Mitu vabariiki?

Mõned teemad, millest me tänapäeval arutame tunduvad kummalised. Oleksid nagu igavikulised väärtused, mis on tsivilisatsiooni ja majanduse alustugedeks, kuid … Te ei peaks ju tervemõistuslikuks viisakas seltskonnas arutada, kas naabrile nuiaga äsada või lihtsalt „lammoonekas“ pähe kukutada. Ehhee, koos juriidiliste nüansside ja detailsete põhjendustega? Peaksite sellist arutelu pidavaid tüüpe kas poolearulisteks või kriminaalideks? Muidugi. Kuid  vaidlust teemal, kas Dr Riigi tasandil kokkulepitu on Dr Riigile, kui lepingu osapoolele ja garandil   täitmiseks, peetakse üllatuslikult juba täiesti loomulikuks. Oh ajad, oh kombed. Kas üldse saab selle üle vaielda?   Vana hea ausõna ja kokkuleppe sisu ja vorm on ilmselt läinud nihkesse. Nüüd me siis vaidleme selles nihestunud maailmas, kas valitsusel on õigus „oma“ poliitikat ajada? Kas valitsusel on õigus rohmakalt, kiirustades, mõjuanalüüsita, turuosalistega kooskõlastamata, kobarülesõite sooritada? Küsimused ise on valed. Kõik vaidlevad, kuid vaidlevad kõrvalküsimustes, jõudmata põhiküsimuseni. Kuid põhiküsimus on kas kokkulepped on täitmiseks?

 Seadusandja seadustundmatus

Õiguskantsler (ÕK) on oma asjatundliku seisukoha kobara osas juba välja öelnud. Tore, see selgitas asja, kuid ainult neile kes aru tahtsid saada. Siinjuures jõuame ehmatava tõeni, meie poliitinimesed (sh seadusandjad) ei valda seaduste mõtet ega nende koosmõju. Nad valdavad vaid „oma õigust“. Eriti ehmatav on kui riigikogu saadik tõsimeelselt üllatub, miks ÕK ometi õlle hinda kaitsma tormas? Uskumatu. Ühiskonnaõpetuse kursuse läbinud koolijütski teab,  et ÕK, ei „kaitse õllehinda“, ta kaitseb printsiipi, meid kõiki. Kaitstes põhiseadust kaitseb ta meid. Ta kaitseb isegi neid, kes põhiseaduse väärtusest aru ei suuda saada. Poliitinimeste kommentaarid olid šokeerivalt asjatundmatud. Kuid kõige šokeerivam on see, et needsamad inimesed istuvad ju päevast päeva Riigikogus ja teevad seadusi. Milliseid? Millise kvaliteediga?  Klassik arvab, et : „Vastab kahtlemata tõele, et mõned riigiametnikud on ebakompetentsed, aga kindlasti mitte nii ebakompetentsed, et mõni poliitik oleks võimeline märkama. Hoopis parem mõte oleks see, kui riigiametnikel oleks õigus kõrvaldada poliitikuid ebakompetentsuse pärast, kuid selline asi on kahjuks ülimalt ebatõenäoline, kuna tühjendaks sisuliselt kogu Alamkoja, kõrvaldaks kogu valitsuskabineti, tähendaks demokraatia lõppu ja vastutustundliku valitsemisajastu algust.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999.lk 202). Mnjah, nagu aru saate see pole võimalik seepärast püüame poliitinimesi vähemalt õpetada.

 Au, väärikus, kokkulepetest kinnipidamine, peaksid oleme need väärtusmajakad, mille abil ka kõige pimedamast tihnikust välja saada. Kui need majakad asendatakse juriidilise äraseletava sõnavahu virvatulukestega, siis oleme lootusetus seisus.

Kelle vabariik, kelle õigus?

 Meil on üks ja ainumas järjepidevuse alusel toimiv Eesti Vabariik, meil ei ole Reformierakonna Eesti Vabariiki, ega Keskerakonna Eesti Vabariiki, ega Sotside Eesti Vabariiki. Kui tegemist on ühe isikuga, siis on ka tema eelnevad lubadused, kohustused ja kokkulepped siduvad ning nende muutmine võib toimuda vaid osapoolte kokkuleppel. Kui füüsiline isik taganeb kokkulepitust, siis kuidas me teda nimetame? Õige, petis. Sama ka juriidilise isikuga. Kas uuel valitsusel on õigus ajada „oma“ poliitikat? Loomulikult, kuid õigustega on alati kaasas kohustused. Antud juhul oma poliitika teostamise õigusega kaasas kohustus järgida EV kehtivaid seadusi (sh põhiseadust), häid tavasid, Dr Riigi poolt võetud kohustusi ja sõlmitud kokkuleppeid. Uus valitsus ei alusta tühjalt kohalt, ei asuta uut vabariiki, vaid jätkab juriidilise isiku Eesti Vabariigi, järjepidevusel põhinevat tegevust. Valitsuse „minu õigus“ ei ole valitsuse absoluutne õigus, vaid meie kõigi õigus kindlustundele. See ongi majakas, mis meid õigel teel hoiab – kokkulepitust tuleb kinni pidada. Isegi kui raske on. See on ühiskonna kindlustunde ja usaldusökonoomika aluseks.

Lihtsad tarkused ja lihtsalt targad

Tegelikkuses oleme oma upsakuses ja lapsemeeles ajanud mõned lihtsad põhimõtted juriidiliselt nii keerukateks, et ise ka ei saa enam aru, mis on õige mis vale, mis juriidiliselt õigeks seletatud vale. Kunagi ütles president L. Meri, et Eestile on kombeks üks president korraga. Elementaarne ju!  Kuid ilusti ja täpselt öeldud. Elegantne. Sellest ütlusest lähtudes eeldan, et meil on ka üks Eesti Vabariik. Me oleme ka EV loonud selleks, et luua meile kindlustunne. Kindlustunne tekkib sellest, et me võime usaldada teist inimest, firmat, riiki. Tekkib omamoodi usaldusökonoomika. Usaldusökonoomika põhineb sellel, et Dr Riik, see üks ja ainumas, määrab pikemaajalised mängureeglid, mille tõttu turuosalistel on võimalik kindlustundega teha oma investeeringuid ja luua töökohti. Kõlab ju kenasti? Seadus ongi ühiskonnas olev kokkulepe ja kindlustuspoliis asjade ajamiseks. Kokkuleppeid on võimalik muuta, olude järsul muutumisel, kuid kokkulepe on osapooltevaheline leping, seda ei saa muuta ühepoolselt. Ühepoolne lepingu muutmine on lepingu rikkumine. Valskus.

Uus poliitika: JOKK.st POKK-ks

Viimane vahtkonnavahetus toimus „oma poliitika“ järje peale saamiseks ääretult ebameeldival ajal. Kidurate valikute ajal, järgneva aasta eelarve oli koostatud eelneva vahtkonna poolt. Pooluute tulijate „oma poliitika“ järje peale saamine vajas aga  kibekiireid lahendusi. Muidugi, ega siis võimule ei tuldud selleks, et „vainlase“ poliitikat ellu viia. Muutmist vajas nii riigieelarve seadus, kui ka rida maksu ja muid seaduseid. Inimlikult on mõistetav soov peale pikka pingiund teha kohe kõik uneletu tõeks, kuid kehtivad seadused ja tavad on risuks ees. Segavad. Mnjah, kui segavad, siis tuleb leida kõike seletav imelis-juriidiline sõnapilv  nagu me seda hellitavalt nimetame JOKK. Kuna seekord oli tegemist mitte järelsilumisega nagu JOKK-i korral tavaks, vaid teadliku poliitilise valikuga selgitada seaduste eiramist ennetavalt, põhjendades seda mitte majanduslike analüüside vaid poliitiliste loosungitega. Tegemist on seekord  uue arengutasemega ehk  POKK-ga (poliitiliselt on kõik korras). POKK on edasiarendus JOKK-st, kuna isegi ei püüa juriidiliselt korrektset tausta luua. Põhimõte on: meie valitseme, meie otsustame nagu tahame.

 Kõik seepärast, et valitsustreeningut on vähe, kogu see aastaid allasurutud „mina“ ja „minu kui tugevama õigus“, lõi täies jõus paheliselt õitsele. Võiksime ju mõelda, et mis see meie asi, las rahmeldavad seal üleval, aga … Puudutab meid küll, kui me laseme Pilvepiiril omaette, kontrollimatult, kriitikavabalt sehkendada, JOKK skeeme edasi arendad POKK süsteemideks, siis ei ole meil varsti enam milleski sõnaõigust ega kaasarääkimist. Nagu nüüdki näha oli said ettevõtjate liidud 2 tööpäeva arvamuse avaldamiseks. Naeruväärne. Terved majandusvaldkonnad, millised olid teinud oma  investeerimisplaanid vastavalt ühe Eesti Vabariigi loogikale, lähtudes seadustest, kui lepingutesse Dr Riigiga, leidsid ennast järsku hoopis teisest Eesti Vabariigist. Tulemus: raha, nii meie, kui turuosaliste raha, põleb jälle heleda leegiga. Milleks? Lõbust? Rumalusest? Ei tea. Seadused, kui ühiskondlikud kokkulepped ei ole ärapeetud jõulukuuskede põletamine linnapargis, vaid reaalsed investeeringud ja töökohad. Pealegi, kui me siinkohal oma arvamust ei ütle, siis jääki nagu Vanaema Marie ütles, poliitinimestele „halb mood juurde“.

Sõja põhjusest ja ajendist

Sõjas alustamiseks on vaja kahte asja: põhjust ja ajendit. Sama kehtib ka meie juhtumi puhul. Ärgem olgem lihtsameelsed, põhjus maksudega sehkendamiseks on väljalubatud „heategude“ rahastamise vajadus, kõik muud jutud on pelgalt selle õigustamine ehk ajend. Ega poliitika ei muutu niisama, et teeme plaani, kuidas paremaid majandustulemusi saada, usaldust ühiskonnas suurendada, meil on poliitika  kelleltki raha äravõtmine, teistele andmine ja mis veelgi halvem ühiskonna lõhkumine läbi vastandumise, vaenlase kuju leiutamise..

Vaenlase kuju loomine

 Meil on viimasel ajal selleks kujunenud alkoholitööstus. Hea lihtne peksta ja maksustada, kes teda ikka kaitsta julgeb. Argpükslik aga mugav. Nii, vaenlane on loodud ja seda materdatakse ilma tagajärgedele mõtlemata. Nagu revolutsioonilised madrused oleks  tõusnud karskuse barrikaadidele ja hüüavad „pekske raiskasid!“ Kuid revolutsioonidega tuleb olla ettevaatlik, teatavasti on revolutsioonidel kombeks hakata õgima omaenese lapsi. Mnjah, selle loosungiga võib mitte ainult majandusharu hävitada, vaid ka enesele näppu lõigata nagu näitas erakondade populaarsusreitingu tervelt kolmandikuline langus viinavõitluse eestvedajatele. Rahvas on meil vaikne, kannatlik, kuid lollusi ei salli, kaalub asjad läbi ja karistab ära.  Vaikselt. Ilma barrikaadidele ronimata. Tõe huvides ärgem unustagem, et „Üleminek põlluharimisele sai alguse umbes aastatel 9500-8500 e.m.a Kagu-Türgi, Lääne-Iraani ja Levandi künklikel aladel. Algus oli aeglane ning piirdus kindlate geograafiliste piirkondadega. Nisu ja kitsed kodustati umbes aastal 9000 e.m.a., herned ja läätsed umbes aastal 8000 e.m.a., oliivpuud umbes aastal  500 e.m.a., hobused umbes aastal 4000 e.m.a., viinapuud umbes aastal 3500 e.m.a (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk 108). Seega elame viinapuuga, ühe esimese kodustatud põllukultuuriga, koos juba väga pikalt.

Maksud on ühiskondlik kokkulepe, mitte „valitseja“ suva. Kui me aktsepteerime sellist Pilvepiiri omavoli ühe majandusvaldkonna kallal, siis mis või kes võib olla järgmine vaenlane?  Arvate et liialdan? Ei ühti, eelmine Pilvepiir rõhus lisaks vaenlase kujule pahedega võitlemisele. Kui eelarvesse raha vajati, tekkis kohe ka pahe, mida maksustada.  Asi muutus groteskseks siis, kui isegi mootorikütus, see majanduse teine vereringe,  kuulutati paheks. Mis siis veel? Uus Pilvepiir leidis, et gaas on paha-paha, paneme aga maksu juurde. Meie vaikime … kuni reitinguuuringuteni? Järgmiseks … Ei tea. Kui me sellisele vaenlasekuvandi mänguga kaasa läheme, siis oleme varsti kõik pahelised vaenlased. Kuid põhiline pahe meie kultuuri ja poliitikaruumis on hoopis kokkulepete  rikkumine. Maksu alla see pahe! Kohe.

Õppimine

Õppimine teiste vigadest ja õppimine enese vigadest. Soomlased näiteks õppisid enese vigadest. Mängisid mingi aeg paadimaksu kehtestamise mõttega, kuid said aru, et sellisel juhul registreerib suur osa omanikke oma paadid meil. Sellega seoses jäävad nad ilma mitte üksnes loodetud kasust, vaid toodavad ka kahju, kuna kogu laevastiku teenindamisest tulenev tulu ja töökohad valguvad Eestisse. Said aru ja jätsid maksu kehtestamata. Nüüd meisterdavad nad kavalat plaani, kuidas oma „ lahjakoli“ enese juures müüa, meid puhta kuivale jättes. No vanem ja kogenum demokraatia ju. Õppinud.  Maksustamine on „triki värk“, sest ei puuduta mitte ainult maksustavat valdkonda, vaid ka sellega külgnevaid valdkondi. Hiinlased arvutasid kultuurirevolutsiooni ajal välja kui mitu riisitera sööb iga varblane ja said kolossaalse viljakoguse. Seega vaenlane, näljahäda peasüüdlane oli leitud. Mis muud kui tuli hävitati ja hävitatigi. Hiinaliku mastaapsusega. Kindlal ajal läks kogu miljard inimest välja panne ja kastruleid kokku taguma, mille tulemusena hirmunud linnud maanduda ei usaldanud. Lendasid kuni kukkusid surnult alla. Miljonid. Mägedena. Vaenlane oli hävitatud. Vili ka. Tulemuseks oli endisest suurem näljahäda, sest tasapinnaline poliitmõte ei arvestanud kui palju varblased kahjureid hävitasid. Surnud varblane teadagi kahjureid ei hävita. Ühe lüli hävitamine looduses/majanduses toob kaasa ka teise lüli kuhtumise. Kõik on kõigega seotud, rahavood, maapoed, turism, toitlustusasutused  jne. Hiinlased targad inimesed oskasid sellest eksirännakust õppida, meie …

Autoriteetne arvamus

Kas meie Pilvepiir tahabki üldse midagi õppida? Või mõnuleb mogrimärdilikus  iseenese tarkuses?  Mind on ikka hämmastanud meie poliitinimeste suhtumine audiitoritesse. Mida muud siis Riigikontroll ja Õiguskantsler on – audiitorid. Hindavad nemad ju Dr Riigi tegevuse õiguspärasust. Kas te kujutate ette, et firma „viies vint“ teataks audiitori aruande kohta, mis sisaldab märget, et firma tegevus ei vasta seadustele ja headele raamatupidamistavadele, et hinnang ei kõlba kuhugi, on liiga juriidiline, kapseldunud, ei lähtu üldistest huvidest, ei näe laiemat pilti? Ei kujuta? Loomulikult, see on mõeldamatu, kuid Riigikogu arvamuse avaldusega Riigikontrolli auditite suhtes kogeme me ju pidevalt sellist suhtumist. Suhtumist, et meie teeme nagu tahame. Mis nad kidisevad, ärgu segagu. Meie valitseme. Aga asjata, neid tasuks tänulikkusega lugeda ja poliitika parandamise aluseks võtma. Õppima.

Nüüd on samasse seisu sattunud Õiguskantsler, kelle seisukoht Pilvepiiri seadusmuudatuste kohta oli juriidiliselt täpne ja tabav. Reageeringud? Oeh, seda oli kurb kuulda. Või millist arvamust võiks kuulda neilt, kelle esindajad tunnevad lausa uhkust leppemurdmisest: „Loomulikult mõjutab alkoholiaktsiisi varasemalt kokkulepitust kiirem tõstmine alkoholitootjate tegevust (…) ." Mina ei usalda inimesi kellel on varasem kokkulepitu ja siis järsku uus kokkulepitu, see on autu. Kindlasti leitakse selliste tegude eesmärkides midagi „head“ põhjendused, kuid head ei tohi teha valskusega, seadusi, häid tavasid,  tervet mõistust ahistades. Kiirkorras nagu hädatapuga. See, et Pilvepiiril moodustati uus vahtkond ei muuda igikestva EV olukorda erakordseks. Valisite lihtsalt vahtkonnavahetuseks kidura aja. Polnud külviaeg, oli külmaaeg. Nii, et kannatage kõigepealt külviajani ja sealt lõikusajani. Seni peate läbi ajama käepärasega.

Nüüd siis on ÕK oma tuumaka sõna öelnud, meeldib see meile või mitte, kuid väga õpetlik.  Nüansirohke nagu öeldud, et sotsmaksu alandamise (alandamine 1% oli muidugi tobedus) ärajätmine pole Põhiseadusvastane ja „lahjakoli“ aktsiisi tõus on Põhiseaduse vastane. Ja nii ongi, see on juriidiline kokkuvõte, kuid oma olemuselt on mõlemad kokkuleppe rikkumised. Inimkeeli seletades on vahe selles, et ühel juhul on püksi lahistatud tumedas ülikonnas, teisel heledas. Viimane on märgatavam, kuid haisevad mõlemad. Vaat  niimoodi . Häbi. Peaaegu sama tulemus kui:” „Imperaator ei ole reetlik, kuid ta on nõrk!” märkis keiser ja lisas terase taibuga: „Nõrkus ei ole reetmine, kuid ta täidab samu funktsioone.”” (C.Clay „Kuningas, keiser, tsaar”” Pegasus 2013. Lk 268). Just, samu funktsioone.

 Seaduskuulekuse errosioon

Poliitinimeste mõistmatus tekkinud olukorrast peegeldab ka lausekatke koalitsiooni arutelul peale õiguskantsleri seisukohavõttu. See oli umbes selline et „me ei muuda midagi, me ju arutasime vastuolu võimalust enne seaduse esitamist, kuid leidsime et …“  See lause näitab, et tegelikult oli teadmine, vähemalt tugev kahtlus, et see tegevus ei ole seadustega kooskõlas, olemas juba algselt. Kuid teadmine ei peatanud seadust rikkumast, vastupidi otsiti sobivat tõlgendust, et seadusrikkumine ikkagi toimuks.  Kuid Seadusandja ise ei tohi mingil juhul olla helde tõlgendaja, seaduse errodeerija, vaid lähenema seadustele väga konservatiivselt, eriti kui see puudutab tema enda tegevust. Riigikogu peab ju olema meile kõigile ju eeskujuks seaduskuulekuse osas. Nemad ju on Seadustegijad. Millist eeskuju siis ülejäänud sellest saavad, et rikume ka? Piinlik eeskuju

Laevaehitus … jälle

Me imetleme edukaid ja kuulsaid inimesi. Õhkame, kuidas nad nii edukad on olnud? Tegelikult elab enamik neid lihtsate põhimõtete järgi. W Buffetist räägitakse et ta oskab kahe minutiga eitavalt vastata paakutud investeeringule või kahe päevaga sooritada hiigeltehingu. Müstika? Ei põhimõtted ja visa valmisolek asjades mida vallatakse. Ise meeldib tal öelda et „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“ Saate aru? Tegemist on inimesega, kes on valmis tegutsema. Tegutsema, sest ta on valmistunud tegutsemiseks, mitte ilukõnedeks, kuidas ta maailma paremaks tahab teha. Ehhee, isegi maailma suudab ta paremaks teha kavatsedes pealeväikeste eraldiste kolmele lapsele jätta  99% oma varandusest heategevuseks. Vaat selline põhjalik ja isetu valmistumine. Meil … Meil oskas eelmine vahtkond vaid otsida põhjusi, kuidas mitte midagi muuta peale pahede leiutamise ja nende maksustamise. Uus vahtkond on tegutsemistahet täis, kuid ilmnes, et  osati  istuda 3,5 viisaastakut opositsioonipingil ja … Ehhee, vihma juba valas, kui nemad metsa pude järgi jooksid. Sellest ka rabelemine.

Lahingureeglid

Olen alati olnud arvamusel, et ettevõtjatele tuleb anda selged ja kindlad „lahingureeglid”. Olgu need reeglid kasvõi … väga „essud”, ettevõtja oskab nendega kohaneda ja areneda, planeerida oma tegevust rahavoogusid ja investeeringuid. Kuid neid „lahingureegleid” ei tohi dr Riigi poolt oma suva järgi „kannkaga” muuta. Isegi mitte näiliselt „õilsatel” eesmärkidel. See on pahatahtlik ja ühiskonna ressursse raiskav. Lahingus nähakse ette tegevuse reeglid: näiteks tohib relva kasutada vaid vormis vastase vastu, kui tulistatakse tsiviilkodanikku on tegemist sõjakuriteoga. Ja kui kehtestatakse reegel, et täna võib rünnata vaid sonidega meekodanikke, siis sandaalides naisi ei tohi teps mitte rünnata. Kuritegu ju. Sama ka majanduses. Regulatsioon ja nende kehtivuse aeg on ühiskondlik kokkulepe, kokkulepe dr Riigi ja turuosaliste vahel. Kokkulepetest peetakse kinni. Elu teeb niigi muudatusi, millele tuleb meil kõigil, kas kiiremini või aeglasemalt reageerida. Ilma mingisugusegi kindluseta pole ka edu. Vaadake inimene on nii kindlustunde aldis, et on selleks välja mõelnud isegi teenuse – kindlustusteenuse. Mõistlik kindlustunne on alati olnud eduka arengu aluseks. Pealegi: „Hobust on kõige lihtsam juhtida sinnapoole, kuhu hobune läheb,“ nagu öeldakse. Nii et ainult siis, kui kohandate end kõigepealt hobuse suunaga, on võimalik aeglaselt ja plaanipäraselt juhtida teda sinnapoole, kuhu teie tahtsite minna. Kui püüate lihtsalt niisama hobust soovitud suunas tirida, siis kurnate ennast ära ja ajate tõenäoliselt hobuse närvi“ (N.J. Goldstein, S. J. Martin, R. B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ Elmatar 2008.lk 73)

Targutusi:

P Strathern „Medicid“ Kunst 2006

Lk 62 „G. di Bicci oma poegadele“ Ärge kunagi jõlkuge Palazzo della Signoria juures ringi, justkui oleks kohaga, kus te oma äri ajate. Minge sinna ainult siis, kui teid kutsutakse, ja võtke vastu vaid ameteid, mida teile pakutakse. Ärge kunagi end rahva ees nähtavale sättige, kuid kui see on vältimatu, sis tehke seda tagasihoidlikult. Hoiduge avalikkuse uudistavate pilkude eest ja ärge astuge kunagi rahva tahtele vastu – kui nad just mõnda laastavat projekti ellu viia ei taha …“

J Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016

Lk 97 „Sinu saatust hakkab määrama see, kui hästi oskad paigutada oma nappi raha ja piiratud vara. Ning parim viis otsustada, kuidas oma raha ja vara paigutada, on läbini selgeks saada alternatiivkulu tagajärjes iga otsuse juures, mida võiks mistahes olukorras langetada.

Alternatiivkulu puhtalt majandusteoreetiline tähendus keerleb selle ümber, et kui sa kulutad teatud summa (näiteks 50 000) mingile asjale (näiteks villimisliinile), siis pole selle tagajärjel lihtsalt su pangaarve 50 000 võrra lahjem, vaid sa ei saa seda 50 000 enam mujal kasutada. See on see 50 00, mida sa ei saa kulutada uue restorani avamisele, lisatööjõule ega kontoripinna suurendamisele.  Niisiis on täiesti loogiline kulutada raha ja hankida villimismasin, kuid sul tuleb otsustada, kas seda raha saaks kulutada kuidagi paremini, et see aitaks tegevust laiendada. Minu toodud näites oli villimisliini loobumiskuluks see, et kadus võimalus avada uus baar, soetada uued kääritamistõrred või laiendada kontoripinda.“

„Õpi piiranguid armastama ja tee endale selgeks, et väikeettevõttes on kõik vahendid piiratud. Võta alati kõigi vahedite (mitte ainult raha) juures arvesse nende loobumiskulu ja vali kasulikum kurss, mida mööda purjetada helge tuleviku poole.“

Lk 26 „Sul tuleb oma fookus ajada nii kitsaks, et sellel, mida sa kohe looma hakkad, poleks sel hetkel turgu olemaski. See annab sulle hiilgava võimaluse luua täiesti uus valdkond.  Sa saad keskenduda valdkonna  laiendamisele, mitte lihtsalt oma tootemargi eristamisele teiste omadest. „

Kas minna hüvakätt või kurakätt?

Ilmunud osaliselt Ärilehes 18.02.17

Sünnipäev tulemas. Seekord vabariigi sünnipäev. Harilikult mõeldakse „sünnal“, mis tehtud, kuidas edasi ( eriti, kui ette tuksub maagiline 99, millest pool oldud koomas).  Kuidas siis on läinud? Lühidalt öeldes – hästi. Väga hästi. Oleme paarikümne aastaga, suutnud tasa teha vahepealse katastroofilise poolesajandilise tagasilanguse, jooksnud arenguareenil kõigist kiiremini. Võiks isegi öelda, et oleme paarikümne aastaga läbinud vahemaa, mis võrdub 170 aastaga. Ja see on aukartustäratav saavutus … koomast väljunule. Muljetavaldav. Oleme maailmameistrid. Oleme ju tänaseks maailma rikaste riikide (OECD) klubis. Mis suunas edasi liikuda? „Mis suunas liiguvad kellaosutid?” Küsis Knox. „Päripäeva.” „Sõltub sellest, kas oled kell või vaatleja.” (J. Webster „Spioon 29 nimega” Ajakirjade kirjastus 2014 lk 9).  Mis suunas liiguvad meie osutid?

Tünnisõiduteooria

Liigume, kuigi öeldakse, et see mis meid siia tõi, meid edasi ei vii. Viib. Kuid kuhu, kas hüvakätt või kurakätt? Mingi rahutus on hinges. Tahame veelgi paremaid tulemusi. Oleme juba harjunud olema edukad. Samas tundub, et jõud, eriti vaimujõud, hakkab raugema. Tahaks juba puhata, nautida. „Kummaline on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene, mida endale üldse saaksime teha. Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal, mida suudate nimetada.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk189).

Nii, et seda puhkamise karuteenet me ei peaks väga ihaldama. Kas  teate mis on tünnisõit? Ei tea? Lapsepõlves viis isa mind tünnisõitu vaatama. See oli suur tsirkusetelk, mille keskel  asus hiiglaslik puittünn. Tünni alaservast alustasid sõitjad ringide tegemist, alguses aeglaselt, nagu prooviks, tõustes kiiruse tõusul mööda püstist tünniseina ülesse. Tiireldes ülaservas, lausa vaatajate käeulatuses. Vahva. Lausa imeline. Kuid asi polnud ju imes, vaid füüsikas, arvestuses ja inimlikus osavuses. Kas te kujutaksite ette, et tünnisõidu tsiklimehed saaksid tünni ülaäärel puhkama jääda? Nautida vaadet, publikumiga veidi lobajuttu ajada? Ei kujuta? Muidugi, nad kukuksid siis alla. Just seepärast peame oma arengut kiirendama, mitte unistama „leobamisest“, arendama ideid mittemidagi tegemisest, rääkima jagamismuinasjutte. Pole õige aeg. Passige hoolega peale, et mõni poliitiline kavasuu ei soovitaks teile selles sõidufaasis puhata, sest sama kindlalt nagu kukuks tünnisõitja alla, kukume ka meie, kui me seisma jääme. Kuid jagamise ja leotamise ideid on kuhjaga.

Külanapoleonite mõttemaailm

Millalgi ütles UK PM Palmerson  Napoleon III riigimehevõimeid iseloomustades: „„ … ideed paljunevad selle inimese peas nagu küülikud kuudis.” Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi valitseva üldpõhimõttega” (H. Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000. Lk 129). Meilgi on viimasel ajal liikvel kõrgelennulisi ideid, mis pole seotud mingi majandus ega loodusseadusliku üldpõhimõttega. Kõik need „tasuta“ asjad ja äkkotsused viivad vaid tegelikud vajadused paigast. Moonutavad turgu. Meie praegused napoleonlikud ideed (Hiina müüri küll ei jõua ehitada, kuid väikesemaid poevaheseinu küll)  lükkavad meid väga ohtlikele arengutele. Tünnisõitjatega võrreldes kaotame me sellega kiirust ja … kukume alla. Siis on meil tõesti põhjust küsida, kas me sellist …kukkumist tahtsimegi.

Rahalugemise kunst.

Meie Pilvepiir ei oska lugeda, meie ühist raha lugeda.  „Sa ei usu kui paljud inimesed loovad sinisilmselt ettevõtte, ilma et neil oleks rahandusest kröömugi aimu. Need kutsikad peaksid vastu nina saama ja saavadki. Nende saatus on põruda.“ (James Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016. Lk 61). Riigi tasandil on asi natukene keerukam, kui Dr Riik teeb otsuseid, mille tulemusel saadakse „vastu nina“, siis vastu nina saajad oleme meie, mitte Pilvepiir. Seepärast tahaksin ma et meie Pilvepiir ei hauduks napoleonilkke plaane vaid tegutseks nagu ettevõtja: „Kuluta iga viimane kui sent täpselt nii, nagu see olekski su viimane, ja hoolitse selle eest, et ka su meeskond kulutaks iga viimase kui sendi nii, nagu oleks see nende viimane isiklik raha. Ainult sellega, et kulutad raha natuke läbimõeldumalt, jõuad oma piiratud eelarvega palju, palju kaugemale.“ (lk 69). Kui meil Pilvepiiril niimoodi mõeldaks, siis ei tekkiks selliseid kõverpeegli maailma plaane nagu meie rahaga linnahalli ehitamine, üürikorterite ehitamine, sellega saaksid ettevõtjad suurepäraselt hakkama ilma meie ühise rahata. Ei tekkiks mõttekesi tasuta ühistranspordist ega ameti- ja õppeasutuste kolimiseks ääremaadele regionaalpoliitilise viigilehe varjus. Paljusid muidki otsuseid ei teeks pilvepiirlased, „kui see oleks nende viimane isiklik raha„. Kuid see ei ole nende isiklik raha, see on MEIE isiklik raha, seda võib põletada. Rõõmuga. Aastaid on Dr Riik tegutsenud tõhususe nimel, liitnud ameteid, koondanud neid keskustesse, seejärel nelja regiooni, toonud küladest ära nii konstaablid, meditsiiniteenused, koolid kui postkontorid. Neile on järgnenud poed, pangad ja isegi rahaautomaadid. Kõik tõhusa riigi nimel, et pakkuda kodanikele paremat teenust. Õige kah. Nüüd löraki, keset siledat maad, võtame 30-80 milj EUR ja hakkame ehitame Narva uut Sisekaitseakadeemiat (või on selle uus nimi Isekaitseakadeemia?). Pidavat olema regionaalpoliitika? Lisaks plaanib Dr Riik osa ametkondi (jälle?) küüditada  „kuskile mittetallinnasse“. Tekkis mõttepojukene ja põletame jälle sadu miljoneid? Milleks?  Ups, aga siis kui me „riigi maalt ära koondasime“, kas me siis ei teinud regionaalpoliitikat? Kas meil pole kümnete miljonitega muud teha, kui toimivat sisejulgeolekuasutust sandistada? Puhas paanika. Tühikargamine. Põletatud raha numbrid on nii suured, et tavalise tähelepanelikkuse juures neid ei hoomagi, kuid proovime. Loome oma arvestusliku tingühiku.

Tingühik (TÜK)

Me räägime aastaid, et meil on meditsiinisektoris, hariduses (pääste, politsei, kaitsejõududes jne) palgad liiga väikesed. Investeeringuteks ka raha napib. Raha ei ole, peame olema tõhusad. Dr Riigi uus tervishoiu mudel on vägagi kuluefektiivne: abivajajad saavad järjekorda oodates terveks  või … ei vajagi enam abi. Tõhus? Tulemus, noored ei taha tulla õppima ühiskonnale vajalikele erialadele madala palga või kirjeldatud valikute tõttu ja kes tulebki püüab väljamaal rammusamat kohta leida. Õnneks on suur osa siia jäänud puht patriotismitundest. Nojah, neile võiks Dr Riik ju tänugi avaldada. Kuid just neid Dr Riik kasutabki kahekordselt ära, makstes neile vähest palka, püüdes läbi „tasuta“ asjade muuta neid nende enese raha eest sõltlasteks. Teeme ühe primitiiv-nahaalse arvutuse. Lihtsalt näiteks, et mõttetegevust ergutada.  Kui palju maksab meie ühine (kuid mitte ühiselt) põletatud raha keskmistes palkades, TÜK-s? TÜK-s võivad olla meedikute, päästjate või õpetajate palgad (igaüks võib kodus ise järgi proovida). Võtame keskmise õpetajapalga tingühikuks (HTM andmetel 1200 EUR kuus +60 EUR IIpa).

 Oletame, et me kulutame raha Linnahalli ehitusse, üürikorteritesse, Isekaitseakadeemia ja teiste asutuste küüditamisse, tasuta bussiliiklusesse (no võtame sellise laia pintslitõmbega nagu poliitinimesed teevad), hinnanguliselt veerand miljardit, siis mitu TÜK see oleks? Peaaegu 21milj TÜK, ehk 17,4 tuh õpetaja aasta palgaraha. Ehhee, juba palju arusaadavam. Nojah, üldharidus ja kutseõppeasutustes meil umbes sinnakanti õpetajaid ongi, nii et … Tegelikult on põletatava raha hulk suuremgi, kuna näite puhul on tegemist vaid momentvõttega, kuid nii transport, üüriprogramm, kui ka konverentsikeskuse kulud on igaaastased/püsivad, siis „filmina“ on asi veelgi põnevam, raha jätkuks enamaks kui üheks aastaks. Kuid ka momentvõte on põnev, kui seda hoolikalt vaadata. Ehk kui näiteks õpetajate palka tõsta poole võrra, siis ei vaja nad ju Dr Riigi poolt pakutavat üüripinda, nad ei oleks enam sõltlased, vaid võiksid vabade inimestena vabalt valida ise endale elamise. Samuti ei vajaks nad transporditoetust, sest võivad piletiostuga näidata vedajale tänu hea teenuse eest või hoopis põlgust halva teenuse eest. Konkurents toimiks. Madalapalgalistele abirahade lisamisega on alati käinud kaasas poliitinimeste mantra, et see elavdab turgu, no õpetajate, meedikute jne palga tõstmine elavdab ka turgu. Oluliselt. Lisaks tekitab see motivatsiooni neil erialadel töötada, mitte vaadata võõramaa poole. Pole vaja ise omasid närutada ja võõramaalasi toota. Kui niimoodi ümber vaadata, siis on meil raha, meie ühist raha, nii meditsiini, kui korrakaitse ja mitmete teistegi teenuste eest maksmiseks, see tuleb vaid administratiivpoliitilisest sodist puhastada. Siis tekkiks ka huvi kodumaale jääda, seda riiki arendada ja … meie põlve edasi kanda.

Millest me ilma jääme? Millestki ei jää ilma, sest paleed ja korterid ehitavad ettevõtjad ülesse ja meil on raha nii nende kui teiste hüvede pruukimiseks. Muidugi on ülatoodud arvestus fiktsioon, kuid üldse mitte halvem neist arulagedatest põhjendustest, mida tuuakse Pilvepiirilt raha põletamiseks. Tuletame meelde: „ Riik ei pea segama äritegemist. Viimane on aluste alus, juba John Locke (1632-1704) tuletas meelde, et „Parnassil pole kullakaevandusi.““ (Tinn „Lääne tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“  Tammerraamat 2013 lk 118). Mulle ei meeldi väljavaade põletada meie ühist raha kasvavatesse palgarahadesse, kuid kui soov raha põletada on suur, siis põletagem seda juba stiilselt, nii et sellest ka mingit kasu oleks, sooja saaks.

Raha jäävuse seadus

Mine tea, õppides arvutama ja loodusseadusi hindama, nagu teevad seda tünnisõitjad, võib-olla me ei kaogi „mitteallakukkunud“ rahvaste hoiatavatesse legendidesse, kuidas ei tohi teha. Kuid selleks tulebki endale aru anda, et me elame reaalses füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja majandusseadused. Raha tuleb käsitleda, kui universaalset energiat ning lähtuda energia jäävuse  seadusest.  Raha, kui universaalse energia jäävuse seadust: raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust teise. Elementaarne. Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teise. Seepärast polegi ükskõik, millisesse taskusse see puhas energia läheb, vaid tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral. Oleks ju tore, kui meil oleksid õpetajad, kes suudaksid sellised põhitõed tulevastele poliitinimestele selgeks teha, siis nad oskaksid ka teha valikuid ja tunnetada tagajärgi.

Sõnapilvest murepilveks

Mida me tahame? Mitmelgi visioonikonverentsil oleme moodustanud ülevaid sõnapilvi, manades niimoodi kuuldavale meie unistust homsest: Eesti, kui  avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik, innovaatiline,  sõbralik, tark, nutikas ja seda ilmestavad koostöö,  meie/kogukond, väärtuspõhine,  valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus.  Kaunis ju. Mulle meeldiks. Teeme mis me teeme, kuid peamine on, et noored ja loovus ei lahkuks. Kui noored lahkuvad …

Juba praegu arvatakse Soomes asuvat üle viiekümne tuhande meie kodaniku. Viiskümmend tuhat see on ju ometi Võru, Keila, Jõgeva, Elva, Haapsalu, Loksa ja Sindi linna jagu inimesi. Mitte igaüks eraldi vaid kõik kokku.  Eks ole, kui niimoodi vaadata, siis on päris hirmuäratav pilt? No ja muidugi ei ole need lahkunud pensionärid, vaid kõige tegusamas eas Inimesekesed, kes lasevad vaikselt oma ja oma laste juured naabrite mulda. See tähendab, et me ei kaota mitte „vaid” viiskümmend tuhat oma kodanikku, vaid ka nende lahkumisel  siia sündimata lapsed ja nende lapsed ja … Muidugi on naabrid tänulikud sellise panuse üle, kultuuriliselt lähedased, keeleliselt lähedased, hästi koolitatud, aktiivsed nooruslikud tegutsejad on tänapäeva majandusliku võitlustandril iga riigi unistus. Hea, et põhjala vendade unistus on täitunud. Peaaegu. Uuringud Soomest näitavad, et põhjanaabrid vajavad veel vähemalt 150 tuh inimest väljalangevate aastakäikude asendamiseks. Mnjah, loodetavasti mitte vaid meie ressurssi kasutades. Kuid palju on lahkunuid teistes riikides arstidest kalkunikitkujateni?

Vanade kodumaa või vanadekodu maa?

Me lohutame ennast mõttekesega, et küll nad tulevad tagasi. Tulevad tagasi targematena ja jõukamatena. Võib ka niimoodi juhtuda, kuid selleks peab olema siin, mingi selline keskkond, mis neid paeluks. Seniks jääb kodumaa nende mõttemaailma sillerdava suveaasa ja jaanitule maana, mida külastatakse suviti. Selline omamoodi suvekodumaa. Selline suvekodumaa, mis järgnevatele põlvedele muutub heal juhul vaid suvekodu maaks. Nagu mitmete maade äraläinute kogemus on näidanud, tullakse tagasi võib-olla vanaduspõlves pensioniiga veetma. Ja siis me saame …vanade kodumaa.

See on nüüd see osa, kui me ei kasuta hüvakätt valikut ja ei pürgi sama kiiresti edasi, kui viimased aastakümned. Kuigi selle pealkiri on Teine valik, siis see pole valik vaid tagajärg meie isiklikule mugavusele. Rahvastiku säilimiseks peaks summaarne sündimuskordaja arenenud riikides olema umbes 2,1. Eestis oli see 2013. aastal 1,52, eeldatakse, et see tõuseb tasapisi 1,82-ni aastaks 2060. Selle tulemusena väheneks Eesti rahvaarv seniselt 1,31-lt miljonilt 1,11 miljonini aastaks 2060. See on 200 tuh võrra vähem, ehk samapalju, kui eestlaste üldarvuks hinnati muistse vabadusvõitluse alguses. See on just see juhtum, kui me arvame, et vastavalt aksioomile paralleelsed sirged ei ristu mitte kunagi, kuid antud juhul, tendentse järgides jooksevad rööpad varsti kokku. Tuut-tuut. Lõppjaam? Nii ruttu? Aga ma …, aga me … Mida siis edasi teha? Kui jätkub tekkinud tendents, siis tähendab see ühtlasi tööjõu pakkumise vähenemise taustal survet palgakuludele, mis omakorda tähendab, et mitmed seni odavale tööjõule ja madalale kvalifikatsioonile baseeruvad tööd lahkuvad meie piirkonnast. Muutes meid üha konkurentsivõimetumateks. Konkurentsi/karjäärivõimaluse vähenemine siin tähendab seda, et suureneb lahkujate arv ehk kasvab suvekodu maalaste arv. Nagu taudi levik, mis muudab organismi ikka jõuetumaks. Pidev vaikne varing, silmale peaaegu märkamatu, kuid … Meile jääb vaid vanade kodumaa üha kasvavate ravi, hooldus, sotsiaal ja pensinikulutustega … mida me kanda ei suuda.  Hurraa, hariduskulude pealt hoiame muidugi kokku. Lasteaedu pole ka vaja ehitada. Ehhee, kortereid peaks ka tühilinnades lahedalt jaguma. Üürikorteriprobleemgi lahendatud. Kas see ongi siis meie unistus ilusast sõnapilvest? Ei ole? Ilusast sõnapilvest ongi saamas murepilv. Niimoodi lõpetame küll koomas. Vahe on vaid selles, et sellisest koomast enam välja ei tule.

Uus majandusmudel: Eesti - Maailmade Lõppjaam?

Mnjah, niimoodi jätkates saame Vanade Kodumaa asemele Vanadekodu Maa. Ja siin me nüüd oleme, juba täna, on moeasjaks rääkida meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kokkuvarisemisest. Kuigi see, mis saab toimuma hoolekandesektoris ja millest veel ei räägita, saab olema nii kallis, kui ka kole. Valmivad üha uued ja süngemad ­uuringuid, mis näitavad, et raha ei jätku, sest elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb ikka  vähemaks ja vähemaks. Siin minnaksegi jälle selle primitiivmeetodi manu, et kui raha ei jätku, siis , mida me teeme? Õige! Me tõstame makse. Oot, oot, aga kellele me tõstame makse, kui inimesi enam ei ole? Kui raha ei ole, raha ei tule ja inimesi ka peaaegu ei ole, kuidas siis ellu jääda?  Ehk kuidas need „peaaegu ei ole Inimesekesi” hakkama võiksid saada?

Tudub, et poliitinimesed pole veel oma külanapoleoni tasandilt hoomanud, et oleme jõudmas uude arenguetappi, mis nõuab ka uut ärimudelit. Tundub, et mitmed planeeringud ja arengukavad sinna juba suunduvadki, viitavad esialgu küll arglikult, kuid selgelt  hõbedasele majandusele. Mudeli muutudes tuleb nagu öeldakse … kasutades käepäraseid vahendeid. Samuti nagu peale laevahukku on mõistlik käepärastest vahenditest mõistlik kokku panna päästeparv. Küsite, millised on meie käepärased vahendid ja päästeparv? Aga Watson see on ju imelihtne. Esiteks, hakkama eksportima vanadust, teiseks … Või oli see nüüd vastupidi? Et importima vanureid?

Häda ei anna häbeneda, ka need „peaaegu ei ole inimesi“ peavad kuidagi niimoodi edasi elama. Niimoodi lineaarselt arenedes, õigemini taandarenedes, ja raha põletades, peame viimaste ellujäämiseks looma uue tööstusharu –  elushoidmise teenuste pakkumise tööstusharu. Arvestades asjaolu, et kogu Euroopa vananeb, pluss suur tükk Ameerikat ja Austraaliat (Jaapanist rääkimata) takkapihta, võime välja arendada suurejoonelise äri. Arvestades meie tööjõukuludega (isegi topeltkuludega), hõredalt asustatud maaga ja lõputu vanaduse ressursiga ehitaksime üles suurejoonelise ja mitmeastmelise turu. Võib-olla lähtudes meie ambitsioonikusest võiksime hakkama saada isegi ülemaailmse tähtsusega „businessi”. Välja võiks arendada lausa tootmisketi. Tootmisketi viimane lüli teadagi on lõppjaam, kuid enne seda, sinna ümber ja vahele mahub hulgaliselt teenuseid ja tegevusi meditsiiniteenustest kuni hauakaevajateni, floristidest kuni hingekosutajateni.  Võib-olla oleks meie uus slogan „Eesti: Maailmade Lõppjaam!”, „Wellcom To Estonia, meie matame teid kõiki!”? Muidugi võiks üle ilma müüa reklaamprospekte „Puhkus looduskaunis kohas, …  igavene puhkus!” . Prr, õudne hakkab.

Jätame selle kurakätt variandi kõrvale . See oli vaid teie õrritamiseks või äratamiseks, kui me teeme vaid populaarseid, kuid valesid otsuseid. Ma arvan, et kui me oleme läbi käinud selle hirmutava stsenaariumi, siis on targem tagasi pöörduda esimese hüvakätt kava juurde ehk kuidas kehutada noori looma ja kuidas arendada eksponentsiaalset majandusmudelit. Just samasuguste suurte ja julgete hüpetega arengut, mis tõid meid siia. Meid on alati aidanud oma tee, paindlikkus ja riskipõlgus. Me pole pealtvaatajad, me oleme tünnisõtjad. Käitugegim siis niimoodi. Väärikalt. Uhkelt. „Vaata sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua, kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe, kergem minna ja rutem saad „ („Ja sada surma“ V. Beekman „Eeesti Raamat Tallinn1978. Lk 67)

Targutusi:

Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012

Lk84  „Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks … Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud  teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu, või paheline kui tahes.”

S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa monarhi elu.” Kunst 2012

„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma tekkinud seadustest ning  kirjapanemata traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest, kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber. Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia kohustused  ja eesõigused on ähmased. Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”

Dan Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005

Lk 18 „Me leidsime, et 60-sekundiline versioon muutus vaatajatele peagi tüütuks. Seevastu 30-sekundiline versioon paelus vaatajaid umbes 20 sekundit. Meie tähelepanek leidis kinnitust testimisel ja esitluskoosolekul“

Lk 23 „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsitaamatut selle mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“

Allaandjate marss Lootusetuse puiesteel

Osaliselt ilmunud 11.02.2017 Ärilehes 

 „Kunagi ütles Palmerson Napoleoni riigimehevõimeid iseloomustades: „ … ideed paljunevad selle inimese peas nagu küülikud kuudis.” Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi valitseva üldpõhimõttega” (H. Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000. Lk 129). Jutt käib Napoleon III riigimehevõimetest, mis tuletab kahtlaselt meelde meil toimuvat. Ajalugu kordub? Meilgi on uus Pilvepiir kaasa toonud ridamisi uusi mõttepojukesi. Mõned mõtted on mõistlikud, mõned mitte nii mõistlikud, kuid tehatahtmise vunk on kõva. Kohati jääb mulje, et tahtmine on nii kange, et analüüse, isegi neil harvadel juhtudel, kui need olemas on, ei jõuta lugeda (süvenemisest rääkimata). Hiljuti üllatati meid uue pensionikavaga. Tuli nagu pauk luuavarrest. Mõte ju iseenesest õige, kuid lahendus kuidagi … julgusetu. Mida teha?

Rukkileivast filotaigen

Tavakäsitlus on selline, et muudame koefitsiente, tõstame pensioniiga, kärbime „rikkamate“ palgasaajate võimalusi ehk rullime oma tavapärase rukkileivahakatuse (tee tööd siis tuleb ka pension) filotaignana õhukeseks (kõigil on õigus saada midagi). Kuid rukkileivataigent ei saa lõputult õhukeseks rullida, see läheb katki. Pensionisüsteemi eesmärk on pehmendada tarbimisharjumuste muutust tööeast pensioniikka jõudmisel ning vähendada vanemaealiste vaesusrisk seega ühelt poolt vanaduses äraelamise kindlustamiseks, teiselt poolt on see ka miinimum sotsiaalse ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks ühiskonnas. Just, ärgem unustagem ka poliitilise stabiilsuse küsimust. Rebenenud filotaigen nendeks ambitsioonikateks plaanideks ei sobi, tuleb leida mingi muu moodus pensionitega tegelemiseks.

Pension, kui majandusmudeli edukuse kokkuvõte

Mnjah, kuid kui järele mõelda, siis pensionid ei olegi eraldiseisev küsimus, pensionid on majandusmudeli lõppjaam. Lõppkokkuvõte nii majandusmudeli edukusele, kui iga inimese tööpanusele. Praegune kava on vaid ülejäänud majandusest eraldiseisev kuhjatis, millest osa kulutusi püütakse „pühkida vaiba alla“, vabandust Töötukassa (TK) „reale“. Vaene TK, kõik tahavad oma „bilansse puhastada ja tasakaalustada“ TK arvel. Ka  tervishoiu rahastamise uue mudeli puhul arutati varianti, mis peaks viima haiguspäevade rahastamise jällegi TK „reale“. Seegi näitab juhitamatut siblimist. Meil on mitmeid reforme vaja teha sh tervishoiuteenuste rahastamise reform ehk kõik reformid on omavahel seotud. Lüketes mingi kulutuse „teisele reale“ pole reformi tegemine vaid valskus. Petmine. Ühiskonnale ei muuda kübaratrikk midagi. Maksma peame ikkagi liidetavate summana. Seepärast polegi pensionireform eraldiseisev nähtus vaid komponent kogumajandusest, selle muutustest. Kogu see trikitamine, ühe ametkonna probleemi pühkimine teise ametkonna vaiba alla, näitab veelkord, kui tarvilik on meie arengu seisukohalt Riigireformi kava paikapanek. Riigireform  annaks kõigile alamreformidele mõistliku rütmi ja ajakava, ühtse kooskõlalise edenemise. Olles konkurentsisituatsioonis kogu maailmaga vähendame sellise jupitamisega ja tervikliku tulevikupildi eiramisega oma eduväljavaateid.

Mnjah, on mille üle mõelda. „Konkureerimist tulevikule võiks võrrelda rasedusega. Nagu tulevikukonkurentsil on ka rasedusel kolm faasi: viljastamine, kandeaeg ja sünnitus. (….) „Siinkohal peaksid tegevjuhid endalt küsima, missugusele faasile nad pühendavad kõige rohkem aega ja energiat: kas viljastamisele, rasedusele või sünnitusele? Meie kogemus näitab, et enamik mänedžere veedab ebaproportsionaalselt palju aega sünnitustoas ja ootab sünni imet. Aga nagu me kõik teame, jääb sünni ime olemata, kui üheksa kuud varem ei ole midagi ette võetud. Niisiis meile tundub, et tegevjuhid tegelevad liiga palju oleviku ohjamisega ega kujunda tulevikku. Tuleviku kujundamiseks peab aga firma alustuseks unustama ära osa oma minevikust.” (G. Hamel, C.K. Prahalad „Võidujooks tulevikku” OÜ Fontes kirjastus  2001. Lk 69)

Paras põrunud professoritele?

Kuigi Dr Riigil on valminud põhjalik uurimus „Riikliku  vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüs“ (analüüs), siis reformi ainsaks tõukejõuks tundub olevat paaniline teadmine, et ei teata mida teha ja lihtsustatud käsitlus, et palgaebavõrdsus kanduvat üle pensioniebavõrdsusse. Sellise tendentsi parim ravi pidavat olema mõttekene, et  tuleks I sambas palgakomponendist loobuda ja arvestada vaid töötatud aastaid.  Nii saavad labidamehed ja põrunud professorid ühesugust pensioni. See olevat solidaarne. Mnjah,  imelik solidaarsus, isegi nõukaajal oli suurele võrdsustamistuhinale vaatamata palga suurus tähtsaks osaks pensioniarvestuses. Selline ravi tundub rohkem posimisena. Me ei peaks kartma palgakahvli erinevust, vaid mõelda tuleb sellele, kuidas alumise otsa töid muuta sellisteks mille eest turg  lubaks kõrgemat palka maksta. Muide, kui üheks pensionisüsteemi ülesandeks on pehmendada tarbimisharjumuste muutust tööeast pensioniikka jõudmisel, siis see kehtiks tegelikkuses ainuüksi madalapalgaliste kohta. Kuigi analüüs tõdeb, et „Küsimuseks on, kui suur peaks olema pensionäridevaheline solidaarsus ja pensionide jaotus. Arvestama peab siinjuures mõlemaid osapooli – nii kõrge- kui madalapalgalisi. Esimestel peab säilima motivatsioon töötada ja makse maksta – liiga  suur solidaarsuse tase võib seda motivatsiooni vähendada.“ (54) ja Vaadates samade isikute pensionide suhet isiku enda netopalka, on tulemused vastupidised. Kõrgema palgaga inimeste pension on küll absoluutarvult suurem, kuid suhe enda palka on oluliselt madalam, kui madalapalgalistel. Madalapalgalised peavad hakkama saama küll väiksema pensioniga, kuid nende sissetuleku langus pensionile minekul on oluliselt väiksem, kui kõrgepalgalistel. Viimastel on seega elatustaseme langus oluliselt suurem pensionile jäämisel, kui madalapalgalistel. Suure tõenäosusega praktikas ilmselt ühe- või kahekordse keskmise palga saajad ei kogu täiendavalt pensioniks III samba või muu lahenduse kaudu. Seetõttu võib suhtelise tulu langus pensionile minnes ka nende jaoks olla märkimisväärne. (129).  Neidki aspekte tuleb arvestada süsteemi kõbimisel, muidu jääb see lonkama. Vaesunud põrunud professor pole just ehteks ühiskonna suutlikkusele.

Suhtarvud: viigileht allaandjatele

Kavandatavas reformi on ühekülgne, millesse on eelprogrammeeritud allaandmine ja lootusetus, allaandjate marss lootusetuse puiesteel. Te ei saanud aru? Sellise kava esitamine eeldab, et me ei tee mitte midagi meie demograafilise trendi ega majanduse parandamiseks e  „tiksume“ vaikselt edasi, kuid … See on varisemine.  Pilvepiiri tegutsemises pole õhkagi majanduse tegelikust muutmisvajadusest. Rikkuse loomine on meie väljapääs, mitte vaesuse jaotamine. Kui me planeerime oma tegevusi lähtudes suhtarvudes (madalamate/kõrgemate pensionide suhe), siis peaksime mõistma, et suhtarvud on vaid suhe kahe arvu vahel. Kui Tallinnas on -1C ja Keilas -2C, siis on vahe 2x, kuid ka siis on vahe kaks korda, kui kraadid oleksid -10C ja -20C. Ebaõiglus? Suhe on selline. Millist suhet meie kardame? Pilvepiir tunneb hirmu, et praegused  palgavahed kanduvad kasvavad ja kanduvad üle pensionisüsteemi, millest tehakse järeldus, et  „vaesus“ kandub üle pensionivaesuseks. Kuid see ongi lineaarse mõtlemise tupik. See on mõtlemine, et alumise otsa palgad pole määratudki kasvama. Kui me oleme pürgijad, siis peaksime mitte kartma madalate ja kõrgete sissetulekute vahet, vaid madalamas otsas olevate sissetulekute ostujõudu vähesust. See on just see, millega Dr Riik peaks tegelema. Pidevalt, süstemaatiliselt. Iga päev. Looma terviksüsteemi majanduse edendamiseks, millises tehakse töid, mis võimaldab ka palgasaajate alumisel otsal pääseda välja võimalikus vaesusriskist. Dr Riik peab pürgima selle poole, et majandus mürinal käima tõmmata, mille tulemusel madalapalgaliste ostujõud kasvaks. See oleks tõeline solidaarsus. Läbiv solidaarsus, mis toimib nii töötamise, kui sellele järgneval ajal.  Sellist mõttepoega meil Pilvepiiril pole ja see on allaandjate mentaliteet. Tuletas meelde I. Shaw „Noortes lõvides“ loetut: „Koidikul nägid nad vange. (…) Mehed liikusid aeglaselt lohakat vabasammu kuue automaadiga relvastatud saksa sõduri saatel. Nad möödusid Noah`st kümne jala kauguselt. Noah nägi selgesti vangide nägusid. Nende Ilmed kõnelesid häbist ja kergendustundest, kas tahtmatust või tahtlikust juhmist ükskõiksusest.. Vangid ei vaadanud ei üksteise, ei konvoi ega ka ümbritseva maastiku poole. Niiskes koidueelses udus lonkisid nad aeglaselt mingis totras mõtiskluses …”. Juhmis ükskõiksuses, totras mõtiskluses, allandmiskergenduses läheme täiesti vales suunas.

Tõsiasi on see, et vaatamata analüüsi koostajate kangelaslikele ponnistustele leida lahendust olukorrale, siis mängu parameetrid on sellised, et mängu ennast muutmata katastroofi vältida ei ole võimalik. Analüüsil tõeline  väärtus seisneb selles, et, see näitab ära mis juhtub, kui pensionireformi käsitletakse kui vaid pensionireformi. Reform peab olema kõikehõlmav, pensionid on vaid selle reformi tulem. See on nagu kaunis pael sünnipäevapakil, mis kõik saavutatu kokku seob.

Paanikatuba

Ega Pilvepiit tegevusetult pöidlaid veereta, kuid praegused aktiivsed otsused ja ettepanekud tunduvad kui paanika keset selget päeva.  „Kuid – ministrile peab andma võimaluse paanitseda. Poliitikutele meeldib paanitseda. Nad vajavad tegevust – see asendab neile saavutusi“ (J.Lynn, A. Jay „Jah, Härra Minister“ Varrak. 1999. Lk 62). Briti huumor, meie vajame saavutusi. Mis muud see on kui paanikahoog, mis asendab saavutusi, kui  kolitakse Sisekaitseakadeemiat, püstitatakse poeseinu, „muudetakseeimuudetamakse“ jne? Aastaid on Dr Riik tegutsenud tõhususe nimel, liitnud ameteid, koondanud neid maakondade keskustesse, seejärel nelja regiooni, toonud küladest ära nii konstaablid, koolid kui postkontorid. Neile on järgnenud poed, pangad ja isegi rahaautomaadid. Kõik tõhusa riigi nimel, et pakkuda kodanikele paremat teenust. Nüüd löraki, keset siledat maad, võtame 30+ milj EUR ja hakkame ehitame Narva uut Sisekaitseakadeemiat. Või on selle uus nimi Isekaitseakadeemia? Pidavat olema regionaalpoliitika? Ups, aga siis kui me „riigi maalt ära koondasime“, kas me siis ei teinud regionaalpoliitikat? Kas meil pole kümnete miljonitega muud teha, kui toimivat sisejulgeolekuasutust sandistada? Puhas paanika. Tühikargamine. Sellesse tühikargamise rivvi võib lisada Linnahalli sadakond miljonit, riiklike üürikorterite programmi (esialgu) kümned miljonid ja viiekümne miljoni jagu „tasuta“ ühistranspordiprojekti käivitamiseks. Mitte ükski neist paanikahoogudest ei võimalda meil pensionisüsteemi, kui majandustulemuste lõppjaama edukaks ehitada. Me põletame tuima järjekindlusega oma ühist raha seal, kus seda võiksid turutingimustes teha ettevõtjad, aga ei … see jagamise mõnus tunne on nii ahvatlev, et kärbutab igasuguse ratsionaalse ühise raha kasutuse.

Kuid pole vaja paanitseda, paanitsemise vältimiseks tuleks Pilvepiiril mõttega lugeda  „Riikliku vanaduspensioni jätkusuutlikkuse analüüsi“. Just sedasamast dokumenti millele te olete kogu pensionireformi rajanud. Lugeda seda süvenenult, lugeda mõttega, lugeda ise, mitte lasta nõustajatel näidata multifilmi kärbitud analüüsist.

Lugesin minagi seda analüüsi hoolega, lugesin koos punase ja sinise pliiatsiga. Lugesin neli korda. Hea lugu, mitmekihiline, huvitavate süžeepööretega. Paljude tarvilike definitsioonide ja huvitavate arvudega. Põnevik noh! Tõeliselt hea materjal, mille najal uut majanduspoliitikat kujundada, kuid seda tuleb lugeda süsteemikesksena, perspektiiviga, mõttega.

Võrdsus & võrdlusmoment

Poliitinimestel meeldib rääkida solidaarsusest, võrdsusest, kuid nõuka ajal räägiti anekdooti, et võrdsust on kahesugust, üks on Rootsi moodi võrdsus, kus inimesed on võrdselt jõukad ja teine on nõukogude variant, kus kõik on võrdselt vaesed. Tudub, et mitte kõik meist ei ole läbinud ajastuomast kaitsepookimist ja mõni tahab ikka ehitada nõukamoodi võrdsust. Nojah, see on muidugi lihtsam, kuid … Mäletate, süsteem kukkus kokku, tulu oli vähe ja ümberjagamiskulu hullult palju. Nii, et kas tasub eeskuju võtta ajaloolisest eksitusest?

Kõik algab andmete tõlgendamisest. Näiteks, tõdeme, et kolmveerand tööealistest inimestest teenis 2016.a andmetel alla keskmise palga. Hea või halb? Ei kumbki, lihtsalt suhtarv. Kui meil oleks innovaatiline, vaba ettevõtluskeskkond, minimaalsete regulatsioonidega, teekime töid mille keskmine palk oleks nagu nendel, kelle moodi me tahame olla, siis oleks meie keskmine palk ju 3x kõrgem nagu Soomes (Taanis 4x, Norras 5x, Šveits 6x). Need riigid pole seda palgataset saavutanud mitte seepärast, et Dr Riik neile head palka maksab, vaid seetõttu, et Dr Riik on suutnud luua mehhanismid, mis stimuleerib ettevõtjaid pingutama keerulise lõpptoodangu loomisel, mis muudavad teatud tööde tegemise kasulikuks. Selle poole peamegi püüdlema. Kuid selle asemel, et neist eeskuju võtta oleme meie rahulolematud nagu ärahellitatud laps või … Kolmas Maailm: „Võib-olla ei põhjusta Kolmanda Maailma rahulolematust mitte üksnes vaesus, haigused, korruptsioon ja poliitiline rõhumine, vaid kokkupuuted Esimese Maailma elukvaliteediga? Keskmine Hosni Mubaraki valitsuse ajal elanud egiptlane suri palju väiksema tõenäosusega nälja, haiguste või vägivalla tõttu, kui keskmine Ramses II või Kleopatra alam. Kunagi varem polnud keskmise egiptlase materiaalsed tingimused nii head olnud. Võinuks oletada, et 2011 aastal tantsivad nad tänavatel ja tänavad Allahit hea õnne eest. Selle asemel tõstsid nad Mubaraki kukutamiseks mässu. Nad ei võrrelnud end mitte vaaraode ajal elanud esivanematega , vaid pigem oma kaasaegsetega, kes elasid jõukates lääneriikides.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016. lk 494) . Ka meie rahutus toidab mitte meie püüdu jõuda järele, minna mööda vaid lihtsalt kadedus. Millise maailmana defineerib meid meie suhtumine?

Ka vaesuse nii absoluutse, kui suhtelise osas soovitaks poliitinimestel lugeda analüüsi, siis saaksite aru ka millest räägite. Võrdsus ei ole vaesuseravi. Muide analüüs tõdeb suhtelisest vaesust käsitledes, et „Suur inimeste osakaal, kes jäävad alla suhtelise vaesuse piiri, viitab ebavõrdsele jaotusele, kuid rikkamas riigis ei pruugi suhteliselt vaesed olla vaesusriskis. Vastupidiselt, vaesemas, kuid ühtlasema jaotusega riigis, võib nimetatud osakaal olla väike, kuid rohkem inimesi vaesed. „ Just selles ongi konks, kuidas aidata järgi neid kes maha jäävad, mitte tõkestada nende hoogu, kes ise joosta suudavad. Muide, kas te teate palju on statistiliselt absoluutses vaesuses elavate inimeste seas ettevõtjaid? Ehhee, peale töötute on nad suurim absoluutsete vaeste grupp. Pole nagu kuulnud solidaarsusvõitlejaid nende pea viiendiku absoluutvaeste eest välja astumas. Vaat niimoodi.

Veider päästeoperatsioon

Mulle solidaarsus meeldib, kuid oleneb milline. Kui me kohtame merel kedagi lekkivas paadis, siis normaalset viskaks me talle päästeköie ja veaks kaldale, kusjuures hädaline ise rahmiks paadist vett välja kühveldada. Elementaarne ja  solidaarne. Meie solidaarsus on teistsugune, me  otsustame puurida oma paadipõhja auguliseks , et meie pardad oleksid samal kõrgusel veepinnast ja hakkame siis paadist kangelaslikult vett oma paadist välja kühveldama. Hädaline kõrval ilmselt upub. Ehhee, meie ka. Veider solidaarsus. Solidaarsus ja võrdsus ei ole absoluutsed, need on erinevates oludes erinevad. Näiteks, „Aju tarbib keha energiast 20%, kaugelt enam kui ükski teine organ, aga moodustab täiskasvanu kehakaalust kõigest 2%. Organ, mille ülalpidamine nõuab nii palju, pidi kujunema elutähtsate vajaduste täitmiseks.“ (Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 lk25) Ups, mis siis nüüd teha? Kas solidaarsuse huvides lülitame aju energiavajaduse 20%-lt 2,1%-le? Mnjah, kuid kuidas siis elutähtsate vajadustega jääb? Või tahamegi muuta kõik köögiviljadeks? Prr. Seepärast otsida pääseteed ümberjagamises on väga mannetu. Allaandlik. Kui mõnedki meist püüavad pehmendada praeguseid arenguid eufismidega nagu „samm õiges suunas“, siis täiesti kindlalt on see samm, kuid mitte õiges suunas. Täitsa vales suunas. Selleks et kedagi päästa peab seda tegema oskuslikult.

Nuputame, kuidas jõukaks saada.

Me nagu pelgaks jõukaks saamist? Teha tõeliselt „uut moodi“, „uue hooga“? Pole ideed?  Sellest oleks küll kahju, sest uusi ideid ja nende kiiret kasutamist nõuab tänase päeva edu valem. Nagu ütles üks edukas ettevõtja: tulevikus on vaid kaht sorti ettevõtteid, kiirelt muutuvad ja … surnud. Kui nii läheb firmadega, siis miks peaks minema teistmoodi firmade kogumiga ehk riikidega. Mõttekoht?

Samas oleme avastanud palju uusi energiaressursse. Näiteks rahvahanke vormis uute ideede leidmine. On tohutult palju asju mida tehakse aastakümneid või aastasadu ühte moodi ja harilikult valesti alates hambapesust kuni kosmoserakettideni. Kuid nii mõndagi saab edukalt modifitseerida. Näiteks ( P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015) 2010 aastal plahvatas  BP naftapuurtorn Mehhiko lahel, tekitades Havai suuruse reostusala. Senine koristus põhines kalatraalerite nn allhankes, mida oli tehtud mäletamatutest aegadest alates. Koristuse tõhusust mõõdeti arvestades kaht näitajat: naftatõrje kiirus (ORR) ja tõrje tõhusus (ORE). Aastakümneid oli ORR olnud u. 1100 gal/min. Kuid see tempo ei rahuldanud mastaapeset kahju arvestades. Uute ideede hankekonkursi eesmärgiks oli tõhusust vähemalt kahekordistada Osalema registreerus 350 tiimi. Seitse tiimi ületasid kahekordselt ületada seni parima ORE. Kõige üllatavam oli meeskonna tulemus, milline kahekordistas koristuskiirust. Nad olid kohtunud tätoveerimissalongis ja tehnoloogia disainer oli tätoveerimiskunstnik, keda rahastasid tema kliendid, katsetades kavandit mullivannis. Kui tätoveerimiskunstnikud suudavad saavutada edu seal, kus spetsialistid pole edu saavutanud aastakümneid, siis miks ei võiks meie kuulutada välja hanke majanduse elavdamiseks, kui poliitinimesed seda ei suuda? Arvate, et äh, asjaarmastajad, mida nemad ka teavad, kuid nagu teadjad inimesed on humoorikalt märkinud, Titanicu ehitasid asjatundjad, Noa laeva … asjaarmastaja.

Rootsi laud ja prügikastipidu

Muidugi see idee Pilvepiirile ei meeldi, seal käib täiemõõduline tõrjelahing. Kuid tõelist ehmatust tekitab, kui kuuled Pilvepiirilt sõnajada, et: „Kui rääkida muudatustest, peaksime kogu pensionitemaatikat vaatama tervikuna, me ei saa võtta seda kui rootsi lauda. Pensioniiga tõuseb ja meil on vara, mida jagada.“. See on nüüd küll täiesti ülevõlli nali. Praeguse majandusarengu skeemi ja demograafia juures ja pensioniga ei anna vara, mida jagada. Uskumatu. Eluea ja pensioniea tõusuga ühiskonna kultused meditsiinile ja hooldusele tõusevad. Dramaatiliselt. ” Reitinguagentuur Standard & Poor`s (S&P) tehtud prognoosid kuni aastani 30 arenenud riigi kohta on sama ebameeldivad. (…) Ajavahemikul 2010-2050 kasvab vanadusega seotud avalike kulutuste määr keskmises arenenud riigis umbes 10% võrra SKP-st. Nagu ka Ameerikas, mängivad pensionifondid teist viiulit, panustades neist kümnest protsendist kolm. Tervishoid on kõige suurem probleem, mis moodustab poole kogu kasvust. Sellele lisab pikaajaline hooldus veel 1,3%. Eeldades, et maksud jäävad samale tasemele, muutuvad suured defitsiidid püsivaks ja valitsuse netovõlg (st koguvõlg miinus vähem likviidese finantsvarad) paisub 65% tasemelt SKP-st 2010 aastal 329%-ni aastal 2050, millega suurem osa riigivõlakirju langeb rämpsvõlakirja tasemele“ („Megamuutus: Maailm aastal 2050” ÄP 2013. Lk 170). Miks me ennast petame ja räägime millegi jagamisest, mida meil pole? See on prügikastipidu, mitte rootsi laud.

Ajapommi loomine

On selge, et praegune pensionisüsteem on arvestades meie demograafiat pikemas perspektiivis „vähevõimekas“, kuid sellesse on monteeritud mingigi isiklik huvitatus läbi töötasu suuruse. Uus pensionisüsteem ei ole enam pensionikindlustus, vaid tulumaksu erivorm (kahesambaline tulumaks?). See ei ole õiglane ei vormilt ei sisult. Tegelikult tähendab uus süsteem enamiku jaoks riikliku pensionisüsteemi lõppu. Probleem on selles, et  kava käsitleb maailma lineaarselt, nagu momentvõtet, mitte eksponentaalselt (kiirelt liikuvat pilti). Ehhee, miks ta peakski seda eksponentaalselt nägema, kui ta selle tegemiseks midagi teinud ei ole. Nii, et: „Kui pensionisüsteemi muudatusi mitte teha, peaks väiksema sissetulekuga inimesed tulevikus hakkama saama muid sotsiaaltoetusi, mis tuleksid samuti maksumaksjate arvel. Lihtsam ja õiglasem on kohendada pensionisüsteemi.“, siis ... Mis puutub siia õiglus? Või kergem? Riiki juhtida ei saagi olla kerge. Kuid kergema vastupanu teed minnes oleme perspektiivis perspektiivitus jamas. Ja muide Pilvepiiril ei saa kunagi olla lihtsaid lahendusi: „(…) kuid H.L. Menckeni arvates pole mainitud seigad oma vahel kuidagi seotud: „Igale keerukale probleemile leidub lahendus, mis on lihtne, selge ja ekslik.“ (J. Page „Suure vaimu rüpes“ Tänapäev 2011. Lk 47). Nii ka seekord – lihtne ja … vale lahendusetus. Kuidagi veider on , et mittetoimetulevate „päästmiseks“, kelleks Pilvepiiti sõnajada alusel peaksid olema osad riigipalgalised (sic!) rikume me enamiku osas toimiva süsteemi olematuks. Me ei ehitanud oma pensionisüsteemi ju erakindlustusena ega tööandjapensionina vaid Dr Riik „promos“ kogu aeg tsentraliseeritud riiklikku süsteemi, nüüd …

Riiklikud mittepensionid ja erapensionid

Sellisel juhul, kui Dr Riik tahab oma nägu päästa, mil riiklik mittepension on edaspidi vaid vaesusvastane väljamakse, peaks ta tööle rakendama mingid teised mehhanismid, (kõik ei ole ju minimalistid, kes piirduksid vaid vaesustõrje väljamaksetega, osa tahaksid ka ise midagi ära teha). Selleks võiksid olla  tööandjapension või erakindlustuse soodustamine. Praegune IIIs pole ju toimima hakanud, ei hakka ka uues süsteemis, kuna inimesed maksavad oma ressursi ju I sambasse saades veel pensionit, kuid tulevikus saades rohkelt „mittemidagit“. Tõsiasi on, et ei praegu ega edaspidi, kui me majandust käima ei saa, meil III sambaks lihtsalt raha ei jätku. Mis toobki  kaasa tiksuva ajapommi, püüdes kergitada kolmandiku inimeste pensionijärge, määrame me kaks kolmandikku inimesi, kes oleksid ise hakkama saanud, kiduma. Seda Dr Riigile ei andestata. Muudatusi on vaja, see on selge, kuid nendel muudatustel peab olema mingigi edukat sooritust stimuleeriv, mitte karistav toime. Mäletan väga eredalt vana elupõlist inglise keele õpetajat, kui ta üheksakümnendate alguses sai sama pajukit mis koristaja. See oli solvav, on ka tulevikus. Pakkuda tuleks midagi „kepsakamat“, kui karistus. Põhimõtteliselt võiks jagada praeguse pensioni kaheks pool läheb otsesolidaarsuseks ja pool teise sambasse. See võiks olla üheks alternatiiviks, pluss era ja tööandjapension. Kui me huvitatust ei tekita, siis käivitame ajapommi, mis jooksutab meil kogu süsteemi kokku.

Analüüsi põhiväärtus: mida ei tohi teha

Kõik need eelnevad arutelu, nii nagu ka eeltoodud kriitika on täieesti tühised, kui arvestada lineaararengu jätkumist. Tõsiasi on, et analüüsi sadakond lehekülge kirjeldavad pingsalt variante, kuidas ja mida ei tohi tulevikus teha. Analüüsi lugedes tuli mulle meelde Edisoni  ütlus, et ta ei ole kunagi ebaõnnestunud, ta on edukalt välja selgitanud kõik  u 600 pirnivarianti, mis ei tööta, mille tulemusena ilmneb selline variant, mis töötab. Just seda näitab ka analüüs, et kogu arutelu selle üle, milliseid valemeid kasutada, kasutada valemis pensioniarvestuseks staaži või palka, jagada pensionit ruutpesiti, Gini koefitsiendi, Lorenzi  kõvera või mediaanpensioni/mediaanpalga netosuhtega muutuvad mõttetuks kui hoolega lugeda analüüsi kõige olulisemaid punkte:

1.Rahvastiku säilimiseks peaks see arenenud riikides olema umbes 2,1. Eestis oli see 2013. aastal 1,52. Prognoosimudelis eeldatakse, et see tõuseb lineaarselt 1,82-ni aastaks 2060.

2.  Pensionisüsteemi juures on olulised just muutused erinevates vanusrühmades: väidetavalt kuni 18-aastased inimesed otseselt pensionisüsteemi ei mõjuta, nende  arv väheneb umbes 55 tuhande võrra ( -22%), tööealiste arvu  -256 tuhat ( -32%),  63+ vanuserühm suureneb 106 tuhande inimese võrra (+41%). Kui 30 aastat tagasi oli viis 18-63 aastast inimest ühe üle 63-aastase inimese kohta, siis hetkel on see suhe umbes 3,1 ning aastal 2060 umbes 1,5.

3. THI, SKP ja reaalpalga prognoosist. „THI puhul on eeldatud, et see on pikaajaliselt suhteliselt konstantselt 2%. Reaalpalga kasv on võrdsustatud tööjõu tootlikkuse kasvuga ning aastaks 2030 väheneb see 2%-ni ja aastaks 2060 1,5%-ni. SKP reaalkasv on prognoosimudelis korrelatsioonis tööjõu tootlikkuse kasvuga ja töötajate arvu muutusega. Kuna töötajate arv väheneb, siis on SKP reaalkasv ka sellevõrra madalam tööjõu tootlikkuse kasvust. II samba fondide neto reaaltootluseks on eeldatud 2%.“

Lisaks:  „Kuni 18-aastased inimesed otseselt pensionisüsteemi ei mõjuta ning ka nende muutus on tulevikus kõige väiksem – inimeste arv väheneb umbes 55 tuhande võrra ehk -22%. Tööealiste inimeste arvu (18-63) vähenemine on juba märksa suurem – miinus 256 tuhat inimest ehk -32%.“ Tundub vaid arvujada, kuid tegelikult on see meie kõige suurem probleem – noorte annete katastroofiline vähenemine. Noorus on unistuste ja avastuste aeg, mil inimesi ei sega paljud tarbetud tabud. Selles eas luuaksegi suur osa maailma muutvaid lahendusteid. Näiteks, A Einstein pälvis füüsika Nobeli auhind (1921) fotoefekti seletuse eest 1905 a, mil ta oli vaid 26 aastane. Samal 1905 a kirjeldas ta ka erirelatiivsusteooria põhimõtted, maailmakuusaks sai 1915 a üldrelatiivsusteooriga. Ta elas 1955 aastani, lihvides oma avastusi, ta oleks võinud olla ka kvantmehhaanika rajaja, kuid … Ta ei tundnud seda „enam ära“, nii nagu nooremas põlves tundis ära eelnimetatud teooriad. Nagu kirjutav Wikipeedia kvantmehaanikast: „Selle tänapäevane kuju arendati välja aastatel 1925–1935 ning selle põhiautorid on Werner Heisenberg, Erwin Schrödinger, Max Born, Pascual Jordan, Wolfgang Pauli, Niels Bohr, Paul Dirac ja John von Neumann.“ Mnjah, aga A.Ensteini nime selles reas ei ole. Vaat selline lugu. Kui me ütleme, et kuni 18 aastaste vähenemine ei mõjuta otseselt pensionisüsteemi, siis vastupidi, mõjutab ja väga palju. Seega võib oletada, et meie eksistentsi ja majanduse seisukohalt ülioluline kogum inimesi väheneb u 100+ tuh inimese võrra (ka osa järgmisest vanusegrupist). Kui palju on neist einsteine, pärte, kantereid? Vanemas eas ei ole inimene enam suur avastaja, rohkem oma kunagiste avastuste edasilihvija ja need kes pole midagi avastanud asendavad tarkuse kavalusega.

Kokkuvõtteks: See on kava on lennunduse mõistetes  täielik varisemine. Allakukkumine mootorite seiskumise tõttu. Katastroof. Kava puhul on tegemist meie demograafia ja majanduse trendide täielik ignoreerimisega.  Kava  ei ole kooskõlas ei solidaarsuse, elementaarse enesealalhoiu instinkti ega juhtmõttega et „Iga põlvkond toetab eelnevat põlvkonda, kusjuures praeguste pensionäride õigused pensionile sõltuvad nende panusest eelmise põlvkonna toetamisel.“ Praeguse kava järgi saavad järgnevad põlvkonnad häbematul kombel petta, sest nendele jäävad vaid tühjad pihud. Täitsa tühjad. Kuid ei pruugiks, kui me „tiksumise“ asemel nüüd õige mudeli kasuks otsustaks. . „ Mõtteviis on ülioluline. Kui sa arvad, et suudad midagi teha, või arvad, et ei suuda – sul on igal juhul õigus.“ (P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015.lk 89). Kumb õigus siis?

 Lihtsamad kontrollküsimused poliitinimestele, et teada, kas analüüsi on loetud või mitte

Kontrollküsimused:

 1. Kui palju on ettevõtjaid elab absoluutses vaesuses

2. milline on  meeste ja naiste keskmine vanaduspensioni erinevus

 3. Kui palju inimesi läheb pensionile enneaegselt 

Vastused kontrollküsimustele

1. Vanaduspensionäride osakaal on vanuserühmadest sügavalt vaeste hulgas kõige väiksem. Vaesusest on kõige rohkem ohustatud töötud inimesed, 2013. aastal elas 39% töötutest absoluutses vaesuses. Järgmine grupp on … ettevõtjad (mehed 15,2%, naised 17,9%) (p 122 analüüsis)

2. Meeste ja naiste keskmine vanaduspension oli 2014. aastal sisuliselt võrdne. Mediaankeskmine oli ca 15 senti meestel suurem, samas kui aritmeetiline keskmine pension oli ca 60 senti naistel suurem. (p 108)

3. Enne üldist vanaduspensioniiga läks pensionile 2014. aastal 47% inimestest ning nende hulka ei ole arvestatud töövõimetus- ning toitjakaotuspensionäre (p 98)

Targutusi:

P. H. Diamandis, S. Kotler „Julge“ OÜ Küppar & Ko 2015

Lk 179 Rahvahanke parimad tavad „Asja mõte on selles, et iga kord, kui sa vajad midagi, mis on väljaspool sinu tavapärast kohustuste täitmise protsessi, püüa kasutada rahva võimekust ja oskusi teha seda kiiremini, odavamalt paremini.“

Lk 177 „Teadmised on sinu äritegevusele hindamatud. Need võivad kujundada ettevõtte eesmärke ja tegevust, parandada ja optimeerida tulemuslikkust ning pakkuda sulle intuitsiooniga vastuolevaid ideid või varjatud andmeid, et saavutada võistlejate ees strateegiline eelis. Kui asi puudutab teadmiste kogumiseks korraldatud rahvahanget, on olemas kaks peamist varianti: testimine(testing) ja avastus (discovery)“

J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999

Lk 30 „Poliitika esimene reegel on: Ära Usu Midagi, Kuni Seda Pole Ametlikult Ümber Lükatud“

Lk34 „Arnold tahtis teada, kas uueks peaministriks saab meie väljapaistev rahandusminister või auväärne välisminister. (Sir Humphrey kasutas isegi oma isiklikku päevaraamatusse kirjutades väga tihti iroonilisi väljendeid. – Toim)“ „Tal oli neist mõlemast üpris sünge ettekujutus. Ja tal oli õigus, see on raske valik, umbes nagu küsida, et missugune hull peaks hullumaja juhtima.“

Lk 403 „Jälle kerkis esile küsimus tõest (on vist mingi selline asi) ja Bernardi ekslik arvamus, et protokoll peab olema tõele vastav aruanna  nõupidamise käigust. (…) Ma püüdsin selgitada talle võimalikult arusaadavas vormis ära järgmised teesid:

1.    Protokolli mõte ei ole sündmuste ülestähendamine.

2.    Selle mõte on inimeste kaitsmine.

3.     Üles ei kirjutata seda, kui peaminister ütleb midagi, mida ta ei tahtnud öelda, eriti kui see on vastuolus sellega, mida ta antud teemal on avalikkuse ees öelnud.

4.    Lühidalt, protokoll peab olema k o n s t r u k t i i v n e. See peab p a r a n d a m a öeldut, esitama seda taktitundeliselt, loogilisemas järjekorras.

5.    Mingit eetilist probleemi siinjuures ei ole. Seretär on peaministri teener.

Lühidalt, protokoll on lihtsalt millegi ametlikuks vormistamiseks ja kokkulepitud tegevuskava ( kui seda oli) jäädvustamiseks tehtud ülestähendus.“

S. Plohhi „Viimane Impeerium“ Varrak 2016

Lk 238 „“Ja milline oleks minu koht selles liidus? Kui asjad on nii, siis ma lahkun. Ma ei kavatse hulpida nagu julk jääaugus“ Gorbatšovi jaoks oli vastuvõetamatu liit, milles ta olnuks Jeltsinist sõltuv ja saanuks etendada üksnes oma rivaali abistaja rolli. Jeltsin aga poleks talunud liitu, milles Gorbatšov ütleb talle, mida tuleb teha“ 2.12.1991