Mõni teist on võib-olla olnud üllatunud, miks selle „järjeka“ pealkirjaks on „Hüääni tulek“? Milline on selle jutujada põhjuslik seos hüääniga? Tsiteerides Agu Sihvkat: selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama selle aasta märtsist.
Jah, just märtsis küsis üks minu õpetatud sõber et: „Kui nüüd Lääs ja
Venemaa üksteist sanktsioonide ja sõjakahjudega ära kurnavad, mis siis tuleb?“
Seesamune, et ... Mnjah, analüüsides maailma majandusseisu eelmise
majanduskriisi välja ravimata vaevusi ja pandeemiast tulenevaid lisavaevusi on
täiesti selge, et sügav majanduskriis on tulekul, lisatüsistus sõja näol muudab
selle kukkumise veel valusamaks. Seega kriis tuleb kiskjana ja murrab nõrgad
maha. Nagu ikka. Küsimus on vaid selles, kes murrab ja keda murtakse. Tuleb tunnistada, et esmane alateadlik reaktsioon õpetatud sõbra küsimusele oli, et …
tuleb jüaan. No jüaan kõlab sõnarütmiliselt nagu hüään (olenevalt liigist kas
murdja või raipesööja). Kriis tuleb
seekord hüäänina jüaani vormis.
Kummaline assosatsioon? Pigem mitte. Hakkame
siis lähtudes teadaolevatest
infokillukestest ja aastatuhandete kogemustest (ehhee, olen
majandusanalüüse teinud kahel aastatuhandel), kokku seadma oma teadmiste/kogemuste/arvamiste bilanssi miks, kes ja kuidas, kuulates kõiki mõistuse hääli. Nii nagu C. Clarke („Kuutolmu varing“
Fantaasia 2020 Lk 54) täheldas: „Mõistusel on palju valvekoeri; mõnikord
hauguvad nad asjata, aga tark mees ei jäta nende hoiatust kunagi tähelepanuta.“.
Kuulame siis … tähelepanelikult.
Niisiis
…
Miks jüaan? Arvestades Hiina positsioonivõttu,
passimistaktikat, ressursside säästu ning nende isegi kiiret rohkendamist,
tundub Hiina positsiooni tugevnemine sel ajal kui Läänemaailm ja VF Euroopa
poolsaarel sõdivad ja ressursse kaotavad, igati loogiline. Hiina passib oma
õiget aega. Nagu täheldab F Zakaria („Kümme õppetundi
pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 146) „Ka Hiina välispoliitika on Xi
ajal ambitsioonikamaks muutunud, alates püüdest saada juhtrolli ÜRO
ametkondades – kus Hiina edestab nüüd USAd neli ühe vastu – kuni ulatusliku
„Vöö ja tee“ algatuse ja saarte ehitamiseni Lõuna-Hiina meres. Riigi kasvav
sõjakus tähistab lahtiütlemist varasemast passiivsusest, mille võttis tabavalt
kokku Deng Xiaoping aforismiga „Varja oma jõudu, oota oma hetke“. Eelkõige just
sõjaline ülesehitamine viitab sellele, et Hiina viib ellu pikaajalist plaani.“
Kas nüüd siis on saabunud oma hetk? Hiina hetk?
Valed
leppimused ja passimine/vassimine päädisid Nõukogude Venemaale katastroofiliste
kaotustega ning kui Lääne demokraatiad (loomulikult oma eksistentsiaalsetes
huvides) poleks NSVL-le appi läinud, oleks maailm täna näinud välja hoopis
teistsugune. Sellest vaid moraal, et passimine ei pruugi mitte alati olla kõige
edukam lahendus. Kuid Hiina on teatud aktsendiga valinud just passimistaktika.
Nagu vanas anekdoodis Siberi taadilt küsiti: „Mis vahet on tee joomisel ja
puude raiumisel?“, siis vastas ta, et: „Vahet pole midagi, higistad nii või
teisti, kuid teed juues on tolmu vähem.“ Niisiis … joob Hiina praegu teed, sel
ajal kui teised tolmus higistavad. Mõistlik valik juua teed ja oodata oma
huvide realiseerumist.
Kui lugeda lapsemeelseid massimeedikute loodud
pealkirju a`la Hiina kaitseb VF huvisid, siis … Oeh! Kas see on pinnapealsus,
iha „huvitava“ pealkirja järgi, eneseupitus või lihtsalt rumalus? Ei tea. Üks
on kindel, et Hiina kaitseb ainuüksi enda huvisid (nii nagu kõik riigid peaksid
tegema). Ja veelkord üle korrates, et „19
sajandi Briti riigimees lord Palmerston väljendas selle põhimõtte järgmiselt:
„Meil ei ole igavesi liitlasi ja meil ei ole alalisi vaenlasi. Meie huvid on
igavesed ja alatised ja meie kohus on neid huve järgida“. Kui tal paluti
nimetatud huvisid ametliku välispoliitika kujul täpsemalt määratleda, siis
tunnistas Briti võimu paljukiidetud valvur: Kui inimesed küsivad minult … mida
nimetatakse poliitikaks, siis ainus vastus on, et me püüame iga kord teha seda,
mis tudub parim, muutes meie riigi huvid oma peamiseks juhtmõtteks.“ (H
Kissinger „Maailmakord“ Varrak 2017 Lk 33). Ja on täiesti arusaadav, et see, et
VF ja demokraatlik lääs üksteist kurnaksid ja teeksid Hiinale (ja tema
huvidele) tee lahti. Elementaarne. Pealegi kordame üle … teejoomine on
tolmuvaba.
Aasia
sajand?
„
Ajaloolisest vaatepunktist pole olukord, kus Hiina on maailma juhtiv
majandusriik, sugugi uus. See oli maailma kaugelt suurim majandus kuni 19
sajandini (ostujõu pariteedi järgi), mille arvele langes 20-30% maailma
toodangust. Koos Indiaga domineeris see maailma majanduses enne ajutist langust
ligi kaks tuhat aastat. 2050 aastaks on need riigid valitseval positsioonil
tagasi. Kui siinne prognoos on ligilähedaseltki õige, jääb areneva Aasia arvele
sajandi keskpaigas ligi pool maailma toodangust. Valmistuge Aasia sajandiks”
(„Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 213). Vaat selline prognoos.
Kuid,
kui oled suurim majandus, siis teed aja jooksul ka ilmselt suuri vigu. Ikka
juhtub. Nii suurtel kui väikestel. Küsimus on vaid selles, kas need on
fataalsed või parandatavad. Ka Hiina on teinud läbi aegade vigu – nii suuri kui
väikeseid, kuid nagu näeme, siis on Hiina oma vigadest midagi(gi) ka õppinud ja
tänaseks on ta jõudnud maailma teiseks majanduseks.
Mis
oleks olnud siis, kui poleks tehtud suurväikseid ja väikesuuri vigu? Milliseid?
Arvata võib, et alates Esimesest Keisrist on neid tehtud omajagu ja Hiina
asjatundjad oskavad neid analüüsida põhjalikult ja meie neid mõnuga lugeda,
kuid meie praegusest olukorrast lähtudes jäävad silma paar tegu, mida tuleks
võtta õppetunnina.
Esiteks, üleolev isolatsionismi ihalus: „Kui Hiina jõudis oma
laevade avastusretkede tulemusel järeldusele, et teistelt rahvastelt ja
võõrastelt maadelt ei ole midagi õppida, ei otsustanud ta 1433 aastal ainult
sellistest retkedest loobuda, vaid need ja nende vajalike laevade ehitamine
lausa keelata ning piirata märkimisväärselt välismaailma mõju Hiina
ühiskonnale.“
„Isolatsiooni kammitsad,
mille mitmel pool maailmas olid tekitanud geograafilised tõkked ja mis jätsid terveid rahvaid ja riike
vaeseks ja tagurlikeks, panid Hiinale peale ta enda valitsejad. Selle
tagajärjel jäi Hiina järgnenud sajandite jooksul mujal maailmas toimunud
majanduse ja tehnika kiires arengus teistest maha.“ (T Sowell
„Diskrimineeerimine ja erinevused“ PMK 2022 Lk 22/223). Eks ole, kui Hiina
poleks ennast isoleerinud, oma laevastikku maha mäendanud, oludes, kus neil oli
Ameerika avastamine käeulatuses, siis … Jah,
siis oleks maailm olnud jällegi hoopis teistsugune. Kuid suure riigi
väike loogikaviga „et teistelt rahvastelt ja võõrastelt maadelt ei ole midagi
õppida“, muutis ajalugu, maailma ja Hiinat jäädavalt.
Teiseks, sündivuse piiramine Hiinas. Esmapilgu tundus see igati
mõistlik administratiivtehing – heaolu optimeerimine. Kuid ühe lapse poliitika on demograafide
arvates kaasa toomas tõsiseid probleeme Hiina arengus ja võimekuses. Nagu
demograafid ütlevad on arengurööpad maha pandud järgmiseks paarikümneks aastaks
ja selles osas pole midagi võimalik muuta. Hiina vananeb kõige sellest
tulenevaga. „Megamuutus: Maailm aastal 2050” (Äripäev 2013 Lk 170) tõdeb, et „Hiina võib küll areneda kaelamurdva
kiirusega, kuid sealne elustandard jääb endiselt alla Lääne omale, seega on nii
Hiinal kui teistes kokku kuivanud sündimusega arengumaades oht, et nad jäävad
enne vanaks, kui saavad rikkaks.” Sellel on tagajärjed, jäävad tagajärjed.
Ühelapse poliitika on küll tagasi keeratud, kuid harjumus/tava suurperede
olemasoluks on kuhtunud. Õiged eesmärgid valede vahenditega viisid uute
suurprobleemideni mitte lahendusteni.
Kolmandaks: Eksimused tegelikkuse
lugemisel. Hiina mõningate strateegiliste altminekute üheks põhiliseks
põhjuslike on seoste vale lugemine, eesmärgi ja vahendi segiajamine ja vale
vaenlase valimine. Kõige markantsem on näide Hiina puhul on seotud …
varblastega. Kuuekümnendatel tegid mõningad lineaarmajandusinimesed arvutuse,
et iga varblane sööb päevas mitu riisitera, kui see korrutada varblaste arvuga,
siis võiks selle (arvestusliku) kogusega toita miljoneid inimesi. Heureka?
Järelikult … Varblased kuulutati vaenlasteks ja alustati nende üleriiklikku
likvideerimist (panne/potte kolistades hoiti linde niikaua õhus kuni nad
väsimusest maha potsatasid). Ülesanne täideti, ainult, et … unustati looduse
sidusus. Järgmise (ja mitme järgneva) aasta riisisaak ikaldus, sest varblased,
kes olid hävitatud, olid hoidnud põllud puhtad/tasakaalus röövikutest. Tulemus:
varblasi polnud – röövikud olid – riisi polnud. Mnjah, iga arvutus ei pruugi
olla just see kõige kasulikum vaid lihtsalt tuim elutu rehkendus.
Need kolm irdnäidet on tegelikult kõik
ühetüübiliste vigade erivormid – eksiti tegelikkuse tõlgendamisel. Mnjah, passimisstrateegia on ajastamisstrateegia,
hea strateegiline plaan valel ajal, valede liitlastega on kehv vassimisplaan.
Kuigi Hiinal ja VFl on palju valdkondi, kus
nende huvid ei kattu või on lausa vastasmärgilised, siis on tõesti ka ühesuunalisi
huvisid, nagu näiteks kehtiva maailmakorralduse muutmine või vähemalt destabiliseerimine.
Selles suhtes on Hiinal muidugi kiusatus omal moel „aidata“ VF-i (aidata tuleks
lugeda pigem, et ära kasutada), sest USA ja Läänemaailma surumine seisu, kus
nad ei saa tegeleda oma reeglistiku ja mudeli arenguprotsessidega, vaid peavad
oma ressursse kasutama sõjatööstuse söötmiseks, annab passijal/kõrvalseisjal
oma ressursse kasutada kindlasti hoopis sihipärasemalt. Uus mäng.
JL:
„ USA ja Euroopa Hiina-hinnangutes valitseb
teatud ebakõla. Isegi lugedes 2021. aasta NATO tippkohtumise ühisavaldust,
nähtub, et Venemaad nimetatakse ohuks, Hiinat aga „süsteemseks katsumuseks“
rahvusvahelisele maailmakorrale“
„DF: Nõustun, et Venemaa on akuutne oht.
Hiinaga on lood palju keerulisemad. Tõepoolest, ühelt poolt võib lahvatada
sõjaline konflikt, kui hiinlased püüavad Taiwani rünnata. See oleks kõige
hullem. Kriis võib vallanduda ka siis, kui hiinlased provotseerivad USAd maailmamerel.
Aga Hiina ei püüa nagu Putin hävitada rahvusvahelist korda. Putin on vaat et
nihilist. Tema eesmärk on чем хуже tем лучше – mida hullem, seda parem.
Hiinlased
on lõiganud palju kasu rahvusvahelisest majandussüsteemist, mille ehitamist ja
säilitamist juhtis USA. See on hästi välja kukkunud. Huvitav, et kui
välisminister Antony Blinkenilt selle kohta mõni aeg tagasi küsiti, andis ta
vastuse, mis võttis veelgi selgema kuju Bideni Euroopa-reisil juunis. Blinken
ütles, et USA ei soovi Hiinaga külma sõda, vaid üritab tugevdada rahvusvahelist
reeglitele tuginevat süsteemi, nii et Hiina peab meie reeglite järgi mängima
ega saaks kirjutada oma reegleid, mis soosiks Hiinat ja nende süsteemi.“
Selline
oli siis mullune asjade seis, kuid see viimane, avalik deklaratsioon, „et Hiina
peab meie reeglite järgi mängima ega saaks kirjutada oma reegleid, mis soosiks
Hiinat ja nende süsteemi.“, Hiinale muidugi ei sobi.
Nüüd
siis, 2022 aasta mais, on olukord muutunud: „USA
välisminister Antony Blinken kutsus täna üles tarmukale võistlusele Hiinaga, et
säilitada olemasolev maailmakord, kuid kinnitas, et Ühendriigid ei soovi külma
sõda. Blinkeni kauaoodatud kõnet peetakse president Joe Bideni
administratsiooni seni kõige kaalukamaks ja ulatuslikumaks seisukohavõtuks
Hiina teemal.
USA
välisministri sõnul on Peking kõige tõsisem pikaajaline väljakutse
rahvusvahelisele korrale, hoolimata sellest, et viimastel kuudel on Ühendriigid
koondanud tähelepanu Venemaa sõjale Ukrainas.“ (PM 25.05.22) Hm, ootamatu sõnavalik praeguses olukorras, kuigi … mõistetav. Mnjah …
Diplomaatia, kui nauditava žongleerimisoskuse tipp
„Läks vaja geeniust nagu Bismarck, et
säilitada tasakaalustavate lepingute võrk, ning too hoidis oma virtuoosse
tegevusega tasakaalu paigas, mis hoidis ära üldise konflikti tema ametiajal.
Kui riik, kelle julgeolek sõltub sellest, et ta toob esile geeniuse igas
sugupõlves, seab endale ülesande, millega ükski ühiskond ei ole kunagi silmitsi
seisnud.“
„Järgmine kantsler Leo von Caprivi kurtis, et
kuigi Bismarck oli suutnud hoida viit palli korraga õhus, oli temal raskusi
kahe kontrollimisega.“ Vaat selline lugu … eee … ilmselt pole praegu
Bismarck´ide aeg. Bismarck´i järgset aega kirjeldab Tuchman („Augustikahurid” Eesti
Raamat 1977 Lk 9) järgmiselt: „Bismarck oli soovitanud Saksamaal leppida
maaväega, kuid ta järeltulijad polnud mingid Bismarckid, ei eraldi ega
üheskoos. Bismarck oli kõrvalekaldumatult taotlenud selgeid eesmärke; nood aga
kobasid laiema silmapiiri pool, täpsemalt mõistmata, mida nad õieti tahavad.
Holstein oli Machiavelli ilma poliitikata, kes lähtus ainult ühest põhimõttest:
kahtlusta igaüht! Bülow`l polnudki põhimõtteid: ta on nii libe, et tema kolleeg
admiral Triitzi kurtmist mööda oli angerjas temaga võrreldes kaan. Kergesti
innustuv, püsimatu, alatasa tühja tuult tallav keiser seadis endale iga tund
erinevaid eesmärke ning käsitas diplomaatiat kui mingit igiliikurit.” See on
juba kurb lugu ja kuhu see viis, seda teame me ka. Tegelikult on kogu selle
„libeduse“ primitiivsus, mitte diplomaatia, tulemus toonud meie tänasesse
konflikti. Kui see vana konflikt oma primitiivsuses tänaselgi päeval (kergema
vastupanu ja mugavlahenduse stiilis) edasi libistatakse/viilutatakse, siis lööb
see üha uuesti välja.
Ei tea, kuid tundub, et F. Zakaria („Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 Lk 136/141/142) on oma olukorrahinnanguga jõudnud tõsiasjade kokkupanekul huvitavate tulemusteni: „Öeldakse, et ajalugu ei kordu, vaid riimub. Ja samal ajal uue globaliseerumise ja tehnoloogiliste muudatuste ajastul, näeme me rahvusvaheliste suhete ühe vanima loo taastulekut – uue suurriigi tõusu ja rahutust, mida see senises hegemoonis tekitab. Räige reaalpoliitika võib tulla tagasi koos Hiina tõusu ja teravneva suurriikide konkurentsiga Hiina ja Ameerika Ühendriikide – planeedi kahe suurima majanduse – vahel. Võib kindlalt öelda, et arvestades, kui sõltuvad need kaks riiki teineteisest on, oleks kestev konflikt kurnav, kulukas ja lõppkokkuvõttes – mõlema riigi tavakodanike jaoks – tohutult kahjulik. Kuid nagu Norman Angell avastas, ei tähenda see, et seda ei juhtu. Lühidalt, globaliseerumine ei ole surnud. Aga me võime selle tappa.“
Teisisõnu, Hiina on kohale jõudnud.“ (F Zakaria „Kümme
õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 141) „ Ameerika Ühendriigid on endiselt
ülekaalukalt riik number üks, kuid kõige kahepoolsete süsteemide eripära on, et
kaks tippvõimu on kõigist teistest pikalt ees, ning see kehtib kindlasti ka
Ameerika Ühendriikide ja Hiina kohta.(Kui välispoliitikateoreetik Hans
Morgentau kirjeldas teise maailmasõja järgset korda kahepooluselisena,
põhjendades seda sellega, et kuna Suurbritannia võim varises kokku, olid USA ja
NSVL kõigist teistest suurriikidest peajagu üle). 2020 aastal oli Hiina osakaal
ülemaailmsest SKTst teisel kohal, kuid see oli sama suur, kui järgmise
nelja riigi oma kokku. „ (…) Venemaal on mõned formaalsed
suurriigi tunnusjooned nagu ÜRO Julgeolekunõukogu vetoõigus ja tohutu
tuumaarsenal, kuid riigi majandus nüüd kaheksandik Hiina majandusest ja sõjaväe
eelarve veerandi suurune.“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“
PM 2022 lk 142)
„Ka Hiina välispoliitika
on Xi ajal ambitsioonikamaks muutunud, alates püüdest saada juhtrolli ÜRO
ametkondades – kus Hiina edestab nüüd USAd neli ühe vastu – kuni ulatusliku
„Vöö ja tee“ algatuse ja saarte ehitamiseni Lõuna-Hiina meres. Riigi kasvav
sõjakus tähistab lahtiütlemist varasemast passiivsusest, mille võttis tabavalt
kokku Deng Xiaoping aforismiga „Varja oma jõudu, oota oma hetke“. Eelkõige just
sõjaline ülesehitamine viitab sellele, et Hiina viib ellu pikaajalist plaani.“
„Kui 1990 aastal soovitas Deng hiina kaasliidritel oma hetke
oodata, oli Hiina nigela majandusega vaene riik. Nüüdseks on see majandus
kasvanud 800% ja muutunud kolossaalseks. Hiina ootas hetke ja kasvatas jõudu
ning taotleb tänapäeval suuremat piirkondlikku ja globaalset rolli, nagu seda
teevad rikkuse ja tugevuse kasvades kõik suurriigid. Kui palju suurem on
sobilik ja kui palju on sellest ohtlikku ekspansionismi? See on põhimõtteline
strateegiline küsimus, mis Washington ja maailm ei ole kunagi tõsiselt
uurinud.“ (F
Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele maailmale“ PM 2022 lk 146)
Selline on siis olukord ja kuna Hiinale ei sobi see, „et Hiina peab meie
reeglite järgi mängima ega saaks kirjutada oma reegleid, mis soosiks Hiinat ja
nende süsteemi.“, siis ongi Hiina suure valiku ees, kas „tappa varblased“ või …
Kiusatus on muidugi suur, võimalus ka. Kuid mis juhtub siis kui kehtiv
maailmakord on destabiliseeritud või koguni hävitatud? Milline saak jääb
röövikutest järgi? Kas jääb? Millised on alternatiivid?
Harjumuslikus maailmas ütleme me kõik et alternatiivi ei ole,
kuigi kõigile on selge, et kehtivas majandussüsteemis on lõtkud sees ja ümberjaotamine
on võtnud pandeemilise ulatuse.
Majandussüsteemist, mille osas valitseb rahulolematus on siiani tehtud
vaid üksikuid struktuurseid parandusi. „Valitseb laialtlevinud taju, et
„alternatiivi ei ole.“ („there is not alternatiiv“), kui kasutada fraasi, mida
Margaret Thacher kasutas, et lõpetada debatti vabaturumajanduse üle. Ta kasutas
seda lausungit nii palju, et mõned tema valitsuse kolleegid hakkasid teda
kutsuma TINA.“ (lk 50)
„Võtame näiteks Hiina,
kõige kiiremini kasvava majanduse planeedil viimase 20 aasta jooksul –
õigupoolest kõige kiiremini kasvava majanduse ajaloos. See riik järgis omaenda
erilist segu kapitalismist, riigiplaneerimisest, avatusest ja diktatuurist.
Selle majandus kasvas, kuid samamoodi kasvasid ka poliitilised kontrollmehhanismid,
Ja omaenda teed rajades on Hiinast saanud maailma suuruselt teine majandus, mis
domineerib traditsioonilistes tööstusharudes. Nagu terase- ja tsemenditootmine,
kuid on muutunud tipptegijaks ka arvutite, telekommunikatsiooni, sotsiaalmeedia
ja isegi tehisintellekti maailmas. Pekingi tõusu vaates on lihtne mõista, miks
paljud liidrid üle maailma võivad mõelda, et Margaret Thatcher eksis.
Alternatiiv on olemas.“ (lk 51) Küsimus on vaid selles, kellele huvisid selline
alternatiiv esindaks, kuid ärgem unustagem, et tegemist on alternatiiviga.
Mittejäävusest
Muide Vikipeedia annab
tead, et „Majandusteadlane Avinash
Persaud on viidanud asjaolule, et ükski
reservvaluuta ei ole igavene ning need vahetuvad pidevalt. Näiteks 500 aastat
eKr on domineerinud Hiina liang ja Kreeka drahm. Neljandal sajandil ka näiteks
India valuuta. Reservvaluuta staatuses on olnud ka Rooma denarius, Bütsantsi
solidus ja islami dinaar. Enne naelsterlingit oli ankurvaluuta staatuses
Hollandi kulden ja seejärel Prantsusmaa liiver „ (Liiver oli
reservvaluuta 105 aastat, nael 110 aastat, USD alates 1925 aastast)
Vaadake, nii Prantsusmaa (Napoleoni sõjad), kui Saksamaa, Itaalia (Hitleri/Mussolini sõjad) on oma oskamatu õhinapõhise sõjaalgatuse pärast maani maha trambitud nende endi südamaal, koos okupatsiooni ja alandusega. See peksasaamine on, vaatamata edukale ülesehitusele, ladestunud nende riikide DNA-sse. Just see „peksa saamise tegutsemist halvav sisehirm“ ja selle segunemine huvidega tekitabki väga kahetise käitumise mitmetes riikides. „Kõhklase“ käitumise. Samas, kui UK ja USA, kes pole sõdades (fataalselt) lüüa saanud (küll aga kaotanud aeg-ajalt majanduslikku energiat), taotlevad Ukrainas lõpliku võidu strateegiat. Ja ega W.C. elutark ütlemine Teise Ilmasõja ajal, et meil oli valida häbi ja sõja vahel, me valisime häbi ja saime sõja ei ole aktuaalsust kaotanud ka tänapäeval. Ehk nagu väljendus R Ludlum ( „Bancrofti strateegia“ Tänapäev 2019 Lk 101) „Sest ka tegevusetusel on tagajärjed“ (…) „Mittemillegi tegemisel on samuti kaasmõjud.“ Nii on.
Hm,
kui nüüd lähtuda uitarvamusest, et tegelik positsioonivõitlus käib Hiina ja USA
vahel ning VF sõda Ukrainas (Hiina „juhtimisstrateegia osis“) ja Läänemaailm on vaid
täitematerjal reeglistike ümberkujundamiseks, siis käib Euroopa poolsaare sõja
varjus ka ülemaailmne trikoovoor – kõik püüavad näidata ennast
ilusamalt/tarmukamalt/tugevamalt kui teised kroonipretendendid, samas piieldes
tähelepanelikult konkurente. Mida konkurendid teevad, milleks on suutelised,
milliseid keelatud aineid kasutavad. Vaat selline trikoovoor. Hiina vaatab, kui võimekas on USA konflikti
lahendamisel ja kas selles segadikus on võimalik haarata mingit osa mõjujõudu
maailma asjade korraldamisel endale (või vähemalt Taiwan enda embusesse), VF
püüab oma närtsinud majandussõjalist ihu tuumadopingu ähvardusega turgutada,
Euroopa … Euroopa tahaks ka osaleda, kuid kas sisepinged seda lubavad, kui meri
ja maa on triljonite eest täis tänaseks energeetilisi valeinvesteeringuid? Kuidas
saavutada ühtsus energianäljas? Eriti kuna ühtsus tulev saavutada demokraatia
aeganõudvate reeglistike järgi. Ukraina … Ukraina peab vastu. Kuigi … Kuigi ka
Ukraina on trikoovoorus, siis on ta nii öelda kvalifikatsioonide kaudu jõudnud
finaali, ta pole olnud „asetatud mängija“, kui tennisekeelt kasutada. Siiski
peaks ta olema ka natukene mõistvam Lääne suhtes (kuigi seda on väga raske teha
keset pommisadu), sest kui Lääs oma demokraatlikes tedremängudes
kiirustamistuhinas kokku ei lepi, siis võib nii ühtsus, kui liit, laiali
lennata nagu „pardi ess“. Kui see peaks juhtuma, siis lõppeb ka … Ukraina. Selline ebameeldiv põhjuslik seos siis.
USA trikoovoor on näidata jätkuvalt, et: „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame
maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme
kahe kriisiga korraga.” (M. R. Beschloss, S. Talbot „Kõige kõrgemal tasandil.
Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014 Lk. 108). Loodame.
Maailm muutub. Muutub vastavalt huvidele ja kasule.
Kui see VF sõda veel kaua kestab, siis on see muidugi kasulik passivale (mitte
segi ajada passiivsusega) Hiinale. Isegi siis kui Hiina lihtsalt istub ja teed
joob, on sõda kasulik Hiinale. Vägevad vaenlased jäävad ju väetimaks, või
vajavad vähemalt taastumisaega. Ressursside taasloomist/kogumist. Mitmed
targad inimesed on arvanud, et VF on teinud valearvestuse. Mitte praegu,
mitte sõjaga, see on vaid järel õigeaegselt tegemata otsustele. Valearvestuse
põhi tehti paarkümmend aastat tagasi. Just siis oleks pidanud tegema otsuse
riik restruktureerida, luua bastionid Uraalide liinile (kuid võib-olla hoopis
Volga joonele?), tulla koju Euroopasse, idapoolsed alad andma kontsessioonile
Hiinale ja keskendumise ja kontsesioonirahade toel luua jätkusuutlik modernne
riik. Nüüd … Nüüd on niimoodi, et idaalad on praktiliselt inimtühjad ja
majandusvõim püsib vaid toorainete tootmisel, mis tähendab, et Hiina võib idas
vabalt valitud ajahetkel lihtsalt massiga kohale jalutada ja alustada oma uue
alternatiivse maailmakorra loomist. Miks ka mitte, selle jalutuskäigu tulemusel
saaks Hiina ju korraliku energeetilise dopingu, et ennast veelgi enda
majandusmudelit ülesse vintida.
Mõttekoht. Mõttekoht ka VF-le, sest kui neil õnnestub viilutamine Ukrainas, siis miks ei peaks see õnnestuma Hiinal nende endi suhtes? Jalutuskäiguna.
Veel
mõjureid ja mõtlemisainet
Emotsionaalsed ja majanduslikud tegurid, mis kütavad konflikti:
- VF pealikust: „Ta põlgab lääne poliitikute ülimuslikku
moraalset seisukohta ja tahab näha Venemaa kohalolemist mitte nagu president
Obama korra ütles, nõrga piirkondliku mängijana, vaid suurjõuna.“
-Hiina pealikust: „Xi Jinpingi Hiina valitsus on pikalt rääkinud
Hiina „100 aastasest alandusest“ ja sellest, kuidas USA, Jaapan ja teised
riigid üritasid takistada Hiina naasmist suurjõu staatusesse, mida see oli
nautinud ajaloo viimase aastatuhande jooksul.“ (F Fukuyama „Identiteet“ PMK
2022 lk 19)
-Spetsialiseerunud globaliseerumisest: „Laiem probleem on
selles, et Hiina on spetsialiseerunud tehniliste toodete, näiteks arvutite
valmistamisele, ent Ameerika Ühendriigid ei ole. Nagu Cook 2017 aastal ütles:
„Sa võid korraldada USAs tööriistainseneride koosoleku, aga ma ei ole kindel,
et me toa inimesi täis saame. Hiinas võid sa nendega mitu jalgpalliväljakut ära
täita.“
„USA SKTst 70% tuleb
teenindussektorist, Ameerika Ühendriikides on viiest töökohast neli
teeninduses. Saksamaa erakordse oskuse kohta asju valmistada lauldakse
kiidulaule, ent tegelikkuses on isegi Saksamaa arvud sarnased: umbes 70% riigi
majandustoodangust ja töökohtadest on teeninduses. Prantsusmaal moodustab
tööstus alla 10% SKTst“ (F Zakaria „Kümme õppetundi pandeemiajärgsele
maailmale“ PM 2022 lk 131). Ah-ja ärge unustagem neid eelmainitud kiirarvutite
võimsusi Hiinas. Vaat selline lugu
-Meeldetuletus Euroopale ajaloost: W. Churchill („Tormihoiatus“ Varrak 2019 Lk 256) enne teist Ilmasõda: „Vaene Inglismaa! Elades päevast päeva oma vaba, muretut elu keset lõputut heatahtlikku parlamentaarset sõnamulinat, sammus ta hämmeldunult aina allamäge, rada mööda, mis viis kõige otsemat teed just niisugustele tagajärgedele, mida püüti vältida.“.
- Omasugused võõrad: „Kõik kes käisid Venemaaga lähemalt tutvumas
või heitsid sellele pilgu kaugemalt, ootasid alateadvuses ees kohtamist Teise
Omasugusega, ent vastu vaatas neile hoopis Omasugune Võõras. Just see esmane
näiline ja pindmine sarnasus tekitas varjatud ootuse suuremaks läheduseks, mis
üksikasjalikumal vaatlusel osutuspetlikuks, kui aduti Venemaa sisulist
erinevust iseenesest. Näiteks Hiinaga säärast probleemi ei tekkinud, sest see
maa, rahvas ja kultuur olid juba väliselt sedavõrd teistsugused, et sisemist
sarnasus ei tulnud õieti kõne allagi. Venemaaga olid lood teisiti.“
Venemaa ümberkujundamise
ebaõnnestunud katsetest. „Venemaas ei tuleks näha Teist Omasugust, vaid
Omasugust võõrast, kellega meid ei pea ilmtingimata ühendama igas asjas
sarnased väärtused, vaid ennekõike reeglite ruum, mida kõik ühtemoodi mõistavad
ja järgivad.“( M Laidre „Aja lugu ja inimese aeg“ Argo 2019 Lk 395). Vaat
selline tähelepanek, mis on ilmselgelt paljude lahenduste võti. Nii on.
„Euroopa Liiduga oli see häda, et eurooplastel ei olnud pakkuda muud kui rahu ja jõukust – oodi rõõmule. Mis saab aga siis, kui rõõm lahtub, kui rahu või jõukus otsa saavad? Mis jääb siis inimesi vennalikult koos hoidma ja mis jääb Euroopa Liitu koos hoidma.“ (G. Friedman „Tulipunktid“ PM 2019 lk 182/183/140). See on olemuslikult väga tähtis küsimus: mis saab, kui rahu või jõukus otsa saavad? Kas me tahame, et Saksamaa majandus kokku kukuks? Ups! Embargode eesmärgiks oli ju lihtne, et VF majandus kokku kukuks ja sõda Ukrainas lõppeks. Kuidas siis nüüd niimoodi juhtus, et õhinapõhises Ukraina aitamises ja VF sõjamasina kokkukukkutamise asemel kukutame kokku hoopis Ungari ja seejärel ka Saksamaa võimekuse? Uh … Pöörane varblasetapp a´la Europa. Mnjah, kuna Lääs ei alustanud sõda, siis polnud ta ka selleks valmis, ehk kõik võtab aega, aega mida ... Ukrainal pole.
Ärgem unustagem, et kogu maailm jälgib praegu toimuvat trikoovooru. Et olla osaline selles trikoovoorus tuleb Euroopal ennast trimmi tõmmata, mitte endale ise entusiastlikult pöördumatuid vigastusi tekitama. Mida rohkem Läänemaailm omavahel puskleb seda rohkem manööverdusaega antakse VF-le ja seda mõnusamaks muutub teejoomine Hiinas. Elementaarne.
Trikoovooru jälgivad ka paljud pisemad mutukad, kalkuleerides ja tehes järeldusi, kas äkki õnnestub (kui maailm lepib Ukraina jagamisega) viilutusstrateegiat ka oma naabrite manu kohaldada. Seepärast on ülimalt, maailmaüleselt tähtis, kuidas Euroopa poolsaare sõda lõppeb. Ja kuigi lahinguväli asub Ukrainas, siis otsustavaks saab see, kas Hiina on õppinud oma minevikust või on varblaste tapmise kiusatus liiga suur ja kas selle vastukaaluks peab USA jällekord vastama väljakutsele väljakutsete jadas, millise kohta M. R. Beschloss ja S. Talbot („Kõige kõrgemal tasandil. Külma sõja lõpu telgitagused II osa” ERSEN 2014 Lk. 108) on juba eelnevalt täheldanud: „ See on klassikaline väljakutse meile kui superriigile. Me peame maailmale tõestama, et oskame kõndida ja nätsu närida samal ajal, kui tegeleme kahe kriisiga korraga.”
Ja Hiinale otsustamispuslesse
üks mõttetera veel . Nagu
C.Clark ( „Uneskõndijad” Varrak, 2015 Lk 211) täheldas liitlaste valiku
kohta taibukalt: „Jaanuaris 1912 peaminister Poincarele saadetud kirjas märgib
Paul Cambon, et Itaalia on „liitlasena tülikam kui kasulik.”“ Eks ole,
mõttekoht?
Bilanssi kokku sättides tundub olukord olevat
selline, et: Lääs kurnab VF-i välja, siis kurnab Lääs enese ise välja, Hiina
joob rahulikult teed ja … on Hiina.
Jätkuvalt. Tähelepanu! Tegelikult toimub
trikoovooru varjus massiivne ressursside ja turgude ümberjagamine. Maailma
majandusest lüpstakse välja tohutu hulk ressurssi: kaitsekulud/sõjakulud,
sanktsioonide ülalhoidmise üha laienevad kulud, taastamiskulud, põgenike
aitamise kulud, uute logistiliste ahelate kulud ja … energeetikakulud. Ilmselt
ka näljakulud ja käima lükatud migratsioonikulud. Kõik see mis oleks läinud
arengusse/heaolusse, läheb nüüd … kuhugi. Mnjah, ei teagi kuhu, kuid energia
jäävuse seaduse edasiarendusena – raha ei tule juurde ega jää vähemaks, see
läheb vaid ühest taskust teise. Raha jäävuse seadus. Raha on kõige
universaalsem energiakandja.
Juhtub
mis juhtub, kuid üks on selge, et olenemata sellest, kuidas lõppeb sõda
Euroopa südames (kui vaadata Euroopa poolsaart tervikuna) kus tapetakse inimesi
suurel hulgal, tohutu kiirusega ja mõttetult, siis maailmamajandus, mis enne
sedagi ripnes meditsiinikriisist tulenevate kulude ja peidetud majanduskriisis, languse äärel, siis äkiline sõjaline käeväristus kukutab majandust kogu
maailmas. Rängalt. Kogu maailmas, mitte ainult sanktsioonialuste kodumaal. Mõjud võimendavad mõjusid, mis võimendavad loomulikult mõjusid, kuna just niimoodi toimibki globaliseerunud maailm.
Just seepärast võib oletada, et see kriis tuleb ränk. Väga ränk. Võib-olla nii ränk, et muudab tasakaale ja mängijate asetust trikoovoorus. Nii, et tundub, et hüään tuleb seekord jüaanina. Arvate, et pöörane lugu? Võib-olla, võib-olla mitte, kuid lava on ülesse seatud just selliseks stsenaariumiks. Vaat selline mõtteharjutus siis selleks korraks. Kaalud muutuvad igal juhul.
Järgneb …
Targutusi:
R Dallek „John F. Kennedy“ Varrak 2004
„Liiga palju ameeriklasi on eksinud teelt, minetanud tahte ja
kaotanud silmist ajaloolise eesmärgi“ „Lühidalt öeldes: tüüri juurde peab asuma
uus põlvkond – uued inimesed. „
Lk 737 „Ja kodusel rindel käis lahing kitsal ja viljatul
pinnal.“
Lk 747 1951 a valimistel „Me oleme kahel eelmisel aastal tänu
parteide heitlusele palju kaotanud, mis kuulub valimiste aja juurde. Me ei saa
niimoodi edasi minna, kus kaks parteiaparaati parlamendis teineteise kallal
hauguvad ja kogu riiki vaevavad. … Me ei saaks seda endale kaua lubada isegi
siis, kui maailm oleks rahulik ja vaikne ning me oleksime ise toimetulev riik,
kindlam ja sõltumatum kui kunagi varem. … Me ohustaksime oma eksistentsi, kui
jätkame oma jõu kulutamist vihastes parteide ja klassikonfliktides. Me vajame
mitmeaastast stabiilset perioodi soliidse valitsuse all, kes ei püüa oma partei
dogmasid kõigile kaela määrida.“
Lk 202 „Me oleme lühikese aja peale ettemõtlejad pikaajaliste
tagajärgedega maailmas. Ka ürginimesed mõtlesid lühikese aja peale ette. Kuid
nemad elasid lühikeste tagajärgedega maailmas.“