Poliitilise looma söötmine Vol 5/3 Kas me valime raha (järgi)?

 

Teine välistus

No nii ja siis ma kuulen, et üks endine mässaja läheb „finaalturniirile” selleks, et muuta erakondade rahastamissüsteemi. No, et olukord olevat väljakannatamatu, kuna võidavad need, kes riigikaukast rohkem raha saavad ja ennast rohkem „promoda” suudavad. Möh? Ma ei saa sellest loogikast mitte kuidagi aru. Kas sellise arvamusega püütakse varjatult halvustada valijat, et on teine selline tobu, kes oskab valikuid teha vaid värvipiltide alusel? Ma ei tea kohe, isiklikult pole kunagi teinud oma valikuid reklaamist lähtudes. Muide mida agressiivsemad reklaamid, seda vähem usaldust need minus äratavad. Seega … milleks üldse reklaamid? Mulle meeldiks, kui „viisuris” või „raadiumis” esitaksid „mansad” oma konkreetsed plaanid ja … Vaat üks värk on veel, ma ei laseks neid ühte ruumi. Miks? Kultuur on teatavasti teatud kogemuste, käitumismustrite lubatavuse/mittelubamise läbikatsumine ning üldistamine. Meie „viisuris” esitatavad … eee … vaidlused pole väitlust vaid piinlikkust väljendav ebaviisakuste jada. Tõde ei kusagil. See mis Ürgeniga juhtus oli ammu enne teada, et millalgi lõppeb kontrollimatu sõnadevoog krahhiga. Vaadake, me oleme oma PoliitInimesekesed üle võlli lasknud, me oleme aktsepteerinud nende ülbust, vahelekarjumist, mahategemist, halvastiütlemist ja nüüd nad arvavad, et see … meeldibki meile. Ja keeravad iga esinemisega ikka rohkem vinti peale, ikka enam erutatud barrikaadivõitleja tulisusega, ikka mürgisema ülburi kõigutamatusega. Ja mida meie sellest saame? Rikutud meeleolu. Järelikult tuleb kõigepealt harjutada/treenida väitlust. Umbes niimoodi nagu spordiski, kõigepealt harjutatakse treeningkaaslastega spordisaalis, siis lihvitakse üle sparringupartneritega ja seejärel minnakse võistlustele.

Kuulge me tahame valida soliidseid, tarku, valdkonnaspetsiifikat tundvaid Inimesikesi, mitte mudamaadlejaid. See ei ole „essuloopimise” meistrivõistlus, vaid meie järgmise nelja ja võib-olla neljakümne aasta elu planeerimine. Me peame oma PoliitInimesekesed korrale kutsuma. Me tahame argumente, et MEIE võiksime valiku teha. Selle ebatsensuurse mitteväitlemisega on sama lugu nagu väikese lapsega, kelle tagavärav on mänguhoos  kogemata „priuks” teinud. Laps vaatab vabandavalt, häbelikult täiskasvanute poole ja on valmis vabandama. Kui nüüd täiskasvanud teevad selle kohta nalja, et vaat kus vahva, siis saamegi varsti sellise tulemuse, et ving võtab silmad kissi. Nii nagu lapsi tuleb õpetada, nii ka Poliitinimesi.  Seega harjutamiseks ärgem laskemgi võistlejaid esialgu kokku, las nad harjutavad, sest vaidlusest ei kuule me mitte midagi sellist, mille alusel ma võiksin vähegi mõistliku otsuse kujundada. Vaadake sellistes saadetes/väitlustes ei „promota” niivõrd oma ideed, vaid aeg läheb teise idee mahategemisele. Enese idee selgitamisele ei jää aega, kui „vainlast” on vaja tappa, niisaamegi mingi pooliku ideeräbala. Mida me siis lõppkokkuvõttes saime: kaks vigast ideed. Tänud, ei millegi eest, kui te äris tegutseksite vastavalt kahele vigasele ideele, siis … Seega minu teine nõuanne: ärge panustage kisakõridele/barrikaadivõitlejatele, panustage nendele, kes oskavad oma ideed kirjeldada, … seda viisakalt ja argumenteeritult. Sellisel juhul on suur tõenäosus, et esitleja ise saab aru oma ideest, usub sellesse ja … viib seda ka ellu.

 

Keda valida? Mida valida? Kas me valime raha?

No nagu eelpool märgitud on mingid Inimesekesed tulnud välja mõttepojukesega, et võidavad need (seega me valime neid), kellel on rohkem raha kampaaniateks. Upsti! Väga huvitav mõte. Kas teie valite selle järgi, kui suured on kellegi näopildid või kui tobedad on nende reklaamklipid? Ei vali? Mina ka ei vali. Kes siis valivad? Keegi ei vali, see on vaid järjekordne valimistrikk, et me läheme ja muudame eelarvest erakondadele makstava „ülalpidamistoetuse”,  (st meie enese raha) jagamise õiglasemaks. No ikka niiviisi, et mitte ainult Suur Peeter ei saaks võileiba süüa vaid ka Väike Peeter saaks oma ampsu kätte. Muinasjutus oli asi natukene teismoodi, seal oli niimoodi, et kõigepaelt söödi Suure Peetri võileivad ühiselt ära ja siis sõi igaüks oma võileiba. No muidugi sõid need, kelle võileibu polnud ühiselt juba ära söödud. Jutu mõte on selles, et mulle arveametnikuna ei mahu pähe see, et klubilist üritust, mida MTÜ Party Time ju on, peavad kinni maksma maksumaksjad. No kuulge, kui viskilubi liikmed maksavad liikmemaksu ja „golfarid” maksavad liikmemaksu oma klubilise tegevuse eest, siis miks need klubid Party klubid on meie ülalpidamisel? See on minu isiklik arvamus ehk nii nagu üks kunagine EV minister ütles, et oma kargud ja tõlgid peab igaüks ise kinni maksma. Seega arvan mina, et ka poliitklubilise tegevuse peaksid osalejad ise kinni maksma. Muide see summakene kõigub viie ja kuue miljoni eurotugriku vahe. Pole paha, pole üldse paha. Selles mõttes, et see summa on puhtalt Seadusandjasse pääsenud erakondadele, peale selle on veel Seadusandja enese täiesti õigustatud kulud. Kordan igaks juhuks üle, et mina ei jöriseks seadusandjate tasude üle, see keeruline töö väärib ka väärikat tasu. Samas, kui kuulen, et kandidaat läheb Seadusandjasse palka saama, siis see teeb kõhedaks. Niipalju võiks ikkagi teada, et kogulased ei ole töösuhtes ja järelikult palka ei saa. Puhkust ka ei saa, sest mida sa puhkad kui töösuhtes ei oleja järelikult üldlevinud mõistes tööd ei tee. Kogulased saavad tasu. Tasu selle eest, et meie oleme neile oma tahte annetanud ja nemad peavad seda meile kõige kasulikumal moel kasutama. Mitte ära kasutama. See tasu, aga mitte pidukondade rahastamine on igati õigustatud. Pidukondade rahastamine meie ühisest rahast on ... kuidagi madal. Selline veidi moosise suuga seletamine, et ei tea, kuidas ... eee ... kuid maitseb hea. Nojah, seadusandjad ise seletavad, et rahvas läbi seadusandja on tormiliselt nõudnud erakondade rahastamist eelarvest. No sellest ei tea ma mitte midagi, ainuke mida tean on see, et meie Inimesekesed oleme annetanud oma hääle seadusandjatele otsuste tegemiseks, kuid sellist otsust pole keegi meist soovinud. Vist. See rohkem klubisisene kokkulepe, mitte rahva hääl. Tuletab jälle kord meelde „habemega naise valimist, kes oli mees”? Seega minna valimistele loosungitega, et me tahame ka süüa Suure Peetri võileibu ära rohkem teie võileibu, pole vist väga taibukas … kui keegi vaevub mõtlema. Mina raha pärast valikuid ei tee, vastupidi mida suurem plakat, mida ilusam klipp, seda vähem on osalejatel võimalust minu käest „stiilipunkte” saada. Sada soovitan ka teile, see distsiplineerib Poliitinimesekesi.

 

Erakonnad pidukonnadeks ja abivahendid

Valimine on teadagi raske ülesanne. Mõelge vaid, kui teil on vaid kaks kingapaari, tuleb iga kord teha valik. Kuid kui teil on kaksteistpaari kingi, muutub valiku tegemine ikka raskemaks, sama ka poliitikas. Niisama lihtne see ongi, kuid kui te ei oska oma otsust kohe esimese hooga teha, võtke endale abivahendid. Ei, ei ma ei pidanud silmas parteide programme. Pann võtku jälle see parteijutt, meil on ju erakonnad, partei ju puhta võõrakeelne sõna. Tuleneb vist „inglismannide” keelest ja tähendab ka pidu … eee …, kui nimetaks parteid ja erakonnad selgeltmõistetavaks ilusaks, moodsaks eestikeelseks nimetuseks - pidukonnad. Sest vaadake, mis see „era” ja „konnad” ikka head kokku annavad, vaid eraldatuse, kapseldumise ja muud piiratusega piirnevad veidrus.  Kuid veeretage sõna „pidukonnad” huulil, see on selline mõnus ühendav kõla, positiivne ka. Nämma! Olgu, see oli lihtsalt vahemärkus minu eksliku keelekasutuse kohta, kuid läheme tagasi meie poliitkompassituse abivahendite juurde. Niisiis …

Niisiis - Abivahendid

Järgneb ...

Targutusi ...

A.   Moorehead „Montgomery”  Olion 1996

Lk 78 M kaitserajatistest „Tema sõnul võinuks arvata, et kõigil on „betoonajud”. Tal puudus usk kaevikutesse, muldkindlustustesse või püsikindlustustesse kaitseliinidesse. Lahing on voolav värk, kinnitas ta. Kaitse oluline tegur on liikuvus.  Kui mehed sulgeda garnisonidesse, kaotavad nad algatusvõime ja muutuvad liialt optimistlikuks oma kaevikute näilise kindluse suhtes. Vaja on tulla välja ja vaenlasele vastu astuda: kogu kaitse tuleb ellu viia ründavalt ja komandöridel olgu liikumisvabadus, et rünnata parimata parimas paigas ja parimal ajal.”

J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982

Lk 6. „Härra Bouse jõi grokki ka suvel, ikka selle nohu tõttu, ent iialgi ei maksnud ta selle groki eest, sest alati leidus siin keegi, kes härra Bousele välja tegi, ehkki ta tema lauda ei istunud. Taskuvargad pidasid oma kohuseks hoolt kanda selle mehe tervise eest, kes aina nende eest hoolt kandis. Sest mis saaks maailmast, kui vargus jääks karistamata? Niisugust maailma ei soovinud endale mitte ükski varas, sest näpata saab ainult sealt, kus valitseb kord.”

J.Hasek „Vahva sõdur Svejki juhtumised maailmasõja päevil” Eesti Riiklik Kirjastus. 1960

Lk 400 „ „ Siis on teie lugu sant,” arvas Svejk. „Kuid ärge lootust kaotage, sest kõik võib veel hästi minna, nagu ütles mustlane Janecek Plzenis, kui talle tuhande kaheksasaja seitsmekümne üheksandal aastal kahekordse röövmõrtsukatöö eest köis kaela pandi. Ja aimas õieti. Ta viidi viimasel silmapilgul võlla alt ära, sest keisri sünnipäeval ei või kedagi puua, aga päev, millal teda puua taheti, langes justament keisri sünnipäevale. Ta poodi alles järgmisel päeval pärast keisri sünnipäeva. Ja meest tabas veel sihuke õnn, et kolmandal päeval anti talle armu ja tema protsessi tuli otsast alata, sest kõik asjaolud näitasid et tõeline mõrtsukas oli keegi teine Janecek. Ta tuli vangla surnuaialt välja kaevata ja nagu õige inimene kunagi Plzeni katoliku kiriku kalmistule matta. Alles hiljem tuldi selle peale, et mustlane oli evangeeliumi usku ja ta tuli evangeeliumiusuliste surnuaiale ümber matta, ja siis …”.”

M.Twain „Tom Sawer” Eesti Riiklik Kirjastus 1954

Lk 18 „Varsti mööduvad siit vabad poisid kergejalgselt igasugustele veetlevatele retkedele ja nad heidavad palju nalja tema kulul sellepärast, et ta peab töötama, - juba see mõte põletas Tomi tulena.” …” Sel süngel ja lootusetul hetkel tuli tal äkki hea mõte, lausa inspiratsioon. Ta võttis pintsli ja hakkas rahulikult tööle.” … „Tom jätkas värvimist, pööramata vähematki tähelepanu aurikule. Ben vahtis hetke ja ütles siis: „Hei ! Sa oled ankrusse pandud, mis?” … „Hei, vanapoiss; pandi tööle või?” … „ … Noh, ma ei tea, miks ei peaks see mulle meeldima, Seda ei juhtu ju iga päev, et üks poiss saab planku värvida.”

See näitas asja hoopis uues valguses.

Ben jälgis iga liigutust, tema huvi kasvas järjest, töö hakkas talle ikka enam meeldima

Tom pidi endale tunnistama, et maailma ei olegi lõpuks nii tühine. Ta oli enese teadmata avastanud tähtsa seaduse inimese tegevuses, ja nimelt: et panna meest või poissi mõnda asja ihaldama , on ainult vaja see asi raskesti kättesaadavaks teha. Kui Tom oleks olnud suur ja tark filosoof, nagu seda on selle raamatu kirjutaja, siis  oleks ta taibanud, et töö on see, mida inimene on kohustatud tegema, ja lõbu see, mida ta ei ole kohustatud tegema. Ja see oleks aidanud tal aru saada, miks kunstlillede valmistamine või sõtkeveski ümberajamine on töö, kuna keegli veeretamine või Mont Blanc`i otsa ronimine on ainult lõbu.”