Poliitikaturg
Mnjah, ka see
turg on muutunud. Enne olid konnad, teate küll, need erakonnad eredavärvilised,
väljendades mingi kindla seltskonna visioone ja vaateid. Millalgi tekkis osale
Poliitinimesekestest mõttepojuke, et peaks suureks kasvama. No mitte niivõrd
meie esivanemate mõttekesest tõukuvalt, et saame suureks vaimult, vaid puht
majandusliku mahukaubanduse vaatevinklist. Mastaabiefektilt. Mõeldud, tehtud! Hakati
liikmeskonda kasvatama, seejärel hakati erakonda meelitama ning seejärel võtma:
võeti algul valitult, seejärel vajalikult ja lõpuks valimatult. Suurus loeb:
elevandi väike „essuhunnik” on alati suurem, kui hiire suur „essuhunnik”. Kuid igaühele
on oma koht looduses ette nähtud. Kui on ette nähtud. Suurel turul on oma
seadused, väikesel turul on oma seadused, seda ka poliitikaturul. Suures
mängus ei ole väga kitsas spetsiailiseerumine
enam võimalik. Suurus tähendab majanduses näiteks seda, et spetsialiseerunud rauapoodide/kübarakaupluste/pagaritöökodade
asemele tekkisid universaalkauplused, lausa hypermarketid. Täpselt nagu meie
ülipoed, kõike on kõigile, kuid mitte midagi konkreetset. Ühesõnaga polte on,
mutreid on, kuid teie naelapoe naelu enam ei ole. Nimi on samaks jäänud – „Rauapood”.
Värvinäitel on asi veel hullem. Segasin kunagi hädapärast kokku kollast ja
punast värvi, sinist ka, ega rohelinegi puudunud ja sain teate mis värvi? Ei
arvanud ära, ärge mõelge nii rikutult. Võiks poliitkorrektselt öelda, et sain …
määrdunud värvi.
Butiigipartei
või universiumpartei?
Mnjah, nii
see on ka poliiturul, kui kasumit (hääli) tahad saada, siis pead olema
universaalne või leidma oma nišši. Majanduses võid küll olla edukas
niššiettevõtja, näiteks pakkuda kvaliteetveini, juustu, mereande jne, kuid
poliitikas „butiiki” pidada? „Butiigipartei?” Õige, see on kallis lõbu. Seepärast
moodustuvadki universaalühendused, seejärel globaalühendused, seejärel läheb
kõik nii pann „määrdunud” värvi, et need, kes tahavad kärtskollast seina enam vastu
ei pea ja … globaalühenduse jalgealuse ära õõnestavad. Turg kontsentreerub,
kuni … on liialt kontsentreerunud, siis läheb protsess jälle uuele ringile. Täpselt
nagu majanduses, firmad arenevad, suurenevad, koonduvad, muutuvad monopolideks
ja … Ja muutuvad liialt enesekindlaks, jäävad laisaks, misjärel nad ära
lagunevad. Selline see eluring juba on, nii majanduses, impeeriumides,
monopolides, kui ka parteide arengus. Meenub ühe kuulsa suusatreeneri ütlus,
mis võiks olla selline, et elu on pidevas arengus, praegu on taandarengu faas.
Positiivselt mõeldes, kui meil oleks poliitturul taandarengu faas, siis oleks
see hea, sest seejärel tuleb edasiareng. … mida ka kõrvalolevalt pildilt
hoomata on. Uusi parteisid tuleb lausa robinal.
Positiimootoritest
… jälle
Elu on võimalik elada kahte
moodi, näiteks niimoodi, et pada sõimab katelt, ühed mustad mõlemad. See on
selline negativistlik lähenemine. Minul, kes ma üldjuhul kuulan, on tõesti
piinlik kuulata, kuidas PoliitInimesekesed hüüavad valju häälega, kui rumalad
ja halvad kõik teised PoliitInimesekesed on. Selline mulje on jäänud, et loodetakse
sooritada mingit kübaratrikki, nii hunnitut, et enda poliitküündimatus jääb
selle taustal märkamatuks. Võimalik? Või
pannakse nii paksult sedasamust, et kõik enesega seonduv tundub lausa
normaalne, … peaaegu talutav. Sellisel juhul tulekski väärtusskaalasid muuta nii,
et valitavate mõõtskaalal oleks valida lollikese, lollaka ja lollakaima vahel.
Nukker väljavaade? Õnneks niimoodi ei ole, kuid vahel on ka PoliitInimesekesed
ilmselt segaduses: midagi on vaja teha, kuid mida? Siis on kerge tekkima
mõtteke, et teeme lollust. Muidugi töötab osade Inimesekeste mootor, nagu
tõdesime, negatiivkütusel, et kui pole kellegi kohta „essu” sõna terve päeva
jooksul öelnud, siis on päev hukka läinud. Täitsa hukka. See on masendav
maailm. Prrr, masendav. Teine võimalus on selline, et üks auväärt Inimesekene,
isegi kui ta on Poliitinimesekene pöördub teiste auväärt Inimesekeste poole. Nagu
Kindral Paulus pöördus Stalingradi katlast
feldmarssal Mansteini poole e. viisakas käitumisstandard ja sellest
kinnipidamine igas olukorras. „ Mu armas feldmarssal, „kirjutas Paulus, „kui ma
tohin, siis ma kõigepealt vabandan paberi kvaliteedi ja selle pärast, et kiri
on kirjutatud käsitsi …” (Chris Bellamy „Absoluutne sõda” Varrak Tallinn 2012.
Lk 534). Mnjah, see pole mitte lastetuba vaid terve kvartalitäis viisakust.
Narritamisest,
narridest ja narratiividest
Tihi
räägitakse, et me vajame oma teed, isegi eesmärki.
Võõrsõnu valdavad Inimesekesed räägivad lausa uue narratiivi vajadusest, kuid,
miks ei võiks olla üheks eesmärgiks (üllaks?), muuta poliitkäitumist. Kui nüüd
keegi väidab, et kogu maailma poliitikas käibki asi niimoodi, et tümitatakse
üksteist ja esitatakse ilgeid süüdistusi, siis miks ei võiks meie teha
omamoodi, uutmoodi. Ütlete, et vaid narrid usuvad selle võimalikkust? Aga
olgugi see siis narride narratiiv. Maailmas on hulka uskumatumaid ja esmapilgul
narrusena tunduvaid toimetamisi tõeks saanud. Just siin võiksime me teha
natukene omamoodi, võiks elu läbida positiivmootoritel. PoliitInimesekestelt
ootaks, et nad näitaks meile kõigile, mille poolest just nemad on … paremad,
aktiivsemad, krapsakamad, kui teised PoliitInimesekesed. Ega Inimesekene-Valija
pole lollike, isegi mitte lollakas, tema saab ajapikku kõigest aru ja … teeb
omad järeldused. Muide, Inimesekene on kannatlik, kuid resoluutne: kuulab,
vaatab ja sülitab …, kui vaja. Inimesekene saab väga hästi aru, kui PoliitInimesekesed
mängivad nn „oma mänge”.
Töö ja mäng: kuus korda loe ja siis …
Muide tühja
neist mängudest, me kõik vajame oma ellu mängulist komponenti, kuid oma tööd
tuleb teha südamega. No ütleme, et peaga ka. Kuid siin ongi üks järjekordne
küsimus: kas need keda me valime teevad seda õiget tööd, milleks nad on
kutsutud ja seatud või ainult mängivad? Kurbloolisus oleks, kui Inimesekene, keda me
valime (ekslikult, sest ka valija on Inimesekene, seega ekslik) ei valda seaduste
loogikat ja mehhaanikat. No sellisel juhul ei oska ta ka sellel teemal kaasa
rääkida. Ta võib vaid kaasa … lohiseda. Parteiree peal mõnusalt külitada järgmiste valimisteni. Vaadates
mõnegi seadusandja silmavaadet ja ilmavaadet, pole ma päris veendunud, et nad
valdavad seaduste lugemise kunsti, rääkimata nende analüüsimise ja mõjude
tunnetamise kunsti. Igatahes mina oma piiratuses loen seadust kordi ja kordi,
et nendest sotti saada. Esimene kord loen üldmulje saamiseks, teisel korral
juba tähelepanelikumalt, kolmandal korral hakkan alla joonima, neljandal korral
püüan leida seoseid erinevate regulatsioonide vahel, siis konsulteerin seda
valdkonda hästi tundvate Inimestega, ja kuuendal korral kujutan ette, et tean
sellest seadusest juba midagigi. Muidugi on see ettekujutus ekslik, sest maailm
on pidevas liikumises, mis tähendab, et kõike tuleb ikka uuesti ja uuesti üle
korrata. Küsite, miks ma seda seaduse lugemist nii keerulisel moel teen? Aga
vaadake, mina ei saa oma kliendile öelda, et ma arvan või et ma ei tea. Mina
pean oma kliendile andma ammendava vastuse. Hei, PoliitInimesekene, kas ka Sina
suhtud oma klienti (oi, vabandust, valijasse) samamoodi? Nii, et kõik
Poliit-Inimesekesed, kes te olete ju minust tunduvalt targemad, sest olete
valmis saama seadusandjaks, kontrollige palun, kas te olete ikka valmis
selliseks tüütuks, ränkraskeks katsumuseks. Kes on valmis, palju õnne teile
kõigile! Ja muidugi edu ka!
Identifitseerimine
Kas teie teate kõiki
seadusandjaid? Riigikogulasi? Äkki teate pooli? Või 50-60? Või nii nagu enamus kümmekonda
enimeksponeeritud seadusandjat? Miks see küll niimoodi on, et need, kes iga
nelja aasta tagant naba paigast ära pingutavad, sooled keerdu ajavad, suu vahtu
jahvatavad ja krapsakalt poeustel teid tervitavad järsku … kuhtuvad peale
valituks osutumist. Kas jaks sai otsa? Nagu talveunne oleksid laskunud … eee …
tegelikult veelgi hullem, norisevad ühtejärgi magada nagu pensionil
Lumivalgeke. Ei ärka, ega ärka ja ühegi printsi suudlusele ka juba ammu ei
reageeri. Toome veel ühe võrdluse. Kas te teate missivõistlust, kuhu kõik
innukalt kandideerivad, kuid võistluse ajal, no sel ajal kui päris võistlus
käib ehk võisteldakse, on vait ja …
kardina taga? Ei tea? Mina ka ei tea, kuid seadusandjate mõningast osast jääb
just selline mulje. Või on nad nii pann tagasihoidlikud? Mnjah, huvitav …
Huvitav, miks Inimesekesed üldse lähevad Riigikokku, kui neid seal näha ega
kuulda ei ole? Päriselus ei lähe ju Inimesekene laulukoori, kui ta laulda ei
taha. Seisab kogu kontserditsükli koorikaaslaste seas, kuid suud lahti ei tee.
Pole ju loogiline? Kas vaiki olemine tuleneb oskamatusest, pahatahtlikkusest
või lihtsalt kiusu pärast? Sellepärast ka kordame küsimust, miks nad lähevad
Riigikokku? Kui tänavaküsitlus näitab, et Inimesekesed tunnevad nägu- ja
nimepidi (nimepidi küll vähem, sest tavaline on see, et öeldakse: „Noh see,
teate küll, see …ee...”) umbes kümmet-viitteist rahvaesindajat. Harilikult
vastatakse sellele, et neid, keda keegi ei tunne, need on meil sellised …
vaiksed asjatundjad, kes töötavad komisjonides ja eelnõudega ja valijatega ja
üldse …, on väga töökad. Huvitav, rahvaesindajad, keda rahvas ei tunne? Nagu
mingi salaselts kohe.
Mallest Pilleks
Vaatasin ükspäev jälle „viisurit” ja … No rohkem, kui keskmiselt Pilvepiiri
tegemistest huvitunud Inimesekesena on minulgi juba üpris raske
identifitseerida, kes millises erakonnas parajasti paikneb. Vaatad Inimesekesele
peale ja seljaaju ütle, et see on Kahevahel erakonna liige, kuid ei ole enam,
nüüd on ta … täitsa uus Inimesekene, ta on Muutusteerakonna
esindaja Siinkohal tuleb meelde üks vana
sõber, kes ükskord külla tulles, oli hakanud oma kaasat, Mallet, nimetama
Pilleks. Mnjah? Ütleme, et olukord oli segadusttekitav. Kas tal on kaasa õige
nimi meelest läinud, selline suurpatu maiguline värk või on naist vahetanud.
Mine sa tea, kuigi naisevahetuse stress välja ei paistnud. Kuid palju siis
Inimesekese tõelisest loomusest ikka välja paistab? Sõbra, va naljahamba,
selgitus oli lihtne: „Vaata, ma olen sellises eas, et kõik mu sõbrad juba
vahetavad naisi, mõni juba teist/kolmandat ringi. No tahtsin ka moodne olla,
kuid naist vahetada selle tühja asja pärast ei viitsinud. Liiga palju jama ja
armsakene teine ka, mis tast siis vahetada. Otsustasin siis, et ei vaheta naist,
vaid naise nime, hakkan teda kutsuma Pilleks.” Haa-ha! Niimoodi saigi Mallest
Pille. Nojah, mis selle loo moraal on – nime võib muuta, kuid Inimesekene jääb
ikka sellekssamaks Inimeseks. Vähemalt sõbra kaasaga oli niimoodi. Taasiseseisvuse
algaastatel lõi sellised erakonda vahetajad Kuningriiklaste erakonna poolt
suure pühalikkusega „Rändrüütliteks”. No vähemalt nalja sai ja ilmselt tõrjus
nii mõnegi ülehüppaja selline väline tähelepanu tagasi oma kodupartei
raamidesse või … viis hoopis poliitikast välja. Ja ega tänapäeval PoliitInimesekeste
käitumisel ka enam vahet ei tee, Inimesekene on ju sama. Ühesõnaga oli
Muutusteerakonna esindaja silmavaade selline, mis oleks võinud olla omane pigem
oponendile ja oponendi silmavaade oli täiesti selgelt omane Muutusteerakonnale.
Erosioonist korrosioonini
Ja ega midagi imestada polegi, läbi aastakümnete on toimunud Kahevahel
erakonnas (liikmete) erosioon (ehhee, lausa kaadrite sepikoda, kui klassikuid
tsiteerida) , mis teiste erakondade jaoks on olnud (liikmete) emissioon. Kokkuvõttes
on toimunud (usaldusväärsuse) inflatsioon ja tulemuste korrosioon. Arvatavasti
olete isegi ennast tabamas vahel mõttelt, et: „Oo, oot, mis erakonnast see
Inimesekene nüüd ongi?”. Nagu ütlesin, et isegi keskmisest tähelepanelikumal
poliitikahuvilisel läheb vahel järg käest ära. Aga see ei ole sobilik, et
kõrgeim võim oma volitatuid ära ei tunne. Üldse kohe ei sobi. Võib-olla võiks
Poliit-Inimesekesed selguse mõttes kanda erakonna logoga ürpi või vähemalt
nokatsitki? Et oleks kohe kaugelt ära tunda. Ja Riigikogu liikme nokatsil võiks
olla kuldne lint (Või oleks kuldne loorberipärjakene sündsam? Nagu admiral?) ja
nimi, et kõik Inimesekesed näeksid ja ära tunneksid: „Sealt tuleb seadusandja,
Poliit-Inimesekene, see Inimesekene, kellele mina, täitsa tavaline Inimesekene,
volitasin enese sünnijärgsed õigused.” Siis ei tuleks enam ette neid piinlikke
momente, kui Inimesekeselt tänaval küsitakse, kas te teate … ja tema vastab, et
… eee. Siis teaksid Inimesekesed tänavalt mitte esimest viitteist jutuvestjat,
vaid ka seda kõige viimast, saja esimest nimelt. Ja ega seda ka ei maksa
häbeneda, et ajapikku nägijaks on saadud ja erakonda on vahetatud. Selle jaoks
võiks olla mütsikese küljes endise erakonna värvides lint. Noh umbes niimoodi,
nagu armees on haavatasaamise lint. Kui ikka Inimesekene on erakonda vahetanud,
eks ta siis ilmselt on ka haavata saanud, kuid … on kogemuse võrra rikkam. Seda kogemust ja rikkust tuleb ka
välja näidata, et see mitte ajalootolmuga ei kattuks.
Järgneb …
Targutusi:
S. Johnson
„Kust tulevad head ideed. Innovatsioon läbi aegade.” Äripäev 2013
Lk 155 „ Viga
juhatab tihti rajale, mis viib inimese tema mugavatest eeldustest
kaugele-kaugele.” „Õiged oletused hoiavad inimesi paigal. Eksimine sunnib
inimest avastustele.”
J. C. Maxwell
„21 vääramatut juhtimise seadust” Thomas
Nelson, Inc
Lk 77 „Kuid
tavapärasele mõtlemisele vastupidiselt usun mina, et juhtimise põhituum ei
seisne selles, kui kaugele jõuame meie, vaid kui kaugele aitame jõuda teistel.
See aga saavutatakse teisi teenides ja väärtustades nende elu. … Kui oled juht,
siis usu mind, sul on inimestele, keda juhid kas positiivne või negatiivne
mõju. … Sageli ei saa vähendajad ise arugi, et nad teistelt midagi vähemaks
võtavad. Ütleksin, et 90 protsenti vähendajaist teevad seda tahtmatult. Nad ei
saa aru, et neil on teistele negatiivne mõju. Ja kui juht on vähendaja ega
muuda oma viise, on see ainult aja küsimus, mil ta mõju muutub vähendajast
jagajaks ehk killustajaks.
Erinevalt
vähendajatest teeb 90 protsenti neist, kes teisi väärtustavad, seda
ettekavatsetult. Miks ma seda ütlen? Sest inimene on loomult omakasupüüdlik.
Mina olen omakasupüüdlik. Selleks et olla liitja, peab iga päev lahkuma oma
mugavustsoonist ja mõtlema, kuidas teisi väärtustada. Kuid selleks et olla
juht, keda tahetakse järgida, tuleb mul seda teha. Tee seda piisavalt kaua, ja
sa mitte üksnes ei lisa kasu, vaid hakkad seda kordistama.”
Lk 142 „ „ Inimesed ei hooli sellest, palju sa tead, enne
kui nad teavad, palju sa hoolid.””
A.
Mayo
„Ettevõtte inimväärtus „ Kirjastus Pegasus 2004
Lk 1.
„”Teooria X” eeldab, et inimesed on töövahendid – inimressursid – ja et
juhtimine seisneb tööülesannetega tõhusas toimetulemises, kusjuures
töösooritusele läheneti „piitsa ja prääniku” – meetodil. Teiselt poolt väitis
McGregor, võib lähtuda seisukohast, et inimesed otsivad tegelikult väljakutset
ja huvipakkuvat tegevust ning et juhtimise ülesanne on pühendumist maksimeerida
ning ideed ja võimed valla päästa. Sellele pani ta nimeks „teooria Y”.
Lk 3
„Organisatsioonid, mis näevad oma töötajaid üksnes ressursside ja kuludena, on
eelmisesse aastatuhandesse maha jäänud.”
No comments:
Post a Comment