomaati, selle töökindlust ja eriti ökonoomikat). Aga mängu ilu ongi selles, et Põhiseaduslikus vaidluses polegi vaja tähelepanu pöörata sellistele segavatele pisiasjadele, kas peale  seda, kui kõik elu pisiasjad on  Põhiseadusega „kooskõlla” viidud, ka keegi ellu jääb? Kas selline ongi rahvatervise arendamise Põhiseaduslik projekt? Sellistele pisiasjadele vaidlejad muidugi ei vasta, sest ei vaielda mitte asjade sisu vaid vormi üle. Ja sisu üle vaielda on pann raske, sest selleks peavad olema teadmised ja oskused. Seega … Kui ikkagi midagi on Põhiseaduse Vaimuga vastuolus, siis seal pole kohta arvutustele, seal tuleb lihtsalt vastavusse viia. Kõik.

Mainisin ennist, et erinevaid seisukohti võib leida üle maailma erinevaid nagu öeldakse seinast seina. Käid nagu „Näidete Kaubamajas” ja valid endale sobivad näited välja sarnaselt ülipoest vorsti või leiva  valimisega. Nii, et igaüks võib leida endale maitsekohase leiva/vorsti/näite. See selleks, kuid vaatame millised näited mind ärevaks teevad. Näiteks Ungari apteekide avamisõiguse liberaliseerimine kukkus läbi, hinnad tõusid ja kvaliteet langes. Me võime küll suureliselt öelda, et no jaa need madjarid ei oska üldse majandada, on kogu oma majandusega rappa läinud ja ega ravimikaubandus midagi muud ei ole. Muide suurelisuseks pole mitte mingit põhjust, sest, kui meie siin ranget plaanimajandust viljelesime, siis nemad harjutasid jätkuvalt turuelemente. Samas,  ega Rootsi riikliku apteegivõrgu erastamine ka väga positiivselt lõppenud, ikka hinnatõusuga. Ja ka britid pidid mullu jäigemale süsteemile tagasi minema, et tagada eesmärkide täitmine. Muide täieliku „ökonoomilis-bürokraatliku mõnuelamuse” sain brittide apteekidega seonduva süsteemi muutmise põhjendusest võrdlevast analüüsist. Seal oli võrreldud kolme võimalikku regulatsiooni varianti: nende maksumust nii riigile, kui tarbijatele, arutati teenuse kvaliteedi ja kättesaadavuse, turult väljumise ja paljugi muu üle. Vaat sellisest seaduse mõjude analüüsist olen ihalenud alati. Ja ega selles midagi kummalist ole, isegi nõuka ajal tehti importostude osas konkureerivate ostude arvestused, tänapäeva ärimaailmast rääkimata. See on ju valikute küsimus, kellel on parim/kvaliteetseim/jätkusuutlikum kaup/lahendus/regulatsioon? Eeltoodud ebaedu lood on kõik on üksikud juhtumid, mis tulenevad erinevatest, laiemast majandusregulatsiooni kontekstidest. Kuid sellised läbikukkumise teevad ettevaatlikuks. Nüüd tagasi meie apteekide asutamise piirangu tühistamise ettepaneku juurde. Minu jaoks on ohu märgiks see, et tegemist on „vundamentalistliku” usuküsimusega: ühtede ja samade argumentidega soovitatakse nii piirata, kui … mittepiirata apteekide asutamist. Küsimus on vaid rõhuasetuses. Ehk kui te mäletate, siis piirangu kehtestamise üks mõte oli see, et nn maaapteegid välja ei sureks (nii kiiresti) ja julgem  retoorika käis selliselt, et siis lähevad ravimikaupmehed ja täidavad maa … apteekidega. Aga ei ühti, majanduslikult polnud see mõeldav ja pole mõeldav ka edaspidi. Küll, aga näitab statistika, et kohalikke apteeke on kinni pandud vähem, kui linnaapteeke. Asi seegi, kuid see pole tekkinud mingist „poliitilise geniaalsuse” tulemusena, vaid ettevõtjate tubli töö, kulude meeletu kahimise ja võrgustike väljaehitamise tulemusena. Vaadates aga maaapteekide tulemeid, on lausa hämmastav ja samas austust vääriv, apteegipidajate ennastsalgav tegevus. Nad ripuvad majanduslikus mõttes „viimase vindi” küljes, kuid alla pole (senini) andnud. Kohusetunne? Autunne? Ametiau? Ilmselt need kõik kokku ja palju muidki häid omadusi. Muide ilma missioonitundeta inimesed oleksid juba oma poele tabaluku ette riputanud ja … linna läinud. Niisiis, suur tänu teile. Ja nüüd me (jälle ilma läbi arvutamata, lihtsalt kõhutundest ja juriidilise megamalakaga ehk Põhiseadusega virutades),  kasutame me samu argumente et „ piirangud ei suutnud maale rohkem apteeke luua”, pöörame protsessi tagasi. Ja otse loomulikult me teeme neile jälle „head”. Oh neid „rumalaid inimesi/apteekreid” küll, nad ei saa aru, et neile tahetakse teha head ja kirjutavad protestikirju. Täitsa mõistmatud kohe! Ei lase head teha … vägisi. Senini on täiesti kontrollimata väide, et asutamispiirangute kaotamisel tõmbavad linnatuled ja keskuste parem palk proviisorid vastupandamatu jõuga linnadesse? Mõningate prognooside kohaselt on üle kolmandiku maaapteekide personalist seda kaalunud. Kas on niiviisi? Või on see asjatu kartus? Aga kui on ikkagi alust selliseks kartuseks? Mis siis juhtub? Kuulge pole ju tõsiseltvõetavad ettepanekud rändapteekidest (ega see mingi rändtsirkus ei ole) või ravimiautomaatidest. Mis saab siis regionaalpoliitikaga? Kas viimane kustutab lihtsalt tule või viskab rohupudeliga lambi puruks? Kõik teised on juba lahkunud ju, politseinikest külapoodide ja pangaautomaatideni. Ja sellist segadust tekitavat lobajuttu, et me anname „maaapteekidele” elus püsimiseks dotatsiooni, ei maksa, puusalt tulistades, ajada. Kõigepealt algab defineerimine, mis „loom” see „maaapteek” ülepea on?  Kas Tallinna külje all näiteks Laagris olev apteek on „maaapteek”? Aga Ülenurmel?  Või ainult Alutaguses? Kuskohas algab maa ja kuskohal apteek? Kas see võib olla „ketiapteek”? Aga lepinguliselt seotud apteek? Kas ei tekki Põhiseaduslikku vastuolu, kui maaapteekidele antakse dotatsiooni ja linnaapteekidele ei anta? Aga võib-olla peaks ka iseseisvatele linnaapteekidele andma? Neil ju ka raske? Siis võime kohe „tekitada” järgmise Põhiseadusliku probleemikese, et miks maaapteegid saavad dotatsiooni aga maakuplused/kingaparandused/töökojad ei saa dotatsiooni? Selge tegevusalapõhine diskrimineerimine? Või kui palju ja millistest kriteeriumidest lähtudes dotatsiooni maksta? Kas asukohapõhiselt või efektiivsuspõhiselt? Kui keegi on loru, kas siis tuleb ka maksta? Või kuskohalt seda raha võtta, kui tänased juurdehindlused on sellised, et apteekide keskmine kasumimarginaal on vaevu 1,2 %? Kas Rahandusministeerium on valmis avama uut dotatsioonilüpsi sektorit? Nagu hoomate, probleem oli, on ja jääb keeruliseks ning küsimusi on senimaani rohkem kui vastuseid. Meie peame läbi analüüsima kõik variandid enne kui otsustame. Meil ei ole lihtsalt õigust eksida ja veelkord eksida, see ei ole matemaatika, kus miinus ja miinus annavad plussi, selle tehte tulemus on suur miinus. Mitte visklema, mitte kriisikustutusega tegelema! Eksperimenteerida võime analüüse tehes ja vaieldes. Päriselus juhtuvad asjad päriselt.

Põhiküsimus ei ole üldse selles, kas mingi seaduse kõverat paragrahvi tõlgendatakse Põhiseaduse Vaimu vastaseks või mitte, vaid põhitähtis on teada, et ravimituru küsimustele on alati lähenetud mingi üksiku killu/fragmendi kaudu, kiirustades, julgusetult, nagu tegu oleks hädatapmisega, mitte pikaajalist isetoimivat süsteemi luues. Nii, et … kas vaidleme paragrahvi kõveruse üle kuni väljasuremiseni või … räägime asjast? Muidugi oleks rääkimisest parem mingi pikemaajaline strateegia (pärisstrateegia, koos ressursside ja ajakavadega, mitte tühipaber). Praegusel juhul on küll selge, et kuigi kõik, kes on teinud ettepaneku asutamispiirangute likvideerimise asjus, on tegelikult tulnud välja kahe tähtsa väitega, esiteks, et tuleks leida mingi tõhusam mehhanism ja … asutamispiirang kaotada. Kuid kogu selle ponnistuse juures on kõlama jäänud vaid kaotamine, uuest mehhanismist ei midagi. Ei tea kas läks tekstis kaduma, „vää”?  Vaadake, loomulikult toimib siis kergema vastupanu teele libisemine, on ju tunduvalt lihtsam midagi tühistad või keelata, kui toimivat süsteemi välja töötada. Seega alustame protsessi jäälegi valest otsast ja jällegi … tüki kaupa.  

Juhul, kui me alustaksime õigest otsast ehk sektori analüüsimist, siis tehkem seda ikkagi tõsiasjadest, mitte soovunelmatest lähtudes. Esmalt ärgem unustagem, et konkurents või mitte, kuid ostjate maht ja ka nende tarvidused on piiratud. Kas meil on üldse ettekujutust millist mudelit me tahame üles ehitada, kui see on võrgupõhine kuluefektiivne kontrollitud konkurents, siis on see üks mudel, kui me tahame kõva konkurentsi, siis on see teine asi? Kui me tahame peavalupulbrit ja kõhurohtu müüa ülipoodide sokileti kõrval, siis on see täiesti erinev pilt. E-apteekide lisandumine apteekide maailma, muudab seda veelgi. Ja muidugi küsimus sellest, kui palju me oleme valmis põletama selle reformi käigus rahvuslikku kapitali. See tähendab, et meie (või õigemini, teie, otsustajad) põletate võõrast kapitali, loote uhkete ettevõtjate asemele julgusetute ja heitunute massi. Kas te olete valmis selleks vastutust võtma? Või ainult tasu/hüvitist? Iga erineva lahendusvariandi puhul on omad head ja vead, kuid meil/teil tuleb leida neist optimaalseim. Meile kasulik. Erinev on ka koormus, mis langeb riigieelarvele so. meile ja millise halduskoormuse üks või teine variant kaasa toob so. jällegi meile. Veelkord üle korrates, olenemata sellest, kas meie apteekide asutamine on piiratud või mitte, kas neis müüakse konkurentsi korras või reguleeritud konkurentsi korras, kas peavalutabletti saab selvepudu poest või mitte, kas meil on interneti apteegid või mitte, on tarvidus ravimite järgi konstantne (oletatavasti, sest elanikkond väheneb, kuid samal ajal vananeb, koos kõigest sellest tulenevaga). Üldkokkuvõttes muutub praeguse „aja tagasi keeramise” projekti korral vaid see, keda dr. Riik vääriliseks peab turul toimima ehk … tegelikult me räägime suure tõenäosusega sellest, et turud ja rahad sektoris jagatakse ringi.

Reeglite tegemine/muutmine on nagu vanasti kaubatee suuna muutumine, ühed rikkad linnad kidusid ja surid välja, teised kolkakülad muutusis õitsvateks metropolideks. Ja kui keegi tahab mulle vastu vaielda, siis vaadake mõnd populaarteaduslikku filmi linnadest, millest kaubatee on ära pööranud. Kujutasite ette? Minul kangastuvad mitte linnad vaid liiva täismattunud varemed kõrbedes ja džungli rohelusse mässitud tühjus.

Ja analüüsile järgnevaid samme seades tuleks ikkagi tänaseks väljakujunenud olukorrast lähtuda (mitte sellesse klammerdudes vaid julgelt tulevikku vaadates), kus meil eksisteerivad võrgud, kus meil on vertikaalselt integreeritud ettevõtjad ehk ei maksa uneleda tõelise turuvõitluse üle kui see jäi 20 aastat tagasi tegemata, kas julguse puudusest, rumalusest või ükskõiksusest. Võib küll vaadata maailma läbi O. Lutsu mõnusa apteekri pilgu, koos tema Punsli eli, snabilivopski ja sügava filosoofiaga, kuid arenguid sellest lähtudes planeerida oleks kurjast. Maailm on lihtsalt edasi liikunud.

Võitjad ja kaotajad. Siiski tundub mulle, et me elame mingis võlumaailmas, me  käsitleme maailma nagu võiksime aega tagasi pöörata, kuid firmad on kulgenud dr, Riigi poolt maha pandud rööbaste ja sõiduplaani järgi ning ei maksa imestada, et oleme jõudnud sinna kuhu jõudsime. See on kõik otsustamisjulguse, ütleme ausalt, lausa argpüksluse tulemus. Kuid algas kõik ju sellest, et me kaotasime ära proviisorite ainuõiguse apteeke pidada, me lubasime moodustad kette ja kontsentreerumist ning vertikaalset lõimumist. Siis, kui turg oligi üles ehitatud täiskonkurentsile, tegime järgmise laustobeduse ja tekitasime apteekide asutamise piirangud. Nüüd siis teeme jälle kannapöörde. Kes võiksid olla võitjad ja kes kaotajad. Arvestades üldist turu seisu ja tendentse on minu arvates kaotajad kõik ravimikaupmehed, nii suured kui väikesed. Miks ma niimoodi arvan? Eelkõige tähendab see konkurentsi teravnemist linnades, mis tähendab, et mitte maa ei täideta apteekidega vaid kaubanduskeskused täidetakse apteekidega. Siinkohal võiks hüüda „Palju õnne Kaubamajad!”, sellesse kõige atraktiivsemasse paika püüaks ennast sisse seada ilmselt kümmekond apteeki (muudes kaubanduskeskustes oleks 3-4 apteeki) ja rendiraha tuleb nagu niuhti. Rendiraha on peavad apteegid maksma, kuid käive langeb drastiliselt, mina küll ei kavatse kümnest apteegist järjepanu peavalupulbrit osta, et ravimifirmasid veepeal hoida. Kas teie ostate ühe kõhupuhituse pilli asemel kümme? Ei osta? Muidugi ei osta. Ja nii neist apteekidest mingi aja pärast kotid kokku panevadki – pankrot. Isegi linnas. Miks ma niimoodi arvan? Kõik ju teavad, et apteegid ja apteekrid on „rikkad”, kuid nähes üht hiljutist autoriteetse rahvusvahelise audiitorfirma raportit, siis hakkas mul kõhe. Samas uute apteekide avamise põhieeldus on see, et sinna oleks võimalik palgata proviisoreid. „Valmis proviisoreid” on olema kindel hulk, ehk proviisorid tuleb ümber jagada. Jagamise kiireim ja uute apteekide avajate seisukohalt mõistlikuim viis on maksta rohkem ,kui maal, kus keskmine brutosissetulek on …. (ma ei taha seda välja öelda, piinlikult väike on). Seega, kui maaapteek jääb ilma proviisorist on see ilma ka apteegist enesest. Nii, et kaotajad on kõik, siiski võib-olla mingi aja pärast toodab konkurentsivõistlus/võitlus parema müügimudeli. Rõhuga sõnadele „võib-olla” ja „millalgi”. Tegelikult on muidugi niimoodi, et millalgi olukord stabiliseerub ja areng läheb edasi … madalamalt tasandilt, kuid kindlalt. Niimoodi oli kui hunnid vallutasid Euroopa, ja samuti kui Tsingis Khaan vallutas „pool maailma” jne. jne. Areng jätkub nii või teisiti, küsimus on vaid selles, millise hinnaga. Hinnalangusesse küll ei usu, sest kõik muud tegurid: võrgud, vertikaalne sidusus, väikesest turust genereeritav väike käive, ereda leegiga põlenud investeeringud ja tulu ravimiühiku kohta jäävad samaks. Seega tarbija … mnjah, ärgu lootkugi paremat, jätkusuutlikumat ja odavamat teenust. Ah jaa, ärgem unustagem eeltõstatatud küsimusi, ehk kui me käsitleme maaapteeke eraldi, siis peame me neid doteerima hakkama, ehk hakkama sinna maksma meie ühist raha, mis tähendab, et kogu süsteem läheb kallimaks. Siis veel  tekkiv nn ebavõrdsuse printsiip, ehk millisel alusel ühtedele apteekidele antakse dotatsiooni, teistele mitte? Kas siit ei kisu keegi üles järjekordse Põhiseadusliku Vaimu malaka? Miks ühed saavad, teised ei saa, miks apteek saab, aga pood, postkontor jne ei saa? Meie tahame ka saada ja suubumegi üldisesse dotatsioonilüpsi ootuseks. Ja kui me selle kõige üle veel vaielda tahame, siis lisagem ohtralt aja ja kohtukulusid.

 

Nüüd on aeg võtta julgus kokku, teha valikud, mitte solgutada ettevõtjaid ja kliente. On ilmselge, et süsteemi valik tingib ka võimaliku apteekide arvu ja paiknemise, ehk kui me läheme tagasi sinna kuskohalt me poleks mitte kunagi pidanudki ära liikuma ehk täiskonkurentsi, siis palju tänasel päeval jääks apteeke alles ja kui me tahame regionaalpoliitikat harrastada, siis kui palju peaks riigieelarvest neile „maaapteekidele”  peale maksma, et need üldse toimida saaksid. Miks ma ütlen, et me poleks pidanud täiskonkurentsist ära liikuma, aga seepärast, et siis oleks praegune turg olnud hoopis teistsugune, ilmselt oleksid ka probleemid teistsugused, kuid need probleemid ei oleksid tekkinud dr. Riigi mahitustel tekkinud valedest investeerimisotsustest ja rahvusliku kapitali kaost. Jah, probleemid oleksid tekkinud nii või teisiti, kuid loomuliku arengu tulemusel. Neid loomulikke probleeme oleks olnud loomulik ravida loomulikul teel.

 

Head sõbrad, kui teeks nüüd viimaks õigesti, seaks süsteemi keskpunktiks inimese, nii selle inimese kes tarbib teenust ja neile, kes teenust osutuvad.  Alustaks sellest, et vaataks kõigepealt üle võimalikud seosed ja nende muutuste kaskaadi, arvutaks muutused läbi ning siis vaataks kuidas oleks kõige parem inimestele, ettevõtjatele, Dr Riigi rahakotile, rahva tervisele ja isegi rahvatervisele. Oleks ju igati sümpaatne ja sümboolne, kui me riigi pidamise ravitsemist alustaks rahva tervisest ja ravimisektorist. Terviklikult! Tervislikult! Perspektiiviga! Ehk nagu kõige kuulsam apteeker O. Lutsu „Suves” oma lausetesse poetas: „Mh? Ah?”