Palmikasvatuse võimalikkusest majandustundras

 

Tootlikkuse kasvu vajadus

 Teine „Tarneahela targutuste“ juturing alustas tootlikkusest ja selle  tõstmise võimaluste arutlust. Miks on tootlikkus tähtis? Siinkohal pean täpsustuseks märkima, et podcasti ja selle kirjatüki vahele ilmus hulgaliselt uut informatsiooni (nagu näiteks EP majandusprognoos, RAMI maksupidurdus jne), siis on ka see informatsioon põimitud tootlikkuse küsimuse arutamisest käivitunud protsessi. Omamoodi edasiarendus võimalikest mõjudest.

Alustame põhitõde üle korrates: „Riigi tegelik heaolu tuleneb tööviljakusest ja selle saavutamiseks tehtud töö mahust. Seetõttu on sama tööviljakusega ühiskondadest rikkamad sellised, kus tehakse rohkem tööd. Eriti rikkad on ühiskonnad, kus tööviljakus on suur ja tehakse ka palju tööd, nagu Šveits ja USA. Eriti vaesed on ühiskonnad, kus tööviljakus on väike ja tööpuudus eriti suur.“ (T Sarrazin „Soovmõtlemine“ EKSA 2017 lk 240).

Lihtne – heaolu aluseks on tööviljakus ja tehtud töö maht ning … soovmõtlemine, kätega vehkimine ega loosungite hüüdmine seda tõsiasja ei väära. Sellest põhitõest ilmneb ka tootlikkuse tähtsus. Kõrge tootlikkus loob suuremat heaolu.

Kuidas siis meil tootlikkusega lood on? Tööjõu tootlikkus EL-i võrdluses 2022 a oli 82,2%. Toodame, kuid … tootlikkus on madal, need riigid, kus tootlikkus on üle keskmise liiguvad oma heaoluga meist iga aastaga eest eksponentsiaalses tempos. Nii, et madal tootlikkus on meie jaoks juurprobleem. Kas saaksime seda kuidagi kompenseerida töötades rohkem nagu pakub Sarrazin´i heaolu loomise valem (sarkastilised hüüded saalis. „Kas loll töö võib õnne meie õuele tuua?“).

 Agaralt ogarusi tegema

 Jah, tõsi see on, et lihtsalt rohkem töötades võib mõne aja küll heaolu kasvatada, kuid lõppkokkuvõttes see tootlikkuse madaltaset ei kompenseeri. Rohkem töötamine ilma tootlikkuse kasvuta võib olla ajutine meede tootlikkuse kasvu investeerimiseks ja siis selle kasvatamiseks. Meie teiega peaksime selle faasi läbinud olema.  Pealegi, ega selleski vallas (töötamise mahus) midagi eriti lisada ei olegi. Oleme juba niigi töökad – tööhõive on EL tipus ,töö tegemiseks kulunud aeg, seal kus seda mõõta saab või mõtet on (omaniku 24/7 ju mõõtkavasse ei mahuta) on samuti tipus. Teadmiseks, et: „Saksamaa püüdis aru saada, kui palju vanemaealised tööd teevad ja võttis appi OECD  numbrid. Sealt selgub, et Eesti inimesed teevad terve OECD lõikes oma elu jooksul kõige rohkem töötunde. Aastas peab Eesti inimene töötama 1770 tundi. Meist järgmine on Tšehhi, kus inimesed töötavad aastas 1754 tundi.“ (PM 5.11.23). Seega teeme palju tööd, kuid vähese tootlikkusega, mis … Ja-ah, kurb küll, kuid niimoodi tegelikku (kasvavat) heaolu (soovi/unelmat) ei saavuta. Vastupidi, me jääme oma eeskujudest üha rohkem maha.

Mahajäämusega on selline lugu, et: „(…) on olemas kolm tehnoloogilise mahajäämuse staadiumi: „Esimene on selline, kui me suudame uue toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat ning seda hiljem kopeerida. Teises staadiumis võime toote lahti võtta, mõista selle loomise tehnoloogiat, kuid kopeerida enam ei suuda. Kolmandas staadiumis võime toote lahti võtta, kuid me ei ole võimelised isegi tehnoloogiat mõistma.““ (Georgi Potšeptsov  „Propagandasõda 21 sajandil“ Hea Lugu 2018 lk 61). Kui kaob võime mõista, siis kaob ka tahe mõista. Mõistmine/mittemõistmine asendub müüdiga. Vaat selline lugu, peame silmas pidama, et kolmandasse staadiumisse ei satu.

 „Valitsust ei kiru“ Krt! 

Iga kord kokku saades (ükskõik millises seltskonnas või koosluses) alustame sellest mõttepojukesest, et arutame oma valdkonna asju ja … oma närvikava säästmiseks „Valitsust ei kiru“. Õige kah. Siin on sama lugu mis alati, kõigepealt vaata mida ise saad ära teha (ja seda on päris palju) siis mida isekeskis (valdkonnasiselt ja külgnevalt tarneahelates) saab ära teha, st. tegeleme oma turuga, ja alles siis on küsimus selles, kas mängureegleid tuleb kohendada/moderniseerida, kuid …

Kõik see on õige ja teoreetiliselt nii olekski ideaalne, kuid me unustame ära ühe väga tähtsa mõjuri – poliitika tasand ise ongi kõige suurem ja võimsam turg – poliitturg.

Kuidas poliitturg mõjutab päristurge? Näiteks: eelmises osas märkisime, et Läänemere põhjas roigub kasutult hiiglaslik investeering - „Nord Stream 2“. Gaasijuhe on valmis, kuid ei toimi. Turutingimustes oleks see võimatu – kapital peab hakkama kohe tagasi teenima. Elementaarne. Raha teeb raha. Kuid poliitturg otsustas, et idasuunalisi kütuseid enam ei osteta ja … päristurg muutus. Mitte ainult NS2 ei seiskunud, vaid kogu idast tulev infrastruktuur ja kaup pandi "jäässe". Poliitturg pani. Muide NS2  ei sündinud iseenesest või päristuru mõjudest, vaid samuti poliitturust, sest Saksamaa tahtis olla moodsalt roheline ja sulgeda oma söe- ning tuumajaamad. Tekkinud energeetilise roheaugu pidid täitma Prantsusmaa tuumaenergia ja Vene gaas. Poliitilised muutused poliitturul tekitasid muutused päristurul … kuni poliitturu otsused muutusid. Vaat selline turumõju. Poliitturg on üliturg, mis mõjutab kõike ja kõiki.

Poliitturg muudab „nipsust“ kõike, seepärast ei ole ka tootlikkust vaadelda üksnes „meie lokaalse asjana“, sest suur pilt võib muuta meie tootlikkust meist olenemata. Siiski ei tähenda see, et me võime käed rüpes istuda ja halada. Ei-ei, meie ise peame oma tootlikkuse eest ise seisma.

Nii, et paratamatult peab iga ettevõtja (ja ka tarbija) hoidma silma peal, mis sellel üliturul toimub. Piltlikult, te ei saa ilma valida, kuid kui te olete ettenägelik planeerija, siis on teil ülituru heitlikkust arvestades pagasnikus alati suusad ja susped varuks, lähtudes oludest peata kasutama üht või teist.

Kriisitõhusus teeb nutikaks

Maailmamajanduse praeguses seisus peab iga tarneahela lüli olema eriti tõhus, et kogum oleks tootlik. Lõppkokkuvõttes loeb ainult tootlikkuse kogusumma.  Kriis teeb ka nutikaks. Kogemuslikult tuleb tõdeda, et ettevõtlus ongi üks suur ja pidev kriisijuhtimine, see, et vahepeal on helgemaid hetki, võib-olla isegi hingetõmbeaega on mööduv nähtus. See on nagu kroolija tippvõistlustel, hingad ja sukeldud/tõmbad, hingad ja sukeldud/tõmbad, kui liiga harva hingata saad, siis … Siis on sellel fataalsed tagajärjed.  „… paljudes tähtsates valdkondades jõuab kestev ühiskondlik-poliitiline komplekssusse investeerimine punkti, kus investeeringu kasu hakkab vähenema, algul järk-järgult, seejärel kiirenedes. Seega ei pea rahvastik ainult eraldama üha rohkem ressursse areneva ühiskonna säilitamiseks, vaid pärast teatud punkti annavad suuremad investeeringud väiksemat tulu. Näeme, et kahanev tulu on ühiskondlik-poliitilise arengu ja komplekssusinvesteeringu püsitunnus“. „Kui kompleksühiskond jõuab kahaneva piirtulu faasi, muutub kokkuvarisemine matemaatiliseks tõenäosuseks, millest saab piisava aja möödudes ületamatu õnnetuse tõenäosus. „

„Teiseks muutub vähenev piirtulu komplekssuse üldiselt vähem köitvaks strateegiaks, nii et mõned ühiskonna osad hakkavad eelistama eraldumist või lagunemist.“ (J A Tainter „Kompleksühiskondade kokkuvarisemine“ lk 167/3269). Kahanev piirtulu on ohuks nii äridele kui riikidele, selleks, et mitte sattuda sellisesse lõksu tuleb olla nutikas ja kiire reageerija. Hea jutuvestja ka.

 Langus + langus + …

Niisiis majandus – meie majandus - on juba kvartaleid olnud languses. Hingamisruumi jääb ikka vähemaks. Kroolid ja kroolid, aga ... Langus jätkub. Isegi kõrged analüüsimajad on peatsed kasvulubadused asendanud „millalgi kasvuga“. Ja seekord … on neil  õigus, sest millalgi majandus kasvab. Raudpolt. Kuid praegu langeme ja jätkame langust. Midagi on valesti. Midagi on väga valesti. Majanduslangus tähendab seda, et me kaotame iga päev oma võimalikust heaolukasvust. Heaolu kasvu pidurdud või lausa langus ei ole lihtne sõnakõlks või number eelarvetabelis, vaid formeerub homme ehitamata ja hooldamata teedeks, kehvadeks elektriühendusteks ja lahjaks hariduseks. Ajal mil üliturg räägib riigieelarve puudujäägist ja maksutõusu vajadusest kaotame me iga päev raha ja kasvu ega märkagi seda.

Kui arvestada, et 2022 a SKT oli u 36 mlrd EUR, siis 4% SKT langus (ilmselt tuleb korrigeeritud langus 4% kanti kui ettevõtjad väga pingutavad) on meile maksma läinud u 1.44 mlrd EUR ja kui majanduskasv oleks olnud normaalne 3,5%, siis oleks see plusspoolele toonud u 1,22 mlrd EUR (3% puhul1, 03 mlrd EUR). Nii, et tõsiasi on see, et oleme kaotanud möödunud aastaga kogumis 2.5 mlrd EUR. Vaadake, SKT kasv või kahanemine on meie teiega õigete ja valede otsuste kogusumma. Möödunud aastaks oli loodud ja kumuleerunud valeotsuste osakaal suurem kui õigete otsuste osakaal (võrdluseks, et õpetajate palgatõusu kokkuleppeks oleks vaja olnud 8+10 milj EUR). Vana rahvatarkus ütleb, et sööda seda lehma, kes hästi lüpsab. Majandus tuleb (kindlas kõneviisis) kasvama saad, küll siis tuleb ka maksutulu ja heaolu. Vastupidi ... Varsti saame seda tõsielusaadet natuuris jälgida. Lihasupp on ühekordne rõõm, millele järgneb pikaajaline alatoitlus. 

Siin me nüüd oleme: majandus langeb, maksud tõusevad, ostujõud langeb, rahulolematus kasvab. Justkui „tasakaal“ kasvu ja languse vahel, ainult, et …Kehv kombinatsioon. Väga kehv. Midagi ja millalgi on majanduskeskkonnas muutunud niimoodi, et oleme õitsvast kasvufaasist sattunud majandustundrasse.

 Planeeritud … (majandus)kliima jahenemine.

 Majandustundrasse? Kas pikalt? Millal tuleb ometi tõus? Võta näpust, mingit märgatavat tõusu pole sellise majandusstruktuuri ja administreerimiskorralduse juures oodata. RAMI on  mullu kokku seadnud pikaajalise prognoosi kuni aastani 2070. Iseenesest tuleb seda liiki prognoose võtta kui mängulisi, kuid need näitavad siiski tendense, mis juhtub, kui jätkaksime praegusel kursi. Senise jätkamine on „kurblich“,  selles kõigub prognoositav (loodetav) majanduskasv järgnevatel aastatel 2.2 – 3.0% piirimail, kuid alates 2028 aastast visiseb 1.8%-le ja siis visiseb kuni aastani 2070 mannetu 1.3%-ni. Tööviljakuse kasv teeb samasugust taandarengut jõudes lõpuks 1.2% juurdekasvuni. Mis aga kummastav … palgakasv peaks mudeli järgi kasvama igaaastaselt 3.3%-3.6% vahemikus kuni lõpuni välja. Mis aga kõige kummalise … ükski, mitte ükski institutsioon ega kõrge analüüsimaja pole ennast üles ehmatanud sellist arvrida nähes. Kuid neid arvridu vaadates peaks tekkima paanika. Selline aegrida tulevikku tähendab hääbumist, see on lõpp, riigi lõpp. Mitte ükski majandus, paisupaagimajandusest rääkimata, ei kannata sellist mudelit välja Jääme kuivale. Ununenud on 2000-date uhked majanduse reaalkasvud maksimumväärtusega +9.8% (nominaalselt isegi +20.9%). Dr Riik on tukastunud, ideid ei ole. Jahil/põllu enam ei käi ja toitume purgisupist ehk ümberjaotamisest … kuni jätkub. Kurb.

 Köitvad fiktsioonid

 Õnneks on majandusel omadus olla tsükliline, ennast aeg-ajalt tobedustest puhtakskasiv ja pärsimajandus ei tea midagi kõrgete analüüsimajade arvridadest ega arvude ridadest. Pealegi poe neil prognoosidega tegelikkusega suurt seost. M. Houseli („Raha psühholoogia“ WW Print 2021 Lk 202/205) arvates: „On palju asju elus, mida me peame tõeks, sest me meeleheitlikult tahame, et need tõesed oleksid.“ „Ma kutsun selliseid asju „köitvateks fiktsioonideks“. „Need on äärmiselt võimsad. Need võivad sind pea ükskõik mida uskuma panna.“

„Viimasel 2007 aasta koosolekul prognoosis USA födetraalreserv, milline 2008 ja 2009 aasta majanduskasv olla võiks. Juba väsinuna nõrgenenud majandusest ei olnud see prognoos optimistlik. See ennustas potentsiaalse kasvu vahemikku 1,6% kasvu madalamas otsas ja 2,8% kõrgemas otsas. See oli nende kindlusvaru, nende eksimisruum. Tegelikult tõmbas majandus üle 2% kokku, mis tähendas, et föderaalreservi madalaima prognoosiga pandi peaaegu kolmekordselt mööda.

Poliitikakujundajatel on raske päris surutist ennustada, sest surutis teeb nende karjääri keeruliseks. Seega eeldavad isegi halvima stsenaariumi prognoosid harva midagi halvemat kui „aeglast sorti“ kasvu. See on köitev fiktsioon ja seda on kerge uskuda, sest millegi halvema eeldamine on liiga valulik, et seda kaaluda.“

 Kordussaade 

See „köitva fiktsiooni“ fenomen kordub üha uuesti ja uuesti. Meie kõrged analüüsimajad on pidevalt ennustanud, et kohe-kohe pöörab majandus kasvule, aga … ei arvanud ära. Siis arvati, et … Ja jälle ei arvatud ära. Isegi massimeedikud püüavad majanduskasvu „üles rääkida“, aga … see on eksitav. Kasvu ei ole ja olemasolevates raamides ja mängureeglites ka ei tule. Uus mäng. Uus mäng on see, mida vajame. Nüüd püüavad keskpangad ja pangad juba näidata, et majandused pole ei tõusus ega languses, aga … „Ehkki ametlike numbrite avaldamiseni on veel aega, kuid suure tõenäosusega Saksamaa majandus eelmisel aastal kahanes. Sealsed ökonomistid ja tööstusühingud on harva olnud nii üksmeelsel seisukohal, et Euroopa suurim majandus on stagnatsioonis. Nagu ütles Landesbank Baden-Württembergi peaükonomist Moritz Krämer hiljutises teleintervjuus: «Ma ei taha vaielda selle üle, kas see on pluss 0,2 või miinus 0,2. Fakt on see, et me oleme stagnatsioonis». Ta võrdles Saksamaa nõrka majandust lainelise metall-lehega: «Me liigume mingil määral lainelise majandusena. See liigub veidi üles ja veidi alla, aga tegelikult on see lame“ (PM 3.01.24). Niisiis on majanduse praegune faas pigem lame, kui tõusunurgaline. Hea teada.

 Purgisupi strateegia

 Sel ajal, kui ettevõtlus paikab kriisidest tekkinud ja tarneahelate katkemisest tekkinud auke, siis poliitturg ei saa siiani aru, mis juhtus. Eee … ilmselt ei saa aru, et üldse „juhtus“ ja seda mida tegema peab (kindlas kõneviisis). Enese (ja kõrgeima võimu kandjate) rahustuseks tuuakse välja lamedaid vabandusi: küll pandeemia, küll (isetekitatud) energiakriisi, küll sõda Euroopa poolsaarel, küll … Põhjendused, põhjendused, põhjendused, kuid need kriisid tabasid kõiki meie naabreid, aga tulemused on erinevad. Väga erinevad.

Muidugi on tegemist järjekordse „ebatraditsionaalse“ kriisiga - hiiliva kriisiga – kuid kriisitõrje läbi kumulatiivselt massiivse maksutõusuahela pole just paljulubava edu valem. Eksperiment?   Pole kindel, et milline osa meie majandusest selle eksperimendi üle elab.  See on planeeritud allakäigu mudel.

Nagu igas kriisis … osadel ettevõtjatel läheb hästi. Väga hästi. Ja see, et mõnel läheb hästi on tõesti hea, sest mõned majanduslikud mastimännid jäävad siis seemnepuudeks alles üldist maksuharvesteri külaskäiku meie kidural majandusmaastikul. Kummaline mentaalne situatsioon igal juhul. Ärimaailmas ... Mingi tardumus, hangumine ja valdavaks on saanud (allaheitlik?) meelelaad, et kannatame selle Dr Riigi tegemised ära, katsume eksperimendi üle elada ja … vaatamata Dr Riigi ponnistustele ellu jääda, mis tuletab meelde R Reagani kuulsat ütlemist: „ Roland Reagan oli 1980 aasta valimised võitnud retoorilise küsimusega, mis on USA 13 kõige ohtlikumat sõna. Ta standardvastus oli: „Tere! Mina olen valitsusest ja ma olen siin selleks, et teid aidata““ („Merkel“ Helios 2018 lk 180)

 Tundra suulises palmisalus.

Niisiis oleme majandustundras. Külm on. Mida teha? Kui meie teiega püüame saada aru majanduses toimuvast ja selle suundumustest, siis ilma selle probleemide/võimaluste sorteerimiseta on meil vaid üks suur probleemihunnik … ilma võimalusteta. Sortides tekkivad ka võimalused. Kuid kogu selle hunnikumajanduse kõrval tuleb aru saada, millisel majandusmaastikul te „ülepea“ asute.

Kuigi teie oma mõttes asute mõnusalt Eldorados või Dr Riik võib maalida teile pildi, et asute mahedas palmisalus võib see osutuda lähimal vaatlusel … majandustundraks. No ja saate aru küll, et „suspessoonides“ polaartalves peesitada pole just kõige targem tegu. Samas, kui te enesele teadvustate, et asuta (majandus)tundras ja varustate enese modernse soojapidava riietuse, kütuse ja suuskadega, siis võib ka tundras ennast julgelt tunda.

Muide, kriis ettevõtluses on püsinähtus, nii kui kriis lõppeb, nii … hakkate tegema midagi ilutsevat, valesti, liigset, kulukat … tobedat. Ja kui uus kriis algab, nii saate aru, et olenemata sellest, et te eelmises kriisis lihvisite maha kõik mõttetud ilutsemiskulud, milleta sai hakkama, uuendasite struktuuri ja tootevalikut, siis … Siis nii kui uus kriis algab, siis esimene mõte on, et „No nüüd küll enam midagi kärpida ei ole võimalik, põhi on käes.“,  kuid siis ilmneb, et siin ja seal on juba lisandunud mõni tegevus, mõni inimene, mõni mugavus, milleta saab hakkama. Hea aeg majanduses on halbade harjumuste ja mugavuste generaator. Nii, et elagu (üleelatavad) kriisid ja vaid need helgemad hetked kriiside vahel on hetkepausid, mis ilmestavad elu, tekitavad jätkamislusti, katsetamiskirge ja annavad võimaluse targalt koguda investeerimispuhvrit järgmise kriisi edukaks läbimiseks. Vaat selline kummaline mõte (ja kogemus).  Äri(elu) see on muutus, pidev muutus. Ehk „Nagu keegi kunagi ütles, on olemas kaht liiki firmasid – need, mis muutuvad, ja need, mis kaovad turult.“ P Kotler „Kotleri turundus“ Pegasus 2002 lk 3)

 Majandustundras & tundramajandus?

Poliitturg määrab mängu raamid ja eesmärgid, kuid:  „Kui määratleda eesmärki halvasti, võib süsteem rakendada inimestele vastuvõetamatuid meetmeid, mida Russell nimetab kokkuvõtlikult kuningas Midase probleemiks.“ (M Leonard „Ebarahu aeg“ Varrak 2022 lk 100). Selles mõtteteras tundub midagi tuttavlikku.

Nii, et kui üliturg targutab selle üle, et me elame majanduslikus palmisalus ning, et teised ju korjavad oma palmidelt kookospähkleid, datleid ja mida veel. Korjake ka! Siis … on see ilmselgelt Houseli formuleeritud „köitev fiktsioon“. Reaalsus on see, et sellest aastast  oleme paigutatud  majandustundrasse. Kui enne oli lihtsalt veidi vilu, siis meie kaubanduspartnerite (heal juhul) lamemaaline majandus ja Dr Riigi poolt genereeritud maksutõusud paigutavad meid majandustundrasse.

Me peame lähtuma oma (igaüks eraldi ja kõik kokku) majanduse arendamisel just sellest millised on meie tingimused. Süsteemianalüütiku jaoks on kogu majanduskeskkond tähtis, sest kõik mõjutab kõike. Kui meie teiega  majanduskeskkonna korrastamist ja lihtsustamist ei aruta, seda poliitturule apetiitseks ei suuda muuta, siis me oma tõhususe potensiaali ei saavuta.

Keskkond määrab kõik. Ilmselgelt ei ole polaarjoone taga mingit võimalust tootlikult teravilja kasvatada. Kasvatada võib, kuid kasvuhoone tingimustes (riigiabi) ja hirmkallilt. Samas põhjapõdra kasvatus on … No see on rohkem harrastustegevus ja olenemata selle tõhususest jõukust see paikkonnale ei too. Ilmselt on kõige tõhusam (tootlikum ja kasumlikum) sealses tundras mingit maavara ammutada. Kuid kui midagi enam ei ole, siis teadmised on need, mis päästavad. Nagu N. Y. Harari formuleerib, siis lisaks energiale ja toorainele on suureks ressursiks teadmised. Enamgi veel, kui teised vähenevad, siis teadmised tarvitamisel ainult rohkenevad. Kuid tootlikkuse kasvu saavutamiseks on vaja seda planeerida ja … õiges järjekorras teostada.

Haridus on ülitähtis. Õigemini tulevikku suunatud oskuste andmine ja lihvimine on ülioluline. Kui me teame, et meil on puudu umbes 6000 IT spetsialisti ( kui seda „puuet“ kumulatiivselt arvestada iga-aastaselt lisanduva ja kuhjuva „puudena“, siis kui palju tootlikkust me viimase kümnendi jooksul kaotanud oleme? Kui arvestada selle „puudeg“ piirnevaid valdkondi ja projekte, mis oleksid loonud uut struktuuri ja hüvesid, siis … Samal ajal koolitab meie süsteem millegipärast kinnisvaramaaklereid ja küünetehnikuid? Mugavusharidus? Riiklik mugavausharidus? Mingi kummalise maatriksi kaudu toodab korrastamata riiklik haridussüsteem kohatiselt haritud inimesi kuni doktoriõppeni välja (st u 18 aasta), et … saada töötuks.)

Maailm sellisena nagu see on

Haridus hariduseks, kuid siinkohal lõikab vahele H Rosling („Faktitäius“ Tänapäev 2018

Lk 242) oma mõttevälgatusega, et: „Vahel on võhiklikkusega võitlemine ja faktipõhise maailmapildi levitamine mind ahastusse ajanud, kuid lõppkokkuvõttes on see siiski innustav ja rõõmutoov viis oma elupäevade möödasaatmiseks. Mulle on olnud kasulik ja tähendusrikas õppida maailma tundma sellisena, nagu see tegelikult on. Teistele inimestele teadmiste jagamine on pakkunud mulle väga suurt rahuldust (…) Suuri muudatusi on alati raske ette kujutada. Ent see on kindlasti võimalik ning minu arvates saab see teoks kahel lihtsal põhjusel. Esiteks on eluga toimetulek faktipõhises maailmapildist rohkem kasu, täpselt nagu GPS on kasulikum linnas õige tee leidmisel. Teiseks, ja see on tõenäoliselt olulisem: faktipõhine maailmapilt on mugavam. See tekitab vähem stressi ja lootusetust kui dramaatiline maailmapilt, lihtsalt sellepärast, et dramaatiline on liiga negatiivne ja hirmutav. Kui meie maailmapilt tugineb faktidele, näeme, et maailm ei ole nii halb kui tundub – samuti mõistame, mida saame teha selle üha paremaks muutmiseks.!“ Eks ole hea küsimus, kuid … Kuid mis puutub siia haridus, sest Rosling lisab Lk 15 Vahest arvate, et rohkem haritud inimeste tulemused on paremad? Või inimestel, kes on nendest teemadest huvitatud? (…) Kõik nad on hästi haritud inimesed, kes tunnevad maailma vastu huvi, aga enamik neist – hämmastaval kombel enamik neist – vastab enamikule küsimustest valesti. Mõned neist rühmadest vastavad isegi halvemini kui elanikkond üldiselt; ühed kõige kehvemad tulemused olid Nobeli preemia laureaatidel ja meditsiiniteadlastel. Küsimus ei ole intelligentsuses. Näib, et kõik saavad maailmast kohutavalt valesti aru. Mitte ainult kohutavalt valesti, vaid süstemaatiliselt valesti. Pean silmas, et need testitulemused ei ole juhuslikud. Need on  halvemad juhuslikest vastustest: need on halvemad tulemustest, mille saaksin siis, kui mu küsimustele vastaksid inimesed, kellel pole asjadest üldse mingit aimu.“

 „ Kuidas on üldse võimalik, et enamik inimeste tulemused on šimpanside omadest hullemad? Halvimad juhuslikest vastustest?“(lk 15/16). Ja ka see on hea küsimus, millele vastas M Twain, et  probleem pole mitte see mida me ei tea vaid see, mida me teame kindlasti, kuid teame valesti.

Kas teil on mõnda sellist Nobeli preemia laureaadi hetke, mil šimpansid on teist osavamad? Te ei tea? Proovime järgi. Kõik me teame, et raudteetransport on tõhus, säästlik ja keskkonnasõbralik. Muidugi teame, kuid … Päris nii lihtne see pole, sest CO2 emissioon ühe sõitjakilomeetri vedamisest rongidel on u 37-44 gr, siis bussidel on see u 22 gr. Asja teeb keerulisemaks veel see, et täituvus rongidel on alla poole ehk teine pool on tühi energia kadu ja saaste tootmine (bussidel täituvus 61-72%). Kuskilt on meelde jäänud ka 6,0 g/kWh (peenosakesed) emissioonide erinevused, mis Euro 6 (buss) puhul on 0,4 g/kWh ja rongil 6,0 g/kWh. Mis see NOx siis on? Vikipeedia ütleb, et: „Atmosfäärikeemias on NO x lühend lämmasikoksiidi ( NO ) ja lämmastikdioksiidi ( NO ) jaoks, lämmastikoksiidid , mis on õhusaaste seisukohalt kõige olulisemad .  Need gaasid soodustavad sudu ja happevihmade teket ning mõjutavad ka troposfääri osooni“ Vaat selline kehv lugu. Milliseid järeldusi me sellest teeme? Õige, ei mingeid, sest me teame, et … Sama lugu on liikuvusstrateegiatega, mille õige nimi oleks liikumatuse ja karistusstrateegia. Vaadake, kui linnades püütakse autosid välja tõrjuda sellega, et tänavate läbilaskevõimet piiratakse, sõidukiirust vähendatakse ja ühistransport on tugeva arengupeetusega, siis selle tulemusena saaste (ja kodanike siseviha) vaid suureneb. Mida me sellest järeldame. Mitte midagi.

Iga kord, kui üliturg tuleb „vastu laiade masside soovidele“, siis suurendab see ilusate loosungite varjus nii saaste, tühienergiat, kui ka augu suurust meie ühisesse rahakotti, sest piletihind katab heal juhul vaid väikese osa (või „tasuta sõidu“ puhul mitte midagi) sõidu maksumusest ja ülejäänud maksavad need kes ei sõida ja ka need kes sõidavad ja kiruvad kehva teenust. Ja kõige selle teadmisest pole midagi, sest me mäletame veel vana Vaheriigi aegset juttu, et raudtee on üks hea asi.

Ärge võtke neid näiteid liiga tõsiselt, sest see oli vaid  näide meie „teadmistest“, kuid selliseid teadmisi leiab igal sammul.

 Aju tagasikutsumisest

 Rosling jätkab: „Maailm muutub aga pidevalt ja võhiklike täiskasvanute probleemi ei lahenda järgmise põlvkonna õpetamine. See, mida te maailma kohta koolis õpite, ei ole 10 või 20 aastat pärast lõpetamist enam aktuaalne. Nii tuleb meil leida võimalusi ka täisteile õpetasime Autotööstuses kutsutakse autod tagasi, kui avastatakse mõni viga. Te saate tootjalt kirja, mis ütleb: „Kutsume teie auto tagasi, sest tahame asendada selle pidurid.“ Kui aeguvad faktid, mida te koolis ja ülikoolis maailma kohta õppisite, peaksite samuti saama kirja: „Vabandage, see mida ei vasta enam tõele. Tagastage oma aju tasuta uuenduseks kasvanute teadmiste värskendamiseks.“ Võibolla peaks selle probleemiga tegelema hoopis teie tööandja: „Palun töötage see materjal läbi ja tehke test, et vältida Maailma Majandusfoorumil või muul sarnasel üritusel häbisselangemist.“ (lk 238) Vaat selline lugu.

 Hundirahva planeerimisoskusest

 Ilma plaanita ei saa ja paljude erisuunaliste plaanidega samal ajal ka ei saa. Nüüd on uus olukord, mis vajab  uut strateegiat, uut GPSi. Huntidel, kellel sellest oleneb ellujäämine käib asi niimoodi, et :  „Oluline on luua endale strateegia, kuidas uue olukorraga toime tulla. Selleks peab täpselt teadma oma kohta selles olukorras. Mitte seda, kus me tahaksime olla, vaid kus me hetkel oleme. Alles siis saame plaanida, kuidas asjale läheneda ja olukorrast välja tulla.“

 „Hundid plaanivad oma rünnakuid nagu sõjaväeüksus, sest teavad, et ilma plaanita jahile minek pole mitte ainult energia raiskamine, vaid ka ohtlik. Seepärast on plaani oluline koostisosa riskide hindamine. Hundid peavad ju tapma ilma ise surma saamata.“ (E H. Radinger „Huntide tarkus“ Tänapäev 2018 lk 126/114). See mis käib huntide kohta, see käib ka hundirahva (kes me ju oleme, sest hunt on meie rahvusloom) kohta.

 Kuidas ära tunda tootlik tegevus

Kõigepealt peaksime vast  loobuma traditsioonilistest vaatekohtadest ja värskendama oma maailmapilti. Esiteks alustame maailmakaartist. Kõik me oleme tuhandeid kordi vaadanud atlaseid „Ent klassikaline Mercatori maailmakaart, mida enamik meist kasutab, moonutab meie maailmapilti, kuna sellel on kolmemõõtmeline maakera laotatud tasapinnale ja kujutus on seetõttu moonutatud. Kui tahad näha, kui suuresti Mercator mõjutab meie arusaama asjade paiknemisest, uuri Watermani maakaarte. Need on alguses pisut harjumatud, ent näitavad meile maailma teistsugusest vaatenurgast. Me ei arva, et Hiina on geograafiliselt Poola lähedal, kuid Pekingist Varssavisse on sama palju maad, kui Canberrasse. Seetõttu vaatabki Hiina kaardil igas suunas, samas kui Austraalia vaatab peamiselt põhja poole. Teiste sõnadega , Hiinal on rohkem valikuvõimalusi kui Austraalial“ (T Marshall „Geograafia võim“ PMK 2022 Lk 34). Eks ole hea vaatepunkt logistika ja tarneahelate planeerimise seisukohalt. Vaatepunkti muutus võib käivitada hoopis uued perspektiivid (muide isiklikult läbi proovitud).

 Esimene tee

 Me teeme kogu aeg valikuid, kuid minu lemmikteeks on nn „Medici efekt“: „Selle raamatu idee on lihtne: kui sa astud valdkondade, distsipliinide või kultuuride ristmikule, võid olemasolevaid kontseptsioone kombineerides saada erakordseid uusi ideid. Nimetus, mille ma sellele nähtusele olen andnud – Medici efekt -, on pärit 15. Sajandi Itaalias toimunud silmapaistvast loomingupurskest.

Medicid olid Firenzes elav pankuriperekond, kes rahastas erinevates valdkondades tegutsevaid loomeinimesi. Tänu sellele ja mõnele teisele sarnasele perekonnale koondusid Firenzesse skulptorid, teadlased, poeedid, filosoofid, rahandustegelased, maalikunstnikud ja arhitektid. Seal leidsid nad üksteist, õppisid üksteiselt ja lammutasid maha kultuuride ja distsipliinide vahelised barjäärid. Koos rajasid nad uue maailma, mis põhines uutel ideedel – selle all tunneme renessanssi. Selle tulemusel muutus linn loovuspahvatuse epitsentriks, kus käivitus üks ajaloo kõige uuenduslikum periood.“ (F Johansson „Medici efekt“ Pegasus 2008 lk 2) Kui nüüd mõelda, mis oleks võinud olla, kui me oleksime valinud oma arenguks Medici efekti laadse tee, millised perspektiivid meie ees oleksid avanenud... Oeh!

 Teine teetus – mõttetu ja kasutu töö

Siiski oleme me mingil kummalisel valikumomendil valinud teise tee või õigemini teetuse ehk tupiku. M Desment („Totalitarismi Psühholoogia“ ESTRA 2022 Lk 29/30/31/85) on kirjeldanud tänapäevast regulatsioonihullust hoopis uuelaadsel moel:  „Briti majandusteadlane John Maynard Keynes ennustas 20 sajandi alguses, et sajandi lõpuks on tänu tehnoloogia arengule töönädal 15-tunniline, millest ühiskonnale piisab, et toota kõike vajalikku.“

 „Keynes ei osanud arvestada uskumatus mahus mõttetu ja kasutu töö lisandumisega. Sellest on kirjutanud antropoloogiaprofessor David Graeber oma nüüdseks hästituntud raamatus „Bullshit Jobs“. Ta küsis juhuslikult valitud inimestelt, kas nende töö toob nende arvates ühiskonnale mingit olulist kasu. Umbes 37 protsenti vastas kindlalt ei, 13 protsenti ei osanud vastata. Rämpstöökohad on tekkinud enamalt jaolt administratiiv- ja majandussektorites ning loendamatutes neid sektoreid teenindavates tegevusvaldkondades.“

 „Administratiiv- ja majandussektori kiire kasv on seotud  sootuks fundamentaalsemate psühholoogiliste suundumustega ühiskonnas. Reeglite, protseduuride ja administreerimise lõputu vohamine  tuleneb harilikult inimestevahelisest usaldamatusest ning suutmatusest taluda ebakindlust ja riske. Üha enam nõuavad nii valitsused kui ka rahvas, et kõike tehtaks õigesti. Siis tulevadki mängu lõputud protseduurilised ettekirjutused, et oleks teada, kes vastutab rahaliselt ja seaduse ees, kui midagi viltu läheb. Nagu (…) näitame, on nüüdne vastupandamatu reguleerimise ja kontrollimise iha meeleheitlik katse toime tulla üha kasvava ärevusega.“

„Kui inimsuhetes valitseb fundamentaalne usaldamatus, siis läheb elu lootusetult keeruliseks ning ühiskond kulutab energiat kõikvõimalike „turvamehhanismide“ loomiseks, mis tegelikult õhutavad usaldamatust veelgi ja eelkõige on psühholoogiliselt kurnavad. Seetõttu on jaburate töökohtade nähtus otseselt seotud ka epideemilise tööl läbipõlemisega. Töö ei muutu talumatuks tavaliselt mitte tegeliku raskuse pärast, vaid võimatusest leida mõtet ja rahulolu, kogeda tööd loomisaktina."

 „Lõpuks ilmub lagedale paradoks: solvumine ja soov mõttekat tööd tegevatele inimestele kätte maksta“

 „(Alateadlik) loogika on siin enam-vähem selline: „Kui sul on juba nii hästi vedanud, et teed mõttekat tööd, siis ära loodagi peale seda veel õiglast tasu saada.“ Nii ongi kujunenud olukord, kus mõtteka töö valimine tundub peaaegu et rumalusena.“

„Mõttetute ametite lisandumine näitab, et inimkonna tegelik probleem pole mitte võitlus loodusjõududega ega füüsilise töö raskus, vaid inimsuhted.“

 „Parim näide sellest on vahest rämpstöökohtade fenomen (…): 21 sajandi teisel kümnendil leidsid pooled inimesed, et nende töö on mõttetu.

2013 aasta ülemaailmses Gallupi küsitluses selgus, et ainult 13 protsenti maailma rahvast on tõeliselt oma tööle ; 63 protsenti ütles, et nad ei ole pühendunud („on oma töö suhtes ükskõiksed, kulutavad küll selleks aega, aga ei ole südamega asja juures“); 24 protsendi suhtumine oma töösse on aktiivselt eitav, mis tähendab, et nad aktiivselt demoraliseerivad ja demotiveerivad oma töökaaslasi.“ Kummastavalt tegelikkuselähedane. Kurb ka, sest viib totalitarismi. Vaat selline lugu … Teisalt, kui vaid 13% maailma rahvast on oma tööle pühendunud, siis on kõrge tootlikkuse saavutamine raskematest raske ülesanne, kuid mitte võimatu. Teisalt on rämpstöösse aheldatud miljardid ja kui vabastada inimese loovus, mis peab siplema rämpstöökohti teenidades lisandub veel miljardeid. 

 Muski valem

 Me tunneme E. Muski, kui reeglite murdjat. Murrab ja murrab. murrab reegleid ja teeb turge tootlikumaks. Peaaegu kõiges. Nüüd oleme me tootlikkusest rääkinud (ja rääkimata jätnud) mitut moodi, kuid asi on tegelikult lihtne. Me peame vaatama enda ümber ja leidma teistmoodi lahendused. Nii nagu … Musk. Vaadake, tal pole isesorti vaated mitte ainult inseneeria suhtes, vaid ka hariduse suhtes:

 „Üldiselt peaks haridus olema võimallikult sarnane hea videomänguga. Lastele ei tarvitse öelda, et nad peaksid videomänge mängima – nad teeks seda meelsasti kas või päev otsa. Nii et kui mängu on võimalik teha interaktiivseks ja köitvaks, siis saaks ka õppimise teha põnevaks ja kergemaks. Kogu see hindamisssüsteem tuleks õppeainetest lahutada ja lasta inimestel areneda nende jaoks kiiremas tempos (…) igas õppeaines. See on ju ilmselge.“

 „Ülikooliharidus on sageli tarbetu. See ei tarvitse tähendada, nagu oleks see kõikidele inimestele tarbetu, kuid minu arvates omandatakse seal suurem osa õpitavast esimese kahe aastaga ja sedagi enamasti kursusekaaslastrelt.“

 „Muski haridusvaated leidsid esimese tagasihoidliku väljundi 2014 aastal, kui ta olevat oma viis last erakoolist ära võtnud ning avanud kooli Ad Astra, mis ladina keeles tähendab „tähtede poole.“

 „Ad Astra võimaldatud hariduse põhierinevus seisnes orienteerituses tegeliku elu probleemide lahendamiseks. Õppekava rangelt aineteks (…) liigitamise asemel anti õpilastele lahendamiseks keerukaid mitmetahulisi probleeme, mille käigus nad omandasid selleks vajalikke oskusi ja teadmisi.“

 „Ad Astrasse pürgijate suur arv andis ilmselt Muskile ja Dahnile edasist arutlusainet, kas või sedagi, kuidas kooli printsiipe avardada laiemale avalikkusele, et teistelgi peale SpaceXi kogukonna oleks juurdepääs reaalse maailma keskse hariduse põhimõtetele. Niisusguse arusaama alusel asutati  2016 aastal Dahni juhatusel uus veebikool Astra Nova.“ „Astra Nova on veebikool, mis püüab meie tööst saadud teadmisi jagades jõuda miljoniteni.“

 „Astra Nova“ võrgulehel mainib, et Eloni ainus käsk oli „teha midagi ägedat.““ (C McNab „Elon Musk“ Tammerraamat 2023 lk 163/164/165/167/168)

Eks ole kui haridus on nagu videomäng ja ainuke käsk on „teha midagi ägedat“, siis pole võimalusi ka rämpstöökohtade tekkeks. „Ägedad“ tegevused ja töökohad loovadki tootlikkust. Ägedat tootlikkust.

 Targutusi:

 E Poom „Moodne töötehnika ja majanduskriis“  Eesti kirjandusliku seltsi kirjastus 1932

 Lk 23 Taylor „Ta nõudis Töövahendite ühtlustamist. Parem kõik teise järgu tööriistad, kui esimese, teise ja kolmanda järgu tööriistade segu, isegi siis, kui esimene järk on ülekaalus. Sest töölised kohaldaksid sel juhul oma töötempo ikkagi kolmanda järgu tööriistade järgi.“

Lk 22 Raudkangide laadimisest. „Selgus, et kõige tootlikuma ning töölist kõige vähem väsitava laadimise võimaldas selline ajajaotus, kus tööline 43% kogu tööajast kannab rauda ja 57% tööajast puhkab.“ Valides kohaseid töölisi ja saavutas enneolematu edu. „… senise 12 ½  tonni asemel iga tööline suutis laadida nüüd päevas keskm. 47 ½  tonni rauakange, töö tootlikkus oli seega tõusnud 4 korda. Seejuures selgus, et töölised olid „tailoriseeritud“ raualaadimisel tööpäeva lõpuks palju värskemad kui varem ebaratsionaalselt töötades.“ (valitud tööliste palk tõusus seniselt 1.10 sendilt 1.85 sendile, täisytas kandevööd, et kanderaskus jaguneks võimalikult kogu kehale)

 

A Tvauri „ Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis” Tartu Ülikool 2014

 

Lk 222 „Veo- ja tööloomadena kasutati kõikjal Põhja-Euroopas hiljemalt alates pronksiajast kuni mootorsõidukite ilmumiseni härgi. Hobustega sõideti enamasti ratsa või kasutati neid kandeloomadena. Härg on sööda suhtes vähenõudlikum kui hobune, kuid peamine põhjus härgade laialdaseks kasutamiseks oli see ,et  hobuseid ei osatud enne rangide kasutamisele võttu raske koorma ette rakendada. Vankri ette rangidega rakendatud hobune ei jõua vedada märkimisväärselt suuremat koormat, kui ta kanda suudaks. Eriti veel teedeta maastikul /…/ Rangid hakkasid Euroopas laiemalt levima alles 10 sajandil.”

„Peamiseks maatranspordivahendiks olid kindlasti lohistid ja mitmesugused jalastel liikuvad veokid ehk reed. Ree eeliseks ratasveoki ees on lihtsam ehitus ja sellest tulenev suurem töökindlus. „