Nagu
hoomate valimisvõitlusse astumise põhjuseks võib olla „mis iganes”, kuid
harilikult on see rüütatud head tegemise toogasse. See võib olla kas eelnevalt
mainitud kellegi/millegi rahastamise mudel, raha ise või … Oot, oot hiljuti
lugesin, et (… Varrak, 2014 Lk
85) „ … tähtsaimad ideed olid tõeliselt suurejoonelised. Neile meeldisid
linnad, tööstus, proletariaat ja riiklik planeerimine. Nad uskusid, et kogemusi
saab jõuga kehtestada. Nad kiitsid korda ja kontrolli. Nende prioriteet oli
pakkuda enda arvates tsivilisatsiooni põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne
kindlustatus, toit, peavari ja haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike
paremini kui rahvas, kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi …
meelest lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama”. Olen
paigutanud teksti punktiirid, sest kuigi see tekst on konkreetsete olude kohta,
on see minu meelest üpriski üldistav. Selleks et osata otsustada kõikvõimalike
lubaduste vahel tähtis nendesse mitte ära eksida nagu põlismetsa, … kus liiga
palju puid. Vajame kompassi, abivahendit.
Lellega
luurele
Kui me ei
oska midagi otsustada või sattume uude olukorda, püüame leida midagi sarnast
olukordadest või tegevustest, mis on meile tuttavad või vähemalt tuttavalikud.
No enamus Inimesekesi teeb oma valikud nii-kui-nii selle järgi, kas talle
„tüübe” meeldib või ei meeldi. Seega võiks enese jaoks olukorra lihtsaks teha
ja küsida eneselt „sõnaselgelt ja täie vastutustundega”, et: „ Kellega te
luurele läheksite?”. Kas viriseva solvunud tüübiga. Ärapeetud koorijuhiga? Sellise
sarisolvunuga? Või toimeka tüübiga? Võite küsida, et .”Miks me peaksime luurele
minema?”. Ega ei peagi, see mõte turgatas mul üht vana anekdooti meenutades.
Lugu järgmine, et partei koosolekul, võetakse vastu noorliikmeid. No teate
küll, sellist sündmust püütakse meeldejäävaks muuta mõnede prominentsete
Inimesekeste kohaloleku garanteerimisega. Nii ka seekord, kohal oli elupõline
vabadusvõitleja, kes olevat teinud kunagi midagi … aga mida seda enam ei mäleta
ja näinud … Teda Ennast. Vist saunas. Kõik läks nagu õlitatult, kuni ürituse
moderaatoril tuli koosolekut elavdav mõte ja küsis külaliselt, et kas ta
uusliikmega luurele läheks. Vana jäi
mõtlikuks ja ütles pahuralt, isegi veidi häiritult, et ei läheks. Põmm, sensatsioon,
saal elavnes, noorliige suri (parteiliselt). Kui ühe üritaja kohta küsitud ,tuli
ka teiste kohta küsida, et kas … ? Vana ei olnud kellegagi nõus luurele minema,
muutus vaid iga uue küsimuse puhul murelkumaks. No nii, koosolek läks lörri,
tuju porri ja viimasena lahkus austatav külaline, kes porises omaette: „No, kus
ikka küsisid, kellega ma luurele läheks? No miks pann, ma ülepea peaksin luurele minema?”. Vaat niimoodi, küsige oma
küsimusi õigesti ja teile vastatakse. Vist.
Liigitus ja
liigirohkus
Abivahendiks
võiks olla ka PoliitInimesekeste liigitamine. Olen seda varianti ise proovinud.
Selle tegevuse juures on selline vahva värk, et võidate nagunii, kui see
valimisotsust ei kergendagi, siis lõbu pakub laialt. Ja mida meil siis vaja on,
kui mitte rõõmsameelsust? Rõõmsameelsus ja optimistlik meelelaad on see, mis viib
elu edasi. Kirjutasin enne eelmisi valimisi „Bürokraat, võim ja Vanaemas”,
millised PoliitInimesekeste liigid mulle silma olid jäänud on ( Ilmavaade ja Silmavaade, Väsimatud ja Väsinud, „Head” Inimesekesed, Üks plaat, Kuldsuu, Pisaranõristaja, Õhuke riik, Gigandid ja Põlvlased, Noored (uued?). Ega mul eriti seda
liigitamist ja abivahendeid vaja olegi, olen nii kaua poliitlombi veeres
kõhutanud, et tean juba peaaegu igat kala sulpsu järgi, kuid olukorras, kus
liikmeid pistetakse kogu aeg ringi, ei tohi valvsust kaotada. No ja muidugi on
see ajugümnastikale hea. Hoiab heas vormis „und” tervise juures.
Uus liik:
solvujad ja sarisolvujad
Teadagi majanduses
turud ei püsi paigal, seal toimub pidev liikumine. Mõnele küll meeldiks seisev
turg, kuid aeg, see ei peatu. Ka PoliitInimesekesed on arengus. On tekkinud
uusi liike ja liigikesi, mõni vana on mugandunud või värvi vahetanud. Kuid
tekkinud on ka täiesti uus elujõuline liik: solvujad. Kui veel mõni aeg tagasi
kaubitseti häbiga, siis nüüd on trendiks muutunud solvumine. Häbiga kauplemine
on jäänud rohkem lihtsama rahva pärusmaaks, kus „viisuris” räägitakse õhinaga välja
asju, mida isegi pimedas kodukeldris sosinal ei julgeks kuuldavale tuua.
Milleks? Vaid paari minuti „kuulsuse” eest? Nojah. Nii, lähme edasi. Solvumine,
kui kaup? Oeh, nagu lasteaed. Lasteaed, küll, kuid „solvumusheide” poliitmatil
on toonud täiesti selge tulemuse – vastase … eee … või oli see liitlase
kahimise. Seda edu märgati. Nüüd proovivad paljud sellise sügavsolvuja poosi
sisse võtta. Tekkimas on lausa sarisolvujad. Palju õnne neile … või sooviks
neile lihtsalt paranemist raskemeelsusest. Muidugi solvata ei tohi ja matslus
meie poliitmaastikul tuleb välja juurida, kuid sarisolvumus on lihtsalt poos.
Väga halb poos. Pealegi pole tõepärane. Mulle tundub, et see on natukene
allavööd löök. Veits räpane nagu … solvaminegi. Seega solvujat ma ei valiks, see on kas ebastabiilse
närvisüsteemiga tegelane või morn keelduja tüüp, ühesõnaga negativist, kellest
pole arendajat. Kogu energia läheb vaid virisemisele ja enesehaletsemisele. Selline
teguviis on kergema vastupanu teed minek, kuid ei loo ühiskonna jaoks mitte
mingit uut väärtust. Reeglina. Nagu öeldakse, sellisega ma luurele ei läheks. Mõtlete,
et mis sellest luurele minekust? Jälle? Õige! Kuid meie ja teie ei lähe mitte
luurele, kus võib varjuda, maastikuga ühte sulada ja … vait olla. Me läheme ju
pöörasesse avastusekspeditsioonile parema dr Riigi eest. Siinkohal on väga tähtis,
kas tegemist on asiste, usaldusväärsete kaaslastega või saadavad nad sulle seljatagant
kuuli selga. Ise järgmises lahingus,
vabandust valimistsüklis, seletades, et tegemist oli halastuslasuga. Seega
peame valima väga hoolikalt. Äärmiselt hoolikalt.
Jälle luurele
…
Ning ikka see
põletav küsimus: „Keda valida? Kuidas valida?” Seda ei saa ma teie jaoks valmis
nämmutada, kuid igaüks ise peab enese
jaoks välja mõtlema, kellega ta oleks valmis … luurele minema. Kui te muudmoodi
ei oska valida, siis kasutage välistusmeetodit. Nagu eespool selgus oleme oma
välistusprotsessis juba mitu sammukest edasi astunud. No ma ei tea, kuidas
teie, kuid mina isiklikult virisejaid, ”ärapeetuid”,
happunägusid, sarimatse ja sarisolvujaid
ei vali (kindlas kõneviisis). Neist ei ole tolku, oskavad vaid targutada ja
seletada, miks midagi teha ei saa või kui rumalad kõik teised on. Ikkagi viib
igat ideed ja asja edasi energia. Kui trehvate noort (või vähemalt
nooruslikku), teotahtest pulbitsevat ja teile ideepaketilt lähedast kandidaati,
siis teda valgegi. Energia loeb!
Energia ja
tahe
Mina isiklikult
ei usaldaks neid Inimesekesi, kes kogu aeg virisevad, et kõik on halvasti,
valest ja üldse … Sellisest mõttelaadist ei saa mitte midagi head tulla, need
on nagu Inimeseksesed, kelle jaoks on kogu aeg öö. Ehhee, tulge lihtsalt õigel
ajal hommikul, varavalges ülesse ja te näete, et päev eksisteerib. Pikk päev. Enamgi
veel, mina kuulun selliste Inimesekeste seltsi, kes arvad, et põhiolemuselt on
asjad hästi. Kuid kunagi ei tohi saavutatule pidama jääda, see on tagasiminek.
Nii, et mulle meeldiks dr Riiki tuunida efektiivsemaks, tunduvalt
efektiivsemaks.
Mõni pigistab
pisarat, et me oleme väikesed ja meil ei ole ressursse, kuid … Maailma
ajalooliselt ja füüsikateaduse seisukohalt on meil mõlemat. Kas teate, et kui
Inimesekene täitsa lahti lammutada, siis on temasse seotud niisama palju
energiat, mida jagub paarikümne keskmise termotuumapommi valmistamiseks. No nii
ja korrutage see rahvaarvuga, siis saate teada, et see on kolossaalne ressurss.
26 miljonit kõva põmaka jagu energiat on siia maanurka kätketud, ja te ütlete,
et meil on vähe ressursse. Või siis võtke see kõverjalgne Pizzarro, kes läks
kolme karavelli ja 180 „kavaleriga” inkade impeeriumi vallutama ja …
vallutaski. Või pisiriikide Portugal, Holland, Belgia koloniaalvallutused,
rääkimata Briti „väikesaare” maailmaülesest impeeriumist. Kuidas nemad suutsid
vallutada ja põhitähtis aastasadu hallata, enesest kordi ja kordi suuremaid
alasid? Vinge virisemisega? Ehhee, see oli usk iseendasse ja oma võimetesse. Seega
asi pole ressursside puuduses, inimeste vähesuses, vaid nende oskuslikus
kasutuses. Kui ma mõnd sellist, kes niimoodi ressursse kasutada oskab näen,
siis … tema ma ka valin. Keda? No, seda peate ise välja „aurutama”. Ei taha
teps mitte teie valikurõõmu ja iseotsustamise õhinat rikkuda. Ja muide ega ma
mingi valimisreklaamplakatiks kehastuda ka ei kavatse. Ajaloolise tõe mõttes,
peab märkima, et selliseid inimesekesi on olnud ja on praegugi. Mitmeid
erinevast soost tegijaid olen tundnud ise, kuigi mõnigi neist on omadega
pärastpoole rappa läinud. Inimlik ju!
Ega me ilmeksimatuid masinaid ennast esindama ei taha, ikka Inimesekesi
oma nõrkuste ja tugevustega. Meie valiku alus on ainult välja setitada need,
kelle tugevused on tublimad, kui nõtrused.
Järgneb …
Targutusi ...
„Megamuutus:
Maailm aastal 2050” Äripäev 2013
Lk 160 „Kuulujutt on riskivaba. Väikeses
mastaabis agiteerimine on lihtne ja lahe. Sarnaste vaadetega inimestele pole
üheskoos auru väljalaskmine kunagi nii lihtne olnud, isegi kui nad ei suitseta.
See on kodanikuväärikuse tähtis komponent: võimalus kaevelda avalikult, selle
asemel, et omaette uriseda. „
Lk 165 „Kuhu siis edasi?
Ebaõnnestunuks ei saa vaid lugeda Lääne poliitiliste süsteemide kestlikku
levimist itta ja lõunasse. Ka kodus ähvardavad kaks suurt ohtu: paanika ja
enesega rahulolu. Paanika muudab inimesed ettevaatlikuks. Nad hakkavad igatsema
tugevaid juhte ja lihtsaid lahendusi. Nad hakkavad muretsema oleviku, mitte
tuleviku pärast ning hoolivad enam erahuvidest kui avalikest. Õige juhtimise
korral võib rahvuslik oht käivitada uskumatu kodanikujulguse.”
Guido
Knopp „Tippspioonid” Olion 2001
Willy
Brandt luureskandaali kohta lk 184 „Ma tolvan, poleks pidanud ilmaski teise
tolvani nõuannet kuulama!”
G.
Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus 2001
Lk 73
„Sügavalt sissejuurdunud minevikukogemused, mida antakse ühelt juhtide
põlvkonnalt edasi teisele, on igale organisatsioonile ohtlikud kahes mõttes.
Esiteks võivad inimesed aja jooksul unustada seda, mida usutakse. Teiseks
võivad tegevjuhid hakata arvama, et see mida nemad ei tea, ei tasugi teadmist.
(…) Eilsest „heast ideest” saab tänane „poliitiline joon” ja homne „käsk”.
(näide nalja ahvi ja posti otsas oleva banaanikimbu ning pangetäie külma veega)
Lk 74 „Teine
ja ehk suuremgi oht seisneb selles, et üksikisikud ei tea, mida nad ei tea. Mis
veelgi hullem, nad ei tea isegi seda, et nad ei tea. See on iga organisatsiooni
üks tõsisemaid väljakutseid: kuidas saada teada seda, mida ei teata?”
No comments:
Post a Comment