Hüääni tulek: Laperdava romuga Apollo imitatsioon

 

 

Mis aeg see on milles me elame? Meie aeg? Õige. Kuid kuidas seda iseloomustada, kui üks kriis järgneb teisele? Mõni arvab, et võimaluste aeg. Ka õige, kuid suurkriis (eriti kui see kulmineerub sõjaks) on pigem võimalus vähestele, probleem paljudele.  „“Et sa elaksid huvitaval ajal!“ Seda hiinlaste needust öeldakse tavaliselt kellelegi sellisele või kellegi sellise kohta, keda ootab tõenäoliselt ees seiklusrikas ja huvitav elu, mille juurde kuulub tavaliselt mündi pahupool ja vältimatu manusena ka keskmisest rohkem ületamist vajavaid raskusi, tõkkeid, „tundmatuid tundmatuid“ (USA kaitseministri Rumsfeldi sõnul) ja takistusi. Huvitavad ajad on harilikult kõike muud kui rahulikud ja korrapärased, kus tänane päev on vägagi eilse moodi ja midagi sootuks erinevat ei too ka homne.“ (R. Müllerson „Elada huvitaval ajal – needus või võimalus?“ Lk 11).  Vaat selline huvitav aeg

 Probleem & Võimalus (pro-probleem)

 No nii ja siin meie teiega oleme nüüd oma isiklikus „huvitavas ajas“, kesk teiste ja eneste probleemide kaskaadi. Niisiis kas meil on probleem?  Või võimalused? Võimaluste juttu kuuleb iga kriisi ja läbikukkumise refräänis: „… no see on ühtlasi võimalus!“ Nüüd siis oma kuuendas suurkriisis on võimaluste jutt muutunud kuidagi banaalseks. See on rohkem nagu eneserahustus või –õigustuslik mantra. Teisalt, mida tähendab võimalus? „Võimalus. Kuna ärikõnelustes on probleemid keelatud, siis nimetatakse neid hoopis võimalusteks. See tähendab, et mõnigi võimalus on tegelikult probleem. Minu võimaluste lahendamise võimetel on piir. Huvitavad ja strateegilised võimalused ajavad mulle hirmu nahka.”

Lisaks täpsustame ka probleemilahenduse üht võtmeteguri – investeeringud – tänapäevamõistet: „Investeering. Esimesena tõmbas sõna algsele tähendusele vee peale Briti valitsus, asudes avaliku sektori meeletuid, ohjeldamatuid kulusid õigustama. Kuna kulutamine on halb ja investeerimine hea, siis nimetati kulutamine ümber investeeringuteks ning halb nähtus omandas parema kõlavarjundi.” (J. Owen „Oskus mõjutada.” 2012 kirjastus „Ersen” lk 163). Muide põhireeglitest veel niipalju, et klassikute arvates: Lk 54 „Seepeale võttis Humphrey kasutusele raskerelvad. „See oleks teist väga julge, härra minister.“

Ma olin tõeliselt ehmunud! Julge? Ma ei tahtnud midagi julget teha! Karjäärid lõppevad julgete tegudega.“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999 lk 54) Lihtsalt meeldetuletuseks bürokraatia kuldreegel, et „julgeid tegusid“ pole eriti odata.

 Menüü 

 Meil on seega menüüs paras ködi kuid erinevate nimetustega: probleem/needus/mure ja on võimalus. Uh! Võimalus, mis on tegelikult probleemi eufemism (umbes nagu hunti hüütaks metsakutsuks, kuigi nimetusest hoolimata on kiskja ikka üks ja sama) ehk meil on suures piiris valikus probleem, mida nimetatakse probleemiks  ja probleem, mida nimetatakse võimaluseks. Lahe, kohe kergem hakkas. Või siis mitte. Niisiis veelkord: meil on probleemprobleem, mida võimendab probleemne lahendus pimetõhusetu investeerimise näol, mis on eufemism mõistele kulutamine, mis omakorda on …. probleem. Vaat sellisel huvitaval ajal, huvitavate valikutega, elamegi.

Kuidas siis valida, kui justkui valida polekski? Alati on valikud: G. R. R: Martin („Vareste pidusöök” Varrak 2012 Lk 196) teab soovitada: „ Kui paremat kätt on kaljud ja vasakul torm, siis valib arukas kapten kolmanda kursi.” Milline on siis meie kolmas kurss? See on tegelikult kõige põnevam küsimus. Eee … ma arvan, et võiks katsetada … kinnisvaramaksuga. Ups, see oli nali, kuigi arvan, et sellesuunalised „Heurekad“ pluss automaks ja astmeline tulumaks kui mugavustooted tuuakse letti esimesena. Kui nii labaselt läheb, siis on meil probleem+probleem+probleem+probleem.

 Kas meil on probleem?

 Meie põhiprobleemiks (peale EL & OECD-ga ühinemist) on inertsus (võib-olla ka ignorantsus?). Siiski, 23 vastu 24 veebruari astus maailm hoopis uude ajajärku. (Lääne)Maailmale on see hetk nagu Apollo 13 hapnikumahuti plahvatust Kuulennu kolmandal päeval. See oli võitlus energia, hapniku ja õigete valikute eest.  "Houston, we have a problem". Ilmselt teate seda legendaarset lauset, kuid vähesed oskavad Apollo 13 lugu vaadata  eduka kriisijuhtimismudelina. Niisiis … Kõik algas analüüsist (baasi loomisest võimaluste leidmiseks), millised süsteemid veel töötavad, millised on energia/hapnikuvarud ja kuidas seda piskut kasutada tõhusalt. Algas võitlust eksistentsi eest, võitlust iga ampri eest. Konstrueeriti käepärastest vahenditest kiirelt ja nutikalt uusi ellujäämisplatvorme, üks süsteem teise järel lülitati välja, koliti kuundumiskapslisse ja … jäädi ellu. Edulugu.

 Apollo kriisihaldamismudel töötab sama hästi ka meil ja praegu meie järjekordses kriisis, Kuid see ei tähenda, et võiksime oma strateegiatega edasi laperdada nagu plahvatust poleks olnudki (Sic! Kummalisel kombel on Apollo 13 ja meie „huvitava aja“ kriisi ühisjooni äärmuseni tõhus energiakasutus ja läbimõeldud asjatundlikud valikud). Kui NASA-l oli valida, kas kasutada energeetiliseks võimendiks Maa külgetõmbejõudu või Kuu oma ja otsustati Kuu kasuks (pragmaatiline arvestuslik tulemus), siis Kuu poole sõitmine ei tähendanud Kuu poole kulgemist plaanilise strateegia järgi, vaid see sisaldas kursi muutust. Sedagi ei saanud teha hooldusmooduli vigastatud mootoritega, vaid tuli nuputada kuidas seda teha Kuumooduli (päästepaadi) mootoritega, mis loomulikult selleks otstarbeks ette polnud nähtudki. Palju muudki selles loos polnud ette nähtud …. Seda vaid tehti.

 Tähelepanu: Uus mäng! Uksed sulguvad!

Siin me nüüd teiega oleme – meil on probleem, järgmine suurkriisis. Me lekime. Hapnikupaagid võivad kiirelt tühjeneda (Apollol pihkus hooldusmooduli hapniku paak 130 minutiga ja kütuseelemendid …. Need ütlesid üles. Otsused tuli teha enne … lõplikku lõppu). Niisiis … Kriis! Jälle!  Euroopa südames hävitataks varasid, tapetakse inimesi suurel hulgal (sic! reostatakse loodust),  tohutu kiirusega, metoodiliselt, mõttetult. Jälle. Maailmamajandus, mis enne sedagi ripnes meditsiinikriisist tulenevate kulude ja peidetud majanduskriisis kui seesamune pilpa peal (mida analüüsimajad ning administratsioonid rahatrükiloitsudega püüdsid kepsakana näidata), siis sõjaline käeväristus kukutab majandust kogu maailmas kindlalt ja pikaks ajaks.   Maailma majandusest võetakse välja tohutu hulk ressurssi: kaitsekulud/sõjakulud, taastamiskulud, põgenike aitamise kulud, uute logistiliste ahelate kulud, energeetikakulud, sanktsioonide ülalhoidmise kulu jne. Kõik see, mis oleks läinud arengusse, läheb nüüd (heal juhul) Euroopa poolsaare stabiilsuse taastamisse … uuel (ilmselt madalamal)  tasemel. Kõik võimalused hinnatakse ümber, prioriteedid muutuvad, samal ajal toimub massiivne ressursside ja turu ümberjagamine. Uus mäng. Kus oleme meie selles uues jagamises?  Näiteks „Eisenhower sai selgelt aru vajadusest teha vahet peamise ja lihtsalt tähtsa vahel. (…) Nad jõudsid strateegiliste otsuste langetamisel klassikalisele järeldusele, et kõik ülejäänud on teisejärguline: „Kõik muud operatsioonid tuleks arvata mitte kohustuslike, vaid äärmiselt soovitatavate hulka.““ („Kindralid“) Mis on meile peamine, mis lihtsalt tähtis?  Otsustamise aken/uks hakkab sulguma. Kui hapnik saab otsa siis …

Rekombineerimine kõiges

 „Huvitav aeg“ nõuab mõtteviisi muutmist. Kõiges. Kõigis strateegiates ja strateegilistes suundades. Jällekord ilmneb, et mäng käib seegi kord energeetiliste ressursside pärast ja üle. Sõda Ukrainas võib käsitleda ka suure energeetikasõja väljendusvormina. Nii embargod, kui ka uute energiamuundamistehnoloogiate otsimine on selle sõja komponendid. Mõlemad on aktiviseeritud ja … Embargo mõjud? Vaadake, embargo kehtestamine on nagu otsus osaled boksimatšil,  tuleb valmis olla siniseks silmaks, lömmis ninaks ja põranda musutamiseks. Sama ka piirangutega, need löövad kõiki valusalt, mõndasid  valusamalt, mõndasid, kes oskasid energia manolõksust hoiduda vähem..   Kahju küll, kuid ka rohepööre sellisel kujul kuidas see sügaval rahuajal direktiivbürokraatlikult välja kukkus tuleb kokku pakkida ja alustada uuesti. Naguinii oli see rohkem teeseldud kui tegelik pööre, seda on näha ka Euroopas, kus loodeti ühelt poolt Vene gaasile ja teiselt polt Prantsuse tuumale ja … pööret polnudki. Tabelid olid. Puht bürokraatlik akt.  Alustama peame sealt kus me energeetiliselt saame selles sõjas (ja sõja lõpus) olema – energiapuuduses, külmas ja fragmenteeritud mitteglobaalsel turul. Mõistagi on inimloomuses just see hea omadus, et sellistes oludes on ta kõige nutikam, mis loob fooni ka uute energia muundamise tehnoloogiate majanduslikult mõttekatena kasutusele võtta. Lk 162 „Reaalsuses on ühiskonnad alati loobunud konkreetsest ressursist parema kasuks ammu enne seda, kui vana otsa saab. On sageli öeldud, et kiviaeg ei lõppenu, sest maailmast said kivid otsa, ja see on olnud tõsiasi ka energia osas.“ „Palju puitu ja hagu jäi kasutamata, kui maailm läks söe peale üle, „ märgib Ausubel. „Sütt oli külluses, kui nafta esile kerkis. Naftat on külluses, kui metaan (looduslik gaas) tõuseb“. Nagu me näha võime, võib gaas omakorda asendada veel madalama süsinikusisaldusega energiaallikatega kaua enne sed, kui viimane kuupmeeter sinises tules haihtub“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 162). Vaat selline lugu

 Niisiis … Gaas … Gaasisõltuvus. Mnjah, see on nüüd just selle „bürorohe“ mõtteviisi vili, mis tõstis gaasi kõigist mitterohelistest kütustest kõige „rohelisemaks“ ja millisesse silmusesse Saksamaa ennast pahaaimamatult mässis (tuumajaamad jooksutati maha, söejaamad pandi kinni)  enese mässis, et sellest ilma poliitilismajandusliku enesetaputa kiirelt välja ei ukerda. Mõistlik oleks anda neile selleks (teenindusmoodulist kuumoodulisse kolimiseks) veidigi aega. Pole ilus, kuid vajalik. Võib olla annab sakslaste maailmapildist aimu Thilo Sarrazin ( „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 Lk 365/373) mõttejadast: „Riigid peavad teenima ennekõike oma kodanike huve. Nad teevad isegi palju, kui nad sealjuures ei kahjusta teisi riike ja rahvaid. Neid ei saa süüdistada teiste hädades ja lahendamata probleemides. Poliitikud ei taha peaaegu üldse teha põhjalikku analüüsi, mis ei kohkuks tagasi ka õigete järelduste tegemisest“ ja  „Riik ja ühiskond toimivad seda paremini, mida rohkem jagavad inimesed samu väärtusi, hoiavad konstruktiivselt kokku ning usaldavad põhimõtteliselt riiklikke ja ühiskondlikke institutsioone. Nagu me juba näinud oleme, on selle sotsiaalkapitali mahul ühiskonna edus ja heaolus suur roll. Sotsiaalkapital on nagu viljakas muld. Seda on lihtne ära kulutada või hävitada, taastada saab seda aga vaid pika aja jooksul ning kunstlikult seda luua eriti ei saa. Poliitikal on seega ühiskonna sotsiaalkapitali harimisel  suur vastutus. Kui kodanikud tunnevad pidevalt, et riik ei esinda nende ja nende grupi huve, vaid võib-olla hoopis mingeid muid huve, millel ei ole oma riigi ja rahvaga enam üldse mingit pistmist, kahaneb nende sisemine lojaalsustunne riigi ja ühiskonna suhtes. Nad keskenduvad siis rohkem isiklikule heaolule, oma perekonnale, ühiskonnaklassile, etnosele või religioonile ja vähendavad niimoodi sotsiaalkapitali.“ Kuidas on meie sotsiaalkapitaliga lood? Kas me kasvatame seda kapitali? Teisi halvustamine pole mingi väetis sotsiaalse kapitali kasvule. Fakt!

 Energeetilise valevaliku "kõrvalmõjud"

 Muide need kes nüüd tormavad kiitma õhinapõhiselt rohepööret (sisult õige, administratiivselt/majanduslikult vale) peaksid arvesse võtma sedagi, et energeetiline valevalik Euroopas on toonud kaasa (suuremastaabilise, jätkuva, püsiva) keskkonnareostuse sõja näol Ukrainas. Kõrvalmõju? Valearvestuse kõrvalmõju. Kõrvalmõju, kuid väga mõjus. Pikkadeks aastateks. Ilmselt pole sõjatandril praegu ka prioriteediks CO2 heitmete (kolossaalne) suurenemine ega metsade linnulaulu kaitse? On inimlikud eksistentsiaalsed probleemid – ellujäämine nende hulgas.

Teades mõjusid, mis võivad kaasneda energeetiliste strateegiate valevalikutega (lihtsad, populaarsed ja valed)  tuleb nüüd teha tõsine panus (ka ja esmajoones meil teiega) uute energiaallikate ja tehnoloogiate kiireks kommertslikuks kasutuselevõtuks.

Mitte evolutsiooniline, vaid gramm kangem/kiirem areng energeetikas nii tehnilises- kui tehnoloogilises vallas peab jätkuma, kuid enesepettused (mida gaasiküte kui ikkagi karboniseeriv meetod endast kujutas – põhimõttel: reostada ja kulutada, kuid aeglasemalt?) tuleb seekord kõrvale jätta ja muuta oma mõtlemissuunda. Ei ole võimalik? Eee …see ei vasta tõele, sest  kui pea saja aastane teadlane oskab anda visiooni, et: „Kujutage ette, et elektrivõrku on päikesepaneelide asemel ühendatud puud. Mõelge veel taimeliikidele, mis vabastavad elektrone päikeseenergiat kasutades ja talletades neid akudesse, mis puuvilja kombel ripuvad anorgaanilistel puudel“

„Vahepeal võiks planeeti veelgi soojendada rämpsinfo. Praegu kiirendab globaalset soojenemist heitgaaside, detriitide ja muu tsivilisatsiooni soovimatute kõrvalsaaduste  kogunemine. Huvitaval kombel on rämpsinformatsioonil sama mõju.“

Prügiautodest „Olen tihti mõelnud, kas internet võiks täita nende autode ülesannet ja toimetada kasutu ja liigne info minema, ladstades selle kuskil universumi mõõtmatus sügavuses. Mulle meeldib ette kujutada hiiglaslikke saatjaid kuskil poolusel rämpsposti, soovimatut reklaami, banaalset meelelahutust ja väärinfot Maalt eemale juhtimas. Milline vaimustav viis jahedust säilitada.“ (J. Lovelock „Novatseen“ PM 2020 lk 94). Hm, miks siis meie ei suuda kaugemale mõelda päikesepatareidest ja tuulikute maharaiumisest? Mõttekramp? Või peame sajaaastaseks elame saamaks aru …et oleme lihtsalt ekslikud või argpüksid.

Järgmine mõte, mida võiks mõelda ka enne saja aastaseks saamist ja hapniku lõppemist juhtmoodulist: „Kõiki neid protsesse hõlbustab teine Maa sõber: dematerialiseerumine. Tehnoloogiline progress lubab meil teha rohkem vähemaga. Alumiiniumist soodapurk kaalus kord 85 grammi, tänapäeval kaalub see alla 30 grammi. Mobiiltelefonid ei vaja miilide kaupa telefoniposte ega traate. Digitaalne revolutsioon dematerialiseerib maailma meie silme all, asendades aatomid bittidega. Kuupjardid vinüülplaate, millest koosnes kord minu muusikakollektsioon, andsid need laserplaatide kuuptollidele ja siis tühjusele MP3-s. iPad on peatanud minu korterit läbinud ajalehepaberi voo.“

 „Läbimurre energeetika vallas võib tulla idealistlike leiutajate idufirmadest, energeetikakontsernide uurimislaboritest või tehnoloogiamiljardäride edevusprojektidest, eriti kui viimased investeerivad samaaegaselt nii turvalistesse kui ka hullumeelsetesse kõrgtehnoloogilistesse projektidesse.“

 „Valitsused peavad siin oma rolli mängima, sest nagu osutab Brand, „taristu on üks neid asju, millega tegelemiseks me palkame valitsuse – eriti energiataristu, mis vajab lõputult seadusandlust, tagatisi, eesõigusi, regulatsioone, subsiidiume, uuringuid ning üksikasjalikku järelvalvet avaliku ja erasektori lepingute üle“. See hõlmab ka seadusandlikku keskkonda, mis oleks kohandatud pigem 21 sajandi väljakutsetele kui 1970 aastate tehnofoobiale ja tuumahirmule.“

 „Kes iganes seda teeb ja mis iganes kütust ta kasutab, sõltub süva-dekarboniseermise edu tehnoloogilisest progressist. Milleks oletada, et 2018 aasta oskusteave on parim, milleks maailm suuteline on? Dekarboniseerimineei vaja läbimurret ainult tuumaenergia osas, vaid ka teistel tehnoloogiarinnetel: see vajab akusid, et ladustada taastuvate energiaallikate katkendlikku energiavoogu; Interneti-laadseid nutivõrke, mis jaotavad hajutatud allikatest pärineva energia hajutatud kasutajate vahel hajutataud aladel; tehnoloogiaid, mis elektrifitseerivad ja dekarboniseerivad tööstuslikke protsesse nagu tsemendi, väetiste ja terase tootmine; vedelaid biokütuseid raskeveokite ja lennukite jaoks, mis vajavad tihedat. Kaasaskantavat energiat; ning meetodeid CO2 kogumiseks ja ladustamiseks.“ (S Pinker „Valgustusajastu tänapäeval“ Vinkel 8 OÜ 2021 lk 170/189) Eks ole, läheb juba põnevaks. Valguskübeke juba paistab tunnelis. Fataaloptimistina arvan, et mitte iga valgus tunneli otsas ei pruugi olla vastutormav rong.

 Kuule sõit jääb ära. Seekord.

 Meil … Meil veel uute strateegiateni pole jõutud. Hm, kas pole vajadust? Kui tahame Kuu gravitatsiooni kasutada, siis kurssi peame me muutma „niikuinii“, muidu siirdume lõpmatusse, tühjusse ja oleme samasugune (majandus)kosmose märk nagu E. Muski  Tesla kabriolett päriskosmoses. Nojah, vahe on vaid selles, et kui Tesla on kosmoses uhkuse/uhkustamise märk, siis meie oleksime (majandus)kosmoses lihtsalt prügi. Nutikus ja tõhus ressursside kasutus on see, mida vajame. Mitmed senised rahakasutused tuleb ümber hinnata. Kui Apollo 13 lülitusid kütuseelemendid välja, siis juba puht reeglistiku järgi jäi kuundumine ära. Nii ka meil, mitmed headel aegadel kavandatud projektide teostamine jääb ära.  Mõni asjalik mõte on juba kostnud, kuid sümptomaatiliselt õhinapõhine. Näiteks, kui RB pausile panek tundub mõttekas (raha/kaupu pole), siis kõigi taristuprojektide külmutamine kogumis tundub ülereageerimisena, kuid mine sa tea, kui ilm läheb kurjemaks, siis võib see katkestada ka vajalikud projektid. Veel ei ole administratsioonile jõudnud kohale, et vanad plaanid enam ei toimi. Kui Apollo 13 kriisis käskis  juhtimiskeskus lennuplaani kaaned ära rebida, sest selle plaani ainuke kasulikkus oli nende kasutamine CO2 taseme aparaadi vahetüki ehitamiseks, siis peaksime tegema samuti, vanad plaanid nurka viskama, need on kasutud. Segadusttekitavad. Deklaratiivne, pinnapealne administratiivsest valmisolekust raporteerimine (mis piirneb ülbusega) tekitab kergemat sorti paanikahooge. Valmisolek milleks? Võrreldes millega?  Kui kõrged analüüsimajad teatavad, et inflatsioon tuleb sellel aastal 10% (nüüd juba ilmselt rohkem, tunduvalt rohkem) ja majanduskasv on „natukene“ negatiivne, siis kasutades veel üht legendaarset ütlemist „sellises inflatsioonis ma tahaksingi elada“, sest tegelikkus on hoopis kurjem. Nagu H Rosling „Faktitäiuses“ sedastas Mosambiigi PM-i nägemust SKP-st, kui instrumendist märkides, et need pole täpsed, seepärast vaatleb ta näiteks 1. mai rongkäiku. „Ma tean, et inimesed tahavad sellel päeval eriti head välja näha. Tean, et nad ei saa sõbra käest kingi laenata, sest ka sõber on rongkäigul. Nii ma siis jälgin. Ja näen, kas nad kõnnivad paljajalu või on neil viletsad jalanõud või on neil kvaliteetsed kingad. Ja ma saan võrrelda sellega, mida ma nägin eelmisel aastal. (…)“ Tark peaminister küll vaatab andmeid, kuid mitte ainult andmeid.“ Nutikas mudelivaba arutlus.

Oleme kuulutanud enda hundirahvaks, aga „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik.“ „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“ („Huntide tarkus“). Aus analüüs, mitte lineaarne mudelarvestus oleks hea algus

Miski  pole võimatu, meil on korduvaid kogemusi tõhusate mõttemeeskondade loomiseks, nii taassünni, majanduskriiside kui sõelumisläbirääkimistel. Näiteks EL läbirääkimiste pidamiseks moodustati ametkondadeülesed asjatundjate töörühmad, millised analüüsisid olusid/võimalusi ja muutuste optimaalset tempot. Jälle edulugu. Kõik muutub, kui mullu olid abivajajad hotellindus ja turism, siis ühistransport põletas meeleheiteturul investeerimiseks kogutud vahendeid, tänavu muutub eilne edulugu ehituses samuti abivajajaks, niimoodi lisanduvad üha uued abivajajad, mis tõukab majanduse dominoefektilisse kokkuvarisemisse. Vaid uued prioriteedid ja uued (tunduvalt lihtsamad) strateegiad suudavad meid uues olukorras leidma jätkusuutliku lahenduse.  Viimasel ajal on ärisektorist (sh Tehnopoli inkubaatorid, Eduka Eesti konkurss, Ajujaht jne)  tulnud palju huvitavaid ja väga huvitavaid ideid, aga … Vaadake, kõik see muutub mõttetuks, kui hapnik otsa saab, kütus otsa saab, just seepärast on hädavajalik alustada uue strateegilise põhja loomisest.

Me suudame. Kui tahame. Tahame ju! Muide nii meie majanduse priotiseerimine, energeetika ümberrivistamine kui põgenike abistamine ei ole ühekordne üritus nagu juubilari õhku viskamine (ja siis ruttu tagasi kohvi ja koogi manu tormama), keegi peab ka edaspidise eest hoolitsema ja gravitatsioonist mõjutatud langeva juubilari kinni püüdma. Püsivalt. Seda nimetatakse jätkusuutlikkuseks. Mnjah, „Huvitav aeg“ nõuab huvitavaid lahendusi. Pauk on käinud, lihtsalt edasi laperdada ei saa, kursimuutus on eksistentsiaalselt vajalik.

Järgneb …

PS. Energeetiliste valevalikute kõrvalmõjudest veel niipalju, et selle tulemusena on „parketikõlblikeks“ kuulutatud nii Venetsueela, kui Iraan (nafta räägin) ja keda veel kuulutatakse? Ning veel üks kõrvalmõju, mis õhinapõhises tegutsemises on jäänud kahesilma vahele – oleme ise innustunult kehutanud nii Saksamaa, kui Jaapani … relvastuma. Oleme teinud just seda, mida 70 aastat on püütud vältida. Nüüd on väravad valla.  Tasakaalud muutuvad. Eee, mis edasi?

Targutusi:

V Kondor „Patune Budapest“ Regio 2020

 Lk 163 „See ongi tsensuuri mõte, Zsigmond. Asi pole selles, et tsensor praagib selle välja, vaid see, et meie ise tajume sisimas, mille tsensor maha tõmbab, ega hakka seda kirjutamagi. Või kui kirjutame, siis ei pane seda lehte.“

 J.L. Gaddis „Külm Sõda” Tänapäev 2007

 Lk 62 „Kui sõja eesmärk on riigi julgeoleku tagamine – ja kuidas saakski teisiti olla? – siis peavad sõjad olema piiratud. Just seda pidas Clausewitz silmas, kui ütles, et sõda on „poliitika jätkamine teistsuguste vahenditega … Poliitiline kavatsus on eesmärk, sõda on vahend, ja vahend ei ole kunagi mõeldav ilma eesmärgita”. Riigid võivad langeda sõja ohvriks, kui relvad muutuvad nii hävitavaks, et seavad ohtu eesmärgid, mille pärast sõda peetakse. Sellisel juhul tähendab jõu kasutamine selle hävitamist, mida tegelikult tahetakse kaitsta .”