Talvine
pööripäev on käes, talve veel mitte, kuid nüüd tuleks küll kartuleid külma veega keema
panna, sobivad paremini pidulauale. Kõigil juba pühademeeleolus, kingiootuses
ja salmistressis. Vanaema Mariel oli alati mõni vemmalvärss käepärast, näiteks
selline „ Ma tulen taevast ülevalt, häid ubinaid toon teile sealt, neid toon ma
teile matiga ja mädanuid toon kotiga!“ Vaat selline lugu. Mida siis Vanaema
ütles, mis matiga, uksematiga või naabri Matiga? Ei-ei matt on vana eesti
mõõtühik ehk 1 matt = 6 toopi ja 1 toop = 1,2-1,3 l. Seega häid õunu sai tubli
8L jagu. Pole paha. Ikka hea, kui tead mida võrrand sisaldab, palju saad
ilusaid õunu, palju mädand ubinaid. Tuleb välja et Vanaema Marie vemmalvärss,
polnud niisama õhu liigutamine, vaid kui riigieelarve mudel: ikka ühel pool
kulud, mädand õunad kotiga ja tulud hääd õunad kotiga. Kui Vanaema oskas
kulusid-tulusid kokku arvutada, siis peaksime seda meiegi, me ju targemad, kuid
… Pole just kindel. Kui kuulan poliitinimesi kuulutamas, et enamus saab tuleval
aastal rohkem raha kätte (erinevatel
kokkadel on erinevad retseptid, mõnel 85%, mõnel lausa 90%), see justkui nende
poliitinimeste isiklik kingitus, siis on see ju päris korralik ubinasaak.
Kingitus? Kuid kui sealjuures annab kõrgepalgaline poliitinimene teada, et tema
isiklikult makstaks uhkusega 32 EUR
rohkem selle eest, et enamus saab 64 ER juurde, siis on selline ubinaarvestus
mäda. Kui häid ja mädaõunu koos hoida, siis pole see hea mõte. Kokkupanduna on
see kõik vaid kompostikõlbulik. See ongi see koht mil arveametnik esitab oma
vaga uusaastasoovi poliitinimestele – õppige arvutama. Ei saa olla, et 10-15% inimesi maksab 32 EUR
rohkem (uhkusega) ja 85-90% saavad 64 EUR rohkem kätte (virisedes). Kes teile küll
sellist rehkendamist õpetas? Pole ju võimalik, et järgmisel
mõtteavalduses on kübeke tõtt: „Oletame, et olete idioot, „ lausus Mark Twain,
„ja oletame, et te olete Kongressi kiige. Kuid ma kordan ennast.“ (B Fenster
„Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 133)?
Pirukategu,
kui liitmistehe
Ega pidupirukategugi
pole midagi muud kui matemaatika (riigipiruka
jagamine on juba hoopis teine suhtemäng). Kui ikka liidad kaussi vale koguse
jahu, suhkrut, võid ja mune, siis ei saa mitte piruka, vaid plönni. Seega hea piruka
saamiseks peavad olema kogused õiges mõõdus, siis alles tuleb sõtkumine, rullime ja sõtkume, rullime (nagu inglane muruga).
Kõik puhta matemaatika ja ihuramm. Kogemused ka. Kas mäletate kuidas teile
matemaatikat õpetati? Kui mitmekohaliste arvude liitmistulemus läks üle kümne, siis pandi „üks
meelde“. Lihtne. Paned tulba peale „ühe meele“ ja saad järgmise tulba kokku
liita. Nii saadki õige vastuse. Pärast läks rehkendamine muidugi raskemaks,
tuli korrutada ja jagada ning kasutada harilikke ja kantsulge. Keeruline värk,
kuid teadmine „üks meeles“ oli matemaatikas tänapäeva mõistes - võtmeelement.
Ega riigieelarvet ka muidu kokku ei saa, kui ikka lisades ja ära võttes ja
jälle kõike korrates, ülerullides. Nagu hea lehttaigna tegemine, pöörad ja
rullid, pöörad ja … Kuid siin tekkib üks probleem, meil on köögis kolm kokka.
Igaühel on oma retsept, mõni teeb krõbedat võiga pirukat, mõni lisab pärmi,
mõni koonerdab, asendades või margariiniga. Sama eelarvega, kogu aeg võetakse
midagi ära, samas liidetakse pidevalt
komponente. Mõnikord salamahti. Igaüks jätab oma „ühe meelde“, kuid kui teine
kokk on samal ajal kaks maha arvanud, siis … Nüüd ei tea keegi palju on meeles,
kellel on meeles ja kuidas on liidetavate summa muutunud peale mahaarvamisi ja
juurdearvestamiste mahaarvestamisi. Kõik need lisandunud ja lisandumisest
vähendatud aktsiisid, toetused, dotatsioonid, kas need annavad ikka hea piruka
retsepti kokku? Oleks tore, kuid pole
kindel. Näiteks on lõhna järgi tunda, et ilmselgelt tasuta ühistransport retsepti
kirjutatud pirukasisuga (summaga) välja
ei tule. Tegemist on ju poolpirukaga ehk poolaastaga. Selle täiskogust mõõdame alles
ülejärgmisel aastal ja siis alles läheb sõtkumiseks ja rullimiseks. Selleks et
liinivõrk saaks sõitjale maitsvaks, tuleb taigen rullida ja pöörata, külmutada
ja jälle pöörata, siis saab alles korraliku pirukataigen, vabandust liinivõrgu,
paika. NB! Just võrk, hästitoimiv liinivõrk on transpordiküsimuste eduka
lahenduse aluseks, see ei ole üksikud liinid. Üksikud liinid on nagu punt
niite, neile mõne niidi lisamine ei muuda niidipunti võrguks. See on vaid
sasipundar. Võrk vajab usinaid võrgupunujaid, logistikuid, nutikust. Kahjuks on
see teadmine nagu mitmed teisedki teadmised kaduma läinud. Vaatame Egiptuse püramiide
ja ahhetame, ei või olla, et inimene nutikuse ja ihurammuga sellised üüratud
ehitised kokku pani. Aga pani, meie lihtsalt oleme unustanud ja mugavaks
muutunud. Unustanud ning leidnud seletuse … Millise? Ehhee, loomulikult on
püramiidid tulnukate tehtud. Aga veel kasutusel olevat liinivõrku ei teinud 30
aastat tagasi tulnukad, vaid täiesti normaalsed asjatundjad nutikuse, ruudulise
vihiku, tindipliiatsi, stopperi ja vana „Mossega“. Töökus oli selle tulemuse võti.
Ja uhkus. Ametiuhkus. Aga niidipunt või
nöörikera ei kõlba ei turva-, ei turuvõrguks. Ja selles ongi üks ÜT õnnetu
seisu põhjuseid, „võrgutusoskuse“ puudus. Just, võrk peab olema võrgutav. Sel ajal kui turupõhine transport otsib kogu
aeg tõhusamaid lahendusi, meeldida sõitjatele, otsides tasakaalu optimaalse ja
parima liinivõrgu vahel, on ATL jäänud oma ebaefektiivsete nõukaaegsete võrkude juurde, nii maal kui
linnas. Nii ka nüüd, kui pirukaretsepti ja tegemisoskust pole, siis raha ahju
pannes pirukat ei saa. Seekord hakatakse
pirukat manustama lausa poolfabrikaadina (kausis on meil ju vaid jahu), siis
võib arvata, et mitu tegu komponente läheb enne aia taha kuni üldse taignani
jõutakse. Pikk, raske ja kulukas tee seisab meil ees. Liida või lahuta, kuid
ainult jahust pirukat ei saa. Mingi kõhtäie (näiteks kördi) võib ju hädapärast
saada, kuid kas me seda tahtsime? Muide
puht uudishimust, kuna hiljutisel VV
istungil kiideti heaks muudatused “Transpordi arengukava 2014–2020“ osas, mis
puudutab ASi Tallinna Sadam riigi ainuomanduse muutmist enamusosaluseni, siis
kas seda oleks vaja teha ka tasuta ÜT kohta, sest TAK ei näe ette mitte mingit
tasuta „värki“ vaid rõhub dotatsioonide piiramisele? Või milleks meile arengukavad üldse?
Seitsme
leiva lugu
Igal
sammul kuuleme, et oleme religioonileige rahvas. Kuid kummalisel kombel, seda
enam usume imedesse. Praegusel hardal jõuluajal on paslik meenutada, et
religioonid on sündinud millegi kooshoidumiseks, meie, lihtsate inimeste,
innustamiseks, lohutamiseks ning jõu andmiseks. Kuid see ei tähenda, et igaüks
võib asuda sellele kõrgele pjedestaalile, mis võimaldavad uskuda imedesse.
Markuse evangeeliumist teame, et inimesed olid tulnud Jeesuse juurde teda
kuulama, mingi aja möödudes ütleb õpetaja „Mul on neist inimestest kahju, sest nad on
juba kolm päeva minu juures olnud ja neil pole midagi süüa. Kui ma nad söömata
koju saadan, nõrkevad nad teel. Mõned neist on ju tulnud kaugelt.” Igati mõistlik ja hoolitsev suhtumine. Iga
juht võiks olla nii märkav ja tegus. Kuid küsimuse võib taandada ka piiratud
ressursside tõhusa kasutamise probleemlahenduseks ehk kuskohast võis saada kõrvalises kohas leiba?
Seda veel tuhandete toitmiseks. Ja siin sünnibki ime. Ta võtab 7 leiba ja kalad, palvetab Jumala poole, annab need
jüngritele, kes selle rahvale jagavad ja ….
kõik saavad kõhu täis. Ja see pole veel kõik, sest oli ka ülejääk, mis
korjati kokku, kuigi sööjaid oli 4000
meest (lisaks veel naised ja lapsed). See oli ime, kuid jah ilmselt oli
see eeskätt usk millessegi. Pigem vaimutoit. Meie tänapäevaste poliitinimeste
sellesuunalised järeltegemiskatsed on pigem arusaamatus religioonist, ajaloost
ja usust. Ja
seepärast ei tahakski ma siinkohal poliitinimeste lubatavat kõhutäit Raamatute
Raamatus kirjeldatuga võrrelda. Need on erinevad tasandid. Täitsa erinevad Pigem meenutab Dr Riigi suust nii söögi alla
kui söögi peale jutlustatav „64 EUR projekt“ koolipõlves loetud Pan Kleksi lugusid teistkümneaastase
hädavarese Adam Põikpea õpingutest Pan
Kleksi Akadeemias. Üks episood on kuidagi eredalt meelde jäänud (või kujutan ma
seda lihtsalt ette?), kuidas Pan Kleks lahendas kooli toitlustusprobleemi, ta
muutis võlutrikiga pisikesed karbonaaditükid suurteks ja mahlasteks. Kõik sõid
ja olid rahul, kuni maagia kadus. Kadus ka jutumaagiline lihatüki suurus, asendudes argise kõhutühjusega
(kaalujälgijate ja ülesöönute märg unistus?). Markuse evangeeliumis toodust ei
tule kuskilt välja, et peale jutlust oleks kõhud jälle tühjad olnud vastupidi
jäi veel ülegi, kuid Pan Kleksilik kõhutäitmine ja meie „64 EUR projekt“ ilmselt
nii tõhus ei ole.
Mõõdukuse
kiituseks
Kõigis
asjades on mõistlik olla mõõdukas, nii pidutsedes, kui raha kulutades ja isegi
lubadusi andes. Võib-olla peaks tuntud hüüdlause ümber sõnastama ajakohasemaks.
„Liigsed lubadused võivad kahjustada teie tervist?“ ( Muidugi tuleb selles lausas aru saada, kes on "teie". Nimelt on see "teie" tegelikult "meie", sest just meie peame maksma nende poliitinimeste liigsete lubaduste eest) Igasugune liialdus
kahjustab midagi-kedagi! Keset siledat maad, ilma mingi hoiatamata, majanduspoliitiliste otsuste muutmine toob
kaasa paratamatult kahjustusi majanduses. Kuid kahjustusi on vaja ravida.
Õigeaegselt. Metoodiliselt. Alkoholipoliitikakahjustused majandusele vajavad ka
lisaraha majandusele, millegagi tuleb ju tulude muutumine kuludeks asendada. Kui nüüd keegi arvab, et kõik ongi
tasakaalus, lätlased on asunud ostma meie alkoholitootjaid ja meie nende juures
nende napsutoodangut, siis on ta ubinavõrrandist küll valesti aru saanud. See et Lätlased ostavad meie alkoholitootjaid
ja meie nende kärakat pole mingi rõõm riigikassale. Ja kui küsida valdkonna
asjatundjatelt siis „ (…) nendel harvadel juhtudel, kui
Rahandusministeerium küsimusest aru saab, ei saa valitsuskabinet aru
vastusest.“ (J.Lynn,
. Jay „Jah, härra peaminister“
Varrak, 1999 lk 187). Kuni meil pole arvepidamise põhi selge, pole ka head
pirukat loota. Miks? Rahandusmaailmas on niimoodi, et kõik patud nuheldakse
tagasi, mõne tegevuse, esmapilgul isegi kangelasliku, arve esitatakse
ajanihkega niikuinii. Aga arvepidamatuse tulemused kerivad ennast vaikselt ebameeldivuste
poole - Euroala aastainflatsioon kasvas novembris 1,5 %le (EL-s 1,8 %le). Kuid
kes oli inflatsioonikasvu võistluse võitja? Muidugi meie. Kõrgeim hinnatõus
mõõdeti Eurostati andmetel taaskord Eestis 4,5 %se inflatsiooniga suutis rinda
pista vaid Leedu 4,2 %. Vähem kui protsendi võrra tõusid hinnad Küprosel,
Iirimaal ja Soomes. Vaesed „luuserid“?
Aga me ei tee märkama veel seda inflatsioonikasvu külma
pigistust, sest seda mahendab III kv majanduskasv 4,2% (aastaprognoos 4,3%). Tubli
saavutus ju! Ka EP president tõdeb, et oleme kriisijärgse aja parimas seisus: „Kui meie klientidel läheb halvasti, läheb ka
meil halvasti. Nüüd on tekkinud olukord, kus meie peamistel majanduspartneritel
on hakanud paremini minema“ See enam nii tore ei ole. Oleme kui paisupaak
küttesüsteemis, kui teised hagu alla laotavad, tõuseb temperatuur ja soe vesi
jõuab ka meieni, kui naabrid hagu alla ei pane … Ei paisu ka midagi, ei
kogutoodang, palgad ega rahulolu. Tõde on selline, et paisupaagi olukorra
määrab kütja, kuid keegi pole meil hakanud arutama projekti üle, kuidas saada
kütjaks? Küll aga arutame, et näe rõhk majanduskasvus on juba üle 4% ja katla
paisupaak on talutavuse äärel, üle selle me pikemat aega enam vastu ei pea.
Mida peaks tegema, et me võiksime pöörata prognoosi „ Üle 4% küündib
majanduskasv ka 2018 aastal, kuid aeglustub seejärel välisturgudel kasvuhoo
raugemise ja tootmisvõimsuse ammendumise tõttu“ tagurpidi? Mis tähendaks et
teised muretseksid, et meie kasvuhoog ei raugeks ja et nende tootmisvõimsus
majanduses ei ammenduks? Me suhtume sellesse kuidagi resigneerunult, nojah
järgmine aasta veel, siis … Raugeb ja ammendub? Kõik? R. Vähi kinnisvaraanalüüsi lugedes sain aru, miks
näiteks rootslased on katlakütjad ja meie paisupaak: „Rootsi auks peab ütlema,
et seal ei istuta näpp suus, vaid püütakse asju ohjata. Tõsi, vahest see ei ole
õnnestunud, aga siis püütakse kohe teisiti“. Mulli ärahoidmiseks on ju kõik
meetmeid tarvitusele võetud ja oskused
suuri probleeme lahendada olemas. Selles ongi vahe, üks ootab, teine teeb.
Kriisi, raugemist ja ammendumist ei oodata vaid neid ennetatakse. Õpitakse ka.
Kreekapärane pirukas
Ilmselt
on kõigil veel värskelt meeles nii Lehman
Brothersist. alguse
saanud finantskriis, kui ka Kreeka võlakriis. Külm jutt käib üle selja, kui
neile pagaritele mõelda, nii lähedal oldi millelegi väga koledale. Veel üks
samm ja … Kas oleme õppinud? Vaevalt, näe Enroni kokkuvarisemine kipub juba
ununema. Kõik need kriisid kasvasid ühest juurest, ilustatud finantsnäitajatest
ja kohendatud statistikast. On millest õppida. Kui Kreeka kriisi ajal nii
mõnigi arvas, et rahandusministri juhitud läbirääkimised võlausaldajatega „olid
vaprad“, siis mullu avaldas Kreeka keskpanga juht arvamust, et läbirääkimiste strateegia või õigemini selle
puudumine läks Kreekale maksma 86 mld EUR.
Päris kopsakas arve (u 8 meie aastaeelarvet). Kõik need kolm krahhi olid tegelikult
süsteemsete vigade, peidetus süsteemsete vigade tulemused. Kõigist neist õpiti,
kuid mida keegi õppis? Finantskriisist õpiti seda, et tuleb järelvalvet
tugevdada, Enroni krahhist õpiti seda, et majandusandmetega manipuleerida ei
tohi. Mitte ainult firma ise, vaid ka audiitorid olid süüdistavate seas. Seega
anti selge signaal, mis on vale mis õige. Kreeka kriis õpetas midagi hoopis
isesugust. Õpetas seda, et ka riigi tasemel võib väike statistiline kohendamine
muutuda süsteemseks pettuseks. Just seda kohta peaksime eriti tähelepanelikult
õppima, et mitte kreekapirukat küpsetada. Tundub, et mõned kokad juba püüavad
seda retsepti korrata. Pole vaja. Absurdi tipp oli see, et andmete õigeks
keeramine, ausus, oli Dr Riigi silmis
riigireetmine. Nimelt oli Kreeka saanud
EK-st mitu hoiatust, et tema arvepidamises on „puudujääke“. Ehk Kreeka majandusandmed olid täiesti
ebausaldusväärsed. Vaadake, kui EK teatab liikmesriigile, et tema tegevuses
esineb puudujääke, siis sellele on vaja reageerida. Kreeka reageeriski kutsudes
asja lahendama A. Georgiou, IMF-i statistikaosakonna asejuhi (olnud
IMFi liikmesmaade majandusprogrammide ettevalmistamise, läbirääkimise ja
järelevalve eest vastutavate missioonide juht) seega kogemustega juht ja
statistik. Ja
siis algasid jamad . See, et eelarve puudujääk oli üldtunnustatud reeglite
alusel tunduvalt suurem, kui seni deklareeritu tõi kaasa hulgaliselt piinlikke
momente administratsioonile. Ja siis
toimus euroopaliku tsivilisatsiooni
hälli vasturünnak kõige ebatsiviliseeritumal moel - statistikaagentuuri juhti
ja kaht kõrget ametnikku süüdistati Kreeka rahvuslike huvide õõnestamises, kuna
nad „moonutasid“ 2009. aasta eelarvedefitsiidi numbreid suuremaks. „Moonutus“
tähendas seda, et puudujääk oli ühtsete
statistikareeglite järgi suurem, kui EK-le deklareeritu. Asjaosaline
ise kirjeldas valitsenud olukorda: "Ametlik statistika," ütles ta,
"on olnud poliitilise tööriistakomplekti vahend." Rahvusvaheline
statistika instituut teatas , et tehtud töö näol on
tegu on kõrgeima professionaalsuse, terviklikkuse ja rahvusvaheliste
standardite järgimisega. Kuid sisemaiselt, oli olukord hoopis nutusem. Õigusmasin
enam ei peatunud, sest prokurörid ja advokaadid ja kohtunikud ajasid tuima
järjekindlusega oma rada edasi: «Riik oli niigi juba raskes
kriisis. Elstati juht oleks pidanud asetama Kreeka huvid esikohale ja mitte
lähtuma numbritest, mis on alati vaieldavad,» Kas te kujutaksite siinjuures ette
et te panete Kreeka asemele Enron ja soovitate sama retsepti? See on ju
kuriteole õhutamine. Kaasosalus. Lisaks oli hagi esitanud ka Ateena advokaatide
liit, nõudes kriminaaluurimist seoses sellega, et puudujäägi «üleskruvimine
kahjustas Kreeka riiklikku suveräänsust ning kujutas endast põhiseaduse
rikkumist». Niipalju siis tõerääkija põlist lääneliku demokraatia hällis. 2016.
a kinnitas ülemkohus Georgiou vastu
kaebuse, et ta on "kahjustanud
riiklikke huve" (võimalik karistus
10 a türmi). Siiski leidis kohus,et
ta on süüdi „vaid“ tööülesannete rikkumises. Naeruväärne süüdistus. Kuid „süüdi“ oli ta milleski
muus, traditsioonide murdmises . „Õiglus on õilis daam ja täie õigusega
kujutatakse teda seotud silmadega. Niisiis mitte pimedana, sest selles
seisnebki erinevus: tal on side silmadel ja ta ei näe nii kaua, kuni ta näha ei
taha. Siis aga võib ta selle ära võtta ja … Ja mis siis juhtub, kui ta selle
ära võtab? Missuguse kohtuotsuse ta langetab, kui ta näeb?” (J.Marek
„Panoptikum” „Eesti Raamat” 1982 lk 115)
Kuid asjal on veel ka
teine külg, Eurostati kontrollitud andmetel poleks Kreeka
saanud 2001. aastal eurotsooniga üldsegi liituda, kuna riigi eelarvepuudujääk
oli sel ajal liiga suur. Ehk, kui Kreeka poleks „kohendanud“ oma
majandusandmeid ja EK oleks olnud oma kontrollmehhanismidele truu, poleks
võlakriisi ja kõike sellega kaasnenud ja järgnevat toimunudki.
Lisaks on ka kolmas külg. Elstati kohandanud ja Eurostati
aktsepteeritud suuremad Kreeka eelarvedefitsiidi numbrid, on olnud aluseks
Kreekale teise abipaketi andmiseks. „Kui need numbrid ei ole õiged,
siis kogu alus Kreekale antavast abist on vale,” nagu ütles üks anonüümseks
jääda soovinud analüütik. Kuid see pole vaid numbrivaidlus vaid
põhimõttevaidlus, sest kui Kreeka riigil oli õigus, siis poleks Kreeka kriisi
pidanud olemas olemagi, kui arveametnikul oli õigus siis … Miks ja mis läks
kogu Euroopale maksma sadu miljardeid eurosid, kas arutusviga või ühine
põhimõte. Küsite, miks nüüd seda vana suppi üles soojendada? Kuid nagu
alustasime, me unustame liiga kiiresti, me arvame et oleme targemad kui Kreeka,
Lehmani vennakeste pank või Ken Key Enron, püüame me oma arveraamatut kokku
panna mingil omal moel, arvestades eelarvedefitsiiti 6x erinevusega EL
standarditega võrreldes. See ei ole nali, arvud saavad meid kätte ka sadade
aastate pärast. Intressidega. Näiteks Saksamaal asuv Mittenwalde küla laenas
1562. aastal Berliinile 400 kuldmünti, aastaintressiga 6% Mõni aasta tagasi leiti üles see 450
aasta tagune võlakiri. Võlg väikekülale on
kasvanud 11 200 kuldmündini (112 milj EUR). Midagi ei unustata, intressid
tiksuvad. Kreekapiruka ihalejad peaksid seda meeles pidama.
Universaalsed reeglid
Ajalugu
suudab meid üha uuesti üllatada. Isegi sellega, kui täpselt oskasid inimesed juba tuhandeid
aastaid tagasi arvutada. Näiteks saime hiljuti seitungist teada, et Babüloonia savitahvli sirgeldused osutusid
kõigi aegade täpseimaks trigonomeetriatabeliks. Oeh, valmistatud tuhatkond
aastat enne Pythagorase teoreemi, sisaldavad need tänapäevagi mõistes ülikeerukaid trigonomeetrilisi tabeleid.
Mõelge vaid et, see, mida tahvli autor
3700 aastat tagasi kirjeldas, olid niivõrd keerukas ja täpne, et kirjeldatud
trigonomeetrilised tabelid on teadlaste kinnitusel täpsemadki kui tänapäeval
kasutuses olevad. Muidugi on tahvli otstarve suur mõistatus, miks võtsid
muistsed kirjatsurad vaevusid arvutama välja hulgaliselt numbrid ja neid
niimoodi tahvlile üles märkida. Kuid ilmneb, et
arvutustel on isegi tänapäeval võimalikke rakendusi maamõõtmises,
arvutigraafikas ja matemaatikas. Ehk nagu ütlevad asjatundjad, see on üks
nendest haruldastest juhtudest, kui muistne maailm suudab meile ikka veel
midagi täiesti uut õpetada. Ja siis jäin mõttesse, et tuhandeid aastaid tagasi,
ilma arvutite, audiitorite, võimupoolse haldussuutlikkuse koidikul, suudeti nii
täpselt arvutada mis põhinedes vaid nutikusel, savitahvlil ja kirjutuspulgal,
siis mis on tänapäeval juhtunud, et avaliku teenistuse kokad nii täpselt ei
oska arvutada. Mis on meie progressiga juhtunud, kui savitahvliga suudeti
rohkem ja paremini, kui miljonitesse kuuluvate arvutiparkide, kõrgkoolitatud
ametnike ja jutuosavate poliitinimeste arvutustega? Miks lähevad tänapäeva arvutused täitsa metsa? No mingi arusaamisnoot on selles, kui kolm
kokka püüavad kolme eri retsepti järgi ühte pirukat teha, kuid see, et Reidi tee hanke maksumuse prognoosiga pandi
kolmandiku jagu mööda on ikka täitsa pöörane. Nagu meelega? Ega ehitushindades viimasel
poolaastal ju 30% inflatsiooni pole
olnud? Eh, tulemuseks – ehitus seisab. Lahendus? Anekdootlik. Võtame ridasid
vähemaks, saab ehituse odavamaks. Kuid kas me mäletame veel, milleks meile seda
teed siis ülepea vaja oli, kui ükskord juba tegime kitsamaks, nüüd veel
kitsamaks ja saame …“ põlluvahetee“? Kuulge selle tee ainuke ja väärtust omav
eesmärk oli sadama transpordivoo teenindamine, selle kesklinnast
möödasuunamine. Milleks meile mingi põlluvahetee? Pealegi, vajab see uut
projekteerimist, uusi lubasid, uusi hankeid ja uut raha. Ütleme, et tunda on
kivistunud lähenemist probleemide lahendamisele, mõistlikum oleks olnud linna
meediakulud suunata teeehitusse ja kõigil oleks rõõmsam meel. Nii, et jah ka
üksik kokk võib eksida pirukateol.
Taignarulli vahetamisest teerulli vastu
Ja tehnoloogia seisukohalt soovitaks, et mõned asjad toimivadki vaid niimoodi nagu neid tehakse, seal pole midagi eksperimenteerida. Jah mingi uuendusliku nipiga võib "..." laadse toote saada, kuid see ei ole ju soovitu. Nii, et parafraseerides üht tuntud ütlemist: " Jätkugu igaühel mõistmist millega eksperimenteerida ja mittega mitte eksperimenteerida ning ... teha nende vahel vahet". Lehtpiruka taigna tegemisel (ja majanduspoliitika planeerimisel) on vana lihtne nipp, ikka pöörad ja rullid pöörad ja rullid, kui veab,saadki hea tulemuse. Saan aru, et mõnele on selline töö raske, isegi tüütu, pole lausa kontimööda, kuid laske siis tegelevad asjaga need kes suudavad, viitsivad. Kolmekesi köögis kokkade tehnoloogilise uuendusega, asendada taignarull revolutsiooniliselt teerulliga, ei ole hea mõte. Õigemini, mõte võib ju revolutsiooniline olla kuid tulemus on ... Mnjah, sellistes kokasaadetes koorubki välja, kes on poliitikud ja kes poliitinimesed. Nii, et sellest pirukast on oodata, et paljud heausksed mekkijad murravad hambad. Ilmselt on Dr Riigi majanduspoliitikas mingeid ,Šotimaa mõjutusi, sest just sinnakanti kisub meie pirukateo lõpptulemus: „(…) härra Gilchristil oli aga pigem hammaste väljatõmbaja
kui nende parandaja kuulsus, mis kohalikele sobis, kuna senini eelistati hambad
lasta välja tõmmata ja „kenad“ proteesid suhu panna. Pealegi oli Gilchrist
muidu kalliste hambaravihindade juures odav.
Ühel suvel kurtis patsient, et Gilchrist olevat tema kallal
Austraalia keelatud võtet võtteid kasutanud" ja „Lase kõik välja tõmmata, Hamish. Nagu mina tegin. Sain
haruldaselt head proteesid. Lasin isegi hambaarstil neile nikotiiniga mõned
plekid teha, et nad ehtsad välja näeksid.“ (
Igatahes arvutamis- ja arutamisoskust sooviks poliitinimestele uuel aastal küll. Ja muide, kui 2 ja 2 kokku panna, siis üldjuhul on tulemus neli, mitte 22. Muidugi jään alati üle võimalus, et
„Kui seis on šahh ja matt, siis jääb sulle veel üks võimalus: mäng käeseljaga segamini lüüa ja vabandada kohmakuse pärast.“ (Dugain „Mõjuvõim“ Eesti Raamat 201Lk 95).
Targutusi:
R G Hagstrom „Warren Buffetti Edulugu“ Ajakirjade Kirjastus 2015
Lk 22 „ Warren Buffett on andekas äriettevõtluse uurija ning
suurepärane kuulaja, ta on võimeline ettevõtte või keerulise küsimuse
võtmeelemente kindlaks tegema väga
kiiresti ja täpselt. Ta võib teha mitte investeerida vaid kahe minuti jooksul
ning leida, et aeg on küps teha suurem ost, kõigest paaripäevase uurimistöö
järel. Ta on valmis, sest nagu ta oma aastaaruandes ütles: „ Noa ei alustanud
laeva ehitamist siis, kui vihma juba kallas.“
Y. N. Harari „Sapiens.
Inimkonna lühiajalugu“ 2016
Lk 256 „Pärsia valitseja Kyros II „Kyros aga mitte üksnes ei
väitnud, et on kogu maailma valitseja, vaid teatas, et valitseb kõigi inimeste
hüvangu nimel. „Me vallutame teid teie enda hüvangu nimel“
Lk 71 „Tänapäeval ei ole suuremal osal industriaalühiskondade
inimestest vaja kuigi palju teada, et ellu jääda. Kui palju peab üks
arvutiinsener, kindlustusagent, ajalooõpetaja või tehasetööline tundma loodust,
et hakkama saada? Ta peab teadma palju omaenda konkreetse tegevusala kohta,
kuid kõiges muus toetub ta pimesi valdavalt asjatundjate teadmistele, mis
omakorda piirnevad üksnes nende endi kitsa pädevusalaga. Inimkond tervikuna
teab tänasel päeval tunduvalt rohkem kui meie varased eelkäijad. Üksikisiku
tasandil aga on kogu ajaloo vältel kõige rohkem teadmisi ja oskusi olnud just
toonastel küttidel-korilastel.“
Lk 438“Keemikud avastasid alumiiniumi 1820 aastatel, kuid metalli
eraldamine maagist osutus äärmiselt keeruliseks ja kulukaks ettevõtmiseks. Nii
oli alumiinium mitme aastakümne vältel palju kallim kui kuld. 1860 aastatel
lasi Prantsusmaa keiser Napoleon III oma kõige silmapaistvamate külaliste jaoks
panna lauale alumiiniumist söögiriistad. Vähem tähtsad külalised pidid leppima
kullast nugade ja kahvlitega. Ent 19 sajadi lõpus leidsid teadlased mooduse,
kuidas alumiiniumit maagist odavalt ja suurtes kogustes, ning tänaval
toodetakse seda 30 miljonit tonni aastaks.“
No comments:
Post a Comment