Uued müüdiloojad

Vahel on niimoodi, et ärkad halli sügishommikusse ja ei oskagi oodata midagi meeldivat. Kuid vahel muudab mõni ootamatult positiivselt laetud tegu halluse kirkaks ja rõõmsameelseks. Just selline tunne oli lugedes „Eestimaa noorte manifesti“. Selge, julge, mitte virisev vaid lahendusipakkuv. Mis peamine noored ei öelnud „andke meile“, ei see pöördumine oli hoopis väärikam - me tahame olla kaasatud, me tahame olla osalised tuleviku kujundamisel, kui võrdväärsed partnerid. Õige, see on nende tulevik. Võib-olla oli see tähelepanu juhtimine, võib-olla tormihoiatus, kuid igatahes kodaniku meeldivalt aktiivne hoiak. „Me tunneme muret oma riigi pärast ja soovime, et lisaks sellele, et meie teid iga päev kuulame, kuulaksite ka teie meid.“ Kas me kuulame? Või arvame, et mis need lapsed ikka teavad ehk nii nagu veel hiljuti õpetati „Laps räägib siis, kui kana …“. Oleme harjunud mõtlema, et teame vägagi hästi, mida meie lapsed vajavad, mis on neile hea ja mis mitte. Kuid hiljuti 15 riigis tehtud uuringud näitasid, et paljud täiskasvanute levinud „õiged arvamused“  laste heaolu kohta ei ühti laste eneste arvamusega. «Lapsed oskavad oma elu eri aspekte usaldusväärselt hinnata, iseasi on see, kas on neid, kes tahavad kuulata ja mõista. Täiskasvanul peaks olema lapsele aega, et teda kuulata, usaldada, mida ta räägib, ja proovida aru saada, milles on lapse sõnum,» (PM 27.11.17). Nii, et kui lapsi on mõistlik kuulata, siis meie noori seda enam, et „Me ei küsi, mida riik saab meie heaks teha - Me kutsume riigiesindajaid koos meiega tegudele ja eeskuju näitama.“ Vägev! Mitte hale niutsumine, et võtke meid kaasa, vaid vastupidi - poliitinimesed, me võtame teid kaasa kui … Nemad juba teavad, et „ Meie oleme ju need, kes peavad oma lastele otsa vaatama ja selgitama, miks …“ ja „Me ei taha lihtsat elu! Hea Riigikogu liige – ärge tahtke seda ka teie!“, siis on kõik korras ehk Vanaema Marie oleks öelnud „Nagu kivi oleks süamelt langenud.“ Juba kirjutatakse Eesti uut lugu, uut müüti. Tore.

Aga uutmoodi arengu jaoks on uut müüti, kui tugisüsteemi, hädasti vaja. Vanad müüdid enam ei toimi, pole usutavad. Usul on oma suur roll avastustes ja arengus. Kaupmees Shlimann uskus, et Homerose müüdid põhinevad tõsilugudel ja avastaski nii Trooja, kui Mükeene. Kõik puhtalt selles usus, et need muistendid peegeldavad ajaloolisi sündmusi. Meie eneste Kalevipojamüüdid on olnud mitmes tegemises juhiseks, tugisüsteemiks. Kõik meie ennemuistsed lood räägivad ausa peremehe edust ja kahtlase kratitaja kadust, tööarmastusest, nutikuse saavutatud edust, sossepa saatusest ja hoiatab tölpluse eest. Selliseid tugisüsteeme tunneme juba Gilgametsi eeposest peale kuni tänapäeva moraalikoodeksite ja käitumisjuhenditeni.

Muinasjutt kui arenguvõimendi

Kõik me vajame enese „käima tõmbamiseks“ head lugu. Kujutlusvõime ja koostöö on inimkonna liikumise mootor olnud. „Sapiens.  Inimkonna lühiajalugu“ on Y N Harari maininud, et sapiensil puuduvad loomulikud instinktid suure hulga võõrastega koostööd teha. Inimesed arenesid aastatuhandeid väikestes mõne tosinalistes rühmades. Ja siis tuli põllumajandusrevolutsioon, mis muutis kõike. Ka suhtlust ja koostööd. Napid aastatuhanded, mis jäid põllumajandusrevolutsiooni ja linnade tekke vahele polnud piisavad, et massilise koostöö instinkt saanuks kujuneda ja kinnistuda. Kuid olenemata bioloogilise instinkti puudumisest suutsid suured hulgad koostööd teha tänu jagatud müütidele. Kui põllumajandusrevolutsioon andis võimaluse rahvarohkete linnade ja impeeriumide tekkeks, mõtlesid inimesed välja nende toimimiseks vajalike sotsiaalsete ühenduslülide loomiseks välja lugusid suurtest jumalatest, emamaadest ja osaühingutest. „Ajal mil inimese evolutsioon oma tavalisel teosammul edasi kulges, lõi inimese kujutlusvõime hämmastavaid massiliseks koostegutsemiseks vajalikke võrgustikke, millesarnaseid pole keegi kunagi varem näinud“. Inimene lõi kujutletava korra, mille sotsiaalsed normid tuginesid usule ühistesse müütidesse.

Kuid müüdid on ajas muutuvad, erinevatel aegadel toimivad erinevad müüdid. 1776 a e.m.a. oli Babülon maailma suurim linn, mis elas Hammurapi koodeksi järgi. Koodeks ise oli nii mõjus, et isegi peale Hammurapit  ja impeeriumi kestsid see bürokraatide poolt kanoniseerituna edasi. 1776 a m.a.j. kuulutasid Briti kolooniad Philadelphias välja Iseseisvusdeklaratsiooni, mis oli täiesti vastupidine Hammurpali koodeksile. See deklareeris võrdsust,  võõrandamatut õigust elule, vabadusele ja õnne poole püüdlemisele (NB! Püüdlemisele, mitte ilmtingimata õnnele). Kuid samas nagu Hammurpali koodeks, nii lubas ka USA alusdokument, et kui inimesed käituvad vastavalt kokkulepitud põhimõtetele, suudavad suured hulgad teha koostööd elades turvalises, õitsvas ja õiglases ühiskonnas. Kujutletav kord on ainus viis kuidas suur hulk inimesi saab tõhusalt koostööd teha.

Maiade müüt ja keskkonnamuutus

Maiade kujutletava korra järgi tagasid valitsejad ja preestrid (ametnikud) neile vihmasajud, et head maisisaaki kasvatada. Selleks pidi ohverdama ettenähtud korras ja määras (ka inimesi). Leping inimeste ja valitsejate vahel oli selline, et ühed tagavad annetused/maksud  ja teised tagavad inimestele vihma kui heaolu ja õnne. Kujutletav kord  toimis pikka aega, kuid siis toimus keskkonnas muudatus, milles kujutletav kord ja müüdid enam ei toiminud, ohverda palju tahad, vihma ei ole. Sama müüti järgides nõudsid preestrid ikka suuremaid  annetusi/makse kuid, vihma/heaolu ikka ei tulnud. Keskkond oli ju muutunud. Pöördumatult.. Kui inimesed, muutusid rahulolematuks, siis tõstsid preestrid annetuste/maksude (sh ka vereaktsiisi). Ikka rohkem ja rohkem nõuti inimohvreid. Tulemus … Täna me teame, et annetuste/maksude tõstmine oli väär, see viis impeeriumi ressursside väljakurnamisele ja riigi eksistentsi lõppemisele ja mittetoimiva kujutletava korra kokkuvarisemiseni. Seepärast peame olema avatud meelega oma müüte järgides, äkki me teeme midagi valesti, ohverdame liiga palju valele altarile - ühtlustamisele, võrdsustamisele, selle asemel et panustada loovusele ja valikuvabadusele.

Müüdiarendajad.

Küsite, mis oli selle inimese arengu käsitluse mõte? Mõte oli selles, et me ise loome müüte, võimendeid, kuidas paremini koos toimida. Hammurapi koodeks kirjeldas ajastuomast müüti, mis oli ühiskonna koostoimimise aluseks, Ameerika kolooniad kirjeldasid on kujutletavat korda läbi Iseseisvusdeklaratsiooni ja neid usuti. Kui usk nendesse kaob, kaob ka müüt, kaob tasakaal ning otsitakse läbi uue müüdi uut tasakaalupunkti.  Koos toimimine on tasakaalustatud süsteem õigustest ja kohustustest, mitte ainult õigustest ja vajadustest. Ka täna loome me müüte. Me oleme loonud näiteks EL müüdi. Väga hea ja tõhus müüt. Seegi müüt toimib seni, kuini kõik usuvad sellesse ja panustavad lähtudes müüdi aluspõhimõtetest nii kohustuste kui vastutusega. Kui osad klubiliikmed hakkavad panustama vaid õiguste, vajaduste ja enese poolt kujutletud arvestusmeetoditega, läheb müüt hapuks. Laguneb. Meie oleme ilmselt kujunemas üheks nendest, kes mõtlevad vaid müüdist tulenevatele õigustele ja vajadustele. Kuid selline tegevus kahjustab müüdi eesmärki – panna palju inimesi koos toimetama. UK jaoks läks igatahes konnakeetmise piim liiga kuumaks, hüppas välja. Edasi?

Müüt (väikese)võla ja (nõrga)narkotsi kasulikkusest

Ajal mil võlakoormus kogu maailmas tõuseb kasvavas tempos, oleme meie unikaalses vabatmehe seisuses. Hiljutisest UBS ja PWC raportist ilmneb, et suureks probleemiks lisaks polariseerumisele on globaalne võlakoormus. „Ka see kasvab üha kiiremas tempos. USA võlg on ligi 20 triljonit dollarit. Niisiis on sündimas mitmeid generatsioone lapsi, kes peavad edaspidi töötama süsteemi jaoks ja maksma makse, et riikide võlakoormust vähendada.“(ÄL 18.11.17). Seega on  sündimas mitu põlvkonda lapsi, kes hakkavad kinni maksma oma vanemate „vajaduspõhise maailma“ nautimise vilju. Võetakse laenu ja tehakse ebareaalseid otsustusi nende noorte lastele ja lastelastele, kes täna Manifesti esitasid? Häbi meil olgu. Eh, pole veel sündinud ja juba võlaorjuses? Vanemate meelas „vajaduspõhine“ elustiil on nad orjaks müünud.  See müüt ei „tööta“, vajatakse muutusi, et majandus käima tõmmata, võlgadest vabaneda. Sedasama noorte manifesteeritud sütitavat mõtet, et me ei taha lihtsat elu, me tahame olla võrdväärsed tulevikukujundajad, ei tohiks raisku lasta minna.  Just seepärast ongi vaja noorte pealehakkamist ja loovust. Nende kaasamist. Vanadest müütidest lähtudes on senini majandusmõtlejad välja pakkuda vaid kaks igerikku teed: esiteks kehutada inflatsiooni kasvu,  mis tasandaks osad võlad, teiseks majandustulemuste ümberjagamise parandamine ja läbipaistvus. Kuskohalt selles läbipaistvate ümberjagamise meetmetes kasv terendab on „veits“ segane. Kuidas see kolme jäätise ümberjagamine käib, kui üks on ümberjagaja, kes võtab iga ümberjagamise pealt ampsu, kuid jäätiseid juurde ei toodeta? Ja edasi? Edasi on ideeikaldus, pole pakutud ei uut ressurssi, ei uut müüti. Kuidagi lahjaks jääb see jutt ja supp. Lugu ju pole, kui mitte arvestada piinlikkuseni kanduva läbipaistvuse kaudu kadetsemise edendamist. Kadestamine, kui arengumootor? Kahtlen sügavalt.

           

Otsingud

Meiegi alustasime paarkümmend aastat tagasi oma aja müüti valikuvabadusest, kuid oleme selle asendanud käepärasema sundmenüüga „tasuta“ teenustest, võrdsed võimalused asendanud võrdsustamise ja võrdsusega, loovuse asendanud friikartuli valmistamise regulatsiooni värvikaartidega, ausameelsuse asendanud kavaljuttude ja pealekaebamisõhutusega. Kehv asendus. Kuidas siis niimoodi juhtus, kuidas meie Kalevipojamüüdist järsku pisikeste muganduste lõputu rajana on saanud Kilplasmüüt?

Äkki on niimoodi, et meie ülempreestrid, vanade maiade kombel,  adumata keskkonna pöördumatut muutust, nõuavad meilt üha rohkem annetusi/makse ja inimohvreid? Te ei ole sellele mõelnud? Olete soojas piimas istuv konn? Mõnus (veel). Usute, et vanale nähtusele uue nime andmine muudab selle olemust? Mõned nimemuutused on maitseküsimus, nii nagu minu sõber otsustas ühel päeval, et ei kutsu enam kaasat Hellakeseks vaid nimetab ümber Pillekekseks. Kaasa sama, ainult nimi teine. Noh, maitse küsimus, kui neile niimoodi rohkem sobib, olgu õnnelikud. Mõnede asjadega nii libedalt ei lähe. Näiteks nimetame pealekaebamise ümber naabrivalveks? Kusjuures Dr Riik lausa reklaamib, öördage julgelt. Väga libe tee.

Ühise eesmärgi mõistmine ja kodanikuallumatus

Järgmise „põhitõena“ on teid ilmselt kurguauguni täis topitud teadmist, et midagi polegi teha, tuleb karistada ja veelkord karistada. Kuidas kunagi, mõnikord aitab hea sõna rohkem, kui  karistamine. Enamasti on olemas õhkõrn piir, mille puhul inimene tunneb, et see mida ta vabatahtlikult (oma sisemisest sunnist lähtudes) panustab ühisesse kassasse, teades ühiseid eesmärke ja selle vahel mida talt võetakse. Sunduslikult.  Just ühistest eesmärkidest arusaamine on võtmeküsimus edasiseks käitumiseks. Senikaua, kuni Dr Riik suudab püsida sellel poolel, mida nimetatakse andmise pooleks, on maksude kogumine (pigem kogunemine) väikese administratiivse kuluga mõnus toiming.  Kui see ületab õiglustunde piiri, siis ei aita midagi, pea kõik kellel võimalik püüavad nihverdada ja optimeerida oma tegevusi. Te ei usu? No, kas te arvate, et inimestel on hirmus vajadus minna Lätti kärakat ostma. See, mis lõunapiiril toimub on puhtalt trots Dr Riigi tobedate otsuste vastu, omamoodi kodanikuallumatus. No see, et sellise kodanikuallumatuse demonstreerimisega ei kaasne mitte repressioonid, vaid ka teatav materiaalne ergutus, lisab allumatusele veelgi vürtsi

Liikudes pealekaeberiigi suunal

See uus läbipaistvus ei põhine enam aul, vaid pealekaebamisel. „Ta hakkas igati soosima pealekaebamist, tasudes heldelt selle eest isegi juhul, kui kaebus osutus alusetuks. (…) Õigeksmõistvale otsusele vaatamata avaldati valekaebuse esitanud holopile „riiklik tänusõna Palvekirjade Prikaasi esisel väljakul kõikide inimeste juuresolekul“, eraldati maavaldus ning tõsteti aadliku seisusesse. Selline otsus oli eeskujuks ning pealekaebuste arv kasvas järsult. Kujunenud olukorda kirjeldava krooniku sõnade järgi „esitasid naised kaebusi oma meeste peale ja lapsed isade peale“.“ (V Sergejev D Vseviov „Venemaa – lähedane ja kauge“ Valgus 2017 Lk189). Ei midagi uut? „Normaalne“ pealekaebamisühiskond? Normaalne seal, kus ebanormaalsus oli muutunud normaalsuseks. Me teame nüüd et SDV-s kandsid mehed naiste ja naised ,meeste peale Stasi ette, oli loodud tohutu pealekaebamisvõrgustik. See oli … normaalne neile kes selles süsteemis elasid.  Nojah, kellelegi ei tulnud tol ajal seda nimetada naabrivalveks. Me oleme panemas oma ühiskonda valedele alustele.  Milliseid lugusid hakkavad meist rääkima meie lapselapselapsed, ka selliseid mida meie esivanemad rääkisid Kalevipojast või pajatavad nad uhkusega, et „Minu isa oli 2018 aasta tublim pealekaebaja“. Ei tahaks? Aga miks me sellist lugu siis püsti laome, andes sõnadele teise sisu, nimetades pealekaebamist naabrivalveks, reetmist „aja mahavõtmiseks“, kättemaksu „vilepuhumiseks“. Vürtsidades seda argpükslikku võltsvagadusega, nimetades ühe uusi normaalseid inimtegevuse ilminguid pahedeks vaid selleks, et sellelt maksu roopida?. Miks me jutustame valesid müüte?

Süsteemirike

Kuid see, et senine administreerimis-reguleerimis süsteem, mis põhineb üha enam madalama nimetaja järgi võrdsustamisel on kinni jooksmas. No kuulge, kui friikartuli tellimiseks on vaja üleliidulist värvikaarti, siis … Saan ma aru, miks britid soojast piimast välja hüppasid. Mulle ei meeldi, puht minu isiklikest lühiajalistest egoistlikust huvidest lähtudes, UK lahkumine liidust (kuidagi kindlam on nende seltskonnas), kuid teisalt mõistan ma nende heitumust liidu suhtes, mille regulatsioonid koosmõjus nende eneste regulatsioonide ja väärtustega ongi selle heitumuse tekitanud. Just niimoodi impeeriumid lagunevadki, äärealad lahkuvad. Neile tundub, et nad saavad iseseisvalt paremini hakkama. Brittide arvates on arengu U-kõvera tipp  läbitud. Ilmselt teavad nemad seda kõige paremini, on ju neil kogemus ühe impeeriumi suht rahumeelsest maandamisest nii, et majandussidemed ja jõud kannatada ei saanud. Vastupidi, uued tegutsemis- ja administratiivvormid andsid vaid lisaenergiat. Psühholoogid B. Schwartz ja A. Grant väitel käivad kõik asjad, tagurpidi U järgi. Pole olemas midagi, mis oleks täielikult hea. Heal on hind, mis väga suureks kasvades enam ära ei tasu. „Tagurpidi U-kõverad koosnevad kolmest osast ja iga osa jaoks on oma loogika. Kõvera vasak külg , kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad paremaks. Siis ühetasane keskpaik, kus rohkem tegutsedes ei tee erilist vahet sisse. Ja siis on parem külg, kus rohkem tegutsedes või rohkem omades lähevad asjad hullemaks.„ Näiteks: „Kui sa ei joo üldse ja siis hakkad jooma ühe klaasi veini nädalas, siis elad kauem. Ja siis kui sa jood kaks klaasi nädalas, siis sa elad natuke kauem ja kolme klaasi puhul veel natuke kauem – kuni umbes seitsme klaasini nädalas. (…) See on kõvera tõus: mida rohkem, seda uhkem. Seejärel on paigalseis kuni 14 klaasi veinini nädalas. Juues selle vahemiku piires rohkem, ei aita see sind kuidagi. Aga erilist kurja sa endale sellega ka ei tee. See on kõvera keskmine osa. Lõpuks on siis kõvera parem külg ehk langus. See on siis, kui sa võtad üle 14 klaasi veini nädalas ja suurem joomine hakkab sinu eluiga lühendama. Alkohol pole iseenesest hea või halb või neutraalne. Alguses on see hea, siis muutub neutraalseks ja lõpuks halb.“ (M Gladwell „Taavet ja Koljat“ Pegasus 2015 lk 56) Kui asendada kirjeldatud U-kõvera teoorias veiniklaasid regulatsioonidega, siis oleme U- kõvera keskpaiga juba ammu ületanud, oleme patoloogilised regulatsiooni sõltuvuses padujoodikud.

Liiga hea, et olla võrdne

Ilma filosoofilist sisu mõistmata, läheb demokraatia, võrdsed võimalused ja regulatsioon üle vaid reeglite täitmiseks ehk diktaadiks ehk diktatuuriks.  Mõned aastad tagasi lõi laineid juhtum, kus Rootsi koolikokal keelati hea söögi tegemine ära.  Uskumatu, kuid keelati  oma leiva küpsetamine ja rikkalik köögiviljavalik, sest … Vean kihla, et teist keegi ei arva põhjust ära, sest me pole oma võrdsustushulluses nii kaugele jõudnud. Kuid jätke see meelde, see on üks võimalik pilguheit ka meie tulevikku. Niisiis tähelepanu - liiga head toitu  peeti ebaõigluseks.  Eh,  teiste  koolide lastel polnud ju nii maitsvat sööki. Kokale nii öeldigi, et tema toit on liiga hea. Ebaõiglaselt hea toit?  Mis edasi? Bürokraatia tegi vasturünnaku, KOV käskis menüüd muuta, kuna teistes koolides ei saa õpilased sama hästi süüa ning see pole nende suhtes õiglane. Muide nn erimenüüga mingeid lisakulutusi ei kaasnenud. Sel ajal kui üks koolikokk samade vahenditega sai tehtud rohkem ja paremini, püüdis bürokraatia  teha tuimalt kollektiivse pingutuse, et parandada koolitoidu üldist taset, madalaima ühisnimetaja suunas, püüdes tagada kõigile samaväärse madala valikuvabadusega toitu. Mõtlete et lihtsalt veidrus? Ei see on midagi enamat, see tapab kire midagi paremini teha, see tapab loomingulisuse, see tapab valikuvõimalused. Kuid kõik need kolm komponenti – kirg, loovus, valikuvabadus – ongi meie puhul ainsad arengumootori komponendid. Sisemine reserv.

Õppides loovust ja kirge

 „Kõigepealt peab tunnistama, et inimesi ei saa kirglikuks õpetada – see kas on nende DNAs või ei ole. Uskuge mind, ma olen seda proovinud rohkem kui ühe korra, see pole võimalik, seega ärge raisake oma aega ega energiat, püüdes tulekindlas inimeses sädet süüdata. Kui puuduvad sisimas hõõgvel söed, ei õnnestu tule süütamine mitte kunagi. Sama kehtib inimeste positiivsete hoiakute suhtes – hoiakut ei ole võimalik õpetada, seda tuleb arvestada juba töölevõtmisel.“  (R Branson „ Virgini viis“ ÄP 2017 lk 226). Selline on Bransoni arvamus, kuid koolitaja Shawn Doyle arvab, et (18.11.17 ÄP) loovus on meis kõigis olemas, kuid selle stimuleerimiseks tuleb  vaeva näha. „Kui keegi sisendab endale, et ta pole loov, siis muutub see piiravaks uskumuseks ning sellest saabki reaalsus. Minu arvates käib loovuse kohta kaks tõde. Esiteks – kõik on loovad ja hea tõestus on sinu lapsepõlv. Teiseks – see võib tunduda ebaloomulik, aga väga loovad inimesed on muutnud selle treenimise harjumuseks. See aitab neil olla veelgi loovam.“ Justkui kaks vastandlikku arvamust, kuidas olla loominguline ilma kireta? Positiivse suhtumiseta? Arvatavasti on asi selles, et paljud meist on sattunud tegema valet tööd. Tuleb leida õige töö Lk 244 „“Igal elualal on oma väärtus ja osakaal,“ tähendas filosoof Marcus Aurelius kaks tuhat aastat tagasi. „Armastage oma kätteõpitud ametit ja olge sellega rahul.“ Tehke kindlaks, mis alal te tark olete. Jätkake seda lõnga, kuni olete selle köieks pununud.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 244)

Ja ikkagi on võimalus, et andekas inimene ei leiagi enesele õiget kohta, õiget tööd või … Või ta ei pea vajalikuks oma andeid kasutada, talle piisab igapäeva õnneks piskumakski? Valikuvabadus? Või otsustamatus?  „William Sidis omandas ladina ja kreeka keele viiendaks eluaastaks. Üheksaselt töötas ta välja uue algoritmide arvutamise meetodi. Üheteistkümneselt astus ta Harvardi, mille lõpetas kuueteistkümneaastasena

Kogu ülejäänud elu töötas Sidis nõudepesija ja poemüüjana, kogudes maailma suurima trammipiletite kollektsiooni.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003 lk 80)

 Nagu märgitud, koolitaja Shawn Doyle arvab, et (18.11.17 ÄP) loovus on meis kõigis olemas, kuid selle stimuleerimiseks tuleb  vaeva näha. „Kui keegi sisendab endale, et ta pole loov, siis muutub see piiravaks uskumuseks ning sellest saabki reaalsus. Minu arvates käib loovuse kohta kaks tõde. Esiteks – kõik on loovad ja hea tõestus on sinu lapsepõlv. Teiseks – see võib tunduda ebaloomulik, aga väga loovad inimesed on muutnud selle treenimise harjumuseks. See aitab neil olla veelgi loovam.“ Muidugi peab ka tegevusvaldkond vähemalt meeldima, kuidas olla loominguline ilma kireta? Positiivse suhtumiseta? Arvatavasti on asi selles, et paljud meist on sattunud tegema valet tööd. Tuleb leida õige töö “Igal elualal on oma väärtus ja osakaal,“ tähendas filosoof Marcus Aurelius kaks tuhat aastat tagasi. „Armastage oma kätteõpitud ametit ja olge sellega rahul.“ Tehke kindlaks, mis alal te tark olete. Jätkake seda lõnga, kuni olete selle köieks pununud.“ (B Fenster „Inimkonna lolluste ajalugu“ Tänapäev 2003). Just, võib-olla on mul vedanud, et olen kokku saanud just selliste inimestega alates oma tööõpetuse õpetajast kuni maalähedase sügavalt filosoofilise vanaemadega, kellede maailma ei mahtunud mõiste „ei saa teha“. Saab. Naabrimees sai üksinda 6m lauad lakke, nääl puhus igale  mootorile elu sisse ainuüksi pealevaatamisega. See uhkus oma töö suhtes, osavus, mis põhines vabal loomingulisel tahtel. Kuid on võimalik ka teistsugune, väga säästlik töö „Ma kuulsin, et sa tahad aknaid värvida?“ (…) Ta ohkas „ Mõtlesin jah. Aga siis lugesin kasutusõpetust. Ei tohi värvida, kui on alla kaheteistkümne kraadi sooja. Ja kui on üle kaheksateistkümne kraadi. Ja ei tohi olla päikest. Ja peab olema täiesti kuiv, eelneva tööpäeva jooksul ei tohi olla sadanud ega kastet langenud. Ja vihma peab vältima ka kakskümmend neli tundi pärast värvimist. See on väga töösäästlik värv“ (Bo Baldersen „parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995).

Mida võrdsustatakse?

 Võrdsustamine on üks imelik asi. Meie vaatame maailma peale ja püüame ennast võrdsustada suurtega ihaledes laenu võtta. Nendel ju on! Võtame ka, kuid … Rumal lugu, kuid kui võrdluseks tuua AIDS-i vastane võitlus, siis me ju ei käsitle probleemi niimoodi, et saagu kõik võrdselt haigus külge ja siis hakkama võrdselt panustama selle vastu võitlemisse. Ei, me töötame välja tõhusa(mad) ravimid (mudeli), teeme testuuringuid (analüüse) ning siis välja selgitanud reageerimist vajavad nähtused ja inimesed teeme maksimaalseid jõupingutusi olukorra stabiliseerimiseks ja siis normaliseerimiseks. Õige? Miks me siis majanduses teisti teeme? Püüame ennast nakatada laenuviirusega? Täiesti tarbetult! Lihtsalt isiklikust maailma valepildist. Naudinguihast? Vaadake võrdsustamisega peab teadma mida võrdsustada ja kui see on välja selgitatud, siis tuleb võrdsustada parema tulemuse mitte madalaima võimaliku järgi. Lihtne.

Uus müüt

Ei saa igavesti võlgu elada, elamine tuleb tõhusamaks muuta. Kuid see polegi tähtis, tähtis on see, et tulebki leida uus mudel, kuidas inimesi loovalt käituma panna.

Me ei taju seda hukatuslikku arengut, me istume kui konnad soojas piimas sest me oleme juba harjunud keskkonnaga, mis toodab pidevalt juurde uusi regulatsioone (a´la teised ju ka) Piim  soojeneb, kuid me ei tunne seda enam, sest meid uinutab moonutatud pilt tehnoloogiliste vidinate kasutamisest. Piim juba muliseb, kuid me ei hooma seda, sest tehnovidin annab meile valesignaali, et me saame bürokraatias elada mugavamalt ja harjuda üha uute tobedustega … Ja-ah, nii neid konni keedetaksegi. Kas britid tajusid, selle soojuse ülemineku lämbeks rammestuseks ära õigel ajal või hüppasid niisama külma kätte, saame näha. Meie? Meie peame oma valikud tegema homsesse investeerimise ja eilsesse raiskamise vahel. Kuid noortele, keda ma väga hinda, kellesse väga usun, kes alustasid oma müüdi loomist manifesti esitlemisega, kes on veel rikkumata, kelle kõvakettad pole täis laetud kavaljuttude sodi ja kes pole veel sattunud rammestavasse soepiima, oleks kaasa anda üks nõuanne meie alusmüüdi, põhiseaduse, algust:  „Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, …“ Nüüd siis annate  teie oma sisuseletuse sellele, sest nagu te manifesteerisite  „Meie oleme ju need, kes peavad oma lastele otsa vaatama ja selgitama, miks …“

  

Targutusi:

Bo Baldersen „parteijuht lahkub surma läbi“ Eesti Raamat 1995

Lk 144 Valimiskoosolekul „Miks valitsus on teovõimetu?“ hüüdis ta. „Miks te midagi ei tee?!“

„Oota, kuni me opositsiooni jõuame!“ hüüdis minister vastu, „Küll te siis alles näete teojõudu! Siis on meil kõikidele probleemidele lahendused valmis. Tänu sellele, et valitsus praegu nii vähe teeb, on tal seda rahkem lubada, mida pärast valimisi teha! Kui ohjad meie kätte jäävad!“

Miks valitsus raha ei säästa?“ karjus vanem naisterahvas. „Kas te ei võiks lasta lihtrahval järele vaadata, kuidas raiskamisele lõppu teha?“

„ooh, meie valitsuses oleme raiskamise eksperdid, „ vastas minister. „Ja me säästame ka. Kas te pole märganud, et me panime postkontorid suveks kinni? Kui asi end õigustab, siis jätame nad ka talveks kinni. Sellega hoiame ilmatu hulga raha kokku!“

Lk 145 Miks valitsus taganes laenuprotsendi tulumaksust mahaarvamise küsimuses?“ (…)

„valitsus ei tagane kunagi, „ vastas minister kavala näoga „Ta marsib vaid teises suunas.“

„Kas need valimiskampaaniad ära ei väsita?“, küsis emaliku moega naine

„Sugugi mitte,“ ütles minister. „Mulle meeldivad valimiskampaaniad. See on ainus aeg, kui makse ei tõsteta. Meile , tarbijatele, on muidugi terve valimisaasta hea, kas te pole märganud? Siis stimuleerib valitsus alati majandust ja suurendab inimeste ostujõudu, et nad oleksid rahul ja rõõmsad. Kui valimised oleksid igal aastal, oleks meil alati hea elu.“

L.    Dugain „Mõjuvõim“ Eesti Raamat 2016

Lk 102 „Ta ei näinud temas riigimeest, vaid pelgalt klannipealikku, domineerivat isast väikeses hoolimatute poliitikute jõugus, mis sumpab oma isiklike huvide ja nende poolt hääletanud valimisringkondade vahel sogastes vetes, jagades sooje ametikohti, lükates tegutsemise valimistest kaugele jäävasse tulevikku.“

W Venohr „Friedrich II“ Kunst 1999

Lk 159 Chotusitzi lahingus 1742 a seiskas välijutlustaja Seegebrarth korduvalt preislaste parema tiiva põgenemise. See et tsivilist, jutlustaja sekkub lahingukäiku oli ennekuulmatu. Jutlustaja südi tegevus tõi preislastele võidu austerlaste üle. Kuningas avaldas talle lahinguväljal erilist tunnustust ja lubas talle parima pastorikoha, kuid ei maininud tema tegu oma memuaarides „Isiklik initsiatiiv oli Friedrichile soovimatu ja kahtlane. Igaühel tuli käsku mööda kohust täita, olla üheks rattakeseks täiuslikus masinas. Aga kõik pidi juhtuma suverääni korraldusel, mitte omatahtsi või vabatahtlikult, vaid õigeaegselt ja täpselt nagu üleskeeratud kellavärk.“

Lk 160 Pärast Chotsuitzi lahingut „Tuleb osata õigel hetkel peatuda. Õnne tagantsundimine tähendab selle kaotamist! Kes nõuab üha rohkem, ei tunne kunagi rahuldust.“