Poliitilise looma söötmine: Vol 5/2 Kastis ruutu risti tegemise kunst

 

Kast, ruut, rist

Ega ma seda jutujada sellepärast kirjuta, et ma kaljukindlalt tean, keda valida. Kirjutan ikka seepärast, et suhtun valimiseelsesse perioodi, nagu öeldakse, teel olekusse. Olen valimiste poole teel ja sellel teel on palju segajaid ja peibutusi, mis valitavate ega valimistega mitte midagi ühist ei oma. Nii, et see järjejutt on nagu minu isiklik eksirännak valimiste pimemetsas ja püüd õiget teeotsa kätte leida. Ärge võtke vihaks ega ärge pange pahaks, et mina sellist pikaldast, keerulist teed, analüütiku teed, kõmbin. Harjumus ja elukutse on selline. Teie leidke muidugi oma meetod, analüüs ja tee, peaasi, et tulemusega rahul oleksite, mitte et pärast vingus näoga istuksite, käsi rusikas taskus ja kiruksite: „kas me siis sellist …”.. Võib-olla võib teil oma arutlustes minu arutlustest kasu olla. Nii et vaadake ringi ja … ärge laske ennast ära petta esialgu päris mõistlikena tunduvatest mõttepojukestest. Valimismõttepojukestest.

Uudis kuudist

Ehhee, kuulasin jälle „raadiumit”. Mida kõike sealt teada ei saa, uskumatu. No ütleme niimoodi, et targaks ei saa, kuid informeeritumaks küll. Segadust kui palju: uued näod - vanad ideed, vanad näod - uued ideed.Küll pajatatakse ... No põhiliselt pajatatakse rahast, ideedest vähem. Kogu jutt käib sellises võtmes nagu väikese kanapoja laul: "Mina ka, mina ka, hakkan varsti munema!". Uusi nägusid on tõesti rohkesti ja see võiks olla hea märk, kuid mida nad teavad oma tulevasest tööst? Seadusandja tööst? Teate küll see kõrgema võimu ehk rahva valitud esindus. Me nimetame seda hellitavalt Riigikoguks ja siis anname sellele erinevaid sisusid ja tähendusi, kuid oma olemuselt on tegemist just Seadusandjaga. Ega enamus kandidaate ise ka aru ei saa, kuhu nad kandideerivad või miks nad kandideerivad. Mnjah, mõni arvab, et Riigikogu liikmena on ta kõrge ametnik. Nojah, muidugi võib väita, et pole tähtis mis värvi kass on, peaasi, et hiiri püüaks, kuid … Kuid, kui kass ei aimagi, et ta hiiri paeks püüdma. Mis siis saab? Kui kass arvab, et temast saab diivanipadi? No siis oleme omadega puhta pannis. Nüüd mil alanud on järjekordne „poliitilise looma söötmise hooaeg”, valimised ju tulekul, on uskumatute jutukeste hulk märgataval kasvuteel. No kas või see, milliseid põhjendusi leitakse … eee … peaaegu oleksin öelnud, et poliitikasse minekul. Kuid kas see peoga (party) ehk parteiga (party) liitumine, enne poliitilist suurturniiri, on ikka „poliitikasse minek”? Muidugi tuleb esimese võimalusena arvestada, et Inimesekesed on nii pann tüdinenud, sellest dr Riigi justkui paigalseisust või tasasest tammumisest. TegudeInimesekesed on alati teretulnud, kuid kas igat asja tuleks ise teha? Näiteks, kui kellelgi teil on ägedad peavalud, siis te ei kandideeri ju Ülemhaigla ajukirurgiks? Kandideerite? Sest te ei usalda kedagi teist? Mnjah. Sellisel juhul on teil probleem. Kui me teie kui kirurgi juurde sattume, siis on ka meil probleem. Teine võimalus on, et ettevalmistamata Inimesekese tõukab kandideerima … enese üleelusuurune ülehindamine? Võib-olla ka teiste takka kiitjate ponnistuse tulemus. Teate küll seda peolaua juttu: „Oh, sa oskad nii maitsvalt küpsetada/keeta, Sa peaksid restorani avama!”. Õnneks enamus Inimesekesi annab endale aru oma kodukokka oskustest ja kviteerib selle heasoovliku märkuse muigel suunurgaga. Nii, et kokanduse vallas on meie enesekriitika meel paigas, kuid poliitikas … Kuid poliitikasse soovitamine, peale paari asjalikku või veidrat märkust riigikorralduse suhtes, tundub kiidetule, et see naabri kikkhabe pani päris täppesse oma arvamusega. Ja siis meenud kõrvust tõstetule läbi udu, et on koolnud kuskilt (mitte lugenud), et iga köögitüdruk peaks oskama/saama riiki juhtida. Nii need asjad ei käi, kui tahad vähegi … eneseväärikust säilitada. Poliitika on töö nagu iga teinegi, mitte niimoodi, et päeval olen kombainer/ajakirjanik/meelelahutaja ja homme kandideerin ajukirurgiks. Muidugi võib seda teha, kuid kui see on tõsisoovlik püüe, siis … on selle jaoks meil spetsiaalsed haiglad olemas. Ma mõtlen neid, kombainereid, kes õhtuks ajukirurgiks tahavad saada. Seal on nii Napoleone, kui muidu „Uudusid”. No poliitikasse minek peaks käima oma loomulikku rada pidi, ikka niimoodi, et alustuseks tegeled mingi pisividinaga kohalikul tasandil ja siis, kui nipid käes ja võrgustik loodud, liigud edasi. Arvate, et liiga aeganõudev? Liiga pingutav? Nojah, kuid niimoodi need arengud käivad, te ei pea ju tõsiseltvõetavaks, kui MM vutimatšil mõni fänn tribüünilt üles kargab ja tahab ka finaalis kaasa lüüa. Ta ise arvab küll, et paarkümmend aastat juba mängu vaadatud, pehme lihas juba päris muljetavaldav  ja mis põhitähtis „teab täpselt” kuidas võitu saavutada  ja kui … lollid kõik väljakumängijad „und” kohtunikud on. Teate sellist suhtumist: „Ma lähen, ma panen, ma muudan …” Eee …  Peate sellist tüüpi ju tobukeseks … jalgpallis ma mõtlen? Parim/halvim millega ta sellel turniiril silma võib paista on palja „peega” väljakule joosta  ja rahvast naerutada/vihastada. No nii, kui nüüd see kujutluspilt üle kanda Seadusandja valimistele, mis on ju meie kõrgeim kogu, meie Inimesekeste ja riigi finaalturniir, siis kas te usute, et need paarkümmend aastat väljaku kõrval vilet lasknud, ärapeetud noorusaja mässajad, kellest tänapäeval on saanud virisevad vanamehed suudavad oma rappuvate õllekõhtudega, või ka ilma nendeta, korraldada meile ühe vahva elamuse? Mina ei usu. Seadusandja töö ongi seaduseid välja anda, mitte vaid „ilus inimene” olla. Seadused muide, kui keegi veel ei tea või enam ei mäleta, on sellised asjandused, mis määravad meie elu pikkadeks aastateks. Lisaks seaduste reguleerivale toimele on neil veel ka koostoime ehk seadusi tuleb tunda süsteemselt, mahuliselt, võrgustikuna ja koosmõjus. Pole ka paha, kui seaduste mõjule osatakse külge panna ka majanduslik mõõde. Poleks paha, poleks üldse paha, kui arvestataks ka inimeste mugavalt tundmise tunne ehk seaduse mõjude tegelik maksumus ühiskonnale. Vaat selline keeruline töö on see seadusandja töö. Kui seda korralikult teha, siis ilmselt oleks see suuremgi väljakutse, kui eduka ajukirurgi töö. Ütleme siis sedapidi, et Seadusandja ongi kogu ühiskonna aju või vähemalt peaks olema. See aju peab reageerima ühiskonnast tulevatele aistingutele, saama aru, kas on soe või külm, kas pudrukaussi täite või laiskasid tööle utsitada. Kõike seda peaks Seadusandja suutma teha -  tema, kui ühiskonna aju. Kui jalalihas peaks täitma aju ülesandeid, siis ilmselt ei oleks me … Inimesekesed, millest oleks kahju.

No nii, et niimoodi ei juhtuks asume oma välistusmeetodi juurde.

Esimene välistus

Mina arvan, et Riigikogu saadiku töö on nii keeruline ja vastutusrikas töö, et sinna saab saata vaid parimatest parimaid. Kas te kujutate oma häält andes, justkui valikut tehes, et te annate sellesama lihtsa liigutusega ära oma sünnipärased õigused? Te annate kellelegi teisele õiguse otsustada teie eest. Ei kujuta? Kuid kas te kujutate ette, et te teete notariaalse täisvolituse oma korteri/maja kohta, Inimesekest tundmata? Selle volituse alusel võib ta teie maja maha müüa, pantida jne. Ei kujuta? Te ei annaks tundmatule rokkarile sellist volitust. Te ei annaks sellist volitust ka siis, kui see oleks teie lemmikrokkar? Ja õigesti teete. Kuid vaadake, minnes Riigikogu valimistele, annate te valitutele veelgi suuremad õigused, kui oma maja käsutamise/kasutamise volitus. Seepärast pole valimine vaid „kastis ruutu risti tõmbamine”, see on oma õiguste kellelegi usaldamine. Meie vahva vutifänn võib ju olla tubli hambaarst, pankur või ka ajakirjanik, kuid triblamine ja pommlöögid ristnurka pole talle just omased, ütleme, et see on rohkem tema mõttemaailma kujutelm. Ka seaduseid ei saa tegema minna fännklubist. No või saab küll, kuid siis sünnivadki sellised läbimõtlemata seadused nagu apteekide asutamise piirangutega seotud regulatsioonid, mis olid sillutatud küll headest kavatsustest, kuid polnud reaalse maailmaga midagi ühist. Kui ei ole reaalmaailmaga ühist on see väga kallis lõbu, kogu ühiskonnale ja igale inimesele eraldi. Seega minu esimene soovitus: ärge panustage tulisjalu „head tegema” kippuvatele või kibestunud tüüpidele, valdkonnaspetsiifikat mittevaldavatele Inimesekestele, need oskavad vaid keelata, mitte luua.

Järgneb …

Targutusi:

Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwald. Eesti riiklik kirjastus 1953 „Paristaja-poeg”

 Pikker Paristaja-pojale „Inimeste kergemeel eksib sagedasti taevalikku tarkuse vastu. Seepärast täna õnne, pojuke, et mul jälle võimalik on neid viletsuse jälgi kustutada, mis sinu rumalus rahvale sünnitas.”

Surmainglid Michael Shaara  Tallinn Kunst 1998

Lk 63 kindral Buford „Ta oli varemgi häid positsioone hoidnud ning abipalveid läkitanud, kuid abi jäi tulemata. … Ta ei kartnud surma … Hoopis hullem oli rumalus. Jahmatav, lausa iiveldama ajav rumalus, mis oli nii vastik, et mõnikord tundus, nagu kaotaksid üksnes seda tunnistadeski äkki, vastupandamatult kogu mõistuse. Sellele mõtleminegi oli surmaohtlik. Töö tuli teha siin . Ja kõik sõltub usust.”

Terroristid Maj Sjöwall, Per Wahlöö Talinn Olion 1992

Lk 196 „Kui keegi oleks talt küsinud, mida ta peab töös kõige tähtsamaks, oleks ta tõenäoliselt vastanud, et süstemaatilisust, tervet mõistust ja kohusetundlikkust, just eespool nimetatud järjekorras.”

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

 

Lk43 „Üksiksõdur, olemata kaugeltki teadvuseta null miljonite omasuguste hulgas , oli tähtsaim isik lahingus. Ta vääris hoolt ja tähelepanu. Teda tuli eelnevalt palju kuid koolitada. Selle asemel et teda teadmatuses hoida, tuli tema roll lahingus talle arusaadavalt selgeks teha. Teda ei tohtinud kunagi kasutada massina teise massi vastu. Võitlusvaim oli kõik, ja kõrge moraali saavutamise ainus viis oli panna sõdur tunnetama, et ta on osa meeskonnast, kes viib ellu tarka plaani, milles on eeldused õnnestuda. „