Poliitilise looma söötmine Vol 5/6 Infovaakum keset infouputust

Vaikijast oraatoriks

 

Vaikselt valitseda on paljud tahtnud, kuid … Kuuldavasti olla juba Peeter Suur käskinud oma bojaaridel sunduslikult kõnet pidada, et astugu ette ja pidagu kõne, et aru saada, kes … tobuke on ja kes ei ole. Seega oli PS suur „avalikustaja”. Vist. Tahtmata vihjata millelegi ebaväärikale, lausa vastupidi, oletades, et osal rahvaesindajatel pole lihtsalt võimalust antud sõnavõtuks, võiks muuta rahvaesindajate sõnavõtud kohustuslikuks. No esiteks selleks, et agaramad ja edevamad seadusandjad tagasihoidlikumata ja töökamate eest aega ära ei krahmaks. Esinemisaega noh. Teiseks selleks ikka, et saada aimu kõigi meie täisvolitusega esindajate  tarkusest ja uudsest/põhimõttekindlast lähenemisest. Sellisest tõelisest arengust, mis õnne meie õuele tooks. Püsivalt, mitte üheks söögikorraks. Muide, diskuteerime sügavmõtteliselt, lausa põhimõtteliselt, selle üle, kas ja kui palju peaks meil olema mitte-eestikeelseid tele-raadio programme, et neid Inimesekesi teavitada meie elust ja arengutest. Mnjah, õige kah, kuidas seda targad Inimesekesed formuleerisidki, midagi sellist, et teadmatus või uinuv mõistus sünnitab kimääre. Ei mäleta enam täpselt, kuid midagi paha sellest igatahes sündis. Ma mõtlen uinuvast mõistusest. Kuid kui palju on meie enda emakeelne Inimesekene informeeritud meie elust, muutustest? Äkki polegi küsimus informeerituses vaid infotraumeerituses. Mõelge vaid. Isegi rahvaesindajaid meie Inimesekesed ei tea, kuid … „padjaklubi pilvede all viimase võmmi” tegelasi teavad une pealt. Oeh! Võib-olla polegi saadikutel võimalik oma positsiooni erinevates küsimustes ilmutada? Pole tribüüni? Või pole hoopistükis tribuun? Rahvatribuun (Vanas Roomas algselt plebeide, hiljem kõigi kodanike õiguste ja huvide kaitse /ENE9/)? Peaks ikka „sebima” neile mingi oma kanali, et … Muidu ei saa meie, Inimesekesed, aru, millist sõnumit te meile edastada tahate, et see valge lipp, mille te uhkelt heisanud olete, pole mitte allaandmise märk, vaid heroiline lahingustandard valgest kotkast valgel põhjal. Tore oleks kuulata ka teie, täisvolitatute, isiklikku arvamust, ärge laske võtta endalt „esmasündinu õigust”, lastes esineda vaid neil juba tuntud ja tublidel viieteistkümnel Inimesekesel, kes räägivad kogu aeg ühte ja sama (õiget) juttu.

Pangaomanik või palgaline volitatu?

No ja muidugi olge valvsad  kandidaatide lubadustega. Olete märganud, et nad tahavad kõiki õnnelikuks teha – nüüd ja kohe. Pole paha, pole üldsa mitte paha. Pärismaailmas ei ole see teps mitte võimalik. Ikka tuleb teha valikuid. Panna asju ja tahtmisi tähtsuse/vajalikkuse/võimalikkuse  järjekorda. Vaid esmakordselt ema kõpskingi järellohistav tirtsuke , kellel nina juba peegli lauani küünib, võib vastata ühe hingetõmbega, et „Kui ma suureks saan, siis tahan saada lauljaks (kuulsaks), missiks, baleriiniks, näitlejaks, astronaudiks ja advokaadiks ja siis veel … ”. Mnjah, mul on tunne, et sellisest segaste tunnete teismelisusest kasvatakse millalgi ikkagi välja. No harilikult ju kasvatakse? Nojah, kui ei kasva … siis on meil häda majas. Vaadake, need kes teismeeast välja on jõudnud ja oma tööga, oma raha teeninud teavad, et kõik need lubadused maksavad. Isegi lubamine maksab … eee … või ei maksa? Tunduv, et mõnes maailmas lubamine ei maksa midagi. See vaid õhu hääbuv võngutamine. No nii või teisiti, minu maailmas  maksavad reaalsete lubaduste realiseerimised raha. Dr Riigi tasandil on see raha meie raha. Seepärast oleksingi väga tähelepanelik, mida minu/sinu raha eest lubatakse. Lubajad on ju Inimesekesed, kellest enamikul pole harilikult, tavaelus, nagu Vanaema Marie ütles:  „penni peesse pista”. See rahaga ringikäimise kogemusetus ei tekita kindlust, kas ta oskab selle meie rahaga optimaalselt ringi käia. Mingil määral tundub mulle, et  Pilvepiiril on  Pilvepiiri enese rolli hägustunud. Panga palgaline direktor on hakanud ennast pidama justkui panga ja selle raha omanikuks. See ei ole õige suhtumine, raha on ju meie oma . Kas teile meeldib Inimesekene, kes teie isiklikku raha, millega te ostate temalt teenust, aga riigi pidamise teenust me just ostamegi, selle lihtsalt ära raiskab, lihtsalt põlema paneb. Sest ta varbakesed külmetavad. Teate küll neid Kadripäeva laule. Sellist suhtumist ja sellist tüüpi ära vali, see lõppeb pankrotiga … ja mitte ainult panga pankrotiga. Seega, …  igale lubadusele hinnasilt juurde. Risttabel juurde – kuskohalt võetakse raha, kuhu pannakse. Kui palju juurde toodab, mitte niimoodi, et kulutasime ära ja ... kulutasimegi ära. Kasu peab ka sündima, isegi riigipidamise teenuse juures.

"Potipõllumeeste" kiituseks

Esiteks nii palju seletuseks, et Vaheriigi ajal nimetati "potipõllumeesteks" (halvustavalt) neid eluterve mõtlemisega Inimesekesi, kes ise oma ajas võimaalapil endale kõöögivilja/aiarehelist kasvatas. Halvustavalt seepärast, et kogu toidukraami pidi kindlustama sotsialistlik põllumajanduslik suurmajapidamine. Istegemist peeti selliseks kodanlikuks rudimendiks. No üheõnaga oli iga plaaniväline initsiatiivi näitamine Vaheriigi ajal paha, paha. Samas iga „potipõllumees” teadis, et kui pannakse kevadel pang kartuleid maha, siis tahetakse vähemalt kolm pange sügisel ülesse võtta. Kui ikka paned pange maha ja ülesse võtad pool pange, siis … on nälg majas. Lihtne, sest kõhunäpistus annab pann kiiresti märku, kas valest tegevusest või viletsast tööst. Ma olen mitmel korral toonud näiteid, et kui tehakse otsus maksta elektriautode kompensatsiooni 18 tuh eurotugrikut, siis see on see raha, mille vabatahtlikud kogusid kokku pika aja jooksul annetustest väikelaste hingamisaparaadi jaoks. Arvestades meie rahvastiku vähest suurenemist (positiivselt väljendudes), vananemist ja elustiilimuutust , oleks see raha marjaks ära kulunud nii noore soo harimisele, elule aitamisele, kui ka tervishoiu ja hooldussektoris. Kuid raisata seda kellegi niigi enesega toime tuleva Inimesekese ca 5 aasta kütusekompensatsiooniks? No selle investeeringuga on mindud täitsa rappa. Nii, need väikesed asjad kogunevad ja moodustavad juba päris „tõsise summa”. Kokku pandi selle programmiga  „põlema” kümne miljoni eurotugriku ringis meie ühist raha, kui ma õigesti mäletan. Arusaamatu! Sama arusaamatu nagu Peamise Linna „viisuri” tegemiseks. Selle raha eest saaks osta näiteks 115 tuhat ust. Nagu 115 tuhat ust oleks lõkkesse visanud, aga … isegi sooja ei saanud. Mnjah, võite olla kindlad, et peale selliseid „rahapaigutusi” ehk maakeeli raiskamist, tulevad nad, ma mõtlen raiskajaid, teie juurde uute müütidega ja ütlevad, et makske veel, sest kõiki pole õnnestunud veel õnnelikuks teha. Kõiki uksi pole veel lõkkesse loobitud. Tahaks, et ustest õnnelõke veelgi kõrgemalt loidaks. No ja kui teile uste näide ei meeldi, siis võtke mingi teine toode/teenus ekvivalendiks. Ikka on hirmus. Ei usu? No see summa on võrdne ca 220-250 õpetaja aastapalgaga. Ei, ei nii see ei lähe, kui ikka kandidaat konkreetset kulude ja tulude bilansi ei esita … ärge sellist valige.

Massimeedikute invasioon

No see on küll uskumatu, ei möödu päevagi, kui ei tule teadet (teavet?), et järjekordne massimeedik on avastanud oma ranitsast (või tänapäevasemalt arvutikotist) marssalikepi(kese) ja kohe "padavai" ... seadusandjaks kandideerima. Nagu kevadine innaaeg oleks või poliitiliste sarvede mahajooksmise aeg või … ma ei teagi kohe, mis lahti on. Huvitav, kuidas see hullus nüüd nii massiliselt välja lõi? Kas see on isikliku sisekaemuse tulemus või kavalate poliittehnoloogide ettesöödetud lähtekoodi sünnitatud segadus? Ei tea. Ega mul midagi asiste Inimesekeste vastu ei ole, eriti, kui nad suudavad (rõhuga sõnal suudavad) ellu viia uusi, tõhusaid ideid. Kuid, kuidas nüüd äkki, nagu … Vaheriigi ajal kutsuti lööktöö ehitustele, näiteks „Kõik noored BAM-i ehitama!”. Jõudu tööle innukad lööklased!!! Kuid pange tähele, nii nagu looduseski, kui te nüüd ebaõnnestute, siis on meid ootamas pikk põuaaeg … pürgijate osas. Ja siin ongi konks.

"Tünnisõidu" kiituseks

Eelmine selline puhang oli kui hulk noori Inimesekesi tuli poliitikasse, sest nad tunnetasid kea arengu taustal siiski mingit hangumist. Poliitikamaailm oli muutunud liiga aeglaseks. Nad tahtsid muuta kohe ja praegu. Teate, ma mõistan seda tunnet. Ma isegi tahaksin paljudele asjadele hoogu juurde anda, kuid poliitmängus lisaks kompromisside tegemise kunstile veel üks tähtis reegel - ei tohi ära lahustuda. Nojah ilmselt on nüüd jälle see arenguspiraali osa käsil, mil suur osa ühiskonnast ei ole rahul tempodega. Tempot tuleb hoida, muidu kaotame kapitali, sotsiaalset kapitali ja mida me siis peale hakkame? Meie tohutu tugevus ja edu võti on selles, et me tahame teha, me tahame saavutada ja me oleme paindlikud. Kui me võtame meilt meie ettevõtlustahte/julguse ja paindlikkuse, siis oleme nagu herbaariumisse naeluatatud koiliblikas. Mina ei taha olla herbaariumi koiliblikas. Ma kujutan ette elu pigam tünnisõiduna. Ehhee, kas teate mis on tünnisõit? Kui olin väike poiss, oli Keskturu juures vahel tsirkusetelk ja vahel üks teine atraktsioonitelk. See oli suur puidust tünnikujuline konstruktsioon, kus esialgu üks, seejärel mitu mootoratturit sõitsid kiirust lisades seinale. Kiirtse kasvades jõuti oma tiirutamisega seina ülemisse äärde välja. Väikemehe jaoks oli see uskumatu möödavihisevate mootorite võiduhõige ja ühtlasi tavamõistete murdmine. Peale atraktsiooni lõppu last mootorite tuurid mõõdetult alla ja tuldi turvaliselt mööda spitaali seinalt alla. Vaat sellisena kujutan ma elu ette. Samas, kui keegi püüaks tünnisõidu ülaservas mul hoogu maha võtta ... Ma saaksin ka pahaseks. Ütleme niimoodi, et ma saaksin väga pahaseks ... väga, väga, väga pahaseks.

Sama on ka ühiskonnaga, kui me püüame kõikvõimalike käskude, keeldude ja naeltega tünnisõitvat ühiskonda peatada, et vaadake tünni ääre peal tiirutamine võib olla ohtllik teie tervisele, siis see ühiskond kaotab kiirust ja kui ei hukku just, siis käib alla. Käib alla turvaliselt ja ei pürgi iialgi enam tähtede poole. Aga meie unistame ju ... tähtelele jõudmisest? Või mõtleme vaid turvaliselt/arglikult tünnipõhjas tiirutda jalad kõrval liivas lohisemas. Hea ikka, et isa mind tünnisõitu vaatama viis, sain koolituse kogu eluks, kuidas elus asjad käivad.

Ah jaa, millest me pajatasimegi? Õige, uutest tulijatest. "Uutel" uutel tulijatel on väga suur vastutus, sest see tulemine on nagu karjapoisi hundi hüüdmine. Kui üks kord on hüütud ja küla (st ühiskond) on hoomanud, et hunti polegi, oli vaid karjapoisi nali, hüüti teien kord ... Kolmas kord, kui tõesti hunt karjas on, kas siis on kedagi appi tulemas? Või arbab küla, et uus karjaposs teeb vana nalja? Mul oleks hea meel, kui uued tulijad püüdleksid tähtede poole ja ... ei lahustuks põhimõtete kompromissi mugavustes.

Teisalt, uskumatu , kui kiiresti nn uute ideedega inimesed lahustuvad „oma uue kodu” poliitseltskonna üldises mentaliteedis. Isegi jõudmata veel peol (party) olla, vaevu sinna astununa, ollakse juba kohendatud oma maailmapilti. Nagu, mingi (selginemise) nõks oleks käinud. Või klõps? Krõks? Ollakse valmis kaasa minema kõige veidramate avalduste ja reklaamidega. Lauldakse sallide lehvides poolkinnise suuga isamaalisi laule, kuid lauludes puudub jõud. Laul on ju jõud? Jõu demonstratsioon! Nõrk laul on nõrkuse demonstratsioon. Või kas tasub  küsida kõrgeima võimu esindajalt, kas nad teevad vahet arvudel 300 ja 800? Et anda vihjet õigest vastusest ei pakuta abivarianti 50/50 ja sõbrale helistamist, vaid antakse ette vastus, et kas Inimesekesed tahavad saada 300 euronit või 800 euronit jalga/ajju/kätte? Ärimaastikule tõlkides peaks see tähendama altkäemaksu pakkumist. Või on see konkureeriv pakkumine? Oeh, ei tea kohe, kas see on arusaamatus tehtavast või lihtsalt uue asja katsetamise õhin. Ei tea. Mida ma kindlalt tean, on see, et neid tublisid Inimesekesi tuleb koolitada. Koolitada nii käituma uues keskkonnas, kui ka tööd tegema väga erilises keskkonnas. Kuidas seda vanasti öeldigi? Vist midagi sellist, et kandidaat tuleb parketiküpseks lihvida. Vaat niiviisi.

Tagasi kooli

Nii, et … kuidas siis on nende uute hoogtööliste kvalifikatsiooniga. Koolitusega? Seadusandja töö mõistmise ja … oskamise koolitusega. Vaheriigi ajal ironiseerisime reklaami üle, mis lubas Inimesekesest kuue kuuga trollijuhi teha ja nende tublide töökangelaste: traktoristide, lüpsjate jne istumise/istutamist üle „ekvivalentkogus” ehk Ülemnõukogus. Et, mis nemad ka teavad riigi juhtimisest ja nüüd teeme ise samamoodi, kuid … arvame eri moodi. Nüüd meile tundub, et Laine Kägupuhu on tublim seadustreial, kui Laine Pihkvajärv? No teadagi Vaheriigi ajal ei tikkunud lüpsjad ise esindusorganisse, oli plaanimajandus oma kvootidega, mis nägi ette kui palju peab olema mingis „organis” ülemusi, kui palju treialeid. Aga nüüd? Advokaadiks ei saa enne vandeadvokaadi eksamite äraõiendamist, sama lugu kohtunike, notarite ja mitmete teiste elualade esindajatega, kes „riigi asja ajavad” või riigiga asja ajavad. Tule Seesamune sealtsamusest appi, isegi kutseline maakler, kes vahendab teile paarisaja eurotugrikulist üüritehingut, on kutselise maakleri nimetuse saamiseks, karmi koolituse kadalipu läbinud, eksamid ära õiendanud ja nüüd need, kelle kätte me usaldame igal aastal kümnekonna miljardi euroni kasutamise ja meie elu reguleerivate seaduste vastuvõtmise, siis siin kvalifikatsiooni vaja ei ole. Et teeme katse eksituse meetodil? Vaatame, kuidas välja tuleb? Harjutame nagu rattasõitu? Algul kuku(tab), küll pikapeale midagi ikka välja tuleb. Peab olema vaid rahva tahe, pidukonna heakskiit ja … kogu lugu. Demokraatia? Ilmselt. Kuid kas selle parim vorm?

Enne vastutus, siis õigus

Tõeline demokraatia toimib ju niiviisi, et õigused ja vastutus, kohustused ja  õigused on tasakaalus. Pluss veel suur annus pühendumist. Või olen ma midagi valesti aru saanud? Eksitustega Seadusandja töös ei järgne ju vastutust. Miljonid võivad põlevad ereda leegiga, kuid see on vaid … poliitika. Kui pole vastutust … Jah, mis siis on , kui pole vastutust? Vohav karistamatuse tunne? Ülbus? Vaadake jälle kord sedasama apteekide asutamise piirangute seaduse lugu. Kõigepealt tehti paari seadusandja „isikliku initsiatiivi” baasil piirang (muide see seaduseelnõu ei tulnud läbi täitevvõimu ehk VV kaudu, enamgi veel kogu asjaomane struktuur oli sellise lapsikuse vastu), mida mitte keegi ei tahtnud, sest majandus niimoodi ei toimi. Käsukorras. Siis veeti seda , vabandage väga väljenduse eest, „tatti” dr Riigi tasandil seitse aastat, küll Konkurentsiameti analüüside, Õiguskantsleri tormilise tegevuse, Riigikogu allumatuse ja Riigikohtu otsusega ikka edasi ja edasi, nagu hullu lõppematut unenägu. Tulemus: tulemuseks on üüratu hulk ärapõletatud töötunde (raha) dr Riigi tasandil ja veelgi suurem raha sunnitud põletamine ettevõtluse poolt Nüüd kui kõike peab veelkord ümber seadistama, peavad ettevõtjad jälle kord panustama raha turu muutustega toimetulekuks.  Apteegiküsimusega suudeti tekitada lausa Põhiseaduslik kriis, kuna Riigikogu ei allunud Riigikohtu otsusele ja … Millist kasu on kogu sellest segapuntrast saanud Inimesekesed? Õige, ei mingit ja kõike seda seepärast, et esiteks paar seadusandjat tahtsid teha head (või ennast upitada), kuid ei vallanud majandusloogikat, teiseks, ülejäänud saadikud ei viitsinud süveneda õigusloogikasse ja selle võimalikku vastuollu Põhiseadusega. Aga, kui need Inimesekesed oleksid enne „posti otsa saamist” koolitust saanud, oleks ju miljoneid kokku hoitud. Või mis? Vähemalt puhtam ja kuivem tunne oleks olnud nagu väidab tuntud mähkmereklaam. Mnjah, imelikud on need maailma asjad mõne euroni pärast veame Inimesekesi aastaid läbi kohtute, kuid miljoneid põletades poleks nagu kellegi asi. Äh, las põleb.

Põhiline võimu seadus ehk kes on kõrgeima võimu võim?

Järgnevat arutlust ärge võtke väga tõsiselt. See on vaid üks paralleelmaailma lustkil või mitte nii lustlik käsitlus. Apteekide kohtusaaga tekitab omaette Põhiseadusliku küsimuse. Kui kõrgemaks võimuks on rahvas ja Riigikogu esindab teda volituse alusel, sest meil on demokraatlik parlamentaarne vaba riik, siis kuidas on võimalik, et rahva esinduskogu on rikkunud kõige põhilisemat seadust. Lausa kurjalt tarvitanud seda seadust. Mnjah, mõtlema panev – Seadusandja, kui seaduserikkuja. Seadusandja kui seadusrikkuja, kelle rikkumisele ei järgne mitte midagi peale veel rohkema õhu võngutamise? Seadusandja töö seaduslikkuse kontrolliks on seesama Põhiline seadus määranud ka kvaliteediosakonna – EV Presidendi, kes vaatab läbi selle, et seadusandja töö oleks Põhiseaduse pärane ja kuulutab selle välja. Iseenesest on see vajalik etapp, sest nagu eelnevalt saime aru, Inimesekene on ekslik. Ikka juhtub, et midagi läheb meelest ära või ei pane tähele. Justkui kõik klapib. Nii see võikski jääda, kuid ei, see oleks liiga lihtne. Elu on aga keeruline, see koosneb huvidest, … paljudest huvidest. Paljudest erisuunalistest huvidest. Lausa vastandlikest huvidest. Varem või hiljem tekkib kellelgi huvi, harilikult isiklik huvi, tõlgendad seadusekest veidi teistmoodi ja … Ja mida ta siis teeb? Muidugi esitab kaebuse Õiguskantslerile. No, et hull lugu küll, kuid tema põhilisi  (ellujäämise) õigusi on rikutud. Rängalt rikutud. Õiguskantsler kaeb asja ja teeb otsuse, et Seadusandja kurinahk ongi Põhiseadust kurjalt tarvitanud. Või siis … ei ole. Kujutate ette, meie maa 101 parimat tütart „und” poega istuvad mäepeal tagaotsi laiaks ja kurjalt tarvitavad Põhiseadust. Pluss veel kogu sinna juurde käiv kõrgjuriidiline personal nagu nõunikud jne. Siis veel liitub sellega oru st. Kadrioru kontor ja ka kurjalt tarvitab, kõige näotumal moel, sedasama Põhiseadust kuna ei jätnud seda kuritarvidust välja kuulutamata. No ja kui vaadata protsessi retrospektiivselt, siis, tule Seesamune sealtsamusest appi, enne kõiki on Põhiseadust julmalt ja kurjalt tarvitanud VV ja kõik ministeeriumid, kogu Pilvepiir, rida ameteid, maakondi ja omavalitsus-, kutse-, ja ametiliite. Mitte keegi nendest sadadest kõrgkvalifikatsiooniga juristidest ja muidu tublidest Inimesekestest pole sellel pikal seadusloome protsessi teel märganud vastuolu Põhiseadusega? Kuid üks märkas. Õigus! Õiguskantsler. Kui nüüd Riigikohus ka märkab, et Põhiseadust on kurjalt tarvitatud, siis peab Seadusandja seaduse ära muutma. Õige kah! Kuhu me niiviisi jõuame, kui tarvitme kurjalt põhilist seadust. Kuid mind jääb teatud kihelus hinge, et meil ei ole kõrgema võimu esindajaks mitte rahvas, nagu määrab seesama ajutiselt kurjalt tarvitatud Põhiseadus vaid … kohus. Riigikohus? Nojah, selle kandi pealt vaadates tundub, et Seadusandjat polegi vaja, piisab riigikohtust ja õiguskantslerist. Sest, kui Seadusandja ei ole Seadusandja vaid faktiliselt  on Seadusandjaks ametimehed õigusmajast ja kohtumajast, siis milleks meile üldse Seadusandja? Kas ainult selleks, et kohtumaja saaks Seadusandjale nina peale visata, et ta on nii tobu, et ei oska tõlgendada isegi iseenese poolt vastu võtud seadusei? Huuu!  Kuidas seda riiki siis nimetada? Võib-olla Õiguskohtu riik? Või … Ja, et pilt oleks täielik siis keerame veel vinti peale: me teame, et ministeeriumid ei oska hankeid korraldad, selles osas on kõige terasem prokuratuur, paneme prokuratuuri riigihankeid korraldama, sealt pole enam kauge mõtteke, et nad võiksid üldse kogu ministeeriumide töö üle võtta. VV tööd oskab aruannete järgi kõige paremini organiseerida Riigikontrollile, igatahes on nende analüüsid tuumakamad, kui Pilvepiiri arengukavad. Seega Riigikontrollile võikski panna valitsuse ülesanded. Kokkuhoid missugune. Oeh, loodetavasti saite aru, et see viimane oli lihtsalt ülevõlli lora. Et teid lõbustada.

No näete nüüd, miks ma räägin seadusandjateks pürgijate koolitamise vajadusest. Sellise ürglihtsa näitega nagu oli „apteegisaaga”, mis kujunes/kujundati lausa põhiseaduslikuks küsimuseks, peaks kõigil olema selge, et seadusandja töös ei ole mitte midagi kerget. Teha seda kõike koolituseta, … puusalt tulistades? Ei usu, et sellest head nahka saaks.

Pruutpaari kokkupanek

Kui keegi nüüd arvab, et tühja neist valimistest, valitavatest ja lubadustes, lasta kõik see pundis allavett 5 senti/tk, siis on ta täiesti valesti sammuma asutanud. Mäletate, eelnevalt käsitlesime valimist, kui väga tähtsat protsessi – oma sünnipäraste õiguste loovutamist usaldusväärsele Inimesekesele? Vaadake, kui te valimistes ei osale, siis … Siis valitakse teie eest ja teie saate seda, ... mida teised tahavad. Tulemus on see, et teie soove keegi ei arvestagi. Või õigemini, mida arvesta, neid ei teatagi, ... isegi ei aimata. Te olete ju oma tahtest loobunud. Vabatahtlikult. Ja pole üldse tähtis, kas te tegite seda protestiks või lihtsalt laiskusest. Lõpptulemus on üks, te loobusite oma tahtest. Siis on hilja viriseda, et „Ma ju … Mulle ju … Kas me sellist …” Valimised on nagu pruutpaari kokku panek, tseremoonial küsitakse kas kellelgi on midagi selle liidu vast? Kui küsimise ajal ei ole vastuväiteid, ärgu pärast „kobisegu”! Vaat niimoodi. Kõik valima! Mnjah, ja jällegi üht analoogi kasutades, ärge pärast kurtke, et teie „peika” lubas teile tähed ja kuu ning, et ta on „Apollo” astronaut (programm, mis on ammu lõpetatud). Ärge süüdistage selles stiilis „ kas me sellist … eee … peikat tahtsimegi?”, te olete ise teinud oma valikud ja kui lubatud palgatõus ja pensionilisa asenduvad millegi vähem luulelisega, näiteks ostujõu langusega, siis  teate, et valik on vale.

 

Järgneb …

Targutusi:

J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen”

Lk 64 „Panganduse ülempreestrid võivad kõrvalise isiku analüüsi mängleva kergusega kõlbmatuks kuulutada. Isegi kui mul on õigus, võivad nad tõestada, et eksin. Üldiselt kehtib reegel et eales ei tasu vaielda beebide, taksojuhtide ja jumalaga: sellest pole mingit kasu, isegi kui sul on õigus. Sellesse nimekirja võib lisada kindlustusametnikud, finantseksperdid ja muud tehnilised asjatundjad: ära mõtlegi nende lemmikteemal vaidlust alustada.”

Lk 79 „Mõjuvõimu loovutamine on nagu delegeerimine. Sa võid delegeerida võimu, kuid mitte vastutust. Sellegipoolest muudad oma rolli olemust. Sinu väärtus ei seisne enam käsutamises, valitsemises, mõõtmises ja hindamises. Sinu väärtus avaldub toetamises, juhendamises, poliitiliste ummikseisude klaarimises, ressursside tagamises ning teiste huvirühmadega, näiteks tippjuhtidega lävimises. Teisisõnu lood uue rolli, kus annad meeskonnale reaalset lisaväärtust, selle asemel et moodustada järjekordne bürokraatiakiht. Mõjuvõimu delegeerimine ei laasta juhtkonda, vaid suurendab selle osatähtsust.”

E. M. Goldratt „Asi pole vedamises” Fontes 1999

Lk 81 „”Alex, kas sa tead, kui palju tippjuhte unustab, et nende firma eesmärk on teenida raha? Nad pühenduvad tootmisele, kuludele, strateegiatele _ ja unustavad väga tihti ära, et need on ainult vahendid, mitte eesmärgid. (…) Mõnikord tundub, et tippjuhtkond unustab ära, et see pole nende firma, vaid aktsionäride oma.””.

„ Mõnikord teeb juhtkond vale otsuse, sinna ei saa midagi parata. Aga kui nad hakkavad oma halbu otsuseid kaitsma, siis me peame vahele astuma. See on meie töö. Tuleta meelde, et eesmärk on raha teenida.”

J. Grisham „Väljapressija” Varrak” 2013

„Ehkki Frostburg  on ametlikult laager, on see siiski vangla ja siin on palju pingeid.  Üks kõige olulisemaid etiketireegleid on respekt üksteise ruumivajaduse suhtes. Ära kunagi järjekorras vahele tule. Ära kunagi küünita millegi järele. Kui vajad soola või pipart, palu kellelgi neid ulatada.”

C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013

Lk 244 „„Ta kuulub nende inimeste hulka, kelle kohta Goethe on öelnud: „see on diletantide loomuses, et nad ei taipa asjas peituvaid  raskusi ja et nad võtavad alati ette midagi, mis neil üle jõu käib””

Lk 268” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.””

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/5 Malle erosioon

 

Poliitikaturg

Mnjah, ka see turg on muutunud. Enne olid konnad, teate küll, need erakonnad eredavärvilised, väljendades mingi kindla seltskonna visioone ja vaateid. Millalgi tekkis osale Poliitinimesekestest mõttepojuke, et peaks suureks kasvama. No mitte niivõrd meie esivanemate mõttekesest tõukuvalt, et saame suureks vaimult, vaid puht majandusliku mahukaubanduse vaatevinklist. Mastaabiefektilt. Mõeldud, tehtud! Hakati liikmeskonda kasvatama, seejärel hakati erakonda meelitama ning seejärel võtma: võeti algul valitult, seejärel vajalikult ja lõpuks valimatult. Suurus loeb: elevandi väike „essuhunnik” on alati suurem, kui hiire suur „essuhunnik”. Kuid igaühele on oma koht looduses ette nähtud. Kui on ette nähtud. Suurel turul on oma seadused, väikesel turul on oma seadused, seda ka poliitikaturul. Suures mängus  ei ole väga kitsas spetsiailiseerumine enam võimalik. Suurus tähendab majanduses näiteks seda, et spetsialiseerunud rauapoodide/kübarakaupluste/pagaritöökodade asemele tekkisid universaalkauplused, lausa hypermarketid. Täpselt nagu meie ülipoed, kõike on kõigile, kuid mitte midagi konkreetset. Ühesõnaga polte on, mutreid on, kuid teie naelapoe naelu enam ei ole. Nimi on samaks jäänud – „Rauapood”. Värvinäitel on asi veel hullem. Segasin kunagi hädapärast kokku kollast ja punast värvi, sinist ka, ega rohelinegi puudunud ja sain teate mis värvi? Ei arvanud ära, ärge mõelge nii rikutult. Võiks poliitkorrektselt öelda, et sain … määrdunud värvi.

Butiigipartei või universiumpartei?

Mnjah, nii see on ka poliiturul, kui kasumit (hääli) tahad saada, siis pead olema universaalne või leidma oma nišši. Majanduses võid küll olla edukas niššiettevõtja, näiteks pakkuda kvaliteetveini, juustu, mereande jne, kuid poliitikas „butiiki” pidada? „Butiigipartei?” Õige, see on kallis lõbu. Seepärast moodustuvadki universaalühendused, seejärel globaalühendused, seejärel läheb kõik nii pann „määrdunud” värvi, et need, kes tahavad kärtskollast seina enam vastu ei pea ja … globaalühenduse jalgealuse ära õõnestavad. Turg kontsentreerub, kuni … on liialt kontsentreerunud, siis läheb protsess jälle uuele ringile. Täpselt nagu majanduses, firmad arenevad, suurenevad, koonduvad, muutuvad monopolideks ja … Ja muutuvad liialt enesekindlaks, jäävad laisaks, misjärel nad ära lagunevad. Selline see eluring juba on, nii majanduses, impeeriumides, monopolides, kui ka parteide arengus. Meenub ühe kuulsa suusatreeneri ütlus, mis võiks olla selline, et elu on pidevas arengus, praegu on taandarengu faas. Positiivselt mõeldes, kui meil oleks poliitturul taandarengu faas, siis oleks see hea, sest seejärel tuleb edasiareng. … mida ka kõrvalolevalt pildilt hoomata on. Uusi parteisid tuleb lausa robinal.

Positiimootoritest … jälle

 Elu on võimalik elada kahte moodi, näiteks niimoodi, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. See on selline negativistlik lähenemine. Minul, kes ma üldjuhul kuulan, on tõesti piinlik kuulata, kuidas PoliitInimesekesed hüüavad valju häälega, kui rumalad ja halvad kõik teised PoliitInimesekesed on. Selline mulje on jäänud, et loodetakse sooritada mingit kübaratrikki, nii hunnitut, et enda poliitküündimatus jääb selle taustal märkamatuks. Võimalik?  Või pannakse nii paksult sedasamust, et kõik enesega seonduv tundub lausa normaalne, … peaaegu talutav. Sellisel juhul tulekski väärtusskaalasid muuta nii, et valitavate mõõtskaalal oleks valida lollikese, lollaka ja lollakaima vahel. Nukker väljavaade? Õnneks niimoodi ei ole, kuid vahel on ka PoliitInimesekesed ilmselt segaduses: midagi on vaja teha, kuid mida? Siis on kerge tekkima mõtteke, et teeme lollust. Muidugi töötab osade Inimesekeste mootor, nagu tõdesime, negatiivkütusel, et kui pole kellegi kohta „essu” sõna terve päeva jooksul öelnud, siis on päev hukka läinud. Täitsa hukka. See on masendav maailm. Prrr, masendav. Teine võimalus on selline, et üks auväärt Inimesekene, isegi kui ta on Poliitinimesekene pöördub teiste auväärt Inimesekeste poole. Nagu  Kindral Paulus pöördus Stalingradi katlast feldmarssal Mansteini poole e. viisakas käitumisstandard ja sellest kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri on kirjutatud käsitsi …” (Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012. Lk 534). Mnjah, see pole mitte lastetuba vaid terve kvartalitäis viisakust.

Narritamisest, narridest ja narratiividest

Tihi räägitakse, et me vajame oma teed, isegi eesmärki. Võõrsõnu valdavad Inimesekesed räägivad lausa uue narratiivi vajadusest, kuid, miks ei võiks olla üheks eesmärgiks (üllaks?), muuta poliitkäitumist. Kui nüüd keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et tümitatakse üksteist ja esitatakse ilgeid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha omamoodi, uutmoodi. Ütlete, et vaid narrid usuvad selle võimalikkust? Aga olgugi see siis narride narratiiv. Maailmas on hulka uskumatumaid ja esmapilgul narrusena tunduvaid toimetamisi tõeks saanud. Just siin võiksime me teha natukene omamoodi, võiks elu läbida positiivmootoritel. PoliitInimesekestelt ootaks, et nad näitaks meile kõigile, mille poolest just nemad on … paremad, aktiivsemad, krapsakamad, kui teised PoliitInimesekesed. Ega Inimesekene-Valija pole lollike, isegi mitte lollakas, tema saab ajapikku kõigest aru ja … teeb omad järeldused. Muide, Inimesekene on kannatlik, kuid resoluutne: kuulab, vaatab ja sülitab …, kui vaja. Inimesekene saab väga hästi aru, kui PoliitInimesekesed mängivad nn „oma mänge”.

Töö ja mäng: kuus korda loe ja siis …

Muide tühja neist mängudest, me kõik vajame oma ellu mängulist komponenti, kuid oma tööd tuleb teha südamega. No ütleme, et peaga ka. Kuid siin ongi üks järjekordne küsimus: kas need keda me valime teevad seda õiget tööd, milleks nad on kutsutud ja seatud või ainult mängivad? Kurbloolisus oleks, kui Inimesekene, keda me valime (ekslikult, sest ka valija on Inimesekene, seega ekslik) ei valda seaduste loogikat ja mehhaanikat. No sellisel juhul ei oska ta ka sellel teemal kaasa rääkida. Ta võib vaid kaasa … lohiseda. Parteiree peal mõnusalt  külitada järgmiste valimisteni. Vaadates mõnegi seadusandja silmavaadet ja ilmavaadet, pole ma päris veendunud, et nad valdavad seaduste lugemise kunsti, rääkimata nende analüüsimise ja mõjude tunnetamise kunsti. Igatahes mina oma piiratuses loen seadust kordi ja kordi, et nendest sotti saada. Esimene kord loen üldmulje saamiseks, teisel korral juba tähelepanelikumalt, kolmandal korral hakkan alla joonima, neljandal korral püüan leida seoseid erinevate regulatsioonide vahel, siis konsulteerin seda valdkonda hästi tundvate Inimestega, ja kuuendal korral kujutan ette, et tean sellest seadusest juba midagigi. Muidugi on see ettekujutus ekslik, sest maailm on pidevas liikumises, mis tähendab, et kõike tuleb ikka uuesti ja uuesti üle korrata. Küsite, miks ma seda seaduse lugemist nii keerulisel moel teen? Aga vaadake, mina ei saa oma kliendile öelda, et ma arvan või et ma ei tea. Mina pean oma kliendile andma ammendava vastuse. Hei, PoliitInimesekene, kas ka Sina suhtud oma klienti (oi, vabandust, valijasse) samamoodi? Nii, et kõik Poliit-Inimesekesed, kes te olete ju minust tunduvalt targemad, sest olete valmis saama seadusandjaks, kontrollige palun, kas te olete ikka valmis selliseks tüütuks, ränkraskeks katsumuseks. Kes on valmis, palju õnne teile kõigile! Ja muidugi edu ka!

 

Identifitseerimine

Kas teie teate kõiki seadusandjaid? Riigikogulasi? Äkki teate pooli? Või 50-60? Või nii nagu enamus kümmekonda enimeksponeeritud seadusandjat? Miks see küll niimoodi on, et need, kes iga nelja aasta tagant naba paigast ära pingutavad, sooled keerdu ajavad, suu vahtu jahvatavad ja krapsakalt poeustel teid tervitavad järsku … kuhtuvad peale valituks osutumist. Kas jaks sai otsa?  Nagu talveunne oleksid laskunud … eee … tegelikult veelgi hullem, norisevad ühtejärgi magada nagu pensionil Lumivalgeke. Ei ärka, ega ärka ja ühegi printsi suudlusele ka juba ammu ei reageeri. Toome veel ühe võrdluse. Kas te teate missivõistlust, kuhu kõik innukalt kandideerivad, kuid võistluse ajal, no sel ajal kui päris võistlus käib ehk võisteldakse,  on vait ja … kardina taga? Ei tea? Mina ka ei tea, kuid seadusandjate mõningast osast jääb just selline mulje. Või on nad nii pann tagasihoidlikud? Mnjah, huvitav … Huvitav, miks Inimesekesed üldse lähevad Riigikokku, kui neid seal näha ega kuulda ei ole? Päriselus ei lähe ju Inimesekene laulukoori, kui ta laulda ei taha. Seisab kogu kontserditsükli koorikaaslaste seas, kuid suud lahti ei tee. Pole ju loogiline? Kas vaiki olemine tuleneb oskamatusest, pahatahtlikkusest või lihtsalt kiusu pärast? Sellepärast ka kordame küsimust, miks nad lähevad Riigikokku? Kui tänavaküsitlus näitab, et Inimesekesed tunnevad nägu- ja nimepidi (nimepidi küll vähem, sest tavaline on see, et öeldakse: „Noh see, teate küll, see …ee...”) umbes kümmet-viitteist rahvaesindajat. Harilikult vastatakse sellele, et neid, keda keegi ei tunne, need on meil sellised … vaiksed asjatundjad, kes töötavad komisjonides ja eelnõudega ja valijatega ja üldse …, on väga töökad. Huvitav, rahvaesindajad, keda rahvas ei tunne? Nagu mingi salaselts kohe.

Mallest Pilleks

Vaatasin ükspäev jälle „viisurit” ja … No rohkem, kui keskmiselt Pilvepiiri tegemistest huvitunud Inimesekesena on minulgi juba üpris raske identifitseerida, kes millises erakonnas parajasti paikneb. Vaatad Inimesekesele peale ja seljaaju ütle, et see on Kahevahel erakonna liige, kuid ei ole enam, nüüd on ta   … täitsa uus Inimesekene, ta on Muutusteerakonna esindaja  Siinkohal tuleb meelde üks vana sõber, kes ükskord külla tulles, oli hakanud oma kaasat, Mallet, nimetama Pilleks. Mnjah? Ütleme, et olukord oli segadusttekitav. Kas tal on kaasa õige nimi meelest läinud, selline suurpatu maiguline värk või on naist vahetanud. Mine sa tea, kuigi naisevahetuse stress välja ei paistnud. Kuid palju siis Inimesekese tõelisest loomusest ikka välja paistab? Sõbra, va naljahamba, selgitus oli lihtne: „Vaata, ma olen sellises eas, et kõik mu sõbrad juba vahetavad naisi, mõni juba teist/kolmandat ringi. No tahtsin ka moodne olla, kuid naist vahetada selle tühja asja pärast ei viitsinud. Liiga palju jama ja armsakene teine ka, mis tast siis vahetada. Otsustasin siis, et ei vaheta naist, vaid naise nime, hakkan teda kutsuma Pilleks.” Haa-ha! Niimoodi saigi Mallest Pille. Nojah, mis selle loo moraal on – nime võib muuta, kuid Inimesekene jääb ikka sellekssamaks Inimeseks. Vähemalt sõbra kaasaga oli niimoodi. Taasiseseisvuse algaastatel lõi sellised erakonda vahetajad Kuningriiklaste erakonna poolt suure pühalikkusega „Rändrüütliteks”. No vähemalt nalja sai ja ilmselt tõrjus nii mõnegi ülehüppaja selline väline tähelepanu tagasi oma kodupartei raamidesse või … viis hoopis poliitikast välja. Ja ega tänapäeval PoliitInimesekeste käitumisel ka enam vahet ei tee, Inimesekene on ju sama. Ühesõnaga oli Muutusteerakonna esindaja silmavaade selline, mis oleks võinud olla omane pigem oponendile ja oponendi silmavaade oli täiesti selgelt omane Muutusteerakonnale.

Erosioonist korrosioonini

Ja ega midagi imestada polegi, läbi aastakümnete on toimunud Kahevahel erakonnas (liikmete) erosioon (ehhee, lausa kaadrite sepikoda, kui klassikuid tsiteerida) , mis teiste erakondade jaoks on olnud (liikmete) emissioon. Kokkuvõttes on toimunud (usaldusväärsuse) inflatsioon ja tulemuste korrosioon. Arvatavasti olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see Inimesekene nüüd ongi?”. Nagu ütlesin, et isegi keskmisest tähelepanelikumal poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Aga see ei ole sobilik, et kõrgeim võim oma volitatuid ära ei tunne. Üldse kohe ei sobi. Võib-olla võiks Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks olla kuldne lint (Või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam? Nagu admiral?) ja nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja, Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, täitsa tavaline Inimesekene, volitasin enese sünnijärgsed õigused.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et … eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat, vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi, nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud, eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid … on kogemuse võrra rikkam. Seda kogemust ja rikkust tuleb ka välja näidata, et see mitte ajalootolmuga ei kattuks.

Järgneb …

Targutusi:

S. Johnson „Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013

Lk 155 „ Viga juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib inimest avastustele.”

J. C. Maxwell „21 vääramatut juhtimise seadust”  Thomas Nelson, Inc

Lk 77 „Kuid tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel. See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht, siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast jagajaks ehk killustajaks.

Erinevalt vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik. Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”

Lk 142 „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne kui nad teavad, palju sa hoolid.””           

A.    Mayo „Ettevõtte inimväärtus „ Kirjastus Pegasus 2004

Lk 1. „”Teooria X” eeldab, et inimesed on töövahendid – inimressursid – ja et juhtimine seisneb tööülesannetega tõhusas toimetulemises, kusjuures töösooritusele läheneti „piitsa ja prääniku” – meetodil. Teiselt poolt väitis McGregor, võib lähtuda seisukohast, et inimesed otsivad tegelikult väljakutset ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida ning ideed ja võimed valla päästa. Sellele pani ta nimeks „teooria Y”.

Lk 3 „Organisatsioonid, mis näevad oma töötajaid üksnes ressursside ja kuludena, on eelmisesse aastatuhandesse maha jäänud.”

Poliitilise looma söötmine. Vol 5/4 Abivahendid

 

 

Nagu hoomate valimisvõitlusse astumise põhjuseks võib olla „mis iganes”, kuid harilikult on see rüütatud head tegemise toogasse. See võib olla kas eelnevalt mainitud kellegi/millegi rahastamise mudel, raha ise või … Oot, oot hiljuti lugesin, et (… Varrak, 2014 Lk 85) „ … tähtsaimad ideed olid tõeliselt suurejoonelised. Neile meeldisid linnad, tööstus, proletariaat ja riiklik planeerimine. Nad uskusid, et kogemusi saab jõuga kehtestada. Nad kiitsid korda ja kontrolli. Nende prioriteet oli pakkuda enda arvates tsivilisatsiooni põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne kindlustatus, toit, peavari ja haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas, kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi … meelest lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”. Olen paigutanud teksti punktiirid, sest kuigi see tekst on konkreetsete olude kohta, on see minu meelest üpriski üldistav. Selleks et osata otsustada kõikvõimalike lubaduste vahel tähtis nendesse mitte ära eksida nagu põlismetsa, … kus liiga palju puid. Vajame kompassi, abivahendit.

 

Lellega luurele

Kui me ei oska midagi otsustada või sattume uude olukorda, püüame leida midagi sarnast olukordadest või tegevustest, mis on meile tuttavad või vähemalt tuttavalikud. No enamus Inimesekesi teeb oma valikud nii-kui-nii selle järgi, kas talle „tüübe” meeldib või ei meeldi. Seega võiks enese jaoks olukorra lihtsaks teha ja küsida eneselt „sõnaselgelt ja täie vastutustundega”, et: „ Kellega te luurele läheksite?”. Kas viriseva solvunud tüübiga. Ärapeetud koorijuhiga? Sellise sarisolvunuga? Või toimeka tüübiga? Võite küsida, et .”Miks me peaksime luurele minema?”. Ega ei peagi, see mõte turgatas mul üht vana anekdooti meenutades. Lugu järgmine, et partei koosolekul, võetakse vastu noorliikmeid. No teate küll, sellist sündmust püütakse meeldejäävaks muuta mõnede prominentsete Inimesekeste kohaloleku garanteerimisega. Nii ka seekord, kohal oli elupõline vabadusvõitleja, kes olevat teinud kunagi midagi … aga mida seda enam ei mäleta ja näinud … Teda Ennast. Vist saunas. Kõik läks nagu õlitatult, kuni ürituse moderaatoril tuli koosolekut elavdav mõte ja küsis külaliselt, et kas ta uusliikmega luurele läheks. Vana  jäi mõtlikuks ja ütles pahuralt, isegi veidi häiritult, et ei läheks. Põmm, sensatsioon, saal elavnes, noorliige suri (parteiliselt). Kui ühe üritaja kohta küsitud ,tuli ka teiste kohta küsida, et kas … ? Vana ei olnud kellegagi nõus luurele minema, muutus vaid iga uue küsimuse puhul murelkumaks. No nii, koosolek läks lörri, tuju porri ja viimasena lahkus austatav külaline, kes porises omaette: „No, kus ikka küsisid, kellega ma luurele läheks? No miks pann, ma ülepea peaksin  luurele minema?”. Vaat niimoodi, küsige oma küsimusi õigesti ja teile vastatakse. Vist.

Liigitus ja liigirohkus

Abivahendiks võiks olla ka PoliitInimesekeste liigitamine. Olen seda varianti ise proovinud. Selle tegevuse juures on selline vahva värk, et võidate nagunii, kui see valimisotsust ei kergendagi, siis lõbu pakub laialt. Ja mida meil siis vaja on, kui mitte rõõmsameelsust? Rõõmsameelsus ja optimistlik meelelaad on see, mis viib elu edasi. Kirjutasin enne eelmisi valimisi „Bürokraat, võim ja Vanaemas”, millised PoliitInimesekeste liigid mulle silma olid jäänud on ( Ilmavaade ja Silmavaade, Väsimatud ja Väsinud, „Head” Inimesekesed, Üks plaat, Kuldsuu, Pisaranõristaja, Õhuke riik, Gigandid ja Põlvlased, Noored (uued?). Ega mul eriti seda liigitamist ja abivahendeid vaja olegi, olen nii kaua poliitlombi veeres kõhutanud, et tean juba peaaegu igat kala sulpsu järgi, kuid olukorras, kus liikmeid pistetakse kogu aeg ringi, ei tohi valvsust kaotada. No ja muidugi on see ajugümnastikale hea. Hoiab heas vormis „und” tervise juures.

Uus liik: solvujad ja sarisolvujad

Teadagi majanduses turud ei püsi paigal, seal toimub pidev liikumine. Mõnele küll meeldiks seisev turg, kuid aeg, see ei peatu. Ka PoliitInimesekesed on arengus. On tekkinud uusi liike ja liigikesi, mõni vana on mugandunud või värvi vahetanud. Kuid tekkinud on ka täiesti uus elujõuline liik: solvujad. Kui veel mõni aeg tagasi kaubitseti häbiga, siis nüüd on trendiks muutunud solvumine. Häbiga kauplemine on jäänud rohkem lihtsama rahva pärusmaaks, kus „viisuris” räägitakse õhinaga välja asju, mida isegi pimedas kodukeldris sosinal ei julgeks kuuldavale tuua. Milleks? Vaid paari minuti „kuulsuse” eest? Nojah. Nii, lähme edasi. Solvumine, kui kaup? Oeh, nagu lasteaed. Lasteaed, küll, kuid „solvumusheide” poliitmatil on toonud täiesti selge tulemuse – vastase … eee … või oli see liitlase kahimise. Seda edu märgati. Nüüd proovivad paljud sellise sügavsolvuja poosi sisse võtta. Tekkimas on lausa sarisolvujad. Palju õnne neile … või sooviks neile lihtsalt paranemist raskemeelsusest. Muidugi solvata ei tohi ja matslus meie poliitmaastikul tuleb välja juurida, kuid sarisolvumus on lihtsalt poos. Väga halb poos. Pealegi pole tõepärane. Mulle tundub, et see on natukene allavööd löök. Veits räpane nagu … solvaminegi.   Seega solvujat  ma ei valiks, see on kas ebastabiilse närvisüsteemiga tegelane või morn keelduja tüüp, ühesõnaga negativist, kellest pole arendajat. Kogu energia läheb vaid virisemisele ja enesehaletsemisele. Selline teguviis on kergema vastupanu teed minek, kuid ei loo ühiskonna jaoks mitte mingit uut väärtust. Reeglina. Nagu öeldakse, sellisega ma luurele ei läheks. Mõtlete, et mis sellest luurele minekust? Jälle? Õige! Kuid meie ja teie ei lähe mitte luurele, kus võib varjuda, maastikuga ühte sulada ja … vait olla. Me läheme ju pöörasesse avastusekspeditsioonile  parema dr Riigi eest. Siinkohal on väga tähtis, kas tegemist on asiste, usaldusväärsete  kaaslastega või saadavad nad sulle seljatagant kuuli selga. Ise  järgmises lahingus, vabandust valimistsüklis, seletades, et tegemist oli halastuslasuga. Seega peame valima väga hoolikalt. Äärmiselt hoolikalt.

Jälle luurele …

Ning ikka see põletav küsimus: „Keda valida? Kuidas valida?” Seda ei saa ma teie jaoks valmis nämmutada, kuid  igaüks ise peab enese jaoks välja mõtlema, kellega ta oleks valmis … luurele minema. Kui te muudmoodi ei oska valida, siis kasutage välistusmeetodit. Nagu eespool selgus oleme oma välistusprotsessis juba mitu sammukest edasi astunud. No ma ei tea, kuidas teie, kuid  mina isiklikult virisejaid, ”ärapeetuid”,  happunägusid, sarimatse ja sarisolvujaid ei vali (kindlas kõneviisis). Neist ei ole tolku, oskavad vaid targutada ja seletada, miks midagi teha ei saa või kui rumalad kõik teised on. Ikkagi viib igat ideed ja asja edasi energia. Kui trehvate noort (või vähemalt nooruslikku), teotahtest pulbitsevat ja teile ideepaketilt lähedast kandidaati, siis teda valgegi. Energia loeb!

Energia ja tahe

Mina isiklikult ei usaldaks neid Inimesekesi, kes kogu aeg virisevad, et kõik on halvasti, valest ja üldse … Sellisest mõttelaadist ei saa mitte midagi head tulla, need on nagu Inimeseksesed, kelle jaoks on kogu aeg öö. Ehhee, tulge lihtsalt õigel ajal hommikul, varavalges ülesse ja te näete, et päev eksisteerib. Pikk päev. Enamgi veel, mina kuulun selliste Inimesekeste seltsi, kes arvad, et põhiolemuselt on asjad hästi. Kuid kunagi ei tohi saavutatule pidama jääda, see on tagasiminek. Nii, et mulle meeldiks dr Riiki tuunida efektiivsemaks, tunduvalt efektiivsemaks.

Mõni pigistab pisarat, et me oleme väikesed ja meil ei ole ressursse, kuid … Maailma ajalooliselt ja füüsikateaduse  seisukohalt on meil mõlemat. Kas teate, et kui Inimesekene täitsa lahti lammutada, siis on temasse seotud niisama palju energiat, mida jagub paarikümne keskmise termotuumapommi valmistamiseks. No nii ja korrutage see rahvaarvuga, siis saate teada, et see on kolossaalne ressurss. 26 miljonit kõva põmaka jagu energiat on siia maanurka kätketud, ja te ütlete, et meil on vähe ressursse. Või siis võtke see kõverjalgne Pizzarro, kes läks kolme karavelli ja 180 „kavaleriga” inkade impeeriumi vallutama ja … vallutaski. Või pisiriikide Portugal, Holland, Belgia koloniaalvallutused, rääkimata Briti „väikesaare” maailmaülesest impeeriumist. Kuidas nemad suutsid vallutada ja põhitähtis aastasadu hallata, enesest kordi ja kordi suuremaid alasid? Vinge virisemisega? Ehhee, see oli usk iseendasse ja oma võimetesse. Seega asi pole ressursside puuduses, inimeste vähesuses, vaid nende oskuslikus kasutuses. Kui ma mõnd sellist, kes niimoodi ressursse kasutada oskab näen, siis … tema ma ka valin. Keda? No, seda peate ise välja „aurutama”. Ei taha teps mitte teie valikurõõmu ja iseotsustamise õhinat rikkuda. Ja muide ega ma mingi valimisreklaamplakatiks kehastuda ka ei kavatse. Ajaloolise tõe mõttes, peab märkima, et selliseid inimesekesi on olnud ja on praegugi. Mitmeid erinevast soost tegijaid olen tundnud ise, kuigi mõnigi neist on omadega pärastpoole rappa läinud. Inimlik ju!  Ega me ilmeksimatuid masinaid ennast esindama ei taha, ikka Inimesekesi oma nõrkuste ja tugevustega. Meie valiku alus on ainult välja setitada need, kelle tugevused on tublimad, kui nõtrused.

Järgneb …

Targutusi ...

„Megamuutus: Maailm aastal 2050” Äripäev 2013

 

Lk  160 „Kuulujutt on riskivaba. Väikeses mastaabis agiteerimine on lihtne ja lahe. Sarnaste vaadetega inimestele pole üheskoos auru väljalaskmine kunagi nii lihtne olnud, isegi kui nad ei suitseta. See on kodanikuväärikuse tähtis komponent: võimalus kaevelda avalikult, selle asemel, et omaette uriseda. „

Lk 165 „Kuhu siis edasi? Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.”

Guido Knopp „Tippspioonid” Olion 2001

Willy Brandt luureskandaali kohta lk 184 „Ma tolvan, poleks pidanud ilmaski teise tolvani nõuannet kuulama!”

G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001

 

Lk 73 „Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes. Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist. (…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”. (näide nalja ahvi ja posti otsas oleva banaanikimbu ning pangetäie külma veega)

Lk 74 „Teine ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”

Poliitilise looma söötmine Vol 5/3 Kas me valime raha (järgi)?

 

Teine välistus

No nii ja siis ma kuulen, et üks endine mässaja läheb „finaalturniirile” selleks, et muuta erakondade rahastamissüsteemi. No, et olukord olevat väljakannatamatu, kuna võidavad need, kes riigikaukast rohkem raha saavad ja ennast rohkem „promoda” suudavad. Möh? Ma ei saa sellest loogikast mitte kuidagi aru. Kas sellise arvamusega püütakse varjatult halvustada valijat, et on teine selline tobu, kes oskab valikuid teha vaid värvipiltide alusel? Ma ei tea kohe, isiklikult pole kunagi teinud oma valikuid reklaamist lähtudes. Muide mida agressiivsemad reklaamid, seda vähem usaldust need minus äratavad. Seega … milleks üldse reklaamid? Mulle meeldiks, kui „viisuris” või „raadiumis” esitaksid „mansad” oma konkreetsed plaanid ja … Vaat üks värk on veel, ma ei laseks neid ühte ruumi. Miks? Kultuur on teatavasti teatud kogemuste, käitumismustrite lubatavuse/mittelubamise läbikatsumine ning üldistamine. Meie „viisuris” esitatavad … eee … vaidlused pole väitlust vaid piinlikkust väljendav ebaviisakuste jada. Tõde ei kusagil. See mis Ürgeniga juhtus oli ammu enne teada, et millalgi lõppeb kontrollimatu sõnadevoog krahhiga. Vaadake, me oleme oma PoliitInimesekesed üle võlli lasknud, me oleme aktsepteerinud nende ülbust, vahelekarjumist, mahategemist, halvastiütlemist ja nüüd nad arvavad, et see … meeldibki meile. Ja keeravad iga esinemisega ikka rohkem vinti peale, ikka enam erutatud barrikaadivõitleja tulisusega, ikka mürgisema ülburi kõigutamatusega. Ja mida meie sellest saame? Rikutud meeleolu. Järelikult tuleb kõigepealt harjutada/treenida väitlust. Umbes niimoodi nagu spordiski, kõigepealt harjutatakse treeningkaaslastega spordisaalis, siis lihvitakse üle sparringupartneritega ja seejärel minnakse võistlustele.

Kuulge me tahame valida soliidseid, tarku, valdkonnaspetsiifikat tundvaid Inimesikesi, mitte mudamaadlejaid. See ei ole „essuloopimise” meistrivõistlus, vaid meie järgmise nelja ja võib-olla neljakümne aasta elu planeerimine. Me peame oma PoliitInimesekesed korrale kutsuma. Me tahame argumente, et MEIE võiksime valiku teha. Selle ebatsensuurse mitteväitlemisega on sama lugu nagu väikese lapsega, kelle tagavärav on mänguhoos  kogemata „priuks” teinud. Laps vaatab vabandavalt, häbelikult täiskasvanute poole ja on valmis vabandama. Kui nüüd täiskasvanud teevad selle kohta nalja, et vaat kus vahva, siis saamegi varsti sellise tulemuse, et ving võtab silmad kissi. Nii nagu lapsi tuleb õpetada, nii ka Poliitinimesi.  Seega harjutamiseks ärgem laskemgi võistlejaid esialgu kokku, las nad harjutavad, sest vaidlusest ei kuule me mitte midagi sellist, mille alusel ma võiksin vähegi mõistliku otsuse kujundada. Vaadake sellistes saadetes/väitlustes ei „promota” niivõrd oma ideed, vaid aeg läheb teise idee mahategemisele. Enese idee selgitamisele ei jää aega, kui „vainlast” on vaja tappa, niisaamegi mingi pooliku ideeräbala. Mida me siis lõppkokkuvõttes saime: kaks vigast ideed. Tänud, ei millegi eest, kui te äris tegutseksite vastavalt kahele vigasele ideele, siis … Seega minu teine nõuanne: ärge panustage kisakõridele/barrikaadivõitlejatele, panustage nendele, kes oskavad oma ideed kirjeldada, … seda viisakalt ja argumenteeritult. Sellisel juhul on suur tõenäosus, et esitleja ise saab aru oma ideest, usub sellesse ja … viib seda ka ellu.

 

Keda valida? Mida valida? Kas me valime raha?

No nagu eelpool märgitud on mingid Inimesekesed tulnud välja mõttepojukesega, et võidavad need (seega me valime neid), kellel on rohkem raha kampaaniateks. Upsti! Väga huvitav mõte. Kas teie valite selle järgi, kui suured on kellegi näopildid või kui tobedad on nende reklaamklipid? Ei vali? Mina ka ei vali. Kes siis valivad? Keegi ei vali, see on vaid järjekordne valimistrikk, et me läheme ja muudame eelarvest erakondadele makstava „ülalpidamistoetuse”,  (st meie enese raha) jagamise õiglasemaks. No ikka niiviisi, et mitte ainult Suur Peeter ei saaks võileiba süüa vaid ka Väike Peeter saaks oma ampsu kätte. Muinasjutus oli asi natukene teismoodi, seal oli niimoodi, et kõigepaelt söödi Suure Peetri võileivad ühiselt ära ja siis sõi igaüks oma võileiba. No muidugi sõid need, kelle võileibu polnud ühiselt juba ära söödud. Jutu mõte on selles, et mulle arveametnikuna ei mahu pähe see, et klubilist üritust, mida MTÜ Party Time ju on, peavad kinni maksma maksumaksjad. No kuulge, kui viskilubi liikmed maksavad liikmemaksu ja „golfarid” maksavad liikmemaksu oma klubilise tegevuse eest, siis miks need klubid Party klubid on meie ülalpidamisel? See on minu isiklik arvamus ehk nii nagu üks kunagine EV minister ütles, et oma kargud ja tõlgid peab igaüks ise kinni maksma. Seega arvan mina, et ka poliitklubilise tegevuse peaksid osalejad ise kinni maksma. Muide see summakene kõigub viie ja kuue miljoni eurotugriku vahe. Pole paha, pole üldse paha. Selles mõttes, et see summa on puhtalt Seadusandjasse pääsenud erakondadele, peale selle on veel Seadusandja enese täiesti õigustatud kulud. Kordan igaks juhuks üle, et mina ei jöriseks seadusandjate tasude üle, see keeruline töö väärib ka väärikat tasu. Samas, kui kuulen, et kandidaat läheb Seadusandjasse palka saama, siis see teeb kõhedaks. Niipalju võiks ikkagi teada, et kogulased ei ole töösuhtes ja järelikult palka ei saa. Puhkust ka ei saa, sest mida sa puhkad kui töösuhtes ei oleja järelikult üldlevinud mõistes tööd ei tee. Kogulased saavad tasu. Tasu selle eest, et meie oleme neile oma tahte annetanud ja nemad peavad seda meile kõige kasulikumal moel kasutama. Mitte ära kasutama. See tasu, aga mitte pidukondade rahastamine on igati õigustatud. Pidukondade rahastamine meie ühisest rahast on ... kuidagi madal. Selline veidi moosise suuga seletamine, et ei tea, kuidas ... eee ... kuid maitseb hea. Nojah, seadusandjad ise seletavad, et rahvas läbi seadusandja on tormiliselt nõudnud erakondade rahastamist eelarvest. No sellest ei tea ma mitte midagi, ainuke mida tean on see, et meie Inimesekesed oleme annetanud oma hääle seadusandjatele otsuste tegemiseks, kuid sellist otsust pole keegi meist soovinud. Vist. See rohkem klubisisene kokkulepe, mitte rahva hääl. Tuletab jälle kord meelde „habemega naise valimist, kes oli mees”? Seega minna valimistele loosungitega, et me tahame ka süüa Suure Peetri võileibu ära rohkem teie võileibu, pole vist väga taibukas … kui keegi vaevub mõtlema. Mina raha pärast valikuid ei tee, vastupidi mida suurem plakat, mida ilusam klipp, seda vähem on osalejatel võimalust minu käest „stiilipunkte” saada. Sada soovitan ka teile, see distsiplineerib Poliitinimesekesi.

 

Erakonnad pidukonnadeks ja abivahendid

Valimine on teadagi raske ülesanne. Mõelge vaid, kui teil on vaid kaks kingapaari, tuleb iga kord teha valik. Kuid kui teil on kaksteistpaari kingi, muutub valiku tegemine ikka raskemaks, sama ka poliitikas. Niisama lihtne see ongi, kuid kui te ei oska oma otsust kohe esimese hooga teha, võtke endale abivahendid. Ei, ei ma ei pidanud silmas parteide programme. Pann võtku jälle see parteijutt, meil on ju erakonnad, partei ju puhta võõrakeelne sõna. Tuleneb vist „inglismannide” keelest ja tähendab ka pidu … eee …, kui nimetaks parteid ja erakonnad selgeltmõistetavaks ilusaks, moodsaks eestikeelseks nimetuseks - pidukonnad. Sest vaadake, mis see „era” ja „konnad” ikka head kokku annavad, vaid eraldatuse, kapseldumise ja muud piiratusega piirnevad veidrus.  Kuid veeretage sõna „pidukonnad” huulil, see on selline mõnus ühendav kõla, positiivne ka. Nämma! Olgu, see oli lihtsalt vahemärkus minu eksliku keelekasutuse kohta, kuid läheme tagasi meie poliitkompassituse abivahendite juurde. Niisiis …

Niisiis - Abivahendid

Järgneb ...

Targutusi ...

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

Lk 78 M kaitserajatistest „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus.  Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal.”

J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982

Lk 6. „Härra Bouse jõi grokki ka suvel, ikka selle nohu tõttu, ent iialgi ei maksnud ta selle groki eest, sest alati leidus siin keegi, kes härra Bousele välja tegi, ehkki ta tema lauda ei istunud. Taskuvargad pidasid oma kohuseks hoolt kanda selle mehe tervise eest, kes aina nende eest hoolt kandis. Sest mis saaks maailmast, kui vargus jääks karistamata? Niisugust maailma ei soovinud endale mitte ükski varas, sest näpata saab ainult sealt, kus valitseb kord.”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”

 

 

Poliitilise looma söötmine: Vol 5/2 Kastis ruutu risti tegemise kunst

 

Kast, ruut, rist

Ega ma seda jutujada sellepärast kirjuta, et ma kaljukindlalt tean, keda valida. Kirjutan ikka seepärast, et suhtun valimiseelsesse perioodi, nagu öeldakse, teel olekusse. Olen valimiste poole teel ja sellel teel on palju segajaid ja peibutusi, mis valitavate ega valimistega mitte midagi ühist ei oma. Nii, et see järjejutt on nagu minu isiklik eksirännak valimiste pimemetsas ja püüd õiget teeotsa kätte leida. Ärge võtke vihaks ega ärge pange pahaks, et mina sellist pikaldast, keerulist teed, analüütiku teed, kõmbin. Harjumus ja elukutse on selline. Teie leidke muidugi oma meetod, analüüs ja tee, peaasi, et tulemusega rahul oleksite, mitte et pärast vingus näoga istuksite, käsi rusikas taskus ja kiruksite: „kas me siis sellist …”.. Võib-olla võib teil oma arutlustes minu arutlustest kasu olla. Nii et vaadake ringi ja … ärge laske ennast ära petta esialgu päris mõistlikena tunduvatest mõttepojukestest. Valimismõttepojukestest.

Uudis kuudist

Ehhee, kuulasin jälle „raadiumit”. Mida kõike sealt teada ei saa, uskumatu. No ütleme niimoodi, et targaks ei saa, kuid informeeritumaks küll. Segadust kui palju: uued näod - vanad ideed, vanad näod - uued ideed.Küll pajatatakse ... No põhiliselt pajatatakse rahast, ideedest vähem. Kogu jutt käib sellises võtmes nagu väikese kanapoja laul: "Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!". Uusi nägusid on tõesti rohkesti ja see võiks olla hea märk, kuid mida nad teavad oma tulevasest tööst? Seadusandja tööst? Teate küll see kõrgema võimu ehk rahva valitud esindus. Me nimetame seda hellitavalt Riigikoguks ja siis anname sellele erinevaid sisusid ja tähendusi, kuid oma olemuselt on tegemist just Seadusandjaga. Ega enamus kandidaate ise ka aru ei saa, kuhu nad kandideerivad või miks nad kandideerivad. Mnjah, mõni arvab, et Riigikogu liikmena on ta kõrge ametnik. Nojah, muidugi võib väita, et pole tähtis mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüaks, kuid … Kuid, kui kass ei aimagi, et ta hiiri paeks püüdma. Mis siis saab? Kui kass arvab, et temast saab diivanipadi? No siis oleme omadega puhta pannis. Nüüd mil alanud on järjekordne „poliitilise looma söötmise hooaeg”, valimised ju tulekul, on uskumatute jutukeste hulk märgataval kasvuteel. No kas või see, milliseid põhjendusi leitakse … eee … peaaegu oleksin öelnud, et poliitikasse minekul. Kuid kas see peoga (party) ehk parteiga (party) liitumine, enne poliitilist suurturniiri, on ikka „poliitikasse minek”? Muidugi tuleb esimese võimalusena arvestada, et Inimesekesed on nii pann tüdinenud, sellest dr Riigi justkui paigalseisust või tasasest tammumisest. TegudeInimesekesed on alati teretulnud, kuid kas igat asja tuleks ise teha? Näiteks, kui kellelgi teil on ägedad peavalud, siis te ei kandideeri ju Ülemhaigla ajukirurgiks? Kandideerite? Sest te ei usalda kedagi teist? Mnjah. Sellisel juhul on teil probleem. Kui me teie kui kirurgi juurde sattume, siis on ka meil probleem. Teine võimalus on, et ettevalmistamata Inimesekese tõukab kandideerima … enese üleelusuurune ülehindamine? Võib-olla ka teiste takka kiitjate ponnistuse tulemus. Teate küll seda peolaua juttu: „Oh, sa oskad nii maitsvalt küpsetada/keeta, Sa peaksid restorani avama!”. Õnneks enamus Inimesekesi annab endale aru oma kodukokka oskustest ja kviteerib selle heasoovliku märkuse muigel suunurgaga. Nii, et kokanduse vallas on meie enesekriitika meel paigas, kuid poliitikas … Kuid poliitikasse soovitamine, peale paari asjalikku või veidrat märkust riigikorralduse suhtes, tundub kiidetule, et see naabri kikkhabe pani päris täppesse oma arvamusega. Ja siis meenud kõrvust tõstetule läbi udu, et on koolnud kuskilt (mitte lugenud), et iga köögitüdruk peaks oskama/saama riiki juhtida. Nii need asjad ei käi, kui tahad vähegi … eneseväärikust säilitada. Poliitika on töö nagu iga teinegi, mitte niimoodi, et päeval olen kombainer/ajakirjanik/meelelahutaja ja homme kandideerin ajukirurgiks. Muidugi võib seda teha, kuid kui see on tõsisoovlik püüe, siis … on selle jaoks meil spetsiaalsed haiglad olemas. Ma mõtlen neid, kombainereid, kes õhtuks ajukirurgiks tahavad saada. Seal on nii Napoleone, kui muidu „Uudusid”. No poliitikasse minek peaks käima oma loomulikku rada pidi, ikka niimoodi, et alustuseks tegeled mingi pisividinaga kohalikul tasandil ja siis, kui nipid käes ja võrgustik loodud, liigud edasi. Arvate, et liiga aeganõudev? Liiga pingutav? Nojah, kuid niimoodi need arengud käivad, te ei pea ju tõsiseltvõetavaks, kui MM vutimatšil mõni fänn tribüünilt üles kargab ja tahab ka finaalis kaasa lüüa. Ta ise arvab küll, et paarkümmend aastat juba mängu vaadatud, pehme lihas juba päris muljetavaldav  ja mis põhitähtis „teab täpselt” kuidas võitu saavutada  ja kui … lollid kõik väljakumängijad „und” kohtunikud on. Teate sellist suhtumist: „Ma lähen, ma panen, ma muudan …” Eee …  Peate sellist tüüpi ju tobukeseks … jalgpallis ma mõtlen? Parim/halvim millega ta sellel turniiril silma võib paista on palja „peega” väljakule joosta  ja rahvast naerutada/vihastada. No nii, kui nüüd see kujutluspilt üle kanda Seadusandja valimistele, mis on ju meie kõrgeim kogu, meie Inimesekeste ja riigi finaalturniir, siis kas te usute, et need paarkümmend aastat väljaku kõrval vilet lasknud, ärapeetud noorusaja mässajad, kellest tänapäeval on saanud virisevad vanamehed suudavad oma rappuvate õllekõhtudega, või ka ilma nendeta, korraldada meile ühe vahva elamuse? Mina ei usu. Seadusandja töö ongi seaduseid välja anda, mitte vaid „ilus inimene” olla. Seadused muide, kui keegi veel ei tea või enam ei mäleta, on sellised asjandused, mis määravad meie elu pikkadeks aastateks. Lisaks seaduste reguleerivale toimele on neil veel ka koostoime ehk seadusi tuleb tunda süsteemselt, mahuliselt, võrgustikuna ja koosmõjus. Pole ka paha, kui seaduste mõjule osatakse külge panna ka majanduslik mõõde. Poleks paha, poleks üldse paha, kui arvestataks ka inimeste mugavalt tundmise tunne ehk seaduse mõjude tegelik maksumus ühiskonnale. Vaat selline keeruline töö on see seadusandja töö. Kui seda korralikult teha, siis ilmselt oleks see suuremgi väljakutse, kui eduka ajukirurgi töö. Ütleme siis sedapidi, et Seadusandja ongi kogu ühiskonna aju või vähemalt peaks olema. See aju peab reageerima ühiskonnast tulevatele aistingutele, saama aru, kas on soe või külm, kas pudrukaussi täite või laiskasid tööle utsitada. Kõike seda peaks Seadusandja suutma teha -  tema, kui ühiskonna aju. Kui jalalihas peaks täitma aju ülesandeid, siis ilmselt ei oleks me … Inimesekesed, millest oleks kahju.

No nii, et niimoodi ei juhtuks asume oma välistusmeetodi juurde.

Esimene välistus

Mina arvan, et Riigikogu saadiku töö on nii keeruline ja vastutusrikas töö, et sinna saab saata vaid parimatest parimaid. Kas te kujutate oma häält andes, justkui valikut tehes, et te annate sellesama lihtsa liigutusega ära oma sünnipärased õigused? Te annate kellelegi teisele õiguse otsustada teie eest. Ei kujuta? Kuid kas te kujutate ette, et te teete notariaalse täisvolituse oma korteri/maja kohta, Inimesekest tundmata? Selle volituse alusel võib ta teie maja maha müüa, pantida jne. Ei kujuta? Te ei annaks tundmatule rokkarile sellist volitust. Te ei annaks sellist volitust ka siis, kui see oleks teie lemmikrokkar? Ja õigesti teete. Kuid vaadake, minnes Riigikogu valimistele, annate te valitutele veelgi suuremad õigused, kui oma maja käsutamise/kasutamise volitus. Seepärast pole valimine vaid „kastis ruutu risti tõmbamine”, see on oma õiguste kellelegi usaldamine. Meie vahva vutifänn võib ju olla tubli hambaarst, pankur või ka ajakirjanik, kuid triblamine ja pommlöögid ristnurka pole talle just omased, ütleme, et see on rohkem tema mõttemaailma kujutelm. Ka seaduseid ei saa tegema minna fännklubist. No või saab küll, kuid siis sünnivadki sellised läbimõtlemata seadused nagu apteekide asutamise piirangutega seotud regulatsioonid, mis olid sillutatud küll headest kavatsustest, kuid polnud reaalse maailmaga midagi ühist. Kui ei ole reaalmaailmaga ühist on see väga kallis lõbu, kogu ühiskonnale ja igale inimesele eraldi. Seega minu esimene soovitus: ärge panustage tulisjalu „head tegema” kippuvatele või kibestunud tüüpidele, valdkonnaspetsiifikat mittevaldavatele Inimesekestele, need oskavad vaid keelata, mitte luua.

Järgneb …

Targutusi:

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

 

Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „