Ilmunud osaliselt Ärilehes 18.02.17
Sünnipäev
tulemas. Seekord vabariigi sünnipäev. Harilikult mõeldakse „sünnal“, mis
tehtud, kuidas edasi ( eriti, kui ette tuksub maagiline 99, millest pool oldud koomas). Kuidas siis on läinud? Lühidalt öeldes –
hästi. Väga hästi. Oleme paarikümne aastaga, suutnud tasa teha vahepealse
katastroofilise poolesajandilise tagasilanguse, jooksnud arenguareenil kõigist
kiiremini. Võiks isegi öelda, et oleme paarikümne aastaga läbinud vahemaa, mis
võrdub 170 aastaga. Ja see on aukartustäratav saavutus … koomast väljunule. Muljetavaldav.
Oleme maailmameistrid. Oleme ju tänaseks maailma rikaste riikide (OECD) klubis.
Mis suunas edasi liikuda? „Mis suunas liiguvad
kellaosutid?” Küsis Knox. „Päripäeva.” „Sõltub sellest, kas oled kell või
vaatleja.” (J. Webster „Spioon 29 nimega” Ajakirjade kirjastus 2014 lk 9). Mis suunas liiguvad meie osutid?
Tünnisõiduteooria
Liigume, kuigi öeldakse, et see mis meid siia
tõi, meid edasi ei vii. Viib. Kuid kuhu, kas hüvakätt või kurakätt? Mingi rahutus
on hinges. Tahame veelgi paremaid tulemusi. Oleme juba harjunud olema edukad. Samas
tundub, et jõud, eriti vaimujõud, hakkab raugema. Tahaks juba puhata, nautida. „Kummaline
on see, et mida paremad me oleme, mida paremaks oleme saanud ja mida rohkem
oleme õppinud, seda tugevam on tung juba puhata. Meile tundub, et oleme selle
kuidagi ära teeninud, ning me ei mõista, et tegelikult on see suurim karuteene,
mida endale üldse saaksime teha. Me näeme seda mustrit kordumas mitte ainult
isiku tasandil, vaid ka organisatsioonides ja korporatsioonides. Mõelge, kui
palju on olnud ettevõtteid, kes on, kes on löönud läbi mõne innovaatilise
lahendusega, kuid kes juba paari aasta pärast on konkurentidest kaugele maha
jäänud. (Näiteks Kodak, Atari või BlackBerry looja RIM.) Ja see kalduvus ei
piirdu ainult ärimaailmaga. Suurejoonelisele innovatsioonile järgnev
suurejoonelise stagnatsiooni muster kirjeldab üldisemat suundumust, mida tuleb
ette akadeemilises maailmas, sõjanduses ja peaaegu igal tööstus- või ametialal,
mida suudate nimetada.“ (M. Konnikova „Meelevalitseja“ Helios 2013 lk189).
Nii, et seda puhkamise karuteenet me ei peaks
väga ihaldama. Kas teate mis on
tünnisõit? Ei tea? Lapsepõlves viis isa mind tünnisõitu vaatama. See oli suur
tsirkusetelk, mille keskel asus
hiiglaslik puittünn. Tünni alaservast alustasid sõitjad ringide tegemist,
alguses aeglaselt, nagu prooviks, tõustes kiiruse tõusul mööda püstist tünniseina
ülesse. Tiireldes ülaservas, lausa vaatajate käeulatuses. Vahva. Lausa imeline.
Kuid asi polnud ju imes, vaid füüsikas, arvestuses ja inimlikus osavuses. Kas
te kujutaksite ette, et tünnisõidu tsiklimehed saaksid tünni ülaäärel puhkama
jääda? Nautida vaadet, publikumiga veidi lobajuttu ajada? Ei kujuta? Muidugi,
nad kukuksid siis alla. Just seepärast peame oma arengut kiirendama, mitte
unistama „leobamisest“, arendama ideid mittemidagi tegemisest, rääkima
jagamismuinasjutte. Pole õige aeg. Passige hoolega peale, et mõni poliitiline
kavasuu ei soovitaks teile selles sõidufaasis puhata, sest sama kindlalt nagu
kukuks tünnisõitja alla, kukume ka meie, kui me seisma jääme. Kuid jagamise ja
leotamise ideid on kuhjaga.
Külanapoleonite mõttemaailm
Millalgi ütles UK PM Palmerson
Napoleon III riigimehevõimeid iseloomustades: „„ … ideed paljunevad selle
inimese peas nagu küülikud kuudis.” Õnnetuseks ei seondunud need ideed ühegi
valitseva üldpõhimõttega” (H. Kissinger „Diplomaatia Varrak 2000. Lk 129).
Meilgi on viimasel ajal liikvel kõrgelennulisi ideid, mis pole seotud mingi
majandus ega loodusseadusliku üldpõhimõttega. Kõik need „tasuta“ asjad ja äkkotsused
viivad vaid tegelikud vajadused paigast. Moonutavad turgu. Meie praegused
napoleonlikud ideed (Hiina müüri küll ei jõua ehitada, kuid väikesemaid
poevaheseinu küll) lükkavad meid väga
ohtlikele arengutele. Tünnisõitjatega võrreldes kaotame me sellega kiirust ja …
kukume alla. Siis on meil tõesti põhjust küsida, kas me sellist …kukkumist
tahtsimegi.
Rahalugemise kunst.
Meie
Pilvepiir ei oska lugeda, meie ühist raha lugeda. „Sa ei usu kui paljud inimesed loovad
sinisilmselt ettevõtte, ilma et neil oleks rahandusest kröömugi aimu. Need
kutsikad peaksid vastu nina saama ja saavadki. Nende saatus on põruda.“ (James
Watt „Äripunkarid õllemaailmas“ Varrak 2016. Lk 61). Riigi tasandil on asi
natukene keerukam, kui Dr Riik teeb otsuseid, mille tulemusel saadakse „vastu
nina“, siis vastu nina saajad oleme meie, mitte Pilvepiir. Seepärast tahaksin
ma et meie Pilvepiir ei hauduks napoleonilkke plaane vaid tegutseks nagu
ettevõtja: „Kuluta iga viimane kui sent täpselt nii, nagu see olekski su
viimane, ja hoolitse selle eest, et ka su meeskond kulutaks iga viimase kui
sendi nii, nagu oleks see nende viimane isiklik raha. Ainult sellega, et
kulutad raha natuke läbimõeldumalt, jõuad oma piiratud eelarvega palju, palju
kaugemale.“ (lk 69). Kui meil Pilvepiiril niimoodi mõeldaks, siis ei tekkiks
selliseid kõverpeegli maailma plaane nagu meie rahaga linnahalli ehitamine,
üürikorterite ehitamine, sellega saaksid ettevõtjad suurepäraselt hakkama ilma
meie ühise rahata. Ei tekkiks mõttekesi tasuta ühistranspordist ega ameti- ja
õppeasutuste kolimiseks ääremaadele regionaalpoliitilise viigilehe varjus. Paljusid
muidki otsuseid ei teeks pilvepiirlased, „kui see oleks nende viimane isiklik
raha„. Kuid see ei ole nende isiklik raha, see on MEIE isiklik raha, seda võib
põletada. Rõõmuga. Aastaid on Dr Riik tegutsenud tõhususe nimel,
liitnud ameteid, koondanud neid keskustesse, seejärel nelja regiooni, toonud
küladest ära nii konstaablid, meditsiiniteenused, koolid kui postkontorid.
Neile on järgnenud poed, pangad ja isegi rahaautomaadid. Kõik tõhusa riigi
nimel, et pakkuda kodanikele paremat teenust. Õige kah. Nüüd löraki, keset
siledat maad, võtame 30-80 milj EUR ja hakkame ehitame Narva uut Sisekaitseakadeemiat
(või on selle uus nimi Isekaitseakadeemia?). Pidavat olema regionaalpoliitika?
Lisaks plaanib Dr Riik osa ametkondi (jälle?) küüditada „kuskile mittetallinnasse“. Tekkis
mõttepojukene ja põletame jälle sadu miljoneid? Milleks? Ups, aga siis kui me „riigi maalt ära
koondasime“, kas me siis ei teinud regionaalpoliitikat? Kas meil pole kümnete
miljonitega muud teha, kui toimivat sisejulgeolekuasutust sandistada? Puhas
paanika. Tühikargamine. Põletatud raha numbrid on nii suured, et tavalise
tähelepanelikkuse juures neid ei hoomagi, kuid proovime. Loome oma arvestusliku
tingühiku.
Tingühik
(TÜK)
Me räägime
aastaid, et meil on meditsiinisektoris, hariduses (pääste, politsei,
kaitsejõududes jne) palgad liiga väikesed. Investeeringuteks ka raha napib. Raha
ei ole, peame olema tõhusad. Dr Riigi uus tervishoiu mudel on vägagi kuluefektiivne:
abivajajad saavad järjekorda oodates terveks
või … ei vajagi enam abi. Tõhus? Tulemus, noored ei taha tulla õppima ühiskonnale
vajalikele erialadele madala palga või kirjeldatud valikute tõttu ja kes tulebki
püüab väljamaal rammusamat kohta leida. Õnneks on suur osa siia jäänud puht
patriotismitundest. Nojah, neile võiks Dr Riik ju tänugi avaldada. Kuid just
neid Dr Riik kasutabki kahekordselt ära, makstes neile vähest palka, püüdes
läbi „tasuta“ asjade muuta neid nende enese raha eest sõltlasteks. Teeme ühe primitiiv-nahaalse
arvutuse. Lihtsalt näiteks, et mõttetegevust ergutada. Kui palju maksab meie ühine (kuid mitte
ühiselt) põletatud raha keskmistes palkades, TÜK-s? TÜK-s võivad olla
meedikute, päästjate või õpetajate palgad (igaüks võib kodus ise järgi
proovida). Võtame keskmise õpetajapalga tingühikuks (HTM andmetel 1200 EUR kuus
+60 EUR IIpa).
Oletame, et me kulutame raha Linnahalli
ehitusse, üürikorteritesse, Isekaitseakadeemia ja teiste asutuste küüditamisse,
tasuta bussiliiklusesse (no võtame sellise laia pintslitõmbega nagu
poliitinimesed teevad), hinnanguliselt veerand miljardit, siis mitu TÜK see
oleks? Peaaegu 21milj TÜK, ehk 17,4 tuh õpetaja aasta palgaraha. Ehhee, juba
palju arusaadavam. Nojah, üldharidus ja kutseõppeasutustes meil umbes
sinnakanti õpetajaid ongi, nii et … Tegelikult on põletatava raha hulk
suuremgi, kuna näite puhul on tegemist vaid momentvõttega, kuid nii transport,
üüriprogramm, kui ka konverentsikeskuse kulud on igaaastased/püsivad, siis
„filmina“ on asi veelgi põnevam, raha jätkuks enamaks kui üheks aastaks. Kuid
ka momentvõte on põnev, kui seda hoolikalt vaadata. Ehk kui näiteks õpetajate
palka tõsta poole võrra, siis ei vaja nad ju Dr Riigi poolt pakutavat
üüripinda, nad ei oleks enam sõltlased, vaid võiksid vabade inimestena vabalt
valida ise endale elamise. Samuti ei vajaks nad transporditoetust, sest võivad
piletiostuga näidata vedajale tänu hea teenuse eest või hoopis põlgust halva
teenuse eest. Konkurents toimiks. Madalapalgalistele abirahade lisamisega on
alati käinud kaasas poliitinimeste mantra, et see elavdab turgu, no õpetajate,
meedikute jne palga tõstmine elavdab ka turgu. Oluliselt. Lisaks tekitab see
motivatsiooni neil erialadel töötada, mitte vaadata võõramaa poole. Pole vaja
ise omasid närutada ja võõramaalasi toota. Kui niimoodi ümber vaadata, siis on
meil raha, meie ühist raha, nii meditsiini, kui korrakaitse ja mitmete teistegi
teenuste eest maksmiseks, see tuleb vaid administratiivpoliitilisest sodist
puhastada. Siis tekkiks ka huvi kodumaale jääda, seda riiki arendada ja … meie
põlve edasi kanda.
Millest me
ilma jääme? Millestki ei jää ilma, sest paleed ja korterid ehitavad ettevõtjad
ülesse ja meil on raha nii nende kui teiste hüvede pruukimiseks. Muidugi on
ülatoodud arvestus fiktsioon, kuid üldse mitte halvem neist arulagedatest põhjendustest,
mida tuuakse Pilvepiirilt raha põletamiseks. Tuletame meelde: „ Riik ei
pea segama äritegemist. Viimane on aluste alus, juba John Locke (1632-1704)
tuletas meelde, et „Parnassil pole kullakaevandusi.““ (Tinn „Lääne
tsivilisatsioon ja Euroopa tupikseisust“
Tammerraamat 2013 lk 118). Mulle ei meeldi väljavaade põletada meie
ühist raha kasvavatesse palgarahadesse, kuid kui soov raha põletada on suur,
siis põletagem seda juba stiilselt, nii et sellest ka mingit kasu oleks, sooja
saaks.
Raha jäävuse seadus
Mine tea, õppides
arvutama ja loodusseadusi hindama, nagu teevad seda tünnisõitjad, võib-olla me
ei kaogi „mitteallakukkunud“ rahvaste hoiatavatesse legendidesse, kuidas ei
tohi teha. Kuid selleks tulebki endale aru anda, et me elame reaalses
füüsilises maailmas, kus kehtivad loodusseadused, nende hulgas ka füüsika ja
majandusseadused. Raha tuleb käsitleda, kui universaalset energiat ning lähtuda
energia jäävuse seadusest. Raha, kui universaalse energia jäävuse
seadust: raha ei tule juurde ega lähe vähemaks suletud süsteemis (st mingi
rahvaarvu, tootmise tõhususe ja mahtude juures) vaid ta läheb ühest taskust
teise. Elementaarne. Isegi börsikrahhi, majanduskriisi ega pankroti puhul ei
kao raha mitte kunagi, mitte kuhugi, see läheb vaid ühest taskust teise.
Seepärast polegi ükskõik, millisesse taskusse see puhas energia läheb, vaid
tuleb võrrelda, kas see raha paneb meil rattad käima või läheb tühja. Eriti
vajalik on võrdlus suurte otsuste ja rahasummade korral. Oleks ju tore, kui
meil oleksid õpetajad, kes suudaksid sellised põhitõed tulevastele
poliitinimestele selgeks teha, siis nad oskaksid ka teha valikuid ja tunnetada
tagajärgi.
Sõnapilvest
murepilveks
Mida me
tahame? Mitmelgi visioonikonverentsil oleme moodustanud ülevaid sõnapilvi,
manades niimoodi kuuldavale meie unistust homsest: Eesti, kui avatud, salliv, hooliv, õnnelik , ettevõtlik,
innovaatiline, sõbralik, tark, nutikas
ja seda ilmestavad koostöö,
meie/kogukond, väärtuspõhine,
valikuvõimalused, loovus, ettevõtlikkus, haritus. Kaunis ju. Mulle meeldiks. Teeme mis me
teeme, kuid peamine on, et noored ja loovus ei lahkuks. Kui noored lahkuvad …
Juba praegu
arvatakse Soomes asuvat üle viiekümne tuhande meie kodaniku. Viiskümmend tuhat
see on ju ometi Võru, Keila, Jõgeva, Elva, Haapsalu, Loksa ja Sindi linna jagu
inimesi. Mitte igaüks eraldi vaid kõik kokku.
Eks ole, kui niimoodi vaadata, siis on päris hirmuäratav pilt? No ja
muidugi ei ole need lahkunud pensionärid, vaid kõige tegusamas eas
Inimesekesed, kes lasevad vaikselt oma ja oma laste juured naabrite mulda. See
tähendab, et me ei kaota mitte „vaid” viiskümmend tuhat oma kodanikku, vaid ka
nende lahkumisel siia sündimata lapsed
ja nende lapsed ja … Muidugi on naabrid tänulikud sellise panuse üle,
kultuuriliselt lähedased, keeleliselt lähedased, hästi koolitatud, aktiivsed
nooruslikud tegutsejad on tänapäeva majandusliku võitlustandril iga riigi
unistus. Hea, et põhjala vendade unistus on täitunud. Peaaegu. Uuringud Soomest
näitavad, et põhjanaabrid vajavad veel vähemalt 150 tuh inimest väljalangevate
aastakäikude asendamiseks. Mnjah, loodetavasti mitte vaid meie ressurssi
kasutades. Kuid palju on lahkunuid teistes riikides arstidest
kalkunikitkujateni?
Vanade
kodumaa või vanadekodu maa?
Me lohutame
ennast mõttekesega, et küll nad tulevad tagasi. Tulevad tagasi targematena ja
jõukamatena. Võib ka niimoodi juhtuda, kuid selleks peab olema siin, mingi
selline keskkond, mis neid paeluks. Seniks jääb kodumaa nende mõttemaailma
sillerdava suveaasa ja jaanitule maana, mida külastatakse suviti. Selline
omamoodi suvekodumaa. Selline suvekodumaa, mis järgnevatele põlvedele muutub
heal juhul vaid suvekodu maaks. Nagu mitmete maade äraläinute kogemus on
näidanud, tullakse tagasi võib-olla vanaduspõlves pensioniiga veetma. Ja siis
me saame …vanade kodumaa.
See on nüüd
see osa, kui me ei kasuta hüvakätt valikut ja ei pürgi sama kiiresti edasi, kui
viimased aastakümned. Kuigi selle pealkiri on Teine valik, siis see pole valik
vaid tagajärg meie isiklikule mugavusele. Rahvastiku säilimiseks peaks summaarne
sündimuskordaja arenenud riikides olema umbes 2,1. Eestis oli see 2013. aastal
1,52, eeldatakse, et see tõuseb tasapisi 1,82-ni aastaks 2060. Selle tulemusena
väheneks Eesti rahvaarv seniselt 1,31-lt miljonilt 1,11 miljonini aastaks 2060.
See on 200 tuh võrra vähem, ehk samapalju, kui eestlaste üldarvuks hinnati
muistse vabadusvõitluse alguses. See on just see juhtum, kui me arvame, et
vastavalt aksioomile paralleelsed sirged ei ristu mitte kunagi, kuid antud
juhul, tendentse järgides jooksevad rööpad varsti kokku. Tuut-tuut. Lõppjaam?
Nii ruttu? Aga ma …, aga me … Mida siis edasi teha? Kui jätkub tekkinud
tendents, siis tähendab see ühtlasi tööjõu pakkumise vähenemise taustal survet
palgakuludele, mis omakorda tähendab, et mitmed seni odavale tööjõule ja
madalale kvalifikatsioonile baseeruvad tööd lahkuvad meie piirkonnast. Muutes
meid üha konkurentsivõimetumateks. Konkurentsi/karjäärivõimaluse vähenemine
siin tähendab seda, et suureneb lahkujate arv ehk kasvab suvekodu maalaste arv.
Nagu taudi levik, mis muudab organismi ikka jõuetumaks. Pidev vaikne varing,
silmale peaaegu märkamatu, kuid … Meile jääb vaid vanade kodumaa üha kasvavate
ravi, hooldus, sotsiaal ja pensinikulutustega … mida me kanda ei suuda. Hurraa, hariduskulude pealt hoiame muidugi
kokku. Lasteaedu pole ka vaja ehitada. Ehhee, kortereid peaks ka tühilinnades
lahedalt jaguma. Üürikorteriprobleemgi lahendatud. Kas see ongi siis meie unistus
ilusast sõnapilvest? Ei ole? Ilusast sõnapilvest ongi saamas murepilv. Niimoodi
lõpetame küll koomas. Vahe on vaid selles, et sellisest koomast enam välja ei
tule.
Uus majandusmudel: Eesti
- Maailmade Lõppjaam?
Mnjah, niimoodi
jätkates saame Vanade Kodumaa asemele Vanadekodu Maa. Ja siin me nüüd oleme, juba täna, on moeasjaks rääkida
meie tervishoiu- ja hoolekandesüsteemi kokkuvarisemisest. Kuigi see, mis saab
toimuma hoolekandesektoris ja millest veel ei räägita, saab olema nii kallis,
kui ka kole. Valmivad üha uued ja süngemad uuringuid, mis näitavad, et raha ei
jätku, sest elanikkond vananeb, maksumaksjaid jääb ikka vähemaks ja vähemaks. Siin minnaksegi jälle
selle primitiivmeetodi manu, et kui raha ei jätku, siis , mida me teeme? Õige!
Me tõstame makse. Oot, oot, aga kellele me tõstame makse, kui inimesi enam ei
ole? Kui raha ei ole, raha ei tule ja inimesi ka peaaegu ei ole, kuidas siis
ellu jääda? Ehk kuidas need „peaaegu ei
ole Inimesekesi” hakkama võiksid saada?
Tudub, et
poliitinimesed pole veel oma külanapoleoni tasandilt hoomanud, et oleme jõudmas
uude arenguetappi, mis nõuab ka uut ärimudelit. Tundub, et mitmed planeeringud
ja arengukavad sinna juba suunduvadki, viitavad esialgu küll arglikult, kuid
selgelt hõbedasele majandusele. Mudeli
muutudes tuleb nagu öeldakse … kasutades
käepäraseid vahendeid. Samuti nagu peale laevahukku on mõistlik käepärastest
vahenditest mõistlik kokku panna päästeparv. Küsite, millised on meie
käepärased vahendid ja päästeparv? Aga Watson see on ju imelihtne. Esiteks,
hakkama eksportima vanadust, teiseks … Või oli see nüüd vastupidi? Et importima
vanureid?
Häda ei anna
häbeneda, ka need „peaaegu ei ole inimesi“ peavad kuidagi niimoodi edasi elama.
Niimoodi lineaarselt arenedes, õigemini taandarenedes, ja raha põletades, peame
viimaste ellujäämiseks looma uue tööstusharu – elushoidmise teenuste pakkumise tööstusharu.
Arvestades asjaolu, et kogu Euroopa vananeb, pluss suur tükk Ameerikat ja
Austraaliat (Jaapanist rääkimata) takkapihta, võime välja arendada
suurejoonelise äri. Arvestades meie tööjõukuludega (isegi topeltkuludega),
hõredalt asustatud maaga ja lõputu vanaduse ressursiga ehitaksime üles
suurejoonelise ja mitmeastmelise turu. Võib-olla lähtudes meie
ambitsioonikusest võiksime hakkama saada isegi ülemaailmse tähtsusega
„businessi”. Välja võiks arendada lausa tootmisketi. Tootmisketi viimane lüli
teadagi on lõppjaam, kuid enne seda, sinna ümber ja vahele mahub hulgaliselt
teenuseid ja tegevusi meditsiiniteenustest kuni hauakaevajateni, floristidest
kuni hingekosutajateni. Võib-olla oleks
meie uus slogan „Eesti: Maailmade Lõppjaam!”, „Wellcom To Estonia, meie matame
teid kõiki!”? Muidugi võiks üle ilma müüa reklaamprospekte „Puhkus looduskaunis
kohas, … igavene puhkus!” . Prr, õudne
hakkab.
Jätame
selle kurakätt variandi kõrvale . See oli vaid teie õrritamiseks või
äratamiseks, kui me teeme vaid populaarseid, kuid valesid otsuseid. Ma arvan,
et kui me oleme läbi käinud selle hirmutava stsenaariumi, siis on targem tagasi
pöörduda esimese hüvakätt kava juurde ehk kuidas kehutada noori looma ja kuidas
arendada eksponentsiaalset majandusmudelit. Just samasuguste suurte ja julgete
hüpetega arengut, mis tõid meid siia. Meid on alati aidanud oma tee,
paindlikkus ja riskipõlgus. Me pole pealtvaatajad, me oleme tünnisõtjad.
Käitugegim siis niimoodi. Väärikalt. Uhkelt. „Vaata
sõdur, sa oled kange ülem küll ja masin on sul suur, aga noor oled alles. Kes
läheb sinna, kuhu kõik lähevad? Lammas läheb. Kunagi enne teisi kohale ei jõua,
kõik käivad nii tasa, nagu viletsam käib. Mine alati sinna kuhu teised ei lähe,
kergem minna ja rutem saad „ („Ja sada surma“ V. Beekman „Eeesti Raamat
Tallinn1978.
Lk 67)
Targutusi:
Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus
Pilgram, 2012
Lk84
„Mõned majandusteadlased väidavad, et ärijuhtidel on vaid üks kohustus
kasutada iga võimalikku seaduslikku vahendit firma kasumi suurendamiseks …
Nende majandusteadlaste koostatud pühakiri viitab sellele, et kui kellelgi
õnnestuks leida võimalus ümber hiilida seaduse kirjapandud reeglist, mis keelab
üle staadioni lõigata, ei oleks ta kohustatud
teiste jooksjatega jooksurajale jääma. Ta tohiks, ja peaks lausa
kohustust tundma – tulemusi maksimaalset parandad, kasutades kõige laiemat
käitumisreeglite kohta käivat tõlgendust, olgu see nii väärastunud, kõlvatu,
või paheline kui tahes.”
S. Bedell Smith „Kuninganna Elizabeth. Moodsa
monarhi elu.” Kunst 2012
„„Erinevalt Ameerika põhiseadusest, mis on
kujunenud kirjapanemise teel ja kus öeldakse kõik välja, on brittide oma
tekkinud seadustest ning kirjapanemata
traditsioonidest ja pretsedentidest. See on paindlik ning sõltuv inimestest,
kes sündmustele reageerides langetavad otsuseid ja teevad reegleid isegi ümber.
Anson nimetas seda üpris plaanituks rajatiseks, mis sarnaneb majaga, mida palju
järjestikuseid omanikke on ümber ehitanud.” Konstitutsioonilise monarhia
kohustused ja eesõigused on ähmased.
Võim seisneb pigem selles, mida kuningas ei tee, kui selles, mida ta teeb.”
Dan
Hill „Tõe kehastus“ Fontes 2005
Lk
18 „Me leidsime, et 60-sekundiline versioon muutus vaatajatele peagi tüütuks.
Seevastu 30-sekundiline versioon paelus vaatajaid umbes 20 sekundit. Meie
tähelepanek leidis kinnitust testimisel ja esitluskoosolekul“
Lk
23 „Tõde on aga selles, et me ei osta autot, lugedes käsitaamatut selle
mootorist. Me tonksime jalaga rehve, istume rooli taha ja teeme ühe
proovisõidu. Püüd saavutada poolehoidu informatsiooni abil on vastuolus ajastu
vaimuga, meie ihaga meelelise stimulatsiooni järele.“
No comments:
Post a Comment