Kõigi
aegade suurim riigieelarve on vastu võetud. Võeti, kuidagi vaikselt. Polnud
suurt vastasseisu, oli vaid rahulolematus. Nii, et eelarve on valmis, suur kui
elevant, nojah õigupoolest kogu elevandi jaoks raha ei jätkunud, saba
(puudujääk 0.25%) tuli liisida tulevaste põlvede arvelt. Eelarve peaks olema
nagu aegruumi loomine, sest saavad seal ju kokku rahaline maht (ruum) ja selle
mõju tulevikule (ajale). Peaks tekkima
tervik, kuid just tervikut ei ole, on komponendid. Tuletab meelde anekdooti
elevandi kompamist pimedas ruumis, kus igaühel tekkis erinev mulje olenevalt
komponendist. Jala katsuja pidas seda sambaks, londi katsuja maoks ja see
kellele saba jäi pidas seda hiireks. Niimoodi on kokku pandud ka eelarve,
pimedas ilma visioonita, sidususeta. Sellest ka rahulolematus. Ka pole selles
eelarves ajajoont, kõik kulutatakse ära justkui ei kavatsekski see seltskond
järgmisel hooajal tüüri juures olla. Võetakse, mis võtta annab, antakse mida
anda ei saa, pärast tulgu või …
Treeninglaager
alternatiiveelarve.
Mind
on alati hämmastanud seesama elevandisaba ja londi filosoofia prevaleerimine
nii riigieelarvete tegemisel, kui vaidlustamisel. No kuulge, üksik
parandusettepanek et elevandile on vaja sea kärssa, ei muuda olukorda paremaks,
pigem veidramaks. See ei ole lahebdus. Ka parandus peab olema tervik. Oleks
juba kõigil Pilvepiiri erakondadel aeg hakata tõsiselt suhtuma eelarve kui
tuleviku kujundamisse, aga seda saab teha vaid tervikliku alternatiiveelarve
esitamisega. Enamgi veel, sellega saab kogu valitsemistsükli aja hoida
konkurente „järje peal“ a´la, aga meie eelarve järgi oleksime olnud praegu … Või
võiks ka selgelt välja öelda, et teie elevant ei ole elevant, sest seisab savijalgadel,
londi asemel on tal kärss ja sabaks maksekohustus. Inimesed vaataksid ja
saaksid aru, et nii ongi. Britid on parlamenditöös kogenud. Neil on varivalitsus
ja alternatiiveelarve, mis võimaldab olude muutusel kiirelt opositsioonist
valitsusse jõudes tegutsema hakata. Mitte nagu meil on juhtunud, et peale pikka
opositsioonilist soikperioodi valitsema tõustes pole oskusi, treenitust ega
võhma, mida ja kuidas teha. Hakatakse improviseerima, katsetama. Kuid „Tegemine on midagi muud kui rääkimine. Igas sekundis töötab meie aju
peaaegu 1 miljard bitti neuroloogilist informatsiooni. Meie teadvus on teadlik
vähem kui 100 bitist nende hulgas. Me saame rääkida vaid sellest väikesest
osast, mis meie teadvusesse jõuab, kuid me kogeme tervet seda tohutut hulka.
Tegutsedes aktiveerime me rohkem kui 10 miljonit korda enam andmeid kui
rääkides. Kui teadlased räägivad väljendamatute teadmiste tähtsusest, siis just
seda nad silmas peavadki. Jättes kõik arussaamatu akadeemilise sõnamulina
kõrvale, jääb alles lihtne tõde: 1 miljard on palju enam kui 100.“ (Lissack,
Roos „Uus mõtteviis” Fontes 2001Lk 154). Lihtne. Treenige
Tervik
ja vigade summa
Me
ei oska oma tegevustes näha tagajärgi ja süsteemi. Vaatleme ja arvustame
üksikuid süsteemi komponente, (maksusid, pensioneid, dotatsioone, eelarve) ega
näe sidusust nende vahel. Tervikut. Otsime standardseid lahendusi ja pettume,
sest meie ootused ja tegelikkuse vahel on käärid. Friedrch Suur ehitas oma maaresidentsi eksides küll kõigi
kehtivate tavade vastu, kuid lähtudes oma terviklikust visioonist. „Kõikide nende arhitektuurivigade summa andis kokku
maailma toredaima maaresidentsi. Friedrichil oli olnud õigus. Tema kangekaelne
soov hoida hoone madal, et säilitada siseruumide ja aiaterrassi ühtsust, viis
originaalse siluetini, millel pole ka 250 aastat hiljem paralleeli.“ (W Venohr
„Friedrich II“ Kunst 1999 lk 223) Meie
kõpitseme iga päev oma riiki ehitada, kuid edu saavutamiseks puudub justkui
ressursist. Millest siis on puudus? Dr Riigi kaks tähtsamat ressurssi on raha
ja regulatsioonid. Kui raha ei jätku, siis saab seda paigata regulatsioonide
kehtestamisega. Regulatsioone on võimalik „tööle panna“ kahte moodi: esiteks
luua loogiline järjestus, mille tulemusena protsessid muutuvad tõhusamaks,
nende täitmine loogilisemaks (vähenevad nn tühisõidud ja ooteajad), mille
tulemusena me saame tõhusama aja ja ressursikasutusega tulemuse vähema rahaga. Saame
vähendada ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke kulutusi. Teiseks variandiks (mittevõimaluseks) on see, et me ei
püüagi edasi liikuda (me ei oska, viitsi, taha?) vaid püüame ressursi ümber
jagamisega luua mulje edasiliikumisest.
Esialgu jätab küll mõjuka mulje, kuid on oma olemuselt püramiidskeem. Püramiidskeem
vajab püstiseismiseks üha uusi sisenejaid ehk meie näitel üha enam
regulatsioone. Nendest vigade kogumist ei tekki ühtset terviklikkust,
vastupidi, mida rohkem regulatsioone ja mitteturupõhist majandust kokku
kuhjatakse, vähendades raha osa arengu mootorina, seda valusam on kukkumine ja suuremad
ühiskonna kahjud.
Maksud,
kas andmine või võtmine.
Raha on Dr Riigil, nii
nagu meil kõigil – ebapiisavalt. Kuid erinevalt meist, kes me peame oma
kulutusi kärpima, kui raha ei jätku, saab Dr Riik asendada raha regulatsioonidega. Minnakse
tavaliselt just seda kergema vastupanu teed. Analüüs? Milleks, kui kõiki ühiskonna
ilminguid „saab parandada“ rahaga ja selle derivaadi regulatsioonidega, selle
asemel et uut moodi süsteemi ülesse ehitada. Pole stiimulit. Dr Riik on
unustanud lihtsa põhitõe, et süsteem töötab paremini, kui süsteemis osalejad
saavad aru eesmärgist ja nad ANNAVAD selleks raha, mitte et Dr Riik VÕTAB raha.
Kerge on tulemas mõte, et
astmeline tulumaks on üks otsata hea asi, mis lahendab kõik … kulutamise
probleemid. Aga kas on ikka vajalik. Võib-olla ei
ole? Kus te teate, et me ei raiska oma ühist raha? Maksudega on niisugune asi,
et seda naasklit kotti ei peida, tekitades varem või hiljem inflatsiooni, mille käes kannetavad kõige
nõrgemad. Aga kuhu jääb selles süsteemis loomulik andmisrõõm? Teate ju see
kõige suurem rõõm.
Andmisrõõm
ja postiljon
Kasutame
andmisrõõmu häbematult vähe ära. Ma ei teagi, mis selle põhjus on, kas see, et
poliitinimesed, kes on ju vaid ümberjagajad, tahavad kõiki „andmisi“ seostada
oma nimega, kuigi … Rangelt võttes pole nemad ju andjad, nemad on pelgalt
vahendajad. Eh, kui te saate kirja, ega kiri ei tule ju postiljonilt, eks me
oota kirja ikka kallimalt, sõbralt, lastelt. Postiljon on vaid kirja vahendaja
nii nagu poliitinimene „andmisega“. Muide oleks päris pöörane, kui postiljon
hakkaks määrama, kellele kiri viia. Viib Malle kirja Kallele, kuna Kallele
keegi ei kirjuta, kuid Mallele tuleb kolm kirja päevas? Pidavat olema solidaarne. Tundub tobe? Kirjakandja puhul küll, kuid Dr
Riigi puhul oleme harjunud. Nii on Dr Riik plaaninud et edaspidi
tulumaksulistes ja pensionistlikes asjatoimeustes saab kehtima ebavõrdsuse
vähendamise poliitika. Plaanis on, et Malle, kes on senini loovutanud ühe kirja,
peaks tulevikus kirjade laekumise polariseerumise vältimiseks loovutama kaks
kirja. Eriti tublid Malledele pole tüliks ka kolmest kirjast loobuda. Kuidas?
No kirjutab rohkem ja loovutab. Lihtne. Dr Riigi tasandil nimetame me seda astmeliseks
tulumaksuks. Pidavat olema õiglane. Isegi mõned edukad äriinimesed on
arvamusel, et: „Oleksin tõstnud rikaste tulumaksu rohkemgi, kui valitsus seda
teha otsustas. Üle 2100-eurost tulu saavatele inimestele võiks olla mitu
tulumaksuastet, kuni 50%-ni välja. Rikaste maksukoormus suureneb palju, aga iga
euro, mis riigieelarvesse juurde saadakse, on vajalik“ Siit saame teada kolme
asja. Esiteks seda, et 2100 EUR tähendab rikast inimest, mis on seda üllatavam,
et põhjanaabrite keskmine palk kisub 3500 EUR kanti. Teiseks pole ma kindel, et
eelarvesse on raha juurde vaja, pigem on vaja tõsist inventuuri ja
suurpuhastust, et finantseerida neid tegevusi, mis on hädavajalikud. Kolmandaks
on meie ajud nii riigikeskselt kinni jooksnud, et isetegemise võimalust
(näiteks oma töötajatele palka „kinkida“, pensionifondi luua jne) me enam ei
arutagi. Kuigi ülaltoodud lähenemise astmelisuse mehhanism on vale, siis see,
et inimestel on säilunud andmisrõõm (peale saamistüdimuse) on igati rõõmustav.
Kuid seda ei pea tegema postiljoni kaudu, kes viib teie kirja ei tea kuhu, ei
tea kellele. Maailmas on selliseks andmiseks välja mõeldud annetamise ja
heategevuse erinevad vägagi tõhusad vormid, neid toetavate maksusüsteemidega.
Milleks pingutada, kontrollida, karistada, kui inimesed on valmis ise,
andmisrõõmust, teisi inimesi toetama. Ega siis riigieelarve pole ju midagi
müstilist, see on samuti toetussüsteem, aga kallis ja kuri. Rõõmutu. Mis
peatähtis, heategevus on odavam, kui postiljoni teenuse kasutamine. „Märkasin, et kui hädasolijaid aitasid eraisikud või nende loodud
ühendused, siis ei läinud tegevuskuludeks nii suuri summasid kui riigisektoris,
kus iga dollari abivajajale toimetamiseks kulus veel kaks dollarit. (. R.Reagan „Ühe ameeriklase elu” Tänapäev 2012 lk 101)
Nii, et võib-olla oleks mõistlik kehutada
„rikaste inimeste“ andmisrõõmu, siis saaks DR Riik keskenduda mitte niivõrd
ümberjagamisele, kui hädavajalikule rohkendamisele. Näiteks: „Me oleme igal
aastal andnud Kareniga osa oma sissetulekutest heade eesmärkide tarbeks (…)
Viimased kakskümmend aastat oleme keskendunud raha teenimisele selleks, et seda
ära anda.” (Jon M. Huntsman „Võitjad sohki ei tee” kirjastus Pilgram, 2012)
Vale inflatsioon, vales kohas.
Mis aga puudutab maksude tõstmist ja nende koormuse
„võrdsemat jaotust“, siis see on ukse avamine inflatsioonile. Dr Riigi
ponnistused raha kokku roopida on juba tõstnud meie inflatsiooni kõrgeima
määrani Euroklubis. Me teeme näo, et aktsiiside tõstmine, tulumaksuvabastus,
tasuta transport, pensionisüsteemi muutmine jne on üksiksündmused. Kuid need ei
ole üksiksündmused, vaid kulu-tulu vahekorra muutmine ühiskonnas. Kui Dr Riik
lubab 64 EUR kuus rohkem kätte, siis on see tulu-kulu vahekorra muutmine. Kui
Dr Riik muretseb nende inimeste pärast (või oleks õigem – eest?), siis on see
täiesti mõistlik, kuid kui nende olude parandamine toob kaasa inflatsiooni,
siis see ei paranda nende olusid. Vastupidi halvendab. Kui inflatsioon kasvab,
siis 500 EUR ei ole oma ostujõult enam sama, vaid on näiteks 400 EUR ja kui
toiduained ja esmatarbekaubad kallinevad kiiremini kui üldine inflatsioon, siis
võib see osutuda 300 EUR-ks. SA andmetel
oli tarbijahinnaindeksi muutus novembris 4,2% (kaubad 5,4%)
võrreldes mullusega Vähe? Kuid enim kallinesid toiduained 7,8% sh. piim, piimatooted
ja munad kallinesid 13,3%, köögivili 17,2% (värske 23%, kartul 28%) ja puuvili
14,6%. Ehk tegemist on põhitoiduainetega ja kui need grupid kallinevad, siis
haukab see suure osa vähekindlustatud pere eelarvest. Inflatsioon hammustab
hoopis valusamalt 500 EUR saajat, kui 2000 EUR saajat. Saate ju aru, et ta
kaotab proportsionaalselt rohkem? Oma osa inflatsiooni andsid ka kütused, mis
puudutavad nii igat inimest kui läbib kulukomponendina kogu majandust 16% Nii, et kuigi kellelegi jääb 64 EUR rohkem kätte, kas siis ikkagi
reaalselt jääb?. Nojah, muidugi saame, kuid kuskilt see saamaraha ka tuleb ja
tuleb see meie kõigi maksudest. Maksud tulevad teatavasti kaupade müügist. Kui
maksud suurenevad, siis tuleb need punnitada hindadesse. Arvate, et ei mahu?
Mahub küll, kui kohe ei mahu, siis pika pingutamise peale mahub ikka. Nii seda
inflatsiooni luuaksegi: tõsta makse, kergita palka ja … Ära imesta.
Ärgem unustagem, et inflatsioon on üldjuhul
paha-paha. Röövel. Meil on inflatsiooni kujutamine muutunud mingiks müstiliseks
edu valemiks, kuid nii see pole. Inflatsioon, kui see on mõõdukas on majandust
tervendav ( peale seda, kui valed majanduspoliitilised otsused on majanduse
haigeks teinud). Inflatsioon toimib kui absorbent, mis saasta (valed
majanduspoliitilised ja laenuotsused) keskkonnast ära korjab, kuid teatavasti
on ka absorbendil oma sidumisvõime. Peale seda … Peale seda läheb protsess
käest ära ja saame hüperinflatsiooni. Kollaps
Suur Peeter, Väike Peeter ja Maanteeröövel
Maailm on mitmekesine, mis sobib suurele, ei sobi
väiksele, mis sobib võlglasele ei sobi säästjale. Nii, et maailma suurte,
rikaste (võlglaste), edukate riikide kohapealt on muidugi inflatsioon
(mõõdukas) pääsemine, lunastus ja andeksand, kuid miks meie seda õhutame? Meie
ei ole ju võlglased (veel). Me mängime
vales liivakastis, me toodame enesele inflatsiooni, muutes oma inimesed
vaesemaks. Käitume nagu suurvõlglased, ilma võlgu omamata? On protsesse, kus me peaksime tasakesi nurgas
istuma ja laskma teistel tee lahti murda. Kui teeme seda mitteea- või
suurusekohaselt, oleme lihtsalt veidrikud. Ehk nagu ütles M Thatcher „Ometi on tehtust vähe kasu, kui me saavuta
oma peamist majanduslikku eesmärki peatada inflatsioon. Inflatsioon hävitab
riike ja ühiskondi sama kindlalt, nagu seda teevad röövvallutajad. Inflatsioon
on tööpuuduse ema. See on säästma harjunud inimese nähtamatu röövel.” Ärgem
tehkem diili röövliga, see ei saa kasulik olla.
Pensioni
sünd
Nähtamatu
röövli fenomeniga jõuame ilusti pensionisüsteemi muutusteni, kuna see on Dr Riigi
arvates paras paik nii palgapoliitika kui tulumaksupoliitika paikamiseks ja
lisaraha roopimiseks. Nagu Dr Riik õhinal väidab, seda tehakse meie kõigi õnne
nimel ja süsteemi „paremaks muutmiseks“. Võib-olla tõesti, kuigi kahtlen.
Sügavalt. Kuid esiteks tuletagem hetkeks meelde, mida me pensioni all mõtleme?
Kui kantsler Bismarck, pea poolteist sajandit tagasi, esmakordselt
pensionisüsteemi juurutas oli sellel puht pragmaatiline eesmärk, et inimesed
kes vanuigi ( tänapäeva mõistes üle 80 a.) enam ei suuda tööd teha saaksid ka
siis hakkama. Uus linnastunud industriaalühiskond ei pakkunud enam
külakogukondlikku peretuge ega oma vallasantlikku ülalpidamisteenust. Inimesed
olid välja kistud kogukondlikust turvavõrgust ja inimest, kes ei suutnud enam
tööd teha, tabas viletsus. Just sellise ohtliku ilmingu neutraliseerimiseks,
mil inimene oma eluõhtul ei suutnud enam tööd teha, kantsleri geniaalne süsteem
oligi loodud. Kuid nii nagu inimkond
arenes, arenes ka pensionisüsteem. Just inimkonna areng - jagusaamine mitmetest
hädadest, ohutusnõuete täitmine, elanikkonna kasv, iga järgnev põlvkond oli
suurem kui eelmine – tekitas täiendava
ressursi, mille tulemusena tundus, et tööelu on vaid ebamugav eelmäng
paradiislikule pensionipõlile. Mõnad aega, mõnel pool see niimoodi oligi, kuid
siis … Arengust on õhtumaade jaoks saanud kvantitatiivses mõttes taandareng, iga
järgmine põlv on väiksem, mugavam, riiakam ja solvunum, kui eelmine. Üks
tsükkel on lõppenud. Kuid poliitinimesed ei julge meile tõde tunnistada et:
esiteks on üpris lähitulevikus Dr Riigil võimalikke vahendeid korraldamaks vaid bismarckilikku pensionisüsteemi (pensioniparadiisiga
on lõpp). Teiseks: I sammas on astmelise tulumaksu lisa, millest rahastatakse
vaid väga väikest osa, väga väikeses osas ühiskonnast. Kolmandaks: kes tahavad
midagi paremat peavad ostma endale isikliku pensionikindlustuse ja
vanaduspäevadeks sotsiaalhoolduse kindlustuse Punkt. See oleks aus ja selge
jutt, kõik inimesed saaksid aru, miks nad maksavad, kellele maksavad. See tähendab,
et vabaneksime segavast illusioonist ja
hakkaksime tegutsema.
Enne
sündi.
Dr
Riik peaks meile lugema mantrat: Head emad ja isad lapse pensionieaks tuleb
valmistuda juba lapse sündides!!! Parem, kui enne. Tundub harjumatu? Kuid lasteaia koha me paneme ju kirja kohe,
kui laps on sündinud. Oleme õppinud. On mõistlik. Ettenägelik. Kõik kes
teistmoodi teevad on veidrikud. Õige.
Kuid pensioni kohta öeldakse meil justkui vabandades, et, suur
osa inimesi ei ole valmis säästma kaugeks tulevikuks, sest eelistavad
lühiajalist majanduslikku heaolu. Vaat selline eelistus. Majanduslik heaolu on
suhteline, lühiajaline ja ülehinnatud. Harilikult on pensioniga nii, nagu
lugesin kuskilt, et on kaks võimalaust, kas elada pensionini vaesuses või
pensionil vaesuses. Meil ei ole pikaajalist säästmise kogemust, viimased 70
aastat on õpetanud, et vaid see mis hammaste taga, see on oma. Pikaajaline
säästmine on muidugi õige tee, kuid kui isegi Dr Riik on pigem ühe päeva
peremees, kui pikaajaline visionäär ja säästja, siis kuidas seda õpetada
Kallele ja Mallele. Seda, et nad ise peavad valmistuma oma pensionipõlveks ja
õpetama seda ka oma lastele. Senine ajalooline kogemus justkui toetub
arusaamale ja ootusele, et küllap Dr Riik vajadusel appi tuleb. Aga kui taandareng
pühib olematusse Dr Riigi võimalused appi tulla? Just järjepideva kasvatuse, hariduse
ja põlvkondlikku ajaloolise mälu kombinatsioonis peame isetegemise, ka
vanaduspõlve isetegemise, au sisse tõstma. Seda me peamegi inimestele õpetama,
igal sammul kordama, et pole mingit „pinsiparadiisi“, on vaid see mida ise
olete loonud. Säästnud. Pole võimalik? On. Soomlased näiteks oskavad säästmise ja pikema
ettevaate kunsti. Need inimesed keda mina tean on kõigil oma isiklikud
pensioniplaanid ja alates noorusest makstud vanas eas aja veetmise asutuse
osakud. Ikka vastavalt võimalustele. Harjumus. Kogemus.
Meie poliitinimesed
sellist juttu ei räägi, selle asemel kostavad piinlikkust valmistavad paraadlaused „viimase 20 a kõige põhjalikum
pensionireform“, „muudab pensionile jäämise võimalused paindlikumaks“,
„suurendab solidaarsust“, „tagame kõigile väärika vanaduspensioni“ jne. Selline
„vahva reform“. Eriti vahva oli lugeda, et „Seda kõike saab ta teha nii, et ta
kokkuvõttes pensionivaras ei võida ega kaota.“ Bingo! PensioniVARAS ei kaota
tõesti midagi, kuid suurem osa pensinääridest küll. Täpselt nii nagu
tulumaksumuudatusega „premeeritakse“ töötavaid, Dr Riigi luulule ja luulele
mittelootvaid pensionääre, maksutõusuga. Või ikka ja jälle see kahepalgeline
poliitika: suuliselt – tööta rohkem, kauem, kirjalikult ole kodus ja oota abi. Väga
„tõhus“ pensioni ja tööhõive poliitika?
Tulumaksureform
2.0
Paindlikkus pensionile
jäämisel on muidugi kiiduväärt, kuid, mis selle paindlikkuse mõte on, kui see,
mida kogutakse, ei võimalda pensionile jäämist? Uus reaalsus on see, et töötada
tuleb nii kaua kuni vähegi võimalik ja kuni võimeid jätkub. NB! Bismakcilik
pensionifilosoofia on tagasi. Tundub, et praeguse reformi taga on argpükslus
öelda välja karm tõde tuleviku suhtes ja hirm, et „suur lõhe“ sissetulekutes
kandub üle pensionidesse. Just seda lõhet püütaksegi praegu ennetada, kuid
mitte ülespoole, vaid madalaima nimetaja suunas. Tudengi ajal aasiti: maailmas
on kahte tüüpi võrdsust, üks on Rootsi tüüpi, kus kõik on võrdsed ja teiseks NL
tüüpi, kus kõik on vaesed, kuid võrdselt. Kehv valik. Tahavaatepeegliperspektiiv
on tõesti kehv, praegu on 1/5 kõige suuremate ja 1/5 kõige väiksemate
pensionide erinevus 1,7-kordne, siis prognoositakse, tulevikus hakkaksid need
erinema 4X. Väikest sissetulekut saavad inimesed saaksid senise süsteemi
jätkudes seega väga väikest pensioni, mis tooks omakorda kaasa uued
sotsiaalprobleemid. Ega polariseerumises ja sotsiaalprobleemides midagi head ei
ole, kuid pakutud tehniline
tasapinnalise maailma lahend, ehk staažiosale üleminek aitab tagada ühtlasemat
1 samba pensioni, kuid ei paranda tegelikku olukorda. Oma olemuselt on see
varjatud tulumaks, mitte solidaarsus. Mida muud see pensionireform siis muud
on, kui varjatud tulumaksureform, kui rohkem teeninud inimeste maksetest
„valemi muutusega“ osa nende teenitud tulust võrdse ümberjagamise pange? Nii,
et need kes püüavad, maksavad kõrgemat tulumaksu ja kõrgemat pensionimakset ja
saavad …
Oleks tore, kui Dr. Riik esitaks asju nii nagu need
tegelikult on, saab ise ka aru mida teeb või tegemata jätab. Kuivõrd rabe ja mitteusaldusväärne on Dr Riigi
majanduspoliitika, sh pensionipoliitika, näitab üheaegne ettepanek avada uuesti
võimalus liituda II sambaga ja samas sellest üldse loobuda. Milleks avada? No
selge, et püütakse pakkuda mingitki präänikut seoses varjatud tulude
rekvireerimisega I sambasse, kuid … Teine sammas kogumisvahendina on
ülehinnatud. Kuid nagu selgub, siis kogu II samba konstruktsioon tudiseb,
nimelt on Dr Riigi ühe pidukonna pealik teinud ettepaneku II sammas üldse ära
kaotada. UPS! Kas ma sain ikka õigesti aru, et sama pidukonna minister ja pealik
poleks nagu tuttavadki? Mis on sellisel juhul ilma II sambata selle reformi iva
(või peaks küsida kus on Iva?)? Võib-olla peaks pidukonna liikmetele
kohtumisõhtuid korraldama, et nad üksteisest aru saaksid ja midagi mõistlikku
välja mõtleks? Siinkohal ei saa kindlasti nõustuda parteipealiku lajatusega,
et «Eesti suurim rahanduspoliitiline ebaõnnestumine on pensionireform „. II sambal on teatud mitterahaline väärtusi,
nagu treeninglaager kogumismaailma. Rahainimeste väitel on II sammas enamusele
meie inimestest ainuke kogumiskogemus üldase. Hea kogemus, sest sellega liitus
loodetud veerand miljoni asemel u. 650 tuh in. Nii, et treeninglaagrina on see
üritus ennast õigustanud. Siiski oleks sellel suurem mõju, kui oleks parem
tagasiside a´la igaaastane teade, et teie kuupension on nüüdse seisuga … EUR. Muide selline teatis peaks ka iga I samba
maksjale igaaastaselt saabuma, siis on
inimestel selge pilt oma võimalustest või võimatusest ja ei laseks
poliitinimestel tühja juttu heietada pensioniparadiisist.
Teine tähtis mõju on seotud omandiga. Kuigi II
samba osakaal tulevases pensionis ei ole suur, on see siiski midagi isiklikku.
Minu oma(nd). Isikliku omandiga on selline õpetlik lugu, et: „Üks põhjus, miks … ma nimetan
siin kahte asja … me tahame isiklikku omandit veelgi laiendada. Mitte
sellepärast, nagu oleks materiaalseid hüvesid enam vaja, vaid sellepärast, et
meie arvates annab isiklik omand inimesele palju suurema vastutuse, sest
sellega tuleb vastutustundlikult ümber käia. Kuna austad enda asju, austad ka
teiste omi. Seetõttu aitab see tuua palju suuremat isiklikku vastutust
ühiskonda, mille liige oled. See on viis omada vahendeid, millega saab aidata
meist õnnetumaid inimesi või aidata kaasa suurtele asjadele, millest oled
isiklikult huvitatud. Selleks võivad olla muusika, kunstid, vanad kirikud,
maapiirkondade pärandi taastamine.“ (M. Thatcher „Kõned ja intervjuud. Valik”
SE&JS 2013 lk 203)
Analoogtelefon pole tulevikutoode
Kui
võtta pensionisüsteemi eraldiseisvana, ega siis eriti palju teisi võimalusi pakutud
„reformile“ pole, kuid olemuslikult on pakutud reform vale lähenemine tulevikule,
pärssides ühiskonna arengut, sündivust ja toimetulekut. Me nagu tahaks
analoogtehnikaga või isegi vändaga telefoniga siseneda digiajastusse.
Digikeskkonda. Dr Riigi sihiks peab olema see, et luua keskkond, kus tehakse
töid mille väärtus on üle „tuhhi“ ja see kes saab praegu kaks tuhhi“, teeks
töid mille müügihind oleks neli „tuhhi“. Sellise strateegia pakkumine oleks
inimestele selge, selle eest ollaks ka valmis maksma. See oleks õige tee, mitte
pärssida selle teotahet, kes saab täna rohkem ja on võimeline tegema ja teenima
veelgi rohkem. Piinlik on see, et kõik see, mida
tehakse on pea ainuvõimalik analoogmaailmas. Jätkub mingite valelootuste punumine „väärikast
vanaduspensionist“. „Pensionireform“ taastoodab tänast majandusolukorda. Selles
reformis ei ole üleminekut analoogsüsteemilt digitaalsüsteemile. Te ei ole ju
rahul, kui teid kästakse ( mitte ei paluta) maksta analoogtelefoni teenuse eest
aastal 2037. Meil pole enam praegugi analoogi, pea kõigil on mingi digividin
põues ja see on normaalne. Aastasse 2037 ootame … Tegelikult ei tea, mida
oodata. Viimased 20 aastat on olnud ulmeline edasiminek, kuid analoogtelefoni
küll ei ootaks. Kuid pensionreform käib analoogsüsteemi järgi küll? Uskumatu. Ja
muide ei tasu siin rääkida „riigi võimekusest“ ( kui me ei ehita oma majandust
just bulgaarlaste moodi ülesse bitcoinile spekuleerides), see on väärtusi
loovate inimeste võime eraldada oma loodud väärtusest. Praegune pensioni ja
tulumaksureformi sõnum digitaaltulevikku on pelutav: tähtis pole töö tulemus,
vaid tööl käimine; tagasi minevikku, normpäevad kolhoosipõllul; makske
madalaid palku edasi, looge vähese tootlikkusega töökohti edasi, küll need kes
loovad kõrgeväärtuslikke kohti selle ettevõtjate ja poliitinimeste valesuuna
kinni maksavad. Selline sõnum siis?
Poliitinimestele
soovitaks mõelda järelduste tegemise kunstile, kui neile mingid arvud ette
pannakse. Näiteks kui te teate, et 77% töötajatest teenib alla keskmise palga, siis peaksite ehmatama või
punastame, kui panete selle kõrvale teadmise, et väikeettevõtjate palgatopis on
firmasid, millede keskmine kuupalk on üle kümne „tuhhi“. Probleem on selles,
kuidas poliitinimesed, keda me oleme valinud enese huve kaitsma, ehitaksid siia
niisuguse ettevõtluskeskkonna, kus toodetakse sellist kaupa, mida saab müüa
tunduvalt kallima hinnaga. Salmet maksta ka kõrgemat palka. See on teie püha
kohus ja töö mida te tegema peate, mitte keskmike tulu ümber jagama. Te ei
täida oma töökohustusi. Mitte hea palga maksjatelt ei pea raha karistuseks hea
töö eest ära võtme, vaid neid teie poolt „haletsetud“ 77% järgi aitama,
uutmoodi keskkonda luues ja uusi töid tehes.
Eelarve on koos, kuid eelaimdus on
kehva. Kõik on kõigega seoses, aeg ja ruum, eelarve ja pensionireform, üks elevant puha, kuid analoogmeetoditega digimaailma
ei jõuta. Ja siis veel see elevandi liisitud saba, mis hakkab tuleviku
ajajoonel elevanti liputama. Kas seda nüüd oli vaja? Praegune olukord tuletab
meelde H. Kissingeri öeldut Vietnami sõja kohta: „Siseriiklikult nõuti ühelt
poolt võitu – mille jaoks ei olnud strateegiat
-, ja teiselt poolt väljatõmbamist, mille jaoks puudus poliitika.”.
Oleks aeg tervikliku strateegiaga alustada.
Targutusi:
J Rubenstein „Stalini viimased päevad“ Imeline Ajalugu 2016
Lk 176 Mea tean, et umbes seitse aastat, 1946 aastast peale, on
kõik, kes selliste asjade pärast muretsema peaksid, suu täis võtnud selles
küsimuses, mida meil Stalini surma puhul teha tuleks – mida see muudaks ja
kuidas meie poliitikat mõjutaks. Noh, nüüd on ta surnud – ja me läksime
vaatama, mis kavalad mõtted on valitsuse toimikutes peidus ja millised plaanid
on koostatud. Ja me leidsime, et seitsmeaastase
suupruukimise tulemus on SUUR ÜMMARGUNE NULL. Meil pole mingit plaani.
Meil pole isegi ühtset arusaamist, mida
ta surm muudab. See on – no see on kuritegelik, ma ei oska muud öelda.“ Emmet
Huges märkis sapiselt: „Kellelgi polnud ise vastu vaielda.“
Lk 178 „Hughesi arvates tekitas tulevikku suunatud plaani
puudumine poliitilises diskursuses tühiku, mille peagi täitsid „prohvetite ja
unistajate, paanikaõhutajate ja fanaatikute“ fantaasiad.“
Lk 186 „Eisenhower „Ma olen tüdinenud, „ütles ta Hughesile, „ja
ma usun, et kõik on tüdinenud Nõukogude režiimi süüdistamisest. Kõige tähtsam
on küsimus, mis on MEIL maailmale pakkuda? Mida oleme MEIE valmis tegema? Kui
me ei saa punktidena – lihtsalt A,B,C,D,E,F,G,H – ülesse lugeda, mida me
pakume, siis pole midagi öelda. Pelgalt kõnedega Malenkovile muljet ei
avalda.““
No comments:
Post a Comment