Monday, December 25, 2017

Õpetus: kuidas teha teerulliga lehttaigent


Talvine pööripäev on käes, talve veel mitte, kuid  nüüd tuleks küll kartuleid külma veega keema panna, sobivad paremini pidulauale. Kõigil juba pühademeeleolus, kingiootuses ja salmistressis. Vanaema Mariel oli alati mõni vemmalvärss käepärast, näiteks selline „ Ma tulen taevast ülevalt, häid ubinaid toon teile sealt, neid toon ma teile matiga ja mädanuid toon kotiga!“ Vaat selline lugu. Mida siis Vanaema ütles, mis matiga, uksematiga või naabri Matiga? Ei-ei matt on vana eesti mõõtühik ehk 1 matt = 6 toopi ja 1 toop = 1,2-1,3 l. Seega häid õunu sai tubli 8L jagu. Pole paha. Ikka hea, kui tead mida võrrand sisaldab, palju saad ilusaid õunu, palju mädand ubinaid. Tuleb välja et Vanaema Marie vemmalvärss, polnud niisama õhu liigutamine, vaid kui riigieelarve mudel: ikka ühel pool kulud, mädand õunad kotiga ja tulud hääd õunad kotiga. Kui Vanaema oskas kulusid-tulusid kokku arvutada, siis peaksime seda meiegi, me ju targemad, kuid … Pole just kindel. Kui kuulan poliitinimesi kuulutamas, et enamus saab tuleval aastal rohkem raha  kätte (erinevatel kokkadel on erinevad retseptid, mõnel 85%, mõnel lausa 90%), see justkui nende poliitinimeste isiklik kingitus, siis on see ju päris korralik ubinasaak. Kingitus? Kuid kui sealjuures annab kõrgepalgaline poliitinimene teada, et tema isiklikult  makstaks uhkusega 32 EUR rohkem selle eest, et enamus saab 64 ER juurde, siis on selline ubinaarvestus mäda. Kui häid ja mädaõunu koos hoida, siis pole see hea mõte. Kokkupanduna on see kõik vaid kompostikõlbulik. See ongi see koht mil arveametnik esitab oma vaga uusaastasoovi poliitinimestele – õppige arvutama.  Ei saa olla, et 10-15% inimesi maksab 32 EUR rohkem (uhkusega) ja 85-90% saavad 64 EUR rohkem kätte (virisedes). Kes teile küll sellist rehkendamist õpetas? Pole ju võimalik, et järgmisel mõtteavalduses on kübeke tõtt: „Oletame, et olete idioot, „ lausus Mark Twain, „ja oletame, et te olete Kongressi kiige. Kuid ma kordan ennast.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 133)?

Pirukategu, kui liitmistehe

Ega pidupirukategugi  pole midagi muud kui matemaatika (riigipiruka jagamine on juba hoopis teine suhtemäng). Kui ikka liidad kaussi vale koguse jahu, suhkrut, võid ja mune, siis ei saa mitte piruka, vaid plönni. Seega hea piruka saamiseks peavad olema kogused õiges mõõdus, siis alles tuleb sõtkumine,  rullime ja sõtkume, rullime (nagu inglane muruga). Kõik puhta matemaatika ja ihuramm. Kogemused ka. Kas mäletate kuidas teile matemaatikat õpetati? Kui mitmekohaliste arvude  liitmistulemus läks üle kümne, siis pandi „üks meelde“. Lihtne. Paned tulba peale „ühe meele“ ja saad järgmise tulba kokku liita. Nii saadki õige vastuse. Pärast läks rehkendamine muidugi raskemaks, tuli korrutada ja jagada ning kasutada harilikke ja kantsulge. Keeruline värk, kuid teadmine „üks meeles“ oli matemaatikas tänapäeva mõistes - võtmeelement. Ega riigieelarvet ka muidu kokku ei saa, kui ikka lisades ja ära võttes ja jälle kõike korrates, ülerullides. Nagu hea lehttaigna tegemine, pöörad ja rullid, pöörad ja … Kuid siin tekkib üks probleem, meil on köögis kolm kokka. Igaühel on oma retsept, mõni teeb krõbedat võiga pirukat, mõni lisab pärmi, mõni koonerdab, asendades või margariiniga. Sama eelarvega, kogu aeg võetakse midagi ära, samas  liidetakse pidevalt komponente. Mõnikord salamahti. Igaüks jätab oma „ühe meelde“, kuid kui teine kokk on samal ajal kaks maha arvanud, siis … Nüüd ei tea keegi palju on meeles, kellel on meeles ja kuidas on liidetavate summa muutunud peale mahaarvamisi ja juurdearvestamiste mahaarvestamisi. Kõik need lisandunud ja lisandumisest vähendatud aktsiisid, toetused, dotatsioonid, kas need annavad ikka hea piruka retsepti kokku?  Oleks tore, kuid pole kindel. Näiteks on lõhna järgi tunda, et ilmselgelt tasuta ühistransport retsepti kirjutatud  pirukasisuga (summaga) välja ei tule. Tegemist on ju poolpirukaga ehk poolaastaga. Selle täiskogust mõõdame alles ülejärgmisel aastal ja siis alles läheb sõtkumiseks ja rullimiseks. Selleks et liinivõrk saaks sõitjale maitsvaks, tuleb taigen rullida ja pöörata, külmutada ja jälle pöörata, siis saab alles korraliku pirukataigen, vabandust liinivõrgu, paika. NB! Just võrk, hästitoimiv liinivõrk on transpordiküsimuste eduka lahenduse aluseks, see ei ole üksikud liinid. Üksikud liinid on nagu punt niite, neile mõne niidi lisamine ei muuda niidipunti võrguks. See on vaid sasipundar. Võrk vajab usinaid võrgupunujaid, logistikuid, nutikust. Kahjuks on see teadmine nagu mitmed teisedki teadmised kaduma läinud. Vaatame Egiptuse püramiide ja ahhetame, ei või olla, et inimene nutikuse ja ihurammuga sellised üüratud ehitised kokku pani. Aga pani, meie lihtsalt oleme unustanud ja mugavaks muutunud. Unustanud ning leidnud seletuse … Millise? Ehhee, loomulikult on püramiidid tulnukate tehtud. Aga veel kasutusel olevat liinivõrku ei teinud 30 aastat tagasi tulnukad, vaid täiesti normaalsed asjatundjad nutikuse, ruudulise vihiku, tindipliiatsi, stopperi ja vana „Mossega“. Töökus oli selle tulemuse võti. Ja uhkus. Ametiuhkus.  Aga niidipunt või nöörikera ei kõlba ei turva-, ei turuvõrguks. Ja selles ongi üks ÜT õnnetu seisu põhjuseid, „võrgutusoskuse“ puudus. Just, võrk peab olema võrgutav.  Sel ajal kui turupõhine transport otsib kogu aeg tõhusamaid lahendusi, meeldida sõitjatele, otsides tasakaalu optimaalse ja parima liinivõrgu vahel, on ATL jäänud oma ebaefektiivsete  nõukaaegsete võrkude juurde, nii maal kui linnas. Nii ka nüüd, kui pirukaretsepti ja tegemisoskust pole, siis raha ahju pannes pirukat ei saa. Seekord hakatakse  pirukat manustama lausa poolfabrikaadina (kausis on meil ju vaid jahu), siis võib arvata, et mitu tegu komponente läheb enne aia taha kuni üldse taignani jõutakse. Pikk, raske ja kulukas tee seisab meil ees. Liida või lahuta, kuid ainult jahust pirukat ei saa. Mingi kõhtäie (näiteks kördi) võib ju hädapärast saada, kuid kas me seda tahtsime?  Muide puht uudishimust, kuna hiljutisel  VV istungil  kiideti heaks muudatused  “Transpordi arengukava 2014–2020“ osas, mis puudutab ASi Tallinna Sadam riigi ainuomanduse muutmist enamusosaluseni, siis kas seda oleks vaja teha ka tasuta ÜT kohta, sest TAK ei näe ette mitte mingit tasuta „värki“ vaid rõhub dotatsioonide piiramisele?  Või milleks meile arengukavad üldse?

Seitsme leiva lugu

Igal sammul kuuleme, et oleme religioonileige rahvas. Kuid kummalisel kombel, seda enam usume imedesse. Praegusel hardal jõuluajal on paslik meenutada, et religioonid on sündinud millegi kooshoidumiseks, meie, lihtsate inimeste, innustamiseks, lohutamiseks ning jõu andmiseks. Kuid see ei tähenda, et igaüks võib asuda sellele kõrgele pjedestaalile, mis võimaldavad uskuda imedesse. Markuse evangeeliumist teame, et inimesed olid tulnud Jeesuse juurde teda kuulama, mingi aja möödudes ütleb õpetaja  „Mul on neist inimestest kahju, sest nad on juba kolm päeva minu juures olnud ja neil pole midagi süüa. Kui ma nad söömata koju saadan, nõrkevad nad teel. Mõned neist on ju tulnud kaugelt.”  Igati mõistlik ja hoolitsev suhtumine. Iga juht võiks olla nii märkav ja tegus. Kuid küsimuse võib taandada ka piiratud ressursside tõhusa kasutamise probleemlahenduseks ehk   kuskohast võis saada kõrvalises kohas leiba? Seda veel tuhandete toitmiseks. Ja siin sünnibki ime.  Ta võtab 7 leiba  ja kalad, palvetab Jumala poole, annab need jüngritele, kes selle rahvale jagavad ja ….    kõik saavad kõhu täis. Ja see pole veel kõik, sest oli ka ülejääk, mis korjati kokku, kuigi sööjaid oli 4000  meest (lisaks veel naised ja lapsed). See oli ime, kuid jah ilmselt oli see eeskätt usk millessegi. Pigem vaimutoit. Meie tänapäevaste poliitinimeste sellesuunalised järeltegemiskatsed on pigem arusaamatus religioonist, ajaloost ja usust. Ja seepärast ei tahakski ma siinkohal poliitinimeste lubatavat kõhutäit Raamatute Raamatus kirjeldatuga võrrelda. Need on erinevad tasandid. Täitsa erinevad  Pigem meenutab Dr Riigi suust nii söögi alla kui söögi peale jutlustatav „64 EUR projekt“ koolipõlves loetud Pan Kleksi lugusid teistkümneaastase hädavarese Adam Põikpea  õpingutest Pan Kleksi Akadeemias. Üks episood on kuidagi eredalt meelde jäänud (või kujutan ma seda lihtsalt ette?), kuidas Pan Kleks lahendas kooli toitlustusprobleemi, ta muutis võlutrikiga pisikesed karbonaaditükid suurteks ja mahlasteks. Kõik sõid ja olid rahul, kuni maagia kadus. Kadus ka jutumaagiline lihatüki suurus,  asendudes argise kõhutühjusega (kaalujälgijate ja ülesöönute märg unistus?). Markuse evangeeliumis toodust ei tule kuskilt välja, et peale jutlust oleks kõhud jälle tühjad olnud vastupidi jäi veel ülegi, kuid Pan Kleksilik kõhutäitmine ja meie „64 EUR projekt“ ilmselt nii tõhus ei ole.

Mõõdukuse kiituseks

Kõigis asjades on mõistlik olla mõõdukas, nii pidutsedes, kui raha kulutades ja isegi lubadusi andes. Võib-olla peaks tuntud hüüdlause ümber sõnastama ajakohasemaks. „Liigsed lubadused võivad kahjustada teie tervist?“ ( Muidugi tuleb selles lausas aru saada, kes on "teie". Nimelt on see "teie" tegelikult "meie", sest just meie peame maksma nende poliitinimeste liigsete lubaduste eest) Igasugune liialdus kahjustab midagi-kedagi! Keset siledat maad, ilma mingi hoiatamata,  majanduspoliitiliste otsuste muutmine toob kaasa paratamatult kahjustusi majanduses. Kuid kahjustusi on vaja ravida. Õigeaegselt. Metoodiliselt. Alkoholipoliitikakahjustused majandusele vajavad ka lisaraha majandusele, millegagi tuleb ju tulude muutumine kuludeks  asendada. Kui nüüd keegi arvab, et kõik ongi tasakaalus, lätlased on asunud ostma meie alkoholitootjaid ja meie nende juures nende napsutoodangut, siis on ta ubinavõrrandist küll valesti aru saanud.  See et Lätlased ostavad meie alkoholitootjaid ja meie nende kärakat pole mingi rõõm riigikassale. Ja kui küsida valdkonna asjatundjatelt siis „ (…) nendel harvadel juhtudel, kui Rahandusministeerium küsimusest aru saab, ei saa valitsuskabinet aru vastusest.“ (J.Lynn, . Jay „Jah, härra peaminister“ Varrak, 1999 lk 187). Kuni meil pole arvepidamise põhi selge, pole ka head pirukat loota. Miks? Rahandusmaailmas on niimoodi, et kõik patud nuheldakse tagasi, mõne tegevuse, esmapilgul isegi kangelasliku, arve esitatakse ajanihkega niikuinii. Aga arvepidamatuse tulemused kerivad ennast vaikselt ebameeldivuste poole - Euroala aastainflatsioon kasvas novembris 1,5 %le (EL-s 1,8 %le). Kuid kes oli inflatsioonikasvu võistluse võitja? Muidugi meie. Kõrgeim hinnatõus mõõdeti Eurostati andmetel taaskord Eestis 4,5 %se inflatsiooniga suutis rinda pista vaid Leedu 4,2 %. Vähem kui protsendi võrra tõusid hinnad Küprosel, Iirimaal ja Soomes. Vaesed „luuserid“?

Aga me  ei tee märkama veel seda inflatsioonikasvu külma pigistust, sest seda mahendab III kv majanduskasv 4,2% (aastaprognoos 4,3%). Tubli saavutus ju! Ka EP president tõdeb, et oleme kriisijärgse aja parimas seisus:  „Kui meie klientidel läheb halvasti, läheb ka meil halvasti. Nüüd on tekkinud olukord, kus meie peamistel majanduspartneritel on hakanud paremini minema“ See enam nii tore ei ole. Oleme kui paisupaak küttesüsteemis, kui teised hagu alla laotavad, tõuseb temperatuur ja soe vesi jõuab ka meieni, kui naabrid hagu alla ei pane … Ei paisu ka midagi, ei kogutoodang, palgad ega rahulolu. Tõde on selline, et paisupaagi olukorra määrab kütja, kuid keegi pole meil hakanud arutama projekti üle, kuidas saada kütjaks? Küll aga arutame, et näe rõhk majanduskasvus on juba üle 4% ja katla paisupaak on talutavuse äärel, üle selle me pikemat aega enam vastu ei pea. Mida peaks tegema, et me võiksime pöörata prognoosi „ Üle 4% küündib majanduskasv ka 2018 aastal, kuid aeglustub seejärel välisturgudel kasvuhoo raugemise ja tootmisvõimsuse ammendumise tõttu“ tagurpidi? Mis tähendaks et teised muretseksid, et meie kasvuhoog ei raugeks ja et nende tootmisvõimsus majanduses ei ammenduks? Me suhtume sellesse kuidagi resigneerunult, nojah järgmine aasta veel, siis … Raugeb ja ammendub? Kõik? R.  Vähi kinnisvaraanalüüsi lugedes sain aru, miks näiteks rootslased on katlakütjad ja meie paisupaak: „Rootsi auks peab ütlema, et seal ei istuta näpp suus, vaid püütakse asju ohjata. Tõsi, vahest see ei ole õnnestunud, aga siis püütakse kohe teisiti“. Mulli ärahoidmiseks on ju kõik meetmeid tarvitusele võetud ja  oskused suuri probleeme lahendada olemas. Selles ongi vahe, üks ootab, teine teeb. Kriisi, raugemist ja ammendumist ei oodata vaid neid ennetatakse. Õpitakse ka.

 Kreekapärane pirukas

Ilmselt on kõigil veel värskelt meeles nii  Lehman Brothersist. alguse saanud finantskriis, kui ka Kreeka võlakriis. Külm jutt käib üle selja, kui neile pagaritele mõelda, nii lähedal oldi millelegi väga koledale. Veel üks samm ja … Kas oleme õppinud? Vaevalt, näe Enroni kokkuvarisemine kipub juba ununema. Kõik need kriisid kasvasid ühest juurest, ilustatud finantsnäitajatest ja kohendatud statistikast. On millest õppida. Kui Kreeka kriisi ajal nii mõnigi arvas, et rahandusministri juhitud läbirääkimised võlausaldajatega „olid vaprad“, siis mullu avaldas Kreeka keskpanga juht arvamust,  et  läbirääkimiste strateegia või õigemini selle puudumine läks Kreekale maksma 86 mld EUR.  Päris kopsakas arve (u 8 meie aastaeelarvet).  Kõik need kolm krahhi olid tegelikult süsteemsete vigade, peidetus süsteemsete vigade tulemused. Kõigist neist õpiti, kuid mida keegi õppis? Finantskriisist õpiti seda, et tuleb järelvalvet tugevdada, Enroni krahhist õpiti seda, et majandusandmetega manipuleerida ei tohi. Mitte ainult firma ise, vaid ka audiitorid olid süüdistavate seas. Seega anti selge signaal, mis on vale mis õige. Kreeka kriis õpetas midagi hoopis isesugust. Õpetas seda, et ka riigi tasemel võib väike statistiline kohendamine muutuda süsteemseks pettuseks. Just seda kohta peaksime eriti tähelepanelikult õppima, et mitte kreekapirukat küpsetada. Tundub, et mõned kokad juba püüavad seda retsepti korrata. Pole vaja. Absurdi tipp oli see, et andmete õigeks keeramine, ausus,  oli Dr Riigi silmis riigireetmine. Nimelt oli Kreeka  saanud EK-st mitu hoiatust, et tema arvepidamises on „puudujääke“. Ehk  Kreeka majandusandmed olid täiesti ebausaldusväärsed. Vaadake, kui EK teatab liikmesriigile, et tema tegevuses esineb puudujääke, siis sellele on vaja reageerida. Kreeka reageeriski kutsudes asja lahendama A. Georgiou, IMF-i statistikaosakonna asejuhi (olnud IMFi liikmesmaade majandusprogrammide ettevalmistamise, läbirääkimise ja järelevalve eest vastutavate missioonide juht) seega kogemustega juht ja statistik. Ja siis algasid jamad . See, et eelarve puudujääk oli üldtunnustatud reeglite alusel tunduvalt suurem, kui seni deklareeritu tõi kaasa hulgaliselt piinlikke momente administratsioonile.  Ja siis toimus  euroopaliku tsivilisatsiooni hälli vasturünnak kõige ebatsiviliseeritumal moel - statistikaagentuuri juhti ja kaht kõrget ametnikku süüdistati   Kreeka rahvuslike huvide õõnestamises, kuna nad „moonutasid“ 2009. aasta eelarvedefitsiidi numbreid suuremaks. „Moonutus“ tähendas seda, et puudujääk oli  ühtsete statistikareeglite järgi suurem, kui EK-le deklareeritu. Asjaosaline ise kirjeldas valitsenud olukorda: "Ametlik statistika," ütles ta, "on olnud poliitilise tööriistakomplekti vahend." Rahvusvaheline statistika instituut teatas , et tehtud töö näol   on tegu on kõrgeima professionaalsuse, terviklikkuse ja rahvusvaheliste standardite järgimisega. Kuid sisemaiselt, oli olukord hoopis nutusem. Õigusmasin enam ei peatunud, sest prokurörid ja advokaadid ja kohtunikud ajasid tuima järjekindlusega oma rada edasi: «Riik oli niigi juba raskes kriisis. Elstati juht oleks pidanud asetama Kreeka huvid esikohale ja mitte lähtuma numbritest, mis on alati vaieldavad,» Kas te kujutaksite siinjuures ette et te panete Kreeka asemele Enron ja soovitate sama retsepti? See on ju kuriteole õhutamine. Kaasosalus. Lisaks oli hagi esitanud ka Ateena advokaatide liit, nõudes kriminaaluurimist seoses sellega, et puudujäägi «üleskruvimine kahjustas Kreeka riiklikku suveräänsust ning kujutas endast põhiseaduse rikkumist». Niipalju siis tõerääkija põlist lääneliku demokraatia hällis. 2016. a kinnitas ülemkohus Georgiou vastu kaebuse, et ta on  "kahjustanud riiklikke huve" (võimalik karistus  10 a türmi). Siiski leidis kohus,et ta on süüdi „vaid“ tööülesannete rikkumises. Naeruväärne süüdistus. Kuid „süüdi“ oli ta milleski muus, traditsioonide murdmises .  „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” (J.Marek „Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982 lk 115)
Kuid asjal on veel ka teine külg,  Eurostati kontrollitud andmetel poleks Kreeka saanud 2001. aastal eurotsooniga üldsegi liituda, kuna riigi eelarvepuudujääk oli sel ajal liiga suur. Ehk, kui Kreeka poleks „kohendanud“ oma majandusandmeid ja EK oleks olnud oma kontrollmehhanismidele truu, poleks võlakriisi ja kõike sellega kaasnenud ja järgnevat toimunudki.
Lisaks on ka kolmas külg. Elstati  kohandanud ja Eurostati aktsepteeritud suuremad Kreeka eelarvedefitsiidi numbrid, on olnud aluseks Kreekale teise abipaketi andmiseks. „Kui need numbrid ei ole õiged, siis kogu alus Kreekale antavast abist on vale,” nagu ütles üks anonüümseks jääda soovinud analüütik. Kuid see pole vaid numbrivaidlus vaid põhimõttevaidlus, sest kui Kreeka riigil oli õigus, siis poleks Kreeka kriisi pidanud olemas olemagi, kui arveametnikul oli õigus siis … Miks ja mis läks kogu Euroopale maksma sadu miljardeid eurosid, kas arutusviga või ühine põhimõte. Küsite, miks nüüd seda vana suppi üles soojendada? Kuid nagu alustasime, me unustame liiga kiiresti, me arvame et oleme targemad kui Kreeka, Lehmani vennakeste pank või Ken Key Enron, püüame me oma arveraamatut kokku panna mingil omal moel, arvestades eelarvedefitsiiti 6x erinevusega EL standarditega võrreldes. See ei ole nali, arvud saavad meid kätte ka sadade aastate pärast. Intressidega.  Näiteks Saksamaal asuv Mittenwalde küla laenas 1562. aastal Berliinile 400 kuldmünti, aastaintressiga 6% Mõni aasta tagasi leiti üles see 450 aasta tagune võlakiri.  Võlg väikekülale on kasvanud 11 200 kuldmündini (112 milj EUR). Midagi ei unustata, intressid tiksuvad. Kreekapiruka ihalejad peaksid seda meeles pidama.

Universaalsed reeglid
Ajalugu suudab meid üha uuesti üllatada. Isegi sellega,  kui täpselt oskasid inimesed juba tuhandeid aastaid tagasi arvutada. Näiteks saime hiljuti seitungist teada, et  Babüloonia savitahvli sirgeldused osutusid kõigi aegade täpseimaks trigonomeetriatabeliks. Oeh, valmistatud tuhatkond aastat enne Pythagorase teoreemi, sisaldavad need tänapäevagi mõistes  ülikeerukaid trigonomeetrilisi tabeleid. Mõelge vaid et, see, mida tahvli  autor 3700 aastat tagasi kirjeldas, olid niivõrd keerukas ja täpne, et kirjeldatud trigonomeetrilised tabelid on teadlaste kinnitusel täpsemadki kui tänapäeval kasutuses olevad. Muidugi on tahvli otstarve suur mõistatus, miks võtsid muistsed kirjatsurad vaevusid arvutama välja hulgaliselt numbrid ja neid niimoodi tahvlile üles märkida. Kuid ilmneb, et  arvutustel on isegi tänapäeval võimalikke rakendusi maamõõtmises, arvutigraafikas ja matemaatikas. Ehk nagu ütlevad asjatundjad, see on üks nendest haruldastest juhtudest, kui muistne maailm suudab meile ikka veel midagi täiesti uut õpetada. Ja siis jäin mõttesse, et tuhandeid aastaid tagasi, ilma arvutite, audiitorite, võimupoolse haldussuutlikkuse koidikul, suudeti nii täpselt arvutada mis põhinedes vaid nutikusel, savitahvlil ja kirjutuspulgal, siis mis on tänapäeval juhtunud, et avaliku teenistuse kokad nii täpselt ei oska arvutada. Mis on meie progressiga juhtunud, kui savitahvliga suudeti rohkem ja paremini, kui miljonitesse kuuluvate arvutiparkide, kõrgkoolitatud ametnike ja jutuosavate poliitinimeste arvutustega? Miks  lähevad tänapäeva  arvutused täitsa metsa?  No mingi arusaamisnoot on selles, kui kolm kokka püüavad kolme eri retsepti järgi ühte pirukat teha, kuid see, et  Reidi tee hanke maksumuse prognoosiga pandi kolmandiku jagu mööda on ikka täitsa pöörane. Nagu meelega? Ega ehitushindades viimasel poolaastal ju  30% inflatsiooni pole olnud? Eh, tulemuseks – ehitus seisab. Lahendus? Anekdootlik. Võtame ridasid vähemaks, saab ehituse odavamaks. Kuid kas me mäletame veel, milleks meile seda teed siis ülepea vaja oli, kui ükskord juba tegime kitsamaks, nüüd veel kitsamaks ja saame …“ põlluvahetee“? Kuulge selle tee ainuke ja väärtust omav eesmärk oli sadama transpordivoo teenindamine, selle kesklinnast möödasuunamine. Milleks meile mingi põlluvahetee? Pealegi, vajab see uut projekteerimist, uusi lubasid, uusi hankeid ja uut raha. Ütleme, et tunda on kivistunud lähenemist probleemide lahendamisele, mõistlikum oleks olnud linna meediakulud suunata teeehitusse ja kõigil oleks rõõmsam meel. Nii, et jah ka üksik kokk võib eksida pirukateol.



Taignarulli vahetamisest teerulli vastu 

 Ja tehnoloogia seisukohalt soovitaks, et mõned asjad toimivadki vaid niimoodi nagu neid tehakse, seal pole midagi eksperimenteerida. Jah mingi uuendusliku nipiga võib "..." laadse toote saada, kuid see ei ole ju soovitu. Nii, et parafraseerides üht tuntud ütlemist: " Jätkugu igaühel mõistmist millega eksperimenteerida ja mittega mitte eksperimenteerida ning ... teha nende vahel vahet". Lehtpiruka taigna tegemisel (ja majanduspoliitika planeerimisel) on vana lihtne nipp, ikka pöörad ja rullid pöörad ja rullid, kui veab,saadki hea tulemuse. Saan aru, et mõnele on selline töö raske, isegi tüütu, pole lausa kontimööda, kuid laske siis tegelevad asjaga need kes suudavad, viitsivad. Kolmekesi köögis kokkade tehnoloogilise uuendusega, asendada taignarull revolutsiooniliselt teerulliga, ei ole hea mõte. Õigemini, mõte võib ju revolutsiooniline olla kuid tulemus on ... Mnjah, sellistes kokasaadetes koorubki välja, kes on poliitikud ja kes poliitinimesed. Nii, et sellest pirukast on oodata, et paljud heausksed mekkijad murravad hambad. Ilmselt on Dr Riigi majanduspoliitikas mingeid ,Šotimaa mõjutusi, sest just sinnakanti kisub meie pirukateo lõpptulemus:  „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist muidu kalliste hambaravihindade juures odav.
Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud" ja  „Lase kõik välja tõmmata, Hamish. Nagu mina tegin. Sain haruldaselt head proteesid. Lasin isegi hambaarstil neile nikotiiniga mõned plekid teha, et nad ehtsad välja näeksid.“ ( A.   C. Beaton „Hambaarsti surm“Tänapäev 2014 lk 6/25). Mõtlete, et teen nalja, kuid seitung teatab uhkusega, et" Tänu uue aasta algusest jõustuvale muudatusele hakkab kõigi haigekassa partnerite juures üle Eesti kehtima hammaste proteesidele sama hind", tere tulemast. Tegelikult on probleemiga tegeldud juba pikalt ehk juba 1. juulist tasub haigekassa ravikindlustusega täiskasvanu hambaravi eest aastas kuni 30 EUR. Nii, et väita, et Dr Riigil pole pikemat vaadet oleks vist liialdus, pirukakahjustused püütud jõudumööda maandada.

Igatahes arvutamis- ja arutamisoskust sooviks poliitinimestele uuel aastal küll. Ja muide, kui 2 ja 2 kokku panna, siis üldjuhul on tulemus neli, mitte 22. Muidugi jään alati üle võimalus, et 
 „Kui seis on šahh ja matt, siis jääb sulle veel üks võimalus: mäng käeseljaga segamini lüüa ja vabandada kohmakuse pärast.“ (Dugain „Mõjuvõim“ Eesti Raamat 201Lk 95).



Targutusi:

R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015

Lk 22 „ Warren Buffett on andekas äriettevõtluse uurija ning suurepärane kuulaja, ta on võimeline ettevõtte või keerulise küsimuse võtmeelemente  kindlaks tegema väga kiiresti ja täpselt. Ta võib teha mitte investeerida vaid kahe minuti jooksul ning leida, et aeg on küps teha suurem ost, kõigest paaripäevase uurimistöö järel. Ta on valmis, sest nagu ta oma aastaaruandes ütles: „ Noa ei alustanud laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“

Y. N. Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“ 2016 

Lk 256 „Pärsia valitseja Kyros II „Kyros aga mitte üksnes ei väitnud, et on kogu maailma valitseja, vaid teatas, et valitseb kõigi inimeste hüvangu nimel. „Me vallutame teid teie enda hüvangu nimel“
Lk 71 „Tänapäeval ei ole suuremal osal industriaalühiskondade inimestest vaja kuigi palju teada, et ellu jääda. Kui palju peab üks arvutiinsener, kindlustusagent, ajalooõpetaja või tehasetööline tundma loodust, et hakkama saada? Ta peab teadma palju omaenda konkreetse tegevusala kohta, kuid kõiges muus toetub ta pimesi valdavalt asjatundjate teadmistele, mis omakorda piirnevad üksnes nende endi kitsa pädevusalaga. Inimkond tervikuna teab tänasel päeval tunduvalt rohkem kui meie varased eelkäijad. Üksikisiku tasandil aga on kogu ajaloo vältel kõige rohkem teadmisi ja oskusi olnud just toonastel küttidel-korilastel.“
Lk 438“Keemikud avastasid alumiiniumi 1820 aastatel, kuid metalli eraldamine maagist osutus äärmiselt keeruliseks ja kulukaks ettevõtmiseks. Nii oli alumiinium mitme aastakümne vältel palju kallim kui kuld. 1860 aastatel lasi Prantsusmaa keiser Napoleon III oma kõige silmapaistvamate külaliste jaoks panna lauale alumiiniumist söögiriistad. Vähem tähtsad külalised pidid leppima kullast nugade ja kahvlitega. Ent 19 sajadi lõpus leidsid teadlased mooduse, kuidas alumiiniumit maagist odavalt ja suurtes kogustes, ning tänaval toodetakse seda 30 miljonit tonni aastaks.“

Saturday, December 16, 2017

Luba tappa ehk supi keetmise „manuaal“


Ma ei tea paljud teist on kursis supi keetmisega, kuid kui head suppi tahetakse teha tuleb liha panna külma veega tasasele tule podisema. Millalgi hakkab lihakraamist eralduma osiseid, mis moodustavad vahu. Vahel võib vaht olla paks ja supileem sealt välja ei paistagi. Tuleb olla ettevaatlik, riisuda kulbiga kannatlikult mittevajalik osa ning jätta siis hauduma. Kui liialt kiirustada, siis keeb vaht puljongisse, muutes selle häguseks ja halliks. See on kehv tulem nii maitselt, kui välimuselt. Mokas. Seda ei saa varjata, selgeks seletada. Tuleb otsast alata.
Mitte mingi õigusšamaani hilisem seletamine, et vastavalt „Üldise keedukorra“ X pügalale peaks meil olema läbipaistev, nämma supp ei aita, supp on mokas. Ka see ei tee asja paremaks, kui me mõlaga kõik segi keerame, siis on supp täitsa …. Meiegi oleme mitmete protsessidega jõudnud sinnamaani, et algtõed kipuvad ununema ja selle asemel püüame segast suppi päästa paragrahvipuru ja vaidlushämaga. Lihtsad, universaalsed põhimõtted aetakse paari paragrahvitõmbega lootusetult krussi. Väljapääsmatult. Aastateks. Mõistlikum oleks (vaata retsepti) kulp kätte võtta ja vaht ära riisuda, nii näeme kohe millest supp on ja kuidas keeb, kast tuld juurde või vähemaks keerata. Ja kõigetähtsam, saame üle kontrollida, millist supp ikkagi keedame, kas seda mida plaanisime või on keegi kavalmoel rotti meie suppi sokutanud. Niimoodi, minnes tagasi algtõdede juurde (hoolsalt jälgides ja selgitades) saamegi hea supi/seaduse

Eksinud paragrahvipõllule

Seepärast olengi mures, et oleme liialt keskendudes üksikdetailidele, kaotanud üldisemad eesmärgid. Oleme mõningate regulatsioonide filosoofilise põhja arvestamatta läinud viljatut paragrahvipõldu kündma. Niisiis arutame näitlikult ühte regulatsiooni – võistlemise (competition) - filosoofiat. Vaatame, veeettevõtjate näitel, mis on konkurentsiregulatsioonide algne mõte. Mõni arvab, et  Tallinna Vee (TV) vs Konkurentsiamet (KA) vaidlusest vee hinna kehtestamise suuruse ja õiguse kohta on arusaamatu, mõni, et tegemist on lõputu jandiga  Mis siis toimub? Katastroof? Ei midagi sellist, lükkame usina perenaisena vahu kõrvale ja …

Komponendid: Mis meil seal supis siis on?

1.Moodsa konkurentsifilosoofia aluseks on 1890. a. USA-s vastu võetud Shermani seadus. Prof Jüri Sepp on kirjutanud: „Shermani seaduse eellugu tõestab, et tema lähtekohaks on majandusvõimu demokraatlik kontroll. Liigses majandusvõimus nähti ohtu PÕHISEADUSLIKELE INDIVIDUAALSETELE VABADUSTELE”. Jätke see lause meelde, see on konkurentsifilosoofia tähtsaim postulaat. Oht vabadusele. Seega võib majanduses konkurentsireeglite ja ühiskonnas demokraatia vahele panna võrdlusmärgi. Turumajandusega riikides on levinud arusaamine, et Konkurentsiseadus (KonkS) on majanduse Põhiseadus. Seega karistatakse ka selle seaduse rikkumist sama rangelt kui põhiseaduse vastu astumist. Konkurentsiõigusele lisab maitseelamust ka teatav vastuolu juristide ja ökonomistide arusaamas, kuidas konkurentsiolukorda ohjata. Erinevates riikides on see veidi erinev, minu sügava veendumuse kohaselt pole tegemist ei juriidilise ega ökonoomilise süsteemiga, vaid sügavalt filosoofilise süsteemiga. Seepärast arutangi edasist filosoofia, mitte paragrahvi tasandil. Kes seda filosoofilist dilemmat ei mõista, ei mõista üldse konkurentsi olemust. Miks? Sest konkurentsi tunnistamine ja tunnustamine ongi filosoofiline süsteem, nagu hea ja kurja äratundmise puu. Minimalistlikult, lausa piibellikult on paika pandud konkurentsiõiguse põhipostulaadid: sina ei pea mitte tapma, sina ei pea mitte varastama, sina ei pea …. Mida tegid inimesed hea ja kurja äratundmise puu juures paragrahviga? Mitte midagi. Selge? Lähme edasi
2.Turguvalitseva seisundi kuritarvitamise keelu ja konkurentsi kahjustavate lepete keeld on ka üks EL asutamisdokumentide lahutamatu osa, mis peaks olema teada ka kõigile Euroopa äri- ja õigustegelastele. Need reeglid kehtivad universaalselt kõigis EL riikides (samuti majanduspiirkonnas). Põhiseadus ikkagi. Ilma asutamisdokumente teadmata on meie teadmised majandusmaastikust puudulikud. Selge? Täpselt samuti, kui see, et ükski leping ei tohi olla vastolus seadusega, siis on see kehtetu. Edasi.
3.Esimene  Konkurentsiseadus Eestis jõustati juba 1992 a, selle järgi on keelatud turguvalitseva seisundi kuritarvitamine (monopolid) ja konkurentsi kahjustavad lepped (kartellid). KonkS on väga mitmetahuline ja hinnangutel põhinev süsteem, kuid kui selgitada KonkS-t, lihtsustatult (koolijütsi terminites), siis suured poisid ei tohi väiksematele tuupi teha ja väiksed poisid ei tohi teiste klassiukaaslastele kambakat teha. Kõik. Siiani on selge? Lähme edasi

Supi põhi paigas, mida sinna veel on lisatud?

Nüüd läheb keerulisemaks, hakkame suppi maitsestama. Seadused jagunevad üldseadusteks (supipõhi), mis kehtib kogu reguleeritavale valdkonnale ja valdkonnaspetsiifilistest seadustest, mis täpsustavad mingi ala spetsiifilist regulatsiooni (maitseained). Seega kui kogu majandustegevust, kõiki valdkondi, reguleerib universaalne KonkS, siis veeettevõtjate tegevust reguleerib täpsustavalt (lisaks) ka Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seadus (ÜVKS). Tulemuseks saame seaduste koosmõju. Miks koosmõju? Kaks seadust ju! Ehhee, ei ole ju niimoodi, et keedate nuudlisuppi, kuid lisate sutsu heeringat ja see ei avalda mõju. Avaldab küll. See ongi koosmõju. Pealegi pole maitseained ilma supita supp. Meie näitel on konkurentsiregulatsioonile lisatud ÜVKS oma muudatuste ja erisustega vastavalt aja vaimule ning ühiskonna ootustele/lootustele.

Keedame kokku: regulatsioon ja täpisregulatsioon

Turumajanduse toimimine eeldab, et meil toimib konkurents. Just pidev võistlus lihvib hindu, kvaliteeti ja tootearendust pidevalt edumeelsuse poole. Kuid konkurents ei toimi alati, selleks on nagu tuumareaktsiooniks, vaja kriitilist massi, vaid siis toimub ahelreaktsioon - konkurents. Vahel turg ei toimi, siis püüab Dr Riik täpisregulatsioonidega hoida turuosaliste tegevust konkurentsilähedases situatsioonis (tegevuste kooskõlastamised järelvalvetega) või imiteerida konkurentsi (litsentsid, load). Seega täpisregulatsioon ei ole mingi eraldiseisev nähtus vaid konkurentsiolukorra kontrolli all hoidmise vahend, konkurentsitingimustele võimalikult lähedase olukorra loomine. Regulatsioon on vaid korrigeeritud konkurentsiplatvorm, mitte eraldiseisev platvorm. Koosmõju ju, selleks, et turg toimiks.
Ka ÜVKS on „vana seadus“. Kui 2010 a jõustatud ÜVKS annab hinnaregulatsioonis tähtsa  ülesande Konkurentsiametile, siis sellele eelnev regulatsioon nägi ette, et teenuse hinna reguleerimise korra kinnitas kohaliku omavalitsuse (KOV) volikogu ja hinna kehtestas valla- või linnavalitsus. Mõte ise oli hea, lähtudes meie tolleaegsetest arusaamadest, et hinna järgi valvaks kohalike elanike poolt valitud kohalik võim, kuid … Kuid probleemiks muutus selline järelevalve kohtades, kus KOV ei omanud piisavalt oskusteavet hinna kujundamiseks või oli ise ka veeettevõtte omanik/osanik. Inimlikult on arusaadav kiusatus mõneski KOV-is saada lisatulu kõrgendatud hindade toel KOV eelarvesse. „Head tegemise“ eesmärgil. Selline supi komponent oli liialt ahvatlev, et sellele vastu seista. ÜVKS koosmõjus käsitlemist majanduse põhiseaduse ehk KonkS läks hoopis meelest ja tulemused olid üpris veidrad, et mitte öelda murettekitavad.
Just seepärast pandi 2010. aastal jõustunud ÜVKS vee hinna kooskõlastamise kohustus Konkurentsiametile. Nii, et rangem järelevalve oli „välja teenitud“ mõnede KOV-de seaduste mõtte eiramisega. Ja siis hakkas juhtuma imelikke asju. KA hakkas lähtudes täpsustatud regulatsioonist nõudma nii ÜVKS-e, kui KonkS-e täitmist, mis oligi harjumatu neile ettevõtjatele, millised olid nautinud „mõistvalt suhtunud“ KOV-si. Niisama lihtne see supp ongi, seadust tuleb täita, isegi pealinnal. Juuravahuga püütakse olukorda lihtsalt segaseks teha. Pidada tõrjelahinguid. Küll püütakse sellesse suppi lisada maitsesvõmendajana  erivürtsiks küll erastamislepingu, küll haldusakti komponente, kuid see on vaid vaht supil. Juuramängudki on vaid üks ettevõtluse võtteid turul tegutsemiseks ja … konkurentsivõitluses.
Uus ÜVKS lõi selge aluse edaspidiseks veeettevõtjate tegevuse hindamiseks. Kuna TV taotlus veeteenuse hinna kooskõlastamiseks ei vastanud kehtivale seadusele, siis otsustas Konkurentsiamet 02.05.2011 jätta veeettevõtja taotluse rahuldamata. Hullemgi veel, KA tegi 10.10.2011 AS-ile Tallinna Vesi ettekirjutuse, millega kohustas ettevõtjat viima veeteenuse hind vastavusse kehtiva seadusega.

Supižürii tegevuses

Seega kaks kokka said supi keetmisest erinevalt aru ja andsid lõpliku otsuse tegemise lugupeetud kokakunsti kõrgžürii kätte ehk kohtu(te)sse. Veeettevõtja vaidlustas nii KA otsuse kui ettekirjutuse. Kohtuveskid on jahvatanud pikalt, kuid 05.06.2015 jättis Tallinna Halduskohus TV kaebuse täiel määral rahuldamata ning 26.01.2017 jättis kaebuse täiel määral rahuldamata ka Tallinna Ringkonnakohus. „Aastaid kestnud kohtuvaidluses on eilne otsus Konkurentsiameti jaoks oluline teetähis ning see annab ametile veelkord kinnitust sellest, et tarbijad ei pea kinni maksma monopolide ülisuurt kasumit. Kui teiste monopolide (nt Imatra Elekter AS, Elering AS, Elektrilevi OÜ, OÜ VKG Elektrivõrgud) varade tootlikkus aastatel 2005-2015 ei ületa 9%, siis AS-i Tallinna Vesi varade tootlikkus on samal ajal olnud 13-21%,“ sõnas Konkurentsiameti peadirektor Märt Ots.
Nüüd siis finaal: Riigikohtu halduskolleegium rahuldas teisipäeval osaliselt AS-i Tallinna Vesi kaebuse konkurentsiameti vastu, kuid leides siiski, et konkurentsiamet ei pea järgima vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel erastamisel sõlmitud kokkulepet veeteenuse hindade kohta. Oeh. Hea otsus, kuid kui vale sõnastus. Mitte see pole tähtis et „konkurentsiamet ei pea järgima vee-ettevõtja ja Tallinna linna vahel erastamisel sõlmitud kokkulepet veeteenuse hindade kohta“, vaid see et Tallinna vesi on kohustatud täitma Eesti vabariigis kehtivaid seadusi nii igatüht eraldi, kui ka koosmõjudes ja EL regulatsioonide aluspõhimõtteid. Niimoodi oleks olnud õige.
See, et vaidlus on  keskendunud küsimusele, kas olukorras, kus 2010. aastal muudeti ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniseadust, peab konkurentsiamet hinna üle otsustamisel järgima Tallinna Vee ja Tallinna linna vahel 2001. aastal erastamisel sõlmitud kokkulepet, on iseenesest vale küsimuse püstitamine. Seadusemuudatusega muutus küll järelevalve veeteenuse hindade, kui varem määras hinnad KOV, muudatus nägi ette, et Tallinna Vesi peab hindadele kooskõlastust küsima konkurentsiametilt. Kuid menetleja muutus ei muutnud algpõhimõtteid, konkurentsireegleid. Lihtne


Peakokkade eriretseptid

Tundub, et asjad liiguvad õiges suunas ja lõpuks me teame kuidas suppi keeta, kuigi nii mõnedki aspektid on tekitanud oma jagu segadust, isegi kahtlust, edasistes arengutes,  nagu see, kuhu sobitub siin erastamisleping. No ei sobitugi. Mnjah, ma saan aru küll, et tulevikus võib värske joogivesi muutuda hinnalisemaks kui nafta praegu, kuid Tallinnal oleks vara veel ennast OPEC-i sussidesse seada. Miks? Just seepärast, et OPEC on vorm (just vorm), mis võimaldab legaalse kartelli olemasolu ehk eirata universaalset konkurentsifilosoofiat. Kahjuks. Konkurentsiseadused reguleerivad ju ettevõtjatevahelisi suhteid, mitte riikidevahelisi lepinguid. Nojah, on selle vormiga kuidas on, kuid riikidevahelised lepped, mille kiiluvees seilavad ettevõtjad, mõjud turule on sama laastavad kui illegaalsete kartellide puhul. Me ei tea palju nafta „tegelikult maksab“, see on kõikunud mitmekordsetes vahedes, nii et kas selle hind on 30USD/brl, 130USD/brl või rohkem sõltub suuresti naftariikide kokkulepetest (tulevikus rohkem ka alternatiivkütustest). Mnjah, kui isegi meil õnnestub kivist õli, ja kohati isegi kasumit, välja pigistada, siis millist kasumit võiks saada seal, kus kepiga maasse augu tegemisel sealt nafta välja purskama hakkab? Vaat sellise vingerpussi on kogu maailma majandusele mänginud juuravaht turusupi kohal, olles üle kõigist regulatsioonidest. Nüüd on veeettevõtja proovinud sama nippi, püüdes olla üle (vormiliselt) kehtivatest seadustest. Kuid ei ole mõeldav, et mingi leping on ülim võrreldes kehtivate seadustega. Elementaarne.

Rott supis või rotisupp?

Just seepärast oleks nüüd vaja (igaks juhuks) vaadata, kas meile vahutamise käigus rotti supi sisse sokutanud pole. Vaadake, kui austatud žürii vaagib üksikasjalikult kõiki supi komponente, siis liialt ühte detaili süvenemine võib anda … No ütleme, et tehniliselt õige, kuid supi keetmise eesmärgiga mittekooskõlas oleva arvamuse. Kui supi sees on rott, siis võib see olla täiesti „seaduslik“ rott, kui keedetakse … rotisuppi. Igal muul juhul on mokka läinud supiga, kus hulbib rott. Mokas supp. Näiteks vaadeldes vee hinna  regulatsiooni, mis on vormistatud, kui KOV-i haldusakt (mida KA vaidlustada ei saa, sest KA pädevus seda ei võimalda), siis on kõik õige, kui keedame rotisuppi. Kuid see „õige“ kehtib vaid rotisupi retsepti puhul. Iga muu supi keetmisel on  eksitud konkurentsiloogika ja -filosoofia vastu. Haldusaktina hindade määratlemine on tegelikult konkurentsipõhimõtete eiramine ehk rott supis. Moraal on selles, et liialt üksikregulatsiooni süüvides, mitte koosmõju arvestades, võib tulla järeldusele, et ka rott on liha ja meil on … lihasupp. Nämma? Soovite? Prrr!
Selline ekslik seletus on kerge tekkima just ülima detailsusesse süüvimisel, vormist lähtuvalt, kuid üldpilti unustades. Näiteks kui uurida Rubensi maalil innustunult vaid varba fragmenti, siis on raske otsustada, kas on tegemist mehe või naisega, armastus- või lahingustseeniga. Selleks tuleb veidi kaugemale astuda, et üldpilti hoomata. Sama ka konkurentsiõigusega, sellega, et mingi tegevus maskeeriti haldusaktiks ei väära seda, et tagajärjeks oli konkurentsi ja selle kaudu kliente kahjustamine. Niisama lihtne see ongi.

Mõrv paberiga? Lubatud?

Kui me tuleme tõesti järeldusele, et lepingud või külavanema aktid on ülimad ja võivad olla vastuolus seadustega, siis oleme me suure probleemi ees. Ütleme lausa põhiseadusliku kriisi mõõtu jamas. Saame elama väga veidras maailmas. Mida järgmiseks? Kas ka mõrv on legaalne, kui mõrvar on tellijaga/kaasosalisega lepingu sõlminud? Tal ju leping? Jaburus? Just! Seepärast ei tohigi me lasta ennast pimestada vormilistest külgedest, see on eksitav. Luba tappa, ei saa olla meie regulatsioonide tulemiks. Seega pole mingit segadust, lükates juuravahu pealt ära on kõik  klaar. Elementaarne.
Kui mõni arvab, et 2010. aasta novembris jõustus nn monopolivastane seadus, mis pani hinna kooskõlastamise kohustuse konkurentsiametile, siis on ta sügavalt ekslikult asjast aru saanud. Monopolivastane seadus jõustus juba 1992 aastal, kuid kuni 2010 aastani veeettevõtjate puhul oli selle üle järelevalve valedes kätes. Õige järelvalvaja leidmine normaliseeris turu. Lihtne . Selle seaduse põhjal peab veeteenuse hind põhinema põhjendatud kuludel ja tulukusel, mitte tarbijahinnaindeksil ega muudel labraka-labrakatel.
Ja kui keegi nõustub seisukohaga, et Tallinna Vesi oli kogu kohtuvaidluse ajal seisukohal, et tariife puudutav osa lepingus linnaga on haldusleping ja riik peab halduslepingut haldusmenetluse seaduse alusel järgima kuni lepingu muutmise või kehtetuks tunnistamiseni, siis ärgu imestagu, kui keegi otsustab tema mõrva tellida pikaajalise halduslepingu vormi kasutades. Prr!
Seega pole mingit segadust, lükates juuravahu pealt ära on kõik klaar, peaasi, et me ei laseks õigusšamaanidel ennast eksitada. Erastamisleping, haldusaktidega kinnitatud hinnad ja pikaajalised kokkulepped linnaga on kõik kõrvalised tegurid, Konkurentsiseadus kehtib 1992 aastast ja EL asutamisleping 1957 aastast, need määravadki tegevuste raamistiku. Kuigi väikeaktsionääridest on kahju, siis on nad langenud pigem korporatiivjuristide valelootuste ja valetõlgenduste ohvriks, kui regulatsioonimuutuse ohvriks. Igatahes tuleb Konkurentsiametit tunnustada saavutatud edu puhul, loodetavast lõpetab see ühe epohhi munitsipiaalmonopolistlikust vägivallast . Tubli

Targutusi:

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

Lk 169  1742 a esitles F Peadirektooriumi ministritele loengu oma majandus- ja sotsiaalpoliitikast.  „Kuningat inspireerisid merkantilistlikud või vahest „riigisotsialistlikud“ mõttekäigud.  Tema silme ees hõljus – lühidalt öelduna – suletud kaubandusriigi mudel. Niisiis riik, kus „kaubandust“ ja vahendust kontrollitakse. „Suletud“ seepärast, et majandus pidi arenema kõrgete tollimüüride taga, välismaast äralõigatuna“
Lk 170 „Sellest tulenes peaaegu iseenesest kolmas punkt, nimelt tarvidus teha kõik, et tuua välismaalt spetsialiste ja tööjõudu, nii põlluharijaid, kui ka tehnikuid ja käsitöölisi. Ainult sel eeldusel võis tootmises „maailmataset“ saavutada, said tekkida näidismõisad, manufaktuurid ja uued tööstusharud. Kuningas oli valmis garanteerima värvatutele suurejoonelisi maksuprivileege, riiklikku krediiti ja väeteenistusest vabastamist.“
Lk 171 „Preisimaa oli alaarenenud agraarmaa ja elanikud pidid alles õppima, koolis käima, tähestiku meelde jätma ja ükskordühte peast üles ütlema. Kui kuningas poleks „dirigeerinud“, poleks kuskil erainitsiatiivi tekkinudki. Selleks polnud puudust mitte üksnes kapitalist, vaid ka võimekusest. Nii oligi majanduspoliitika kuninga silmis kõigepealt kasvatuspoliitika.
Lk 180 „Kui Voltaire päris temalt lahkudes (…)mida Prantsusmaa kuningale vastata, naeratas Friedrich vastu: „Kui soovite, kirjutan Louis XV-le kiidukõne, millest ükski sõna ei vasta tõele.“ Voltaire lõi endale vaimustusest vastu reisi.“

K Fant „Karl XIV Johan“ Kunst 1998

Lk 46 „Siis üllatas Bernadotte taas inimesi enda ümber sellega, et lükkas tagasi edasise edutamise pakkumise. Kord korra järel kinnitas ta, et ei pea ennast pakutavate kõrgemate kohtade jaoks küpseks. Üksnes tema kohusetundele apellleerides õnnestus teda veenda vastu võtma brigaadikindrali auastet (…)“


B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003
Lk 96 Kui autode populaarsus 19 sajandi lõpus kasvas, esitas Pennsylvania Farmerita Autovastane ühing reeglid: „Juhul kui hobune keeldub teel autost möödumast, peab autoomanik oma auto lahti monteerima ja autoosad põõsastesse peitma.   külavaheteedel liikuvad autod peavad iga miili tagant hoiatusraketi õhku tulistama ja seejärel ootama kümme minutit kuni tee tühjeneb.“ Pennsylvania seadusandlus ei lasknud esildist läbi, nagu seda näha ka selle järgi, kui harva inimesed oma autosid hobuste ees osadeks võtavad.“
Lk 52 „1901 aastal laskus Maud Willard tünniga Niagara joast alla, kuid erinevalt eelmistest hulljulgetest katsetajatest ei tapnud teda kukkumine. Mis Maudile saatuslikuks sai? Ta sundis oma koera endaga tünni kaasa tulema. Koer surus nina vastu tünni ainukest õhuauku ja Maud lämbus.“

Lk 65 „Viktoriaanlikul Inglismaal nõudis raamatukoguetikett, et naisautorite poolt kirjutatud teosed ei paikneks riiulil kõrvuti meesautorite teostega, välja arvatud juhul, kui autorid olid omavahel abielus.“

Elevandi liisitud sabast


Kõigi aegade suurim riigieelarve on vastu võetud. Võeti, kuidagi vaikselt. Polnud suurt vastasseisu, oli vaid rahulolematus. Nii, et eelarve on valmis, suur kui elevant, nojah õigupoolest kogu elevandi jaoks raha ei jätkunud, saba (puudujääk 0.25%) tuli liisida tulevaste põlvede arvelt. Eelarve peaks olema nagu aegruumi loomine, sest saavad seal ju kokku rahaline maht (ruum) ja selle mõju  tulevikule (ajale). Peaks tekkima tervik, kuid just tervikut ei ole, on komponendid. Tuletab meelde anekdooti elevandi kompamist pimedas ruumis, kus igaühel tekkis erinev mulje olenevalt komponendist. Jala katsuja pidas seda sambaks, londi katsuja maoks ja see kellele saba jäi pidas seda hiireks. Niimoodi on kokku pandud ka eelarve, pimedas ilma visioonita, sidususeta. Sellest ka rahulolematus. Ka pole selles eelarves ajajoont, kõik kulutatakse ära justkui ei kavatsekski see seltskond järgmisel hooajal tüüri juures olla. Võetakse, mis võtta annab, antakse mida anda ei saa, pärast  tulgu või …

Treeninglaager alternatiiveelarve.

Mind on alati hämmastanud seesama elevandisaba ja londi filosoofia prevaleerimine nii riigieelarvete tegemisel, kui vaidlustamisel. No kuulge, üksik parandusettepanek et elevandile on vaja sea kärssa, ei muuda olukorda paremaks, pigem veidramaks. See ei ole lahebdus. Ka parandus peab olema tervik. Oleks juba kõigil Pilvepiiri erakondadel aeg hakata tõsiselt suhtuma eelarve kui tuleviku kujundamisse, aga seda saab teha vaid tervikliku alternatiiveelarve esitamisega. Enamgi veel, sellega saab kogu valitsemistsükli aja hoida konkurente „järje peal“ a´la, aga meie eelarve järgi oleksime olnud praegu … Või võiks ka selgelt välja öelda, et teie elevant ei ole elevant, sest seisab savijalgadel, londi asemel on tal kärss ja sabaks maksekohustus. Inimesed vaataksid ja saaksid aru, et nii ongi. Britid on  parlamenditöös kogenud. Neil on varivalitsus ja alternatiiveelarve, mis võimaldab  olude muutusel kiirelt opositsioonist valitsusse jõudes tegutsema hakata. Mitte nagu meil on juhtunud, et peale pikka opositsioonilist soikperioodi valitsema tõustes pole oskusi, treenitust ega võhma, mida ja kuidas teha. Hakatakse improviseerima, katsetama. Kuid „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka. Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100.“ (Lissack, Roos  „Uus mõtteviis”  Fontes 2001Lk 154). Lihtne. Treenige

Tervik ja vigade summa

Me ei oska oma tegevustes näha tagajärgi ja süsteemi. Vaatleme ja arvustame üksikuid süsteemi komponente, (maksusid, pensioneid, dotatsioone, eelarve) ega näe sidusust nende vahel. Tervikut. Otsime standardseid lahendusi ja pettume, sest meie ootused ja tegelikkuse vahel on käärid.  Friedrch Suur ehitas  oma maaresidentsi eksides küll kõigi kehtivate tavade vastu, kuid lähtudes oma terviklikust visioonist.  „Kõikide  nende arhitektuurivigade summa andis kokku maailma toredaima maaresidentsi. Friedrichil oli olnud õigus. Tema kangekaelne soov hoida hoone madal, et säilitada siseruumide ja aiaterrassi ühtsust, viis originaalse siluetini, millel pole ka 250 aastat hiljem paralleeli.“ (W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999 lk 223)  Meie kõpitseme iga päev oma riiki ehitada, kuid edu saavutamiseks puudub justkui ressursist. Millest siis on puudus? Dr Riigi kaks tähtsamat ressurssi on raha ja regulatsioonid. Kui raha ei jätku, siis saab seda paigata regulatsioonide kehtestamisega. Regulatsioone on võimalik „tööle panna“ kahte moodi: esiteks luua loogiline järjestus, mille tulemusena protsessid muutuvad tõhusamaks, nende täitmine loogilisemaks (vähenevad nn tühisõidud ja ooteajad), mille tulemusena me saame tõhusama aja ja ressursikasutusega tulemuse vähema rahaga. Saame vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi. Teiseks variandiks (mittevõimaluseks) on see, et me ei püüagi edasi liikuda (me ei oska, viitsi, taha?) vaid püüame ressursi ümber jagamisega luua mulje edasiliikumisest.  Esialgu jätab küll mõjuka mulje, kuid on oma olemuselt püramiidskeem. Püramiidskeem vajab püstiseismiseks üha uusi sisenejaid ehk meie näitel üha enam regulatsioone. Nendest vigade kogumist ei tekki ühtset terviklikkust, vastupidi, mida rohkem regulatsioone ja mitteturupõhist majandust kokku kuhjatakse, vähendades raha osa arengu mootorina,  seda valusam on kukkumine ja suuremad ühiskonna kahjud.

Maksud, kas andmine või võtmine.

 Raha on Dr Riigil, nii nagu meil kõigil – ebapiisavalt. Kuid erinevalt meist, kes me peame oma kulutusi kärpima, kui raha ei jätku, saab Dr Riik  asendada raha regulatsioonidega. Minnakse tavaliselt just seda kergema vastupanu teed. Analüüs? Milleks, kui kõiki ühiskonna ilminguid „saab parandada“ rahaga ja selle derivaadi regulatsioonidega, selle asemel et uut moodi süsteemi ülesse ehitada. Pole stiimulit. Dr Riik on unustanud lihtsa põhitõe, et süsteem töötab paremini, kui süsteemis osalejad saavad aru eesmärgist ja nad ANNAVAD selleks raha, mitte et Dr Riik VÕTAB raha. Kerge on tulemas mõte, et astmeline tulumaks on üks otsata hea asi, mis lahendab kõik … kulutamise probleemid. Aga kas on ikka vajalik. Võib-olla ei ole? Kus te teate, et me ei raiska oma ühist raha? Maksudega on niisugune asi, et seda naasklit kotti ei peida, tekitades varem või hiljem  inflatsiooni, mille käes kannetavad kõige nõrgemad. Aga kuhu jääb selles süsteemis loomulik andmisrõõm? Teate ju see kõige suurem rõõm.

Andmisrõõm ja postiljon

Kasutame andmisrõõmu häbematult vähe ära. Ma ei teagi, mis selle põhjus on, kas see, et poliitinimesed, kes on ju vaid ümberjagajad, tahavad kõiki „andmisi“ seostada oma nimega, kuigi … Rangelt võttes pole nemad ju andjad, nemad on pelgalt vahendajad. Eh, kui te saate kirja, ega kiri ei tule ju postiljonilt, eks me oota kirja ikka kallimalt, sõbralt, lastelt. Postiljon on vaid kirja vahendaja nii nagu poliitinimene „andmisega“. Muide oleks päris pöörane, kui postiljon hakkaks määrama, kellele kiri viia. Viib Malle kirja Kallele, kuna Kallele keegi ei kirjuta, kuid Mallele tuleb kolm kirja päevas?  Pidavat olema solidaarne.  Tundub tobe? Kirjakandja puhul küll, kuid Dr Riigi puhul oleme harjunud. Nii on Dr Riik plaaninud et edaspidi tulumaksulistes ja pensionistlikes asjatoimeustes saab kehtima ebavõrdsuse vähendamise poliitika. Plaanis on, et Malle, kes on senini loovutanud ühe kirja, peaks tulevikus kirjade laekumise polariseerumise vältimiseks loovutama kaks kirja. Eriti tublid Malledele pole tüliks ka kolmest kirjast loobuda. Kuidas? No kirjutab rohkem ja loovutab. Lihtne.  Dr Riigi tasandil nimetame me seda astmeliseks tulumaksuks. Pidavat olema õiglane. Isegi mõned edukad äriinimesed on arvamusel, et: „Oleksin tõstnud rikaste tulumaksu rohkemgi, kui valitsus seda teha otsustas. Üle 2100-eurost tulu saavatele inimestele võiks olla mitu tulumaksuastet, kuni 50%-ni välja. Rikaste maksukoormus suureneb palju, aga iga euro, mis riigieelarvesse juurde saadakse, on vajalik“ Siit saame teada kolme asja. Esiteks seda, et 2100 EUR tähendab rikast inimest, mis on seda üllatavam, et põhjanaabrite keskmine palk kisub 3500 EUR kanti. Teiseks pole ma kindel, et eelarvesse on raha juurde vaja, pigem on vaja tõsist inventuuri ja suurpuhastust, et finantseerida neid tegevusi, mis on hädavajalikud. Kolmandaks on meie ajud nii riigikeskselt kinni jooksnud, et isetegemise võimalust (näiteks oma töötajatele palka „kinkida“, pensionifondi luua jne) me enam ei arutagi. Kuigi ülaltoodud lähenemise astmelisuse mehhanism on vale, siis see, et inimestel on säilunud andmisrõõm (peale saamistüdimuse) on igati rõõmustav. Kuid seda ei pea tegema postiljoni kaudu, kes viib teie kirja ei tea kuhu, ei tea kellele. Maailmas on selliseks andmiseks välja mõeldud annetamise ja heategevuse erinevad vägagi tõhusad vormid, neid toetavate maksusüsteemidega. Milleks pingutada, kontrollida, karistada, kui inimesed on valmis ise, andmisrõõmust, teisi inimesi toetama. Ega siis riigieelarve pole ju midagi müstilist, see on samuti toetussüsteem, aga kallis ja kuri. Rõõmutu. Mis peatähtis, heategevus on odavam, kui postiljoni teenuse kasutamine. „Märkasin, et kui hädasolijaid aitasid eraisikud või nende loodud ühendused, siis ei läinud tegevuskuludeks nii suuri summasid kui riigisektoris, kus iga dollari abivajajale toimetamiseks kulus veel kaks dollarit. (. R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 101)
Nii, et võib-olla oleks mõistlik kehutada „rikaste inimeste“ andmisrõõmu, siis saaks DR Riik keskenduda mitte niivõrd ümberjagamisele, kui hädavajalikule rohkendamisele. Näiteks: „Me oleme igal aastal andnud Kareniga osa oma sissetulekutest heade eesmärkide tarbeks (…) Viimased kakskümmend aastat oleme keskendunud raha teenimisele selleks, et seda ära anda.” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012)


Vale inflatsioon, vales kohas.

Mis aga puudutab maksude tõstmist ja nende koormuse „võrdsemat jaotust“, siis see on ukse avamine inflatsioonile. Dr Riigi ponnistused raha kokku roopida on juba tõstnud meie inflatsiooni kõrgeima määrani Euroklubis. Me teeme näo, et aktsiiside tõstmine, tulumaksuvabastus, tasuta transport, pensionisüsteemi muutmine jne on üksiksündmused. Kuid need ei ole üksiksündmused, vaid kulu-tulu vahekorra muutmine ühiskonnas. Kui Dr Riik lubab 64 EUR kuus rohkem kätte, siis on see tulu-kulu vahekorra muutmine. Kui Dr Riik muretseb nende inimeste pärast (või oleks õigem – eest?), siis on see täiesti mõistlik, kuid kui nende olude parandamine toob kaasa inflatsiooni, siis see ei paranda nende olusid. Vastupidi halvendab. Kui inflatsioon kasvab, siis 500 EUR ei ole oma ostujõult enam sama, vaid on näiteks 400 EUR ja kui toiduained ja esmatarbekaubad kallinevad kiiremini kui üldine inflatsioon, siis võib see osutuda 300 EUR-ks.  SA andmetel oli tarbijahinnaindeksi muutus novembris 4,2% (kaubad 5,4%) võrreldes mullusega Vähe? Kuid enim kallinesid toiduained 7,8% sh. piim, piimatooted ja munad kallinesid 13,3%, köögivili 17,2% (värske 23%, kartul 28%) ja puuvili 14,6%. Ehk tegemist on põhitoiduainetega ja kui need grupid kallinevad, siis haukab see suure osa vähekindlustatud pere eelarvest. Inflatsioon hammustab hoopis valusamalt 500 EUR saajat, kui 2000 EUR saajat. Saate ju aru, et ta kaotab proportsionaalselt rohkem? Oma osa inflatsiooni andsid ka kütused, mis puudutavad nii igat inimest kui läbib kulukomponendina kogu majandust 16% Nii, et kuigi kellelegi jääb 64 EUR rohkem kätte, kas siis ikkagi reaalselt jääb?. Nojah, muidugi saame, kuid kuskilt see saamaraha ka tuleb ja tuleb see meie kõigi maksudest. Maksud tulevad teatavasti kaupade müügist. Kui maksud suurenevad, siis tuleb need punnitada hindadesse. Arvate, et ei mahu? Mahub küll, kui kohe ei mahu, siis pika pingutamise peale mahub ikka. Nii seda inflatsiooni luuaksegi: tõsta makse, kergita palka ja … Ära imesta.
Ärgem unustagem, et inflatsioon on üldjuhul paha-paha. Röövel. Meil on inflatsiooni kujutamine muutunud mingiks müstiliseks edu valemiks, kuid nii see pole. Inflatsioon, kui see on mõõdukas on majandust tervendav ( peale seda, kui valed majanduspoliitilised otsused on majanduse haigeks teinud). Inflatsioon toimib kui absorbent, mis saasta (valed majanduspoliitilised ja laenuotsused) keskkonnast ära korjab, kuid teatavasti on ka absorbendil oma sidumisvõime. Peale seda … Peale seda läheb protsess käest ära ja saame hüperinflatsiooni. Kollaps

Suur Peeter, Väike Peeter ja Maanteeröövel

Maailm on mitmekesine, mis sobib suurele, ei sobi väiksele, mis sobib võlglasele ei sobi säästjale. Nii, et maailma suurte, rikaste (võlglaste), edukate riikide kohapealt on muidugi inflatsioon (mõõdukas) pääsemine, lunastus ja andeksand, kuid miks meie seda õhutame? Meie ei ole ju võlglased (veel).  Me mängime vales liivakastis, me toodame enesele inflatsiooni, muutes oma inimesed vaesemaks. Käitume nagu suurvõlglased, ilma võlgu omamata?  On protsesse, kus me peaksime tasakesi nurgas istuma ja laskma teistel tee lahti murda. Kui teeme seda mitteea- või suurusekohaselt, oleme lihtsalt veidrikud. Ehk nagu ütles M Thatcher  „Ometi on tehtust vähe kasu, kui me saavuta oma peamist majanduslikku eesmärki peatada inflatsioon. Inflatsioon hävitab riike ja ühiskondi sama kindlalt, nagu seda teevad röövvallutajad. Inflatsioon on tööpuuduse ema. See on säästma harjunud inimese nähtamatu röövel.” Ärgem tehkem diili röövliga, see ei saa kasulik olla.

Pensioni sünd

Nähtamatu röövli fenomeniga jõuame ilusti pensionisüsteemi muutusteni, kuna see on Dr Riigi arvates paras paik nii palgapoliitika kui tulumaksupoliitika paikamiseks ja lisaraha roopimiseks. Nagu Dr Riik õhinal väidab, seda tehakse meie kõigi õnne nimel ja süsteemi „paremaks muutmiseks“. Võib-olla tõesti, kuigi kahtlen. Sügavalt. Kuid esiteks tuletagem hetkeks meelde, mida me pensioni all mõtleme? Kui kantsler Bismarck, pea poolteist sajandit tagasi, esmakordselt pensionisüsteemi juurutas oli sellel puht pragmaatiline eesmärk, et inimesed kes vanuigi ( tänapäeva mõistes üle 80 a.) enam ei suuda tööd teha saaksid ka siis hakkama. Uus linnastunud industriaalühiskond ei pakkunud enam külakogukondlikku peretuge ega oma vallasantlikku ülalpidamisteenust. Inimesed olid välja kistud kogukondlikust turvavõrgust ja inimest, kes ei suutnud enam tööd teha, tabas viletsus. Just sellise ohtliku ilmingu neutraliseerimiseks, mil inimene oma eluõhtul ei suutnud enam tööd teha, kantsleri geniaalne süsteem oligi loodud.  Kuid nii nagu inimkond arenes, arenes ka pensionisüsteem. Just inimkonna areng - jagusaamine mitmetest hädadest, ohutusnõuete täitmine, elanikkonna kasv, iga järgnev põlvkond oli suurem kui eelmine – tekitas täiendava  ressursi, mille tulemusena tundus, et tööelu on vaid ebamugav eelmäng paradiislikule pensionipõlile. Mõnad aega, mõnel pool see niimoodi oligi, kuid siis … Arengust on õhtumaade jaoks saanud kvantitatiivses mõttes taandareng, iga järgmine põlv on väiksem, mugavam, riiakam ja solvunum, kui eelmine. Üks tsükkel on lõppenud. Kuid poliitinimesed ei julge meile tõde tunnistada et: esiteks on üpris lähitulevikus Dr Riigil võimalikke vahendeid korraldamaks  vaid bismarckilikku pensionisüsteemi (pensioniparadiisiga on lõpp). Teiseks: I sammas on astmelise tulumaksu lisa, millest rahastatakse vaid väga väikest osa, väga väikeses osas ühiskonnast. Kolmandaks: kes tahavad midagi paremat peavad ostma endale isikliku pensionikindlustuse ja vanaduspäevadeks sotsiaalhoolduse kindlustuse Punkt. See oleks aus ja selge jutt, kõik inimesed saaksid aru, miks nad maksavad, kellele maksavad. See tähendab, et  vabaneksime segavast illusioonist ja hakkaksime tegutsema.

Enne sündi.

Dr Riik peaks meile lugema mantrat: Head emad ja isad lapse pensionieaks tuleb valmistuda juba lapse sündides!!! Parem, kui enne. Tundub harjumatu?  Kuid lasteaia koha me paneme ju kirja kohe, kui laps on sündinud. Oleme õppinud. On mõistlik. Ettenägelik. Kõik kes teistmoodi teevad on veidrikud.  Õige. Kuid pensioni kohta öeldakse meil justkui  vabandades, et, suur osa inimesi ei ole valmis säästma kaugeks tulevikuks, sest eelistavad lühiajalist majanduslikku heaolu. Vaat selline eelistus. Majanduslik heaolu on suhteline, lühiajaline ja ülehinnatud. Harilikult on pensioniga nii, nagu lugesin kuskilt, et on kaks võimalaust, kas elada pensionini vaesuses või pensionil vaesuses. Meil ei ole pikaajalist säästmise kogemust, viimased 70 aastat on õpetanud, et vaid see mis hammaste taga, see on oma. Pikaajaline säästmine on muidugi õige tee, kuid kui isegi Dr Riik on pigem ühe päeva peremees, kui pikaajaline visionäär ja säästja, siis kuidas seda õpetada Kallele ja Mallele. Seda, et nad ise peavad valmistuma oma pensionipõlveks ja õpetama seda ka oma lastele. Senine ajalooline kogemus justkui toetub arusaamale ja ootusele, et küllap Dr Riik vajadusel appi tuleb. Aga kui taandareng pühib olematusse Dr Riigi võimalused appi tulla? Just järjepideva kasvatuse, hariduse ja põlvkondlikku ajaloolise mälu kombinatsioonis peame isetegemise, ka vanaduspõlve isetegemise, au sisse tõstma. Seda me peamegi inimestele õpetama, igal sammul kordama, et pole mingit „pinsiparadiisi“, on vaid see mida ise olete loonud. Säästnud. Pole võimalik? On.  Soomlased näiteks oskavad säästmise ja pikema ettevaate kunsti. Need inimesed keda mina tean on kõigil oma isiklikud pensioniplaanid ja alates noorusest makstud vanas eas aja veetmise asutuse osakud. Ikka vastavalt võimalustele. Harjumus. Kogemus.
Meie poliitinimesed sellist juttu ei räägi, selle asemel kostavad piinlikkust valmistavad paraadlaused „viimase 20 a kõige põhjalikum pensionireform“, „muudab pensionile jäämise võimalused paindlikumaks“, „suurendab solidaarsust“, „tagame kõigile väärika vanaduspensioni“ jne. Selline „vahva reform“. Eriti vahva oli lugeda, et „Seda kõike saab ta teha nii, et ta kokkuvõttes pensionivaras ei võida ega kaota.“ Bingo! PensioniVARAS ei kaota tõesti midagi, kuid suurem osa pensinääridest küll. Täpselt nii nagu tulumaksumuudatusega „premeeritakse“ töötavaid, Dr Riigi luulule ja luulele mittelootvaid pensionääre, maksutõusuga. Või ikka ja jälle see kahepalgeline poliitika: suuliselt – tööta rohkem, kauem, kirjalikult ole kodus ja oota abi. Väga „tõhus“ pensioni ja tööhõive poliitika?

Tulumaksureform 2.0

Paindlikkus pensionile jäämisel on muidugi kiiduväärt, kuid, mis selle paindlikkuse mõte on, kui see, mida kogutakse, ei võimalda pensionile jäämist? Uus reaalsus on see, et töötada tuleb nii kaua kuni vähegi võimalik ja kuni võimeid jätkub. NB! Bismakcilik pensionifilosoofia on tagasi. Tundub, et praeguse reformi taga on argpükslus öelda välja karm tõde tuleviku suhtes ja hirm, et „suur lõhe“ sissetulekutes kandub üle pensionidesse. Just seda lõhet püütaksegi praegu ennetada, kuid mitte ülespoole, vaid madalaima nimetaja suunas. Tudengi ajal aasiti: maailmas on kahte tüüpi võrdsust, üks on Rootsi tüüpi, kus kõik on võrdsed ja teiseks NL tüüpi, kus kõik on vaesed, kuid võrdselt. Kehv valik. Tahavaatepeegliperspektiiv on tõesti kehv, praegu on 1/5 kõige suuremate ja 1/5 kõige väiksemate pensionide erinevus 1,7-kordne, siis prognoositakse, tulevikus hakkaksid need erinema 4X. Väikest sissetulekut saavad inimesed saaksid senise süsteemi jätkudes seega väga väikest pensioni, mis tooks omakorda kaasa uued sotsiaalprobleemid. Ega polariseerumises ja sotsiaalprobleemides midagi head ei ole, kuid  pakutud tehniline tasapinnalise maailma lahend, ehk staažiosale üleminek aitab tagada ühtlasemat 1 samba pensioni, kuid ei paranda tegelikku olukorda. Oma olemuselt on see varjatud tulumaks, mitte solidaarsus. Mida muud see pensionireform siis muud on, kui varjatud tulumaksureform, kui rohkem teeninud inimeste maksetest „valemi muutusega“ osa nende teenitud tulust võrdse ümberjagamise pange? Nii, et need kes püüavad, maksavad kõrgemat tulumaksu ja kõrgemat pensionimakset ja saavad …

Oleks tore, kui  Dr. Riik esitaks asju nii nagu need tegelikult on, saab ise ka aru mida teeb või tegemata jätab.  Kuivõrd rabe ja mitteusaldusväärne on Dr Riigi majanduspoliitika, sh pensionipoliitika, näitab üheaegne ettepanek avada uuesti võimalus liituda II sambaga ja samas sellest üldse loobuda. Milleks avada? No selge, et püütakse pakkuda mingitki präänikut seoses varjatud tulude rekvireerimisega I sambasse, kuid … Teine sammas kogumisvahendina on ülehinnatud. Kuid nagu selgub, siis kogu II samba konstruktsioon tudiseb, nimelt on Dr Riigi ühe pidukonna pealik teinud ettepaneku II sammas üldse ära kaotada. UPS! Kas ma sain ikka õigesti aru, et sama pidukonna minister ja pealik poleks nagu tuttavadki? Mis on sellisel juhul ilma II sambata selle reformi iva (või peaks küsida kus on Iva?)? Võib-olla peaks pidukonna liikmetele kohtumisõhtuid korraldama, et nad üksteisest aru saaksid ja midagi mõistlikku välja mõtleks? Siinkohal ei saa kindlasti nõustuda parteipealiku lajatusega, et «Eesti suurim rahanduspoliitiline ebaõnnestumine on pensionireform „.  II sambal on teatud mitterahaline väärtusi, nagu treeninglaager kogumismaailma. Rahainimeste väitel on II sammas enamusele meie inimestest ainuke kogumiskogemus üldase. Hea kogemus, sest sellega liitus loodetud veerand miljoni asemel u. 650 tuh in. Nii, et treeninglaagrina on see üritus ennast õigustanud. Siiski oleks sellel suurem mõju, kui oleks parem tagasiside a´la igaaastane teade, et teie kuupension on nüüdse seisuga … EUR.  Muide selline teatis peaks ka iga I samba maksjale  igaaastaselt saabuma, siis on inimestel selge pilt oma võimalustest või võimatusest ja ei laseks poliitinimestel tühja juttu heietada pensioniparadiisist.
Teine tähtis mõju on seotud omandiga. Kuigi II samba osakaal tulevases pensionis ei ole suur, on see siiski midagi isiklikku. Minu oma(nd). Isikliku omandiga on selline õpetlik lugu, et:  „Üks põhjus, miks … ma nimetan siin kahte asja … me tahame isiklikku omandit veelgi laiendada. Mitte sellepärast, nagu oleks materiaalseid hüvesid enam vaja, vaid sellepärast, et meie arvates annab isiklik omand inimesele palju suurema vastutuse, sest sellega tuleb vastutustundlikult ümber käia. Kuna austad enda asju, austad ka teiste omi. Seetõttu aitab see tuua palju suuremat isiklikku vastutust ühiskonda, mille liige oled. See on viis omada vahendeid, millega saab aidata meist õnnetumaid inimesi või aidata kaasa suurtele asjadele, millest oled isiklikult huvitatud. Selleks võivad olla muusika, kunstid, vanad kirikud, maapiirkondade pärandi taastamine.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik” SE&JS 2013 lk 203)
                    
Analoogtelefon pole tulevikutoode

Kui võtta pensionisüsteemi eraldiseisvana, ega siis eriti palju teisi võimalusi pakutud „reformile“ pole, kuid olemuslikult on pakutud reform vale lähenemine tulevikule, pärssides ühiskonna arengut, sündivust ja toimetulekut. Me nagu tahaks analoogtehnikaga või isegi vändaga telefoniga siseneda digiajastusse. Digikeskkonda. Dr Riigi sihiks peab olema see, et luua keskkond, kus tehakse töid mille väärtus on üle „tuhhi“ ja see kes saab praegu kaks tuhhi“, teeks töid mille müügihind oleks neli „tuhhi“. Sellise strateegia pakkumine oleks inimestele selge, selle eest ollaks ka valmis maksma. See oleks õige tee, mitte pärssida selle teotahet, kes saab täna rohkem ja on võimeline tegema ja teenima veelgi rohkem. Piinlik on see, et kõik see, mida tehakse on pea ainuvõimalik analoogmaailmas. Jätkub  mingite valelootuste punumine „väärikast vanaduspensionist“. „Pensionireform“ taastoodab tänast majandusolukorda. Selles reformis ei ole üleminekut analoogsüsteemilt digitaalsüsteemile. Te ei ole ju rahul, kui teid kästakse ( mitte ei paluta) maksta analoogtelefoni teenuse eest aastal 2037. Meil pole enam praegugi analoogi, pea kõigil on mingi digividin põues ja see on normaalne. Aastasse 2037 ootame … Tegelikult ei tea, mida oodata. Viimased 20 aastat on olnud ulmeline edasiminek, kuid analoogtelefoni küll ei ootaks. Kuid pensionreform käib analoogsüsteemi järgi küll? Uskumatu. Ja muide ei tasu siin rääkida „riigi võimekusest“ ( kui me ei ehita oma majandust just bulgaarlaste moodi ülesse bitcoinile spekuleerides), see on väärtusi loovate inimeste võime eraldada oma loodud väärtusest. Praegune pensioni ja tulumaksureformi sõnum digitaaltulevikku on pelutav: tähtis pole töö tulemus, vaid tööl käimine; tagasi minevikku, normpäevad kolhoosipõllul;  makske madalaid palku edasi, looge vähese tootlikkusega töökohti edasi, küll need kes loovad kõrgeväärtuslikke kohti selle ettevõtjate ja poliitinimeste valesuuna kinni maksavad. Selline sõnum siis?
Poliitinimestele soovitaks mõelda järelduste tegemise kunstile, kui neile mingid arvud ette pannakse. Näiteks kui te teate, et 77% töötajatest teenib alla keskmise palga, siis peaksite ehmatama või punastame, kui panete selle kõrvale teadmise, et väikeettevõtjate palgatopis on firmasid, millede keskmine kuupalk on üle kümne „tuhhi“. Probleem on selles, kuidas poliitinimesed, keda me oleme valinud enese huve kaitsma, ehitaksid siia niisuguse ettevõtluskeskkonna, kus toodetakse sellist kaupa, mida saab müüa tunduvalt kallima hinnaga. Salmet maksta ka kõrgemat palka. See on teie püha kohus ja töö mida te tegema peate, mitte keskmike tulu ümber jagama. Te ei täida oma töökohustusi. Mitte hea palga maksjatelt ei pea raha karistuseks hea töö eest ära võtme, vaid neid teie poolt „haletsetud“ 77% järgi aitama, uutmoodi keskkonda luues ja uusi töid tehes.

Eelarve on koos, kuid eelaimdus on kehva. Kõik on kõigega seoses, aeg ja ruum, eelarve ja pensionireform,  üks elevant puha, kuid analoogmeetoditega digimaailma ei jõuta. Ja siis veel see elevandi liisitud saba, mis hakkab tuleviku ajajoonel elevanti liputama. Kas seda nüüd oli vaja? Praegune olukord tuletab meelde H. Kissingeri öeldut Vietnami sõja kohta: „Siseriiklikult nõuti ühelt poolt võitu – mille jaoks ei olnud strateegiat  -, ja teiselt poolt väljatõmbamist, mille jaoks puudus poliitika.”. Oleks aeg tervikliku strateegiaga alustada.

Targutusi:
J Rubenstein „Stalini viimased päevad“  Imeline Ajalugu 2016

Lk 176 Mea tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase  suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani. Meil  pole isegi ühtset arusaamist, mida ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud ise vastu vaielda.“
Lk 178 „Hughesi arvates tekitas tulevikku suunatud plaani puudumine poliitilises diskursuses tühiku, mille peagi täitsid „prohvetite ja unistajate, paanikaõhutajate ja fanaatikute“ fantaasiad.“
Lk 186 „Eisenhower „Ma olen tüdinenud, „ütles ta Hughesile, „ja ma usun, et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam on küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me pakume, siis pole midagi öelda. Pelgalt kõnedega Malenkovile muljet ei avalda.““