Eh,
õpetatud sõbrad küsisid (jälle) „Mida Sa arvad käesolevast olukorrast?“ Ja mina
muidugi kohe kribinal-krabinal mõtlema, et mida ma arvan. Seekord … Seekord … Midagi ei arva. Mitte midagi ei
arva (ainult loodan). Miks? No mõne kuu eest „arvasin“ …, et olen (no kui mitte
tark, siis) üpris nutikas inimene. Eh, ei arvanud ära. Viimased ajad on minu
enesehinnangut maailma mõistmise ja sellest „arvamise“ osas tugevalt räsinud. Pole
ka imestamapanev, ilmselt paljud meist
teiega tunnevad end samamoodi. Petetult? Mõistmatus (mõist+matus)? Keset
siledat maad, keset rahu ja õitsengut, keset sisemaist pisiasjades nokitsemist
ja peenlihvimist, järsku … sõda. Mitte külm sõda ega virtuaalsõda, vaid
pärissõda. Mitte Aafrika hõimupealike arusaamatu sõda, mitte kaugete Aasia
kantide seletamatu sõda, vaid sõda keset Euroopa poolsaart. Jälle. KRT (NB! Ei ole
lühend korterist). Niisiis …
Keset
siledat maad ja sumedat suve
1914,
1939, 2014- … erinevad aastad, erinevad
inimesed, erinevad juhid, kuid … midagi on ühist nii dünaamikatel, kui algusel.
Esiteks ootamatus (oota+matus)? Ilmselt just ootamatus, sest sündmuste
järgnevat rada ei oodatud. Sõjad ehitati
üles vaikselt ja salaja suure rahulolu rüpes. Kuid rahulolu pole kunagi
lausaline, sellega kaasneb peaaegu alati kohatine gruppide rahulolematus
(rahulole+matus), mis võib asjaolude ootamatul
kokkusattumisel viia rahulolu (mida kütab rahulolematuse eufooria) rahulolu- ja
heaolu katastroofilisele erosioonile. Tähelepanu ohtudelt hajub. Kui heaolu oli kõikjal kasvutrendis, hea elu
oli muutunud normiks, kuid tegelikult kulub energia, mitte edasiliikumisele
vaid sellele, kuidas üksteisele võimalikult kunstipäraselt võimatult inetult
öelda, siis .... Liiga hea elu oli/on nüristanud ohu tajumise instinkte ja arengu
eksistentsiaalsetelt probleemidelt liigutanud mingitele varjumaailmadele. Rahulolu muudab Ühisruumid märkamatult laisaks,
rasvaselt mugavaks, otsustuskitsiks ja tegelike ohtude suhtes tähelepanematuks.
Tahetakse justkui midagi enamat, midagi … Midagi uut? Midagi põnevat? Olla (muinasjutu)kangelane?
Keegi ei mäleta enam sõja tegelikku õudu, roppust, valu ja sellel järgnevat
viletsust, vaid suulises pärimuses elavad edasi vaid kangelasmüüdid. Mida vähem
tegelikke sõjast osavõtjaid järele jääb, seda kangelaslikumaks muutuvad
kangelasteod ja üllamaks nende sooritajad. Kuid tegelikult … Tegelikult oleme
muutunud mugavaks ega märka eksistentsiaalseid ohte. Isegi praegu, sõjatiinuse
kolmandal kuul, pole poliitinimesed paljuski keskendunud (Eisenhoweri
definitsioon) põhiküsimustele, vaid ikka
veel madistatakse mingite rasvase rahuaja reeglite järgi. Samas poliitturu tähelepanematus
(tähelepene+matus) meie teiega tegelike probleemide ja vajaduste suhtes võivad
olla meie suhtes eksistentsiaalsete järelmitega, suurendades lõhesid Ühisruumis
varisemisohtlikeks.
Õppimatus
(õppi+matus)
Ka
1914 ja 1939 aasta kaunis suvi ei andnud mingit märki lähenevast (tahtenõrkusest
või mõttelaiskusest tulenevatest)
katastroofist. Käisid läbirääkimised, liitude sõlmimised ja hülgamised,
käis vilgas tegevus, kuid tulemus inimkonna jaoks oli katastroofiline. Nii võitjate-kaotajate,
kui ka kaotajate-võitjate jaoks. Mida see kokkuleppekunstnik O v Bismarck
ütleski (aga võib-olla polnudki see tema vaid keegi teine tark tähelepanija)?
Vist magi sellist, et ta on õppinud seda, et inimesed ei õpi oma vigadest. Ka
2014 aasta suvi näitas õppimatust (õppi+matus). Jälle, keset siledat maad ja
laiska rahu ei andnud mingit märki, mis oleksid andnud põhjust arvata, et
kellelgi tuleb pähe (sihikindlalt valmistundes), midagi nii hullu kui sõjaväega
hakata oma naabrite juures „eriopereeritsema“ (milleks selline keeruline eufemism,
kui parim vale on suur vale ja operatsiooni/sõja oleks pidanud nimetama
rahuoperatsiooniks või rahusõjaks). Tõsiasi on, et sõjasuvi algas tegelikult
2014 aastal ehk täpselt 100 aastat peale
Esimest Ilmasõja algust, ja jätkus kaheksa
aastat „kummalise sõja“ laadis (1939/40 aasta läänerindel) , siis … Ajalugu ei
õpetanud … Oot-oot, ajalugu muidugi õpetas, kuid meie ei võtnud õppust ehk
lähtusime idanaabrite mõttelaadist: „Vos
praidjot (ehk läheb mööda)“. Ikkagi ei arvanud ära. Ei
läinud mööda. Nüüd … teame, et Winstoni
määratlus camberlainismile oli tapvalt täpne: „Meil oli valida sõja ja häbi
vahel, me valisime häbi ja saime sõja.“ Töötab sama kindlalt ka tänapäeval. Vaat
selline lugu.
Vahemärkus:
Esiteks:
Ilmselt on natukene ka õpitud ajaloost, sest USA on avanud äsja uuesti
land-leasi programmi ehk 77 aastat peale esimese sellesuunalise seaduse lõppu.
Vikipeedia:
Lendliis (inglise keeles lend 'laenutama'
+ lease 'rentima'), ametlikult An Act to Promote the
Defense of the United States, oli abiandmisprogramm, mida USA rakendas Teise
maailmasõja ajal (1939–1945) oma liitlaste suhtes. 11. märtsil 1941
vastuvõetud seadusega (Lend-Lease Act) volitas USA Kongress presidenti osutama
ainelist abi igale riigile, mille kaitset president peab oluliseks USA enda
kaitse seisukohast.“ NB! Siinkohal ongi tähtis just see lausejupp – ."Seda anti selle alusel, et selline abi oli Ameerika Ühendriikide kaitseks hädavajalik". Seda algkäivitit on tähtis
teada.
Teiseks: II Maailmasõda algas tegelikult juba 1937 aastal, kui
Jaapani Keiserriik ründas Hiina Vabariiki, kuid siis ei saadud veel aru, et
põhi maailmasõja punumiseks oli loodud. Sissetungi Hiinasse peeti üksikkonuks
regionaalkonfliktiks, täpselt samuti nagu maailm pidas Vene-Gruusis sõda ja
Vene-Krimmi/ida-Ukraina konflikti lahendatavateks üksikkonfliktideks. Nagu
tõdes Y. N. Harari („Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 Lk 311/310):
„Inimesed, kes mingit perioodi kõige paremini tundsid – need kes just sel ajal
elasid -, olid tegelikult kõige suuremas teadmatuses. „ See paneb mõtlema, sest
„Iga punkt ajaloos on oma olemuselt
risttee. Minevikust olevikku toob üksainus sissetallatud rada, kuid tulevikku
suunas hargneb tee lugematuks hulgaks harudeks.“. Vaat selline lugu, seisame
teel, mis hargneb hulgaks harudeks. Harudeks ja arudeks. Oleks hea kui arusid
oleks rohkem, sest ainult arvamine … pole arukas.
Arvamine
= mälunõtkus & soovmõtlemine
Nii,
et mida ma arvan? Ma pole poliitinimene, et midagi arvata. Pealegi …Kõik suured
ja targad juba arvasid. Arvasid, et „seda ei saa juhtuda“? Siis arvati veel, et
„seda ei saa ju juhtuda, sest seda ei saa ju juhtuda. Sest …“ Aga saab juhtuda
ja sai juhtuda. Iga päev juhtub. Kui tragi Rauma vanaproua ütles aastaid
tagasi, et „Ei ole koskaan ajanut Helsingissa ja ei ole koskan ajanut Ladalla“,
siis nädala pärast oli see juhtunud. Mõlemad. Ladaga Helsingis. Seega „Usu mind, seda ei juhtu
mitte kunagi” on liigne enesekindlus, mis põhineb õhukesel minevikuteadmisel ja
soovmõtlemise jääl.” (M. McKeown „Kogu tõde innovatsioonist” Äripäev 2009 lk
178). Vene sõjast Ukrainas arvati alguses, et otsustavad on lähitunnid, siis
päevad. Siis hakati arvama, et otsustavad on järgmised kaks nädalat, siis
nädal, siis poolteist kuud, siis jälle kümme päeva ja … Õnneks on need
arvamused osutunud „paikapidavaks“, ukrainlastel on jagunud otsustavust mitte
ainult kümneks päevaks vaid otsustavust on jagunud kuhjaga. Teate miks?
Sellepärast, et Ukraina peab oma Vabadussõja jätkusõda.
Abi
asendumine nõiajahiga
Nii,
et mida ma arvan? Ei taha midagi arvata, sest esiteks ei ole selle valdkonna
asjatundja, teiseks, risk teatud liiki arvajata seltsi kukkuda on suur ja
ebameeldiv. Juba on järjepanu ülesse astunud tarmukad tagalatargutajad ja üleerutunud
klubikangelased ehk nagu tabavalt täheldas D Rumsfeld („Rumsfeldi reeglid“
PM 2020 Lk 154): „ Meie maailmas vohavad arvamused, targutused ja oletused.
Selgesti avaldatud faktid asenduvad aja jooksul oletustega.“ Just! Ja kui keegi
püüab rääkida faktide keeles (või legaaldefinitsioonides), siis taovad
klubikangelased asjatundjad ninaaukudeni maasse (Tuletagem või meelde riigi peasüüdistaja igati arusaadavat/arukat/püüdlikku selgitust genotsiidi legaaldefinitsiooni
kohta. Tõsiasi on selles, et tava/igapäevane kõnekeel ja seaduste
definitsioonid ei pruugi alati kokku langeda „rahvaliku arvamusega“. Umbes nii
nagu rahvalik karaoke ja Metropolitan Opera tipptenori esitused on mõlemad
laulmised, kuid … erinevad. Antud juhul püüdis tippasjatundja seletada mõiste
juriidilist poolt ja … karaokevennad polnud tenoriga nõus.). Selline meie närviline
siselaetus tekitab vaid segadust Ühisruumis. Teadagi kellele on kasu
segadusest, nii et törts mõttepausi enne tapvat (või vähemalt sügavalt
haavavat) sõnavalangut oleks meile teiega igati kasulik.
Kahjuks on lausa hüsteeritsev õhinapõhisus muutunud uueks
normaalsuseks. Kuid legaaldefinitsioonid jäävad legaaldefinitsioonideks nii
kaua kuni need ära muudetakse ja muide ka karaokevendadele teadmiseks – kui legaaldefinitsioonid
ei kehti, siis on ka õigusriik ära muudetud. Kõigest sellest tulenevaga. Praeguses keerulises olukorras on kohatine õhinapõhisus
käivitina igati tänuväärt, kuid kui sellele ei tule taha struktureeritud
tegevus ja õhinapõhisus muutub arvamusest isikupõhiseks lõpptõeks, nõristades
Ühisruumi püsivalt sapist usaldamatust, siis oleme me järgmise probleemi ees.
Eneste loodud probleemide ees, mille kohta Mark Twain on öelnud: Ma olen vana
mees, mul on olnud palju muresid, kuid ükski neist pole tegelikult olnud mure.“.
Tundub, et õhinapõhisus, mille energia jääb kasutamata, genereerides üha uute
süüdlaste otsingut, solvamist, halvustamist.
Luues
lõhestatust: Kui me VF-ga toime ei tule,
siis kotime asendustegevuseks Ungarit ja Saksat.
Nagu tõdes M Manson („Kuradile! Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017
Lk 40/41): „Inimesed salgavad ja süüdistavad oma probleemides teisi sel lihtsal
põhjusel, et see on kerge ja annab hea enesetunde, seevastu kui probleemide
lahendamine on raske ja annab sageli halva enesetunde. Süüdistamine ja
salgamine annavad meile hea, kiire laksu. See on viis ajutiselt oma probleemide
eest põgeneda ja see põgenemine võib anda meile kiire mõnudoosi, mis teeb meie
tuju paremaks.“ „Laksud tekitavad ka sõltuvust. (…) Kuid mida enam me väldime
ja mida enam me vaigistame, seda valusam saab see olema, kui meil ükskord tuleb
probleemidega silmitsi seista.“ Vaat selline lugu.
Asendustegevus.
Asendustegevuste mehhanism ise on 0lemuslikult piinlikult lihtne: kuna tegelikku süüdlast ju ei ulatu/julgeta/suudeta
udjama, siis kõlbab selleks asendusaineks igaüks – kaaskodanikud, kes on
vaiksema väljendusviisiga, kaaskodanikud kes ei kasuta „õigeid“ sõnu, NATO
kindralid, lääne riigijuhid ja … kõik kelle nägu ei meeldi või kellega on vaja
vanad kalavõlad õiendada. Nagu märgib tabavalt P. Pomerantsev („See ei ole
propaganda“ Tänapäev 2019 Lk 150):
„Kuna tasakaalu, objektiivsuse, erapooletuse võimalusel on jalad alt löödud,
jääb ainukeseks valikuks olla rohkem „siiras“ kui vastaspool, rohkem emotsionaalne,
rohkem subjektiivne, rohkem kangelaslik.“. Vaat selline lugu.
Oleme sukeldumas väga
ohtlikusse nõiajahti, kus olukorra põhjused (sõda, selle alustaja/okupant)
kaovad tasahaaval pildilt, sest asendustegevus võtab kogu energia. Tagalatargutajad
ja klubikangelased ruulivad. Täiega. See, mida me vajame on nii meie teiega
koduse Ühisruumi, kui Euroopa (ja kogu vaba maailma) ühtsuse tugevdamine, mitte
sellesse eraldusjoonte vedamine. Need kes mängivad teadlikult eraldatuste ja
vastuolude tekkimisele on hoopis teised ja nad on väga õnnelikud, kui meie
isetekitatud/väljamõeldud eneseeputuslikud vastuolukesed meid ühisrajalt sohu
kupatavad. Ettevaatust! Halvustamine on
halvustamine on halvustamine. Sellel on tagajärjed.
Kakofoonilise refrääni lugu
Väga mage asendustegevus on Saksamaa kottimine, et ta ei ole
käesoleva võitluse eestvedaja. Saksamaa kottimine on muutunud juba peaaegu
kohustuslikuks refrääniosaks, kuid … Saksamaa on tegelikult hädas. Esiteks on Saksamaa
alates 1998 aastast rohevalikutest pimestatult mänginud enese energeetilisse lõksu,
millest väljaputerdamine võtab aega. Rohelõõg, kas see lihtsalt juhtus, või oli
tegemist väga pika vinnaga planeeritud tegevusega, oleks muidugi huvitav teada.
No polegi tähtis (momendil), kuid tõsiasi on see, et lõks plaksatas kinni. Nüüd
otsitakse võimalusi sellest pääsemiseks. Nagu ütles Vanaema Marie vana rätsepa
kohta, kui talle riiet toodi: „Kui annab välja siis teeme ülikonna, kui annab
välja, siis teeme taskuräti“ No Saksal annab praegu välja … kuskil vahepeal.
See, et sõda toitvad sooned on vaja läbi lõigata on ilmne, kuid nafta/gaasi
kiiembargo on olemuslikult üle fetišeeritud. Embargo on muutunud omaette/iseseisvaks
teguriks. Sõda toitvaid sooni VF jaoks (eriti mentaalsed ja propagandistlikud)
on hulgaliselt teisigi, mis ei lase sõjal kuhtuda. Soovmõtlemine, et sõda
lõppeb kohe, kui läände viivad kütuseteed kinni korgitakse on ohtlik
enesepettus. Praegu võistlevad kaks eeldust/arvamust. Tundub, et Venemaa „arvamus“,
et Ukraina kukub kolmandamal päeval peale sõjategevuse uuendamist veebruaris
kokku ja lääne „arvamus“, et kui Venelt enam gaasi/naftat ei osta, siis kukub
Vene sõjamasin kiirelt rahapõuast kokku osutusid … arvamisteks. Mõlemad „arvamised“
läksid venima ja see tähendaks hoopis teistsugust strateegiat. Esimese hoidis
ära Ukraina kangelaslik vastupanu ja teise asjaga on selline lugu, et me
mõtleme oma mullis läänelike mallida järgi, et kui raha otsas, siis sõdida enam
ei saa. Kuid saab (vähemalt VF-s saab), kõik oleneb milline narratiiv luua,
milliseid müüte luua.
Narridest
ja narratiividest
Nagu
täheldab Georgi Potšeptsov ( „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 Lk 54/56/70)
„Müüdid on olemuselt mitte ainult tugevad sümbolid, vaid ka võõra pealetungi
tugevad takistajad, mis hävitavad kogu nendega kokku sobimatu informatsiooni.
Müüt võtab ainult nähtuse ühe poole ning muudab selle lõpuks niivõrd suureks,
et see teeb muu tõe ringlemise peaaegu võimatuks. Seegi oli osa tegelikkusest,
kuid müüt sõitis sellest üle ja hävitas selle täielikult.“ „Propaganda ei
teavita niivõrd uudsuse kaudu, kuivõrd kinnitab informeerides enamuse toetavat
maailmamudelit. Inimese jaoks on alati turvalisem jälgida kollektiivseid
arusaamu kui nende vastu välja astuda. Ketsereid kogu inimajaloo vältel
karistatud.“ „Propaganda loob uut tegelikkust. Inimesed hakkavad vaatama
maailma läbi neile ette pandud propagandaprillide. Propaganda võib moonutada
reaalsust või kujutada negatiivset tegelikkust hoopis positiivselt.“
Ja siis luuakse vaenlane: „Propaganda, nagu muide ka konspiroloogia,
kujundab ümbritsevat maailma inimese jaoks mugavamaks, kuna see muutub neile
arusaadavamaks. Infokaose asemel, milles üksikisik ära on kadunud, tekib
mugavusmõistmine, kus inimene leiab taas endale väärika koha. Kõik puudujäägid ei
kogune siis enam mitte tema, vaid vaenlase ümber. Vaenlasest saab samasugune
selle maailma keskne ühik, nagu seda on kangelane. Mida raskemini vaenlane
allub, seda suuremaks muutub kangelase aupaiste, kes võitleb niivõrd tugeva
vastasega.“ (lk 73) Selle koha peal on VF õnnestunud luua esialgse vaenlase
asemel (Ukraina) uus vaenlane – kuri maailm. See narratiiv on mugandus
nõukaaegsest postulaadist, et sotsialistliku põllumajanduse vaenlased on neli
aastaaega ja rahvusvaheline imperialism. Selle koha peal käivitub
automaatmehhanism ´la „Andke raiskadele, meie omasid pekstakse (naših bjut)!“
ja raha pole vajagi.
Seega „Propaganda on tõlgendaja, mis, mis viib
faktid vajaliku maailmamudeliga vastavusse. Kui sellised faktid puuduvad,
hakkavad propagandistid neid välja mõtlema.“
„Propaganda
maalib pildi maailmast, mida pole tegelikult olemas. Kuid ta teeb seda nii, et
see näeks välja tegelikkusest ilusam, arusaadavam ja süsteemsem. Selle pildi
põhjal ei ole väga lihtne aduda reaalsust, võib saada ainult reaalsuse mudeli,
mida võim tahab näha. Propaganda on siin nagu õukonnakunstnik. Ta ei näita mitte
tegelikkust, vaid seda, mis seal võimu arvates peaks olema.“ (lk 22)
Kui
nüüd meenutada möödunud sõja kogemusi vaenlase loomisel siis „Kui Göringilt küsiti, kas saksa rahvas oli tahtnud
sõda, kirjeldas ta lõbusalt, kui kerge oli rahvast lollitada: „Ei, muidugi
rahvas ei taha sõda. Miks peaks mõni õnnetu talunikunäss tahtma riskida oma
eluga sõjas, kui parim, mis ta saab, on naasta kord ühes tükis oma tallu?
Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda ei Venemaal, Inglismaal, Ameerikas
ega Saksamaal. See on arusaadav. Ent poliitika üle otsustavad ikkagi riigijuhid
ja alati on olnud lihtne rahvast kaasa tassida, olgu demokraatia, fašistlik
diktatuuri, parlamendi või kommunistliku diktatuuriga. Rahvast saab alati panna
täitma oma juhtide käsku. See on lihtne. Sa pead neile ainult ütlema, et neid
on rünnatud ja süüdistama patsifiste patriotismi puudumises ning riigi
ohustamises. Töötab sama hästi igas riigis.”” (W. Sonnenfeldt`iga „Ma olin Nürnbergis" LK 33). Ja nii ongi,
ka tänapäeval, vanad narratiivid töötavad. Kui propagandaprillid kuvavad, et
maailm on kuri paik, kõik on meie vastu, meie omasid pekstakse, siis gaasiraha
vähenemine ei lõpeta sõda, küll aga paneb selle vinduma. Vinduma ka meie jaoks,
kui me kiirelt oma logistilisi ja energeetilisi süsteeme ümber ei korralda.
Tähelepanu:
Saksamaa on hädas.
„Energiewende ehk energiapööre
algas juba 1998 aastal, kui sotsiaaldemokraatide ja roheliste uus
valitsuskoalitsioon otsustas tuumajaamade sulgeda aastaks 2010. (…) Tuumajaamu
ehitada ei tohi, olemasolevate jaamade lubatud tööiga 32 aastat ja
elektrienergia tootmisele tuumajaamades kehtestati palju piiranguid. Kokkuleppe
kohaselt tuleb viimane tuumajaam sulgeda 2022 aastal.“ (R Partanen, J M
Korhonen „Must hobune. Tuumaenergia ja kliimamuutus.“ PMK 2022). „Eeldati, et
see asendatakse taastuvenergiaga, mida võimestati subsiidiumidega. Kuid varsti mõistei,
et taastuveergiast üksi ei piisa. Nüüd tekkiski G Schröderi gaasomaanikum,
energiaauku püüti täita Nordstreami ehitamise ja Vene gaasiga. Valitsusjuhina
oligi tema kohustus leida lahendus enese tekitatud probleemile, kuid ka isiklik
kasu (töö toruehitaja juures) oli võimas motivaator. Lisaks anti 2006-2008
aluba ehitada 10 söeelektijaama. Üllatus? „Kui James Hansen, NASA üks tuntumaid
kliimateadlasi päris, miks lubatakse ehitada uusi söeelektrijaamu, vastas
toonane keskkonnaminister Sigmar Gabriel, et kuna Saksamaa lõpetab tuumaenergia
tootmise, on võimatu samal ajal loobuda kivisöest“ Vaat selline lugu. Kuid kui
vaadata primaarenergia tootmist Saksas 2019
a, siis näeme kogu koletuslikku pilti tegelikkuses: nafta 36%, maagaas
24%, kivisüsi 18%, tuumaenergia 5%, taastuvenergia 16%, hüdroenergia 1%. Kõik kategoorilised
nõudmised (ja enda vildakad otsused) muuta energeetikapoliitikat tähendaksid koosmõjus
(rohepööre + Vene sõda Ukrainas), et Saksamaa peaks sel aastal loobuma umbes50-
70% (oleneb milline saab olema kivisöe, tuuma energia edasine poliitika ning
palju naftat on võimalik asendada) primaarenergiast. Seega tingimatu nõudmine
järgida üheaegselt rohepoliitikat ja Euroopa kaitsepoliitikat tähendaks Saks
majanduse ( ja sotsiaalstruktuuri) kindlustatud kokkkukkumist, kõigest sellest
järgnevaga. Saksamaa kokkukukkumine on ühtlasi (vähemalt) mandri Euroopa majanduse
kokkukukkumine. Kelle kaval plaan see siis on? Laskem Saksamaal oma tegevused
ümber korraldada. Solidaarsus on väärt asi, kuid mitte alati ei mõista me seda
õigesti. Näiteks, see kui naaber murrab käeluu ja me nõuame, et kõik teised ka
solidaarsusest käeluu murraksime, pole mingi solidaarsus. See on arulagedus.
Kamp mustud käeluid ei saa aidata kuidagi esimest murdu, vastupidi, see koormaks kogu süsteemi. Kui Uudisteblogi
Carbon Brief küsis 2014 aastal Saksamaa majandus- ja energiaministeeriumi
(BMWi) esindajalt, kas söepõletamine lõpetatakse. Vastus oli konkreetne ja
ilustamata: „Säärases tööstusriigis nagu Saksamaa pole võimalik ühekorraga
lõpetada tuuma- ja söeenergia tootmist“. Vaat selline lugu. Seda sügaval rahu
ajal. Nüüd on mitterahu aeg ja kui Saksamaa peaks kõrvaldama oma majandusest
söeenergia, tuumaenergia, gaasienergia ja suurema osa naftaenergiast, siis …?
Kõlab nagu sõja kaotamise retsept?
Eraldamine
halvustamise kaudu
Saksamaa
on hädas. Energeetilise baasi ümbermängimine ei käi nipsust, kuid nad püüavad. Teiseks
on Saksamaad püütud hoida 75 aastat militaarses arengupeetuses, et ei juhtuks
see, mis kaks korda oli juhtunud, nii et Saksamaa majandustugevus ei võrdunud
senimaani tema militaarmuskliga. Muide ilmselt on just see militaarmassipeetus
ka üks majandusedu komponente. Tõsiasi on, et Saksamaa toimetab oma võimete
piiril ja pole mingit põhjus teda igal sammul halvustada. Mitte ainult
halvustada, vaid teda järjekindlalt ka eristada/eraldada. Me peame ühtsust
avalikult deklareerima ja välja näitama igas sõnas ja teos (see, et me omavahel
alati kõiges nõus ei ole, üksteist erinevate ergutustega stimuleerida püüame on
normaalne). Apsakaid ikka juhtub. Nii strateegilisi kui ka taktikalisi. Näiteks
tundub, et Saksa, Poola, Leedu, Läti,
Eesti presidentide ühisvisiit Ukrainas oleks maailmamastaabis olnud hulka
mõjusam „perepilt“, kui ilma Saksamaata. Pealegi … see varjatud solvumine saab
protsesse mõjutama veel pikalt. Vaat selline lugu. Väljaarvamise otsus võis
olla taktikaliselt ja hetkeliselt nauditav, kuid strateegiliselt … pika sabaga
viga.
EL sõjateel … omade vastu
Kuid ka EL ei oska mõista ühtsuse vajadust (iga hinna eest)
praeguses situatsioonis, kui alustas rikkumismenetlust Ungari suhtes. Tule
seesamune sealtsamusest appi – keset sõda Euroopas keeratakse ühe liikmes/liitlasriigile
rahakraanid kinni (sama ähvardab ka Poolat)? Täiesti ebaadekvaatne käik, mis sunnib
Ungarit puht trotsist/uhkusest otsima „teisi lahendusi/liitusid“. Eks ole, pole
just meeldiv perspektiiv. Pluss veel see, et Ungari on kotitav ka
energeetikapoliitikas. Mnjah, meile võib Orpanni (nagu mõned meediahääled seda
hääldavad) poliitika meeldida või mitte meeldida, kuid just meie peaksime
sellest ebameeldivast juhtumist õppima kuidas seista oma riigi huvide eest. Kui
EL bürokraatlik südamik nüüd õhinapõhiselt Ungari (ja võib-olla ka Poola, aga miks
ka mitte Tšehhi ja Slovakkia, seega kogu Visegrad, ehk EL idapiir) peaksid
ühisrindest õhinapõhiselt välja tõukama, siis on idanaaber võitnud. Totaalselt.
Jälle üks asendustegevuse ilminguid. Sõda on sõda - on sõda. Mittesõjalised omavahelised
probleemid lahendame peale sõda. Elementaarne. Ungari on hädas. Ungari on
energeetilises hädas, täpselt nii nagu Tšehhi, Slovakkiagi. Meie suur eelis Läänemere
sopis on see, et oleme mere ääres ja pääseme kauplema kogu maailmaga (jah
higistame välja verepisaraid enese väiksust ümber orienteerides, kuid see on
võimalik geograafiat ja just väiksust arvestades) kuid ilma mereta Ungari,
Tšehhi ja Slovakkia, neil pole mingit võimalust kohe nipsust ümber orienteeruda.
Kui kogu energiamajandus on torujuhtmetega seotud Vene gaasi ja nafta külge,
siis ei ole neil riikidel nüüd ja kohe võimalik kaotada võib-olla 80% oma
energeetilisest ressursist. See on hullumeelsus. Siinkohal tuleb mulle meelde M
Šolohovi romaan „Ülesküntud uudismaa“ kus kolhoosistamise käigus teeb endine
kulak (st asjalik/edukas majandusinimene) Jakov Lukitš ettepaneku kolhoosi
lauda põrand südatalvel sõnnikust puhtaks lükata (tegelikult oli JL kontratega
mestis ja saboteeris edukalt kolhoosikorda). Puhtus on teadagi eesrindlik värk.
Ega siis kommunismiehitajate sotsialistlikud lehmad saa sõnnikus aeleda.
Mõeldud, tehtud. Järgmiseks hommikuks olid pooled lehmad betoonpõranda külge
kinni külmanud, mitmed murdsid saba. Vaadake, eesrindlik värk eesrindlikuks
värgiks, kuid kogu soojus selles laudas tuligi ilmselt sõnnikust ja selle lagunemisest.
Eh, tundub, et Jakov Lukitšid tegutsevad siiani, peibutades lihtsameelseid
kaunisloosungitega. Mõttekoht. Loo moraal on selles, et kui JL-d meid ära
lollitavad, siis Läti, Leedu ja Eesti murravad küll sabad, kuid saavad ilmselt püsti,
siis Saksa, Ungari, Tšehhi ja Slovakkia on vale energiarežiimi valiku tõttu
püsivalt betoonpõrandale kinni külmunud ja mida see ühele tublile lüpsilehmale
tähendab … No kui ellu jääb, siis piimaandi sealt enam oodata ei ole. Mis me
kokku saame? Õige - ahtrate lehmade,
vabandust … ahtrate riikide liidu. Ebakindla.
Šikk ohvripõli
Veel
üks M Manson`i tähelepanek („Kuradile!
Suva olemise peen kunst.“ Kunst 2017 Lk 119/120), mida ei tohi ignoreerida
tänastes oludes: “Kahjuks on üks interneti ja sotsiaalmeedia kõrvalnähte see,
et vastutuse lükkamine mõne teise rühma või inimese kaela on nüüd lihtsam kui kunagi
varem – ka kõige pisemate eksimuste eest. Vastab tõele, et sedasorti avalik
süü/häbi mäng on saanud väga populaarseks, mõningates ringkondades peetakse
seda koguni „lahedaks“. „Ebaõigluse“ avalik jagamine teenib sotsiaalmeedias
sootuks rohkem tähelepanu ja emotsionaalseid väljapurskeid kui suurem osa teisi
sündmusi, pakkudes rahuldust inimestele, kes saavad selle abil end lakkamatult
ohvrina tunda, tänu aina kasvavale tähelepanule ja kaastundele.“
„ „Šikk ohvripõlv“ on tänapäeval moes korraga
ühiskonna paremal ja vasakul tiival, nii rikaste kui vaeste seas. Tegelikult
võib praegu olla inimkonna ajaloos esimene kord, mil absoluutselt kõik
võimalikud demograafilised rühmad tunnevad ühel ja samal ajal ennast
ebaõiglaselt ohvri rolli surutuna. Ja nad kõik sõidavad huilates sellega
kaasneva moraalse üleoleku laineharjal.“
„Tänasel
päeval tunneb igaüks, kes on nördinud ükskõik mille pärast – olgu siis ülikooli
kursusel lugemisvara hulka arvatud raamat rassismist, kohalikus ostukeskuses
ärakeelatud jõulukuused või investeerimisfondide maksumäära tõstmine poole
protsendi võrra – et neid mingil määral nagu rõhutakse, mille tõttu on neil
õigus tõsta ülekohtu vastu protestikisa ja saada teataval määral tähelepanu.“
„Kaasaegne meediakeskkond julgustab ja põlistab
neid reaktsioone üheaegselt, kuna see on ju ikkagi ärile kasulik, eks ole.
Kirjanik ja meediakommentaator Ryan Holidday nimetab seda „nördimuspornoks“:
selle asemel, et tõsta esile ehtsaid lugusid ja käsitleda tõelisi probleeme, on
meedial palju lihtsam (ja tulutoovam) otsida midagi kergelt pahakspandavat,
pasundada sellest laiale publikule, tekitada pahameeletorm ja näidata siis
rahvale omakorda seda pahameeletormi viisil, mis tekitab pahameeletormi mõnes
teises ühiskonna osas. See kutsub esile omamoodi kaja, milles tõevaba pask
põrkub edasi-tagasi kahe kujuteldava poole vahel nagu pingpongipall, juhtides
kõigi tähelepanu eemale ühiskonna tegelikest probleemidest. Ei ole mingi ime,
et me oleme poliitiliselt enam polariseerunud kui kunagi varem.“
„“Šiki
ohvripõlve kõige suurem probleem on see, et ta imeb ära tähelepanu tegelikelt
ohvritelt. (…) Mida rahkem on inimesi, kes ühe või teise imepisikese
üleastumise tõttu ennast ohvriks kuulutavad, seda raskem on tähele panna, kes
tegelikult ohvrid on.“
„Inimesed
satuvad pidevalt nördinud olemisest sõltuvusse, sest see annab neiel mõnulaksu:
ennast maru õigeks pidada ja moraalselt kõigist üle olla teeb hea tunde. Nagu
märkis ajalehe New York Times arvamusartiklis poliitiliste pilapiltide autor
Tim Kreider. „ Nördimusega on nii, nagu on ka paljude teiste asjadega, mis on
mõnusad, aga söövad meid pikapeale seest tühjaks. Ja see on veel reetlikum kui
enamus teisi pahesid, sest me isegi ei teadvusta endale, et tegemist on
mõnuainega.““
Muide,
ja kõige tähtsam: „Ent osa demokraatias elamisest ja vabast ühiskonnast on see,
et meil tuleb kokku puutuda arvamuste ja inimestega, mis ja kes ei pruugi meile
meeldida. See on lihtsalt demokraatia ja vabaduse hind – võiks koguni öelda, et
see ongi kogu süsteemi mõte. Ning paistab, et üha suurem arv inimesi on hakanud
seda tõsiasja unustama.“ Eks ole tabav?
Nii, et mida ma arvan?
Jätkuvalt ei arva, kuid võtaksin endale mõned teejuhid, et
mingitki ülevaadet olukorrast omada.
Esiteks, pole kolmikkriis (meditsiini/administratiiv/majandus)
kuskile kadunud ja sõda Euroopas tüsistab veelgi olukorda. Niisiis kuna ma ei
ole sõjanduse asjatundja, siis püüan aru
saada, kes on tegelikult asjatundja/teejuht, kes klubikangelane. Sel kohal võtaksin pigem teejuhiks L Brownworth („Merehundid“ Pegasus 2018 Lk
163) põhimõtte: „“Laxdela saagas“ räägitakse Olaf Paabulinnust, kes oli udus
lootusetult ära eksinud ja päevade viisi ringi hulpinud. Kui udu viimaks hajus,
tekkis tuline vaidlus selle üle, kuhu minna. Meeskond hääletas ühe suuna kasuks
ja teatas Olafile oma valiku. Hallipäine kapten ei teinud seda kuulmagi ja
käskis oma kogenud navigaatoril ise suund valida. „Tahan, et kõige teadjam mees asja üksinda otsustaks,
„ütles ta, „sest minu arust on lollide nõukogu seda ohtlikum, mida rohkem neid
on.“ Vaat selline õpetlik lugu.
Teiseks teejuhiks võtaksin kunagise USA kaitseministri parem
käe 1960 aastal mõttetera: „Taandame kõik sõjalised probleemid
majandusküsimusteks. Needki seisnevad ju
ressursside otstarbekas jaotamises ja kasutamises.“( L. Freedman „Strateegia“
Grenader 2016 lk 173). No ja see on arveametnikule
juba … tuttav teema.
Kolmandaks:
Sir Thomas More Inglise poliitik, Henry VIII kantsler, filosoof ja kirjamees olevat öelnud
enne oma vahistamist kodakondsetele, midagi sellist, et olge üksteisele head ja
kui te ei jaksa enam olla üksteisele head, siis olge vähem halvad. Väga
mõistlik aluspõhimõte, mida võiksime meiegi teiega järgida. Minu … arvates.
Aeg tiksub, ka katkise klaasiga kellades.
Järgneb …
Targutusi:
S David „Põrgukatel“ ÄP 2021
Lk 173 Rügemendiülem kolonelleitnant V. F. Bleasdalest
„Manchester kirjutas, et ta nägi välja „igas mõttes võimeka väejuhina. Paraku
ta seda polnud.“ Miks? Osalt seetõttu, et enne Okinawat polnud ta lahingus „kunagi
juhtinud suurt väeüksust“, ja osalt seetõttu, et ta polnud väga nutikas. „Jäi mulje, et tema teisejärgulises
mõistuses püüdis esikohale trügida kolmandajärguline mõistus.“. „Bleasdale oli
kuulus oma mõttetute väljaütlemiste poolest nagu „Sööge rohkem toitu ja hästi
palju“, „Siin Dixe`s oleme sügaval Lõunas“ ja „Päikesetõus tuleb koidu ajal“.
Lk 302 „Talle jõudis pärale, „et mehed ei võitle lipu või riigi,
mereväe või kuulsuse või mistahes muu anbstratktse mõiste nimel. Nad võitlevad
üksteise pärast.““
A Appelbaum „Demokraatia videvik“ Varrak 2021
Lk 63 „Üldiselt arvan nüüd, et just see oligi, mis neile
Margaret Thacheri puhul meeldis: et ta võttis kätte ja läks maailma ning lükkas
asjad käima.“
Lk 100 „Maailmas, kus suurem osa poliitilistest vaidlustest
toimub internetis või televisioonis. Ei ole teil vaja minna välja tänavale ja
lehvitada loosungeid, et näidata oma poliitilist meelsust. Et väljendada
poliitiliste vaadete järsku muutust, pole vaja teha midagi muud, kui vahetada
kanalit, valida igal hommikul teine veebileht või liituda ühismeedias mõne
teise rühmitusega.“
No comments:
Post a Comment